Author Archives: daki

stuck

hoomamatu 8 Replies

Ükspäev ma ületasin ennast.

Nimelt võtsin ma end kokku, avasin Wordi ja kirjutasin mitte-motivatsioonikirja ühte asutusse, kus, mulle tundub, sobiks mulle täiega töötada. Aga nii imelik oli. Ma olen juba rääkinud sellest, kuidas kõik oma tööd olen ma saanud nii, et on kutsutud ja kandideerimiste kaudu pole kunagi õnneks läinud… Kuid nüüd ma siis SURUSIN end. Püüdsin leebelt ja humoorikalt, aga fakt jääb faktiks, et ma reaalselt kirjutasin mõniteist tuhat tähemärki teksti, püüdes end võõrastele inimestele maha müüa.

ISSAND kui imelik see oli.

Aga õnneks need inimesed klikkisid selle partikulaarse kreisiga ja mõistsid. Või vähemalt ei mõistnud hukka. Sellel kõigel pole veel mingeid pikemaid järelkajasid, aga kogu see stseen – noh et juhtus kõik nii – on pannud mind igasugustele asjadele mõtlema.

Peamiselt sellele, et säärane kiri, kus sul pole peaaegu mitte midagi kaotada ja sa lihtsalt hakkad end müüma ja enda olemust selgitama võõrastele paaril leheküljel… on hirmutav ja vabastav kogemus. Pigem vabastav. Ma olen selle kandideerimissuve jooksul nii paljusid asju enda kohta mõistnud, et… üllatav, ühesõnaga.

Näiteks üks peamisi asju, mille eest pole mul mõtet põgeneda, on seesama blogi. Oh, ma kohtun iga natukese aja tagant inimestega, kes avalikult suud kõverdavad ja nii üldiselt aru ei saa, kuidas mul üldse tegutseda lastakse sest KAS TE OLETE NÄINUD MIDA TA KIRJUTAB?!

Mina aga näen seda asja nii, et kui ma juba aastaid teen blogimist teadlikult – st ma teen seda sama palju teile kui endale mõeldes – siis on see pigem ju kõik boonus. Mul on unikaalne ressurss ja sisevaade sellesse, mis inimesi (või minu lugejaid) huvitab ja pole mingit põhjust arvata, et see piirdub ainult selle lugejaskonnaga. Ehk et: jah, mu blogi lugejaskond on PEAMISELT naised… umbes nagu kõigil Eestis ilmuvatel ajakirjadel.

Järelikult pole mul mingit põhjust häbeneda oma blogi-Dakiks olemist, sest minu meelest aitab see kõik mul paremini minu tööd teha. Ehk kokkuvõtteks: kõik võidavad. See peaks olema ju peamine.

Aga jah, naljakas selle asjaga, et ma ikka pean käima ja muudkui selgitama end ja oma kirjutamist ja seda, miks ma just sellest kirjutan, millest ma kirjutan. Ja samas ma ise olen täiesti veendunud, et mul on korralik filter peal… Kas siis on nii, et mu veider sõpruskond on mind ära harjutanud, pannes arvama, et weird is new normal? Või siis minusuguseid inimesi on niivõrd vähe, et kõik ülejäänud ainult kergitavad kulmu ja ei saa aru, milles nali seisnes?

Noh, misiganes see on – ma ei lähe mitte kuskile. Ja ma olen tõesti täiesti veendunud, et kogu see blogiasi… See on täiega oosõm. Teeb minust parema kirjutaja ja pakub ka lugejale midagi vastu.

Pika jutu lõpetuseks: laaaaav juuuuu! Ilma teieta oleks ikka päris nukker.

Muah!

“Projekt Viiekas” alga!

hoomamatu 4 Replies

Niisiis, kuna nii mõnigi teist on valmis septembrikuus mingi eesmärgi nimel koos töötama, siis tegin selleks puhuks oma blogisse foorumi!

Astu aga sisse, registreeru ja anna end vastavates foorumites üles:)

Üldiselt ma kujutlen, et asi võiks töötada selle projekti puhul nii, et foorumis saame arutada ja nõu küsida, nippe jagada või trennisõpru leida. Ja aeg-ajalt teen ma ka blokki väikse kokkuvõtte, et oleks ikka neil, kes foorumiga liituda ei soovi, mingi ülevaade asjast olemas.

Seega: tere tulemast! Let’s make magic, people!

