Author Archives: daki

kus sa olid-meem

Määratlemata 3 Replies

jacko

Võtsin Luizelt meemi, kuigi noh, paljud sündmused olid kõvasti enne minu aega…
Kirjuta, kus olid Sina kui…
1. esimene inimene astus kuule 21.07.1969
Mu ema oli siis 10aastane, nii et võimalik, et ta pisikeses peas käis nukkudega mängides mõte läbi, et kunagi saab ka tema endale tütred, aga ega jah, võib öelda, et ma polnud mitte plaaniski veel.
2. John Lennon mõrvati 08.12.1980
Sel ajal ma võisin juba plaanis olla, igal juhul mu ema ja isa vist kurameerisid sel ajal juba… Abielus vist veel ei olnud.
3. toimus Tšernobõli aatomielektrijaamas plahvatus 26.04.1986
See on üks mu esimesi mälestusi – ma mäletan väga uduselt, kuidas ma kõndisin isa käekõrval lasteaeda (või vähemalt selles suunas – kas ma käisin kaheaastaselt juba lasteaias? Hmm…) ja küsisin: “Kus see seen taevas on?” Mäletan ka, kuidas muretsesin happevihma pärast, ise alles tilluke kaheaastane põngerjas. See oli aeg, mil mu ema ootas Sikit, aga huvitaval kombel seda ma ei mäleta. Õde sündis sama aasta sügisel.
4. Balti kett 23.08.1989
Selle kohta pole mul mingit mälestust, kuigi olin juba viiene. Ma mäletan, et mingi vahe ma arvasin, et seisin ka Balti ketis, sest keegi klassiõde väitis, et ta olla mind telekast näinud, aga ometi ei olnud see tõsi. Ma arvan, et ma olin suure tõenäosusega maal vanaema juures.
5. Estonia uppus 28.09.1994
Olin siis värskelt astunud põhikooli ning enam ei saanud lõunani magada, koolitunnid algasid juba kell 8. Ka sel hommikul ärkasime pimedas ning telekast tulid ärevad uudised. Mäletan, kuidas seisin teisel korrusel mataklassi ees, oli pime, väljas ulus tuul, ning ootasin tunni algust, kui tuli mu naabritüdruk ja ütles: “Noh, üsna nõme ju, mis Estoniaga juhtus?” Mäletan, kuidas tema sõnakasutus tekitas mus põlgust – kuidas ta midagi nii suurt ja traagilist nii lapsikult kokku saab võtta? Hiljem lummas Estonia katastroof oma traagilisuses mind veel pikaks ajaks, olen vist lugenud läbi vähemalt pooled sel teemal ilmunud raamatud ja artiklid.
6. Diana suri 31.08.1997
Ka selle kohta on mul ere mälestus – jalutasin just bussijaama poole, siis oli see veel ju vana ja lagunenud meil. Ma mäletan täpselt seda hetke, kui ma kõndisin üle bussiparkla ning jõudsin esimeste postide juurde ja mõtlesin, kui kohutav see kõik on. Ja kuidas on see võimalik, et meie printsess on surnud… Mäletan ka, kuidas vaatasin telekast matuseid ja ulusin nutta.
7. saabus aasta 2000
Perekonnaga Emajõe ääres. Ootasime ääretult suurt tulemöllu, aga saluut oli igav ja pettumust valmistav. Pärast sadas laia lörtsilund, ma jalutasin sõpradega linnas ringi, seljas sinine karvane kasukas ja andsin endale lubadusi uuel aastatuhandel olla parem inimene. (Senimaani feilin.)
8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.09.2001
Oli mu õe sünnipäev ning me hakkasime sõitma bussireisile Saksamaale. Mäletan, kuidas Poola piiril tulid piirivalvurid bussi, vaatasid neljakümnepealist lastekarja ja viskasid nalja: “Terroristõ njetu?” Me kõik naersime närviliselt.
9. Michael Jackson suri 25.06.2009
Vedelesin oma voodis ja valmistusin magama minema, kui järsku hakkas Twitter kubisema ärevatest teadetest, et Michael Jackson on surnud. Minu esimene selleteemaline tweet tuli kell 00:46. Olin hirmus unine, sest olin kaks päeva järjest tööl olnud, aga ei saanud enne magama minna, kui oli kindel – jah, ta on tõesti surnud. Saatsin veel õele ja Birxile sõnumid ning uinusin, kui Twitteris hakkas levima spoof, et ka George Clooney on surnud. See oli minu jaoks juba liiga palju. Hommikul ärkasin ilma Michaelita maailma ja see oli väga veider ja kurb tunne.
10. milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
See uudis polnud küll eilsest päevast, vaid vist reedesest, aga ma ootasin eile veel poole ööni, et see lubatud -32 ära tuleks. Ma tõesti tahtsin tunda, mis tunne see on, kui on NII külm. Aga läksin magama -22 kraadi juures kell 1 öösel ning hommikul ärkasin, vaatasin aknast välja ja sain kohe aru, et on soojaks läinud. Või noh, “soojaks”, -14C.

