Käisin ühel vabal päeval maal.

Tegelikult peaks kohe mitte-püsilugejaid ette hoiatama, et teate, ma olen selline loom, kes vaimustub kõigest absoluutselt kohe ja kiiresti ja sügavalt. Nii et minu arvustused on peaaegu alati kiitvad, sest noh, mind on kerge vaimustada. Kui välja jätta eelmise suve etendus “Vihurimäe”, mis oli lihtsalt väga halb.

Aga Queeni juurde. Fantastiline. Hoolimata sellest, et ma olen haige ja võitlesin terve etenduse aja kõhuvalu ja iiveldusega. Ma tõesti üllatusin, sest noh, mida saab lubada endast kontsert, mida reklaamitakse avalikult välja kui balletietendust JA nad on öelnud, et ei üritagi Mercury hääletämbrit tabada? Noh, hea on, et ei üritanud, sest olgem ausad – Freddiet ei suuda keegi adekvaatselt jäljendada, kui siis ehk ainult Mika üheks hetkeks “Grace Kelly” loos.

Tausta laulnud Noorkuu oli numps, kuigi vahepeal tundus, et nende häälevõimsusest jääb puudu. Mihhailova pani ihukarvad püsti tõusma – ma teadsin, et ta on hea laulja, aga ma tõesti ei arvanud, et NII hea laulja. Suurepärane. Ja kuidas ta “Headlong” ajal jaksas ringi karelda… Ta tõesti näitas kogu oma olemusega, et on väga heas vormis ja paindub paremini kui oleks osanud oodata. Tubli tüdruk!

Tony Vincent oli muidugi professionaal ja kandis kõik lood välja algusest lõpuni veatult. Mul on hea meel, et tema peaossa valiti, ma ei teagi, kas Eestist kedagi teist sama kaliibriga oleks võimalik leida.

Roosalu kohta tahaks ainult öelda ühe sõna: flaming! “Killer Queen” oli tema esituses, jah, fantastiline, kuid teiste lugude ajal hakkas mind tema hääl häirima. Või isegi mitte hääl, vaid see omaloominguline teises helistikus laulmine (ilmselt oli see nii ette nähtud, aga mind jubedalt häiris). Aga ta tegi puudujäägid tasa kiftide kostüümidega.

Baleriinid. Ballett ja muud peened kunstid nagu ooper ja operett pole minu jaoks. Ütlen kohe täitsa ausalt, et ma ei saa sellest enamasti aru ja ma ei viitsi seda vaadata. (Kuigi “Nessun Dorma” on üks lemmikuid – mine siis võta kinni.) Aga Queeni etenduses olid baleriinid vahvad – kick-ass kostüümid ja väga cool lavaline liikumine. Ja siis see teise vaatuse plastikpall! Uoh, vot sellega tahaks ringi veereda. Mul on väga hea meel, et nad (Mare Tommingase juhtimisel) ei läinud kujundust ja liikumist tehes Freddy ekstravagantsest olemusest kaugele, vaid lasid just täpselt selle vaimus kogu etenduse.

Lugesin kuskilt (ilmselt Evu blogist), et etenduses kasutati Queeni “vähem tuntud laule”. No sellele vaidleks küll häälekalt vastu – ühe erandiga olid kõik lood, mis on kõikidel Queeni “Greatest Hits” või “Best Of” plaatidel – “Innuendo”, “Breakthru”, “Now I’m here”, “Under pressure”, “Headlong”, “I Want To Break Free”, “Good Old-Fashioned Lover Boy”, “It’s a Hard Life”, “I’m Going Slightly Mad”, “A Kind Of Magic”, “The Invisible Man” ja muidugi “Who Wants To Live Forever” ja “We Will Rock You”. Ainult üks lugu oli, mille sõnu ma peast ei teadnud (see vist oli “Love of My Life”). Mis tõestab, et meie perekond on ikka täitsa totaalne Queeni fänn.

Ma muidugi ootasin, et tuleks ka “Bohemian Rhapsody” või “Radio Ga Ga”, aga ma olen ka ilma nendeta täitsa rahul.

Arutasime emmega pausi ajal, et jah, ilmselt on tegu kõige lähedasema kogemusega, mis me üldse Queeni kontserdist saame. Kahjuks. Mõningaid asju ikka ei saa elustada (Paul Rodgers vistati nädal aega tagasi Queenist välja).

Igal juhul soovitan kõigil Queeni fännidel vaatama minna. Saab šõud ja saab väga head muusikat (Leinatamme juhatatud bändil tahaks kohe kõigil isiklikult kätt suruda – väga super oli muusikaline pool), saab ekstravagantseid kostüüme ja külmavärinaid. Kõike saab.

Flaming!!!

Pilt Vanemuise kodulehelt.