Kuusteist kuud

hoomamatu 1 Reply

Kallis Mila,

täna said sa kuusteist kuud vanaks. Iga kord tulevad need kuupäevad nii kiirelt kätte, et mulle tundub see kõik ühe pika 2. kuupäeva jadana. Alles oli ju 2.08? Ja alles oli ju 2.05?

Päevad sinuga on jätkuvalt intensiivsed. Imelised ja frustreerivad samaaegselt. Viimasel ajal on peamiseks frustratsiooni põhjuseks sinul see, kui sa avastad, et sa ei saa ühe või teise asjaga rahuldaval tasemel hakkama. Näiteks kui kast, mida sa lükkad, ei taha minna üle lävepaku või kui pudelikork, mida sa keerad, ei taha hästi keermesse minna. Või kui sokid, mida sa jalga panna üritad, ei taha mitte jalga minna. Või kui kleit, mida sa selga tõmmata üritad, jääb pähe kinni. Sinus on NII PALJU frustratsiooni, et vahepeal ma kardan, et sa lõhked.

Sul on veel huvitav viis oma frustratsiooni ja ärritust välja näidata. Kui sa ei taha, et ma su sülle võtaks ja kuhugi antud kohalt teisaldaks, tõmbad sa end kaarjaks nagu vibu. Või teine variant: lased end lötsiks nagu puder. See kõik tundub väga ohtlik ja ilmselt ongi. Ma ikka mõtlen, mis saaks, kui sa ükskord niimoodi sülest kukuksid. Et kas sa siis lõpetaks pulgastumise-pudrustumise? Samas, kui me käisime Red Hot Chili Peppersi kontserdil, siis nägin ma stseeni, kus turvamees üritas platsilt eemaldada üht pisikest purjus aasia tüdrukut, kes täpselt samu taktikaid kasutas – vahepeal end lötsiks lastes ja siis jälle vibuks tõmmates, kuni turva ta üle õla viskas ja minema viis.

Nii et mõned asjad on vist universaalsed ja kollektiivlihasmälus.

Lisaks on sul teinekord kombeks laup vastu seda asja suruda, mis sulle frustratsiooni valmistab. Ükskord panid sa arvutikaane kinni, kui sealt parasjagu “Shaun the Sheep” käis, ja ei saanud enam lahti. Siis sa huilgasid, laup vastu arvutit surutud, ärrituses, kuni ma olukorra lahendasin.

Ja vahel, kui sa oled minu peale närvis, tuled ja paned sa lauba minu lauba vastu ja teed nõudlikult ja pahaselt “Aaaäah!” Surudes kõvasti-kõvasti. Ja kui viha on lahtunud, teeme eskimomusi, sa nühid oma nina vastu minu nina, võtad siis kaela ümbert kinni ja ütled: “Kalli-kalli!”

Need hetked. Need on hetked, mil ma saan aru, miks inimestel on teinekord rohkem lapsi kui üks.

Mulle muidugi piisab sinust täiesti. Iga päev vaatan ma sind, sa vana armsus ise, ja mõtlen, kuidas on võimalik, et sa pole TERVE MU ELU olemas olnud. See ikka tundub nii uskumatu. Aga mul on ääretult hea meel, et sa oled. Su pisikeste jalgade padin, kui sa tuulekiirul ühest korteri otsast teise jooksed. Su lokki kiskuvad pehmed juuksed. Su komme igalt poolt aelemisvõimalusi leida, olgu selleks diivanipadi või voodipesuvahetus või üleelusuurune karvane mänguasi. Su keskendumine, kui sa püüad erinevaid oskusi selgeks saada. Su ärritumine, kui sa ei valda uut oskust täiuslikult. Su pühendumus, kui sa matkid mõnda minu tegevust, olgu selleks hambapesu või põrandapühkimine. Su otsustavus, millega sa keeldud mul tänaval käest kinni võtmast, sest ega sa ju mingi titt ole. Su armulikkus, millega sa lubad end mul jälle aidata, kui trepiastmed allaminekuks liiga kõrged on.

Sa oled üleni nii valmis inimene, et on hämmeldav, kui sa mõne uue asja selgeks saad ja ma mõistan, et sa ju ei oskagi veel kõike.

Armastan sind lõputult, oskad sa siis pudelitele korki ideaalselt peale keerata või mitte.

Muah!

