Kas keegi oskaks soovitada mõnd puhke/peomaja mõneteistkümnele inimesele siin Lõuna-Eestis? Võtsin infokataloogi ette ja silmad läksid kirjuks, mõtlesin, et äkki kellelgi mõnd head soovitust.
Tuubida on äge! Lõpuks julgesin ma isegi kõhuli alla sõita (Siki julges ka), kuigi NII ÕUDNE OLI.
Laiskade blogijate õnn, et meemid ringi liiguvad. Võtsin Kroku käest.
1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Tean, et tegu on Rootsi nimega (NAISENIMEGA, muuseas), aga kas kellegi konkreetse järgi… Vist mitte. (Aga sellega võib olla nagu mu arvamisega, et ema ja isa alles sebisid 80ndal aastal, mille peale ema kommentaari jättis ja täpsustas, et nad olid sel ajal juba abielus. Ehk siis: mingid asjad lähevad ühest kõrvast sisse, teisest välja mul viimasel ajal.)
2. Millal viimati nutsid?
Ei mäletagi, ausalt öeldes. Millalgi möödunud aastal, I reckon.
3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Mul oli kunagi väga ilus käekiri, aga viimasel ajal ei suuda enam kirjutada pastakaga. Üldiselt meeldib, aga ei meeldi see, et kirjutades tulevad mingi imelikud konksud imelikesse kohtadesse iseeneselikult. Ehk siis käsi nagu tegutseb minust sõltumatult ja see on jube häiriv. Eriti autogramme kirjutades.
4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Supp. Lihtsalt ei ole võimalik, et keegi teine armastaks suppe nii palju kui mina. Ükspäev ma veel abiellun kausitäie supiga, ausõna.
5. Kas sul on lapsi?
Kassid on.
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Ehk isegi oleksin.
7. Kas oled tihti sarkastiline?
Hahahaaa. Ei?
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei kavatsegi neid kellelegi ära anda.
9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Ma olen viimasel ajal avastanud, et kardan kõrgust, eriti unedes. Ja kui ma suve lõpus Stocki lõbustuspargis käisin, pidin suurest hirmust püksid täis tegema, nii et ma olen tõeliselt araks jäänud vanadusega. Ehk siis ma arvan, et ma ei julgeks seda teha. St – kui sunnitakse püssiga, siis teeks, aga vabatahtlikult mitte. Langevarjuhüppega saaks vast hakkama, mulle on räägitud, et selles kõrguses enam nii õudne pole, sest sa oled nii ebareaalselt kõrgel lihtsalt.
10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Eh. Ja nje snaaju, ma ei söö väga helbeid. Aga mulle meeldib meega paisutatud riis. Ja šokopopsid.
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Talvesaabastel küll, muudmoodi ei saa. Aga oi kuidas ma vihkan seda, kui paelad jäävad saabaste küljest sulanud lumeloiku ja saavad märjaks ja sa pead siis märgu paelu siduma. Väkk. Tegelt – ainuke, millel paelu ei seo, on tennised. Ketsidel ja sporditossudel seon ikka.
12. Kas pead end tugevaks?
No kogu selle rasva all on tõesti lihased olemas, aga pooltki mitte sellisel tasemel, mida ma ideaaliks olen seadnud. Töö selles suunas jätkub.
13. Milline on su lemmikjäätis?
Šokolaadijäätis šokolaaditükkidega. Kookosejäätis.
14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Mida ikka märgatakse – välimust, riietust, naeratust, silmi.
15. Roosa või punane?
Mis küsimust siin üldse on – punane muidugi.
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
See igavene võitlus ilusaks ja heaks hakkamisega. Tahaks juba paika saada ja hakata rahul olema. Ja sünnimärgid ei meeldi, eriti need, mis mul käte peal on. Võh. (Teiste sünnimärgid mind ei häiri, enda omad jubedalt.)
17. Mida igatsed kõige rohkem?
Rahulolu.
18. Millise asja ostsid endale viimati?
Läksin ostma märkmikule uut sisu, aga ostsin liiga suure. Siis mõtlesin, et lõikan ääred maha, küll mahub ära, aga loomulikult lõikasin ma nii ära ka kuupäevad ja kuud. Nii et nüüd on nüsitud paberilehed, ja märkmikusisu pean kah uue ostma.
19. Mida hetkel igatsed?
Raha.
20. Mida viimati sõid?
Tegime patat täna. Koos tomati-sibulasalatiga.
