Author Archives: daki

päikeseprillimaniakk

hoomamatu 2 Replies

Ma olen meeletu päikeseprillimaniakk. Mõnel naisel on kingad, mõnel kotid, mõnel pesu – minul on prillid (ja käekotid). Proovisin nad kõik kokku koguda ühele pildile, aga mõned paarid on ikka kadunud kuskil. Kahed on autos, jooksuprillid on ka kuskil…

Aga siin siis osa mu kollektsioonist:

Prillid #1 sain ma kunagi isa käest, kes need vist kuskilt maast leidis. Ma ei kandnud neid mitu aastat nende ebardliku kuju pärast, aga sellel suvel on nad mu lemmik-hipsteriprilliks kujunenud.

Prillid #2 on minu jätkuv katse leida endale sobivad lenduriprille. Need sellekevadine ost, vist Lindexist.

Prillid #3 on ka vist kuskilt leitud, igal juhul on need mu lemmikud, kui tahan kehastuda ufoks. (Seda tuleb sagedamini ette, kui arvata võiks.)

Prillid #4 on tõenäoliselt pärid Camdeni turult. Selline raamikuju on minu kantpea puhul kindla peale minek. Ainult et ära on tüüdanud need lõputud rodud kandilisi raame…

Prillid #5 on hetkel mu vähimlemmikud. Sai need kunagi häda pärast ostetud R-Kioskist, mis Õhtulehe toimetusega samas majas asus, sest olin oma päiksekad mingil põhjusel koju unustanud. Ja ma käin ju igal võimalusel päiksekatega.

Prillid #6 on ka sellekevadine ost, vist Selverist, aga umbes kuu ajaga lagunesid nad ära ja ei taha enam hästi ees püsida. Pluss jälle see ebaõnnestunud katse leida sobivaid lendurikaid.

Tahaks uusi päikseprille…

laenuorjusest

hoomamatu 18 Replies

JR-ile meeldib ikka öelda: “No lepime kokku, et meist kahest pole kohe kindlasti sina see finantsgeenius.”

Nojah, ma pole kunagi endale mingit finantsgeeniuse auhinda tahtnudki. Ainus, mis ma tahaks, on mõistlikult ära elada. No et ei pea iga pastapaki juures kaaluma, et kas saab võtta täisterapastat või peab leppima mingi säästuversiooniga. (Nende hindade juures muidugi tuleb niikuinii kaaluda aina rohkem.) Aga rahalises osas pole ma tõesti suurem asi planeerija, seda tuleb tunnistada.

Kui ma 2006. aastal Tallinna kolisin ja “kõrgepalgaliseks ajakirjanikuks” hakkasin, mässisin ma end õige kähku võlakeerisesse, mille tagajärgi helbin ma tänaseni. (Kõrgepalgaline oli tollal õige määratlus, sest sain palka rohkem, kui elus korraga raha olin oma arvel näinud. Nüüd elab sama summaga vaevu-vaevu ära…) Kõigepealt võtsin Tallinna kolimiseks väikelaenu, et katta kolimiskulud + esimese kuu üür + tagatisraha + maakleritasu. Kolimiskulud olid sellest väikseimad, see sisaldas üht K. sõpra ja tema kaubikut ning K.-ga kahekesi Kaupmehe tänava hoovis istumist, palavusse suremist ning teokiirusel kastide üles vedamist.

Igal juhul, laen sai võetud ja esialgu polnud selle tagasimaksmisega erilisi probleeme. Jagasin korterit Andrisega ning kõik oli enam-vähem kontrolli all. Problemaatiliseks läks asi siis, kui mu tulevane eks-abikaasa (keda ma blogis ikka Rüblikuks nimetasin) ka Tallinna kolis. Andris kolis välja ning esimest korda elus elasin ma mehega koos. Uau.

Rüblikul ei olnud töö leidmisega alguses suuremat probleemi, kuid mida aeg edasi, seda enam hakkas meile kalli kesklinna korteri pidamine üle jõu käima. Ja enne, kui ma arugi sain, olin end mässinud sellisesse võrku.

Tuli palgapäev. Maksin ära üüri (5500 krooni) ja kommunaalid. Nädala või kahe pärast oli ülejäänud rahagi otsas. See oli aeg, kui turule tulid sms-laenud ja tõepoolest, oligi nii! Piiks-piiks ja raha muudkui tuli! Ehk siis – kui kuu keskel raha otsas, võtsin sms-laenu, et palgapäevani vastu pidada. Palgapäeval maksin ära sms-laenu, korteriüüri, kommunaalid ja… nüüd enam polnud raha mitte kahe, vaid ühe nädala pärast otsas. Võtsin jälle sms-laenu, mille intressidega kuu alguses tagasi maksin… Ja nii edasi.

Lisaks hakkasime korraldama pulmi, milleks kulus veel kalli intressiga raha ja kui kõik vastu taevast lendas, avastasin ma end viis aastat tagasi hunniku pulmakingituste otsas istumas, kaelas tohutud võlad ja rinnus tuhandeks killuks purunenud süda.