Emme

Hiljem lisatud: meenus veel kaks väga olulist seika, mida tahan sellest kuust talletada.

Esiteks on sinuga poeskäigud kujunenud lõpuks mänguks, mitte pole need enam igavikupikkused lapsepiinamised, kellel ei lubata midagi teha ja kes peab paigal istuma. Nüüd on meil oma mäng – mina lükkan sind kärus ja teen vahepeal “hullu sõitu”, mis sind naerust rõkkama paneb ja niimoodi – vahepeal “kihutades”, seejärel jälle asjalik olles – on poeskäik suur lõbusõit meile mõlemale.

Ja teiseks õppisid sa osutama ja ütlema “naba”. Nojah, sinu keeles on see rohkem kui “aba”, aga vaieldamatult leiad sa küsimise peale üles nii enda, minu kui issi naba. Umbes sama osavalt oskad sa näidata küsimise peale lambi poole (sõnaks on “pa”). Olen üritanud sind õpetama Mila ütlema või näitama, aga endast sa veel sel määral ei huvitu.

Nojah, naba ongi ju nii palju põnevam! Eriti see, kuidas mina kiljun, kui sa mu naba taga ajad.

happy sober september!

hoomamatu 15 Replies

Kunagi juulikuus otsustasime Malluga, et võtame kah sel aastal osa “Septembris ei joo!” kampaaniast ja teeme kuuks ajaks pausi (lubasime endale siiski ühe mõõduka peonädalavahetuse, mina “võtan välja” selle Siki sünnipäeval). Esimene päev läks väga edukalt, tänan väga.

Et aga oleks miskit, millele mõelda, lisasin endale ühe eesmärgi veel: kuu lõpuks miinus viis kilo. Ja et end distsiplineerida, siis sunnin end edu- ja tagurpidisammudest blogis kirjutama vähemalt korra nädalas. Märgistan need postid eraldi, nii et kui ei huvita, saate vabalt vahele jätta. Sest isegi mind ei huvita see väga, kogu see “miinus x kilo” on terve mu täiskasvanuelu olnud mingi taustaheli, nii et mul pole mingit illusiooni, et ma sel korral midagi revolutsioonilist korda saadan.

Küll aga on see viimane emapalgakuu, mis tähendab, et ma pean hakkama ka täislitakaga tööle, et oktoobris midagigi pangaarvele saabuks. Nii et kui päevad lähevad töö-trenn-dieet-remont rütmis, siis on päris kindel, et ma ei märkagi, mil september jälle läbi on saanud.

Täna valmistasin maailma kõige parema pikkpoisi, mida ma elus olen kuskil iial maitsnud, saati siis enda käe alt. Nii et kui eile me jätsime pidulikult hüvast rummi ja punase veiniga, siis täna jätan ma pidulikult hüvasti mõttevaba söömisega ning edaspidi panen kõik piinlik-täpselt kuskile kirja ja luristan vett või söön õuna, kui mõte pikkpoisile läheb.

(Ma igaks juhuks diskleimin, et ma olen täiesti kursis teadliku toitumisega ja toidugruppide ja muu sellisega, ma ei kavatse mingeid asju täiesti maha kanda, eks, vaid lihtsalt teadlikult võtta. Samas jätan endale õiguse kogu selle dieeditamise üle aeg-ajalt draamatseda ja ülepingutatult põlvili langeda, käsi taeva poole ringutada ja karjatada: “Would SOMEONE please think of the children!!!”)

Õnneks on mul käes üle pika aja kõrgperiood (mis, mulle tundub järjekordselt, on midagi, mida normaalsed inimesed “tavaperioodiks” nimetaksid), mis tähendab, et ma olen viimase paari päeva jooksul kodus igasuguseid pisiasju korraldanud. Värvimiseni pole veel jõudnud, sest raha saab koguaeg otsa, enne kui ma sinna va värvipoodi jõuan, aga drelliga olen ma viimased päevad kokku laulatatud ja päris äge on tunne juba.

Täna vestsin näiteks kuusepuukest.

Oh, see mu glamuurne elu. Nii fäänsi ja fabuloosne, et ei julgegi kohe kirjutada, ei taha asjatult kadedust tekitada…

Igaljuhul, kui keegi tahab minuga “Miinus Viieka” projektis osaleda, andke teada! Võin pakkuda oma blogi duelli jäädvustamiseks ja edastamiseks. Someone? Anyone?

