Monthly Archives: aprill 2013

Olin naine: Indigo Studio avamispidu

Elu väljaspool mulli, Läbi fotosilma 3 kommentaari

Eile käisin ma ja vaatasin, mida pärisnaised teevad. Tuleb välja, et pärisnaised avavad oma ilusalonge, ehitavad nullist unistusi ja, apparently, värvivad huuli.

…ja joovad šampust. Palju-palju šampust.

Uksed avas Indigo Studio, kust saab endale nõutada kauneid küüsi ja kauneid ripsmeid. Mul pole kunagi ei üht ega teist olnud, aga õnneks uksel ei kontrollitud.

…see ei dakistanud mind külalisteraamatusse esimesena üles tunnistamast, et enne pidu lõikasin küüsi õmblejakääridega. True story. Not a fascinating one but a true one nevertheless.

Indigo Studio füüsilise poole ehk salongiosa pani peamiselt kokku Miiu, kelle suured ideed väikses valges karbis teoks said. Kuuldavasti vere, higi ja pisarate hinnaga. Mõned eurod läksid ka. Ah et kes Miiu on? Blogisõbrants, nagu nad mul kõik. Ma ammu enam ei imesta, kuidas mu teed ülicoolide inimestega internetis ristuvad.

Miiu ja tema kätetöö – peegel, vanity table, padjad jne jne jne.

Ja et põhiküüneboss Ingrid on seesama Ingrid, kellest Mallu kaudu ammu kuulnud olen – noh, selle viisin kah üsna hiljuti alles kokku. Umbes kaks nädalat tagasi.

 

Põhiküünteboss Ingrid.

Auhindu võitsin ka, sest mis naistekas see ilma auhindadeta oleks. Nänni täis kotikese, kust Mila kohe lõhnaküünlad ära rottis ja nendega hiljem magama läks.

So… many… strange… beauty… thingies?

Kohe tundsin suurt sundust naine olla. Või vähemalt püüdagi. Püüdsin.

Ma loodan, et Miiu kirjutab õige pea oma blogis pikemalt, kuidas kõik need ülicoolid detailid ja pisiasjad Indigo Studios elu said. Korjasin mõned mõtted üles, panin kõrva taha ja talletasin.

Elu läbi sirmi. Sirm – muidugi Miiu & co kätetöö.

Snäkilaud? Miiu kätetöö.

Goodie bags, logod, triibud, lauad – Miiu & co.

Aga edasi särab juba Ingrid ja tema partner in cosmetics – Aigi.

Küünekunst? Ingrid.

Rohkem infot Indigo Studio Facebooki lehel ja/või Instagramis! Kuidas Indigo Studio valmis ja kes mida kuidas täpselt tegi, saab lugeda ka Miiu blogist.

Aprilli helitaust

Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 3 kommentaari

Lõpuks jäin ma haigeks. Lihtsalt murdusin jalalt ja valutan igalt poolt (ainult hinges on tuim) ja tahaks ainult (draamavabasse) kaissu ja kookonis lebada. Võtan internetivaba nädalavahetuse, juba eelmisel nädalal mõtlesin sellele, et üks internetivaba päev kuluks nädalas ära. Lärmi vähemaks? Et omi mõtteid kuulata?

Selle asemel kuulan muusikat ja ootan Milakest koju. Tema kaiss on draamavaba – kui tal selleks tuju on, muidugi.

Aga muusika juurde.

Nagu eelmiselgi kevadel, olen taas hakanud ebamõistlikes kogustes kuulama Tegan&Sarat, sest kevadega tulevad ka need naised. Aga peamiselt muidugi on põhjuseks  see, et neil on lõpuks uus plaat väljas. No fännid teavad ammu juba, “Heartthrob” mõni kuu väljas olnud. Tegan ja Sara ise on Kanadast pärit kaksikud, mõlemad avalikult homoseksuaalsed ja ausalt öelda ei oska mina öelda, kumb neist hotim on. Nii hot näevad välja nad mõlemad! Andekad, ilusad ja kuumad. Ja neid on kaks. Ma olen neisse jälle armunud. Ma tahan olla Tegan ja Sara.

