Üks on seesama ümberõppe küsimus. Samas sõltub palju sellest, mis on selle inimese enda taust, kui suuteline ta on sellest olukorrast välja tulema. Kui ta on hea inimene oma töökohal olnud, siis ma arvan et tal ei teki probleeme uue töökoha leidmisega. Külla aga kindlasti tal tekib mingi auk. Siis peavad aga pangad vastu tulema, pangad on ka korduvalt rõhutanud, et tulge rääkiga, kui teil on mingi mure.
Pevkur arvab, et minusugused ei saa tööd, sest kõik on endas kinni.
Okei, minu lugu. Jäin tööst ilma juunikuus, parasjagu vahetult pärast seda (vahetult üks päev pärast seda), kui olime kolinud üürikorterisse. Noh, seda korterit suutsime läbi häda pidada pool aastat, aga kui oli selge, et ikka uut tööd niipea ei tule, tulid ümberkorraldused. Hea seegi.
Umbes novembrikuus hakkasin ma tõsiselt ringi vaatama. Seni olin rääkinud oma tuttavatega Tallinnast, et kas kuskil leidub midagi. Jah, oleks leidunud, aga – keegi ei oleks mulle kinni maksnud seda, et ma elan Tartus. Kui ma saan loo pealt honorari, no heal juhul 700 krooni, tavaliselt kuskil 500 krooni (honoarid on kõvasti langenud), aga pean selle eest sõitma vähemalt kaks korda Tallinna vahet – kord allikaga kokku saamas (paraku on nad peamiselt Tallinnas), teine kord lugu küljele panemas – siis ongi juba honorariraha maha sõidetud.
Jah, muidugi, vaieldav, oleks võinud siiski ehk vastu võtta. No mis see sõitmine siis ära pole! Kõige olulisem on ju ree peal püsida… Aga jah, olin/olen jonnakas. Sest ma ei taha uskuda, et 3 aastat ülikooli, 45 000 õppelaenu (ja ma päriselt ÕPPISIN selle eest), ja ma kurat võtaks ei saa oma kodulinnas erialasel tööl töötada.
Siis läksin tööturuametisse. Kust öeldi, et vot. Ümber saab meil õppida ainult juuksuriks või küünetehnikuks. Ja kui küsisin, et kas saaks äkki mingi PHP-koolituse, et oleks IT-st huvitatud, siis naerdi näkku. Ja veel üks huvitav tõsiasi – töötu abiraha on 1000 krooni kuus kuskil. AGA SEDA SAADES EI TOHI SA MINGIT MUUD SISSETULEKUT OMADA. Ehk siis ma oleks pidanud loobuma oma Naiste järjejutust ja Digi Naisteka-külgedest, mis mõlemad annavad mulle küll pisikese sissetuleku, aga vähemalt MIDAGIGI.
Loobusin siis sellest, jabur ju!
Tööd olen otsinud aktiivselt, kuid Tartus pole. On olnud mõned tööpakkumised, kuhu olen kandideerinud, vestlusel olen käinud senini kolm korda, ülejäänud korrad pole isegi vestlema kutsutud. Viimasel ajal on isegi CV-Online lolliks läinud ja pakub mulle pidevalt tööd juristina või tarkvaraspetsina, aga noh, ma ei oska ju seda viimast. Ja koolitused on kuradi kallid, alates 4000st kroonist lõpetades viiekohaliste summadega.
Ärge tulge mulle rääkima, et kõik on minus kinni. Mõned asjad on ehk minus kinni, eriti see, et ma hakkasin pirtsutama nende Tallinnaga seotud töökohtade peale. Aga ma tahan elada Tartus, ma tahan töötada Tartus ja ma tõesti tahaks teha vähegi erialast tööd. Või kui mitte erialast, siis vähemalt väljakutsega tööd!
Praegu on perspektiiv minna tegema sisuliselt valvuritööd. Ja ma olen selle väljavaate üle sitaks õnnelik. Nii et ärge tulge mulle rääkima, et kõik on minus kinni.
/
Vahepeal ma mõtlen, et see PEAB olema karmavärk. PEAB. Sest tol saatuslikul kevadel, kui ma tegin oma elu lollimaid asju, sadas mulle iga päev kaks tööpakkumist. Ja oi kui ennast täis ma selle peale olin… Olin täiesti kindel ka kuni möödunud aastani, et ei teki probleemigi uue koha leidmisega, mind ju taheti, kuidas siis ma enam ei sobi… Aga näete, ei sobi. Mõned kohad põlgavad ära, sest olen noor, teised, sest pole teinud suhtekorraldustööd.
Ning teisalt ma mõtlen, et ma ju ei taha palju. Ma tahaks, et mu võlad maagilisel kombel kaoks (vähemalt need, mis on juba viiekohalised ja muudkui kasvavad ja mida peab maksma ära KORRAGA), ma tahaks, et ma saaks elada Tartus – täiskohaga.
Jap. Mul on kõrini kodus magamisest ja mittemidagi tegemisest. Kahjuks pole ma piisavalt andekas ja/või tugeva enesedistsipliiniga, et päevad läbi ilukirjandust kirjutada, teen seda ikka sama tihti kui varem. Varem tegin vist isegi rohkem, sest inspiratsiooni sain päevad läbi rohkem. Elades tuleb inspiratsioon, mitte kodus istudes.
/
Okei, nüüd ma läksin nii totaalselt masendusse kogu selle teema peale, et jube kohe. Aga tükk aega pole mind keegi niimoodi vihastanud kui see faking Hanno Pevkur. Pane end põlema, tõesõna.
