Leitud siit.
super reklaamipaigutus
Leitud siit.
Author Archives: daki
aftermath
Sünnipäevad lähevad iga aastaga aina intensiivsemaks ja napakamaks. Kõigepealt tuleb muidugi tänada emmet, kes, kui ma tuppa astusin, kohe rõõmsalt mu uut sünnipäevakleiti vaadates teatas: “Mida vanem eit, seda lühem kleit!”
Ning siis tuleb muidugi tänada mu hulle sõpru, õigemini K.-d, kes sel aastal organiseeris mu sünnipäevale pool bändist Kassidele Iirised. See tähendas, et mingi osa õhtust vaatasime me kifte poisse, kes ennastunustavalt kitra tõmbasid ja armsaid lugusid mängisid.
Ja muidugi tänan ma üldse kõiki oma sõpru, kes olid valmis peoriietes laser tagi mängima ning hiljem valmis kujuteldamatus koguses alkoholi ära tarbima (sest drinking is a sport, not a fucking fashion show!) , ning kes hoolimata mu märkusest, et kingitusi pole vaja, ikkagi mulle kingitusi tegid ja üleüldse nii übersupercoolid olid.
Alaku see aasta! Lootus uus – ja ma arvan, et ma võin seda vabalt teisendada ka muule elule. Sest viimased paar aastat on tobe seisak olnud, aga nüüd, kui lootus uus, siis võiks aina paremaks minna. Juba vaikselt lähebki:)
Muah!
[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/05-The-Saltwater-Room.mp3]the oldest i’ve ever been
Palju õnne Thomas Alvale, Jennifer Anistonile ja muidugi mulle:)
Lilled ja õnnitlused tuua palun õhtul kodubaari. Sweet Sixteen ametlik pidu on laupäeval.
jalutamisest
Pilt pärit siit.
Marta kirjutas lummava postituse jalutamisest ja küsis selle lõpus, mida teised jalutades teevad?
Vanasti käisin ma rohkem jala ja jalutades… Sellest on muidugi kahju ja tegelikult on tegu lausa häbilooga, nii et peab andma endale lubaduse rohkem jalutamas käia.
Aga kui ma olin veel tudeng, siis kõige sagedamini jalutasin ma ema juurde. Seda Tähe tänavat on ikka käidud aastate jooksul kõvasti – kunagi käisime seda mööda vanaema-vanaisa juurde sauna nädalavahetuseti, siis käisin ma seda mööda Pargist 8. keskkooli, kui olin jälle kuupileti ära kaotanud (ma väiksena kaotasin väga tihti oma õpilaspiletit ja kuupiletit, mis olid ühtede kaante vahel).
Siis sai seda teed kõnnitud isa juurde ja teistpidi koju tagasi. Ja siis lõpuks sai seda tänavat kõnnitud ema juurde või kesklinna, kui bussipileti raha polnud.
See minu kodust ema juurde on täpselt õige pikkusega teelõik ja oi, kuidas mulle meeldib seda kevadest sügiseni käia. Talvel eriti ei meeldi, sest siis on inimesi vähem, akende ette on tõmmatud paksud kardinad, et külma võimalikult palju õues hoida… Siis on see tänav igavam.
Aga kevadel, suvel ja sügisel on Tähe tänav nagu imedemaa. Kevaditi on imepärane vaadata, kuidas aedadest kaob lumi, julgemad lumi- ja märtsikellukesed ajavad juba oma valged õied mullast välja… Ja siis läheb veel natu-natuke, kui tulevad tsillad, hordide ja hordide kaupa. Kõik põõsasteümbrused on siniseid täpikesi täis ja mõnes uhkemas ja õnnelikumas aias on ka sinililli. (Ma nimelt olen alati sinililli kuidagi ülimuslikuks pidanud, nagu ka märtsikellukesi – mul on alati tunne, et inimesed, kelle aias õitsevad sinililled ja märtsikellukesed, on kuidagi õnnelikumad ja neil on rohkem vedanud.) Pargi tänava saunamäe kased tõmbuvad hiirekõrvu ning kogu Karlova oleks kaetud nagu hele-helerohelise õrna tekiga.
