Täna saab rokiklubi nelja-aastaseks. Selleks puhuks otsisin arhiivist välja vana sissekande, mis kirjeldab rokiklubi avamispidu. Täna läheme me muidugi ka täielises kooseisus kohale, sest kodu on kodu on kodu.

/

20. jaanuar 2005 kirjutab 20aastane (palun seda teksti lugedes meeles pidada) Daki:

sõnulseletamatu rõõm, mida võib põhjustada ainult muusika. ja lugemine. samas hõljun ikka veel kainuse (või peaks kasutama sõna selguse?) ja purjusoleku roosades sfäärides. ei saa kuidagi maapeale. peavalu lükkan tablettide abil edasi. sest magada ei tohi. peab õhtuni üleval olema. et ikka oleks mingigi rütm öö ja päeva vahel.

eile oli. oi, oli. alguses ei saanud vedama, siis ei saanud enam pidama. ja kusjuures, uskumatu oli. tõeline rock’n’roll ja dekadents, armastan. rohkelt alkoholi. palju vanakooli ja uuekooli rocki. inimesed. oo, millised seinast seina inimesed. riietused. näod. stiilid. roll oli tõeline rokihiid, võiks öelda. väga, kordan, väga šeff, jaa. ja nad sõitsid mingi vana mootorrattaga. mille bensiinipaak pärast lagunes ja kõik aurudega üle kallas, see oli õudne kahjuks. seega on mul täna veel tõeline bensiinimürgitus ja kardan järgmine kord bensiinihaisu tundes tõelised krambid saada.

aga muidu oli väga šeff, nagu pidigi olema. baarmäni saime birxiga letile ronima (“tee üks blowjob, lauri!” – “siin või tagaruumis?”), mida ma nägin küll esimest korda. et ta niimoodi letile roniks. aga enivei, ma olen, birx, sulle 4 blowjobi sees

hiljem oli seesama baarmän väga segi, pakkus avalikult välja võistluse “kes ütleb mulle koksi, mida ma ei tea, saab selle minu kulul” ja kaotas birxile haledalt (kokteil “roheline apelsin” ehk siis tavaline pisang apelsinimahlaga), mille järel ta jõi ära minu absindi ja kukkus klaasidesse. siis eskorditi ta kuhugi vasakule. me birxiga naljast kõveras. õelad, nagu me oleme.

mingi hetk tekitas roll mulle tõelise paanika, hõigates mikrofoni, et “tüdrukud on plaaninud mulle üllatust, aga nad ei julge…” ja “üllatus”, ma sain teada, tähendas mind trummide taga. õnneks ma suutsin ära põgeneda sellise jobutuse eest. õnneks.

aga sly oli tõeline rõõm, olgugi, et lõpuks veits uimas(-ne) rõõm. nüüd on ta rõõm soomes, jälle. kurtis mulle eile, et miks tema peab koguaeg käima siin, miks meie tal külas ei käi. lubasin minna kevadel. mingi hetk me sikiga karjusime teineteise peale. mingi hetk tegi keegi mu tätokast pilti ja oli ise jube uhke selle üle. et tabas mind omast arust off guard vmt.
mingi hetk karjatas keegi mulle: “issand, sul on ju nii ilusad silmad!”
ja mu eks filmis seal bändi, mille peale mina küsisin “kas sa oled piisavalt kaine selleks?” ja mille peale tema sõber minult küsis: “oled sa piisavalt kaine, et seda küsida?” ja seda lauset pildusime me terve õhtu jooksul teineteisele.
siis saabus birx, koos temaga rõõm ja üldse. siis me avastasime, et L-tähe kujuliselt asetatud pöial ja nimetissõrm näitavad mehe peenise suurust, õigemini nende sõrmede diagonaal. niet kui ma oleks mees, siis oleks mul väiksem kui birxil. goddamnit. aga enivei, mõnda aega pakkus meile lõbu proovida seda teooriat tõestada. ehksiis, kuna mul oli seal… khm.. kuidas nüüd öeldagi? mul oli võimalus seda teooriat testida eelnevalt kontrollitud valimi peal. käisin ja palusin neil oma sõrmi L-kujuliseks panna, ise hindavalt uurides ja erinevate mälupiltide vahel surfates. teooria sai suhteliselt tõestatud. kuigi, oleks vaja suuremat valimit. aga noh, missealikka. me polegi teadlased ju. kuigi, võiks ju =D seksiparadigma, ütleks märt. ma arvan.

tänane päev läheb susumi yokota helide saatel, olemine on äärmiselt kehv. tomatimahl ja gaseeritud vesi on sõbrad. ja paratsetamool.

i love you, and some of you are even interesting.

ja eilset päeva iseloomustab Kurt Cobaini tsitaat: “If it’s illegal to rock and roll, throw my ass in jail!”

/

Lõppu temaatiline muusikapala. We’re gonna rock! Twisted Sister – “I Wanna Rock”.