“Heartthrobi” pealt mind esiksingel “Closer” kohe kaasa ei tõmmanud. Liiga… raadiopopp nende tavapärase indipopi asemel. Kogu plaat on tegelikult rohkem diskom, aga üldjoontes see mind ei häiri. Mulle hetkel meeldivad uue plaadi pealt kaks lugu. Esimene neist on “How Come You Don’t Want Me”:

Aga kõige lemmikum on muidugi “Now I Am All Messed Up”. See  on lihtsalt… nii-ii hea.

Meesmuusikutearmumisi on sel kevadel ka, kelle viimastesse albumitesse pole viitsinud süveneda, nii et panen siia lihtsalt paar lugu, mis nende päevade lemmikud on.

Luke Bryan teeb muusikat, millest ma tavaliselt vist ei vaimustuks väga. No okei, ma ütlen otse – kantri ei ole üldse, kohe üldse minu teema. Aga tal on mõned lood, mida ma neil päevil pidevalt kuulan. Näiteks “Drunk On You”. Selles saan ma süüdistada üht konkreetset inimest. Ma ei tea, kas ta loeb, aga tea, et ma süüdistan sind, et ma nüüd KANTRIT kuulan.

Joshua Radin on ennegi mul siit blogist läbi käinud, aga ma viimasel ajal näen teda kõikjal, sest paistab, et teisedki on temast natuke vaimustuses. Tal tuleb maikuus nüüd uus album, millelt ma ootan, et ta mu jalust rabaks. Praegu on ta veel kevadcrush.

Bastille on aga suure tõenäosusega miski, mis minuga pikemaks jääb. Nagu öeldud, pole veel väga jõudnud süveneda, aga kõik, mida olen näinud ja kuulnud, on andnud alust arvata, et see UK indibänd, millel alles sel aastal ilmus esimene stuudioalbum “Bad Blood”, teeb veel suuri tegusid.

30 tuhat miili tunnis ehk vananemispaanika

Inimesed ja inimeseks olemine 7 kommentaari

Ma ei ole kunagi väga vananemist kartnud. Peamiselt sellepärast, et ma olen laisk ja mulle meeldib meenutada, melanhooratseda ja nostalgitseda – vanadus tundub mulle mideagi sellist, kus lõpuks saab lõpdvaks lasta ja rahulikult võtta, nautida lapselapsi ja teisi tillukesi sugulasi, lugeda, magada, laiselda, võib-olla kirjutadagi…

Mu ettekujutus pensionieast on üsna romantiseeritud, muidugi. Ma kujutlen seda igavese nädalavahetusena. Teate seda mõnusat rampväsinud tunnet, mis on, kui oled ühe megahullu nädala üle elanud, saavutanud kõik ja rohkemgi, mis plaanis oli. Sa oled väsinud ja võimalik, et valutavad puusad (jääl kukkumisest), silmad ei seleta (väsimusest) ja voodist ei saa kerge vaevaga püsti. Aga ära tegid! Ja nüüd on aeg mõnu tunda, sealhulgas ka süümekavabalt laiselda.

Eks ta muidugi selline päriselt olema ei saa, aga ma olen juba aastaid olnud kindel, et vähemalt ma PÜÜAN vanana seda nautida, mida ma noorena ju ei saa. (Targutades võib lisada, et noorena peaks püüdma nautida kõike seda, mida veel saab. Aga see pole praegu teemaks…)

Teemaks on hoopis mu kortsud.

Viimased pool aastat või nii pole ma väga palju peeglisse vaadanud. Occasionally on kästud end mul mudugi üles lüüa ja ÜKSKORD OMETI VÄLJA NÄHA NAGU NORMAALNE INIMENE (Mallu ilmselt põletaks poole mu garderoobist.), aga süvenenud ma väga endasse pole. St enda üldgeneraalnäopiirkonda.

Nii et kui ma mõni nädal tagasi taipasin, et need kanavarbad, mis mul ikka tulid, kui ma silmi kissitasin ja/või naersin, on nüüd seal ka ILMA MITTE MIDAGI TEGEMATA! Täiesti selged kortsud silmanurkades. Minu oma isiklikud kortsud. Ma kutsun neid Kanakarjaks.