Ja siis käib pauh! Kevad ongi käes! Maikellukesed lõhnavad, sirelid löövad õitsele ja käes on lemmikaeg. Siis mulle meeldib kogu seda lille- ja õierohkust sisse ahmida, uurida, mida inimesed sel aastal oma aedades teevad – kes on liigutanud oma ürdipeenart, kes on istutanud räästa alla pojengid. Ning kõik lõhnab nii hästi, inimesed tulevad vastu ja isegi parmud Kuu poe ees naeratavad, või vähemalt mulle tundub nii.
Aknad tehakse lahti, kevad lastakse sisse ning oi-kui-põnev on neist akendest sisse piiluda! Kes koristab elamist, kes peseb klaase, kes on kardinad pessu pannud, nii et elutoa alastus paistab möödakõndijale kätte…
Siis on üks spetsiaalne koht seal Tähe tänaval, mida me juba aastaid Kosmoseks kutsume, sest seal ristuvad Tähe ja Kuu tänav – on ju Kosmos, eks ole. See on kolmnurk, kus kunagi elas mu õde, kuhu pidin kolima ka mina (aga siis läksin ma Tallinna) ja seal elab Jri (vahelduva eduga). Siis ma piilun alati tuttavatesse akendesse ning meenutan mõnd korda, kuidas ma näiteks läbi suvesooja õhtu Rübliku juurest minema tormasin, sest mina tahtsin talle üllatust teha ja tulin salaja Tartusse, aga tema oli magama jäänud ja ei lasknud mind sisse… Oi, kuidas ma puhisesin vihast mööda Kuu tänavat praktiliselt joostes: või et tema oli magama jäänud! Ja kuidas ma õe voodisse pugesin ja natuke nutta tihkusin, sest endast oli nii hale…
Ja siis juba ongi see ilus torniga maja Tolstoi nurgal – ja see järgmine ilus torniga maja Eha nurgal – siis ma imetlen neid maju ja kujutan ette, kuidas ma ise nii imelises kohas elaksin: kui tore oleks omada viie aknaga tuba, näiteks, ja kuidas ma istuksin akna peal ning jälgiksin möödakäijaid, asjalikke kasse, kes, sabad sirgu, oma tähtsaid asju ajavad ning agulikoeri, kes hoovides nuusivad…
Suvel on Tähe tänavat käia laisem ja palavam, aga eriti mõnus on suveöödel, mis nii valged, nii valged, mööda seda koju jalutada. Siis on ainult oma sammude kõps-kõps, muusika kõrvus ning päevase palavuse järgi lõhnavad aiad ning mõni üksik kuutõbise koera haugatus. Vahepeal lähen ma ja istun kiriku juurde ning kuulan öise aguli hääli – vahepeal on kõik nii vait, aga vahepeal on kuulda, kuidas kusagil lähistel jagab mõni paarike maid, või siis on kuulda, kuidas hilja peale jäänud sammud tõtakalt kodu poole kiirustavad.
Ja märkamatult hakkab saabuma sügis. Ilmad lähevad aina jahedamaks ning taas on imeline aedadesse piiluda, sest valmis saavad ju ploomid, kreegid, õunad, kirsid… Siis panevad mõned inimesed oma majade ette suured kastid õuntega, juure silt: “Võtke palun!” Küll siis on tore taskud magusaid õunu täis toppida ning terve tee neid nautida. Aga sügis tuleb, tuleb paratamatult ning taas saabub lemmikaeg – päikseline vananaistesuvi, natuke krõbekülm, aga nii-nii värviline! Kõnniteed kattuvad iga päevaga aina enam värviliste lehtedega, milles saab lapselikult naerda rõkates sahistada, triibulised kindad käes ja roosa sall kaelas lehvimas.
Mulle meeldib jalutada üksinda, tegelikult. Kuigi ka Inimesega oleme me teinekord Tartu tänavaid mõõtnud, pihk soojas peos, ning need hetked on teistmoodi ilusad. Aga üksinda jalutamisel on oma võlu, saad jääda seisma, kui soovid, saad piiluda üle aedade ning murda endale kuskil üksik kibuvitsaõis, mida oimetuks nuusutada…
Mida teie jalutades teete?