21. Mida hetkel kuulad?
Tuulutan tuba, kuulan, kuidas lund väljas sajab ja kuidas Miuks toa niisutamiseks nurka pandud veekausist juua lakub. Arvuti ragistamist kuulan ka.
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Tahaks olla ilus taevasinine.
23. Lemmiklõhn?
Sirelid. Sooja keha lõhn. Soolane merelõhn. Boloneesekastme lõhn. Maikellukeste lõhn. Selle Selveris müüdava 60kroonise lõhnaküünla lõhn (sinine). Õhu lõhn pärast suvist äikest. Värske pesu lõhn. Märja asfaldi lõhn. Jõelõhn kevadiste tulvavete ajal. Kuuselõhn. Märja sambla lõhn. Emme koduköögi lõhn. Kotlettide lõhn. Ahjuprae lõhn. Kodune jõuludeaegne lõhn. Värskete kaskede ja kaseviha lõhn. Valminud kirsside lõhn. Elu ja õnnelik olemise lõhn.
24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Õega. Me lähme homme tuubima jälle!
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Poks. Jalgpall. MMA. Vabavõitlus. Kas ma jalgpall juba ütlesin?
26. Su juuksevärv?
Tumeblond on vist õige hinnang. Kunagi olin muidugi heleblond. Või õigemini, tegelikult on mu juuksed kirjud. Pealt pleekinud, alt tumedamad. Suviti eriti.
27. Su silmade värv?
Tahaks öelda, et roheline, aga tegelikult taevavärvi – kui taevas hall, siis silmad ka hallid. Aga õnneks ikka viskab rohelist ka sisse. Ma armastan rohelisi silmi!
28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei, sest isegi prillidega on probleeme. Ma ju ühest silmast peaaegu pime, nii et selliseid prille või läätsi, millega ma päriselt mõlema silmaga näeks, ei ole olemas.
29. Lemmiktoit?
Pastaroad. SUPP! Vürts. Tuli.
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Mõlemad, vastavalt tujule. Õnnelikke lõppe on ka vaja.
31. Mis filmi viimati vaatasid?
Birxiga vaatasime ära “It’s complicated”. Täitsa okei oli.
32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Punane maika.
33. Suvi või talv?
Talv. Sügis. Kevad. Suvi. Täpselt selles järjekorras.
34. Kallistused või suudlused?
Mõlemad.
35. Lemmikmagustoit?
Pole suur magusasõber. Pomelot ja mandariine armastan loomakombel.
36. Mis raamatut hetkel loed?
“Minu Nepaal”. Palahniuki “Pygmy” on pooleli.
37. Mida su hiirematt kujutab?
Pole sellist asja. Hiirtki ei kasuta eriti.
38. Mida viimati telekast vaatasid?
Õe juures vedelesin ühel päeval niisama ja vaatasime “Kirgede tormi”. Täitsa põnev oli kusjuures. Ja naljakas.
39. Lemmikheli?
Tasane unine nohisemine. Kassinurr. Kui suvetuul puhub autoaknast sisse. Foo Fightersi album “Echoes, Silence, Patience & Grace”. Vihmapiiskade langemine aknaplekile. See summutatud mulliline vaikus, mis saabub, kui hüppad pea ees vette. See rak-rak-rak, mida teeb Inimese käekella küljes olev ketas.
40. Rolling Stones või The Beatles?
Queen.
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
No ma olen ju legendaarne mittereisija. Aga Egiptus ikka.
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Ma võin teha paljusid asju, aga kahjuks kõike üsna keskpäraselt. Väga hea pole milleski.
43. Kus sa sündisid?
Tartus ikka. Toomemäel muidugi.
44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Viimati oli see number midagi saja kanti, aga ei viitsi praegu proovida.
45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Mm… No ikka pidevalt tutvun uute inimestega, kui väljas käin. Ja neti teel ka peaaegu iga päev leian kellegi uue.
46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Oh, issake. Kõigiga peaaegu on kohtutud, osadega unes, osadega ilmsi. Kui on ette nähtud, et me kohtume, küll me siis ka kohtume. Aa, Avantüristidega oli lõpuks tore irl tuttavaks saada.
47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Olen kõikide blogijate, kes on raamatu välja andnud, oma ka ostnud. Alates Belle De Jourist ja Dooce’ist lõpetades Avantüristide ja Epuga. Aga kui Wistful Writer midagi lõpuks avaldab, siis ostan kindlasti. (Yes, I just mentioned you! And said that if you finally manage to publish something, I will definitely buy that. Now, chop-chop, off you go, creating your masterpiece!)
