Kevadvärvid
Author Archives: daki
2
1. mai 2011
Kaks aastat tagasi samal ajal olin ma vasakul küljel haiglavoodis, vahtisin tühja tugitooli voodi kõrval ja ulusin nutta. Ma ei olnud iialgi elus end nii üksinda tundnud. Ma nutsin, sest ma olin nii üksi. See üksildus oli nii suur ja kõikehõlmav ja ajas meeleheitele, sest ma ei suutnud ettegi kujutada, et ma kunagi end teistmoodi tunneks. Nutsin üksildusest.
Valus ei olnud enam/veel, sest seljasüst oli mõni aeg tagasi mõjuma hakanud. Ka see oli imelik tunne, mittevalutamine. Olin nii üllatunud, sest ma olin päevi (MILJONEID PÄEVI) valutanud ja ma olin ära unustanud, mis tunne on mittevalutada.
Kui ma kell kümme 1. mai õhtul 2011 oleks edasi valutanud, ei oleks mul mahti olnud seda üksindust tajuda. Saati selle pärast nutta.
Siis jõudis JR tagasi ja kuna ma ei valutanud, soovitas õde võimalust kasutada ja tukkuda. Lapsel kiire pole, maga-maga. JR jäigi tugitooli magama, sekundiga vist, aga mina kuulasin kellegi loomalikke karjeid, mis ei saanud läbi ja… kartsin. Vot siis hakkasin ma kartma. Oh, muidugi, kõik naised kardavad sünnitust mingil määral, kartsin minagi.
Aga seal, neid karjeid lugedes ja kella liikumist vaadates – siis olin ma nii hirmul kui ma elus iial pole olnud. Sest ma teadsin, et mina olen järgmine. Ja see kõlas nii kohutavalt, et ma ei tahtnud olla järgmine.
Siis tuli valu tagasi. Tehti kaks süsti veel, kuid enam nad eriti ei leevendanud.
Naine kõrvalpalatis ikka veel karjus.
JR magas ja mina olin üksinda, valutasin, aga ikka igavesti rase. See öö oli lõputu.
Õde käis aeg-ajalt, kontrollis, tilgutas, aitas vetsu kui vaja – aga ei midagi. Ei vett, ei last, valud on küll, aga lihtsalt niisama paistsid nad olevat. Tšillisid seal minuga, need valud.
Kuni lõpuks millalgi keegi otsustas, et tuleb seda va värki tagant turgutada.
Aga need valud… Mul oli mingi äpp, millega sekundeid lugesin. Vihkasin seda äppi südamest, sest see oli kasutu – luges täpselt valu lõpuni, nii nagu raamatuis kirjas. Minut. Aga ma ei tahtnud, et ta lõppu jõuaks, sest mis kasu on sellest hetkest, kui sa EI valuta? See tähendab ju ainult, et uus valu tuleb aina lähemale…
Naljakas on see, et ma kartsin tuhudest rohkem seda lõpuosavalu. Kuid ohhhoooohoi, ükski päevavalu ei ole tuhudega võrreldav. Ma palusin, et nad annaks mulle ükskõik mida, aga peaasi, et see lõppeks. Neil polnud enam midagi anda ja ma ei saanud aru, miks keegi ei öelnud, et ma peaks püssi sünnitusele kaasa võtma. See mõte oli nii reaalne, sest MITTE KEEGI EI AITA MIND ja ainult nii see valu ju lõppeks.
Kuni lõpuks kell 8 tuli uus vahetus, uus ämmaemand, ja ütles: “Nii, aitab jamast. Enne ma siit ära ei lähe, kui sul sünnitatud saab.”
Ma pole iialgi kellelegi nii tänulik olnud.
Keegi ütles: “…keiser…”
Ämmaemand ütles, et ei. “Sa suudad, ma aitan.”
Aitas. See oli nii rõve, aga ta aitas. Ma ei uskunud ise enam ammu, et sellest välja tulen. Aga tema uskus. Ja aitas.