Oli suurepärane aeg olla mina.

Siis püüdsin ma end sellest sitast kuidagi välja tõmmata. Andsin ära korteri, kolisin tagasi Tartusse, püüdsin mitte iga kord, kui raha otsa sai, uut laenu peale võtta. Lõppeks õnnestus see kõik, kui ema juurde tagasi kolisin. Aga siis ütlesid üles tervis ja närvid ning ma veetsin jõlepika aja (kuu? poolteist?) haiguslehel, mille keskel õnnestus mul elus esimest ja viimast korda kogeda seda, et ma mitte ainult ei saa välja helistada maksmata arve tõttu, vaid et mulle ei saanud ka SISSE helistada…

Oli suurepärane aeg olla mina.

Aga asjad hakkasid ülespoole liikuma. Leidsin uue töö ajakirjas, mida tänaseks enam pole ja esimesed minu tehtud lood said hiilgava vastuvõtu. Leidsime JR-iga laheda üürikorteri Tartu kesklinnas ja olime just kolimas, kui restoran, kellega oli mul kokku lepitud ajakirja põhjalik toidulugu, hüppas viimasel hetkel alt. (Hiljem tuli välja, et läks pankrotti.) Tegu oli ainsa selleteemalise restoraniga Eestis tol hetkel ning hetke ajel otsustasin ma, et lugu peab sündima, kurat, teen siis ise! Võtsin JÄLLE kiirlaenu, et kõik kallid komponendid roogade jaoks osta, tegin need nagu hull valmis, pildistasime üles ja nädalavahetusel läks kolimiseks.

Istusin kastide otsas oma uue laheda üürikorteri kontorinurgas, kui helistas ülivihane peatoimetaja ja mu pikema jututa lahti lasi.

Vot see oli… elamus.

Tõde oli, et mõlemad mu lood olid ühel või teisel põhjusel mitte väga suurepärased, aga kas just nii kehvad, et lahti lasta…? Igal juhul, lahti mind lasti ja ma istusin masu uksepakul, taas mingis üürikas, ilma igasuguste tööväljavaadeteta. Töötuks jäin ma vist umbes aastaks, maitstes kibedat vabakutseliseleiba ning käies töötukassas aeg-ajalt seletamas, miks ma ei taha minna mõnda väljaandesse vestlusele, kui nad otsivad reklaamimüüjat.

“No aga on ju meedia!”
“No aga ma pole ju reklaamimüüja!”

Nii jäi see viimane kiirlaen venima, mingiks hetkeks olin ära maksnud terve summa + algsed intressid, kuid selle aja peale oli juba asi inkassos ja oi, kuidas ma vaidlesin! Vaidlesin nagu hullumeelne kõikide nende lisasummade vastu ning lõpuks veetsin tõhusa õhtupooliku kohtulahendite registris ja otsisin lahendeid, kus oleks nõutud võlgnikult tagasi suurem summa kui algne võlg x 2. Ja see oli mul tasutud.

Lõpuks ütlesin, et palun väga, minge kohtusse, kui te loodate mult rohkem saada, ükski lahend seda ei lubanud. Kohtusse ma ei jõudnud, lõpuks leppisime kiirlaenufirmaga ära, mulle jäigi õigus, ja nüüdseks ei meenuta kõike seda muu kui märge maksehäireregistris, mille kohta teinekord finantsasutused mult informatsiooni tahavad saada.

Ja kogu sellest toredast eluperioodist on mul veel järgmise aasta lõpuni maksta tagasi pangale laenu, kuhu said kokku tõstetud kõik mu teised pisilaenud – krediitkaardid, kasutuskrediidid, pulmadeks võetud väikelaen jne. Intress on mõrvarlik, muidugi, aga maksan omaenda koolirahasid. Ja suuremat ei vingu, sest aasta veel ja siis saabki läbi.

Kogu selle jutu point on see, et… kurat, on tõesti fantastiline, et me saame tänapäeval nii kergesti laenu võtta. Kes on kunagi ootamatult kolima pidanud, teab ilmselt väga hästi, mis tunne on ühekorraga 1000 eurot välja köhida. Või kui juhtub mõni muu ettenägematu väljaminek. Aga, sõbrad, laenake ometi mõistlikult!

 Selle postituse avaldamist toetas kiirlaenude võrdlusportaal ParimIntress.ee

praod

hoomamatu 8 Replies

Ükspäev kirjeldasin Mallule, et ma tunnen end kui mõrades vaas. Selline suur ja savist, seisab riiulil, kaugele on näha, et praod on sees. Aga veel ei tea, kas laguneb kildudeks. Aga kui laguneb, siis kindlasti suure pauguga.

