Author Archives: daki
rock&non-alcoholic beverages
Septembris Ei Joo projekt läheb päris hästi. Kuigi K. oli äärmiselt skeptiline selles suhtes, et Underis on võimatu kaine peaga käia, siis jätkuvalt olen mina positiivne.
Nii näiteks käisin ma laupäeval peaaegu Underis, ehk Rock&Art festivalil, mis toimus Underi kõrval. (Muidugi jäi mulle segaseks – nagu on jäänud igal aastal – et kus täpsemalt see kunsti osa oli, kas tõesti Antoni tätuutelk?)
Noh, katsumus see muidugi oli. Kuna ma pole ka mõnda aega suitsu teinud, siis pidin ma kõigepealt rabanduse saama. Issake, kas inimesed HAISEVAD koguaeg niimoodi?! See oli räme segu uriinist, mitmepäevasest joomisest, alkoholiaurudest ja pesematusest. Õah. Nii et terve õhtu pidin ma hoolega jälgima, kelle kõrval ja kus ma seisan.
Underisse sisse ma ei jõudnudki, käisime hoopis Rüütli poes alkovaba õlut otsimas. Müüja soovitas Saku alkovaba asemel Saku kalja, milles on aga, üllatus-üllatus, 0,5 protsenti alkoholi! Ehk siis me vaidlesime pikka aega, kas ma tohiksin seda üldse juua, eriti arvestades, et ma olen autoga. Öelge mulle siis, kas poolest liitrist 0,5protsendilisest kaljast jääb täis? St kas puhud välja?
Muidugi tekitas see ka üleüldise küsimuse, et kas see on siis üldse septembris mittejoomine, kui ma alkosisaldusega KALJA (wtf süsteem ikka) joon. Ma jäin enda juurde, et see on samahea kui keefir või konjakikommid ja JÄTKE MIND RAHULE.
Noh, lõppeks sain ma ainult pool pudelit ära juua, sest turvaks ülendatud baari regulaar S. võttis selle mult käest, kui lavale lähemale läksin, et Nyroki esinemist näha.
Tegelikult, kui nüüd päris aus olla, siis ega mind väga kainekana õue mängima ei kutsunudki. Võibolla on K-l õigus ja on suhteliselt võimatu lõbutseda koos lõputult täis inimestega, kui ise samal ajal kaine oled. Aga kuna ma lubasin ammu juba ühele oma uuele lemmikinimesele, P.P.-le, et ma lähen vaatama, kuidas ta Nyrokiga esineb, siis võtsin ma end kokku. P.P. pärisnimi pole muidugi P.P., vaid on hoopis P.M., aga terve Tartu ja ülejäänud Eesti, kes punk-skenega kursis on, teavad teda P.P.-na. Kuna mul on selle nime vastu allergia, siis ma nimetan teda siin lihtsalt P.P.-ks. Päriselus nimetan ma teda Little Dude’iks, sest ta on võimatult lühike ja armas. Te teate ju küll minu suurt ja tingimusteta armastust, mis tekib igaühe vastu, kes õigekirjaliselt võimekas on. Ja ta on (üllatuslikult) just selline inimene. Kunagi oli ta väga tuntud punkar, hmm, ilmselt on senini, aga kuna ta enam ei joo, siis saan ma lõpuks näha teda pärisinimesena ja pärisinimesena on ta ääretult tore. Little Dude’iga on veel see asi, et enne, kui ta Saksamaale läks ja Tartus mäsles, siis ma kartsin teda ja ta roosaks värvitud pead ning põgenesin Pirogovilt alati, kui ta välja ilmus, sest ta lihtsalt OLI NII HIRMUS.
Nüüd ma teda enam ei karda, vaid kallistan, ja ma olen täitsa õnnelik, et elu mulle selliseid tüüpe teele veeretab.
Ahjaa! Reedel sain Lianalt – kes on vist üks mu suurimaid fänne – kaks pehmikust lille kingituseks ja laupäeval sain M.-ilt, kes oli kunagi mu suur fänn, kingituseks kollase auto:) Noh, nii sümboolselt, kuna viimane raamat on ju kollasest autost.
(Ei-ei, ma ei saanud kingituseks tema kollast autot, mis tal on ka olemas, vaid hoopis rinnamärgi, kollase auto kujulise. Vott!)