Võtsin Luizelt meemi, kuigi noh, paljud sündmused olid kõvasti enne minu aega…

Kirjuta, kus olid Sina kui…

1. esimene inimene astus Kuule 21.07.1969

Mu ema oli siis 10aastane, nii et võimalik, et ta pisikeses peas käis nukkudega mängides mõte läbi, et kunagi saab ka tema endale tütred, aga ega jah, võib öelda, et ma polnud mitte plaaniski veel.

2. John Lennon mõrvati 08.12.1980

Sel ajal ma võisin juba plaanis olla, igal juhul mu ema ja isa vist kurameerisid sel ajal juba… Abielus vist veel ei olnud.

3. toimus Tšernobõli aatomielektrijaamas plahvatus 26.04.1986

See on üks mu esimesi mälestusi – ma mäletan väga uduselt, kuidas ma kõndisin isa käekõrval lasteaeda (või vähemalt selles suunas – kas ma käisin kaheaastaselt juba lasteaias? Hmm…) ja küsisin: “Kus see seen taevas on?” Mäletan ka, kuidas muretsesin happevihma pärast, ise alles tilluke kaheaastane põngerjas. See oli aeg, mil mu ema ootas Sikit, aga huvitaval kombel seda ma ei mäleta. Õde sündis sama aasta sügisel.

4. Balti kett 23.08.1989

Selle kohta pole mul mingit mälestust, kuigi olin juba viiene. Ma mäletan, et mingi vahe ma arvasin, et seisin ka Balti ketis, sest keegi klassiõde väitis, et ta olla mind telekast näinud, aga ometi ei olnud see tõsi. Ma arvan, et ma olin suure tõenäosusega maal vanaema juures.

5. Estonia uppus 28.09.1994

Olin siis värskelt astunud põhikooli ning enam ei saanud lõunani magada, koolitunnid algasid juba kell 8. Ka sel hommikul ärkasime pimedas ning telekast tulid ärevad uudised. Mäletan, kuidas seisin teisel korrusel mataklassi ees, oli pime, väljas ulus tuul, ning ootasin tunni algust, kui tuli mu naabritüdruk ja ütles: “Noh, üsna nõme ju, mis Estoniaga juhtus?” Mäletan, kuidas tema sõnakasutus tekitas mus põlgust – kuidas ta midagi nii suurt ja traagilist nii lapsikult kokku saab võtta? Hiljem lummas Estonia katastroof oma traagilisuses mind veel pikaks ajaks, olen vist lugenud läbi vähemalt pooled sel teemal ilmunud raamatud ja artiklid.

6. Diana suri 31.08.1997

Ka selle kohta on mul ere mälestus – jalutasin just bussijaama poole, siis oli see veel ju vana ja lagunenud meil. Ma mäletan täpselt seda hetke, kui ma kõndisin üle bussiparkla ning jõudsin esimeste postide juurde ja mõtlesin, kui kohutav see kõik on. Ja kuidas on see võimalik, et meie printsess on surnud… Mäletan ka, kuidas vaatasin telekast matuseid ja ulusin nutta.

7. saabus aasta 2000

Perekonnaga Emajõe ääres. Ootasime ääretult suurt tulemöllu, aga saluut oli igav ja pettumust valmistav. Pärast sadas laia lörtsilund, ma jalutasin sõpradega linnas ringi, seljas sinine karvane kasukas ja andsin endale lubadusi uuel aastatuhandel olla parem inimene. (Senimaani feilin.)