/
Ma ei mäleta, kas ma olen seda lugu juba blogisse pannud, aga see on LEMMIKLUGU ÜLDSE! Aitäh, “Being Erica”, et sa mulle nii kauneid kanadalasi tutvustasid.
PaljuÕnneBirxu!
Oh. Jälle olen oma blogi ära unustanud. Ma ei saa aru, elu nagu ju ka pole tekkinud, aga ikkagi kuidagi läheb meelest, et blogi on olemas ja et siia võiks kirjutada vahepeal.
Asjalood on nüüd sedasi, et… mul on lumelaud. Laud! Mul!
Natuke kriimuline, natuke kasutatud, aga supernumps. Mõtlesin talle natuke aega nime, aga kui Susan ütles, et laudadel on nimed juba olemas ja neid pole kena ära võtta, siis tuletasin kiirelt ametlikust Scott Galena nimest nime Galja. Pühapäeval käisime kergelt pohmellisena juba ka mäe peal proovimas, et kuidas on. Väga tore on, muidugi, ainult et lumi läks püksi. Küllap kordame veel, lumi ei paista niipea veel ära kaduvat.
Sünnipäevanädal on, muuseas. See tuli mulle meelde, kui eile Selveri kassas kaupa läbi lüües tuli pidevalt ette “sünnipäeva või”. Mõtlesin, vaatasin, imestasin – no kurat, ma küll mingit sünnipäeva võid ostnud pole. Hiljem siis, muidugi, taipasin tõde, kui tšekki uurisin. Sünnipäeva võit!
Ootan muidugi ka juba sünnipäevamasenduse saabumist, kuigi ma kahtlustan, et see oli mul juba jaanuaris ära. Praegu on lihtsalt jälle pisike stress see peo korraldamine, ühele ei sobi üks asi, teisele teine, kuigi mõtlesin, et sel aastal teeme vaikselt: üks laser tag ja hiljem mõned dringid. Aga juba on poleemika lahti. Eks siis näis.
Ahjaa, ja oma tööd armastan ma ka. Saan end iga päev päkapikuna tunda, pakkides inimestele raamatuid, ja see on hullult vahva, tõesti. Väga teraapiline.
Aga nagu näha, ei taha kirjutamine edeneda. Ja see on natuke problemaatiline, sest kuni aprillini peaks kõvasti kirjutada tulistama, kaks käsikirja aprilli alguseks valmis lubatud.
/
Ja täna on tähtis päev Birxul! Selleks puhuks olen välja otsinud kõik tema lemmiktsitaadid läbi aastate. Siin need on!
Palju õnne, tupsu! (pilt on tehtud täpselt aasta tagasi Värska sanatooriumis.)
01/12/05
Birx: „Mul on kõige lähem tuttav Rootsis. Või isegi mitte Rootsis, vaid Tallinnas.” (selle kohta, mis saab, kui me Helsingi-Tallinna laevast maha peaks jääma)
17/02/05
Birx Dakile: „Aeg-ajalt on mul tunne, et sa suhtled muga ainult sellepärast, et ma Veevalaja olen. Sa arvad ilmselt, et mul on potentsiaali.”
04/11/05
Birx Dakile: „Nojah, sina ju orienteerud selle järgi, kummale lehepoolele on sammal kasvanud või midagi.”
19/10/05
Birx: „Vahepeal on mul tunne, et ta suhtleb muga ainult sellepärast, et ma blond olen.” (üritas Maiale seletada oma varasemat kildu)
31/10/05
Birx Tannule: „Jah, sul ei ole julgust tutvusi ära kasutada, aga mõnel inimesel lihtsalt on rohkem tutvusi kui sul.”
04/11/05
Birx: „Sul on Tannu ju, miks sul kellelegi helistada on vaja üldse?”
Tannu: „Jah… Mina lihtsalt olen.”
31/11/05
Birx tormisel merel merehaigusega võideldes: „Kui me peaks põhja minema, siis ei tea, kuidas mu ema auto üles leiaks… Ta ju ei tea, kuhu ma selle parkisin.”
Daki: „Ee… jaa… Ta kindlasti muretseks siis sellepärast, et ei tea küll, kuhu ta raisk auto parkis.”
3/12/05
Daki: „Kurat, kõik kohad on välismaalasi täis.”
Birx: „It’s Christmas.”