Dramaatilise efekti huvides ma natuke ka muigan… wow, ma ei suuda uskuda, et ma sellise lause just kirja panin…

Ma olen kortse üldiselt alati võluvaks pidanud, seda, kuidas inimese emotsioonid ta näole vaikselt ja aegamisi jäädvustuvad. Ma teadsin juba ammu ju, et ega nad ükskord sisse kolivad mulle sinna. Ma ju ootan vanadust! Mul on isegi välja valitud, mis värvi halli mu juuksed olema saavad! Isegi jalutuskepp on välja valitud! Ka TALVINE jalutuskepp!

Nii et uskuge mind, ma olen ääretult üllatunud, et ma veits… paanikas just mitte, aga ärevil olen ma küll. Lebasin eile Mila kaisus, kui ta “Charlie And Lola” multikat vaatas, vahtisin tema täiuslikke lokke ja nägu ja põski ja samal ajal TUNDSIN oma kortse! Saate aru, ma TUNDSIN neid. Ja ei julgenud liigutada, et äkki, maitea, paljunevad otsaesisele ja suu ümber ka kohe. Jumal teab, mis invasiooniplaanid sel Kanakarjal on!

Lisaks on ametlikult lõpuks käes kevad, tean seda mitte lumekuhja järgi kontoriakna all, vaid sellest, et allergiad ründavad igast otsast ja näonahk tahab otsast kukkuda. Mis tähendab pidevat kreemitamist. Aga ma ju ei tea, kas ma peaks nüüd Kanakarjale mingit erisööki pakkuma hakkama? Kas tavakreem teeks asja hullemaks? Peen seerum on mul nüüd ka, sest kuskilt jäi kõrvu, et oleks aeg midagi turgutavamat ka osta, aga ma kardan, et ma panen seda liiga palju? Või äkki liiga vähe? Kas seerum on nagu kortsuväetis? AGA MIS SIIS KUI ON?!

Eit mis eit, rumal eit pealegi, sest ise on kirjutanud sel teemal artikleid ja asi see siis internet lathi võtta ei ole, et uurida, mida kuhu kui palju panna. No et 30. eluaastaks võiks mingid ihuhoolduse ja meigi põhitõed ikka selgeks saada…

Õnneks täna pole ma kordagi oma Kanakarja peale mõelnud, mis tähendab, et õnneks olen vist ikka see, kes meikida ei viitsi ja vananemise pärast vähe muretseb.

Loo moraal?

NO ONE IS SAFE! Arvad, et esimesed kortsud ja hallid karvad ei morjenda sind? Mina arvasin ka!

Ja siis läksin ja andsin neile nime ja ei julgenud end tund aega liigutada, kartes kortsuväetiste ja Kanakarja invasiooni pärast.

Mõistlik. Selline ma juba kord ju olen. Mõistlik võiks olla mu keskmine nimi, põhimõtteliselt.

Blogi-Mõistlik-Daki

Ffs, nüüd ei leia ma oma prille kuskilt! I don’t even…

Külalispostitus Naabrinaiselt: Kõrged nõudmised

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 4 kommentaari

Palusin Naabrinaiselt külalispostitust ning saatsin inspiratsiooniks lingi sellele Mormelari postile.

Inimesed elavad oma elu alati nii hästi, kui nad suudavad. Olen selle teadmisega kasvatatud. Et tuleb inimestest hoolida ja neile andestada nende saamatus ja rumalus. Aga mind on hakanud närima üks punkt selles loosungis: miks inimesed nii vähe suudavad?

Täiesti ausalt, ma olen endast väga heal arvamusel. Ja ma ausalt ei näe selles üldse probleemi, sest kes siis veel, kui mitte ma ise, peaks olema minust üliheal arvamusel? Muidugi on mul vigu ka, aga need sobivad mulle. Olen otsustanud olla täiuslik inimene. Et võrreldes keskmise inimesega, olen ma stabiilsem. Toimin täiuslikult, ei lohise, keskendun olulisele, unustan kõik ebameeldiva ja ebaolulise, ja lähtun suurtest ideedest. Hah. Ja seda kõike ühel põhjusel – mul on ebatervelt kõrged nõudmised. Kuid kas see teeb mind õnnetuks ja põletab mind läbi, nagu kõik psühholoogid ja muiduseletajad arvavad? Kaugeltki mitte.

