Author Archives: daki

Daki targutab: Suhe peaks põhinema aususel? Tänan, ei!

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Kolumn Delfi Naistekale juulikuust 2012.

Ühel mu tuttaval paaril on suhtekriis ja selle käigus on mees hakanud naise kontodele sisse logima, kirju lugema ja potentsiaalseid konkurente blokeerima. Kui ma sellest kuulsin, vajus lõug ilmselt maani ja ma olin tükk aega lihtsalt vait. Ma võin igasugustest asjadest aru saada, aga vot sellest mina aru ei saa. On teatud piirid, mida minu meelest ületada ei tohi.

 

Ma nimelt ei ole seda liiki naine, kes arvaks, et ausus on suhtes megaoluline. Minu meelest on mõlemal osapoolel õigus oma eraelule ja saladustele, isegi kui nende eraelud on omavahel tihedalt põimunud nagu koos elades enamasti juhtub.

 

Mu sõbrannal, olgu tema märkimiseks initsiaal K., on huvitav väljend “puhtsüdamlikku tegema”. Puhtsüdamlikku teeb inimene siis, kui läheb oma partneri juurde kõrvalehüppeid (või muid pahategusid) üles tunnistama. Ei mina ega K. usu puhtsüdamliku tegemisse. Kui üks osapool on teist petnud ja end seetõttu halvasti tunneb (nagu peakski), ei aita ülestunnistamine enam kedagi. Kuidas saakski? See teeb ainult haiget ja süüdlase süükoorem vaevalt et väheneb.

 

Vaidlesime sel teemal ka ühe sõbraga, kes jälle puhtsüdamliku tegemisse siiralt usub. Mina ei saanudki temast lõppeks aru, sest kellele see täpselt mida annab? Teed teise õnnetuks oma kõrvalhüppest rääkides, tõenäoliselt tõstetakse sind ukse taha ja kes kogu olukorras võitjaks jääb? Ilmselt armuke, kui tema eesmärgiks on mehele käpp peale panna. Nii palju rikutud elusid ja milleks? Selleks, et keegi saaks puhtsüdamlikku teha. “Olen küll siga, aga vähemalt aus siga!”

 

Niisiis ei ole mul erilist usku sellesse, mida paljud suhtegurud jutlustavad: õige suhe põhineb aususel! Härjasitt, ütlen ma hoopis.

 

Tähendab, mitte et ausus halb oleks. Mul oli kunagi üks boyfriend, kes oli patoloogiine valetaja. Ta valetas isegi nii triviaalsete asjade kohta nagu õhtusöök. “Sõin makarone,” ütles ta, kuigi ma teadsin kindlalt, et ta oli söönud hoopis pitsat. Täiesti jabur. Selge, et meie suhe kaua ei kestnud. Nii et muidugi on teatud ausus oluline.

 

Mis aga selle “teatud aususe” alla ei käi, on kindlasti teise inimese postkastid, päevikud, online-vestlused. Asi polegi mitte nii väga selles, et mul oleks midagi varjata, asi on põhimõttes! Ma ei ole iialgi sorinud oma meeste postkastides või lugenud nende sõnumeid ja ma eeldan, et nemad suhtuvad sama austavalt minu privaatsusesse. Sest kas sa peaks olema koos inimesega, keda sa tahad nii hullult kontrollida, et pead isegi tema kirjadel silma peal hoidma? Öeldakse ju laulusalmis: if you love someone, set them free. Ehk et kedagi vägisi kinni hoides elutervet suhet küll ei kultiveeri.

 

Aga puhtsüdamlikku ei saa ainult kõrvalhüpete kohta teha. Toon ühe hüpoteetilise näite. Ütleme, et näiteks Jaan läks linna sõpradega lõbutsema. Kui baarid-pubid suleti, tahtis seltskond veel edasi maurata, nagu ikka juhtub. Võeti suund kellegi korteri poole, et seal veel mõned tuisupitsid teha… “Kohe hakkan koju minema,” ütles Jaan endale, aga koju ta lõpuks ei jõudnudki. Kui mees hommikul ärkab, avastab ta, et on maganud perenaisega samas voodis, seljad vastakuti, eri tekkide all. Hiilib koju, ta oma naine võib-olla magab veel, Jaan istub köögis, joob teed ja närveldab. Tunneb end halvasti, kuigi täpselt ei teagi, miks. Tegelikult ei teinud ta ju midagi keelatut! Ikka juhtub, et kojuminek lükkub plaanitust hilisemaks, ikka võib ette tulla, et pidu venib. Ja tegu pole ju petmisega, ega ju?

 

Ometi arvan ma, et selles hüpoteetilises olukorras teeks Jaan puhtsüdamliku (sest ta tahab olla “aus mees”) ja tema naine? Raudpoltkindlalt vihastaks.

