Kommunikatsioon. Rääkimine. Suhtlemine.
Iga naisteajakiri, suhtenõustamisveerg ja enesabiõpik kirjutab sellest tänapäeval, kui oluline on funktsioneerivate suhete jaoks kommunikatsioon.
Kui on mõni mure, räägi sellest. Kui pole muret, tahad jagada rõõmu, siis räägi sellest. Kui on tülid, süda valutab – räägi sellest. Räägi, räägi, räägi. Vanasti ei räägitud üldse nii palju kui tänapäeval, eks ole. Siis – nagu ma olen aru saanud – ei väljendatud pooltki nii tihedalt näiteks oma tundeid ja teadupoolest pole eestlased kunagi olnud väga füüsilise kontakti altid, ehk siis niimoodi kümneid kordi päevas ei kallistatud ka, nagu praegu kombeks on. (Vaadake kasvõi noori Viru keskuses hängivaid tibisid – kui nad kokku saavad, siis kallistavad, iga jumala kord ja päevas sada korda vähemalt.)
Hoolimata sellest, mis võnkeid ma endast välja annan, ei ole tegelikult minu jaoks suhtlemine suure tähega olnud kunagi kerge. Ma ei taha rääkida väga asjadest, mis mulle PÄRISELT korda lähevad – peamiselt selle pärast, et kui need on välja öeldud, siis saab inimene minu üle teatud mõjuvõimu: ta teab minu saladusi ja ta saab neid minu vastu ära kasutada. Ja kui on mingi mure, siis ma kogun selle endasse, vaatlen seda murehunnikut ühe ja teise nurga alt, torgin natuke oksaga ja vaatan, kas läheb haisema ning lõpuks jõuan enda sees mingile järeldusele.
Raskem on siis, kui on tegu asjadega, mis ka teisi inimesi puudutavad.
Aga kui palju peaksid paarid omavahel päevas rääkima? Muidugi oleneb väga palju ka võimalustest, olukorrast ja inimeste iseloomudest, aga kui ma eile viisin läbi eksprompt-küsitlust, siis jäi peamiselt kõlama siiski arvamus, et no vähemalt kord päevas ikka, sadagu taevast või pussnuge. Eriti armsad ja romantilised paarid helistavad lahus olles teineteisele esimese asjana hommikul, et teada saada, mida teine unes nägi ning ütlevad viimase asjana õhtul “head ööd, ma armastan sind väga, kallis”. Praktilisemad paarid helistavad teineteisele siis, kui on VAJA midagi rääkida: mis poest tuua, kus on auto tungraug, kes lapsele kooli järgi läheb jne.
See vist on ikka kuidagi nii seatud, et kui sa oled inimesega koos, siis sa tahad temaga rääkida ja suhelda, olgu ta kasvõi maailma teises otsas. Okei, praktilised asjad saab ju ka teisiti aetud, aga igas päevas juhtub nii palju pisiasju, mida peaks teisega jagama, sest muidu lihtsalt… kasvatakse lahku ja võõrdutakse. Sest kui sa ei räägi oma teiselepoolele huvitava kujuga pilvest, mida sa just nägid või kummalisest rahutusest, mis sind ootamatult tabas, kui nägid kedagi lapsevankriga või sellest, kuidas su kass kogemata pea lambikuplisse torkas ja seda sealt välja ei saanud… Siis kellele sa seda kõike räägid? Ja kuigi see pole praktiline – midagi ERILIST ju ei juhtunudki – on see siiski oluline ja vajalik. Sest inimest ju tahub ja muudab teda selliseks, nagu ta on, just see igapäevane väike elu.
Eraldi võiks väga pikalt veel rääkida ka vaikimisest, mis on ka hästi oluline teema, aga praegu lõpetan ma siin ära.
Nii et lubage esitleda: kokteil Komsomolitar:
Ma olen pea kõiki neid minu-sarja raamatuid lugenud, mõne sünni juures rohkem olnud, teinekord natuke vähem… Nii et ma võin üsna julgelt deklareerida, et Kaja Tampere “Minu Soome” on neist mulle kõige rohkem meeldinud, kõige hingelähedasem…