Aga laupäev lõppes nii, et kui lõpetas Nyrok, siis kiskusid mul lõuad juba laiali ja koju ma läksingi. Pfft. Septembris mittejuua pole üldse raske, aga ma pean hakkama leidma endale meelelahutusi, mis oleks niisama lõbusad, kui olid kääbikutesöömised ja piiritult rokkimised.
Pealegi igatsen ma mojitosid.
maailma parim abikaasa olen
“Huvitav, kas me saame oma esimest tähtpäeva koos ka pidada,” arutlen restos, telefonikalendrit näppides.
“Hmm, jumal teab, mis aasta pärast augustis toimub…”
“Ei-ei, ma mõtlen seda, kui meil kuu aega saab.”
“Ahhaa.”
“Nii, 20. september on esmaspäev, ei saagi koos pidada…”
“Musi… Me abiellusime kahekümne esimesel…”
Pärast rohket naeru: “It’s SO going on my blog…”
vana kulda aastast 2007: kummalisimad kohad, kus oled magama jäänud/ärganud
Otsisin vanast blogist kummitusepilti (ei leidnud), aga leidsin hoopis terve posu Vana Kulla kategooriasse minevaid postitusi. Naersin end ribadeks, igatsesin oma sõpru, kellega oleme nüüdseks lahku kasvanud ja naersin veel. Siin teile sissekanne 9. septembris 2007. Kummalisemad kohad, kus oled magama jäänud ja/või üles ärganud.
kummitustejahil
Viimasel ajal olen ma sattunud sõltuvusse erinevatest kummitusesarjadest. Nii vaatan ma religioosse pühendumusega “My Ghost Story” nimelist saadet, mis on kohati päris kriipi ja pärast mida peavad korteris kõik tuled põlema. Vahepeal vaatan ma ka erinevaid “Ghost Hunterseid”, aga ainult neid osi, mille internet on kriipiks tunnistanud. Niisama passimist, kus pimedas toas EVPsid püütakse ja tühjusega räägitakse, tulemusi saamata, ma vahtida ei viitsi. Ikka kriipit peab olema, olgu see siis mõne meelest lapsik või misiganes.
Ses mõttes, et nett on muidugi täis kõiksuguseid kummitusevastalisi, kes kõiki neid šõusid maha teevad, viidates sellele, et tõelised teadlased mingite EVPde ja ektoplasmadega ei tegele ja et üleüldse, kõik “paranormaalne” on tegelikult seletatav. No las jääda igale oma arvamus, mulle lihtsalt meeldib see kõhedus ja närvikõdi, mida ma saan, kui vaatan mõnd videokaadrit kahtlastest varjudest või kuulen eriti jubedat EVPd.
No ja selles vaimus (no pun intended) käisime siis nädalavahetusel kummitusi otsimas. Mu pikemad püsilugejad (heh, praegu tuli hea konstruktsioon, umbes nagu see sõnavärd “lisaboonus” – püsilugejad ju ongi juba pikemad) ilmselt mäletavad, et kunagi 2008ndal aastal õnnestus mul pildile mingi imelik must kogu püüda ja sellele seletust ei saanudki (kui viitsin, otsin pildi vanast blogist välja). Ja no kõik need orbid ja värgid – need tunduvad ju MARULIHTSAD pildile saada, sest isegi mina oma suures kummitustehulluses olen kindel, et enamasti on need tolmukübemed. Iseasi on muidugi siis, kui seda orbi liikumas näha, siis on nad kriipid.
Novot. Ja kuna me oma pisukest pulmareisi otsustasime Vihula mõisas pidada, siis tundus kuidagi eriti loogiline, et võiks kõik lähikonna mõisad läbi käia ja tonte otsida.
Ka Vihula mõisas pidavat kummitama, kinnitasid valvelauatüdrukud ja üks naine, kes tundus jutu järgi kõigi ülemus olevat. Et öösel ühe ja kolme vahel pidi olema eriti kõhe. Seesama ülemus-naine oli ükskord ise valves olnud ja kuulnud köögist kolistamist. Läks siis rõõmsalt vaatama, arvates, et kokk teeb ületunde, aga selgus, et polnudki kedagi, maja pime ja külalised kõik teises tiivas oma tubades.