 

Kõige rohkem ajab mind kogu see aususe-teema juures naerma lause, mida naised teinekord kasutada armastavad: “Olgu mis on, aga ole vähemalt aus! Räägi asjad ausalt ära, siis ma ei vihasta.”

 

Jällegi härjasitt.

 

Muidugi sa vihastad! Oh, muidugi sõltub pahateost, kui väga sa vihastad, aga kindlasti vihastad. Või vähemalt solvud. Ma võin ka sellest isegi aru saada – oleks ju tõesti tore, kui oleks selline suhe, kus ei tahagi kaua eemal viibida, nii et hommikuni pidutsemine kaotab võlu, parem vaataks armunult teineteisele otsa ja veedaks kvaliteetaega. Tegelikkus on aga näidanud, et inimesed väsivad üksteisest, isegi kui neil lõputult suur armastus on. Vahepeal on vaja asju eraldi teha ning kogu selle eralditegemise juures ei ole võimalik vastassugupoolest lõplikult eemale hoida. Muidugi võib seda tõlgendada nii: “Ahsoo, et minuga siis ei kõlba enam aega veeta jah, et mingi suvalise eidega sukeldumiskursustele läksid?”

 

Võib ka teistmoodi, elutervelt tõlgendada: “Vot kui tore, et sul on huvisid ja hobisid ka väljaspool meie suhet! Ma usun, et see tuleb meile ainult kasuks, kui me vahepeal natuke aega eraldi veedame.”

 

Inimene, kes suhtub asjasse nii, ei tuleks iialgi selle peale, et hakata teise postkastides sobrama. Asi polegi niivõrd selles, et tuleks nõuda ausust ja igas olukorras puhtsüdamlikku. Minu ideaalses maailmas toimivad suhted nii, et teineteist usaldatakse ka ilma kõiki detaile teadmata. Peamine on olla aus iseenda vastu, kas pole? Et kui juba oled sattunud olukorda, kus lõpetad kellegi teisega voodis, siis pole mitte kõige olulisem see kiirelt ette kanda, vaid teha sellest õiged järeldused. Sest äkki on suhtes midagi mäda, kui teisega magamine üldse päevakorda tuli?

 

Mulle meeldib endalt eluliste probleemide tõustes küsida: mida Johnny Depp ütleks? Ja selle olukorra kohta on Johnny Depp öelnud järgmist: “Kui sa armastad korraga kahte inimest, vali see teine. Sest kui sa oleksid esimest päriselt armastanud, poleks sa teise ära armunudki.”

 

Kolmkümmend seitse kuud

Kooskasvamine Leave a reply

20140530_202710_Derek_Carbon_DimMu kallis,

täitus su kolmekümne seitsmes elukuu. Viimase nädala ja natuke peale oleme me veetnud rämeköhaste, tatiste ja kohati palavikustena koduseinte vahel. Ära saa must valesti aru, ma ei armasta midagi rohkem, kui päevad läbi voodis vedeleda ja lõpuks MITTE MIDAGI teha, sest semestri lõpp oli ikka üsna kurnav ja ma ootasin pikisilmi, millal see ükskord läbi saab ja enam jooksma ei pea.

Aga tänaseks hakkan ma üsna mõistust juba kaotama. On fantastiline, et see voodis vedelemine üldiselt töötabki, et sa oled piisavalt suur ja leidlik, et endale koduseinte vahel päevade viisi tegevust leida. See küll tähendab, et kõik kohad on täis mänguasju (või lihtsalt asju), mida ma jõudumööda kokku püüan korjata, aga kasu pole sellest suurt midagi, sest järgmine päev algab kõik otsast. Sellegipoolest olen ma lõpuks puhkamisest ja köhimisest ja pisikestest jalgadest, mis mu otsas trambivad ja pisikestest kassikäppadest, mis mu otsas ronivad, täi-est-iiiiii väsinud. Mul endal on aga tervis päev päeval halvem, mis tähendab, et isegi kui eile tundus, et täna võiks juba välja minna, on see hoopis kaasa toonud järjekordse päeva koduseinte vahel.

Ja sa oled ainult natuke olnud võimatu, peamiselt ei saagi sulle midagi süüks panna, sa oled imeline 3aastane, päriselt. Ainult et minul jääb kannatust sinu jaoks kohati väheks, sest selle nädala jooksul olen ma pidanud läbi elama korduvalt ja korduvalt selliseid dialooge:

“Mis see on?”
“See on kapp.”
“Miks?”
“Sest on.”
“Aga mis see on?”
“See on sahtel.”
“Miks?”
“Et sinna asju panna.”
“Emme, mis sa teed?”
“Pannkooki.”
“Miks?”
“Aga ise sa ju tahtsid?”
“Miks?”
“No sa ju tahtsid!”
“Miks?”
“No ju sulle maitseb.”
“Mis?”
“NO JU SULLE MAITSEB.”
“MIS?”
“Oeh.”
“Miks?”
“Las ma teen nüüd neid pannkooke.”
“Miks?”
“Sest sa ju tahtsid…”

Sul on korraga peal nii “miks?” kui ka “mis?” faas, mis tähendab, et sa PIDEVALT küsid ja küsid ja küsid. Õnneks sa vahepeal ka jutustad ise pikemalt ja su väljendid muutuvad aina värvikamateks ja humoorikamateks. Näiteks jäid sa eile mu kõhu peal lõunauinakusse, keerasid end kuidagi tagurpidi ja kui sa ärkasid, olid mattunud tekkide ja patjade alla.