“Enne kella 11 on sul laps käes,” ütles ta umbes 9 paiku. Ma ei uskunud teda. Ma ei uskunud, et see iial lõppeb.
Ma ei mäleta, mis oli esimene asi, mis ma Milat nähes mõtlesin või ütlesin. Aga ta oli nii valmis ja täiuslik. Ja vait. Tuli nii vaikselt. Ei mäleta enam isegi, millal ta esimest korda nuttis.
Aga mäletan, et see kohvi, mis hommikusöögiga toodi? See oli faking parim kohvi, mis ma iial joonud olen.
Oli 2. mai hommik 2013, Osama Bin Laden tabatud, väljas paistis päike ja mina olin lõpuks enam mitterase.
Kuidas Naabrinaine zombi käest hammustada sai
Mu sõbrad on üldjoontes napakad. Normaalsel kombel, muidugi. Ega siin mingi sanatoorium pole.
Naabrimees ja Naabrinaine ükskord pärast perejooksu mu juurest läbi. Niisama, lonks vett, paar sõna juttu. Nad jäid umbes kümneks minutiks ja kogu see aeg ma hirnusin ja püüdsin paaniliselt välja mõelda, kuidas seda küll kirja panna.
Esiteks KOHE hakkas Naabrimees mind kiusama (aga see pole midagi uut, on normaalne, et muidu leebe ütlemisega NM mu juuksetooni “uriiniks” nimetab), siis nad leidsid, et ma olen nagu mingi puuvili ja arutasid pikka aega detailselt, milline küll.
VÄLISTREPP. TUULINE KEVADILM.
NM: “Kookospähkel!”
D: “Pealt karvane…?”
NM: “Seest mahlane ja flobisev!”
NN: “Ei-ei, see on midagi muud. See on välismaine puuvili, mida ma mõtlen…”
NM: “Jah, õigus, ega kookospähkel polegi välismaine…”
NN: “Mangostan! Voh! Seal on koore vahel nagu mingi tühimik ja siis on mahlane sisu…”
NM: “…sisu koliseb!”
D: “Jah, sest see ma olen. Mahlane ja kolisen. Pealt karvane ehk ka. Ja kuskil on tühimik.”
NM: “Lonkad?”
D: “Ja mölisen.”
See kõik oli muidu tore ja kena sõpradevaheline vestlus. Või noh, oleks olnud, kui NM ja NN poleks TERVE SELLE AJA mingeid… tantsu (?) liigutusi teinud. Võibolla said nad mingi epilepsiahoo. Või on ehk tegu degeneratiivse geenimutatsiooniga? Mis iganes see on, see oli fucking hilarious.
Naabrimees tantsis nagu jõusaalihunt, Naabrinaine nagu dementne jaanalind, kes vahepeal ära unustab, mis liiki olend ta on, ja arvab, et vist… oli… baleriin?
Seda kõike nimetasid nad nimelt lõdvestusharjutusteks.
Ja siis tuli tagatipuks neil suurepärane idee zombie walk’i tehes läbi keskuse koju kõndida. NM oli alguses küll kõva vend, aga siis lõi põnnama. Et las Naabrinaine ise läheb kui tahab. Ta vaatab eemalt ja naerab. Ja pildistab.
Siis nad harjutasid natuke zombie walki. Siis tuli Kärt, baffled, aga ilmselt on temagi ammu loobunud neil puhkudel küsimusi esitamast. Ning lõpuks läksid kah, Naabrimees kenasti zombie karakteris, see oli hindamatu. NN on ikkagi daam, tema zombie oli kah daamim, põrkas kergelt vastu puud ja isegi ei söönud ühtegi vaese linnu aju selle peale ära.
Kuni Naabrimees jõudis selle fantastilise kivimüürini, mille mu kõrvaltädike on mingil veidral põhjusel sellele rajale ehitanud, kust mulle ka külalised käivad. Aga, tõelise kangelasena ei langenud Naabrimees siiski rollist! Koperdas zombilikult, korjas jäsemed kokku, möiratas, vaatas ringi – ja siis nägi hämmeldunud minu majanaabreid teisel pool majanurka.