Mõni päev hiljem kirjutas Mann mulle:

tundub, et sul on parajasti peremured – ei oska
paremini kokku võtta ja ega ma täpselt niikuinii ei tea, mis sul
täpselt mureks on – ning sõnadest kumab läbi justkui… killustatus.
aga ma ei pea silmas, et sa oled tükkideks, pigem sa oleks nagu vana
teekruus vanaema köögiriiulil; see, millel peened jooned põhjast äärte
juurde jooksevad. kui läheb katki, siis varsti, aga kui ei lähe, siis
peab pea inimpõlve vastu.

ma jõin sellistest kruusidest lapsena ikka ega osanud kunagi arvata,
et peen pragu kööginõud kohe kõlbmatuks peaks tegema. eile pillas
martyn aga pudrukausi kraanikaussi ja näitas haavunult, et pragu sees.
mina kehitasin õlgu, et nojah, mis siis ikka, ja kavatsesin kausist
sööma hakata, aga martyn võttis kausi ära ja ütles, et tuleb ära
visata. et läheb niikuinii katki.

mina arvan, et vahel kestavad praod sama edukalt, kui nõud ise.

Ma ei oleks seda osanud ise paremini kirjeldada.

Ja selle valguses tundus üsna sümboolne, et eile tõmbasin Home4You riiulilt kolm (3) suurt vaasi maha, loomulikult kildudeks, ning reedel kriimustasin auto külje betoonposti vastu.

Kõik… lihtsalt mõraneb.

elutuba – eile, täna, homme

hoomamatu 1 Reply

Pooleliolevas korteris on ilgem tüütus elada, kuid just täna sain aru, et sel on omad plussid.

Näiteks olen ma saanud vaadata ja olla ja mõelda, kuidas mööblitükid asetsema peaksid, et oleks kõige mõnusam ja funktsionaalsem. Sellest parima pildi annab elutuba, mis on ehk meie neljast toast kõige keerulisem. Nimelt on ta kõige pimedam, kuigi pärast osade seinte lõhkumist, ukse lisamist ja akna tegemist köögiseina on ta kõvasti valgust juurde saanud. Teiseks on ta hakitud ning pea igas seinas on aken, uks või mõlemad. Täna tabas geenius ja tõstsin järjekordselt elutoa ümber, nüüd on mul pilt väga selge, kuidas siin olla võiks. Ning alles neljandal katsel saabus see selgus!

Meie elutuba on paljaks kistuna selline:

See, kuhu on kirjutatud ahi, märgistab siis seda ahju, mis meil on otsapidi vannitoas. Vannitoa (ja köögi) plaani näed sellest postitusest, enam ei viitsinud sellega jamada. Ahju olemasolu tähendab, et seda ei ole suurt mõtet mingi suure mööbliesemega kinni katta. Esialgu, kui siia kolisime, panin ahju äärde diivani, sest siis oli külalistel hea mõnus soe seal magada. Teleka lasin vedada nii kaugele kui vähegi andis ehk siis akna alla, sest ma olen maniakaalne mööbliümbertõstja ja mul on füüsiliselt VAJA, et mu telekas poleks ühes toanurgas kinni. Täpselt jagus tasuta kaablit sinna nurgani. Ideaalis tahaks, et telekas üldse oleks kontoris, aga selleks peaks juhtmetega jamama ja ma ei viitsi. Niisiis, esialgu oli elutuba selline:

Ei osanud ma asjadele õigeid kohti leida ja kõik kohad olid mingeid ehitusjääke ja kaste täis. St on senimaani, aga lõpuks hakkab mingi elamine kujunema.

Siis tõid Naabrimees ja Naabrinaine mulle MEGARASKE täispuidust diivanilaua, mis täitsa ära kulus, sest meil on nüüd kaks diivanit (punane ja hall) ja vaja oli ka teist diivanilauda, et jaguks nii kontorisse (mis dubleerib külalistetoana ja kuhu läks lahtikäiv diivan) kui ka elutuppa. Mallu juhtus sel õhtul siin olema ja insta tekkis meil idee kõik ümber tõsta, sest ilmselgelt ei saanud tuba nii jätta – magamistoa uks ei lasknud diivanilauda diivani ette paigutada. Mingi aeg hiljem pagendasin ka kummuti elutuppa, kui magamistuppa lõpuks garderoob üles seati. Ka jõudis vannitoa ukse ette vitriinkapp, mis enne oli köögis, aga mille ma sealt ära vinnasin, kui köögipõrandat tegema hakkasin ja külmkapp saabus. Kuna aga ikka veel pole köögis seinakappe, siis asendab ta praegu kõiki neid puuduvaid kompkasid. Tulevikus aga saab sellest eluto auhkus.

Niisiis sai Malluga koos jõutud vahepealse kompositsioonini:

Täna ma hakkasin mingil põhjusel ümber tõstma (ilmselt olin hullunud haige lapsega kodus olemisest) ja avastasin, et kuigi Kats näiteks pakkus mulle sada erinevat varianti, kuidas mahutada sellesse veidrasse ruumikombosse diivan, telekas, vitriinkapp ja suur söögilaud, et üht lahendust ma polnudki läbi mõelnud. Mis oleks, kui paneks diivani akna alla! Ja töötab hetkel täiesti suurepäraselt.