“Ma ei saa… ÜLDSE KUNAGI liigutada!” viiksatasid sa meeleheitlikult. Kui ma su istukile aitasin, teatasid sa “No tere hommikust!” sellisel toonil, et ma peaaegu ootasin, et sa pööritaks silmi.

Üldse paistab, et su maailmasse on lisandunud ülivõrded. “Ma ei näe KUNAGI MITTE MIDAGI!” teatad sa, kui ma istun diivanile nii, et sa hetkeks telekat ei näe.

“Ma ei taha ÜLDSE MITTE IIALGI pissile!” teatad sa, kui ma küsin, kas sa pissil käisid.

“Ma ei saa ÜLDSE MITTE KUNAGI kommi!” ütled sa nördinult, kui ma ütlen, et toon poest äkki hoopis küpsist.

Ahjaa, ja sõnad “äkki” ja “näiteks” on ka su lemmikud, eriti siis, kui sa ise küsid ja ise vastad.

“Mis see oli?” pärid sa ärevalt.
“Ma ei tea.”
“See oli näiteks kass!”

või

“Kas paneme riidesse?”
“Äkki paneme!”

Peale selle meeldib sulle tohutult laulda ja ise laule luua. Vahel ei koosne need sõnadest, vahel koosnevad. Eriti meeldib sulle kaasa laulda ja etendada “Family Guy” alguslugu, eriti seda kohta, kus nad laulavad lõpus: “He’s – a- family – guuuuuuuy!” Siis ajad sa käed laiali ja hõiskad kaasa: “GAAAAAAAAAAIIIII!”

Lisaks oled sa avastanud vandumise humoorikuse ning kuna ma püüan oma keelt seetõttu rohkem kontrollida, on su sõnavaras sellised “vandesõnad” nagu “Mittus!” ja “Joppenpuhh!”. Ja su vaieldamatu lemmik on “Nädalalõpp Kanal 2-ga” saatest nähtud Ott Sepa sketš, kus ta hüüdis: “Sina ole vait! Ja sina ole ERITI VAIT!”

Ainult et sinu versioonis on see “Sina ole vaip! Ja sina ole ERITI VAIP!”

Oeh, peab ütlema, et keele kontrollimine on üks tüütumaid asju, mis ma olen pidanud selle titenduse juures läbi tegema. Lisaks rasedusele, sünnitamisele, imetamisele, unetutele öödele, sünnitusjärgsele depressioonile ja potitreeningule muidugi.

Sel nädalal veedad sa suure osa ajast oma Saaremaa vanaema juures, sest emmel on hädasti breiki vaja. Usu, ühel päeval sa mõistad, mida see täpselt tähendab ja et see pole kuidagi seotud sellega, kui väga ma sind armastan. Täiskasvanud lihtsalt peavad vahepeal tegema täiskasvanute asju. Ja ma juba tean, et sel hetkel, kui ma üksinda Saaremaalt tagasi hakkan sõitma, igatsen ma juba sind nii kohutavalt, et olen valmis vastama miljonile järgmisele “miks”-küsimusele.

Aga seda rõõmsam on sind kindlasti pühapäeval taas jälle oma kaissu haarata.

Armastusega,

emme

(miks?!)

Inga Raitar andestamisest

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus Leave a reply

Mu kunagine peatoimetaja (ja kaasautor!) Inga kirjutas täna Facebookis postituse oma raamatu “Suhtesõlmed” ainetel, mis väärib minu meelest ka siin avaldamist. Teen seda Inga loaga. Suurepärased sõnad ja suurepärased mõtted.

Andestamine tähendab kaudset südimõistmist. Andestada tähendab ju kellelegi andeks anda midagi, mida too valesti tegi. Valesti, see aga ongi juba südimõistev hinnang.  Mitteandestamine aga tähendab iseenda lõputu valuga koormamist.

Viimasel ajal kirjutavad paljud siin, kui raske on andestada või vastupidi, et andestage kõigile kõik, unustage ja minge oma eludega edasi. See viimane on tegelikult mäelstuse allasurumine. Katmine mingi “üdini positiivse” emotsionaalse paigaga, mille alla tegelik emotsioon ja mälestus ikka alles jääb.

