Mul on läbi aegade olnud väga palju TV-poiss-sõpru, alguse sai see “Highlanderist”, jätkus “Buffyga” ning sealtmaalt alates on ainult mu obsessioon hoogu juurde saanud. Siin on minu praeguse hetke seitse kõige kuumemat TV-boyfriendi.

Shawn Spencer

Shawn Spencer ehk James Roday sai auväärse nimetuse eile, kui ma “Psychi” vaatasin ja järeldusele jõudsin, et selline klounaad läheb mulle väga-väga-väga peale. Lisada sinna veel juurde SuperJuuksed ning mõnusalt habetunud lõug, lakkamatu huumor ja poisilik sarm ning ongi ideaalmees valmis. Kõige õudsem on TV-poiste juures alati see, kui sa taipad, et raibe, nad on ilmselt täpselt samasugused päriselus. Siis tundub lihtsalt maailm äärmiselt ebaõiglane.

Rick Castle

Nathan! Fillion! Nathan Fillion! NATHAN FILLION!!! Ma ei tea isegi, kuidas seda crushi rohkem põhjendada, kui et… Nathan Fillion! Ta on jälle täpselt selline mees, kelle puhul ma TEAN, et ta raibert on päriselus sama cool ja humoorikas. Mulle meeldib ta asümmeetriline nägu, veidi vildakas naeratus, omapärane huumor ja… noh, head juuksed. Kuigi tuleb vist tunnistada, et “Fireflys” meeldis ta mulle isegi natuke rohkem. Aga siiski on mul nõrkemiseni hea meel, et ta praegu mu elus Twitteri ja “Castle’i” abil tagasi on. Nathan Fillioniga on meil muide see diil ka, et me käime üksteisel üsna palju öösiti unedes külas. Ja iga kord, muidugi, lõppeb see uni ära ja ma ärkan, nukker ja kahetsedes: jälle oli uni…

Derek Morgan

Derek ehk Shemar Moore on praeguseks juba natuke lahtuma hakkav armastus. Ma ei mäleta, mis hetkel see täpselt oli, aga ühel momendil ma lihtsalt KADUSIN tema pruunide silmade sisse ja ei suutnud oma vaimustust variata, kui ta tõsise näoga ringi jooksis ja pahalasi püüdis. Tema esindab siin nimekirjas sellist ürgmehelikku alget: ideaalne keha, tugevad põhimõtted, laiad õlad, temast lausa lekkiv alfamehelikkus… Siinkohal muidugi ei saa ka üle ega ümber tema kuus- või kaheksapakist, kuidas iganes seda pesulauda nimetama peaks. Ja see kord, kui teda kuskil rannas alasti pildistati… No ütleme, et see lisas ainult õli tulle. Aga ta on selline kutt, kellega, ma kujutan ette, oleks väga raske päriselt mingit suhet aretada. Seda siis selles Imaginaarses TV-maailmas, kus Daki omast arust vahepeal elab…

Gregory House

House ja Hugh Laurie on küll erinevalt nt Nathanist/Rickist ja Shawnist/Jamesist üsna erinevad inimesed, aga temast ei saa ei üle ega ümber. Alates naeruväärselt totrast Bertie Woosterist lõpetades St Barleigh’ga – iga tema roll on olnud omamoodi nauditav. Aga siiski tuleb tunnistada, et kõige rohkem on ta mu südamesse pugenud just nüüd, hõrgult vananenuna, halliseguse habeme ja soola-pipra-juustega. Ning tema tegelaskuju, misantroobist õelusekott dr House, on lihtsalt oma äraspidisuses nii armastusväärne. Pluss on täiesti uskumatu, et mõni mees võib NIIMOODI vananeda – noorena oli ju täiesti tüüpiliselt… mittemidagiütlev inglise bloke, kellest nüüd on saanud… SEX GOD.

Bernard Black

Rääkides misantroopidest ja ainesõltlastest… Bernard ja Dylan Moran on ja jäävad igaveseks mu südamesse kui mu meessoost alter egod (ainult naljakamad ja andekamad). Ma mäletan, et kui ma esimest korda ETV pealt “Black Booksi” peale sattusin, pidin ma segadusse ära surema: wut? mis see tähendab nüüd? joovadki nii või? Ja kui tuli välja, et jah, joovadki, ja on seejuures veel uskumatult armsad ja segased, siis roniski ta mu südamesse ning ei kavatsegi sealt enam lahkuda. Pluss: JUUKSED! Ma armastan neid juukseid! Issake, mingi neli korda oleme üritanud Dylan Morani laivi vaatama sõita? Aga ükskord ma sinna lähen. I promise!

Berg

Berg napilt poleks jõudnud, sest olgem ausad, see sari (“Two Guys and A Girl”) on mingi üle kümne aasta vana. Aga ikkagi. Noor! Ryan! Reynolds! Ning jälle on mul tugev tunne, et see vend lihtsalt ongi selline päriselus: humoorikas iroonik, kutsikasilmade ja kaheksapakk-kõhuga. Ja kuigi tema järgmised rollid (oh, näiteks Hannibal “Blade Trinitys”) on olnud somewhat pettumust valmistavad…okei, nüüd ma valetan, sest Blade oli NII SUPERHEA pluss PALJAS RYAN! Mis ma öelda tahtsingi? Et järgmised rollid pole alati olnud nii stiilipuhtalt ägedad nagu Berg, on ta siiski esiteks sellest ajast alates saanud superstaariks ning abiellunud ühe mu lemmiku, Scarlett Johansseniga (pärast seda dreadful kõrvalepõiget Alanis Morissettiga), aga minu jaoks jääb ta igavesti ja alatiseks Bergiks – natuke kohmakaks naljahambaks. PS! Samas sarjas mängis ka 12 aastat noorem Nathan Fillion!

Vince Noir

Vince Noir ehk Noel Fielding on jälle üks neid geeniusi, kelle olemasolu on lihtsalt nii raske uskuda. Ma olen lugenud temaga igast intervjuusid ja kõigist tuleb välja, et… et ta, noh, ongi selline. Piiramatu fantaasiaga, natuke lapsemeelne, sürreaalne ja… appike, ma ei usu, et ma seda jälle ütlen, aga heade juustega. (Naljakas, ma ei teadnudki enne, et mulle head juuksed nii olulised on. See on vist see, et mida endal pole, siis tahad.) Noeli ma muidugi näen ka ülisageli unes, eriti pärast seda, kui olen õhtul enne magamaminekut “Mighty Booshi” või “Never Mind The Buzzcocksi” vaadanud. Temaga on muidu see imelik lugu ka, et ta tegelikult poleks üldse nagu minu maitse. Mulle meeldib, kui meestel on ikka liha ka kontide küljes ja kogu see emovärgindus hakkab mulle üsna tugevalt vastu. Aga Noel on teistsugune. Millegipärast, jah, on ta teistsugune…

Honorable mentions

Michael Weston ehk Jeffrey Donovan (“Burn Notice”)
Charlie Crews ehk Damien Lewis (“Life” ja NB! Ainus punapäine näitleja!)