Author Archives: daki

september

Argielu Leave a reply

Sel suvel olen ma palju Taylor Swifti kuulanud. Muidugi, öelda “palju” on suhteline – kindlasti pole ma teda kuulanud nii palju kui Mila, kellel on peas kõik lood, kõik albumid, kõikide albumite taustalood ja selgitused. Aga kuna mul on talle close proximity, siis olen Taylorist osa saanud ja õppinud hindama tema lüürikat ja tunnete sõnastamise oskust. Rääkimata kõigest muust, miks ta badass on.

Üks mu praeguseid lemmiklugusid temalt on “August”. See kuidagi nii kõneleb mu hingega, kuigi sel suvel ma polegi magusvalusalt kellegi järele õhanud. Selles osas on see suvi olnud mõnevõrra teistsugusem kui paljud-paljud eelmised suved. Küll aga on mul tunne, et ma sain tuttavaks mingi poolega iseendast, mida ma veel ei tundnud – või kuhu polnud pilku pöörata tahtnud – ja pärast pikki täiesti üksi oldud hetki olen valmis temaga ka hüvasti jätma.

Endaga tuttavamaks saamise juures on alati palju ärevaks tegevat, aga on ka palju avastamisrõõmu. Olen küll lähedal märgilisele sünnipäevale (eks need nullidega lõppevad sünnipäevad on alati märgilised), ja võiks ju mõelda, et tunned end juba üsna hästi, aga muidugi on see arvamine üsna naiivne. Iga kogemuskihiga lisandub midagi uut ja mingite kihtide äravõtmisega paljastub vanu asju, mida uue nurga alt uurida.

//

Septembri saabudes hingasin ma ka korraks sügavalt välja ja sain aru, et olin vähemalt pool suve hinge kinni hoidnud. Mu pausil elu sai restardi ja iga mööduva päevaga – eriti kui seda päeva saab kenaks ja kordaläinuks lugeda – tunnen, kuidas sellest kookonist, millesse olen end poolvabatahtlikult mässinud, tükikesi maha kukub. Oh, kohe kindlasti olen ma veel enamuses kookonis, aga siia paistavad üksikud valguskiired, kookoni raskus on hakanud õlult vähehaaval langema ja see tunne on päris imeline.

Sellegipoolest muidugi oli suvi üks mõnus aeg. Nii mitmeid mõnusaid kohtumisi ja olemisi, nii mõnigi lahe üritus (kes saaks siis kõige lahedamate kontsertide korraldustiimis olemist unustada!), Naissaar ja merehaigus, ooperipäevad ja vihmas tantsimine, varahommikusse veninud aiapeod ja palju-palju kasse ja koeri. Kasse muidugi alati rohkem.

Ja remonti! Nii palju erinevaid väikeseid koduprojekte – alates kingituseks saadud ürdiaiast, millest lõpuks arenes köögiaknalauale täielik võsa lõpetades kolataksoga, kes viis ära mitmeid vanu mööblijuppe, millele enam uut elu anda ei saanud. Palju on veel pooleli (sest alati on), aga ma olen oma progressiga siin üsna rahul.

//

Ning siis tuli see terviseasi. Ma teadsin, et see terviseasi tulemas on, aga päriselt ikkagi see ära vormistada, arsti ehmatust analüüse lugedes näha – see oli vabastav. Hirmutav ja vabastav. Pärast käisin veel ühel tööasjal ja sain aru, et pisarakanalid on täitsa laskevalmis, pidin oma tähelepanu jõuga mujale tõmbama, aga täna arstiga rääkides saime plaani paika ja nüüd pole muud kui tegema hakata. Ennetades küsimusi: ei midagi hullu, suures perspektiivis väikesed asjad, aga mulle ometi tundub mingi murdepunktina. Võibolla mingil hetkel olen valmis sellest ka rohkem rääkima – ennast teades, küllap ma olen – aga ma pean kõigepealt raviga pihta hakkama. Ja lubama endal natuke kurb olla.

Nii et praegu on sellised lood. Siit nurgast, sealt nurgast, keskpõrandale kokku. Võibolla jää hakkas liikuma, võibolla ei hakanud. Enamasti on tunne, et hakkas. Küllap me näeme.

inspiratsioonihaldjad

Argielu, Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

Mallu jagas täna oma stooris, et nad hakkavad Kristinaga tegema uut podcasti nimega “Salajutud” and let me tell you guys, kui ma seda nägin..

Ma olen Heidile pinda käinud viimased mitu kuud, et me peame tegema sellise podcasti. Täpselt sellise: inimesed saadavad oma saladusi ja me loeme ette. Muidugi pole see mingi superoriginaalne mõte, aga meil on olnud see plaanis ja koguaeg lükkasime edasi, suvi ja retrograadid ja sada asja.

Ja nüüd siis tulevad “Salajutud” ja muidugi me ei hakka tegema täpselt sama asja, see oleks nonsens. Pealegi suudavad Mallu ja Kristina teha seda palju laiemalt ja lahedamalt, kui me suudaks, mul pole ressurssi, et leida sponsoreid ja pealegi on nende platvormid nii palju suuremad. Nii et mul on väga hea meel, et nii läks!

Aga see kõik pani mind mõtlema inspiratsioonihaldjate peale.

Elizabeth Gilbert kirjutas oma raamatus “Big Magic” midagi umbes sellist, et tema usub: inspiratsioon on päriselt (nagu?) haldjas, kes su juurde lendab. Ta toob sulle idee ja sinu asi on sellest kinni haarata. Aga on tingimus: sa pead *kohe* reageerima. Sest kui sa edasi asja lükkad, siis mitte ei juhtu see, et sa unustad oma idee ära. Ei, see idee on seal alles. Aga selles pole enam seda elu, maagiat, võlujõudu. Ja inspiratsioonihaldjas lendab kellegi teise juurde, kes võibolla tema ideest haarab ja selle teoks teeb.

Me rääkisime kunagi sellest ka Epuga, meil on kusagil isegi üks raamatumustand, mille idee oli üks ühele sama Katrin Pautsi “Politseiniku tütrega”, isegi peategelase nimi oli sama! Ainult et meie jätsime selle toona (2006 vist) tegemata, aga Pauts tegi ära. Ja sellest great minds think alike ideest on kantud ka Gilberti romaan “The Signature of All Things” (kui ma nüüd ei eksi) – et inimesed saavad tulla sama idee peale samaaegselt, lihtsalt loeb, kes enne selle ära vormistab. Ja nii juhtub maailmas koguaeg, mis tähendab, et sa peaksid väga õppima ära inspiratsioonihaldjate kuulamise. Sest kui sina ei tee, teeb keegi järgmine.

Ja võibolla ka õppima oskust minna lasta, sest mul on näiteks selgelt meeles ühe romaani idee, mille maitset ma suisa tundsin oma keeleotsal. Ma suudan senini end tagasi mõelda selle esimestesse lehekülgedesse, tunnen seda lumesadu ja kuulen saabaste kriuksumist sadaval lumel, kui peategelane mööda perrooni närviliselt edasi-tagasi käib… Aga mingil põhjusel ma loobusin sellest – ja praegu enam pole selles idees sama võluväge sees. Minu teada pole keegi seda sama ideed ära teinud, aga see on vaid aja küsimus. Sest see inspiratsioonihaldjas oli tugev ja võimas.

