Actually, what’s to support about the GLBT community? That’s like saying I support breathing. It’s essential. I don’t care if you’re polka dotted and wear a purple tutu – if you add to my life and the community around us, you’re essential. Sexual orientation is a component of identification, not the sole means. When we live in a world that sees people as…people…instead of targets, we’ll be well on the road to working on the things that truly make our lives better.
Redhead, saidil Toy With Me
Author Archives: daki
hrmph
Vahepeal, kui mul on meel kurb, siis ma vaatan seda pilti, pugistan naerda ja päev on kohe helgem.
rushes in
Vahepeal on jälle sellised ööd, kui und ei tule, kuigi oled nii kontideni väsinud, et tunned, kuidas raamatulehekülgi keerav käsi muutub tinaraskeks, nagu oleks selle külge kinnitatud kogu maailma gravitatsioon.
Aga viskled ja sipled ja und ei tule, teki alt väljas on jahe, teki all on liiga palav. Madrats on muhklik ja teeb haiget ja padjad on lössi vajunud ja pole üldse õige kuju või konsistentsiga ja on palav ja on külm ja on ebamugav ja
ja ma ei suuda uskuda, et ma suutsin aastaid olla sellise mittemagamisega. Nüüd on selliseid öid ikka väga vähe, kuigi nad on samamoodi kurnavad ja hinge tühjaks imevad, aga ma ikkagi ei suuda uskuda, et kunagi oli see, mis praegu on pigem ebameeldiv erand, nii tavaline norm.
Naljakad lood selle unega, jah.
Kui lõpuks uinusin, siis nägin õhukese unekardina taga segaseid nägemusi erinevatest poolikutest raamatuprojektidest ja hommikul ärkasin segaduses, nagu oleks öö otsa tööd teinud.
Paned jala jala ette ja liigudki edasi.
Ja mul oleks uut arvutit vaja. Vana teeb viimaseid hingetõmbeid ja ma kardan, et see viimase hingetõmbe hetk tuleb liiga varsti, võttes kaasa palju olulist, mis selle kõvakettale on aastatega saanud.
your taunted charm
Eile, selle asemel, et enne õhtust üritust magada, läksin ma oma vanadesse blogiarhviidesse, trükkisin sisse otsisõna “Kõuts” ja lugesin läbi kogu meie blogisse talletatud ajaloo.
Siis hakkas mul füüsiliselt paha.
Ja siis hakkasin ma obsessima. Sest kogu see kräpp, mille ma olin kirja pannud, kogu see kräpp näitas nii ilmekalt, et kogu meie “suhe” oligi ainult üks suur minupoolne obsessimine. Ja uskumatul kombel suutsin ma kolm aastat järjest umbes-täpselt samal ajal (tema sünnipäeva kandis) alati, ALATI ära unustada, kui toksiline ja kui halb ta mulle oli. Senimaani ei tea ma, mis kurat täpselt juhtus ja miks ta mu elus või minu peas on nii suurt rolli mänginud.
Aga see obsessioon, see halvas mu aju terveks eilseks päevaks, ma näppisin oma telefoni närviliselt päev otsa, lugesin aeg-ajalt tema öösel saadetud sõnumit, võtsin selle tükkideks lahti, panin kokku tagasi, üritasin aru saada, kas seal taga on midagi või ongi see selline… selline ASI. Tekst. Sõnum. Ilma tagamõtteta.
Isegi Zavoodis oli hiljem öösel imelik olla, sest ka seal olen ma tema üle obsessinud. Samas, hah, kus ma poleks, eks.
Arhiividest…
ja me jõudsime järjekordselt samadele järeldustele – et meil on koos mõnus. ja et stingi «all this time» on armatsemise plaat:)
päeva lugu: sting – moon over bourbon street
mõnus on olla praegu. aga seda ma vist juba ütlesin. et hea on.
ja mulle meeldib tema järele lõhnata. ja talle meeldib minu järgi lõhnata.
intiimsus. hea.
(14.10.04)
muide – kõuts väidab mulle, et teda ei ole enam kauaks. ma ei tea, kust ta seda võtab, aga see on kummaline. et ta seda ütleb mulle.
tal oli eile avarii.
ja nüüd tähendavad sellised laused veel rohkem.