48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Ma arvan, et ma olen naine. Aga siuke pärisnaine, mitte selline pooletoobine nagu praegu.
49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Paris Hiltoni koerana.
50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Send this to 20 friends… Õh, kuidas ma seda vihkan! Kes tahavad, teevad ise, on ju nii.
Novot. Täna oli siis see mu kauaoodatud KKT viimane trenn ja ma terve eilse õhtu ja tänase hommiku harjutasin kõnet. Ma nimelt tahtsin suurte ja ilusate sõnadega treenerile öelda, et ta on mu lemmik ja mul on väga kahju, et ma enam ei saaa tema trennis edasi käia. Ja võibolla teda natuke ka seebitada, et äkki ta mõtleks teha samu trenne ka õhtuti.
Ja siis juhtus selline lugu, et ta võti külmus lukuauku ära ja ta ei jõudnudki meile trenni andma. Ootasime seal siis kakskümmend minutit asendustreenerit (käisin vahepeal jõusaalis vaatamas, kas ma olen tugevamaks saanud – ei olnud), kes, kuuldes sõna “hantlid”, tegi virila näo ning jätkas karglemist ja keerutamist.
Uh, kuidas ma vihkan keerutamist!
No nii ma sealt tulema tulingi, keset trenni, pisarad nördimusest silmas.
/
Pärast jäin kirjastuse hoovile lumme kinni, tagusime Epuga seal päris mitu korralikku minutit lumekamakaid siia-sinna.
/
Segased ajad on. Nii üldiselt. Hinges ja mujal ka.
Kuna ma järgmisest nädalast ei saa hakata enam oma armastatud treeneri juures kella 12 trennides käima, siis olen nüüd kaks nädalat või nii käinud ja erinevaid teisi minu spordiklubi trenne proovinud. No neid, kus ma reaalselt saaks hakata järgmisest nädalast käima.
Alguses, kui ma selle treeneri juurde läksin, valisin ma veits vale trenni – kõlava nimega fatburni, mis reaalsuses kujunes lihtlabaseks aeroobikaks. Või õigemini – lihtsat ja labast polnud seal midagi, sest teate, ma olen siuke puujalg, et lihtsalt on võimatu minu jaoks mingeid kombinatsioone omandada või teha. Pealegi hakkab mul maru kähku igast hüplemisest pea ringi käima ja siis on veel raskem mingeid kombosid teha.
Aga siis saatusin ma sama treeneri body KKT (kõht-käed-tuharad) trenni ja see oli praktiliselt SEITSMES TAEVAS. No täpselt selline trenn, mis mulle meeldib. Alguses natuke soojendust, siis hästi palju ja mõnusaid ja erinevaid jõuharjutusi, küll kangide, küll hantlitega. Vahepeal pingi pääl kah. Ja lõpetuseks hästi palju mõnusaid ja erinevaid kõhulihaseharjutusi. No siuke perfecto trenn lihtsalt noh.
Aga seda on ainult kaks korda nädalas, esmaspäeviti ja kolmapäeviti kell 12. Ja nüüd pean ma sellest raske südamega loobuma.
Siis proovisin ma sama trenni KST varianti, mida annab teine treener, kes pole nii hirmutav, vaid on siuke Elav Päike, ainult et talle meeldib liiga palju sammukombosid teha, leidsin ma.
Kuid siis ei teadnud ma veel, et nende trennide alternatiiv, lihtsalt body hoopis kolmanda treeneriga, ajab lihtsalt nutma.
Alustuseks käisin ma sama treeneri juures body xpress 45-s reedel, mis on kah kell 12. Vaat see oli juba natuke suurema väljakutsega trenn, selles mõttes, et ma pidin ikka paar korda end sundima mitte vihastuma. Õnneks olid harjutused teistest bodydest erinevad, nii et vahelduse mõttes oli päris tore. Kuigi treener mingi hetk lihtsalt kisas: “JÕUATE-JÕUATE! Trennis PEABKI raske olema!!!”
Tõde muidugi, peabki raske olema, aga täna siis jälle tema juures selles kella viieses trennis käies suutsin ma tunni aja jooksul terve nimekirja asju kokku panna, miks mulle täpselt ta trenn ei meeldi ja mis ta võiks teistmoodi teha.