Ja nüüd on mul selge ka, kuidas võiks hakata elu/söögituba välja nägema siis, kui saabub ükskord söögilaud ning kööki kappe saab, et vitriinkapp lõpuks oma nime uhkusega kanda saab. Enne on vaja aga ära teha see sein, kuhu ma veits juba pilliroomatte juba kinnitanud olen ja mille jaoks aegamisi savikrohvi kokku ostan. See sein (vannitoaukse vastas) on meil naabritega ühine, seega soojustada pole vaja, aga heliisolatsiooni oleks ikka tarvis. Minu loogika ütles, et pilliroog+krohv peaks andma täpselt selle, mida vaja.

Pluss mulle meeldib krohv.

Seinad vannitoa-, magamistoa- ja kontoriukse ümber ilmselt tapetseerin.

Ja kui ükskord saabub aeg, kui mul on normaalne telekas, mitte selline kobakas, siis ilmselt ei peaks ma pead vaevama, kuidas seda riiuli otsa ja/või seinale paigaldada. Aga praegu leidsin, et lae all on optimaalseim koht. Kunagi. Tulevikus. Ehk et saaks praeguse telekalaua võtta elutoas diivanilauana kasutusele ja leida praegusele suurele lauale koht näiteks kontoris. Väike kapike, kus hoian käterätte, võib endale uue koha leida, aga praegu ei osanud veel öelda. Ja ilmselgelt tuleb sellest aknast, mis on köögiseinas, letikoht, ühele ja teisele poole baaripukid. August seinas ja ideedest köögis võid lugeda pikemalt sellest postitusest.

Tundub, et peaks töötama. Kõik uksed saavad käia, samas ei jää ükski uhke mööbliese (vitriinkapp, punane diivan) millegi varju ja saavad omaette domineerida ja funktsioneerida. Söögilaud on kõige kahtlasem, sest ma pole teda ise näinud ja ei tea, kas jääb väga häirima ta sellise koha peal. Samas, praegu meil on niigi seal pisike koridor, sest suur kapp võtab ruumi… Lisaks saab diivanil rahus päevasel ajal raamatut lugeda ja ahi ei ole kaetud soojust segavate värkidega.

Mm… Elutuba. Ei jõua ära oodata…

Viisteist kuud

hoomamatu Leave a reply

Mu kallis Milake,

paar päeva tagasi said sa 15 kuud vanaks ja ausalt öeldes ei pannud ma seda tähelegi. Kuid ometi on sellel elukuul sinuga nii palju uut juhtunud.

Näiteks hakkasid sa kasutama uusi sõnu, neid tuli sul paari päeva jooksul juurde terve hunnik. “Tere”, korralik ja arusaadav “aitäh”, “päh”, “issi”, “pa-pa”, mis tähendab lampi ning muidugi ei ole kuskile kadunud su staarsõnad “kass”, “emme” ja “anna”. Sul on kombeks lihtsalt niisama “emme” hüüda, kümneid kordi järjest, eriti avalikus kohas. Umbes nagu sa üritaksid kajalokaatoriga mu asukoha paika panna. See käib kohati tõeliselt närvidele, sest see on nii tüütu – sa ju ei taha enamasti midagi, vaid lihtsalt hõigud hõikumise pärast. Ma kohati igatsen juba päevi, kus “emme” asemel “kass” oli, siis ma vähemalt ei tundnud kohustust reageerida…

Lisaks sellele tuli sul paari nädala jooksul juurde kuus (6) hammast, mida ma märkasin täiesti juhuslikult tänu sellele, et sa tagumisi hambaid mõnuga kokku kõlksutasid ja siis uurima asudes nägin, et veel mõningad on tulemas. Good for you, nüüd peaks varsti kõik hambad suus olema ja siis on mõneks ajaks rahulik – kuni need jälle ära hakkavad tulema.

Sel elukuul lendasid sa esimest korda lennukiga ning käisid esimest korda kirikus. Kirikus sa tõesti käisid – ei püsinud sekunditki paigal, jooksid inimeste jalge vahel ringi, nõudsid häälekalt endalegi küünalt pihku ja tegid kõiksuguseid lapseasju.

Ja olid seejuures muidugi nii ääretult armas.

Ning veel avastasin ma, et ma polegi sünnitanud endale last, vaid väikese hülgepoja. Sa ARMASTAD vett. Sul pole absoluutselt mitte mingisugust hirmu, kui siis vaid väike ebalus suurte lainete suhtes. Aga sa võid end lainetes hingetuks joosta, kukkudes vahel näoli vette, tõustes taas ja absoluutselt võttes seda maailma kõige loomulikuma asjana, et sa vahepeal vee alla kaod. Minu süda jääb neil hetkil seisma ning ma püüan olla sust alati samm ees, et sind püüda, aga vahel on see võimatu. Paistab, et sulle on midagi meelde jäänud meie kunagistest basseiniskäikudest ning ma lohutan end sellega, et ükskord lennutas treener sind basseini äärelt alla, kust ma sind veel alt kinni püüdsin. Nii et see väike merre käimine on selle kõrval kukepea.