“Miinus Viieka” projektis on veel üks lisaklausel: kuu lõpuks pean ma suutma ka viieka joosta. Sest mis kuradi mutt ma olen, kui olen suvi otsa jooksnud ja kolmekast edasi pole viitsinud pingutada. Eriti arvestades, et Naabrinaine saabus ükspäev mulle ukse taha pärast KÜMNE kiltsa jooksmist. Oli kergelt niiske laubalt.

Nii et viiekas? Olgu olla! Nõuan!

Kolumn: Seksikus ja emadus ehk millal emad tegelikult seksivad?

hoomamatu Leave a reply

Hakkan blogiski avaldama Delfi Naistekale kirjutatud kolumne. See on neist esimene ja ilmus selle aasta alguses.

Jõime ühel õhtul sõpradega viskit veini vett. Mu sõbrad on Naabrimees ja
Naabrinaine, kellest viimane iseloomustas end täna nii: “Ma olen muidu väga
viisakas ja positiivne inimene. See jääb ainult pideva ropendamise varju.”
Naabrimees end tavaliselt kuidagi ei iseloomusta, aga tema iseloomustamiseks
piisab sellest, kui öelda, et ta elab koos Naabrinaisega.

Igal juhul, istusime nende köögilaua taga ja kuidagi läks jutt seksile. Nagu ikka
teinekord ette tuleb. Täpsemalt tõstatas Naabrinaine ühe väga olulise küsimuse:
kuidas, kurat, kõik need naised, kes naisteajakirjade nõuandeid järgivad,
TEGELIKULT seksivad?

Ja, tõepoolest, mida rohkem me sel teemal arutlesime, seda selgemaks sai, et
meie vist elame mingis teises universumis.

Tähendab, ma olen absoluutselt veendunud, et kõik ägedad naised, keda ma
tunnen, on ka voodis totaalselt ägedad. Aga on väga raske ette kujutada, et keegi
suudab tõsise näoga järgida cosmolikke nõuanded, mis reastatud pealkirja
alla “Korralda oma kutile plahvatuslik õhtu!” Kuidas see täpselt välja näeb?
Proovigem kujutleda.

Niisiis, on laupäeva õhtu, lapsed on magama pandud ja naine hiilib vannituppa.
Mõni aeg kostub sealt ilget nahistamist, punnitamist, kiunatusi ja haledat
vandumist ning siis astub tuppa ilmutus: naine on endale latekskorseti selga
venitanud ning püüab nüüd, tõsist ilmet säilitades, seksikalt läbi köögi väänelda
ja kuti juurde jõuda, kassi jalust ajades ja põrandal vedelevate mänguasjade
vahel laveerides.

Ja siis? Mis edasi saab? Pöördugem nõuannete juurde. Näiteks: “Ka
vahukoor võib olla seksikas! Kaasa see ja teised vallatud toiduained oma
voodimängudesse!”
Olgu, jätkakem.

Naine jõuab voodi juurde, siis meenub talle, et pildi täiuslikuks saamiseks tuleks
mängu võtta ka toiduained. “Vahukoor!” lajatab ta endale otsaette ning tormab
tagasi kööki. Kapist vaatab vastu ainult pakivahukoor. Võib-olla hakkab ta seda
kausis vahustama? Kes teab. Kutt igal juhul senikaua ilmselt ootab, kuni naine
vahukoorega jõuab.

Ja mis nüüd edasi? Nüüd tuleks nagu… üksteist koorega kokku määrida? Ja siis
seda teineteise kehadelt limpsida? Ehk ka midagi vallatut rääkida?

Kuidas iganes see stseen ka edasi ei läheks, tundub see esiteks kohutavalt
piinlik ja teiseks tohutult pingutatud. Võib-olla on viga minus ja Naabrinaises
(Naabrimees enamasti selle vestluse ajal vaikis), aga selline punnitatud seksikus

ei ole teps mitte seksikas. Ja ma olen täiesti veendunud (ja ka katse-eksituse
meetodil tõestanud), et sellist punnitatud seksikust on ääretult raske tõsise
näoga läbi viia. Ja kui see õnnestubki, siis on kogu aur läinud punnitamisse ning
eesmärk – ise ka erutuda – jääb enamasti täitmata.