See on võibolla ka üks põhjus, miks mul muidu üldiselt neid podcaste nii palju on. Peaaegu iga kord, kui ma tunnen, et mingi idee mind tugevamalt kutsub, lähen ma sellega kaasa. Vahel on mu rolliks mingi asi käima lükata, vahel on asja ivaks õpetada mulle uusi oskusi, vahel (enamasti) luua uusi sõprussuhteid. Aga 100 protsenti alati on selle peamine põhjus anda mu loomingule väljund. Ja ma olen tänulik, et mind kunagi podcastide teele lükati (shoutout to podfather Rainer).

Nii et mis seal ikka, lootkem, et Mallu ja Kristina mind vähemalt saatesse külla kutsuvad. Ja teie – saatke siis neid saladusi neile, et tuleks vägev saade! (Ja minu saadetesse saatke ka palun kirju edasi, thank you very many.)

and just like that… i’m 40

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply
Credit: HBO

“Miks sa nutad?” küsis haige Mila, kes oma toast elutuppa tuli, et kurta, kui haige ta on, ja kuidas kõik valutab, ja kuidas RCTA on täiesti haige asi, mis kuskil internetiavarustes toimub. (Ma ei tea, kas ta on pärinud selle rabbit hole minemise minu käest või see on üldine neurodivergentne joon, aga ma väga naudin seda, kuidas ta mõnda jäneseurgu ära kaob ja siis kannab ette mulle igasuguseid veidrusi, mida ta on seal urus uurides avastanud.)

“No sarjas on nii head kohad!” ägisesin. Tõega, ma nutan ju iga asja peale, ja “And Just Like That” või üldse “Seks ja linn” pole kuidagi sellest välistatud. Pigem ikka pidev nutmisfestival.

“Mis on need head kohad?”

“Noh, tead… vanemad said kokkuleppele, et nad tegelikult on toredad inimesed ja head inimesed ja nende laps on tore ja hea, ja et neil oli tore ja hea, lihtsalt et nüüd on muu aeg ja…”

Sealt läks Mila juba kasse otsima ja hea oligi, sest ma poleks tahtnud liialt sügavale selle analüüsiga minna. Pealegi ta teab hästi, et ma iga asja peale nutan.

Aga jah, see oli see stseen, kus Miranda ja Steve üle pika aja räägivad. Nagu räägivad räägivad. Ja see lõikas nii otse hinge, sest see oli nii ilus ja aus. Miranda on vältiva kiindumusstiili musternäidis ja äkki mul järgmine kord on meeles, et pidin sellest pikemalt kirjutama – igal juhul, ma tunnen ennast temas ära.

Üleüldse olen ma näinud tuttavate FB seintel ja mujalgi väikest kurtmist, et “And Just Like That” pole ikka üldse hea, et misasja, kõik on teistmoodi ja mida need võõrad tegelased siin teevad ja viuviuviu.

Kui “Seks ja linn” algas, olin ma 14. NELITEIST. Eestis, tõsi, hakati seda ilmselt mõni aasta hiljem näitama, aga ma kasvasin sellega oma väga elumuutvas eas üles. Ja see andis mulle alati lootust ja usku, et kolmekümnendates naised võivad ka väga änksa elu elada. Või et üldse võivad naised väga änksa elu elada ja ei pea selleks tingimata olema abielus.

See, et ma ise praegu üldse änksa elu ei ela, on muidugi lihtsalt kõrvalekalle normist.

Sest ma olen kolmekümnendates sitaks änksa elu elanud. Ja väga julgelt elanud, kõigi nende sekside ja linnadega. Ja kirjutanud muidugi ka, sest kes ei tahaks olla Carrie, aga kui sa sellele pikemalt mõtled, siis ikka tahad olla Miranda või Samantha või Charlotte. (Pealegi olen ma kohe 40 ja selle kohta sarja pole väga ja üleüldse.)

(Tõsiselt, Carrie ka selles sarjas tegemas nägusid seksijutu peale on natuke too much.)

Igal juhul, see sari on IMELINE. See on kõik see, mida ma ootasin SATC jätkusarjalt ja rohkemgi veel. Teine hooaeg päriselt jõudis sinna, kuhu ta jõudma pidi. Mina, kellel mul on samuti teismeline laps, sain lõpuks päriselt kaasa elada samadele muredele ja rõõmudele, erinevalt kõigest sellest, millega nad SATC originaalsarjas tegelesid. Oh, oli meilgi omajagu veidraid deite ja nii edasi, aga olgem ausad, 18aastase elu 00ndate Tartus ei ole ikka päris sama kui 35aastase elu 00ndate New Yorkis, kui väga ma ka ei tahtnud seda arvata, et see nii on.

Aga “And Just Like That” karakterid on nii hästi läbi mõeldud, oma murede ja rõõmudega, oma katki minemiste ja uuesti leidmistega. On mõeldud kaasamisele, on räägitud päriselt mittebinaarsete inimeste vaatevinklist, on lisatud dimensioone. Kindlasti on väga palju, mida saaks teha paremini, aga see on juba kõik nii palju parem. Pealegi – Carrie ja kassipoeg?! MUIDUGI.

Lisaks muidugi on see puhas muinasjutt. Ja me vajame neid muinasjutte, kahtlemata. Nii nagu me oleme üles kasvanud oma Baabajagaadega, oleme me üles kasvanud muinasjuttudega teadmisest, et kõik saab lõpuks korda, me aeleme linadel oma kallimaga, me oleme kaunid, õnnelikud, rikkad ja rahuldatud. Kapitalistlik ja patriarhaatlik unelm, absoluutselt. Ja miks ka mitte. Kuniks endale aru anda, et alati ei pruugi seda selles vormis juhtuda või et pärast neid tiitreid läheb elu edasi. (Olen sellest vist ka siin blogis varem ju jutustanud.)

Minu versioon sellest unelmast on haige laps, kaugustesse planeeritud deidiõhtu, sõbrannad, kellega pigem ei dringi, vaid saadame voisse või paremal juhul teeme koos podcaste VÕI suisa töötame koos JA teeme podcaste. Minu versioon on ikka sama vana hea korter (aga see on minu! päriselt minu!), ja Facebook Event Invite’id üritustele, mis kõik on SAMAL nädalavahetusel.

Aga esimene puhkuseõhtu kõiki “And Just Like That” osasid järele vaadates… ei ole ka üldse paha. Las ma olen oma parimate telesõbrannadega seal telemaailmas kohtingul. Ma ei korralda kunagi ilmselt Michelini-tärniga kokaga õhtusööki oma sõpradele, aga ma kohtan neid muul viisil. Mu laps ei mängi Juliardi tasemel pilli (ega üldse mingil tasemel), aga ta on superluks ja äge. Ma ei ole superrikas ja mul pole vist ühtki kingapaari, ainult tennised, aga ma ikka loodan ja usun ja armastan samamoodi nagu meie sarjakangelased. Sest ma näen end igas ühes neist.

Ja see ongi hea televisioon.

ma jätan su maha

Kooskasvamine 5 Replies

Kuna Dolly põlev-ja-vahel-kustuv mootorituli sundis mind terveks nädalaks kodukontorisse, siis olen kuulnud ja kuulanud palju Klooga igapäevahääli.

Meie kõrvalmaja, endist ohvitseride maja, ehitatakse mitu aega juba ümber hooldushaiglaks (okei, Google’i kaardil on märgitud kauni sõnaga “pansionaat”). Muidugi on see andnud ainest omajagu võllahuumoriks, et küllap mul nii hea siit otse üle tee kunagi minna ja lapsel hea mugav vaatamas käia.