Lisaks pidi vanas härrastemajas, kus on ka toad (me ööbisime peamajas), tundma vahel külmi kohti ja asjad vist liikuvat, ukset käivat. Sealne legend ütleb, et seal saanud hukka kunagi noor tüdruk, kelle armuvalus noormees ära kägistas. Huvitaval kombel pidavat aga just poiss seal kummitama, kes nüüd rahu ei saavat. (Kui ma nüüd juttu õigesti mäletan.)
Käisime siis ka uurimas muid mõisaid, Palmses (kus pidavat kummitama hotelliosa ehk vana viinaköök, aga sinna me miskipärast sisse ei astunudki, kuigi üks FB-tuttav meid sinna külla ootas, ei tea, mis meil hakkas), Sagadis, Kalvis. Tee peale jäi veel üks mõis, mida pildistasime, aga mille nimi ei ole meeles (Malla?). No ja muidugi, kui ma pilte hakkasin vaatama, olid kõik masendavalt selged, ei ühtki orbi ega kahtlast varju. Nagu ikka.
Öösel muidugi oli kõhe ka, eriti kui Abikaasa juba magama oli jäänud ja ma elavalt ette hakkasin kujutama, mis tunne oleks, kui keegi mind nüüd näiteks katsuks või ma mingeid hääli hakkaks kuulma. Õnneks aga uinusin siiski ruttu, abivahenditega pole enam unetus mu sage kaaslane, isegi siis, kui majas kummitab.
Millegipärast on aga mul ERE MÄLESTUS sellest, et kuskil olen ma harjunud kummitustega elama ja mingis paralleeluniversumis on kummitamine mu igapäevane kaaslane. See deja vu tunne tekib eriti eredalt siis, kui mõni Ghost Story saatekülalistest räägib, kuidas nad on ära harjunud oma nähtamatute kaaslastega. Ma olen proovinud meenutada, et mis värk siis, kus mu elukohtades on niimoodi kummitanud, et ma sellega ära harjusin, aga ei meenugi. Muidugi, Tallinna korteris kuulsin ma sageli hääli ja tajusin kohalolekut ja Pargi tänava keldris ei julge ma senimaani üksi käia, aga reaalselt sellist kummitustega kooselamise kogemust mul siiski pole.
VÄLJA ARVATUD UNEDES. Jah, unedes kummitab mul sageli, enamasti vanavanemad. Nii et kas tõesti on need uned jätnud musse sellise kummalise jälje, mida ma justkui päriskogemuseks pean?
Ahjaa, Pargi tänava keldris tegime me noorena igast asju, et ikka karta põhjust oleks. Keerutasime taldrikut, tegime peeglikoridori (kust pika vahtimise tulemusena ALATI keegi ilmuma hakkas) ja paar korda üritasime isegi EVPd lindistada, kuigi me muidugi ei teadnud siis midagi sellest lühendist. Me lihtsalt mõtlesime, et paneme maki lindistama ja ise lähme ära, keerame ukse lukku ja pärast kuulame, mis peale jäi. Paar korda õnnestus meil tõesti tabada seletamatut kolinat ja sammukaja, mis ei kostnud läbi lae, vaid samast ruumist. Kuhu need kassetid saanud on, seda ma enam ammugi ei tea, oli ju asi üks 15 aastat tagasi.
Vot sellised lood siis minu ja kummitustega. Eks see üks natuke lapsik hobi ja uskumus ole, aga mulle meeldib. Häid õudukaid ju tehakse nii harva, et päriselulistest asjadest tuleb lisa otsida.
Ja siis joostes voodisse hüpata ja silmad kinni pigistada, sest OHMYGOD KEEGI ON KINDLASTI VOODI ALL! Ja haarab mind kohe jalast!
