Tabasin end eile poole värvimise pealt meenutamas, kuidas Mallu hiljaaegu mu kiidulaulule erinevate remonditööde läbiviimise osas vastas: “Tuleb tunnistada, et sa oled tõesti täna väga mehelik olnud.”
Nüüd meenus see mulle kuskil uste õlivahatamise ja mingite vidinate värvimise ajal ja ühtlasi meenus, et olengi tahtnud sellest pikemalt kirjutada.
Meeste- ja naistetööd. Issand kui veider määratlus.
Selleks, et majapidamine võimalikult sujuvalt töötaks, on selge, et kõik pereliikmed peavad jõudumööda sellesse panustama. Või noh, kas just “peavad”, aga ei tea ma ühtki õnnelikku ja töötavat suhet, kus üks osapool sittagi ei tee. Niisiis, kõik võiksid mingil määral panustada.
Ja selge on ka see, et on mingid tööd, mille tegemine ei meeldi mõlemale. Hea on muidugi, kui saab tööd niimoodi ära jagada, et teed neid, milles osavam oled ja teine on juhtumisi neis asjus osavam, mida sulle niikuiii teha ei meeldi. Aga enamasti satub ikka sekka mõni asi, mida kumbki väga teha ei taha.
See on TÄIESTI okei, et osad tööd on vastumeelt. Aga on ka ääretult oluline, et need kuidagi valutult ja pikalt emotsemata tehtud saaks.
Näiteks mulle üldiselt meeldib kokata, voodipesu vahetada, pesu pesta ja kuivama riputada ning aeg-ajalt kappe korrastada. Lisaks meeldib mulle üldiselt ka nõusid pesta, aga igapäevaselt üritan siiski ajada lihtsat liini, et nõud peseb see, kes süüa ei teinud. Ehk mees võiks olla pesija. Nii üldiselt.
Ma ei ole suurem asi koristaja ja kraamija, seda ei väsi mu sõbrad mulle nina alla hõõrumast. Remondikaoses aastasega elamine on asju veel hullemaks ajanud. Ma omast arust muud ei teegi, kui ainult likvideerin päev otsa erinevaid kaoseid, aga õhtuks on ikka elamisest selline sõda üle käinud, et jääb mulje nagu ma istuks kätel päevad läbi.
Ja see ärritab mind lõputult, sest esiteks ei ole ma kunagi suurem asi koristaja olnud ja nüüd näib mingisugusegi korra pidamine suisa võimatu. Teiseks ma KORISTAN reaalselt ju päev läbi, aga tulemust justkui pole, sest uus segadus tekib sekundiga. Nüüd ma olen hakanud mõistma, mida üks tuttav ema mõtles, öeldes: “Kõige väsitavam iga on 1,5-2. Siis ei ole muud, kui kaos kaose otsa. Jõuad jalanõud vannist välja korjata, kui juba on pesumasin saia täis topitud. Ja nii edasi.”
Nii et nüüd on mul lohe maine TÄIESTI ILMAASJATA.
Ning kui ma midagi kodutöödest suisa jälestan, on see prügiga ja halvaks läinud asjadega tegelemine.
Ma ei ole üldiselt nõrganärviline igast kaks-tüdrukut-üks-tass-olukordades, aga prügi ma JÄLESTAN. Kõige vastikum on ääreni täis prügikoti kokkusurumine, sõlmimine ja selle välja viimine, sest tavaliselt on ta kindlasti sobivalt kuskilt auguga, nii et kõik liga jala peale tilgub.
Vabandage mind, teen väikese öökimispausi.
…
Niisiis üritan ma prügi võimalikult kiirelt välja viia ja üleüldse püüan vältida olukordi, kus see taluvuspiiri ületab (näiteks pakkides haisvad asjad eraldi kottidesse jmt). Ja üldiselt loodan ma, et ma ei pea üldse sellega eriti tegelema, sest JR-i ei paista see asi nii väga häirivat kui mind. Seega oleks ju ainult loogiline, et ta võtab selle kõigile vastumeelse asja enda kanda.