(20.10.04)
Kõuts on lihtsalt… mürgine. Ja halvav. Ja nii metsikult ligitõmbav. Ma ei saanud kolmel järjestikusel aastal muud, kui tema juurde tagasi pöörduda ja uuesti paanikas põgeneda. Lisaks ma kardan teda. Füüsiliselt kardan. Aga ikkagi miski temas tõmbab selle päevani ligi…
(20.07.07)
Uskumatu, et mööda on läinud kuus aastat ja ma pole mõne koha pealt üldse targemaks saanud. Selles suhtes oli muidugi B.-l täiesti õigus, et minu suhteminevik on mingi totaalne kaos ja täis katastrofaalseid enesetapumissioone, hobusesitta ja selles kasvavaid müstilisi lillekesi, mille päritolu on teadmata, aga mis võluvad mind mingiteks ajaperiodideks ja ma unustan ära, et nad kasvavad tegelikult sitas.
/
See periood on ka praegu, et poeks ainult teki sisse ja tõmbaks rulood elule ette, oleks väikse täpina peidus. Aga ma tean, et ei saa ja see tähendab, et ma pean oma (kontrollitud) depressiooniga kuidagi muudmoodi hakkama saama. Et ma küll ei võta telefoni, aga ma näiteks lähen igal hommikul tööle. Või et ma ei käi poes ja söön kapist jääke, aga see-eest suudan õhtul kodus Inimesega normaalselt suhelda. Et ma lähen lubatud üritustele, aga näiteks võtan vabaduse ühel päeval nädalas mitte midagi teha.
Selles suhtes peaks vist kõik inimesed lugema Oksaneni “Baby Jane’i”, mis sellist depressiooniga kompromisside tegemist üsna hästi kirjeldab.
No ja muidugi on rohud ka, see on nagu safety net, mis ikka sind kinni püüab ja ei lase eriti sügavale vajuda.
Pealegi, ma sain sabast kinni sellel, umbes nagu ma sain sabast kinni üle-eelmisel nädalal maaniaperioodi algusest. Ning sabast kinni saamine on juba pool võitu, ma tean, mida ma pean tegema, ma tean, mida ma ei tohi teha.
Ja täpselt nagu Pigi “Baby Jane’is” saan ma välismaailmaga ikkagi päris hästi hakkama, juhul, kui ma saan teatud asju ise kontrollida.
/
Trennis pole väga ammu käinud, ma arvan, et ma nüüd varsti lähen. Sest keplemine on tore ja puha, aga ma tahaks RAUDA. TÕSTA. Ja lükata. Ja vedida. Ja kukutada ja uuesti taeva poole tõugata. Raud on asi, mida ma saan kontrollida. Ma tean, kui ma tõstan teatud arvu kordi teatud raskusi teatud asendis teatud kohta, siis näiteks nädala pärast ma jõuan juba sama asja rohkem ja kauem teha. See on kontrollitav, koos kontrollitavate tulemustega.
/
I’ll snap out of it now. Ma tahaks osata blogida niimoodi, nagu ma seda aastatel 2006-2007 tegin, aga ma enam ei oska ja kardan ka.
Kuulake parem IAMXi.
[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/02.-Iamx-Kingdom-Of-Welcome-Addiction.mp3]aftermath
“So, I expect to see a blog post about tonight’s show tomorrow!” teatas Eric komöödiaõhtu mitteametlikul after partyl Mökus.
“Of course I will write about it. It was awesome!.”
Ja siin me nüüd oleme.
Eilne õhtu oli mitmes osas fantast. Kõigepealt oli fantastiline see, et kuigi ma olin laua juba nädal aega tagasi Vildesse reserveerinud, olid kohalikud tarkurid seal laua pannud sinna ruumi, kus šõud ei toimunud. Õnneks jõudsime nii vara, et saime endale haarata viimase vaba laua ning kuidagi ka selle ümber õigesse saali toolid orgunnida. Ja juba enne, kui jõudsime end rahulikult sisse sääda, läks mäsuks. Lihtsalt uskumatu, kui palju inimesi festivalile tulema hakkas! Saba oli lõpuks nii pikk, et osad jäidki välja, sest lihtsalt ei mahtunud sisse ära.