/
EDIT. Leidsin pika otsimise järel selle vana kummitusepildi, mis oli hoopis aastast 2007. Piltidel enne ja pärast seda pole midagi akna taga, kogu kaob hetkega. Samuti olid kõik elavad hinged pildiseeria tegemise ajal toas sees, keegi ei käinud väljas. Ja ma siis pildistasin järjest, umbes kümnesekiste vahedega terve seeria pilte Sikist ja koerast. Aga igaljuhul jah, siin siis minu kõige paranormaalsem pilt. Kunagi, kui ma selle blogis avaldasin, siis tuli mitu teooriat, mis see võiks olla (kaasa arvatud tehnilised seletused), aga kuna ma posti üles ei leidnud, siis ei tea ka enam, mis tookord öeldi. Igal juhul, let me present you: Must Tundmatu Kogu Akna Taga That Scares The Shit Out Of Me. Ja võrdluseks ka enne-pärast pildid. Eriti õudne on see, et see kogu muudab valgust toas – ma ei saa aru, kuidas me seda ei märganud!
road rage
Niipea, kui saabub 1. september, lähevad autojuhid peast lolliks. Umbes nagu nad alati kaotavad pea ja selge mõistuse, kui saabub esimene lumi (sest lumi on Eesti oludes alati tohutu üllataja). Viimased kaks päeva olen ringi sõitnud, peas mängides mõttega, et võiks olla olemas selline süsteem, et sa valid mingil ekraanil auto numbri ja süsteem ühendab sind selle autoga, ehk siis sul on võimalus kaasteelistega suhelda. See süsteem võiks töötada umbes kümne meetri raadiuses, olen ma välja aretanud. Ja oi, kuidas ma suhtleks.
Näiteks.
“Kuulge, punase Honda juht! Mida te küll mõtlete?! Kas te EI NÄE, et fooris on punane, on siis vaja ristmikule sõita?”
või
“Härra Audi-juht, ma kohe tahaks teada, miks te 35ga sõidate, kui ühtegi autot teie ees pole, taga on aga terve rodu ootamas?”
või
“Halloo, kaubikuonu! Mis häda on teil perses, et te peate niimoodi eessõitva auto otsas sõitma? Kas ei saaks jätta mingitki pikivahet? Näete, alles oleks ülekäiguraja juures talle tagant sisse sõitnud, suure pidurdamisega tõmbasite isegi külje ette! Aga ikkagi ei õpi, ikka sõidate samamoodi, nina pees edasi. Mis teil häda on?”
Ja samamoodi tahaks ma kisada teinekord neile juhtidele, kes MINU perses sõidavad. No ausalt, mis pind küll kuskil torgib, et peab olema kohe niimoodi mul sabas, kaks meetrit vahet! Abikaasa ütles, et mingi uurimuse järgi on osadel inimestel lausa psühholoogiline häda, et nad peavad sõitma võimalikult väikest pikivahet hoides. Ma ei tea, äkki nad igatsevad oma ema või midagi, aga no TÕE POOLEST.
Kolmapäeval jäin isegi tööle hiljaks, sest inimesed läksid peast napakaks, ummistasid ristmikke ja venisid liikluses.
See autost-autosse süsteem oleks kindlasti väga tore, aitaks ehk vähendada road ragei, aga samas oleks see võibolla ka väga paljude kakluste allikaks. Sest jumal teab, kellega sa mölisema satud, äkki peatab auto kinni ja võtab kurika välja? Ükskord juhtus meil nii, et Tallinnas sõitis üks bemm nina perses kinni. Selle peale tegi õemees talle paar hoiatust, vilgutades piduritega. Kui normaalsed inimesed saavad sel juhul aru, et võiks veits tagasi tõmmata (ma teen ka seda vahepeal neile, kes ei mõista vahet hoida), aga see bemmivend läks peast puhta lolliks, hakkas meid jälitama, aeg-ajalt kõrvale sõites ja rusikaga vehkides. Jälitaski Tallinnast välja (asi juhtus ise Tartu mnt-l enne bussijaama), kusjuures veel tegi mingi triki, et sõitis meist ette ja jäi lennujaama juurde tee äärde ootama, kuni me mööda sõidame. Ja siis jälitas Jürini välja, kus me tanklasse tõmbasime ja olime valmis juba konfrontatsiooniks. Siis vahtis natuke ja pani ikka ajama. Ja sellest, et tegelikult oli TEMA süüdi ja oleks võinud mõistlikumalt liigelda, ta aru ei saanudki.
Nii et võibolla polekski see süsteem nii hea, sest ma olen kindel, et patoloogilisi hulle ei paranda miski ning nad arvavadki tõsimeeli, et nemad teevad kõike õieti (just “õieti”, sest nad ilmselt ei tea ka, mis vahe on sõnadel “õigesti” ja “õieti”). Need on vennad, kes lasevad Tallinn-Tartu maanteel 160ga, saavad Kosel trahvi, kimavad edasi ja saavad Pallastvere ristis uuesti trahvi (true story).