Daki: „Nagu see seletaks seda?”
Birx: „They come from Korvatunturi.”
07/12/05
Birx: „See omlett on nii nukker. Nagu… keegi oleks talle haiget teinud.”
2/04/06
Birxu Dakile: “Mõnitad ajakirjandust jälle või? You naughy-naughty girl!”
15/12/06
Daki: “Uksest välja minnakse ainult ühte moodi…”
Birxu: “Jajaa… Jalad ees.”
7/02/06
Birxu: “Ma tahan kindlasti “12 ahvi” näha. Ja ma vihkan oma peakuju.”
29/07/06
Birxu: “Pimedale haugile võib näida mu jalg teise haugina.”
(Paide tehisjärvest leiti hiigelkala ja Birxu oli mõni päev tagasi seal ujumas käinud. Puhkes üleüldine paanika.)
2/06/06
Birxu: “Vaata, mul lõhkes maailm nina all.”
Raul: “Tsivilisatsioon sai hukka.”
Birxu: “Väikesed mädainimesed.”
2/05/06
Birxu: “I want to die. Must collect enemies.”
21/02/06
Birxu: “Ma räägin anekdoodi alkohoolikust, nikotiinikus ja pedest…”
Daki: “Sa ei tohi meie kohta anekdooti rääkida!”
15/12/06
Birxu: “Mis see on, öösärk või?”
Siki: “See on mu lõpetamise kleit…”
10/12/07
Birgit says (16:08): minu arust on see nii, et mida vaesem sa oled seda näljasem sa tundud olevat
homeless cartoon character says (16:09): word, sistah!
Aastast 2008
Birx: «Väike Evu… Väike nagu see… vesilinnupiip!»
*
Patsy: «Birx on see noh… Samantha!»
Birx: «Mida kuradit!?»
*
Birx: «Kui ma oleks joonud praegu, oleks kõik öelnud, et Birx on purjus praegu. Aga dudkit, Vasja! Ma olengi selline hälvik!»
*
Daki: «Ma nägin siin poes ükskord Paavot ühe lapsega.»
Birx: «Ma tean ühte Paavot, kes ei saa kunagi lapsi.»
*
Birx: «Ma naeran nagu vana naine juba… Lähen näost märjaks.»
*
Daki: «Kuule, mis selle aasta olümpia tunnuslaul oligi?»
Birx: «Kust ma tean? Ma pole isegi ühtegi osa näinud!»
*
Aastast 2010
Birx: “Me oleksime palju paremad luurajad. Me oleksime ammu juba Obama kätte saanud.”
elu muusikas meem
Triangel viskas mind blogipalliga (jeejee), nii et suure rõõmuga asun seda täitma.
1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea kui lingid sinutorru või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.
2. Anna kolmele kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga ka külla minnes. Sovetskoje Igristoje ja punased nelgid soovi korral.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.
Küsimus 1: Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?
Küsimus 2: Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?
Küsimus 3: Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.
Pulmabänd… Kui on kohe nii laialt valida, et ükskõik mis bänd ja mis lugu, siis… Hehee, ma võtaks palun Foo Fightersi “Best Of You”. Või siis Maroon 5 sobiks väga hästi pulmabändiks, siuke mõnus popp, mille järgi hea jalga keerutada. “Põhilooks” valiks nendelt siis hoopis “She Will Be Loved”. Corny, aga noh. Mulle meeldiks.
Matustelugu… Queeni “These Are The Days Of Our Lives”. “Who Wants To Live Forever” oleks ehk liiga depressiivne. Aga seda lugu kindlasti palun. Ja kui ei saa, siis ma tulen tagasi ja kummitan siin-seal.
Järgmised blogijad. Noh, Birx võiks teha seda. Temaga seostub mul The Beautiful Southi versioon loost “Dream A Little Dream” meelde, sest üürgasime seda laulda, kui kuus (või mõnedel andmetel ka viis) aastat tagasi tema tagatoas seintelt vana tapeeti kaapisime.
No ja MUIDUGI on üks ja ainus Birxi (ja Nadja ja Uri ja Petsi ja Antoni) lugu ka TGB “Walk Of Shame”. Mille mu napakad sõbrad mulle eelmiseks sünnipäevaks kinkisid. (Lugeda saab sellest siin.)