Mitte andestada suutmine on aga puhas enesehävitus. Andestada pole tegelikult üldsegi vaja, kui mõistad. Ükski inimene ei tee midagi, mis pole tema selles hetkes olemasolevate isikukvaliteetide, teadmiste ja omaduste kohane. Kui võtad teist tema endana ja tema tegu temast kui tema varasemate kogemute komplektist lähtuvana, on väga lihtne mõista ja isegi mitte andestada vaid teadlikult lahti lasta. Pole ju vaja andestada või veelgi enam, üldse suhtestuda kuidagi isiklikult inimesse vaid selle tõttu, et ta käitub oma eluga just nii nagu tema vajalikuks peab. Sinu elus on see häiriv sündmus juba ära olnud. Miks peaksid sa hetkes, kus seda sündmust enam pole, seda ikka enda sisemise raskuse suurendamiseks alles hoidma? See hävitab ju ainult sind, mitte “seda teist”.

Seega mõistkem teist nagu iseennast ja selleks, et seda suuta mõistkem kõigepealt iseennast. Siis pole vaja mitte kellegi mitte midagi andestada:)

Nipiraamatu viies kolumn: Kuidas teha romantikat?

Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

DAGMAR LAMPMärtsikuu on üks mu vihatumaid kuid. See on pikk, ilmastikuolud on tavaliselt ääretult jubedad (vt ka lehm libedal jääl), see näikse mitte iialgi lõppevat ning lisaks kõigele pole märtsis mitte ühtegi riigipüha või muud ägedat püha, mis seda vastikut kuud kuidagi meeldivamaks võiks teha.

Küll aga on märtsis naistepäev. Ja noh, kuigi ajalooliselt pole naistepäev minu elus suuremat rolli kunagi mänginud, kahtlustan ma, et sel aastal võibolla proovin isegi romantikat teha.

…või vähemalt nii ma mõtlesin, kui me ükspäev Lemmikuga (olgu see mu uue kaaslase avalik pseudonüüm) päriselt romantikat üritasime teha. Nimelt mõtlesime me, et teeme mõnusa vanniõhtu. Mõeldud, tehtud!

Algas juba asi suhteliselt õnnetult, sest kui saatsin mehe külapoodi küünlaid ja veini tooma, selgus kurb tõsiasi, et neis kolmes poekeses, mis meil siin maal on, pole esiteks üheski joodavat veini (mustsõstravein POLE joodav vein) ja teiseks leidis Lemmik ühest poest kaks teeküünalt, teisest ka kaks. Mingil põhjusel müüvad nad neid siin ühekaupa… Ja veini asemel võtsime siis õlut. No asi seegi.

Vann vett täis, jäime nõutult selle ette seisma. Et mis nüüd siis? Mis järjekorras ja kuidas keegi sinna sisse peaks küll ronima, et okei saaks? Läksin siis esimesena ja tundus, et ega rohkem keegi nagu vanni ju mahukski. Kaalusime varianti istuda vannis risti, jalad üle ääre rippu.

Kaalusime ka varianti, et Lemmik istub lihtsalt vanni kõrval maas.

No kuidagi lõpuks me sinna vanni ikkagi ära end mahutasime ja hetkeks oli isegi üsna mõnna. Küünlad ja, ee, õlu ja, noh, tõesti oli mõnus. Kuni hakkasid pesemisprotseduurid. Milleks oli vaja end kuidagi ümber pöörata. Ühesõnaga, kogu üritus oli nii hüsteeriliselt naljakas, et romantika põgenes meie itsitamist kuuldes majast kilomeetrite kaugusele.

Üleüldse kipuvad sellised ülepingutatud romantilised üritused osutuma heal juhul piinlikeks, halvemal juhul naeruväärseteks. Kõige mõnusamad romantilised hetked lähiminevikust, mis mul meelde tulevad, on hoopis need, mis on juhtunud spontaanselt. Näiteks üks kord hilisööl, kui me istusime Pikakari rannas ja vaatasime, kuidas suured laevad aeglaselt öös mööda sõudsid. Või siis minu sünnipäevaöö, kui kell oli löönud südaööd, väljas hakkas sadama lund ja me seisime, kirjutasime vastsadanud lumme sõnumeid ja lumehelbed kleepusid ripsmete külge.