Tähendab, mu lemmartreeneri harjutused on ka väga rasked, aga ta õnneks laseb nende vahepeal puhata. Treener nr Tänane ei tee seda – ta lihtsalt läheb sujuvalt ühest karmist harjutusest teise, ilma ühegi puhkepausita. Ja kui Lemmartreeneri tunnis vahepeal ikka mõned nats viilivad ja puhkavad, siis Tänase Treeneri trennis oli ringi vaadates pidevalt umbes 25% inimestest maas. No lihtsalt ei jõudnud. Väikesed puhkepausid oleksid kindlasti maasolnud inimeste arvu kahandanud. Ja minu meelest on mõistlikum teha palju erinevaid harjutusi väikeste puhkepausidega kui kaht ühetaolist harjutust pikalt ja puhkepausideta. Aga ma pole sporditeadlane kah.
Novot. Ja siis Tänane Treener armastas ikka üleliia palju sammukombosid ja vot sellest ma aru ei saa. Kui trennikirjelduses lubatakse MITTE sammukombosid, vaid hoopis jõuharjutusi kangide-hantlite-pingiga ja selle asemel on METSIKULT sammukombosid, siis no… maitea.
Ja ma jälestan sammukombosid. Mitte et ma neid teha ei suudaks, suudan küll üldiselt neid lihtsamaid. Aga mul hakkab lihtsalt KOHUTAVALT IGAV. Ma ei suuda teha ühetaolist asja 25 minti järjest, no ei suuda ja ei taha. Iga kord, kui treener jälle “Uuesti, alga!” karjus, pidin ma nutma hakkama. No kaua, no kaua veel! Tahan teha jõuharjutusi! Lihtsalt kohutavalt tüütavad ära ühed ja samad asjad. Ja kahjuks veendusin ma, et ta jõuharjutused olid täpselt samad, mis reedeses xpressis (vrdl Lemmartreeneriga, kel on iga kord midagi uut ja põnevat pakkuda).
Oeh. Nüüd ma olen hädas. Ma hakkasin tohutult oma 12seid trenne armastama noh. Ja treener, kes pärast fatburni tundus olevat surma enda kehastus, on nüüd saanud mu täielikuks tuburubu-lemmikuks noh. Mul ei ole tema trennis kunagi igav, ma saan alati mõnusa värina sisse (st et ei ole liiga nõrk) ja ta pakub palju erinevaid harjutusi. JA MINIMAALSELT SAMMUKOMBOT.
Nüüd jääb mul vist üle ainult bodypumpi minna, mis meeldis mulle ka täitsa okeilt, aga esiteks on meil seal treenerid ainult mehed (ja mulle meeldivad naistreenerid) ja teiseks… noh, mulle MEELDIS mu lemmartreeneri trenn noh!
Igavene rist ja viletsus. Äkki peaks kah hoopis jõusaali ringtreeningu peale mõtlema… (mida meie saalis küll ei tehta…)
Võtsin Luizelt meemi, kuigi noh, paljud sündmused olid kõvasti enne minu aega…
Kirjuta, kus olid Sina kui…
1. esimene inimene astus Kuule 21.07.1969
Mu ema oli siis 10aastane, nii et võimalik, et ta pisikeses peas käis nukkudega mängides mõte läbi, et kunagi saab ka tema endale tütred, aga ega jah, võib öelda, et ma polnud mitte plaaniski veel.
2. John Lennon mõrvati 08.12.1980
Sel ajal ma võisin juba plaanis olla, igal juhul mu ema ja isa vist kurameerisid sel ajal juba… Abielus vist veel ei olnud.
3. toimus Tšernobõli aatomielektrijaamas plahvatus 26.04.1986
See on üks mu esimesi mälestusi – ma mäletan väga uduselt, kuidas ma kõndisin isa käekõrval lasteaeda (või vähemalt selles suunas – kas ma käisin kaheaastaselt juba lasteaias? Hmm…) ja küsisin: “Kus see seen taevas on?” Mäletan ka, kuidas muretsesin happevihma pärast, ise alles tilluke kaheaastane põngerjas. See oli aeg, mil mu ema ootas Sikit, aga huvitaval kombel seda ma ei mäleta. Õde sündis sama aasta sügisel.
4. Balti kett 23.08.1989
Selle kohta pole mul mingit mälestust, kuigi olin juba viiene. Ma mäletan, et mingi vahe ma arvasin, et seisin ka Balti ketis, sest keegi klassiõde väitis, et ta olla mind telekast näinud, aga ometi ei olnud see tõsi. Ma arvan, et ma olin suure tõenäosusega maal vanaema juures.