“Homme viin ma need lauad ja toolid sealt minema. Mina enam seal ei teeninda!” puhises pahane baarman, kui teist õlut läksin (varuks) tooma.
“Äkki võiks siis homme teha ürituse allkorrusel?” pakkus leplikum baaritüdruk. Pahast baarmani ettepanek ei paistnud aitavat.
Ning umbne oli. Palav. Hingad sisse teiste inimeste välja hingatud õhku ja nemad hingavad selle jälle endasse ja uuesti välja. Pildil on näha umbes pooled inimestest, kes end Vilde verandale sisse olid pressinud. Teine pool jäi mu selja taha.
Aga äge ja kohutavalt kihvt oli ka. Jätkuvalt meeldis mulle enim Eric (ššš, ärge talle öelge!*), aga ka õhtu lõpetanud Joe Eager Eagan oli mõnus ja muhe. Uskumatul kombel tegid nad isegi Võru-teemalisi nalju. Naerda sai kõvasti ja nagu me omavahel hiljem arutasime, oli hea see, et ei pidanud pea kordagi sunnnitult naerma. Mõned killud olid küll natuke üle võlli, aga no ikka juhtub.
Tartu improv-grupp oli aga natuke piinlik ja natuke arusaamatu. Neil olid mõned päris head naljad, aga kui sind on ikka ära hellitatud hea huumoriga, nagu seda pakub näiteks saade “Whose Line Is It Anyway”, kus on improvisatsiooniosa, mis kannab pealkirja “Scenes From The Hat” (soovitan seda vaadata, need sketšid on head), siis noh… sul on latt juba üsna kõrgele aetud.
Nii et ma soovitan soojalt – kes saab, see mingu kindlasti täna! Nad alustavad samamoodi kell 20 Vildes. Neil on üks šõu tulemas ka Tallinnas Drink Baaris ja üldse rohkem infot saab nende kodulehelt www.tartucomedyfestival.com.
—
*”So, who was the best tonight? Tell me, it was me, right?”
“Yeah… it was you… And Joe Eagan.”
essential remix of life
“Daki, kas sa saad aru, et seda probleemi ei eksisteeri, see eksisteerib ainult sinu peas,” vaatab Roy mulle oma siniste silmadega otsa.
Ma olen vait, mõtlen.
“Aga…”
“Aga?”
“Aga ikkagi ma väidan, et on olemas mingi teatud kontingent inimesi, kes tahavad, et mul halvasti läheks.”
“Usu mind, see pole nii. Tegelikult inimesi ei huvita. Sa võid neile olla ainult hetkeks mingi meelelahutus, järgmisel hetkel meelest läinud.”
“Hmmm…”
“No mõtle asjale niipidi – kas mõni inimene oleks nõus maksma, no ütleme, kuus näiteks tuhat krooni, et sul konkreetselt halvasti läheks?”*
“Ma ei tea… Ma loodan, et mitte…”
“No näed siis. See probleem on ainult sinu peas. Ja niipea, kui sa sellest aru saad, et probleemi ei eksisteeri, seda ei eksisteerigi.”
/
Umbes sellisesse arutellu laskusime Royga Türil, TÜ Kolledži kohvikus, kui olime veerandtunnise hilinemisega kohale kihutanud ja avastanud, et meid ootab üks-kaks inimest. Võtsime oma asjad ja kolisime kõledast klassiruumist alla kohvikusse, et süüa, tomatimahla ja teed juua ning juttu rääkida.
Enne olime suud vahtu rääkinud Kohilas, imekaunis vanast aidast ümber ehitatavas raamatukogus. Selle raamatukogu pärast oleks ma valmis Kohilasse kolima, päriselt, see oli midagi nii vägevat ja ilusat.
Ja Raplas olime me ka kolinud inimeste ja raamatutega kõledast saalist ära hubasemasse nurgakesse, jõime teed ja arutasime maailmaasju, näiteks seda, kas turism on terrorism ja kas internetiseerunud maailm on ikka nii hea, kui ta tundub.