Naabrimees lehvitas neile rõõmsalt.
Pöördus siis, liipas Naabrinaiseni ja hüppas talle armastavalt möiratades kaela: “Zombie kiss!”
—KARDIN—
Millal sina viimati kellegagi zombiwalki tegid? Pluss: kui ma üldse kunagi enam suhtesse peaks sattuma, siis zombiwalk on eelvoorus kindlasti kohustuslik.
Ja millest me rääkisime tol korral peale puuviljade, flop-flop häält tegevate asjade, tsellofaani mähitud naiste? Tegelikult vist oli mingi suhtenõu isegi käsil.
Aga on ju VÕIMATU selliseid inimesi kuulata. Puhas piin. Hüsteeriliselt naljakas, aga piin!
Internet! Naabrinaine kiusab mind!
Minu päev: õhtu
Esimesed osad minu päevast: hommik ja pärastlõuna.
Vahepeal mahuvad meie päevadesse ka külastused. Näiteks proovin ikka kord-kaks nädalas Naabrinaisele külla jõuda, et Mila ja LM saaksid hängida ja mina lihtsalt istuda ja juttu ajada inimesega, kes moodustab mitte ainult rohkem kui kolme-sõnalisi lauseid, vaid suisa põimlauseid teinekord.
Mõnikord õnnestub külaskäik siduda jooksmisega. Et viin Mila Naabrinaise juurde ära ja siis teen ise kiire tiiru. Enamasti aga me räägime, ma aitan õhtusöögiga (kui lubatakse) ja sööme, lapsed mängivad, Naabrimees kiusab.
Enamasti aga jõuame me õuetiirult 18-19 paiku koju tagasi ning siis ongi käes õhtusöögiaeg. Tiirled nagu orav rattas, taaskord, vahel õnnestub mõni armas inimene spiikeri peale panna – näiteks emmega kiirelt rääkida, et kuidas ka teistel läheb. Söök valmis, on see harv moment, kui ma päriselt saan jälle maha istuda… Või kas ikka saan? “Juua! Mahla!… Ei, piima! Ei taha… Peale! Saia! Liha! Veel!”
Midagi läheb ehk ümber, midagi on veel vaja juurde tuua, salatit peale tõsta…
Kaheksa paiku vaatame multikaid. Vahepeal nõuti kassi (Simon’s Cat), siis Pingut, nüüd on aeg “Šaallaa!” ehk “Charlie and Lola” käes. Selleks hetkeks olen ma üldiselt täiesti ajusurnud ja loen minuteid, millal jõuab kätte vanniaeg… Sest tööd tuleb ju ka veel teha, kui Mila on magama läinud!
20:30-20:45 paiku on vanniaeg. Vahel käime koos vannis ja peame veesõdasid (teate, milleks on vannipartidel piiksuaugud? Veesõdade jaoks!), seebitame, vahutame, mulistame ja puristame.
Kell 21 lähevad lapsed magama. Vannist tuppa, seal tudukad selga, tekk ümber, Mõmmi kaissu ja kui nõutakse, siis raamatut. Viimasel ajal ei nõuta, raamatuid loeme päeval. Nimelt on Milal voodi kohal uhke kassipilt, keda hiired taga ajavad, nii et lugusid pean ma rääkima hoopis neist kassidest ja hiirtest.
Kui Mila “kassi… tudu… auto… la-la-la” laulma hakkab, on aeg tuli kustutada ning käes unelaulu aeg. Ikka see klassikaline: “Mina ei taha veel magama jääda…”
Enne voodisse tõstmist, olen tähele pannud, ütlen poolunes Milakesele alati: “Head ööd, kallis. Maga hästi, hommikul näeme. Emme armastab sind hästi palju.”