Nii et ma ei teagi, kuidas naistepäevale vastu minna. Kuidagi ju võiks miskit erilist sel päeval korraldada, sest vähemalt üks päevgi selles õudses kuus, mis on natukene erilisem. Aga teisalt jälle on selge, et üle pingutada pole kindlasti ka mõtet. Ja, noh, olgem ausad, eks igaühe jaoks ole romantika tähendus ka erinev. Kuid üldiselt on vist Selleks Õigeks Romantiliseks Õhtuks tarvis, et juhtuks n-ö täiuslik torm. Et kõik asjaolud langeksid ideaalselt kokku. Et oleks õige tuju ja õige koht ja õige ilm ja kõige selle juures ei tohiks seda kõike eriti planeerida või, veel vähem, omada liigseid ootusi (sest siis on suur oht pettuda). Tundub, nagu võimatu ülesanne, kas pole?:)

Foto: Helin Loik-Tomson, Presshouse/Naisteleht

Daki targutab: Kui best before kuupäev on lähenemas

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Kolumn Delfi Naistekale juunikuust 2012.

Mul on alati olnud boyfriendid, kes on minust vanemad. Mõnikord on vanusevahe olnud isegi nii suur, et meest boyfriendiks nimetada oli kohatu. Pigem ikka meessõber. Või lausa “keskealine meessõber”. Mul ei ole kunagi olnud endast nooremat poiss-sõpra, sest kui sa oled teismeline, on suhe 17- ja 15aastase vahel vaat et mõeldamatu.

 

Huvitaval kombel on mul aga palju sõbrannasid, kes on oma mehest vanemad. Harilikult küll aasta või paar, aga siiski. Ühe sõbranna kutt on temast aga üheksa aastat noorem, tõsiasi, mis tundub naist ennast kõige rohkem hämmeldavat. Teisi ka natuke, aga mulle on jäänud mulje, et ta ise on selle üle enim üllatunud.

 

Perekonnaõpetuse tunnist on meelde jäänud uhkeks tegev fakt, et tüdrukud küpsevad poistest varem. See oli vist ka põhjus, miks omaealisi noorena “selle” pilguga ei vaadanudki. Ikka õhkasid vahetunnis abiturientide järele. Ja kui kunagi saabus hetk, kui küpsusastmed võrdsustusidki, siis oli märkamatult kujunenud nii, et kõik meessoost sõbrad olidki selleks ajaks minust paar-kolm aastat vanemad. See on tundunud kuidagi… normaalne. Et nii peabki olema. Ja näiteks tõsiasi, et mu kadunud kallis vanaema oli minu kadunud vanaisast pool aastat vanem, pani mind alati üllatunult kulme tõstma, kui selle üle juurdlesin. Et kuidas küll nii – noored poisid on ju nii rumalad!

 

Nüüd, kui 30. eluaasta suure kiirusega läheneb, on kõik (omavanused ja natuke vanemad) meessõbrad harilikult tõsistes suhetes. Need, kes on veel vallalised, kipuvad kinnistama stereotüüpi, et kui kutt pole 30. eluaasta künnisel veel “tõelisse” suhtesse astunud, tähendab see üldiselt, et tal on midagi viga. Ja need, kes on taas vallalised, on harilikult korraliku suhtepagasiga, mille otsas troonivad teinekord psühhodest eksnaised ja paar armast last, kes neelavad hea hulga mehe ajast ja rahast.

 

Ärge saage valesti aru, see pole sugugi etteheide. Nii lihtsalt on. Suhted, mis algasid hilisteismeeas või varatäiskasvanuna, hakkavad praegu oma best before kuupäevale lähedale jõudma. Mõned panevad siit muidugi edasi, elu lõpuni välja, aga paljud lähevad lahku, “teisele ringile”. Naabrinaine nimetab seda nähtust “svitšimine” – vahetuvad elukaaslased, vahetuvad partnerid. Aga seda, et pagas meievanustega kaasa tuleb, ei muuda miski. Nii lihtsalt on. See on normaalne ja sellega tuleb õppida kooseksisteerima. Ja see võib olla keeruline.

 

Minuvanustel naistel (mul on kusjuures jätkuvalt raske ennast naiseks pidada, alles ma ju olin plika!), kes pole veel tõsises suhtes, on veel üks probleem, sest lähenemas on üks teine best before kuupäev: hetk, mil tuleks saada laps, et mitte võimalust maha magada. Frustratsiooni, mida põhjustab teadmine, et oled jälle oma elust kaks-kolm aastat mõttetu suhte peale ära raisanud, on võimatu kirjeldada. Üks mu sõbranna elas just taolise hetke läbi. “Kurat! Ma tahan ju peret ja lapsi! Ja mis siis nüüd, lähen uuele ringile? Leian järgmise tüübi, kes ära kodustada, inimeseks kasvatada ja kes siis avastab, et mujal on parem? Mul ju ei ole enam selleks naljaks aega!” karjus ta vihaselt, kui tema luhtunud suhte peielauas istusime.