Õudselt tore kogemus oli see tuur, minu jaoks esimene, eks. Inimesed olid armsad ja vahetud, energia oli hea ja olgugi, et lõpuks oli juhe üsna koos, oli ikkagi väga-väga tore.
/
Kaks päeva olen elanud muusika sees, otsinud Wave’i jaoks KÕIGE PAREMAID LUGUSID (Wave 7. mail Tubakasõltlaste Seltsis, ja te tulete ju, eksju?!) ning õppinud kasutama programmi Virtual DJ (ei oska veel nii hästi, kui võiks ja ma natuke või päris palju põen selle pärast, tegelikult) ja tantsinud oma peas ja tantsinud oma peast väljas ja.
/
Öösel kümme minutit enne kolme oli helistanud Kõuts. Nothing good happens after 2am, teate ju küll. Ma ei oska sellest (kõnest) midagi arvata. Tänane päev on olnud udus.
/
Enne Kohilat ööbisin vanaema juures, kui imelik oli jälle seal olla. Kui väike kõik on, tänavad on palju kitsamad, kui ma mäletasin, laed palju madalamal, aed märksa väiksem. Õunapuude all õitsesid krookused ja mingid sinised lilled, mille nimesid me vanaemaga kumbki ei teadnud. Ma mõtlesin lapsepõlvele, Heldur Jõgioja surmale ja elu lõplikkusele ja lõpmatusele.
Vanaema praadis hommikuks muna ja keeduvorsti ja mul oli hea olla. Vikerraadios õnnitlesid lapsed ja lapselapsed peredega mu vanaisa sünnipäeva puhul, vanaisa istus teises toas ja kui ma ära hakkasin minema, haaras mul käest: “Kas sa tuled jälle?” Ma pidin vastama, et ei tea.
/
“Ma üritan anda kõigile inimestele samaväärselt armastust, ükskõik, kas nad on nõmedad või tüütud või väsitavad.” Äkki peaks proovima ka selle põhimõtte järgi elada?
Õudselt raske on õigesti elada.
—
*seda palun mulle mitte tõestada
Komöödiaõhtu juba teisipäeval!
Homme algavad Tudengite Kevadpäevad (jee!) ja teisipäeval kell 20 toimub Vildes Tartu Comedy Festival (jee-jee!), kus astuvad üles näiteks Kanadast pärit ja Rootsis elav Joe Eagan, Andrei Tuch, Stewart Johnson, Zöe Chandler, Eric Seufert ja teised.
Justin kirjutas ka sellest õhtust ja mainis, et Eestis püstijalanalja kultuur puudub. Väga õigesti juhiti tema tähelepanu kommentaarides aga sellele, et tegelikult see nii päris pole. Minu meelest võib näiteks Eino Baskinit tõesti pidada Eesti original stand-up comedianiks, kuigi ta minu meelest pole kunagi eriti naljakas olnud, aga see on maitse asi ja eestlastele on ta ikkagi ju väga peale läinud.
Igal juhul teisipäeval midagi sellist ei näe, näeb hoopis midagi sellist:
Homme tiirutame raamatubussiga Katariina Jee
Homme tiirutame Royga ringi raamatubussiga Katariina Jee ning kohtume lugejatega Türis, Raplas ja Kohilas.
Üritus toimub kirjandusfestivali Prima Vista raames.
Ajakava:
*11.00 kohtumine Kohila raamatukogus (Tööstuse 4a)
*15.00 kohtumine Rapla Keskraamatukogus (Lasteaia 5)
*17.00 kohtumine Tartu Ülikooli Türi Kolledžis (Viljandi mnt 13b)
Nii et kes saab, tulgu ka:)
Aga ega sellega meie homsed üritused lõpe. Kevadele kohaselt on tegemist igas Eesti otsas. Nii on homme raamatu ja roosi päev, meie raamatulett on üleval Lutsu raamatukogus (11-18, Kompanii 3/5). Epp ja Justin tuuritavad aga samal ajal Viljandimaal.