5. Estonia uppus 28.09.1994
Olin siis värskelt astunud põhikooli ning enam ei saanud lõunani magada, koolitunnid algasid juba kell 8. Ka sel hommikul ärkasime pimedas ning telekast tulid ärevad uudised. Mäletan, kuidas seisin teisel korrusel mataklassi ees, oli pime, väljas ulus tuul, ning ootasin tunni algust, kui tuli mu naabritüdruk ja ütles: “Noh, üsna nõme ju, mis Estoniaga juhtus?” Mäletan, kuidas tema sõnakasutus tekitas mus põlgust – kuidas ta midagi nii suurt ja traagilist nii lapsikult kokku saab võtta? Hiljem lummas Estonia katastroof oma traagilisuses mind veel pikaks ajaks, olen vist lugenud läbi vähemalt pooled sel teemal ilmunud raamatud ja artiklid.
6. Diana suri 31.08.1997
Ka selle kohta on mul ere mälestus – jalutasin just bussijaama poole, siis oli see veel ju vana ja lagunenud meil. Ma mäletan täpselt seda hetke, kui ma kõndisin üle bussiparkla ning jõudsin esimeste postide juurde ja mõtlesin, kui kohutav see kõik on. Ja kuidas on see võimalik, et meie printsess on surnud… Mäletan ka, kuidas vaatasin telekast matuseid ja ulusin nutta.
7. saabus aasta 2000
Perekonnaga Emajõe ääres. Ootasime ääretult suurt tulemöllu, aga saluut oli igav ja pettumust valmistav. Pärast sadas laia lörtsilund, ma jalutasin sõpradega linnas ringi, seljas sinine karvane kasukas ja andsin endale lubadusi uuel aastatuhandel olla parem inimene. (Senimaani feilin.)
8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.09.2001
Oli mu õe sünnipäev ja ma olin naelutatud teleka ette, vaatasin hirmusegaduses ja õudusvärinas tornide langemist, mida tundide kaupa näidati. Järgmisel päeval või umbes nii hakkasime me sõitma bussireisile Saksamaale. Mäletan, kuidas Poola piiril tulid piirivalvurid bussi, vaatasid neljakümnepealist lastekarja ja viskasid nalja: “Terroristõ njetu?” Me kõik naersime närviliselt.
9. Michael Jackson suri 25.06.2009
Vedelesin oma voodis ja valmistusin magama minema, kui järsku hakkas Twitter kubisema ärevatest teadetest, et Michael Jackson on surnud. Minu esimene selleteemaline tweet tuli kell 00:45. Olin hirmus unine, sest olin kaks päeva järjest tööl olnud, aga ei saanud enne magama minna, kui oli kindel – jah, ta on tõesti surnud. Saatsin veel õele ja Birxile sõnumid ning uinusin, kui Twitteris hakkas levima spoof, et ka George Clooney on surnud. See oli minu jaoks juba liiga palju. Hommikul ärkasin ilma Michaelita maailma ja see oli väga veider ja kurb tunne.
10. milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
See uudis polnud küll eilsest päevast, vaid vist reedesest, aga ma ootasin eile veel poole ööni, et see lubatud -32 ära tuleks. Ma tõesti tahtsin tunda, mis tunne see on, kui on NII külm. Aga läksin magama -22 kraadi juures kell 1 öösel ning hommikul ärkasin, vaatasin aknast välja ja sain kohe aru, et on soojaks läinud. Või noh, “soojaks”, -14C.
Ma hakkasin blogisid lugedes ja Facebookis ringi kolades mõtlema, et ilm siin Eestis takistab teinekord nii paljusid asju. Antud juhul ma mõtlen, et külm takistab olemast keskkonnasõbralik. Esiteks mõelda vaid, kui palju kulub kütust, et meile võimaldada elekter ja soe, kui palju läheb praegusel ajal küttepuitu, et vaesed inimesed surnuks ei külmaks… Ja palju sellest polegi ju sugugi taastuvenergia. Pidevalt on pime, see tähendab, et pidevalt põlevad kuskil tuled… jälle kulub elekter.
Need, kellel kipuvad torud ära külmuma, peavad jätma ööseks kraanid tilkuma, et vesi liiguks ja jääks ei muutuks. Või siis peavad nad torude ümber juhtmed mässima ja torusid elektriga soojas hoidma. (Ma pole ise külmunud torudega kokku puutunud, aga umbes nii olen ma aru saanud, et asjad käivad.)