Kui Jri teeks meeme, siis ma tahaks väga, et tema seda teeks. Aga ta ei tee meeme. Kuid sellegipoolest – temaga seostub mul palju-palju lugusid, “Pearly Spencer” näiteks, aga kõige enam vist Placebo “Shit Brickhouse”. Oli ükskord meie suvilas, kui…
{{desc}}
Aga ma tahaks väga, et Lisette seda meemi teeks. Temaga seostub mul üks lugu, mille ta mulle kunagi saatis (vist…) ja mis alati, kui pleilistis mängima hakkab, Lisette soojuse ja armsuse mulle meelde toob.
kiire küsimus
Kas keegi oskaks soovitada mõnd puhke/peomaja mõneteistkümnele inimesele siin Lõuna-Eestis? Võtsin infokataloogi ette ja silmad läksid kirjuks, mõtlesin, et äkki kellelgi mõnd head soovitust.
Tuubida on äge! Lõpuks julgesin ma isegi kõhuli alla sõita (Siki julges ka), kuigi NII ÕUDNE OLI.
veel üks meem
Laiskade blogijate õnn, et meemid ringi liiguvad. Võtsin Kroku käest.
1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Tean, et tegu on Rootsi nimega (NAISENIMEGA, muuseas), aga kas kellegi konkreetse järgi… Vist mitte. (Aga sellega võib olla nagu mu arvamisega, et ema ja isa alles sebisid 80ndal aastal, mille peale ema kommentaari jättis ja täpsustas, et nad olid sel ajal juba abielus. Ehk siis: mingid asjad lähevad ühest kõrvast sisse, teisest välja mul viimasel ajal.)
2. Millal viimati nutsid?
Ei mäletagi, ausalt öeldes. Millalgi möödunud aastal, I reckon.
3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Mul oli kunagi väga ilus käekiri, aga viimasel ajal ei suuda enam kirjutada pastakaga. Üldiselt meeldib, aga ei meeldi see, et kirjutades tulevad mingi imelikud konksud imelikesse kohtadesse iseeneselikult. Ehk siis käsi nagu tegutseb minust sõltumatult ja see on jube häiriv. Eriti autogramme kirjutades.
4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Supp. Lihtsalt ei ole võimalik, et keegi teine armastaks suppe nii palju kui mina. Ükspäev ma veel abiellun kausitäie supiga, ausõna.
5. Kas sul on lapsi?
Kassid on.
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Ehk isegi oleksin.
7. Kas oled tihti sarkastiline?
Hahahaaa. Ei?
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei kavatsegi neid kellelegi ära anda.
9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Ma olen viimasel ajal avastanud, et kardan kõrgust, eriti unedes. Ja kui ma suve lõpus Stocki lõbustuspargis käisin, pidin suurest hirmust püksid täis tegema, nii et ma olen tõeliselt araks jäänud vanadusega. Ehk siis ma arvan, et ma ei julgeks seda teha. St – kui sunnitakse püssiga, siis teeks, aga vabatahtlikult mitte. Langevarjuhüppega saaks vast hakkama, mulle on räägitud, et selles kõrguses enam nii õudne pole, sest sa oled nii ebareaalselt kõrgel lihtsalt.
10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Eh. Ja nje snaaju, ma ei söö väga helbeid. Aga mulle meeldib meega paisutatud riis. Ja šokopopsid.
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Talvesaabastel küll, muudmoodi ei saa. Aga oi kuidas ma vihkan seda, kui paelad jäävad saabaste küljest sulanud lumeloiku ja saavad märjaks ja sa pead siis märgu paelu siduma. Väkk. Tegelt – ainuke, millel paelu ei seo, on tennised. Ketsidel ja sporditossudel seon ikka.
12. Kas pead end tugevaks?
No kogu selle rasva all on tõesti lihased olemas, aga pooltki mitte sellisel tasemel, mida ma ideaaliks olen seadnud. Töö selles suunas jätkub.
13. Milline on su lemmikjäätis?
Šokolaadijäätis šokolaaditükkidega. Kookosejäätis.
14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Mida ikka märgatakse – välimust, riietust, naeratust, silmi.
15. Roosa või punane?
Mis küsimust siin üldse on – punane muidugi.