Rohkem infot meie kirjastuse tegemiste kohta leiad kas meie Facebooki lehelt, meie Twitteri lehelt või meie kodulehelt.
numbrites
15000 korda olen täna tundnud, et räme külm on
15000 korda olen täna tundnud, et räme palav on
4 sõnumit on vahetatud teemal “romantiline õhtu”
1 sõnum samal teemal ilmselt järgneb veel
15 minti rääkisin K.-ga kallitest rohtudest ja digiretsepti plussidest-miinustest
5 minti rääkisin K.-ga kevadistest armumistest ja unenägudest
3 korda olen jõudnud täna igavust tunda, aga siis meenus kohe
725 asja, mis ära tuleks teha
∞ raske on hommikuti üles tõusta
2 tundi kulub selleks, et pea normaalselt tööle hakkaks
2 nädalat on palgapäevani
4 25kroonist on rahakotis (palgapäevani)
23. aprillil sõidan
212 kilomeetrit maha, et kohtuda
? arvu lugejatega
2 raamatut sain eile veel läbi
9 sarja ootab vaatamist
∞ arvu tunde tahaks MAGADA
10 nädalavahetust on kuni juuli viimase nädalavahetuseni plaanitud, mis tähendab, et
5 nädalavahetust ootavad veel sisustamist
10 kilti kõnnin ma umbes päevas maha (kui õhtul veel keplema lähen), aga
+1000 kilo tuleb iga päevaga aina juurde
447 jälgijat on Twitteris
267 twitterdajal hoian ise silma peal
7. mail teen Tubakasõltlaste seltsis elektropidu ja
21.-22. mail Rokiklubis Roll & Bassi Festivalil ilmselt siis d’n’b-sugemetega pidu
15 minutit on tööpäeva lõpuni
∞ suurune nälg on hetkel, aga
5 kilti jooksen-kõnnin kindlasti veel täna maha!
16aastaselt otsustajaks?
Ma üldiselt ei võta päevapoliitilistel teemadel sõna, aga kuna Gerd palus mul sõna levitada, siis seda ka teen. Nimelt veab ta küsitlust “16aastaselt otsustajaks?”, kuhu on oodatud kõikide teie arvamused.
Mis ma ise arvan? Teate, ma ei teagi. Jah, ma olin 16, kui lasin teha endale oma esimese tätoveeringu. Ma olin 16, kui hakkasin tohutult huvituma poliitikast ja hängisin noorte reformaritega ning isegi kaalusin erakonda astumist, kui saan 18. Nii et selles vanuses olin ma tohutult ärgas ja aktiivne, jälgisin poliitikat ning omasin tugevat – kuigi praegu tagantjärgi mõeldes, ehk põhjendamatut arvamust. Aga arvamus oli mul siiski ja ma oleksin KINDLASTI valima läinud.
Praeguseks on minust saanud sotsdemm natsionalistlike kalduvustega, ning ma ei tea isegi täpselt, mis see tähendab. Valimas käin jätkuvalt ja kui keegi tahaks mult selle õiguse ära võtta, siis ma kisaks kõvasti. Hääletamine on minu jaoks UHKUSE ASI, minu kohus minu riigi ja rahva ees.
Aga samas, me kõik teame Seda Blogi, mida peab üks 18aastane neidis… Kuidas nemad kiisukesed hääletaksid? Kui just kanepi legaliseerimist, juuksesirgendajate tasuta muutmist ja kommiveini odavamaks määramist valikutena kirjas pole, siis ei vea neid ilmselt mingi vägi valimiskasti juurde.
Nii et ma ei tea. Seksida ja abielluda tohime selles vanuses ju juba küll, miks siis mitte ka hääletada? Ja olgem ausad, tumba-jumbasid, m*e ja mongoleid on igas vanuses, iga rahvuse ja mõlema soo hulgas. Tuleb lihtsalt lootma jääda, et asjalikemate inimeste arvamus jääb lõpuks peale.
Seega hääletaks ma vist neile hääletusõiguse andmise poolt. Sest mina ise oleksin selles vanuses seda õigust tahtnud, kui keegi oleks pakkunud.