Ning patoloogiliste napak-parkijate vastu see ei aitaks, isegi passiiv-agressiivsed kirjakesed, mida ma teinekord akendele neile jätan, ilmselt ei aita. Küll aga aitavad need minu närve ja südametunnistust, et ma tegin vähemalt MIDAGIGI.
Uuuuuuh. Nii, hakkas kergem küll. Ohutut liiklemist kõigile!
Ahjaa, muuhulgas liitusin ka aktsiooniga Septembris Ei Joo. Jätsin hüvasti mojitodega, mida ma ALLES õigesti tegema õppisin (it was a sad, sad day), aga see-eest teen tutvust alkoholivabade õlledega. Tahaks kohe näha, mis nägu Underis selle peale tehakse.
reklaamin iseennast
Et siis andsin abikaasa survele alla ja osalen kah GoMaailma blogikonkursil. Palun siis hääletada, kommenteerida ja olla igati minu poolt:)
Lugu on siin: “Kuidas ma kolm nädalat Tenerifel koopas elasin”.
Sellest, kuidas me nädalavahetusel kummitusi käisime otsima, kirjutan ka, ausalt! Aga näiteks homme… Nii kiire on neil päevil, et kohe ise ka ei usu.
Kaks teadaannet ka!
Kõigepealt: küsimusi saab esitada “Minu Londoni” autorile, moekunstnik Anu Samarüütel-Longile kuni selle nädala lõpuni ja 1. septembril paneme Anu vastustega interjuu meie kirjastuse blogisse üles. Küsimusi saab esitadan näiteks sealsamas, meie blogis! Nii et sulg kätte!
Teiseks: sel laupäeval on Mökus taas stand-up comedy õhtu, kuhu ma ise kahjuks minna ei saa, sest me lähme pulmareisile:), aga ma innustan kõiki sinna minema, kes pole veel käinud. Tegu on superlaheda üritusega, kus astuvad üles superlahedad koomikud, lisaks on Möku lihtsalt mõnus koht. Nii et kui naerda tahad, siis Mökusse! Üles astuvad Andrei Tuch, Eric Seufert, Stewart Johnson, Louis Zezeran, lisaks üllatuskülalised USA’st ja Iraanist. Laupäeval (28/08) kell 20:00.
nimest
Delfis lööb laineid Fideelia-Signe Rootsi artikkel nimevahetusest. Huvi pärast läksin ja lugesin ka kommentaare, mis oli loomulikult suur viga. Selle peale läks korra süda pahaks, siis siunasin ennast, et elementaarse ettevaatuse unustasin (ära loe kunagi kommentaare!), aga siin jäin mõttesse.
Minult on kõvasti küsitud, et miks ma endale sellise naljaka ja kohmaka liitnime võtsin. Muidugi teeb kõigile see tohutult nalja, aga ma olen sellega harjunud, sest olen ma ju ometi elu aeg kandnud nime Lamp, mis on LÕPUTU huumoriallikas KÕIGILE. Nii et ma ei pahanda. Tehke-tehke nalja:)
Üks põhjus, miks ma tahtsin seda naljakat ja olgem ausad, ka tobedat Lambi-nime säilitada, on selles, et see ON minu identiteet. Ma ei saa sinna midagi parata. Täpselt, nagu ma olen igavesti blogi-Daki, olen ma ka igavesti Lambi-mutt. Pea kõik mu raamatud on selle nime alt välja tulnud, terve mu professionaalne karjäär on selle nime all. Ja – nagu Maia kunagi ütles – on Dagmar Lamp üks tugev nimi. Omapärane, meeldejääv ja tugev.