Tõsi, et kõik romantilised õhtud ei pea olema kohmetud ja ülalkirjeldatult
ülepingutatud, kuid kui minu ellu sisenes uus mõõde – laps – siis avastasin ma,
et seksikus ja enda seksikana tundmine ei ole midagi sugugi enesestmõistetavat
ning ajakirjade stampnõuanded ei aita asjale kaasa. Oh, muidugi oli mul ka enne
emaks saamist päevi, kus ma ei tundnud end oma kehas hästi või oli lihtsalt
paha tuju, aga sellisel juhul sai probleemid lahendada alkoholi või kallima kaisus
meelisklemisega, et meeleseisundit muuta.

Kui ma aga emaks sain, siis läks mul tükk aega, enne kui ma sain üle faktist,
et keegi väike inimolend mu keha mõneks ajaks okupeeris. Sisuliselt pidin
ma uuesti seksima õppima, sest esiteks nõudis harjumist juba see, et mu keha
on läbi teinud õuduse nimega sünnitus. Teiseks avastasin üllatusega, et kuigi
füüsilised armid paranevad, on emotsionaalselt väga raske emarollist seksikiisu
rolli häälestuda. Täpsemalt – see on võimatu! Ema on minu jaoks lihtsalt niivõrd
aseksuaalne roll, kuigi ma olen kuulnud teisi naisi õhkamas, et emaks olemine on
ääretult loomulik ning ülim naiselikkuse vorm ja olemus.

Mina aga senimaani õpin, kuidas emaks olemisega harjuda ning kuidas sujuvalt
erinevaid rolle – tavamina, töömina, loomemina, seksikas mina ja ema-mina –
omavahel ühendada. See pole olnud sugugi kerge, aga see on olnud väga huvitav.
Ja kohati hüsteeriliselt naljakas.

Ning õnneks on selgunud, et spontaanne seksikus on jätkuvalt olemas ning
selleks ei peagi end latekskombinesooni venitama või vahukoorega mätserdama.
Tuleb lihtsalt enda ja oma (uute) rollidega rahu teha.

väike suur inimene

hoomamatu 4 Replies

Milaga on päevad muidugi seiklus. Näiteks ühel hommikul lõi ta mul telefoniga silma siniseks, sest julgesin lammas Shauni multat vaadates HETKEKS silmad kinni panna. Hommikul kell 8.

Suurepärane.

Eriti suurepärane oli paar päeva hiljem töövestlusele minna. Selleks ajaks oli silmaalune omandanud sellise seksika lillakas-rohelise tooni.

Elu on tõesti seiklus.

Aga see-eest on sõnavarasse lisandunud kaks olulist sõna: “pai” ja “kalli-kalli” koos vastavasisuliste liigutustega.

Siis avastasin ma paar päeva tagasi maal vanaema juures käies, et Mila saab täiesti iseseisvalt trepist NÄGU EES alla. Vahel vajab sirutab käe, et mu peale toetuda, aga all in all läheb ja tuleb ja läheb ja tuleb ja trepid pole enam mingi takistus.

Tänane hommik aga üllatas mind sellega, et Mila kõndis mulle ISE vastu, kui tema hõigete peale ärkasin ja voodist võtma läksin. See on nüüd nii suur verstapost, et ma kohe ei oskagi kuhugi risti teha. Mul on LAPS. Mitte titt. Uskumatu.

Ühtlasi tähendab see, et mitte miski pole enam turvaline. Oeh, lastehoiuvariant, saabu varsti!

augusti stiil

hoomamatu 2 Replies

Tundub, et see suvi on kleitidesuvi olnud. Mallu tõi mulle selle KappAhli kleidi, mis talle Paavli kaltsus silma käi. Mis mul muud üle, kui visata truu must pintsak üll ja minek! Ausalt, ma pole veel leidnud kleiti, mille bleiser või pintsak downgrade’iks. Pigem ikka vastupidi – pintsak kipub kõikjale sobima!

See suur plastikust kollase lillega sõrmus on leid Tartu kaltsust, maksis vist 2 eurot, ja on NII megamõnus, aga ma alati kipun ta korteri peal ära kaotama. Kust ta praegu on, ei oska ma näiteks öelda.