Olnud aga elanud ligi kümme aastat nii, et minu akendest ei vaata sisse mitte ükski (asustatud) hoone, olen ma pidanud nüüd ka endale meelde tuletama selliseid pisiasju, nagu riiete kandmine siis, kui näiteks väljas on pime ja köögis tuli põleb. Ja vahel ka muul ajal, sest ühel päeval vahtisime elutoaaknast tõtt katusel mingi töömehega, enne kui ma aru sain, et mul ju pole siin kardinat ees ja äkkkkiii tasuks riidesse panna. Enda kaitseks võin öelda, et lilled olid vahel, äkki midagigi säästis seda õnnetut meest traumast.

Aga mitte sellest…

Viimased päevad on mulle kõrva jäänud mingi lapse südantlõhestav röökimine. Meie maja kõrvale on rajatud ka moodne mänguväljak ja seikluspark, ma olen erineva valjusastmega kisaga juba täitsa hästi harjunud. (Enim muidugi, nagu vist absoluutselt igas eas, kui sa just ise pole 15-18, häirivad teismelised, kes sinna ka õhtuti kogunevad.) (Vahel mu enda oma ka, jah.)

Aga see röökimine on olnud teistmoodi. Seda on saatnud kellegi ema kriisked vahele. Kuna ma neid karjumisi olen õppinud väga hästi blokeerima, siis ma pole eriti süvenenud karjumise sisusse, peamiselt on see olnud “Tule! Lähme!” – “Ei tahaa!” stiilis. Iga hädasolevat last oleme me seaduse järgi muidugi kohustatud aitama, aga esiteks püüan ma hoida ka seda joont, et pole minu asi arvustada põngerjate emasid, kui mul puudub igasugune kontekst selle kohta, miks laps kõvahäälselt reageerib, seal võib olla tuhat täiesti tavalist põhjust, miks see nii on. Teiseks olen 99% veendunud, et tegemist pole väärkohtlemise olukorraga, muidu ma sekkuks. Tegemist on (tõenäoliselt) lihtsalt olukordadega, kus jääb kannatusest ja tööriistadest natuke puudus ja neis olukordades on ühel või teisel hetkel ilmselt kõik vanemad. Kolmandaks pole ma isegi veendunud, kas need paar karjumist, mis ma kuulnud olen, on sama perekond.

See aga meenutas mulle ühte südantlõhestavat juhtumit, mille tunnistajaks mõni aeg tagasi Keila Selveris olin. Jagasin seda toona ka oma TikTokis, sest olin lihtsalt nii šokeeritud. Kell oli tol õhtul juba omajagu, ehk 21 kandis. Ma ei tea, miks ma ise nii hilja poes olin, aga seal oli ka üks väga väsinud olemisega ema ja tema napilt ehk kaheaastane tütar. Oli näha, et laps on väsinud ja ülestimuleeritud – ma muidugi hinges alati vaikselt džaadžin vanemaid, kes last nii hilja üleval hoiavad, aga see on minu pet peeve ja igal perel on õigus oma asju sättida kuidas nad soovivad. Pealegi ei tea ma, kas sel emal oli üldse võimalust last kuskile jätta, äkki ta oli sunnitud ta kaasa võtma.

Igal juhul, laps oli endast väljas, karjus. Kuniks ema röögatas: “Kui sa vait ei jää, lähen ma minema ja jätan su siia maha!”

Ja…

…kõndiski minema. Laps jäi kohkunult vait, mina jäin kohkunult seisma. Vaatasin natuke, kuidas see täiesti šokeeritud ja ehmunud laps riiulite vahel oma ema püüdis leida. “Emme! Emme…!”

Läksin ta juurde ja ütlesin, et aitan tal ema üles leida. Et kõik on korras ja ema ei jäta teda maha. Et me kindlasti leiame ta üles. Et ärgu ta muretsegu.

Muidugi me leidsimegi ema üles, ta heitis mulle tigeda pilgu. “Ärge öelge oma lapsele palun kunagi enam nii, et te jätate ta maha,” ütlesin, teades, et sellest ütlusest pole mingit abi ja pigem muudan ma ühe väsinud ja kurva/tigeda inimese veel vihasemaks. Aga ma lihtsalt ei suutnud ka mitte midagi öelda. Ta ei vastanud midagi, ongi vist hea, ega ma konflikti otsinud.

//

Üks raskemaid asju, mida ma olen pidanud emaks olles õppima, on endale rahunemisruumi võtmine. Et see ruumi võtmine ei teeks haiget või ei jätaks minust maha musta tigedat pilve, mis tekitab lapses ebakindlust, hirmu ja kurbust. See ei ole alati mul õnnestunud, ja ausalt, sel hetkel, kui viha või frustratsioonilaine üle pea lööb, on SUPERraske aru saada, et SINA oled täiskasvanud ja SINUL on kohustus oma emotsioonid kontrolli alla saada ja SINA pead selle olukorra lahendama. Inimese eesajukoor areneb vist kuni 27. eluaastani ja sellega on seotud palju igasuguseid tähtsaid funktsioone, sh emotsioonide kontrollimine (ütleb ta oma allikaid kontrollimata). Me ei tohiks kunagi eeldada, et lapsel on sama võimekus stressirohkete olukordadega hakkama saada kui täiskasvanutel, pealegi ei tohikski me panna seda kohustust nende õlgadele.

Üks kõige esimesi mälestusi, millele ma alles hiljuti reikimeditatsioonis ligi pääsesin, oli vanusest alla üheksa kuud. Ja üks esimesi emotsioone, mille ma seal mälestuses läbi elasin, oli paaniline hirm, et ma jäängi ÜKSI, et mu ema ei tule kunagi tagasi. Ajal polnud tähtsust, sest aega ei osanud ma siis veel hoomata. Oli lihtsalt üks hetk, mis tundus igavikuna, kui ma olin üksi oma võrevoodis ja kedagi teist ei olnud ja see tunne oli KOHUTAV. Ja ma tundsin seda tunnet nüüd, täiskasvanuna, turvalisuses ja oma praeguste teadmiste juures, ja see ikka oli täiesti südantlõhestav, nii et pisarad lihtsalt purskusid.

Nii et jah. Iga kord, kui ma kuulen mõne lapse meeleheitliku nuttu, millest aimdub seda paanilist mahajätmishirmu, tõmbub minu sees mu enda sisemine laps valust kössi. Aga võibolla sellest kõigest teadlik olles oskan ma ise edaspidi kriitilistes olukordades paremini käituda… Ma loodan.

smallish breakdown of the mentaal ja hing

Kooskasvamine 6 Replies

“Kuniks sa Kloogal elad, armastus su ellu ei tule!” lajatas Lisette ühel ööl, kui olin korraks kerge breakdown of the mentaali saanud.

Oli üks neist öödest, kui eksistentsiaalsus tundus nii raske kanda ja kõik senised seiklused ja asjad, mis panid tundma elusana, tundusid olevat aastasadade kaugusel mu praegusest reaalsusest. Oli vaid palavavõitu augustiöö, kurnatus kontides ja hingepugenud üksildus.

Ja see polnud isegi üks neist öödest, kui ma ei saanud magada, sest jälle läks autol mootorituli põlema ja ma higistasin eelarvenumbreid kokku lüüa!