8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.09.2001

Oli mu õe sünnipäev ja ma olin naelutatud teleka ette, vaatasin hirmusegaduses ja õudusvärinas tornide langemist, mida tundide kaupa näidati. Järgmisel päeval või umbes nii hakkasime me sõitma bussireisile Saksamaale. Mäletan, kuidas Poola piiril tulid piirivalvurid bussi, vaatasid neljakümnepealist lastekarja ja viskasid nalja: “Terroristõ njetu?” Me kõik naersime närviliselt.

9. Michael Jackson suri 25.06.2009

Vedelesin oma voodis ja valmistusin magama minema, kui järsku hakkas Twitter kubisema ärevatest teadetest, et Michael Jackson on surnud. Minu esimene selleteemaline tweet tuli kell 00:45. Olin hirmus unine, sest olin kaks päeva järjest tööl olnud, aga ei saanud enne magama minna, kui oli kindel – jah, ta on tõesti surnud. Saatsin veel õele ja Birxile sõnumid ning uinusin, kui Twitteris hakkas levima spoof, et ka George Clooney on surnud. See oli minu jaoks juba liiga palju. Hommikul ärkasin ilma Michaelita maailma ja see oli väga veider ja kurb tunne.

10. milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?

See uudis polnud küll eilsest päevast, vaid vist reedesest, aga ma ootasin eile veel poole ööni, et see lubatud -32 ära tuleks. Ma tõesti tahtsin tunda, mis tunne see on, kui on NII külm. Aga läksin magama -22 kraadi juures kell 1 öösel ning hommikul ärkasin, vaatasin aknast välja ja sain kohe aru, et on soojaks läinud. Või noh, “soojaks”, -14C.

külmunud roheline

Määratlemata 3 Replies


külm

Ma hakkasin blogisid lugedes ja Facebookis ringi kolades mõtlema, et ilm siin Eestis takistab teinekord nii paljusid asju. Antud juhul ma mõtlen, et külm takistab olemast keskkonnasõbralik. Esiteks mõelda vaid, kui palju kulub kütust, et meile võimaldada elekter ja soe, kui palju läheb praegusel ajal küttepuitu, et vaesed inimesed surnuks ei külmaks… Ja palju sellest polegi ju sugugi taastuvenergia. Pidevalt on pime, see tähendab, et pidevalt põlevad kuskil tuled… jälle kulub elekter.

Need, kellel kipuvad torud ära külmuma, peavad jätma ööseks kraanid tilkuma, et vesi liiguks ja jääks ei muutuks. Või siis peavad nad torude ümber juhtmed mässima ja torusid elektriga soojas hoidma. (Ma pole ise külmunud torudega kokku puutunud, aga umbes nii olen ma aru saanud, et asjad käivad.)

Ja muidugi autojuhid. Selleks, et auto korralikult soojaks läheb, kulub pool tundi – ma ükspäev testisin, sest läksin taarat viima ja mootor töötas kõigepealt kogu selle aja, kui ma kolm korda edasi-tagasi trampisin ja ülevalt taarakotte tassisin, siis ta töötas terve selle aja, kui ma taarat masinasse toppisin ja alles siis oli ta soojaks läinud. Pealegi on auto tervisele kasulikum jätta mootor lühikeste otste ajal tööle, sest külmaga kipuvad sitemad akud kiirelt tühjaks jooksma. Aga iga jumala kord tõmbub mu roheline südametunnistus valusalt kokku – aga no teisiti ka ei saa. Võib muidugi jätta auto üldse seisma ning sõita ühistranspordiga (taarat muidugi sellega ei vea, eriti kui on seitse kotti, aga nii üldiselt), aga ega külmas seismine ei tee ka ühelegi masinale head.

Üldiselt on see vist praegu vajaduste püramiidi küsimus. Kui sulle on olulisem ja esmatähtsam ellujäämine (=kütmine, et mitte ära külmuda, näiteks), siis see ongi esmatähtis ja sa teed kõik endast oleneva, et sooja saada.