 

Nii ongi mu lastetutel-suhetutel eakaaslastel põhimõtteliselt kaks varianti. Ei, tegelikult kolm – kolmas on see, et jäävadki üksikuks või lepivad teisejärgulise külalisnäitleja rolliga kellegi abielumehe magamistoas. Niisiis, kaks varianti. Esimene on jätkata sama rada. Leida mõni endavanune või vanem mees, kes on juba või veel vallaline. Teha kindlaks, mis tal viga on, et ta vallaline on. Vajadusel pakkuda murtud südame teraapiat. Siis ehitada üles suhe kõige kaasnevaga. Loota, et see lõppeb soovitud sihtpunktis. Ja avastada kolme, nelja, viie aasta pärast, et suhe ikka ei tööta ja sina oled järjekordselt raisanud oma aega ja energiat ja su emakas on viis aastat lähemal hetkele, kui ta enam sulle lapsi valmistada ei kavatse. Suurepärane, kas pole.

 

Teine võimalus paistab olevat leida noorem mees, kes just täiskasvanuikka astunud. Noored mehed on tegelikult fantastiline ressurss. Nad on agarad, vaatavad sulle pea alati imetlusega alt üles, mingil põhjusel on nad rohkem kontaktis oma tunnetega ja mis peamine: nad on rikkumata pikkade valulike suhete poolt. Nad on värsked ja uued, täis tahet õppida. Ning harva on nad endale selleks vanuseks suutnud õllekõhu kasvatada.

 

Aga… Nad võivad olla nii kuradi tüütud! Nagu üks teine sõbranna, kes oma murtud südant tulikuuma 19aastasega parandas, nentis: “Ma olen olnud 19. Ja isegi mina olin siis endale tüütu. Ma ausalt ei jaksa sellega jälle tegeleda! Kõik need issued ja tunded ja see emotsemine… Issand!”

 

Nojah. Lõppeks on ju veel üks võimalus. Lihtsalt oodata ja loota, et elu veeretab su teele Selle Tõelise Armastuse. Siis pole mingit vahet, kui vana ta on. Aga ma ei tea… Mulle tundub, et tänapäeva naised, kes on täis topitud cartlandlikke lugusid ja hollywoodilikke romcom’e, kuidagi peavad Selle Tõelise saabumist enesestmõistetavaks. Et ainult oota kannatlikult, küll ta tuleb. Aga kui ei tule? Kes üldse ütles, et kindlalt tuleb?

 

Ja see, mu sõbrad, on juba järgmise kolumni teema.

Märkus aastast 2014: päris prohvetlik kolumn:)

Elu Klõugal

Argielu, Läbi fotosilma Leave a reply

Kui te arvate, et elu umbes 3000 elanikuga Klõugal (sellest umbes pool venelased) on igav, siis te eksite.

Meil on nimelt siin suisa kolm poodi! Ühes neist saab isegi lörtsiburksi, kuigi Lemmiku sõnul oli vähemalt täna hommikul sealne müüjatar tuumapohmellis ja liikus nagu surev vaal. Aga kiirtoidu koha pealt? Check.

Need kolm poodi on muidugi huvitavad nähtused iseenesest. Kunagi oli meil siin mähkmepaanika. No ei lähe neid enam eriti vaja, aga tol korral läks, ja nii ma siis jooksin kõik kolm poodi läbi ja mähkmeid müüdi vaid ühes. Ühekaupa. Vajalikku suurust oli järel ainult üks.

Klõuga eripärad.

Lisaks on siin ka baar, mis ei ole koguaeg lahti, vaid ainult eripuhkudel, näiteks siis, kui Vaido Neigaus mõni aeg tagasi esinemas käis. Õhtul veel imestasin, et kui muidu on akna taga üsna vaikne, siis tol õhtul oli ikka isegi lärmi kohati. Pole imestada, fännid liikvel! Järgmisel päeval kurtis poemüüja, et hommikul ei suutnud metsalisi kuidagi ukse tagant eemale peksta, kõik passisid ja ootasid, et kell 10 kukuks.

Koos vangutasime pead ja tõdesime: “Eile käis ju Vaido…”

2014-05-16 19.43.31Siis on meil veel siin uhiuus kergliiklustee, kuhu ma veel pole julgenud rulluisutamist proovima minna, aga kindlasti lähiajal lähen. Ja põhiline atraktsioon on muidugi Klooga järv. Sealsed linnud on nii julged, et astu aga ligi – kalamehed on neid seal nuumanud. Minusugusele harrastusdakoloogile pakub järve linnukogukond lõputut huvi ja ühel õhtul jutustasime pikalt ühe kohaliku naisterahvaga, kes neid seal pildistamas käis. Vaatlesime suurt julget isaluike, kes küll on laste käest sugeda saanud ja seega võib olla natuke kuri.

Minu peale ta näiteks hõhises. Aga minema ei läinud, vaid vaatles meid veel pikalt, vahepeal eemal käies (provva tal pesa peal, ju käis olukorda tšekkimas) ja siis tagasi tulles. Natuke õõvastav oli ka, sest tundus, et ta võib iga hetk rünnata. Seetõttu nägi meie luigevaatlus paadisillal välja selline, et me olime kõik üsna liikumatult ja ei julgenud hingatagi.