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
See igavene võitlus ilusaks ja heaks hakkamisega. Tahaks juba paika saada ja hakata rahul olema. Ja sünnimärgid ei meeldi, eriti need, mis mul käte peal on. Võh. (Teiste sünnimärgid mind ei häiri, enda omad jubedalt.)
17. Mida igatsed kõige rohkem?
Rahulolu.
18. Millise asja ostsid endale viimati?
Läksin ostma märkmikule uut sisu, aga ostsin liiga suure. Siis mõtlesin, et lõikan ääred maha, küll mahub ära, aga loomulikult lõikasin ma nii ära ka kuupäevad ja kuud. Nii et nüüd on nüsitud paberilehed, ja märkmikusisu pean kah uue ostma.
19. Mida hetkel igatsed?
Raha.
20. Mida viimati sõid?
Tegime patat täna. Koos tomati-sibulasalatiga.
21. Mida hetkel kuulad?
Tuulutan tuba, kuulan, kuidas lund väljas sajab ja kuidas Miuks toa niisutamiseks nurka pandud veekausist juua lakub. Arvuti ragistamist kuulan ka.
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Tahaks olla ilus taevasinine.
23. Lemmiklõhn?
Sirelid. Sooja keha lõhn. Soolane merelõhn. Boloneesekastme lõhn. Maikellukeste lõhn. Selle Selveris müüdava 60kroonise lõhnaküünla lõhn (sinine). Õhu lõhn pärast suvist äikest. Värske pesu lõhn. Märja asfaldi lõhn. Jõelõhn kevadiste tulvavete ajal. Kuuselõhn. Märja sambla lõhn. Emme koduköögi lõhn. Kotlettide lõhn. Ahjuprae lõhn. Kodune jõuludeaegne lõhn. Värskete kaskede ja kaseviha lõhn. Valminud kirsside lõhn. Elu ja õnnelik olemise lõhn.
24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Õega. Me lähme homme tuubima jälle!
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Poks. Jalgpall. MMA. Vabavõitlus. Kas ma jalgpall juba ütlesin?
26. Su juuksevärv?
Tumeblond on vist õige hinnang. Kunagi olin muidugi heleblond. Või õigemini, tegelikult on mu juuksed kirjud. Pealt pleekinud, alt tumedamad. Suviti eriti.
27. Su silmade värv?
Tahaks öelda, et roheline, aga tegelikult taevavärvi – kui taevas hall, siis silmad ka hallid. Aga õnneks ikka viskab rohelist ka sisse. Ma armastan rohelisi silmi!
28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei, sest isegi prillidega on probleeme. Ma ju ühest silmast peaaegu pime, nii et selliseid prille või läätsi, millega ma päriselt mõlema silmaga näeks, ei ole olemas.
29. Lemmiktoit?
Pastaroad. SUPP! Vürts. Tuli.
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Mõlemad, vastavalt tujule. Õnnelikke lõppe on ka vaja.
31. Mis filmi viimati vaatasid?
Birxiga vaatasime ära “It’s complicated”. Täitsa okei oli.
32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Punane maika.
33. Suvi või talv?
Talv. Sügis. Kevad. Suvi. Täpselt selles järjekorras.
34. Kallistused või suudlused?
Mõlemad.
35. Lemmikmagustoit?
Pole suur magusasõber. Pomelot ja mandariine armastan loomakombel.
36. Mis raamatut hetkel loed?
“Minu Nepaal”. Palahniuki “Pygmy” on pooleli.
37. Mida su hiirematt kujutab?
Pole sellist asja. Hiirtki ei kasuta eriti.
38. Mida viimati telekast vaatasid?
Õe juures vedelesin ühel päeval niisama ja vaatasime “Kirgede tormi”. Täitsa põnev oli kusjuures. Ja naljakas.
39. Lemmikheli?
Tasane unine nohisemine. Kassinurr. Kui suvetuul puhub autoaknast sisse. Foo Fightersi album “Echoes, Silence, Patience & Grace”. Vihmapiiskade langemine aknaplekile. See summutatud mulliline vaikus, mis saabub, kui hüppad pea ees vette. See rak-rak-rak, mida teeb Inimese käekella küljes olev ketas.