Aga on üks huvitav asi, mida ma olen varemgi märganud… Mehed nagu EI NÄE, kui prügikast täis saab. See vist ongi andnud alust nii paljudele selleteemalistele anekdootidele ja “naine näägutab”-stereotüüpidele. Sest ma olen reaalselt kindlaks teinud, et meie “prügikast on täis” tähendab mulle ja talle TOTAALSELT erinevaid asju. Ja kui väga ei käiks ka mulle närvidele see pidev meeldetuletamine, et “vii hommikul prügi välja kui lähed”, teen ma seda ikka, sest teine variant on öök ja vihastumine, et pean jälle sellega tegelema.
Elu konarlused…
Aga on üks osa majapidamisest, millega mulle täiega meeldib tegeleda – see on kõiksugused remonditööd, mööblitõstmised, planeerimised, puurimised, riputamised, värvimised ja nii edasi. Ma ei saa kõigega puhtfüüsiliselt hakkama ja näiteks elektrit ei hakka ma targu puutuma, olgugi mul sünnipäev Edisoniga samal päeval – sest ei tasu ikkagi unustada legendaarset korda, kui ma järjest kolm korda PANGAAUTOMAADILT elektrit sain.
Kuid üldiselt – jah, mulle meeldib. Ma küll tavaliselt lendan asjadele peale suure vaimustuse ja väikeste teadmistega, aga tehtud asjad ikkagi saavad, millele lisandub veel isetegemise otsatu mõnu. JR jälle ei suhtu remonditöödesse samasuguse kirega – ja minu arust on see kah täiesti okei. Las igaüks tegeleb sellega, mis talle rohkem meeldib.
Lisaks armastan ma hullumoodi ahju kütta, aga ei viitsi väga puid tuua ega tuhka välja viia… Kah normaalne ju, tegelikult, et saab jagada kohustusi ja ikka saavad kõik teha asju, mis neile rohkem sobivad.
Ometi on aga just kodutööde valdkond vist igas suhtes see enim tülitekitav. Ja ma tunnen, et mingi ora kaoks mu persest küll, kui ma ükskord jälle tööle saan ja sellega seoses tekib see mõnikümmend eurot vaba raha, et kedagi appi koristama kutsuda. Sest jah, selles osas olen ma vist juba “uuendusmeelsema” mõtlemisega, et minu jaoks poleks mingi probleem koristajale maksta, sest ma ise ei suuda/taha/oska/jaksa ja vahendeid selleks ka on.
Ja siis on veel muidugi kõik lapsega seotud kohustuslikud asjad, mis pole sageli meeldivad, kuid tuleb ära teha… Näiteks mähkmevahetusest on mul küll totaalselt kõrini ja lükkan igal võimalusel selle kellegi teise kaela (kust see üldiselt minu kaela tagasi lükkub, sest ka Milal on mähkmevahetusest totaalselt kõrini). Kunagi püüdsin juurutada süsteemi, et näiteks vanniaeg ja õhtune pudel on, kui mitte alati, siis vähemalt pooltel kordadel isa võimaluseks lapsega aega veeta, kuid praeguseks on ka see sujuvalt üleni minu kaela jäänud. Ausalt öeldes pole mul midagi selle vastu, õhturutiin on üks parimaid osasid meie päevast. Aga nii põhimõtteliselt võiks minu nägemuses kodune korraldus jaguneda kuidagi nii, et kui õhtul 17ni on ühel poolel vabadus tööle keskenduda ja teisel poolel lapsega tegeleda, siis pärast seda võiks rollid sujuvalt vahetuda.
Nii see pereelu vanker veereb, ikka üle kivide ja kändude. Ja ikka kõige labasemate põhjuste tõttu.
Aga seda, et mõni asi oleks “meestetöö” ja teine “naistetöö”… Seda mina küll tajuda ei oska. Uue ajastu laps vist.
Kuidas teil kodutööd jaotatud on?