Ja muidugi autojuhid. Selleks, et auto korralikult soojaks läheb, kulub pool tundi – ma ükspäev testisin, sest läksin taarat viima ja mootor töötas kõigepealt kogu selle aja, kui ma kolm korda edasi-tagasi trampisin ja ülevalt taarakotte tassisin, siis ta töötas terve selle aja, kui ma taarat masinasse toppisin ja alles siis oli ta soojaks läinud. Pealegi on auto tervisele kasulikum jätta mootor lühikeste otste ajal tööle, sest külmaga kipuvad sitemad akud kiirelt tühjaks jooksma. Aga iga jumala kord tõmbub mu roheline südametunnistus valusalt kokku – aga no teisiti ka ei saa. Võib muidugi jätta auto üldse seisma ning sõita ühistranspordiga (taarat muidugi sellega ei vea, eriti kui on seitse kotti, aga nii üldiselt), aga ega külmas seismine ei tee ka ühelegi masinale head.
Üldiselt on see vist praegu vajaduste püramiidi küsimus. Kui sulle on olulisem ja esmatähtsam ellujäämine (=kütmine, et mitte ära külmuda, näiteks), siis see ongi esmatähtis ja sa teed kõik endast oleneva, et sooja saada.
Nii et igatpidi oleks lihtsam olla keskkonnasõbralik soojemas kliimas… aga eks õnnestub paljudel siiski see ka olenemata kõigest. Valikute ja prioriteetide küsimus.
Kuidas teie külmaga võideldes oma rohelist südametunnistust rahustate?
Edit: Eva-Liisa annab nõu, kuidas rohelist südametunnistust rahustada.
Eile linastus sellise sarja nagu “Caprica” piloot. Me hakkame seda B-ga õhtul vaatama, aga olgu öeldud, et ma olen täiesti nerd-excited, sest ikka mitu-mitu aastat pole turule head sci-fi sarja tulnud. “Dollhouse” oli omamoodi hea, aga see ju känseldati ära, eks ole. Ja “V” oli TÕELINE pettumus, klišee klišee otsa. Õudne. Noh, “Fringe” on muidugi superhea, aga kas ta on päris sci-fi?
Igal juhul, “Caprica” tuleb “Battlestar Galactica” tegijatelt ja nagu ma kirjeldustest aru saan, on tegu BSG eellooga, mille tegevus toimub 50 aastat varem. Siit võib lugeda 12 põhjust, miks kõik seda sarja ootavad. Mida seal kirjas ei ole – aga mis lisab minu silmis sarjale miljon protsenti väärtust – on tõsiasi, et sarjaga liitub märtsis James Masters. JAMES FREAKING MASTERS!
Treiler ei ole just paljuütlev ja kuidagi kehva kvaliteediga on ka, aga mul on suured lootused sellele sarjale pandud. Luban, et teen update´i, kui olen piloodi ära vaadanud.
Edit 1. Leidsin parema treileri ja panin siia. Ja võibolla tõesti oli preair eelmisel kevadel, ametlikult esilinastus see sari siiski eile, 22. jaanuaril.
Kas olete tähele pannud, et külmaga muutub kõik heliliselt hoopis teistsuguseks? On tunne, et terve maailm on justkui vati sees – hääl liigub aeglasemalt, inimesed liiguvad aeglasemalt, tunnid ja minutid kerivad edasi hoopis teisel kiirusel, kui soojema ilmaga.
Eile kuulsin raadiost, et lubatakse pühapäeva ööseks kuni -32C külma ning karjatasin: “Uau!” Ei mäletagi, mil viimati nii külm oli.
Jah, muidugi meeldib mulle see talv praegu täiega, kuigi pean tunnistama, et põlise külmaarmastajana kaob minugi külmakindlus umbes -17 kraadi juures ära ning alla selle tahaks vaid kodus teki sees lösutada ning vürtsikaid toite nosida.
Toitudega on muidugi kehvasti, sest raha ei ole üldse ning lisaks on ju jälle tulnud tõsine kaalujälgimine peale. Selles vaimus olen sel nädalal iga päev trennis käinud. Peamiselt selle pärast, et see on üks kindel koht, kus saab sooja ja naha märjaks, kuid ka selle pärast, et olen sel nädalal eriti vana olnud – juba kell 22 magama keeranud. Ning uskumatul kombel läks täna uni juba enne kella kaheksat ära – seda ei juhtu minuga just mitte õige sageli.
Kassid on elektrit täis ja särtsuvad, kui neile pai teha. Täna läksin ka ise elektrit täis – hommikumantel särtsus ja raksus, kui jalgu puutus.