Nii et igatpidi oleks lihtsam olla keskkonnasõbralik soojemas kliimas… aga eks õnnestub paljudel siiski see ka olenemata kõigest. Valikute ja prioriteetide küsimus.

Kuidas teie külmaga võideldes oma rohelist südametunnistust rahustate?

Edit: Eva-Liisa annab nõu, kuidas rohelist südametunnistust rahustada.

uus sari sci-fi sõpradele: Caprica

Määratlemata 3 Replies

Eile linastus sellise sarja nagu “Caprica” piloot. Me hakkame seda B-ga õhtul vaatama, aga olgu öeldud, et ma olen täiesti nerd-excited, sest ikka mitu-mitu aastat pole turule head sci-fi sarja tulnud. “Dollhouse” oli omamoodi hea, aga see ju känseldati ära, eks ole. Ja “V” oli TÕELINE pettumus, klišee klišee otsa. Õudne. Noh, “Fringe” on muidugi superhea, aga kas ta on päris sci-fi?

Igal juhul, “Caprica” tuleb “Battlestar Galactica” tegijatelt ja nagu ma kirjeldustest aru saan, on tegu BSG eellooga, mille tegevus toimub 50 aastat varem. Siit võib lugeda 12 põhjust, miks kõik seda sarja ootavad. Mida seal kirjas ei ole – aga mis lisab minu silmis sarjale miljon protsenti väärtust – on tõsiasi, et sarjaga liitub märtsis James Masters. JAMES FREAKING MASTERS!

Treiler ei ole just paljuütlev ja kuidagi kehva kvaliteediga on ka, aga mul on suured lootused sellele sarjale pandud. Luban, et teen update´i, kui olen piloodi ära vaadanud.

Edit 1. Leidsin parema treileri ja panin siia. Ja võibolla tõesti oli preair eelmisel kevadel, ametlikult esilinastus see sari siiski eile, 22. jaanuaril.

guys!

Määratlemata 5 Replies

188Kas olete tähele pannud, et külmaga muutub kõik heliliselt hoopis teistsuguseks? On tunne, et terve maailm on justkui vati sees – hääl liigub aeglasemalt, inimesed liiguvad aeglasemalt, tunnid ja minutid kerivad edasi hoopis teisel kiirusel, kui soojema ilmaga.

Eile kuulsin raadiost, et lubatakse pühapäeva ööseks kuni -32C külma ning karjatasin: “Uau!” Ei mäletagi, mil viimati nii külm oli.

Jah, muidugi meeldib mulle see talv praegu täiega, kuigi pean tunnistama, et põlise külmaarmastajana kaob minugi külmakindlus umbes -17 kraadi juures ära ning alla selle tahaks vaid kodus teki sees lösutada ning vürtsikaid toite nosida.

Toitudega on muidugi kehvasti, sest raha ei ole üldse ning lisaks on ju jälle tulnud tõsine kaalujälgimine peale. Selles vaimus olen sel nädalal iga päev trennis käinud. Peamiselt selle pärast, et see on üks kindel koht, kus saab sooja ja naha märjaks, kuid ka selle pärast, et olen sel nädalal eriti vana olnud – juba kell 22 magama keeranud. Ning uskumatul kombel läks täna uni juba enne kella kaheksat ära – seda ei juhtu minuga just mitte õige sageli.

Kassid on elektrit täis ja särtsuvad, kui neile pai teha. Täna läksin ka ise elektrit täis – hommikumantel särtsus ja raksus, kui jalgu puutus.

Aga aju tundub olevat külmunud koos terve muu maailmaga. Poolikud wordi dokumendid vahivad mulle etteheitvalt otsa ja ootavad, et ma end kokku võtaks. Ja ma võtangi.

Kui olen trennis ära käinud.

kelguässad

Määratlemata 13 Replies

Ma olen kunagi küll rääkinud, et kõik kõige suuremad jamad, mis minuga on juhtunud, on juhtunud kelgutades. Aga kuna kordamine on tarkuse ema (ja ma ei suutnud tegelikult päriselt sellist postitust arhiivist leida), siis.