Kingad on umbes kümme aastat vanad, ei mäleta, kust või mis ajenditel need ostetud said, aga senini nad käravad. Tunduvad väga ebamugavad, kuid tegelikult ühed mugavaimad “kontsad”, mis mul on. (Mul on üldse umbes viis paari kingi, nii et…)

Täna skoorisin Telliskivi tänava mööbeldajast kahe euroga neli paberist “lambikuplit” ja kolme euroga seinalambi, mille ka kohe ära installisin ja LÕPUKS saan ma jälle voodis lugeda! Mm… pure bliss. Oot, ja peamine: 1.60 euroga sain sealt täiega cooli käekoti! Mööbeldaja on üldse üks ässamaid poode, mida ma tean. Ma tulen sealt alati tagasi seljatäie mööbli ja junkiga, sest no muudmoodi pole lihtsalt võimalik.

Tagasi pildi juurde tulles… No see roosa sein on lihtsalt imeline. Ma tahaks alustada blogisarja, kus peategelaseks on see roosa sein. Ja mina teen seal ees erinevaid asju. Siin näiteks tšekin, kas mu jalad on alles.

Mila nimesaamise lugu

hoomamatu 7 Replies

Ma polegi vist jõudnud selle aasta-pooleteise jooksul kirjutada, kuidas Milake endale nime sai.

Lugejad, kes olid minuga ka raseduse ajal, mäletavad, et iga Milale kirjutatud kirja lõpus meeldis mulle õhku loopida aina pöörasemaid nimesid, mille üle me parasjagu neil hetkil kodus nalja viskasime. Noone, Indur, Mahmut, Olümpiada… Neid nimesid oli küllaga.

Samal ajal kulisside taga kaalusin mina peamiselt kaht varianti: Leena ja Mia. Mõlema kohta arvas JR, et kuidagi lühikesed ja ebasobivad. (Samas, Mia-Leena oleks ju ka päris hea variant, ma praegu näen!) Siis jäi pikaks ajaks sõelale Emilia, küsisin isegi Millie käest, ega tal imelik poleks, kui ma oma lapsele sama nime panen, mis tal juba on. Ta oli lahkelt nõus.

Ja siis ükskord, kui meil oli Naabrinaise juures jälle Igakolmapäevane Sünnituse Esilekutsumise Õhtu, ütlesin ma hajameelselt: “Tegelikult mulle õudselt meeldib Emiliana nimena.”

Mille peale Naabrinaine küsis: “No aga miks sa seda siis ei pane?”

Tõepoolest, miks mitte?

Tükk aega lugesin seadusi ja muretsesin, et äkki ei lähe läbi. No et pole piisavalt eestipärane või nii. Aga läbi ta läks ja sünnituse ajal kuulatud Emiliana Torrini lood jäävad alati mulle tähendusrikasteks. Väga tähendusrikasteks.

Peamiselt meeldis mulle nimi Emiliana aga seetõttu, et sellest saab igaüks sobiva hüüdnime leida – mina saan oma Miia ja Miina, emme kutsub teda hoopis Emmiks või Emmaks, Mallu ütleb Miltšik või Miilotška. Variante on veelgi: Milli, Liana, Emm, Emili, kasvõi Emilia…

Ja teisalt on see nimi jällegi (minu meelest) piisavalt lihtne ja üldse mitte nii sürr kui mõni Trixibell, samas on ALATI olnud mul sellega seletamist (“Nagu Emilia, aga NA on lõpus…”). Vot siis, ise mõtlesin, et ei ole vähemalt mina üks neist vanemaist, kes mingi keeleväänduse nimeks topivad, aga tuleb välja, et olen küll. Aga noh, kes on kuulnud Emiliana Torrinist (või rohkem kursis hispaania päritolu nimedega – mis siis, et Islandi lauljatar), see ei imesta.

Emilianast sai aga Mila mõni päev pärast tema sündi, kui Naabrinaine saatis messi: “Otsustasin just praegu ära, et hakkan su last Milaks hüüdma.”

Ja nii jäi.

Ning nüüd ma mõtlen, et miks ma KOHE Mila ei pannud nimeks?! Oleks ma vaid teadnud, et see nimi hoopis nii tema on…

Naabrinaine 30!

hoomamatu Leave a reply

Eile jooksis Naabrinaine korraks läbi pärast lühikest sörki (tema lühike on minu megapikk), mittehigistades nagu tal kombeks ja jutlesime põgusalt tema eelmise õhtu juubelipeo teemadel, millest mina vaid tunnikese osa võtsin.

Suurepärane sõber indeed.

Igal juhul, juhtus selline dialoog.