Aga aju tundub olevat külmunud koos terve muu maailmaga. Poolikud wordi dokumendid vahivad mulle etteheitvalt otsa ja ootavad, et ma end kokku võtaks. Ja ma võtangi.
Kui olen trennis ära käinud.
…aga mõnedele inimestele peaks võib-olla meelde tuletama, KES ja MILLINE ma ikkagi tegelikult olen. Isiksusetüüpi, muide, EI SAA muuta. (Psühholoogid, kui ma eksin, siis vaielge vastu!)
Ma olen kunagi küll rääkinud, et kõik kõige suuremad jamad, mis minuga on juhtunud, on juhtunud kelgutades. Aga kuna kordamine on tarkuse ema (ja ma ei suutnud tegelikult päriselt sellist postitust arhiivist leida), siis.
Kunagi, kui ma olin umbes 3aastane ja käisin lasteaias, mõtlesime me, et kuna meil lasteaia hoovis mäge pole, küll aga oli tühi bassein, siis on kõige targem liu laskmiseks toetada salvokad tagurpidi basseini äärele ning mööda kelgu põhjasid alla libistada. Kõigil õnnestus säärane meelelahutus muidugi superhästi, välja arvatud minul. Mul nimelt libises kelk ääre pealt ära ning kukkusin suure prantsatusega tühja basseini. Keel hammaste vahel. Või õigemini – nüüdseks juba see, mis keelest järgi oli jäänud. Ega ma tegelikult sellest intsidendist suuremat ei mäleta, mäletan, kuidas üle lihaka-raudtee kiirabiautos sõitsin ning pseudomäletan (ehk siis ema on rääkinud ja mul on tekkinud sellest mingi pilt mällu), kuidas ma ei saanud tükk aega rääkida, sest keel oli paistes. Sest ma olin ta POOLEKS HAMMUSTANUD. Ja ta õmmeldi tagasi kokku.
Umbes kuueaastasena nääride ajal maal vanaema juures olles käisime kah kelguga sõitmas. Mul oli tol ajal Suur ja Tark Sõbranna (nimega Krõõt), kes ütles elutargalt, et kõige kiftim on sõita mäest alla PÜSTI SEISTES ja et ainult nannipunnid istuvad persili kelgule ja libistavad end nii. Seekord, muide, olime jälle lasteaiahoovis, ainult et selles lasteaias oli mingi mäeke ka olemas. Nüüd muidugi, kui ma ükskord hiljuti seal käisin, ei jõudnud ma ära imestada, kuidas selline KÜNGAS mulle kunagi MÄENA sai tundua. Aga enihuu. Suur ja Tark Sõbranna libistas end sujuvalt ja graatsiliselt mööda küngast alla, pikad juuksed talvetuules lehvimas. Pisike ja abitu Daki üritas sedasama teha. Muidugi kukkusin ma esimesel katsel ninuli, hakkasin (ilmselt) nutma ja jooksin koju vanaema juurde. Pärast seda ei lubanud vanaema mul mõni aeg Krõõdaga suhelda, sest ta leidis, et tal olevat mulle halb mõju.
Siis ta veel ei teadnud, et halb mõju on mulle KELKUDEL, mitte inimestel.
Kui ma olin juba natuke suurem, nii üheksandik, siis läksime ükskord Kassitoomele sõpradega kelgutama. Kelke muidugi polnud, olid suured prügikotid. Ja muidugi oli kõige kiftim teha rongi – klammerdasin end siis tugevalt eesistuja (mu tollane heartthrob) külge, hingasin sisse ja alla me sahisesimegi. Muidugi aga hakkas kile keerduma, lõpuks sõitsime me mäest alla selg ees. Ja kunagi turvaliselt viimane olnud Daki oli nüüd esimene… Esimene, kes sõitis otsa all puntrasse sõitnud inimestele, kellest ühe jalg vastu mu kuppu tulistas, nii et mina oma tol ajal veel sirge ja kauni ninakese heartthrobi kuklasse kütsin.
Alguses ei olnud väga midagi, aga järgmisel päeval, kui ma ei viitsinud matas olla, hakkas mul imetabaselt pea valutama ja terava silmaga klassijuhataja nägi ka, et mu kaunist ninast on järel suur sinine moodustis ning lubas mind (ja mu hoolitsevat sõbrannat, kel polnud tegelikult muidugi asjaga suurt pistmist) traumapunkti minna. Kus tuvastati mul ninaluumurd ja peapõrutus. Ja lubati nädalaks koju jääda, jei!