40. Rolling Stones või The Beatles?
Queen.
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
No ma olen ju legendaarne mittereisija. Aga Egiptus ikka.
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Ma võin teha paljusid asju, aga kahjuks kõike üsna keskpäraselt. Väga hea pole milleski.
43. Kus sa sündisid?
Tartus ikka. Toomemäel muidugi.
44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Viimati oli see number midagi saja kanti, aga ei viitsi praegu proovida.
45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Mm… No ikka pidevalt tutvun uute inimestega, kui väljas käin. Ja neti teel ka peaaegu iga päev leian kellegi uue.
46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Oh, issake. Kõigiga peaaegu on kohtutud, osadega unes, osadega ilmsi. Kui on ette nähtud, et me kohtume, küll me siis ka kohtume. Aa, Avantüristidega oli lõpuks tore irl tuttavaks saada.
47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Olen kõikide blogijate, kes on raamatu välja andnud, oma ka ostnud. Alates Belle De Jourist ja Dooce’ist lõpetades Avantüristide ja Epuga. Aga kui Wistful Writer midagi lõpuks avaldab, siis ostan kindlasti. (Yes, I just mentioned you! And said that if you finally manage to publish something, I will definitely buy that. Now, chop-chop, off you go, creating your masterpiece!)
48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Ma arvan, et ma olen naine. Aga siuke pärisnaine, mitte selline pooletoobine nagu praegu.
49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Paris Hiltoni koerana.
50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Send this to 20 friends… Õh, kuidas ma seda vihkan! Kes tahavad, teevad ise, on ju nii.
tüng
Novot. Täna oli siis see mu kauaoodatud KKT viimane trenn ja ma terve eilse õhtu ja tänase hommiku harjutasin kõnet. Ma nimelt tahtsin suurte ja ilusate sõnadega treenerile öelda, et ta on mu lemmik ja mul on väga kahju, et ma enam ei saaa tema trennis edasi käia. Ja võibolla teda natuke ka seebitada, et äkki ta mõtleks teha samu trenne ka õhtuti.
Ja siis juhtus selline lugu, et ta võti külmus lukuauku ära ja ta ei jõudnudki meile trenni andma. Ootasime seal siis kakskümmend minutit asendustreenerit (käisin vahepeal jõusaalis vaatamas, kas ma olen tugevamaks saanud – ei olnud), kes, kuuldes sõna “hantlid”, tegi virila näo ning jätkas karglemist ja keerutamist.
Uh, kuidas ma vihkan keerutamist!
No nii ma sealt tulema tulingi, keset trenni, pisarad nördimusest silmas.
/
Pärast jäin kirjastuse hoovile lumme kinni, tagusime Epuga seal päris mitu korralikku minutit lumekamakaid siia-sinna.
/
Segased ajad on. Nii üldiselt. Hinges ja mujal ka.
trennivingu
Kuna ma järgmisest nädalast ei saa hakata enam oma armastatud treeneri juures kella 12 trennides käima, siis olen nüüd kaks nädalat või nii käinud ja erinevaid teisi minu spordiklubi trenne proovinud. No neid, kus ma reaalselt saaks hakata järgmisest nädalast käima.
Alguses, kui ma selle treeneri juurde läksin, valisin ma veits vale trenni – kõlava nimega fatburni, mis reaalsuses kujunes lihtlabaseks aeroobikaks. Või õigemini – lihtsat ja labast polnud seal midagi, sest teate, ma olen siuke puujalg, et lihtsalt on võimatu minu jaoks mingeid kombinatsioone omandada või teha. Pealegi hakkab mul maru kähku igast hüplemisest pea ringi käima ja siis on veel raskem mingeid kombosid teha.
Aga siis saatusin ma sama treeneri body KKT (kõht-käed-tuharad) trenni ja see oli praktiliselt SEITSMES TAEVAS. No täpselt selline trenn, mis mulle meeldib. Alguses natuke soojendust, siis hästi palju ja mõnusaid ja erinevaid jõuharjutusi, küll kangide, küll hantlitega. Vahepeal pingi pääl kah. Ja lõpetuseks hästi palju mõnusaid ja erinevaid kõhulihaseharjutusi. No siuke perfecto trenn lihtsalt noh.