Olgu vahemärkusena öeldud, et Dolly Parton, kes on ausalt väga tubli auto, on siin teinud viimasel ajal iga kahe nädala tagant seda, et paneb oma mootoritulekese põlema. Esimesel korral öeldi, et mingi paak tahtis restarti. Teisel korral käis mu tubli Saaremaa tööpoiss paaril kiiremal paarutamisringil (“Pidurdama sa oled õppinud, enam pole kettad roostes! Aga gaasi andma ikka pole õppinud!!! Sul on DIISEL, sa pead PAARUTAMA! Vajuta kohe KORRALIKULT!”) (Üleüldse tundub mulle see täielik insenertehniline feil, et ehitatakse sellise mootoriga autosid, millega on keskkonnasäästlik sõit mootorile kahjulik. Vabandage, aga ma EI SOOVI paarutada. EI SOOVI anda lappi. EI SOOVI kiirendada nullist sajani esimese käiguga, et “torusid puhastada”. Ma soovin rahulikult sõita.) (Jah, ja ma tean küll, et siis peaksin ostma bensiiniauto.) (Viimased sulud, ma luban, aga tegelikult muidugi tahaks hübriidi, aga kus ma siin maal kortermajas seda laadin, vabandage.), ütles, et välja tuli korralikult musta suitsu, aga et nüüd peaks olema korras.

Kaks nädalat hiljem ehk üleeile läks aga jälle tuleke põlema, ja eks me siis näe, mis esmaspäeval teeninduses öeldakse. Tähendab, faktikorrektne oleks ka lisada, et see tuli kustutas end ise nüüdseks juba ära, aga ärevust see siiski ära ei võta, et miski on PARANDAMATULT PEKKIS ja pean oma säästukonto kohe tühjaks tegema.

Aga millest ma tegelikult…

Ahjaa, armastusest, nagu ikka.

Ma olen vallaline olnud kaks ja pool aastat ja kui päris aus olla, siis just see kord, kui Dolly päris põhjalikult korraks end siruli viskas ja parandustöid vajas ja ma seejuures saarele kinni jäin (sest seal pole varuosi ja tuleb oodata, aga mul olid ju kassid toita mandril ja oodata ei saanud), oli peamine tõuge, mis viis mind arusaamani, et kuigi ma olen suhtes, siis vean ma ikka kogu seda killavoori omal õlul. Inimene kõrval oli tõesti tore ja hea, üks parimaid, kes on olnud, aga kui ma ükskord sundisin end üle sellest mulle kõige raskemast asjast ja palusin päriselt abi, siis… ma ei saanud seda. Ja vältiva kiindumusstiiliga inimesele omaselt viskasin käed taeva poole ja ütlesin endaette: “Fain, kui pean üksi, siis teen edasi kah kõike üksi, suurt vahet ju tegelikult pole.”

Nüüdseks saan aru, et tegelikult on muidugi vahe küll, aga on nagu on.

Heidil läks sel nädalal vetsupott katki ja ta on jauranud mingit tagavarajullat taga otsida ja on STRESSIS. Nagu kohe, STRESSIS. Kui me sellest eile enne “Kikimooride” salvestust rääkisime, ütles ta poolvabandavalt, et nojah, ma saan aru, sina tegeled koguaeg selliste asjadega üksinda. Just nagu ma naudiks seda, et ma pean üksinda tegema! Tõsi, nagu ma Instagramis juba kirjutasin, siis alguses oli palju neid hetki, kui ma kogesin võidurõõmu. Voh, sain hakkama! Tegin ihuüksi ära magamistoa, lapse toa ja elutoa remondi! Sain hakkama! Olen saanud hakkama puude ja gaasiballoonide tassimisega, mööbli tassimisega ja kokku panemisega, vetsupoti loputuskasti sisu vahetamisega, lugematute elektrikatkestustega, mis on jätnud päevadeks köögi pimedaks. Igast asjadega olen hakkama saanud, enamikust ei taha rääkidagi. Aga mida aeg edasi, seda rohkem see võidurõõm nende asjade saavutamise üle kahaneb. Praeguseks on alles jäänud vaid tõdemus, et muidugi ma saan hakkama ja muidugi olen INDEPENDENT WOMAN. Aga väga heal meelel jagaks natuke kogu seda hakkamasaamist.

Tulles postituse alguse juurde, siis… Kogu see breakdown of the mentaal öö keerles selle ümber, et ma sain aru: ma tõesti elangi praegu ainult oma lapsele. Ja et nii ongi, kuniks ta saab 18. Eks ma olen seda enne ka välja öelnud ja endale öelnud, aga see ARUSAAMINE rabas mind sel ööl kuidagi eriti lõplikult. Et nii ongi. Hetkel elame me Kloogal, sest siin on tõesti parim elukeskkond ja parim kool selleks, et püüda need kooliprobleemid, mis on tekkinud, ületada. Ma tõega usun, et ainult selles koolis saame seda teha, sest Klooga kool on üks tõeliselt imeline kool. Selliseid toetavaid inimesi ja õpetajaid pole minu silmad veel näinud! Ja kõik see õppesüsteemide innovaatilisus, kokkuhoidmine, tugi.. Jah, praegu peame me olema siin.

Sealt johtuvalt ongi nii, et minu peamine ülesanne hetkel (peale selle, et hoida üleval ka karjääri, mis aitab meil katta finantsilised vajadused ja pakub mulle mingit väljakutset ja arengut) tulla iga päev koju, teha süüa, tegeleda õppeasjadega, lapsega, ja minna magama. Ärgata üles, teha läbi hommikune äratus-söök-riided-kooli-rutiin, minna tööle. Tulla koju, teha süüa, tegeleda õppimisega ja lapsega, minna magama. Rinse, repeat. Rinse, repeat. Suvi on olnud väga vajalik paus sellest rutiinist, aga seda just see on. Paus.

Ja kuniks mu laps nõutab haridust ja otsib oma kohta siin maailmas ja sätitab oma eluteed, siis on minu suuremad eluteesätitamised samuti pausil. Ma ei saa ja ei taha minna täpsemalt detailseks, miks see nii on (sest on palju peresid, kus lapsed joonduvad vanemate järgi, mitte vastupidi, ja see on väga okei, meil lihtsalt see on hetkel nii). Kuid see päris tõdemus, et tõesti, päriselt nii ongi, sadas mulle tonni tellistena sel nädalal kaela ja tõmbas korraks hingetuks.

//

Käisime “Barbiet” vaatamas. Muidugi ma nutsin pool ajast nagu mingi loll, sest see film üleni oli nii… valus ja liigutav ja valus ja fuck the patriarchy, ausalt noh, aga see üks tsitaat… Teate küll, mida ma mõtlen.

“We mothers stand still so our daughters can look back to see how far they have come.”

Mul hakkasid pisarad kontrollimatult voolama, suu väändus selleks nutuvõruks – teate küll, see võru, mis tuleb, kui püüad nuttu alla suruda – ja ma tundsin end nii väga selles tsitaadis sel hetkel ära.

Muidugi, see tsitaat ja arusaamine üldse on tegelikult problemaatiline ja on ka väär öelda, et ma seisan paigal või et ma ohverdan kuidagi oma elu emaks olemise nimel. Ma teen väga palju ägedaid asju, mul on projektid, mis sütitavad minus iganädalaselt kirge, mul on super sõbrad, hingeasjad, spirituaalsed ettevõtmised, karjäär, mis on kõike muud kui paigalseis. Ma püüan aktiivselt koguaeg olla rohkem kui ma olin varem, ja näidata oma lapsele eeskujuga, kui palju on võimalik saavutada – üksinda. Ja et kui mina suudan, suudab tema ammugi.