Umbes järgmisel aastal, kui ma olin vaid natukene vanem, aga mitte üldse oluliselt targem, läksime me JÄLLE kelgutama. JÄLLE Kassitoomele. JÄLLE kilekottidega. JÄLLE tegime rongi. Seekord aga mööda seda nõlva, kus keset s*ttumist kasvab suur pärn (mille najale on küll hea näiteks Öölaulupeo ajal toetada). Järgnes järgmine dialoog.
Daki: “Kuulge… Ärme ikka tee rongi. Siin on ju puhas jää!”
Maris: “Ei ole hullu midagi!”
Daki: “Aga see puu…”
Kati (vist oli tema, aga võin eksida): “No see puu ei jää ette!”
Daki: “No ma ei tea…”
Maris ja Kati: “Ei ole hullu midagi! Me ju hoiame üksteisest KINNI.”
Daki: “Okei… Aga ärge siis sinna vasakule hoidke, hoidke ikka rohkem paremale, et läheks puust MÖÖDA.”
Maris ja Kati: “Okei! Läksime!”
Pool minutit hiljem…
Daki: “KAS MUL AJUD PAISTAVAD?! ÖELGE KOHE AUSALT, KUI PAISTAVAD!”
Maris: “Loll! Kui sul ajud paistaks, siis sa ei küsiks seda!”
Ühesõnaga, muidugi lagunes meie superrong ja mina kui kõige esimene (sest ma tahtsin kindel olla, et me ikka paremale tüürime) kihutasin üks hetk jälle selg ees mööda jääd alla. Korra veel jõudsin vaadata, et fakk, PUU LÄHENEB METSIKU KIIRUSEGA ja käed peakolu ümber panna, aga abi polnud sest suurt midagi. Ikka käis litt ära, silme eest lõi mustaks ja liuglesin orupõhja välja, kust ma tõusta ei julgenud (vt eelpoolmainitud jutt ajudest), käsi pea ümbert liigutada ammugi mitte.
Õnneks ei olnud ajud väljas ning kui lõpuks kiirabi saabus, siis pidin omal jalal oma augupeaga mööda nõlva üles komberdama. Kiirabiautos laulsin arstidele seda because I got high lugu, mis tol ajal äärmiselt populaarne oli. Ning EMOsse jõudes tõstsin paanikat, kui sain aru, et nad raiped tahavad ju mind õmmelda ja ÕUMAIGAAD NAD AJAVAD SELLEKS MU JUUKSED ÄRA.
Asi lõppes arstide võiduga ja veel pool aastat hiljem kandsin ma soengut nimega Paneme Juuksed Üle Pea Patsi, Et Auk/Harjased Näha Ei Oleks. Ahjaa, näpp oli ka vist mõrane.
Novooot.
Te ilmselt mõistate nüüd minu skeptisismi kõikide asjade suhtes, mis tähendavad, et ma pean persili mingite libisevate asjade peal mäest alla sõitma. Üle-eelmisel talvel sain ma esmakordselt üle viie-kuue aasta üle oma suurest kelgutamishirmust ning käisime esimest korda snowtube’imas Otepääl. No kuna seal polnud suuremat asja mäge, siis polnudki väga hull. Ja puid polnud seal ka.
Aga eile tegin ma tõelise vägiteo. Ma käisin Veemäel snowtube’imas! Ja kui keegi on käinud Veemäel (Meegomäe kandis), siis ta teab, et Otepääga võrrelda seda kohta ei saa. See on umbes nagu… Otepää on Tartu teletorn ja Veemäe on Eiffeli torn. Neli rada, üks hullem kui teine. Lõpuks aga ma julgesin isegi sellest kõige rämedamast alla sõita, kuigi hinge lõi nii kinni, et kisada ei saanudki. Ja lõpuks nõustusin isegi tüdrukute ettepanekuga teha rongi, eeldusel, et mina olen esimene.
Te juba ilmselt aimate, mis järgneb…
Muidugi pääses rong lahti, muidugi kimasin ma üksi mööda hirmsat rada kausis siuh-säuh käies alla, trobikond naisi püssikuulikiirusel järgi kihutamas. Ja MUIDUGI sõitsid nad mulle selga. Aga õnneks sel korral ei juhtunudki midagi traumaväärset, ainult selja tõmbasin ära, aga see on mul ju vana vigastus, ma olen selle jõusaalis crunch-masinaga ka ära tõmmanud, nii et ei midagi hullu. Ainult natuke ei saa pead liigutada.
Järgmisel nädalavahetusel jälle?