Milake, sa oled kange nagu vana männijändrik. Kui sa ikka ei taha tänaval käest kinni hoida, siis sa ei hoia, tähendagu see kasvõi seda, et viskud siruli asfaldile ja lased end lödiks ning enne ei liigu, kui sulle antakse vabadus liikuda ilma käest kinni hoidmata. Või kui sa oled otsustanud, et sa tahad ringi vaadata, mitte vankris istuda – oh seda kisa, kui ma sind kärru püüan aheldada. Õnneks on su jändriklikkus lühiajaline: kui sa näed, et vastuvaidlemisvõimalust pole, lepid sa üsna kähku olukorraga ja püüad sellest võtta parima.

Ja IS-SAND kus sa võid ronida! Just praegu tulid sa minu juurde diivaniseljale sellise ringiga: pissipoti ääre pealt stepperile, stepperilt kohvilauale, kohvilaualt diivanile, siis diivani seljatoele ja ennist, kui ma hetkeks selja pöörasin, suutsid sa kahe sekundiga diivanilt mikrolaineahju peale ronida, et maiustada paari aprikoosiga, mis seal peal kausis olid. Su lemmikajaviiteks on ronida meie voodist magamistoa aknalauale ja seal kõõludes jälgida, mida teevad naabrilapsed või nende koer.

Vahel ma vaatan sind ja mõtlen, kuidas küll sa nii iseseisvaks oled saanud. Ühtäkki hakkasid sa tassist jooma – see tähendab, JUUA oskasid sa sealt juba pikemat aega, aga kui joogiakt oli lõppenud, lasid sa tassi käest kukkuda või vehkisid sellega nii, et kõik kohad märjad. Aga ühel päeval märkasin ma, et sa panid hoolsalt tassi lauale tagasi – ja nüüd ongi nii. Oh, muidugi ajad sa teinekord tasse ümber, lihtsalt selleks, et näha, mis seal sees on, aga sa oskad juua. Kahvliga asjatamine tuleb sul aina paremini välja ning hambapesu on sul käpas vist esimesest hetkest kui sulle hambaharja pihku andsime.

Mida lähemale tuleb aeg, mil sina ei täidagi kõiki mu päevi, seda kurvem ja ootusärevam ma olen. Ma tean, et ma ei tohiks tunda ebakindlust, sest sul on vaja ema, kes saaks kõigega alati hakkama ja kes pakub sulle parimat kasvukeskkonda ja kelle peale sa saad alati loota, aga ikkagi on tulevik hetkel ebakindel ja ma tunnen end sinu ees seetõttu väga süüdi. Ma näen, et neil hetkil, kui mul on raske ja tahaks lihtsalt silmad sulgeda ja MITTE OLLA, saad sa väga hästi aru. Sa tuled minu juurde, paned käe ümber kaela ja nina vastu nina ja nii me oleme. Ning mu süda murdub veelkord tuhandeks killuks, sest ükski aastane ei peaks tegelema oma ema lohutamisega…

Aga vahepeal tuled sa ka niisama, kui sul emme tuju peale tuleb, ja kallistad. Ühel päeval sa kallistasid isegi oma vanaema ja see oli niivõrd eriline hetk, et mul tulid pisarad silma.

Ja sina, muidugi, oled ääretult eriline.

Armastades,

emme

eeskoja inspiration board

hoomamatu Leave a reply

Remont seisab, või õigemini, liigub edasi teokiirusel. Niisiis mõtlen ma iga kord läbi eeskoja minnes, et see on kõige väiksem ruum ja sellest võiks ju alustada. Et äkki saab kõige kiiremini valmis. Vaja on vahetada põrand (aga meil on lauad olemas), soojustada, värvida. Ja mul on juba umbes välja mõeldud, kuidas seda imepisikest ruumi, mida lõhuvad veel kaks ust, sisustada. Umbes nagu siin:

Allikas Miaau.com

Aga erinevalt sellest koridorist saab meie omas kindlasti olema jalatsiriiul ja tahaks ka jalatsikappi, sellist lihtsat, mille saaks seinale kinnitada ja mis dubleeriks võtmekausi-lillevaasi-pudipadi-hoidjana. Ja peeglit esialgu plaanis eeskotta panna pole, sest mu kosmeetikalaud (jei! mul on jälle kosmeetikalaud!) tuleb kontorisse välisukse kõrvale, ning sealsest peeglist saab end enne väljaminekut tšekkida, et ei juhtuks mingeid fopaasid.