Kunagi, kui ma olin umbes 3aastane ja käisin lasteaias, mõtlesime me, et kuna meil lasteaia hoovis mäge pole, küll aga oli tühi bassein, siis on kõige targem liu laskmiseks toetada salvokad tagurpidi basseini äärele ning mööda kelgu põhjasid alla libistada. Kõigil õnnestus säärane meelelahutus muidugi superhästi, välja arvatud minul. Mul nimelt libises kelk ääre pealt ära ning kukkusin suure prantsatusega tühja basseini. Keel hammaste vahel. Või õigemini – nüüdseks juba see, mis keelest järgi oli jäänud. Ega ma tegelikult sellest intsidendist suuremat ei mäleta, mäletan, kuidas üle lihaka-raudtee kiirabiautos sõitsin ning pseudomäletan (ehk siis ema on rääkinud ja mul on tekkinud sellest mingi pilt mällu), kuidas ma ei saanud tükk aega rääkida, sest keel oli paistes. Sest ma olin ta POOLEKS HAMMUSTANUD. Ja ta õmmeldi tagasi kokku.

Umbes kuueaastasena nääride ajal maal vanaema juures olles käisime kah kelguga sõitmas. Mul oli tol ajal Suur ja Tark Sõbranna (nimega Krõõt), kes ütles elutargalt, et kõige kiftim on sõita mäest alla PÜSTI SEISTES ja et ainult nannipunnid istuvad persili kelgule ja libistavad end nii. Seekord, muide, olime jälle lasteaiahoovis, ainult et selles lasteaias oli mingi mäeke ka olemas. Nüüd muidugi, kui ma ükskord hiljuti seal käisin, ei jõudnud ma ära imestada, kuidas selline KÜNGAS mulle kunagi MÄENA sai tundua. Aga enihuu.  Suur ja Tark Sõbranna libistas end sujuvalt ja graatsiliselt mööda küngast alla, pikad juuksed talvetuules lehvimas. Pisike ja abitu Daki üritas sedasama teha. Muidugi kukkusin ma esimesel katsel ninuli, hakkasin (ilmselt) nutma ja jooksin koju vanaema juurde. Pärast seda ei lubanud vanaema mul mõni aeg Krõõdaga suhelda, sest ta leidis, et tal olevat mulle halb mõju.

Siis ta veel ei teadnud, et halb mõju on mulle KELKUDEL, mitte inimestel.

Kui ma olin juba natuke suurem, nii üheksandik, siis läksime ükskord Kassitoomele sõpradega kelgutama. Kelke muidugi polnud, olid suured prügikotid. Ja muidugi oli kõige kiftim teha rongi – klammerdasin end siis tugevalt eesistuja (mu tollane heartthrob) külge, hingasin sisse ja alla me sahisesimegi. Muidugi aga hakkas kile keerduma, lõpuks sõitsime me mäest alla selg ees. Ja kunagi turvaliselt viimane olnud Daki oli nüüd esimene… Esimene, kes sõitis otsa all puntrasse sõitnud inimestele, kellest ühe jalg vastu mu kuppu tulistas, nii et mina oma tol ajal veel sirge ja kauni ninakese heartthrobi kuklasse kütsin.

Alguses ei olnud väga midagi, aga järgmisel päeval, kui ma ei viitsinud matas olla, hakkas mul imetabaselt pea valutama ja terava silmaga klassijuhataja nägi ka, et mu kaunist ninast on järel suur sinine moodustis ning lubas mind (ja mu hoolitsevat sõbrannat, kel polnud tegelikult muidugi asjaga suurt pistmist) traumapunkti minna. Kus tuvastati mul ninaluumurd ja peapõrutus. Ja lubati nädalaks koju jääda, jei!

Umbes järgmisel aastal, kui ma olin vaid natukene vanem, aga mitte üldse oluliselt targem, läksime me JÄLLE kelgutama. JÄLLE Kassitoomele. JÄLLE kilekottidega. JÄLLE tegime rongi. Seekord aga mööda seda nõlva, kus keset s*ttumist kasvab suur pärn (mille najale on küll hea näiteks Öölaulupeo ajal toetada). Järgnes järgmine dialoog.