See teeb mu õnnelikuks.

Ma otsustasin juba kunagi ammu, et ma olen väärt ainult parimat. (Siinkohal tervitan Delfi lugejaid, kes järeldasid kord kolumnist mu kohta sama fakti lugedes, et tegemist on galojanliku beibega, kes odavat kosmetsi ei osta. See oli üks toredamaid kommentaariume, mida ma näinud olen.)

Aga pidasin silmas küll hoopis midagi muud – ma olen väärt parimat, nagu ka kõik mind ümbritsevad on väärt parimat. Kusjuures subjektiivset parimat, ma ei kannata standardlahendusi. Ühesõnaga, ma arvan, et pean elama nii, et mina ja kõik, kes mind ümbritsevad, saaksid koheldud parimalt, niipalju kui seda suudan mõjutada.

Ja sealt edasi oli kõik lihtne. Mu lapsed vajavad parimat ema – seega olen oma teadmiste piires parim ema, kes ei unusta, et tema tööandja vajab parimat töötajat. Kõige pühendunumat. Ja lapsed vajavad noort, õnnelikku ja elujõulist ema, seega oli neid vaja saama hakata noorelt. Kuid parim ühiskonnaliige on haritud ja kasumlik kogu ruumile, niisiis said lapsed noore, elujõulise, õnneliku ja õppiva ja töötava ja sotsiaalselt aktiivse ema. Ja mu suhted, neid ma olen lõpetanud ja alustanud küll, okei, mitte massiliselt, aga ikka sellest kantuna, et minu kaaslane peab olema parim, täiuslik. Kusjuures ma ei vaidle, et täiuslikkus ei ole fiktsioon, on muutuv üksus, seega suhted peavad lõppema ja algama, et sobida täiuslikult inimeste ellu. Ja ma tean, et muuhulgas tahan olla parim kaaslane oma kaaslasele, seega on oluline ainult küsida, mis on nende jaoks parim ja see olla (või siis mitte olla, ja mitte sundida kedagi aega veetma ebatäiulikkusega).

Ja ausalt, see ei ole pingeline ja raske ja ma ei põle heleda leegiga läbi, sest olen rahul ainult  parimaga.

Kuid – ma põlen siiski, heleda leegiga, kogu aeg, aga mitte läbi. Ma karjun ja matan ja nutan ja joovastun, sest see on elu ja see on see, mida elu mulle ette mängib, selles täiuslikkuses, millega olen ennast ümbritsenud. Ma ei ole kohanud rutiini, kuid olen kohanud suuri tundeid, sest ma ei ole ju kunagi paigal, ja tunded, teatavasti, tekivad liikudes.

Seega, kokkuvõttes, ma ei saa aru sellest, kuidas elu võib kedagi masendada, ta on ju ilus, täiuslik. On aegu, kui ta mind jalaga näkku taob, aga on fakt, et ta taob seni, kuni jalule tõusen ja parima poole tormamist jätkan. On aegu, kus ma näen kõikjal saamatust ja rumalust ja pean endale kümme korda päevas ütlema, et ka saamatud ja rumalad väärivad vaid parimat. Miks inimesed on nii rahulolematud ja nõrgad? Miks inimesi niidab rutiin, miks niidab noori emasid emadus ja karjäärinaisi karjäär ja kombonaisi emadus ja karjäär korraga?

Inimesed ütlevad mulle, et ma ei pea kõike suutma, ja ma võin olla nõrk, see on minu kõrvus puhas lollus – miks ma peaks vähem suutma kui ma suudan, või olema nõrk, kui ma saan olla tugev? Milleks? Kui piir on käes, siis ma ju olen, täiuslikult nõrk ja suutmatu, aga piirid teatavasti nihkuvad, seega neid on raske püüda.

Elu, oma värvides, on ju valikute küsimus, igaüks saab ise valida oma tee. Ja okei, ma saan aru, et enamus inimesi ei taha valida täiuslikkuse teed, sest see on arrogantne ja mõttetu, aga saab ju valida tee, mis on õnnelik?