Ja tegelikult on mul plaanis eeskoja seinale panna hoopis võtmekapp, mille ma teen ühest kuuride lammutamise käigus leitud mingi-aegsest lõhkeainekastist. Aga see projekt hetkel ka ootab aega ja inspiratsiooni. Aga võtmekauss jääb kindlasti ka, ma olen kausipede, kõik kohad on pudi-padikausse täis.

Siin siis eeskoja inspiratsioonitahvel. (Mu kujutlustes nägi see fäänsim välja, üllatuslikult ma polegi mingi fotošopiproff.) (Klikates näeb suuremalt.)

1. Seinakell (Home&You) – 29.00 PLN

2. Jalatsikapp (Ikea) – £45

3. Võtmekauss (etsy.com) – $22

4. Riidenagi (Kodusisu.ee) – €37.69

5. Korktahvel – (etsy.com) – $30

6. Jalatsiriiul (Ikea) – £55

7. Pia Pikkori maal “Celebration I” (piapikkor.com)

8. Vaip (Home4You) – €18.50

[signature]

Toiduklubi: pork belly ehk ruuduline seakõht

hoomamatu 1 Reply

Kui Mallu mulle esimest korda Nõmmele külla tuli, otsustasime me aega veeta produktiivselt ehk kokata ja sidrasid juua. Oli imeline hilistalvine päev, ilmselt mingi täiesti suvaline. Lumi oli sulanud jäämägedeks, räästad tilkusid ja taevas oli üle pika aja jälle nii sini-sinine.

Ahjaa, see oli vist üldse… teine või kolmas kord, kui me Malluga kohtusime. Aga noh, armastuse vastu ei saa.

Niisiis tegin ma pliidi alla tule ja saatsin Mallu lapsega turule, kuhu ta ka vapralt läks, kuigi kontsad ei tahtnud jääkamaral üldse haakuda. Vedas koju ta sea kõhutüki ja üleüldse, kas te ikka teate, et ma ei ole peaaegu kunagi “toorest” liha ostnud? Ikka ostan ma hakkliha või kanafileed või stroogonovi, no ma lihtsalt ei osta väga liha. Mulle tundub, et ma ei viitsi sellega jännata, nii et Mallu juhtis mind hellalt käest hoides ja sidrapurki julgustavalt ulatades täiesti uuele territooriumile.

Niisiis. Pliidi all tuli, puitbrikettidega. Vahepeal helistas Mallu S.-le, kes olla pork belly valmistamise kunsti aastaid lihvinud. S. sai muidugi minisüdari, kui kuulis, et me seda PUUPLIIDI ahjus teha tahame, kus meil pole õrna aimugi, mis võiks olla temperatuur ahjus. Käskis meil kohe eos plaanist loobuda, aga selleks ajaks oli juba hilja, sest liha kärssas ja me valasime ta veega üle ja ikka tuli mega-faking-hea see asi.

Esmaspäeval saabus kogu mu vere- ja muude sugulaste delegatsioon RHCP kontserdile, seega tabas mind geniaalne idee nüüd ise pork belly tegemist proovida. Elektriahjus ja puha. Ja mis võiks olla mõnusam pärastlõunasest tiirust Nõmme turul!

…kus oli KÕIKIDEST müügiputkadest sea kõhutükk miskipärast just otsa lõppenud. Kuni lõpuks…

“Tere! Ma küsin kohe ära, kas teil sea kõhtu on?” hõiskasin ukselt, käruga mademel kiikudes.
Kõige lihunikum lihunik, keda ma olen eladeski näinud, vaatas mulle otsa ja mühatas: “Mesasja? Õhku?”
“Ei-ei, kõhutükki tahan!”
“Õhutükki?”
“Siga. Kõht. Tükk. Kamaraga.”
“Ahah, ikka saab!”

Vedas. Hinda nähes pidin muidugi pikali kukkuma. Mis AJAST asjad nii palju maksavad?!

Aga tegin nii, nagu targad (näiteks Jamie Oliver) soovitasid ja teate, pole minu silmad eladeski varem näinud ilusamat liha, kui see, mis 2,5 tunni pärast mul ahjust välja tuli. I-me-li-ne!

Pork belly ehk ruuduline seakõht

Vaja läheb: umbes 1,5kilone tükk kamaraga sea kõhutükki (ilma kondita), 2-3 sibulat, 1 küüslauk, 2 porgandit, 2-3 vart sellerit, paar vart tüümiani, kastme tegemiseks vett

Valmistamine: Lõika kamarasse terava noaga ruudustik, kuni pekini, aga katsu lihasse mitte sisse lõigata. Hõõru siga soola ja pipraga, vaata, et ka ruudud ilusti täidet saaks. Siis maitsesta liha ka teiselt poolt ning aseta ahjunõusse, kamar ülevalpool. Kuumuta ahi megakuumaks, no vähemalt 220 soovitas Jamie, mina panin niipalju kui sain – 250. Las liha röstib ahjus umbes pool tundi, kui kamar kenasti mullitab ja pruunistuma hakkab, siis keera kuumus 180 kraadi peale ja lase tal veel tund aega olla.