Aga ma siiski tahtsin ka võtta mehe nime, mitte selleks, et kuidagi näidata, et nüüd ma kuulun talle, kuid pigem selleks, et näidata, et me oleme üks tiim. Nagu keegi selle loo kommentaarides ka ütles: sama perenimi näitab nagu meeskonnasärk, et tegemist on ühe meeskonnaga. Ja me ju olemegi üks tiim. Ahjaa, ja naljaga pooleks põhjendasin ka, et ma keeldun hakkamast Dagmar Jõgiks, kui juba on Eestis olemas tuntud naine nimega Dagmar Oja. Oh seda segiajamist, mis siis oleks tulnud – võibolla. Aga ma tõesti ei tahtnud kaotada oma erilisust, mis mu omapärane nimi mulle annab ja muutuda kellegi teisega peaaegu vahet tegemata sarnaseks (nime poolest siis).
Ma ei tunne, et tänu liitnimele ma nüüd oleksin rohkem “aus naine” või midagi. Jah, mind natuke häirib see mõte, et miks just naispool on see, kes avaliku(ma)lt oma abiellumist näitab – mehed ju harva võtavad naise nime, sageli polegi üldse aru saada, et mees on abielus, kui ta just ise seda teemaks ei võta. Paljud mehed ju ei kanna ka sõrmuseid. Ja kes tänapäeval üldse sõrmust vaatab. Mul näiteks on kihlasõrmus ja abielusõrmus samas sõrmes ja ega polegi aru saada esimese hooga, et tegu oleks kuidagi erilisemate sõrmustega. Siin muidugi tekib ka küsimus, et kas abielu peaks olema üldse midagi sellist, mis on eksponeerimiseks maailmale, pigem peaks ta ju olema midagi sellist, mis on kahe inimese omavaheline asi ja mis on mõeldud NEILE endile.
Mis nime hakkavad kandma meie lapsed, ma ei tea, me pole seda veel otsustanud ega omavahel rääkinud. Ma mäletan, et lapsena olin ma sageli kurb, et ma nii õnnetu nime sain, palju kenam oleks ema perekonnanime kanda. Aga nüüd olen ma sellega harjunud ja väga rahul. Nii et jah, inimene muutub, mõtted-arvamused koos temaga.
Ahjaa, minu nime klassikalist ärasaatmist ei toimunud, ka mulle tundub, et traditsioon, kus neiupõlvenimi mingil kujul hävitatakse, on jabur ja solvav naisepoolsele perekonnale. Et miks siis üks nimi teisest kehvem peaks olema! Ei olegi ju. Mina aga mõtlesin, et kuna mu uues nimes saavad Lamp ja Jõgi üheks, siis olgu ka nimeristimine vastav. Lasime Emajõkke ujuma põleva küünla, mis sümbolieeris siis Lambi-nime (alguses oli idee, et võiks olla hiina latern, aga selliseid Eestist ei saa ja ma jäin ehitamisega hiljaks) ja jõgi, noh see sümboliseeris ilmselget. Ja nii saidki Lamp ja Jõgi üheks. Hästi corny, ma tean, aga tundus armas ja sobilik.
Aga mu arust on muidugi see nimevõtt igaühe sügavalt isiklik asi. Kui tahad, jäta enda nimi, kui tahad, võtke mõlemad liit- või võtab üks liitnime, kui meeldib, võtku mõlemad naisenimi. Just hiljuti võttis üks mu tuttav mees abielludes endale liitnime, nii et miks mitte! Kõik variandid on head ja õiged, kui see on sulle hea ja õige. Aga peaasi, et seda ei tehtaks põhjusel, et “nii on alati olnud” ja “nii peab”. Nii et selles osas olen artikli autoriga nõus – mõtle läbi ja talita, nagu süda ütleb.
ikka kõige olulisemast… internetist
Pealkiri on kindlasti eksitav, aga tänase päeva valguses, kus oli megapalju tööd ja ma pidin kirjutama üle pika aja üht artiklit, mõlkus mul mõtteis vaid see blogipost, sest tundus NII OLULINE, olulisem kui töö ja ootav artikkel, et ma saaksin KOHE jagada teiega seda äärmiselt olulist teemat: kuidas ma loen oma riiderit.
Näete siis! Oluline ju!