Daki: “Kuulge… Ärme ikka tee rongi. Siin on ju puhas jää!”
Maris: “Ei ole hullu midagi!”
Daki: “Aga see puu…”
Kati (vist oli tema, aga võin eksida): “No see puu ei jää ette!”
Daki: “No ma ei tea…”
Maris ja Kati: “Ei ole hullu midagi! Me ju hoiame üksteisest KINNI.”
Daki: “Okei… Aga ärge siis sinna vasakule hoidke, hoidke ikka rohkem paremale, et läheks puust MÖÖDA.”
Maris ja Kati: “Okei! Läksime!”

Pool minutit hiljem…

Daki: “KAS MUL AJUD PAISTAVAD?! ÖELGE KOHE AUSALT, KUI PAISTAVAD!”
Maris: “Loll! Kui sul ajud paistaks, siis sa ei küsiks seda!”

Ühesõnaga, muidugi lagunes meie superrong ja mina kui kõige esimene (sest ma tahtsin kindel olla, et me ikka paremale tüürime) kihutasin üks hetk jälle selg ees mööda jääd alla. Korra veel jõudsin vaadata, et fakk, PUU LÄHENEB METSIKU KIIRUSEGA ja käed peakolu ümber panna, aga abi polnud sest suurt midagi. Ikka käis litt ära, silme eest lõi mustaks ja liuglesin orupõhja välja, kust ma tõusta ei julgenud (vt eelpoolmainitud jutt ajudest), käsi pea ümbert liigutada ammugi mitte.

Õnneks ei olnud ajud väljas ning kui lõpuks kiirabi saabus, siis pidin omal jalal oma augupeaga mööda nõlva üles komberdama. Kiirabiautos laulsin arstidele seda because I got high lugu, mis tol ajal äärmiselt populaarne oli. Ning EMOsse jõudes tõstsin paanikat, kui sain aru, et nad raiped tahavad ju mind  õmmelda ja ÕUMAIGAAD NAD AJAVAD SELLEKS MU JUUKSED ÄRA.

Asi lõppes arstide võiduga ja veel pool aastat hiljem kandsin ma soengut nimega Paneme Juuksed Üle Pea Patsi, Et Auk/Harjased Näha Ei Oleks. Ahjaa, näpp oli ka vist mõrane.

Novooot.

Te ilmselt mõistate nüüd minu skeptisismi kõikide asjade suhtes, mis tähendavad, et ma pean persili mingite libisevate asjade peal mäest alla sõitma. Üle-eelmisel talvel sain ma esmakordselt üle viie-kuue aasta üle oma suurest kelgutamishirmust ning käisime esimest korda snowtube’imas Otepääl. No kuna seal polnud suuremat asja mäge, siis polnudki väga hull. Ja puid polnud seal ka.

Aga eile tegin ma tõelise vägiteo. Ma käisin Veemäel snowtube’imas! Ja kui keegi on käinud Veemäel (Meegomäe kandis), siis ta teab, et Otepääga võrrelda seda kohta ei saa. See on umbes nagu… Otepää on Tartu teletorn ja Veemäe on Eiffeli torn. Neli rada, üks hullem kui teine. Lõpuks aga ma julgesin isegi sellest kõige rämedamast alla sõita, kuigi hinge lõi nii kinni, et kisada ei saanudki. Ja lõpuks nõustusin isegi tüdrukute ettepanekuga teha rongi, eeldusel, et mina olen esimene.

Te juba ilmselt aimate, mis järgneb…

Muidugi pääses rong lahti, muidugi kimasin ma üksi mööda hirmsat rada kausis siuh-säuh käies alla, trobikond naisi püssikuulikiirusel järgi kihutamas. Ja MUIDUGI sõitsid nad mulle selga. Aga õnneks sel korral ei juhtunudki midagi traumaväärset, ainult selja tõmbasin ära, aga see on mul ju vana vigastus, ma olen selle jõusaalis crunch-masinaga ka ära tõmmanud, nii et ei midagi hullu. Ainult natuke ei saa pead liigutada.

Järgmisel nädalavahetusel jälle?

Snow bunny! on Twitpic

huumorit aastast 2007

Määratlemata 5 Replies

Ma ikka aeg-ajalt käin oma blogiarhiive läbi, küll otsimas üht, küll teist. Ja vahepeal satun ma muidugi superpostituste otsa, mis ajavad naerust kõõksuma.