Aga täpselt nagu minu ema omal ajal, pean minagi mõned asjad panema pausile või kuskilt enda vajadusi vähemaks tõmbama. Olgu selleks kontserdilemineku ära jätmine, sest suvelaagrid ja lõbustuspargis käik võtsid ära selle eelarve; või olgu selleks aktiivne deidielu. Mis ei tähenda, et ma seda kõike ei tahaks, tahaks ju küll. Tahaks käia keeltekursusel – aga see algab ajal, kui pean olema kodus (vt õhtusöök ja õppimine). Tahaks vahel flirtida, aga kui energiat pole, siis pole mõtet pooltühja sidrunina ka sellega tegeleda. Tahaks, et ei peaks kõige eest vastutama, aga keegi teine seda minu eest ära ei tee.

Kogu mu pikal jutul polegi vist erilist mõtet, kui et oma ajajoonel see hetk ära markeerida. Ma olen paika pannud plaani, mul on omad tähtajad, mida ma järgin – kui ajaks X seda või teist ei saavuta, siis peame mõtlema totaalsele elumuutusele, kolimisele jms. Aga see aeg X on veel tulevikus ja seni me jätkame samas rütmis nagu varem.

Not standing still but yet, standing still.

mehed, sokid ja vahetusjalanõud

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Mallu kirjutas hiljuti postituse, kuna keegi kommentaator oli talle torganud, justkui vahetaks Mallu mehi nagu sokke. Seda, kui sügavalt internaliseeritult misogüünne see kommentaar on, ei pea vist üldse ütlemagi, või peab? Ma vist ei viitsi hetkel minna sinna kohta endas, et korra taas närvi minna selle peale, kui palju on naisi, kes tegelikult peaksid teisi naisi toetama, kuid teevad tänu PATRIARHAADILE ja süsteemsele rõhumisele, milles me kõik elame, hoopis kõik endast oleneva, et naisi (ja vähemusi ja üldse endast nõrgemaid) veelgi alla teha.

Aga kuna meil siiski on see vana hea Veenuse Rx ja ma niikuinii mõtlen siin palju oma eksidele, siis tundus see sama hea hüppelaud kui iga teine, millest tänases postituses kinni hakata.

Ma olen ilmselt ise ka mitmeid kordi kirjutanud, et kui oled juba 20ndates sariabiellujana kuulsaks saanud, nagu mul see juhtus, siis on iga uue suhte ilmsiks tulek see, mis paneb kellegi kuskil raudselt silmi pööritama. Ja kuigi ma SIIRALT ei saa aru üldse inimeste motiividest selliste asjade peale silmi pööritada (no tõesõna, elage ja laske elada; ma saan aru, et lahkuminekud on huvitavad ja goss maitseb meile õhtuse tee kõrvale väga hästi kõigile, aga LÕPPEKS ei tohiks olla kellegi asi, kui pikad, mitme inimesega jne kellegi suhted on, kuniks tegemist on täiskasvanud inimestega, kes kellelegi liiga ei tee), saan ma inimlikult siiski aru, et elades monogaamseid heterosuhteid romantiseerivas maailmas, kus popkultuur aina lükkab peale kujutelma happily ever after’ist, siis kipub kõik “normist erinev” silma jääma.

Ei tasu vist muidugi märkidagi, et “norm” kui selline on ajalooliselt alati olnud üsna kaheldava väärtusega asi (vt ka patriarhaat); ja üleüldse ei ole see postitus sellest.

Pika jutuga tahtsin ma jõuda sinna, et hakkasin mina siis oma Veenuse Rx tsüklit analüüsima. Praegu teeb Veenus oma retrograadi Lõvi tähemärgis ja kuna Veenus üldse liigub kaheksa-aastastes tsüklites, siis sarnane seis oli 2015 suvel, enne seda 2007 suvel, enne seda 1999 jne. Mõningaste erinevustega kraadides, kus Veenus liigub, aga see pole selle loo kontekstis tähtis.

Minu jaoks on mõlemad suved olnud väga märgilised, 1999 lõpetasin ma põhikooli ja pole veel oma toonaseid märkmikke vaadanud, aga ju leiaksin sealtki midagi. Mäletate ju küll, et 2007 suvel ma abiellusin, läksin pulmaööl kohe tülli, siis sinna otsa lahku ja millalgi suhteliselt vahetult pärast seda hakkas jooksma lugu, mis lõpuks viis läbi pikki keerdkäike mu lapse sünnini.

2015. aasta suvel olin ma pool aastat jõudnud Kloogal elada ja olin omast arust armunud. Tegelikult olin ma muidugi kohutavalt ribadeks, tagantjärele tarkusega võin öelda, et lahutus/lahkuminek lapse isast alles poole peal (see oli protsess, mis võttis julgelt aastaid) ja alles vaikselt esimesi samme uue reaalsuse sees tegemas. Armunud olin ma kindlasti ka, aga kogu see olukord oli ilmselgelt selle inimese suhtes väga ebaõiglane ja kuigi ma alguses teda väga-väga süüdistasin, kui ta ühel õhtul oma spordikoti võttis ja sokid-särgid sinna ära pakkis ja minema läks, siis nüüdseks olen aru saanud, et see oli ainumõeldav otsus. Ma pidin ise jalule tõusma, ma ei saanud enam teeselda ja peituda, et ma ei ole omadega täiesti pekkis. Ja kuigi armuda ja sellesse tundesse ära peituda on mõnus ja petlikult magus, siis… just seda see oli. Petlik. Tegelikult oli pinna all nii palju sousti, mida ma pidin veel keetma ja ära sööma ja ma ei saanud seda teha värskes paarisuhtes olles.

Seegi kõik juhtus seal Veenuse Rx ajal. Väga sarnane muster – midagi lõppeb, midagi algab, et ka lõppeda. Pöördepunktid kahtlemata.

Ja mida ma siis sokkidest lõppeks öelda tahtsin…

Ma saan veebruaris 40. Ma ei viitsi ausõna kokku lugeda, palju mul on ekse ja eksteemasid, sest nad kõik on erineva kaaluga, kõik suhted on olnud erinevad ja nii lihtsalt on. Kõige kauem olen olnud koos oma lapse isaga, aga suures plaanis pole see ka midagi ülipikka – nüüdseks oleme vist kaks korda sama kaua juba lahus olnud, kui iial üldse koos olime. Ja teised? Aastake siin, 9 kuud seal… 3-4 kuud siin, 3-4 kuud seal… Mida siis üldse suhteks lugeda? Kas seda, kui keegi sisse kolib? No kuulge. Seda, kui oled armunud? Kah vist ütleks? Et – no kuulge?

Nii et ma üldse ei lahterdaks mitte kuidagi. Nimetan edasi oma ekse ja eksteemasid nii, nagu täpselt selles hetkes õigem tundub. Mõned neist eksidest ja eksteemadest tähendavad kooselamisi, kihlust ja abielugi, mõni aga tähendab vaid üht kuuma kohtingut. Mõni on jäänud südamesse eelkõige sõbrana, teine aga seetõttu, et selle südame nii räigelt purustas, et vahel oli tunne, et siirdamist on vaja.

Ja vahetan neid täpselt nii tihti, kui heaks arvan, süda ütleb ja elu kutsub. Sest nagu keegi ka Mallu kommentaarides ütles: veits narr on ringi käia, kui sokid haisevad. Ikka tuleb ju vahetada.

lugu sellest, kuidas ma esimest korda päriskummitust nägin

hoomamatu Leave a reply

Ma vean kihla, et 99 prossa mu blogilugejatest ei tea, et ma vahepeal tegelen kummitusejahiga.