Tegelikult tuli see mõte mulle mõni aeg tagasi, kui selgus, et nii minul kui härra H.-l, ajakirja N. peatoimetajal, on mõlemal riiderisse tehtud sama kategooria: “Fun”. No ilmselt on ka paljudel teistel samanimeline kategooria, see pole eriti originaalne. Aga sealt hakkasin ma mõtlema, et millised on inimeste riideriharjumused? Ses mõttes, et ka ajalehte loevad ju kõik erinevalt: kes loeb kõigepealt koomikseid, kes sporti, kes Areeni, kes alustab tagant otsast ja kes loeb “nagu peab” ehk otsast peale. Mina olen see tavaline liik, kes alustab esikaanest ja lõpetab viimasega, välja arvatud juhul, kui pole mõni minu lugu sees (mida ma vaatan essana, sest ma tahan näha, kuidas kujundus on) või pole mõni muu lugu lööbil tähelepanu köitnud.
Ja nii ilmselt loevad kõik ka riiderit erinevalt. (Muide, kas riiderile on üldse hea tabav LÜHIKE eestikeelne vaste? Rss-lugeja on maru kohmakas.)
Mina näiteks alustan alt lõpust (kategooriad on tähestikuliselt, eks), kus on kategooria “Sex And Drugs And Rock’n’roll” (“and-idega” sellepärast, et riider ei lasse &-märki kasutada millegipärast). Seal on mõned HÄSTI LAHEDAD inimesed, kelle blogiposte ma igatsen ja mida ma alati esimesena loen. Ma ei ütle teile avalikult, kes seal on, aga seal on lahedad inimesed. Ahjaa, kui on midagi tekkinud kategooriasse “Kallid”, siis selle loen ma loomulikult esimesena. Aga kuna seal on ainult neli blogi, sorry, nüüd kolm blogi, siis sinna väga sageli midagi ei ilmu.
Siis ma sirvin kiirelt läbi kategooria “Retseptid”, kuigi viimasel ajal on need nii igavad, sest kõik teevad ainult põldmarjakooke ja koogid pole just minu teema. Ja vahel, kui ma üldse ei viitsi, siis vajutan ma kohe kõik loetuks.
Ja siis ma lähen kategooria “Ajalehed” juurde, mille ma vastavalt tujule ka teinekord kohe loetuks vajutan. Peamiselt sellepärast, et see on kõige postitusterikkam kategooria, kuhu tekib nii palju uut, et ei viitsi alati läbi pahna sõeluda. Aga õhtutel, kui on aega, siis käin ikka selle läbi.
Siis tuleb sirvida kiirelt läbi “Huvitavad inimesed” (kus on enamik blogisid, mil silma peal hoian), “Pildid”, “Kasulik”, et saaks jõuda kõige magusama juurde: milleks ongi ebaoriginaalselt “Fun”, umbes nagu lehes on koomiksid kõige lõpus. No et kõige parem jääb kõige viimaseks. Ei, samas – kõige parem on kõige esimene ka, “kallid” ja “seks-drugs-rocknroll”, aga see on teistmoodi kõige parem. Lõõgastus.
Samas on mul väga oluline ka see, MIS järjekorras ma lõbukategooriat sirvin. Kõigepealt annus LolCatse, siis Lovely Listing (ma ei viitsi linke panna, aga gugeldades leiab, kui huvi), siis koomiksid (xkcd, Savage Chickens, Saturday Morning Breakfast Cereal), siis kõik muu (IRL Hackers, Chatroulette Trolls, Sleep Talkin’ Man, Pale Is The New Tan, Texts From Last Night, Cracked, GraphJam jne), kuni tulevad neli kõige paremat, mis jäävad lõppu. Need, mis on lõpus parasjagu, oleneb ka mu vaimustusastmest. Viimasel ajal olen ma väga vaimustuses Senor Gifist ja Very Demotivational Postersist, aga KÕIGEKÕIGEMAD on muidugi Facebooki failid, mida jagavad kaks lehekülge (paremuse järjestuses) Lamebook ja Failbook. Viimast loen ma enne ja kõige viimaseks maiuspalaks jätan Lamebooki. Sest see on lihtsalt niivõrd hea sait.
Kuidas ja mis järjekorras teie oma riiderit loete? Teatud järjekorras või valimatult? Ma saan aru, et minu spetsiifiline järjekord (eriti “Funi” kategoorias) on natuke OCD, aga nagu Take That ühes laulus ütleb: “Hey maybe you’re also slightly OCD, a little out of reach my friend. I said, yes that’s partly true, but jokes aside, please stay with me, it’s just my way of compartmentalizing all the things I see.”
NB! Põnevaid leide minu riiderist näeb siin.