In related thoughts: ma mõtlen, et kas peaks vana arhiivi jälle blogi külge liitma. Kui palju inimesi see üldse huvitaks?

Aga igal juhul, let me present you: projekt “Pingi värvimine”! Ajast, kui me veel Birxiga töötasime kõrvalmajades ja jagasime ühist hoovi.

Continue reading

abipalve. romantikaga seotud

Määratlemata 4 Replies

Ma siin hiljuti mainisin, et hakkasin kirjutama pikemat sissekannet romantikast. See sissekanne tuleb, aga ma tahaks samal teemal kirjutada ka artiklit. Seega palun teie abi! Kui teil on naljakaid, humoorikaid või omapäraseid romantikakogemusi, siis jagage! Võimalus on jääda anonüümseks.

Mida ma täpselt silmas pean? Noh, peamiselt selliseid juhtumeid, kus plaanitud on parimat, aga välja on kukkunud naljakalt. No ma ise olen juba jaganud oma korda, aga kordan ta siinkohal üle. Sissekanne on aastast 2005. See oli veel minu blogimise lapseaeg. Nii et ootan teie kommentaare ja kirju:) Kõige ägedamale meenutusele annan auhinna ka. (Mille täpselt, selle üle veel mõtlen.)

lõpetuseks üks juhtum, kus daki tegutses jälle stiilis bridget jones in action. ehk siis meenutusi sarjast “miks see alati minuga peab juhtuma?!”
umbes 1,5 aastat tagasi ootasin ma külla ühte noormeest (“that is something new.” – birxi kommentaar). pesin nõusid ja asju. mõtlesin, et oh! tühjendan tuhatoosi ka ära. et nii, ilusam või noh. lõpetasin suitsu, kõlas uksekell, mul kähku tuhatoos prügikasti tühjaks ja fonolukku avama. aga teel koridori avastasin, et torud olid läinud umbe ja kogu mu nõudepesu ja muu solk oli tõusnud vanni. kõige jäledam asi üldse maailmas. aga enivei, kutt tuli, kupatasin ta kohe torustiku kallale, ise olin täielikus paanikas. veits kiljusin ja tegin muid asju, kui ta torudega mässas. kööki minnes aga – oh üllatust! – kraanikausi alt prügikastist tõusis paksu suitsu. ühesõnaga oli põlev tuhk tuhatoosis kõik prügikastis põlema süüdanud.

asi lõppes kannutäie veega prügikastis ja torumehega järgmisel päeval.

Blogtree autoriseerimine: RHWEPCHY

armastusest

Määratlemata 9 Replies

Hakkasin üleeile kirjutama postitust romantikast, aga see jäi pooleli, sest pidin linna minema ja nüüd on mõttelõng romantika koha pealt katkenud.

Hoopis üks küsimus jäi õhku, kui mööda varahommikust linna värskes lumes kõndisime. Mis on armastus?

Daki, mis sinu jaoks on armastus?

Ma püüdsin vastata, et äkki see on igapäevane rahulolu, teadmine, et sa sammud kellegagi kõrvuti ja ta on alati sinu jaoks olemas; ja sina tema jaoks.

“Aga see pole äkki armastus, mulle tundub, et see on rohkem õnn, mida sa kirjeldad.”

Kuidagi jõudsime järeldusteni, et õnn kestab ühe hetke – ta on, ja siis enam pole. See üks täiuslik hetk, kui sa tunned näiteks kehasoojust ja katuse all kluugutavad tuvid ja ninasõõrmeis heljub greibilõhn ja väljas sajab laia lund. Ja järgmisel hetkel seda enam pole, see saab läbi.

Selle teooria järgi ei peaks muidugi üldse pidevalt õnnelik saama olla; või siis ainult juhul, kui üks täiuslik hetk järgneb pidevalt teisele. Nii võib olla küll. Või isegi mitte täiuslik, õnn ei peitu ju ainult täiuslikkuses. Õnn peitub mingites pisiasjades, mis nagu planeedid reastuvad ühele joonele ja säravad su peale.

Aga ikkagi, mis on siis armastus? Selle kuu Eesti Naises ilmus minult kaanelugu fabuloosse näitlejatari Maarja Jakobsoniga, kellelt ma küsisin ka, mis on armastus. Mis ta täpselt vastas, võite lugeda ajakirjast, aga ka tema ütles sellised sõnad: “Argipäev on imeline asi, kui ta tuleb õigel ajal.”