Senikaua valmista ette juurikad – koori sibul, poolita. Lõika porgandid neljaks, nii et saad porgandikagid. Haki seller umbes sama pikkadeks juppideks. Eralda küüslauguküüned, aga ära neid ära koori.

Võta ahjust liha ja ettevaatlikult aseta alusele. Viska ahjunõusse juurikad ning tüümian, aseta liha neile peale ja pane veel tunniks ajaks ahju. Selleks ajaks peaks liha krõbeda kamara all sulav ja mõnus olema. Võta liha ahjust, aseta serveerimisnõusse ning kata fooliumiga, kuni valmistad kastme. (Mul fooliumi polnud, seega ei katnudki millegagi.) Vala juurikatele ja rasvale juurde suurem klaasitäis vett, sega ja pane pliidile, kuni pakseneb. Sega veel, kurna kastmekannu ning liha ongi serveerimiseks valmis!

Meie sõime kõrvale juurikad ka ära ning värske kartuliga ning klassikalise tomati-kurgi-hapukooresalati juurde maitses kõik imeliselt.

Mm… pork belly…
[signature]

Tätoveeringu lugu: pingviin

hoomamatu 3 Replies

Septembris 2007 aastal olin ma hingeliselt ribadeks, just Tartusse kolimas ning lõpetamas üht eluetappi ning alustamas teist suurt ja tähtsat. Olime hiljaaegu Piia ja Nadjaga otsustanud bestikateks hakata ja nii me Piia ülicoolis Karlova korteris kogunesimegi, et Piiale tätoveeringu tegemisel moraalselt toeks olla.

Ja kuidagi juhtus nii, et hommikul ärkasin ma üles, puusakondile pingviin tätoveeritud. Nimeks panin ma talle Bloody Pumpkin, sest ta on ju ilmselgelt Halloweeni pingviin, kes on end inglist printsessiks riietanud. Igati sümboolne muidugi, kui end üldse mõne loomaga samastada, siis just matsaka pingviiniga, kes on endale inglitiivad selga tõmmanud ja arvab, et võlukepike ka actually töötab ja et petabki kõik ära.

Ühtlasi tuletab see mulle meelde, et kõik muinasjutud lõppevad ükskord.

Ja muidugi on tore, et on olemas ka seos “Fight Clubi” ja hingekoopaga.

Kõike seda ma sel hetkel muidugi ei mõelnud. Piia tätokas sai valmis, mõned kavandid jäid üle ja nii ma sinna põrandale viskusin ja püksid rebadele ajasin. Nüüd on ka vähemalt mul üks pidasin-pidu-ja-ärkasin-tätokaga lugu olemas. Ja nagu ikka olen ma ise selle pildiga megarahul ja ma kujutlen, et kui mul oleks… ee… otsin sõna… crush, kellel oleks sama koha peal mõni lahe pilt, siis ma jumaldaks seda. Minu oma pole keegi veel jumaldanud (peale minu enda). Jumaldamist on üldse elus kuidagi väheks jäänud…

Siin all on PÄRISELT puusakont. Kuskil. Mõne kihi naisetäidise all.

[signature]

sünnitasin hülge

hoomamatu 1 Reply

Milakese esimene lennureis läks nagu oodatud – suurepäraselt, kuni lapsel oli huvitav. Igasugused ootamised, mida lennukiga reisides väga palju ette tuleb, muutusid muidugi kiirelt katsumusteks ning ma jooksin mööda erinevaid asutusi ringi ja ajasin last taga. Higi voolas ojadena ja kui ma seda oma lennusõbrale O.-le kurtsin, vaatas ta mulle oma suurte siniste silmadega otsa, pilgus mõistmatus: “Higi? Palavus? Vabandust, millest sa räägidki?”

Kohale jõudes selgus, et see pole ainult mina – KÕIGIL oli palav. (Välja arvatud O.-l, ilmselgelt.)

Aga õnneks teavad lennufirmadki, et lastega reisida pole naljaasi, seega tatsusin kõigist rõõmsalt ette ja võtsin koha põhimõtteliselt pilootide süles, kelles üks hakkas kohe – I kid you not! – pardihäält tegema.

OK, on VÕIMALIK, et ta tegi seda häält Milale, AGA IKKAGI.

Umbes sel hetkel, kui minu taga istuv mees hoogsalt Milaga peitust mängis ja ma juba veits tüdima hakkasin, tuli stjuuardess ja teatas: “Vabandage väga, aga Kuressaare kohal on nii paks udu, et me peame tagasi sõitma.”

Ma vaatasin talle otsa ja hakkasin laia häälega naerma, sest ma olin TÄIESTI kindel, et ta teeb nalja. Siis ühendas mul ära, et vaevalt ta siia nalja on tulnud tegema ja juhe jooksis kokku. Mis edasi? Autoga Saarlandi? Või oodata, äkki kunagi ikka saab üle mere? Aga Milal tuleb millalgi uinak ju peale ja pealegi olen ma ise nii MEGA väsinud, sest öö jäi sisuliselt vahele…

Kui maandusime, üritasin meeleheitlikult aru saada, kus põrgus me siis oleme. Kuidagi palju kadakaid Tallinna kohta.