Ja siis hakkab armastav emme tööd vuhkima, kasside sisse-välja taustaks. Umbes südaöö paiku lõpetan, siis ehk vaatan mõne sarja, kirjutan mõne posti või ütlen fesaris kellelegi tere.
Hommikul algab ju kõik jälle otsast peale.
Minu päev: pärastlõuna
Esimene osa minu päevast on kirjas siin.
Kui Mila lõpuks ühe paiku magama jääb ja ma tukastusest virgun, on käes aeg teha ära kõik need asjad, mis vajavad sel päeval tegemist. Delfi kolumn, telefonikõned allikatele mõne freelance artikli jaoks, kiirematele ja mõtlemist nõudvatele e-kirjadele vastamine, järjejutt, loengute ettevalmistamine, kodutööde lugemine-hindamine and what have you. Vahel on aega isegi blogida või pilte töödelda.
Vahel harva.
Ja siis ongi poolteist tundi nagu naksti läinud.
Ahjaa, sinna aja sisse tavaliselt mahub ka see, kui ma toon kuurist puid ja panen vähemalt kaks ahju küdema. Nüüdsel ajal, kui enam hommikul kohe sellega tegelema ei pea.
Kui Mila ärkab, tahab ta natuke aega kaisutada ja minu kaisus joonistada, kuubikuid ritta laduda või raamatut lugeda. Seda ma talle ka võimaldan, sest see on ju harukordne, kui on kümme minutit, kus võib suisa vedeleda ja niisama lapsega hängida.
Enamasti muidugi ei jõua ma 1,5 tunniga kogu tööd tehtud, siis see kummitab ja ma olen ilgelt närviline. Ma ei tea, mis elu ma oleksin elanud enne nutiajastut – nüüd saan vähemalt jooksvalt meile tšekkida ja kiirematele ka on-the-go vastata, sõpradega hektiliselt suhelda ja üleüldse inimkonnaga kontaktis olla. Kuigi täna just mõtlesin, et nutt nutiks, kui ikka oled orav rattas, siis POLEGI lihtsalt seda momenti, et telefon võtta.
Sest – kui algab näiteks õhtusöögi tegemine, vuristad nõude, lõikumise, hakkimise, praadimise, ahjude, lapse minikatastroofide, kiirkoristamise, kassiliivavahetuse, kasside õue ja tuppa laskmise, pesu pesema panemise, pesu masinast võtmise ja kõige muu vahel, telefon nõudlikult kuskil lauanurgal vibreerimas. Siis tuleb Milake, soovib midagi, tegelen, räägime, vahel keeb midagi üle, siis ei ole aega tegeleda, siis jälle on – telefon muudkui vibreerib kuskil lauanurgal.
Ja siis heidetakse mulle ette, et ma neil hetkil, kus mul actually on võimalus sissetulevaid teateid vaadata, neid ka vaatan – “Miks sa PÄRIS eluga ei tegele, vaid oma telefoni muudkui näpid?!”
Muudkui, hah, jah.
Novot. Aga enne õhtusöögiaega ja pärast lõunauinakut tuleb üldiselt siiski kiire snäkk ja pärast seda õuetuur. Kui on poest või turult midagi vaja, käime seal. Ja kui on päev, kus ma tulen loengust ja/või kohtumiselt, siis umbes 16-17 paiku toon ma Mila hoiust ja olenevalt kõhutühjuse astmest venitame seda käiku ka mänguväljakute ja muu peale.
Kevadhooajal on lisandunud muud hobid – aiakoristus, peenrad, õue aiamööbli või ronivõrede ehitamine, kuurikoristus… Needki mahuvad pärastlõunasesse aega.
Või siis ei mahu.
Järgneb.
MEHESÕNA: Mida mehed kardavad? Näokreeme?
Mulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Seega on siin blogis nüüd rubriik “Mehesõna“, kus üks mu meessoost sõber aeg-ajalt võtab vaevaks ja vastab (oma perspektiivist) kõigile mehi puudutavatele küsimustele. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!