Viidates õnnele ja armastuse argipäevale.

Mis on armastus?

Tea entsüklopeedia defineerib armastust nii:

armastus, kahe inimese, üldjuhul mehe ja naise vaheline püsiv ja kõikehaarav erootiline ja romantiline kiindumustunne…/—/ Inimestevahelise armastuse juurde kuuluvad emotsionaalne, vaimne ja kehaline lähedus ning altruism, abivalmidus ja pühendumus.

Muide, seal on veel väga pikalt armastusest räägitud ja oma kuival moel on see väga huvitav ja isegi täpne, aga tahaks nagu arvata, et armastus on ikkagi midagi ROHKEMAT, midagi… maagilist ja natuke müstilist.

Mis on armastus?

Jason Mraz laulab oma selle imeliselt heas laulus “Life is Wonderful”, et it takes no time to fall in love, but it takes years to know what love is. Ma tean, mis on armumine, ma tunnen selle eksimatult ära, sest klišeena päris tõsiselt rändavad kõhus liblikad ringi, kes on nukkudest koorunud… Ja mõne aja pärast viib eluring nad tagasi nukkuma, kuni järgmise korrani…

Armumine on selge ja lihtne (arusaamise mõttes, mitte läbielamise mõttes – läbielamise mõttes on ta kohati kõige keerulisem… ja kohati kõige lihtsam), aga armastus…

Õnn ja armastus võivad ju käsikäes käia, õigemini, peaksidki. Või siis… “Armastus on siis, kui on väga valus.” Ma tean nii palju inimesi, kellele see lause kehtib ja – kehtib ka mulle. Need inimesed, kes on mulle kõige rohkem haiget teinud (ja kellele mina) – neid ma olen armastanud. Ja nii ma saangi aru, et ma olen armastanud – kui mingil hetkel on olnud väga, väga valus.

Aga mitte armastamise ajal… Oot, siin ma jälle valetan… On olnud aegu ja inimesi, keda on olnud valus armastada.

Aga ikkagi ei oska ma öelda päris ausalt, mis minu jaoks armastus on. Võib-olla on see tingimusteta õnnelik olemine, armastuse argipäev ja mingid väikesed asjad veel kõik omavahel kokku? Et sa saad olla, toetuda, toetada, kasvada, areneda, mitte tunda end lämmatatuna, piiridesse surutuna, kärbitud tiibadega? Et sa saad olla Sina Ise, see ainus, suurtähtedega sina ise, ainult et sa tahad olla veel parem Sina Ise? Et sa ei pea end väänama kellegi ja kellegi soovide-sundide ümber, et sa ei kasva kellegi teise elu ümber väänkasvuks, et sa annad valgust ja toitu ja saad sama vastu?

Et sa tahad hommikul ärgata lihtsalt sellepärast, et sa tahad esimese asjana teisele inimesele otsa vaadata? Või siis on, nagu ma kirjutasin väga-väga ammu, hoopis nii? Davai paigrajem ljubov?

Siplevad jalad. Soe käsi põlvel. Häälekõma teisel pool seina. Kell kümme tänavanurgal kohtumine. Kasside nurr jahedas ööõhus. Villased sokid.

Teadmine, et kõik läheb paremaks.

Ja siis võib ülehomme juba uus ja parem elu alata. Nagu ta igal esmaspäeval algab. Mängime armastust ja õnne ja ilusatjahead. Mängime edasi ja paremini kui enne.

Ma pole väga ammu mõelnud, kuidas armastust defineerida. Selle järgi puudub enamasti vajadus ja armastusele hakkad mõtlema siis, kui sellest puudust on.

Või siis olen ma liiga vähe aastaid armastanud, et ei oskagi veel sellest aru saada. Tean ainult oma armumisi, oma teisesuunalisi armastusi (sõbrad, pere, loomad, kodumaa ja kodulinn) ja seda, mis on pärisarmastus, seda ei teagi.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/01-Life-Is-Wonderful.mp3]

Pilt via @Gjerninger ja @aabram.