Sest noh, miks te peaksite teadma asjast, mis on väljaandes P. maksumüüri taga, kuigi on tõsi, et ma olen seda oma kanalites niivõrd-kuivõrd siiski reklaaminud. Neid episoode seal väljaandes P. ei tulnud välja eriti palju, aga mõned siiski tulid. Ja muidugi olen ma nii “Külmakates” kui ka “Kikimoorides” rääkinud nii sellest, et I love spooky shit, et minuga juhtub spooky shit ja et kummitusi võiks tegelikult rohkem jahtida.

Samas, tegin just otsingu oma vanas blogis (selles, mille arhiive enam avalikuks lugemiseks saadaval pole) (minu teada), ja kummitustest rääkisin ma tõesti juba aastal 2004. Nii et see samas ei tohiks MITTE KELLELEGI üllatus olla.

Kogu mu elu on saatnud mind seletamatud juhtumised, kuid enamasti on need olnud kõik stiilis “mõtlesin midagi ja see juhtuski” või “kuulen asju, mida ei oska seletada” või “tajun midagi ja ei oska seletada”. Oma silmaga, ihusilmaga!, ei ole olnud peaaegu midagi, mida saaksin edasi rääkida.

Kuniks aastani 2021, kui oli päikesevarjutus ja me läksime mu Tinderi-deidi organiseeritud kummitusejahile.

See tähendab, Tinderi-deit oli seotud ainult nii palju, et ta oli seotud selle kohaga seal vanalinnas, mille keldrisse meid lasti. Veidi piinlikuks tegi asja see, et me olime just hiljuti oma teisel deidil ära käinud, pärast mida ta sai teadlikuks, et ta tegelikult ARMASTAB ühte oma sõbrannat, ja sisuliselt läks otse meie deidilt tema juurde. I love love ja ma olin nende üle megaõnnelik, aga see kõik oli üsna veider ja kummastav, pluss ma pidin tööasjus temaga siis kohe ju jälle kohtuma, ja no ühesõnaga. Kogu see setup oli omamoodi juba ette.

Läksime meie siis sinna Suur-Karja tänava maja keldrisse. Meil olid mina ja Heidi ja Triin, pluss kaks kaamerameest, Remo ja Kostja. (Remo muide on parim ghosthunter ever, ta on istunud tunde ja tunde ja vaadanud meie materjali läbi ja leidnud ka pärast sealt asju, mida me kohe pole märganud, shout out to Remo. Ja Kostja muidugi on parim üldse, kellega kuskil käia, ta ei lähe kunagi millegi peale närvi ja kui sa kardad, pead vaid talle otsa vaatama ja kõik saab korda.)

Me olime just läbi käimas neid ruume, kus jaht ja võte toimuma pidid hakkama. Kaamerad väga ei töötanud veel, mina käisin ringi TikToki selle filtriga, mis vahepeal hästi popp oli – no see, mis pidi väidetavalt kummitusi nägema. Kostja ja Remo sättisid oma asju, samal ajal käis seal veel omanik ka edasi-tagasi, pluss see minu awkward tinderdate, ta ka oli kohati seal. Kogu see ruumide kujundus oli päris segane: me tulime alla trepist, mis keeras vasakule. Seal oli kitsas koridor (oluline!), mis läks läbi veel kitsamast ruumikesest, milles vist oli ühel pool mingi auk, kuhu sai sisse ronida. Koridor avanes laiemasse ruumi, kus oli lavalaadne ehitus, läksid trepid üles sisehoovi, paremale pöörates jõudsid järgmiste ruumideni, kus olid lauad-toolid ja kõik oli muidugi pimedusse mattunud.

Sättisime oma asju üles, ma katsetasin spirit boxi vist korra, püüdsime aru saada, mis sorti kohaga on tegu. Võtsin oma telefoni, panin selle TikToki filtri peale, filmisin üht-teist, ja pöörasin siis selle kitsa koridori poole, et vaadata, kas seal, kus on see seina minev auk, filter pimedas midagi tuvastab.

Mingil põhjusel olin ma filmimise sel hetkel järele jätnud. Mul oli vist mikker juba küljes (ma ei viitsi videot üle vaadata, võibolla lingin selle siia ja saate ise vaadata, aga mul pole hetkel endal väljaande P. tellimust ka niikuinii), igal juhul tegime juba mingeid võtteid, kuigi päriselt polnud veel alustanud. No ikka on vaja backshote ja B-rolli igasuguseid asju, kui teed videokraami. (V.a. minul, kes ma nüüd ka teen videokraami, aga ei suuda toimetada neid asju eriti, mida vähem materjali, seda parem.) (Ma saan aru küll, et B-roll on ülivajalik, ja kui ma saaks, siis ma ainult hüperfikseeruks videote toimetamisele siit edasi, aga samas alati tahaks materjali mega kiirelt rahva ette saada.)

Mäletan, et kõndisin, telefon käes ja filter peal kitsa pimeda koridori poole. Kostja oli sättinud ennast kaameraga trepimademest kohe vasakule, nii et tema kaamera vaatas minu poole. Kõik oli väga hämar. Ma astusin koridori (umbes kolm meetrit), ja jälgisin oma teloekraani, kui järsku märkasin, et Kostja taga seisab keegi, kes justkui ootab, et ma eest ära tuleks. Kuna seal oli paar inimest maja peale veel, eeldasin esimese hooga, et tegemist ongi koha omanikuga näiteks, kes tahab keldrisse tulla. Ma astusin kõrvale… kuniks mul ühendas peas ära, et esiteks: omanik ei olnud nii pikk. Teiseks: Kostja taga seisis lihtsalt üleni tume kuju, Shadow man, öeldakse inglise keeles nende entity‘te kohta. Ja niipea, kui ma olin kõrvale astunud, oli see kogu kadunud.

Muidugi flippisin ma täiesti auti, jooksin sinna lavaruumi, langesin ÜLIDRAMAATILISELT põrandale (seda on videost ka näha kenasti, sest mu röökimise peale kõik juba reageerisid) (kahetsesin hiljem selle kleidi valikut, sest öövalguses on see veider) ja ei suutnud päriselt uskuda, mida ma just nägin. Ma olen ju nii ammu tahtnud päriselt midagi kogeda, ja nüüd ma kogesin seda ja esiteks oli mu kaamera MITTE SALVESTAMAS ja teiseks kellegi teise kaamera ka ei salvestanud?!?!? WHAT DO YOU MEAN?!?!? (Remo kaamera vist vaatas sel hetkel teise suunda ja Kostja oma vaatas obvs minu poole.)

Hiljem me muid väga häid kontakte või “tõendeid” ei saanud, on olnud palju paremaid Estesi või spirtboxi sessioone kui oli seal, aga see hetk muidugi… seda ei ole millegagi võrrelda.

Sada protsenti ei näinud ma ka valesti, sest mu esimene mõte oli, et see on inimene. See kuju oli lihtsalt nii reaalne. Ma ei kartnud ega midagi, ma plaanisin eest ära astuda. It was wild, you guys.

Igal juhul, if you like spooky shit, siis palun kuula mu podcasti “Kikimoorid”, me Heidiga jagame seal igal nädalal väga kõhedaid ja kreisisid lugusid. Ja loeme ette ka teie hulle lugusid! Kirjuta kommentaaridesse ka palun, kui sul on midagi hullu juhtunud, tean ju küll, et nii paljudel teist on. (Võid saata loo ka kikimoorid@gmail.com, sel nädalal ongi kuulajakirjade saade.)