Daki: “Mul nahk valutab…”
Naabrinaine: “Misasi? …mähk?”
Daki: “NAHK. Issand, ise veel meditsiinialal töötav inimene, maivõi…”

Mõtlik vaikus.

Naabrinaine: “No see oleks päris kurb, kui mähk valutaks.”
Daki: “Jajaa, mul ükskord naabrimehel valutas mähk…”
Naabrinaine: “No?”
Daki: “Kolme päeva pärast oli surnud…”
Naabrinaine: “Nojah, siis tal ilmselt lihtsalt ei valutanud, vaid oli juba mähainfektsioon välja kujunenud.”
Daki: “Ju see nii pidi olema.”

See vestlus võtab kõik nii hästi kokku, et mis siin enam pikalt. Naabrinaine, sa mu päevade päike! Ilma sinuta oleks ma vist ammu surnud.

Laaaaaav juu!

remontika, episood 398: “Seiklused savikrohviga”

hoomamatu 10 Replies

Ükskord ammu läksime Majatohtrisse ja ostsime mingi suvalise jupi pilliroomatti ja kolm kotti savikrohvi.

Siis sai raha otsa.

See oli umbes… kevadel? Ma ei tea, lumi oli vist maas. Ammu, ühesõnaga.

Ühel õhtul x aega hiljem otsustasin ma, et okei, hakkaks siis pihta. Võtsin pilliroomati ja redeli ja klammerdaja ja pärast pisukesi dramaatilisi stseenikesi abielust (“No mis sa hakkad nüüd siin vastu õhtut! See pole ju kümne minuti töö!”)… võtsin asja järgmisel päeval uuesti ette ja tegin täpselt viie minutiga ära.

Siis see asi seisis mul seinas pikka aega, kuni ühel õhtul eelmisel nädalal kupatasin Mallu appi mulle kappi nihutama, et saaks lõpuks krohvima asuda. Ja siis me krohvisime täna nagu KAKS LOLLI. Muidu läks kõik väga libedalt (märg krohv on päris libe, kui jala alla jääb), krohvimine ISE ei võta peaaegu üldse aega, aga kogu see segamine ja asjatamine ja hiljem kogu selle savi juustest, põrandalt, riiete küljest ja näost ära saamine on see peamine.

Nüüd on neljandik seinast tehtud. Või noh, vaja veel teine kiht peale kanda, enne peab sein ära kuivama jne. Krohvimine on tõesti imelihtne! Kui keegi ainult pidevalt krohvi ette annaks ja pärast kõik ära koristaks…

Et aga kogu elutoasein tehtud saaks, oleks vaja umbes poolteist rulli pilliroomatti (50€/rull) ja umbes 9-10 kotti savikrohvi (10€/kott)… Mnjaa. Oli mul alles geniaalne idee savikrohvi oma paleeseinte tegemiseks kasutada! Noh, muidugi, nüüd olengi asja revideerinud-kalkuleerinud ja praegune plaan on kasutada köögis lubikrohvi (odavam + sobib niiskesse ruumi paremini) ja seintel, mis pole välis- või naabritega ühendavad seinad, tapeeti. Ning soojustamist vajavad seinad saavad esialgu soojustuse+saepuruplaadi ja siis saaks küll juba rahul olla ja edasi vaadata, kas ja mida.

Ei tea, kas peaks mingi heategevusoksjoni korraldama? Daki seinad talveks krohvitud? Või noh, oleks tore, kui selle ühegi saaks. Teised tegemata seinad (kontor ja köök) tahavad niikuinii soojustust ja saepuruplaati, krohvimisega polegi nii väga kiire.

Igal juhul, pikemalt saab lugeda meie krohviseiklustest Naistelehe Nipiraamatust (ja kui seal on ära ilmunud, kirjutan soovi korral detailsemalt ka, juhuks kui kellelgi endal sama plaan ja otsib vihjeid-kogemusi), seniks paar meeleolukat pilti.

Plaks-plaks ja raha tuleb!

Kus ikka naised savisegu valmistavad? Vastus: käepärastes anumates.

Esialgu tundus küll, et siia ma jäängi mätserdama…

…aga oh imet! Vähem kui tunni ajaga oli juba tehtud!

Ja juba esimene kiht on nii lahe, et kui teine ka panna, ära silendada ja ehk mõni värvgi peale tõmmata… Mm… savikrohvseinad… mu lemmikud!

Ja lõpetuseks savimaski!