Aga ilus oli! Põnev ju ka.

2014-05-16 20.01.47Üks armas pardipaar on paadisilla lähistel samuti. Emapart jättis mulle kustumatu mulje, ta oli selline natuke ullike ja ta djuud vahepeal tiirutas eemal, ning siis ta hetkeks otsis teda pilguga, leides tegi aga väga demonstratiivseid sukeldusi ja tiivaraputusi, et näidata, KUI VÄGA teda ei koti, et ta djuud temaga õhtust järvel liuglemiskäiku kõrvuti teha ei soovi.

Elu on aga põnev mujalgi kui järve ääres. Kuumalaine ajal sõitsin viimaselt eksamilt koju ja nägin, kuidas selle uhiuue kergliiklustee peal jalutas üks baaba, pluus seljast, vaid nende suurte valgete vanaemarinnahoidjate väel. No palav on, mis sa hing hädaga teed!

Kui Lemmik siin maja ümber kaks päeva muru niitis, rääkis ta, kuidas kohalikud taadid esimesel päeval heakskiitvalt niidetud ala vaatasid, tunnustavalt käega rehmasid ja siis puu alla maha istusid ja õlut jooma hakkasid, pilk niitjal. Mõelda, õlu ja tasuta meelelahutus!

Õhtul rääkisime majanaabri Larissaga, kes on selline väga koloriitne vene daam, ja ta surus emotsionaalselt käed rinnale ja ohkas: “Vaatan neid siin, kuidas istuvad, päevad läbi ja joovad viina… Ma ei tea, kuidas nad suudavad… Kui ma jooksin ühe pudeli viina ära, ma oleksin SURNUD! Surnud! Aga nemad võtavad aga uue…”

Hilisõhtul läksin õue unustatud pesu tooma, öösärgi väel, vaatasin, kuidas üle tee ühed mahajäetud ohvitseridemaja trepil istuvad ja rõõmsalt pidutsevad, teised eemal poe juures veel hiliseid tuisupitse teevad ja mõtlesin: kurat, mõnus ikka. No muidugi, masendav ka, aga ma tunnen, et ükskõik, kuidas ma siin olen – kasvõi öösärgi väel pesu korjamas enne südaööd – keegi ei mõista mind hukka. Kõik on siin nagu nad on. Lehvivas negližees Larissast kuni selle tädini, kellel on taksikoer ja kes minuga pidevalt vene keelt tahab rääkida, kui ma tema koerale tere ütlen.

Minu meelest oskab ta koer eesti keeles mulle vastu öelda küll.

Aga selline see elu siin Klõugal on. Rahulik ja mõnus. Ainult reedeõhtuti on pinevus: kas saab luigelt peksa või ei?

Toiduklubi: Kanafilee peekoniga

Toidujutud Leave a reply

kanafilee_peekonigaVahel tuleb mul jälle tuju võtta mõni kokaraamat ja üle pika aja taas midagi uut katsetada. ERITI hästi töötas see siis, kui tegelikult pidi õppima – küll siis oli aega ja tahtmist ninapidi kokaraamatus hoopis istuda…

Selle retsepti leidsin Nigella retseptikogust, kuid, nagu ikka, pidin seda natuke kohandama. Näiteks ütles ta, et kana tuleks mõlemalt poolt praadida vaid paar minutit, aga mul ei läinud paari minutiga veel valgekski. Nii et lasin tunde järgi, kuni sai ilus pruun. Köök oli muidugi peekonikärsakat täis:)

Aga roog tuli imehea ja tohutult kõhtutäitev, nii et me kõik ägisesime ja toitu jäi ülegi kõvasti. Kõrvale keetsin rohelisi ube soolaga (või noh, viskasin mõneks minutiks keevasse vette) ja riivisin pääle parmesani. Mm, kui mõnna sai!

Vaja läheb: neli kanafileed, pakk viilutatud (toor)suitsupeekonit, sahmakas valget veini

Valmistamine: pane peekon koos õliga pannile ja prae läbi, seejärel tõsta kõrvale ja mässi fooliumisse. Siis pane peekonirasva sisse kanafileetükid, soovi korral maitsesta soola-pipraga (mina vist panin ainult natuke sidrunipipart). Kui ühelt poolt pruun, pööra ümber ja pruunista fileed ka teiselt poolt. Seejärel tõsta taldrikutele valmis ning viska uuesti pannile tükeldatud peekon, äsa juurde valget veini ja lase korra mulisema tõusta.