AGA MA NÄGIN KUMMITUST. LÕPUKS.

Achievement unlocked.

(On tõenäosus, et ajal, kui te seda loete, oleme Heidiga ghosthuntimas. Sel korral kahekesi. Lubasime kuulajatele, eks näis, mis saab. Postitus ette ära tehtud, nii et ju muga ikka okei kai.)

Toiduklubi: Ratatouille

Toidujutud 2 Replies

Eelmises postituses mainisin, et tegin eile ratatouille’d. See juhtus muidugi pooljuhuslikult. Olin jõudnud õe juurde, tegin tööd, laekus ema, kes hakkas kohe toimetama. Aga sel korral oli tema toimetamises sihipärasus: ta oli otsustanud, et kui ma juba seal olen, siis võiksin sama hästi ratatouille’d teha, kuna suvikõrvitsaid on rohkem kui oskame ära süüa ja üleüldse. Kui ma juba seal olen.

Ma kohe alguses nagu ei süvenenudki, et muidugi, jaa, teeme, aga mingil hetkel pidin talle siiski teatama, et võetagu proua ema teatavaks, ma ei ole nimelt ju varem seda rooga teinud. See muidugi kedagi ei takistanud, aga ma kahtlustan, et kuskil perekonnalegendides liiguvad lood, justkui ma oleks seda teinud. Sest miks muidu see kõik sellise endastmõistetavusega juhtus (“Kui sa juba siin oled..”).

Vaatasin paar TikToki, sain aru, et kõik teevad seda suht erinevalt, vaatasin mõned retseptid ka, ja sain aru, et teeme siis ikka sellest, mis on.

Vaja läheb:

  • suvikõrvitsat
  • tomatit (ikka enda seda kasvuhoone oma, soovitavalt härjasilmasüdant)
  • sibulat
  • küüslauku
  • basiilikut
  • paprikat
  • tüümiani, rosmariini, pipart-soola
  • oliiviõli

Valmistamine:

Haki või purusta küüslauk ja sibul, pane pannile. Lisa paprikatükid, seejärel tükeldatud tomat. Lase pannil podiseda, kuniks sul on kreemjas tomatikaste. Maitsesta vähekese suhkru, soola-pipra ja tüümiani-rosmariiniga.

Vahepeal viiluta suvikõrvits ja mõned natuke tahkemad tomatid. Kui tomatikaste valmis, vala see ahjunõusse ja hakka laduma. Meil läks kordamööda suvikõrvits-tomat-sibul-paprika, lõpuks panime suht kuidas juhtus.

Enne ahjupanekut veel nopi peale basiilikulehti ja nirista üle oliiviõliga. Ahju keerasin 200 kraadi peale ja seal oli ta mingi… ma ausalt täpselt ei tea, umbes nii kaua, kui võtab ühe kontserdi jaoks pressiteate kirjutamine ja sisekorraeeskirjade üle vaatamine ja siis vahepeal kliendile helistamine ja veelkord kõigi asjade üle käimine. Alla tunni ehk.

Naudi röstitud baugette’i või, kui oled normaalne eestlane, siis hariliku röstsaiaga. Meie muidugi grillisime lihakraami ka juurde ja sai oli mingi gruusiapärane, aga no ühesõnaga, saate aru küll. Naudi, kuidas soovid!

lahtipakkimistest

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 2 Replies

Mulle väga meeldib oma reisikott või kohver lahti pakkida kohe, kui ma koju jõuan. Ja reisime me ju siin selle antud laagriüksusega üsna sageli. (Tähendab, ma ei tea, inimesed kindlasti reisivad või “reisivad” ikka palju-palju rohkem, aga ma lihtsalt jäin sellele mõtlema, kui mult hiljuti kohvrit laenati, et äkki kõigil ei olegi üldse kohvrit nii palju vaja, kui mul on, ja ma ei olnudki sellele varem tähelepanu väga pööranud. Et ma vist saan öelda küll, et ma käin päris tihti kodust ära. Nii, et läheb kohvrit vaja.)

Eks me muidugi harilikult reisi vaid Saarlandi vahet, aga siiski.

Niisiis, mulle meeldib kohe lahti pakkida, ma kohe hakkan üle keha sügelema, kui ma tean, et mul see kohver kuskil ootab veel. Nii et ma teen selle peaaegu alati kohe samal õhtul ära, hoolimata sellest, kui väsinud ma olen. Või siis ka hoolimata sellest, et ma olen endale varem öelnud, et sel korral pakin lahti homme, sest täna olen väsinud. Nii läks ka praegu – olin endale öelnud, et ma olen nii lõpp läbi, et tegelen selle kõigega homme, aga siis läks ikka kotist ju laadijat vaja. Ja kuidas sa võtad laadija ja ei võta siis sealt juba muid asju – mis pessu, mis kappi, mis oma kohale tagasi. Ikka teed ju kõik ära siis ühekorraga juba. Eriti kui on vaid ühe õhtu kott olnud.

(On ka oluline märkida, et kuigi see oli ühe õhtu kott, läksin ma ikkagi kaamlina saarde, sest me läksime ooperipäevadele ja mul polnud AIMUGI, mida selga tuleks panna. Niisiis olin ma kaasa pakkinud kõik oma vähegi viisakamad suvekleidid ja ühe pika käisega kleidi, mis pidi olema raudne valik, kui kõik muu feilib. Muidugi oma lõputus tarkuses olin unustanud kaasa pakkida jaki või tagi, nii et kõigist neist kleitidest polnud suuremat abi, sest südaööl oleks nendega ikkagi jahedavõitu ehk olnud, pealegi annab hea jakk või tagi komplektile nii palju juurde. Ja siis olid mul kaasas neli erinevat paari jalatseid, sest mul polnud AIMUGI, mida tuleb ooperipäevadele jalga panna. Kuna ma ei kanna peaaegu üldse kingi, siis pidin tolmu pühkima – sõna OTSESES mõttes – vanadelt superkontsadelt, millega kunagi randmeluu puruks kukkusin. Lihtsalt selleks et avastada – kuna ma olen oma elus sünnitanud ja rase olnud, siis mu jalg lihtsalt on kasvanud suuremaks ja enam nad jalga ei lähe. Et seda lõiku veel pikemaks venitada, tuleb ka märkida, et lõppeks olin peaaegu sada prossa kindel, et lähen ikkagi tennistega, aga tuli mõte, et käiks korra kohalikust kingapoest siiski läbi. Õnnetuseks viis Siki mu enne ühte kleidipoodi, kus ma nägin kohe oma uut lemmikseelikut ja üht pardikesega valget t-särki ja oligi otsustatud, et kingade asemel ostan hoopis uue outfit’i (emotsiooniost vahetult enne palgapäeva, alati hea mõte, muidugi). Ja jaki laenas lõppeks Siki.)

Lahti pakkides mõtlesin, et tegelikult kogu see vaikusesuvi vist ikka viitab, et ma peaksin natuke aktiivsemalt oma siseasjade lahtipakkimisega tegelema. Sel nädalal jäin ootamatult ja VÄGIVALDSELT haigeks, mis lükkas jälle edasi nii palju tegevusi, mis mul Mila laagrinädalal plaanis olid, sh nii vanade sõpradega kohtumist kui omaette mediteerimist ja sisemise töö tegemist. Ja et kui ma suudan oma kaootilisuses pea alati oma füüsilised kohvrid kohe lahti pakkida ja ei lükka seda edasi, siis kaua ma ometi kavatsen oma hingeasjadega oodata. See kohver ausalt juba vist kogub tolmu vist, nii ära olen ma ta peitnud.