Mida mehed kardavad? Mehed tunduvad kartvat nii vähe – või ei näita nad seda välja?
Meestel on hirme sama palju kui naistel ning need erinevad sama palju indiviidipõhiselt kui õrnema sugupoole esindajatel. Ise kuulun veel selle põlvkonna hulka, kus sisendati maast madalast mantrat, et kardame me kõik, kuid vaprus on hirmudest olenemata edasi tegutseda. Omamoodi sotsiaalne surve on ka meie ühiskonnas olemas: mehed peavad ju olema siiski mehed! Kuigi viimasel ajal on see nõue aina skisofreenilisem – peame olema sisuliselt emotsionaalsed sotsiopaadid, mis aga on oksüümoron.
Kui mees ütleb, et ta petab oma naist sellepärast, et meelde tuleks, kui hea ikka oma naine on – kui suur load of bullshit see 10 palli skaalal on? Või mis värk sellega ikka mehe vaatenurgast on?
Nii rumalat põhjendust pole ma oma elu jooksul veel kordagi kuulnud, igastahes lõhkusid sa ära mu bullshiti skaala. Petmiseks on mitmesuguseid põhjuseid ja veel rohkem põhjendusi, aga see on praktiliselt sama jabur, kui viriseda mugavate pükste kandmise üle kodustes oludes.
Miks on nii raske saada mehi näokreeme kasutama, muudest ilutoodetest rääkimata! On siis raske see kreem näkku läratada või?
Lühike vastus: jah.
Pikk vastus: jah, kurat.
Tänane õhtusöök
Hair watch
Ma olen ausalt öeldes unustanud, millal ma juuksuris käisin. Enne sünnipäeva ilmselt? Nii et ligi kolm kuud vabakasvatust. Täna värvisin kogemata juuksed pruuniks. No hea tahtmise juures võib poolpime seda tooni “tumeblondiks” hinnata. Joosta on mega ebamugav, juuksed ei püsi mütsi all, patsi panna ka veel päris hästi ei saa. Ideid?
Toiduklubi: vürtsikad kanaburgerid
Viimasel ajal on kuidagi palju kooskokkamist juhtunud inimestega. Ja kui ma ütlen “palju”, siis ma mõtlen, et umbes paar-kolm korda. AGA IKKAGI.
Niisiis tuli ükspäev Andra külla, olles päev otsa toitunud ainult melonist, ja nõudis midagi meeliülendavat. Ma pakkusin Tom Kha suppi ja kanaburkse. Retsepti leidsin Epicuriouse äppi kasutades loengust koju sõites. Kiidan. Äppi ja burkse ka.
Vürtsikad kanaburgerid
Vaja läheb: 800 g (kaks pakki) kanahakkliha, tšillit, kaks punast sibulat, lahjat hapukoort, kurki, tomatit, neli küüslauguküünt, soola-pipart, jääsalatit, kukleid või ciabattat või rukkipalakesi
Valmistamine: sega kausis hakkliha hakitud tšillikaunade (mina jätsin seemned ka, sest ma nii hardcore), purustatud küüslaugu, pipra ja peeneks hakitud sibulaga (ühest piisab esialgu). Mätsi segust burgerid, lao ahjuplaadile ja küpseta umbes 220 kraadi juures, no, julgelt pool tundi. Valmis saavad enne, aga kui tahad, et oleksid ilusad pruunid ka, siis peab nats kannatama.
Samal ajal sega hapukoorekaste – pipar-sool, peenikeseks hakitud kurk, tomat ja teine sibul. Sega.
Siis oota.
Kui burgerid valmis, võta kuklikesed (ma olen teinud nii rukkipalade kui ciabatta-kuklitega) – võid need enne ka ahjus kergelt soojaks lasta. Määri üks pool hapukoorekastmega, lajata peale burger. Kui tomatit jäi üle, võid sellegi viilutada ja otsa laduda. Siis jääsalat ja teine kuklipool ja mmmmmm…