Kallis Mila,
eile said sa üheksateist kuud vanaks. Või nooreks. Ma ka ei tea. Üheksateist on päris suur number, kas pole?
Ühel varahommikul ärkasid sa vara ja ma võtsin su enda juurde. Mul oli üks neist öödest, kus und ei tulnud ega tulnud, ja nii ma lebasin, sina juba ammu uuesti suikunud, ja vahtisin lage.
Ühtäkki hakkasid sa sahmima, ajasid end püsti, tegid mulle matsuva musi, keerasid selja ja uinusid uuesti.
See. See on põhjus, miks üldse lapsi saada.
Möödunud kuu on meie päevadesse toonud mõned uued mängud, mida sulle väga mängida meeldib. Kõigepealt harjutad sa oma tulevaseks kaskadööri või tsirkuseartisti karjääriks, sest su lemmiktegevus on minu otsas turnimine. Sellest veel lemmikum on ehk see, kui sa mu õlgadel seisad. (Ma hoian sind muidugi kätest kinni, aga ikkagi on see päris spooky kui väga sulle kõrgused ja ronimine meeldivad.)
Minu lemmikmäng on aga see, kus ma pöördun oma tavatoimetuste ajal näoga sinu poole, mille peale sina hüsteeriliselt naerma hakkad. Tõeliselt mõnus mäng on see. Ma ei pea muud tegema, kui sulle ootamatult otsa vaatama ja juba sa rõkkad.
Siis on veel trampimise mäng, kus me püüame hästi kiiresti ühe koha peal jalgu vastu maad trampida. Vahel ühendad sa selle “Tule kaasa” mänguga, ehk et võtad mul käest, viid mu kuhugi ja siis me trambime.
Uusi sõnu, või, noh, “sõnu”, on ka muidugi juurde tulnud. “Kala” tähistab jalgu”, üsna hästi on selged “kau” (karu) ja “mõmmi”, “tudu” ja “kukkus”, “mah” (mahl) ja muud vanad lemmikud.
Ja mul on tunne, et sa lähed iga päevaga aina ilusamaks. Ükspäev tõid sa mulle ühest kastist (neid veel jagub meil siin) foto, kus oli peal minu 3aastane versioon. Järsku märkasin, kui minu moodi sa oled muutunud – selle vahega, et sa oled ilus.
Ning siis ärkad sa, juuksed tõelises harakapesas, silmad vidukil ja unised – ja ma näen jälle iseennast.
Oh, ja skaipida meeldib sulle tohutult! Kui sa vanaemaga skaibid, siis ei häbene sa mind lihtsalt kaamera eest eemale lükata, käsi näos. Sest SINA räägid. (Ühtlasi pidasime me sel hetkel maha ka vestluse, kus sai selgeks, et sul on täitsa hea meel, et ma sulle õdesid-vendi ei planeeri. Kuigi lapsed sulle meeldivad. Jagamine – not so much.)
Kõige armsam asi sinu juures viimasel ajal on aga hoopis see, kuidas sa üritad laulda ja tantsida. Vahel püüad sa minuga unelaulukest kaasa ümiseda, teinekord kõlab laul kaasa Mumford and Sonsile või Ed Sheeranile, vahel leelotad sa niisama oma klotside kohal küürutades mingit tundmatut viisikest. Või noh, “viisikest”.
Ma loodan, et sa leiad alati põhjust rõõmsalt viisikest ümiseda, mistahes elu ka ei tooks.
Armastades,
emme