Teie jaoks, head sõbrad, tähendab see ilmselt seda, et naljakamat sorti igapäevaelu postituste asemel saate veits gossi ja kuulda detailsemaid asju juhtumistest, mida ma viimase kümne aasta jooksul läbi olen elanud ja mida muidugi mitte kirja pannud. Sest kõik asjad on seotud, kõik on tsükliline, ja ma lihtsalt ei saa aru, kuidas see üks tsükkel praegu on pidurdunud ja enam uuesti hoogu sisse ei saa, kuigi peaks saama. Kõigi kirjade järgi peaks saama. Aga kõik tundub seisvat, suvi istub määratu raskusena mu õlul ja mürgitab õhku, mida sisse hingan; kõik päevad on lõppematult sarnase fiiliga, mu mõtted tunduvad juba kordi nämmutatud ja absoluutselt ebaoriginaalsed.

“Mul on tunne, et ma poleks nagu päriselt oma kehas,” ütles Mila täna, kui maja ette tõmbasime ja vohh, täpselt selline tunne ongi. See pole päris dissotsiatiivne seis, mida ma olen ka kogenud ja mis oli fakken HIRMUTAV, aga see on unenäoline eksistents. Ma oleks nagu reaalsusest välja arvatud, või vaataksin aknast sisse peosaali, kus kõigil on huvitav ja põnev ja tore, aga keegi mind ei märka. Ma reaalselt küsisin ükspäev töö juures kõva häälega: “Kas ma olen nähtamatu?” sest ma olin midagi kõva häälega küsinud ja mitte keegi ei vastanud.

Äkki ma olen sattunud mingisse filmi või tõsielusaatesse ja ma ei saa ise sellest aru. See selgitaks nii mõndagi.

Aga vähemalt, hoolimata kogu mu sisesegadusest, tuleb tõdeda, et ma vähemalt olin eile üliilus. Ja ma tantsisin oma emaga ja meil kõigil oli üliäge õhtu ja tüdrukud tegid meiki ja sai nalja ja lapsepõlvejuttu ja natuke vaielda ja ma tegin ratatouille’id kõige värskematest ja maitsvamatest köögiviljadest, mis üldse olemas ja olid kiisupojad ja Max the doggo ja kõik on tegelikult ka kõige paremas korras. On küll paus, aga see paus pole tegelikult üldse ebameeldiv.

eksteemad

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Otsustasin suve algusest hakata kokku lugema, palju suve lõpuks koguneb ekse ja eksteemasid, kes kuskilt välja ilmuvad ja ühendust võtavad.* Eile meenus, et pidingi ühele tagasi helistama, kes sattus helistama täpselt sel hetkel, kui tegin soome keelt ja kui Duolingos on double pointside aeg, siis hell to the no ma vastu võtan sel ajal kellegi kõnesid. See on minu tööjärgne lõõgastusaeg, see on aeg, et ükskord, ÜKSKORD välja murda sealt Diamond League’ist, ja võibolla ükskord ka aru saada, et soome keeles käib sõna on ka mitmusesse.

Igal juhul, meenus, et pidin talle tagasi helistama. Õigemini, ta meenutas seda ise veidral kombel – olin parasjagu poes, kui kerkis mälupilt eelmisest õhtust: olin just telefoni ära panemas, kui nägin, et ta saatis voisi. Oli see unes või ilmsi? Läksin otsima, nägin, et oli ära kustutanud.

Pole ju midagi intrigeerivamat kui kustutatud sõnumid!

Selgus paraku, et sõnum ei olnudki mulle mõeldud, küll oli tal hea meel minust kuulda.

“Kuidas sul läheb? Hästi?”
“Jaa, mul läheb väga hästi! Ja sul?”
“Normaalselt. Tore, et sul läheb hästi.”
“Mulle meeldib, et sa mulle helistasid. Ja tore, et sa ikka veel nii palju naerad.”

Kõne oli lühike ja armas, hiljem aga mõtlesin, et vist mõlemad teadsime, et meil ei lähe kummalgi väga hästi. See oli üks neist kõnedest, kus sa lihtsalt pead ütlema, et kõik on hästi, sest te pole (enam) nii lähedased, et detailidesse minna; ja lõppeks polegi vahet. On nagu on, elame edasi. Suures plaanis kindlasti ongi ju hästi, kuidas iganes me seda hästit defineerime.

Muidugi on kogu see eksiteema Veenuse retrograadiga seotud ja mu sõbrad teavad küll, et ma jauran sellest üle mõistuse palju, aga ma lihtsalt näen, et see on nii teemas praegu. Pealegi opos minu Päikesega, aga see pole hetkel tähtis…

Ühesõnaga, Veenuse Rx ajal on normaalne, et muuhulgas ka igast eksid ja eksteemad välja ilmuvad. Eelmisel korral (detsember 2021) tegin ma ise paljudele oma eksidele ja eksteemadele Veenuse retrograadi ja saatsin neile need “kahju, et meil nii läks, aga loodan siiski sulle parimat” kirjad. Kergendus oli mõne inimesega päris suur – sain aru, kui kaua olin mingeid ütlemata sõnu endas kandnud. Ja mu ekside ja eksteemade auks pean ütlema, et nad kõik vastasid mulle heatahtliku graatsiaga, mille eest olen ütlemata tänulik.

Teisalt – keegi pole meile võlgu mitte midagi. Ka mitte closure’it. Eriti kohe pole seda meile võlgu inimesed, kes on rohkem meie peades kui meie eludes elanud; või inimesed, kellega sa oma kujutlustes suhteid lood ja armastust välja mängid, ise võibolla aru saades küll, et sel pole mõtet ja vaid teeb haiget, aga lõpetada kuidagi ka ei oska.

Ning jah, teile teen ma ka praegu väikest Veenuse retrograadi, sest mida üks tunnetest kirjutav blogija taastulemine endast muud ikka kujutab.

Tagasi closure’ite juurde tulles, siis… Kas me üldse kunagi saame täielikult asjad lõpetatud. Ma pean end küll superäralõikajaks ja edasiliikujaks, aga tegelikult elavad kõik need suhted, mittesuhted, tundepojad ja tunded nendes ajamomentides edasi, kus nad kunagi alguse said – ja mul on sellega täiesti okei. Elage, olge, tore on teile tagasi vaadata, tore, et tegite minust selle, kes ma täna olen. Peaasi, et hetke-Daki ka mõistab, et mingid asjad kuuluvad sinna, kuhu nad kuuluvad. Minevikku.

Muidugi on päris palju ka inimesi, kellega on tunne, et kohtutud sai valel ajal. Kui vaid oleks olnud see või too teistmoodi! Ja samas usun ju seda ka, et pole olemas sellist asja nagu vale aeg, et kõik juhtub põhjusega just sel hetkel, kui ta juhtuma peab. Et ju siis nii pidi minema, ju ei olnud teie kohtumine kismet, ju oleks ta saanud su jaoks rohkem olemas olla või oleksid sina saanud rohkem oma seinu alla lasta, või oleks-poleks… Ning siis mõnikord näed telefoniekraanil tuttavat nime või numbrit ja saad jälle öelda: “Jah, mul läheb hästi, kuidas sul?”

—
*Hetkel on arvuks 4/x.