Seejärel vala kaste kanale, paku kõrvale rohelisi või türgi ube parmesaniga ja naudiskle!

arhiividest: 26. mai 2005

Elu väljaspool mulli Leave a reply

Siis, kui kirjutasin oma bakasaurust. Tänasel päeval on ÕISiga paremad lood.

ma arvan, et oma lõppsõnas, mida teatavasti lõpetajatel lastakse kaitsmisel öelda, on mul päris suur hulk nimesid üles lugeda, keda tänada.

kui mul seda seal teha ei lasta, siis teen seda siin. hiljem.

kirjutada on hetkel nii raske, kuigi melobordelli tähtaeg hingab kuklasse ja ma pole senise kahe kirjapandud asjaga sugugi rahul.

jim ja jri on head.
mind never stops exploding.

täna ehk saab kaante vahele (ootaootaoota heakskiitvat ekirja). ma tahan rõõmu tunda, aga ma ei saa (oska?).

ma ei julge osakonda minna, sest ma kardan, et mulle öeldakse sealt: ”aga sa ju ei saa lõpetada nende tulemustega” (vt ka esimene f, ühe ainega jamad, paranoia)

ma ei julge oma tulemusi õisis ka vaadata, sest nende saabuvate a-derodu kõrval (tarkur?) on kaks väga häirivat kohta: üks olemasolev f ja teine soon-to-be-f. teise asjus ei ole mul kuhugi pöörduda ka.

kas on väga naljakas, kui ma linnas klapid peas käin? seal on ju mkirofon ka küljes.

mu ema arvas, et need klapid teevad mu imelikuks. talle ei meeldi, et ta tütar on stereohiir from outerspace. mul on ju need suured poolhaiged retroprillid ka.

õde käskis täna aknad ära pesta. äkki teekski seda?

naisendus

Argielu 4 Replies

Vahepeal sai mul aasta sellest, kui mul on olnud geelküüned (saamisloost saab lugeda siit) ja kuna ma olen väga laisk selles osas, et pidevalt oma ägedaid küünepilte blogisse panna, siis korjasin huvitavamad kokku ja panin kollaaži. Aasta küüsi by Ingrid!

küüned

 

Ühe korra käisin Saarlandis ühe teise tegija juures ka, aga oma ikka kõige parem.

Lisaks saab kohe-kohe aasta sellest, kui mul on olnud ripsmepikendused. Sellest enamiku ajast on mul olnud “tavalised” ripsmepikendused, mis näevad peale pannes välja sellised:

received_m_mid_1386078604247_09349ae28350e96b82_0_Kevin_Golden_Shine(Pilt, mille kohta K. hakkas karjuma, et seda ei tohiks kuskil levitada, sest siin on OMG POORID POORID POORID.)

Mingi hetk hakkas Aigi Indigost mulle volüümikaid panema, aga neist polegi vist värskelt pandud head pilti. Nüüd on Indigos uus tüdruk Agnes, kelle tehtud volüümide hooldus oli sel korral veits tagasihoidlikum (pildil vasakul allnurgas), aga üldiselt on mu ripsmed olnud superlopsakad igaljuhul. Ma ei ole neid never viitsinud väga värvida ja nüüd teen seda nii harva – ja kui teengi, on efekt muidugi tappev. Mulle täiesti piisab muidugi ka sellest, mis on ilma igasuguse tušita. “Silmad peas” ja täiesti ilma mingi vaevata, kui et umbes kord kuus käia ja lebada toolis, silmad kinni, (mõned ka tukastavad), naistejutte ajada ja elust mõnu tunda.

Naabrinaine on korduvalt uskumatuses pead raputanud, et ma käin tõesti tema tuttavatest kõige rohkem salongis. Ma olen ise ka natukene üllatunud, et see kuidagi nii on läinud. Aga noh, mugav olen ma alati olnud, beib muidugi mitte, aga kuna beibedel on mõned mugavussaladused, siis olen ma need süümekateta üle võtnud.

Igal juhul soovitan nii oma endist tehnikut Aigit kui ka uut tehnikut Agnest ripsmete jaoks ja üleüldse, kes tahab proovida, minge Indigo Studiosse, soovitan soojalt. (See ei ole spondeeritud postitus.)

Ahjaa, igasugused müüdid ripsmete kohta võin ka ümber lükata – ei hakka sellega koos omad ripsmed välja kukkuma (mitte rohkem, kui on loomulik – inimene nimelt vahetab oma karvu ikka alatasa), ja mina kui staažikas pea-padja-all-magaja ei kurda ka üldse, et kuidagi peaks eriliselt hooldama. Ainuke trikk vist ongi, et a) ei tohi lasta lapsel silma kiskuda ja b) mitte sageli tušitada, sest meigieemaldus mõjub liimile kehvasti.

Muide, vasakpoolsel ülemisel pildil söön ma Mallu sünnal tarakani. Tarakani! fakjeah!

ripsmed