Stjuuardess: “Vabandage, aga me oleme Kuressaares…”

Algatasin spontaanse aplausi, sest olin lihtsalt NII õnnelik, et ei pidanud tagasi Tallinna minema.

Kuressaare lennujaama puhvetist sain ka ühe suurepärase pakkumise.

Mina: “Üks mullivesi, palun!”
Müüja: “Gaasiga või ilma?”
Mina: “…”

//

Õhtul pärast Tähtsaid Päevasündmusi (neist võib-olla mõni teine kord) läksime mere äärde, kus vesi supp ja paadis aerud. Seal selguski tõsiasi, et olen lapse asemel sünnitanud hülge. See oli lihtsalt uskumatu – või õigemini, SEL HETKEL oli see nunnu ja naljakas, kuidas Milake veest küll ei saanud ja muudkui viskles ja ujuda püüdis. Kui üleeile Liisuga Pikakari rannas käisime, siis oli asi juba naljast kaugel, sest seal on lainemurd tekitanud sellise toreda astme, mis on kaetud kividega ja pärast mida tuleb poolemeetrine langus liivani. Ehk siis ma küürutasin ja karglesin nagu napakas seal kivide otsas oma hülgepoja järel, kes AINULT merre üritas joosta, pea ees, jalad ees – vahet pole. Liis seisis kõrval, Milaga umbes sama vana Retikas puusal (sest Reti kartis merd) ja ütles lihtsalt aeg-ajalt: “Su laps. Ta on TÄIESTI segi peast.”

 

sõbrased ja muud

hoomamatu 2 Replies

Kätte on jõudnud mu lemmikaeg suvest. Aeg, mida ma hellitlevalt kutsun “pilveajaks”. Ma ei tea, miks see nii on (meteoroloogid kindlasti teavad, ja füüsikud ehk, võib-olla ka muud targad inimesed?), aga maailma kõige ilusamad pilved hakkavad taevasse jõudma juuli teisest poolest. Vahelduva eduga on neid pilvi näha oktoobrini, kuigi siis on nende vatt närtsinud nagu palavas käes sulanud suhkruvatituutu, aga ikkagi nii mõnusad ja pehmed on need aasta teise poole pilved.

Ja ma käin ja tripin ja mõtlen sellele, et TEGELIKULT, for fuck’s sake, on ju ilmatuma hästi asjalood. Okei, mul pole päristööd ja mu suhe on kräpp, aga TEGELIKULT on ju hästi? Mõtlesin sellele tol esmaspäevaõhtul, kui ootamatult tuli põgusast trehvunksist über-16aastaste pidu ja mingi hetk me istusime Liisi voodil ja osad meist olid poolenisti ainult riides ja ma vaatasin oma naisi ja mõtlesin… Kuidas see nüüd juhtus? Mul on järsku jälle tekkinud mu oma naiste turvavõrgustik. Oh, loomulikult on teisi hästi olulisi naisi, keda ma näen harvem või kes lihtsalt Tallinnast ära kolisid, aga selle üle ei tohiks ma mitte kurta, sest tõde on, et kui ma oleks saanud, oleks mina kah Tartusse jäänud. Ainult et nüüd ei taha ma sinna enam tagasi minna, sest… Noh, mu naised on ju siin!

Või vähemalt suur osa neist.

Mõned on Tartus ka ja mõned isegi Saarlandis, AGA IKKAGI.

Istusin seal ja – ma ei mäleta, millest me rääkisime, aga mulle tundub, et seksist – ja avaldasin valjuhäälselt oma tänu, et nad kõik mu naised on. Maailma kõige ebaloogilisem kooslus istus seal voodil tol õhtul ja nad kõik on minu! Minu kooslus! Igaüks nii erimoodi, aga nii erimoodi nunnu ja ootamatult asendamatu.

Ehk siis: laav juu!

Ja kui mul on minu naised, siis ma saan kõigega hakkama. See, et mul kadus ootamatult jalge alt pind ja ka kõik mu naised (paar aega tagasi), pole kindlasti mu närvikava arengule kaasa aidanud. Aga nüüd ma ausalt püüan. Ehitada oma närvikava ja olla olemas, nagu minu jaoks on olemas oldud.

Naised. Te ikka nii imelised.

Ahjaa. Uudissõnaks sai esmaspäevast “sõbras” – sõber, kes on ühtlasi vahelduva eduga tõbras. Näide: “Tom on ikka eriline sõbras küll – lubas mind sellele tšikile tutvustada, aga magas ise taga hoopis…!” Sõbraseid talutakse ja armastatakse isegi – seda kõiki nende sõbrase-staatusest teadlik olles. Sest sõpru, eriti sõbraseid, armastatakse ju ka kõigi koos nende vigadega.