Aga seda on ainult kaks korda nädalas, esmaspäeviti ja kolmapäeviti kell 12. Ja nüüd pean ma sellest raske südamega loobuma.
Siis proovisin ma sama trenni KST varianti, mida annab teine treener, kes pole nii hirmutav, vaid on siuke Elav Päike, ainult et talle meeldib liiga palju sammukombosid teha, leidsin ma.
Kuid siis ei teadnud ma veel, et nende trennide alternatiiv, lihtsalt body hoopis kolmanda treeneriga, ajab lihtsalt nutma.
Alustuseks käisin ma sama treeneri juures body xpress 45-s reedel, mis on kah kell 12. Vaat see oli juba natuke suurema väljakutsega trenn, selles mõttes, et ma pidin ikka paar korda end sundima mitte vihastuma. Õnneks olid harjutused teistest bodydest erinevad, nii et vahelduse mõttes oli päris tore. Kuigi treener mingi hetk lihtsalt kisas: “JÕUATE-JÕUATE! Trennis PEABKI raske olema!!!”
Tõde muidugi, peabki raske olema, aga täna siis jälle tema juures selles kella viieses trennis käies suutsin ma tunni aja jooksul terve nimekirja asju kokku panna, miks mulle täpselt ta trenn ei meeldi ja mis ta võiks teistmoodi teha.
Tähendab, mu lemmartreeneri harjutused on ka väga rasked, aga ta õnneks laseb nende vahepeal puhata. Treener nr Tänane ei tee seda – ta lihtsalt läheb sujuvalt ühest karmist harjutusest teise, ilma ühegi puhkepausita. Ja kui Lemmartreeneri tunnis vahepeal ikka mõned nats viilivad ja puhkavad, siis Tänase Treeneri trennis oli ringi vaadates pidevalt umbes 25% inimestest maas. No lihtsalt ei jõudnud. Väikesed puhkepausid oleksid kindlasti maasolnud inimeste arvu kahandanud. Ja minu meelest on mõistlikum teha palju erinevaid harjutusi väikeste puhkepausidega kui kaht ühetaolist harjutust pikalt ja puhkepausideta. Aga ma pole sporditeadlane kah.
Novot. Ja siis Tänane Treener armastas ikka üleliia palju sammukombosid ja vot sellest ma aru ei saa. Kui trennikirjelduses lubatakse MITTE sammukombosid, vaid hoopis jõuharjutusi kangide-hantlite-pingiga ja selle asemel on METSIKULT sammukombosid, siis no… maitea.
Ja ma jälestan sammukombosid. Mitte et ma neid teha ei suudaks, suudan küll üldiselt neid lihtsamaid. Aga mul hakkab lihtsalt KOHUTAVALT IGAV. Ma ei suuda teha ühetaolist asja 25 minti järjest, no ei suuda ja ei taha. Iga kord, kui treener jälle “Uuesti, alga!” karjus, pidin ma nutma hakkama. No kaua, no kaua veel! Tahan teha jõuharjutusi! Lihtsalt kohutavalt tüütavad ära ühed ja samad asjad. Ja kahjuks veendusin ma, et ta jõuharjutused olid täpselt samad, mis reedeses xpressis (vrdl Lemmartreeneriga, kel on iga kord midagi uut ja põnevat pakkuda).
Oeh. Nüüd ma olen hädas. Ma hakkasin tohutult oma 12seid trenne armastama noh. Ja treener, kes pärast fatburni tundus olevat surma enda kehastus, on nüüd saanud mu täielikuks tuburubu-lemmikuks noh. Mul ei ole tema trennis kunagi igav, ma saan alati mõnusa värina sisse (st et ei ole liiga nõrk) ja ta pakub palju erinevaid harjutusi. JA MINIMAALSELT SAMMUKOMBOT.
Nüüd jääb mul vist üle ainult bodypumpi minna, mis meeldis mulle ka täitsa okeilt, aga esiteks on meil seal treenerid ainult mehed (ja mulle meeldivad naistreenerid) ja teiseks… noh, mulle MEELDIS mu lemmartreeneri trenn noh!
Igavene rist ja viletsus. Äkki peaks kah hoopis jõusaali ringtreeningu peale mõtlema… (mida meie saalis küll ei tehta…)