Tervitades,
Naabrinaine

šaakalite invasioon

Argielu, Elu väljaspool mulli 6 kommentaari

Avastasin täna, et miski mu kaunis fantasilises (tulevikus muidugi) eeskojas haiseb. Ja, kurat, eluaegse puumajaelanikuna teadsin ma kohe, mis hais see on.

Mul haiseb seal surnud hiir. Selle lahtiseks jäetud põranda all, mis pidi “tuulduma” ja seetõttu omal ajal sügisel poolikuks jäeti, on mul surnud hiir.

On muidugi tõenäoline, et see õnnetu hiir putkas majja ära, tundis siis, et läheduses on kassid, puges lahtiste laudade vahelt põranda alla peitu ja jäi ootama, kuni kassid mööduvad. Kahjuks aga saalib Pussakas sisse-välja nagu, noh, mõni Saale, nii et hirmuvärinas see hiir sinna põranda alla jäigi ja ju ta lõpuks südarisse ka suri.

Minu jaoks tähendab see seda, et niipea, kui läheb piisavalt soojaks et ma saan kuuri korda teha ja ehituspasa kojast sinna tõsta, pean ma muuhulgas enne remondiga alustamist ka HIIRELAIBA EEMALDAMA.

Jeesus, Joosep, Maria, Pootsman ja Mooses.

Mitte et ma nõrga südamega oleks selles osas, aga ma ju ei taha lihtsalt.

Ja siis kõigele tagatipuks lugesin ma täna, et Eestis elab vähemalt kaks ŠAAKALIT. Metsas on ju niigi õudne, sest hiljaaegu sain ma teada, et meil ei ela mitte viis, vaid umbkaudu SEITSESADA karu. Seitsesada karu. Seda on ikka… hoomamatult palju. Hunte kardan ma niikuinii pärast seda, kui nad Saaremaal amokki jooksid ja öösiti kadakate vahel sabistasid.

Ja nüüd siis veel šaakalid. Kes on põhimõtteliselt väikesed hundid. VÄIKESED HUNDID, mees, mõistad?!

Aga lõppeks selgus kurb tõsiasi, et ma nüüd tahaks endale üht šaakalit. Passiks mul siin, hängiks kassidega ja käiksin temaga Nõmme vahel jalutamas.

Ma vean kihla, et siis ei peaks ma surnud hiirtega küll ju tegelema?

Ilmselgelt oleks ka raisakotkaste mure murtud…

võlutrikid

hoomamatu Leave a reply

image

Viisin Milakese Liisi juurde hoidu, istusin veits ja sõin ning rääkisime RJga juttu. Pärnaõitest, lasteaiast, etendusest, kus ta mängib tibu ja muust olulisest. Ühtäkki märkasin, et ta silmad on nii vahvalt träpsulised.

“Oi, kas sa tead, kui lahedad silmad sul on?”
“Mismoodi lahedad?”
“Silmaiirised on täpilised. Oota, ma proovin pilti teha.”

RJ poseeris, aga head pilti ei saanudki.

“Tead, kui sa ükskord suureks saad, siis sa hakkad veel nende silmadega inimesi võluma.” (Justnimelt inimesi, mitte “mehi” või “naisi” – me elame ikkagi uuel ajastul, kus kõigil on õigus oma silmadega võluda just neid inimesi, keda ta võluda tahab.)

“Mismoodi… võluma?” päris siilipoeg.
“Noh, tead…” jäin jänni, “et kui nad sulle otsa vaatavad, siis sa võludki nad oma täpiliste silmadega ära.”
“Nemad võluvad mind?”
“Ei, sina neid.”
“Silmadega?”
“Just!”
“Äh, see pole kellegi võlutrikk ju!”

Pühapäev

hoomamatu 2 kommentaari

image

Tahtsin loetleda kevademärke – näiteks et otsa on saanud nii talveks varutud 10kilone kott sibulaid kui kolm kilo küüslauku. Või et hommikul ei pea kohe esimese asjana kütma hakkama ja mõni päev ei peagi KÕIKI ahje kütma. Või et lilled on elu sisse võtnud. Aga mis mõtet sellel on. Kohe on jälle sügis ju ja väljas sajab paksu ilusat jõululund…