õnn
Viimased kolm päeva olen ma obsessinud selle üle, et mu elus on kõik hetkel kohutavalt hästi. Ja loomulikult peab see ju tähendama, et midagi läheb kohe konkreetselt suure pauguga perse või on mul nüüd karmapunktid täiega nulli kulutatud ja ikka hakkab edaspidi halvasti minema. Või ükskõik, mis, nii ei saa ju olla, et kõik on nii hästi?
Lisaks on mind vaevanud süümepiinad, et mind ümbritsevad täiesti oosõm inimesed. No täiesti oosõm. Mul pole praegu ühtegi sõpra, kelle kohta ma ei ütleks, et nad on totaalselt oosõmid. Sest nad on. Isegi need sõbrad, keda ma näen kord aastas, on lihtsalt suurepärased. Ja siis ma mõtlesin, et mul on neist nii kahju, et nad minusugust taluma peavad. Aga mingil imelikul põhjusel on nad minu juurde jäänud ja oosõm inimesi tuleb mu ellu aina juurde. Ma olen kuskil midagi oma elus ikka väga õigesti teinud. Kõige selle kõrval, mis ma valesti teinud olen – loomulikult.
Niisiis, eile ma otsustasin, et kuna kõik on nii hästi, siis peab KOHE midagi halvasti minema. Kõigepealt mõtlesin ma välja, et Mallukas kindlasti vihkab mind. Miks? No jumal teab. Aga raudselt vihkab. Lõpuks ta vastas mu sõnumitele arusaadava segadusega: «Mis. MÕTTES?!» ja: «Mis sul viga on?»
Kuna Mallukas ei vihanud mind, siis pidi midagi muud kohutavat juhtuma. Näiteks et keegi sureb kohe ära või et Naabrinaisega on halvasti või midagi. Naabrinaine, kes õndsalt südaööl magas, kindlustas mulle unetu öö, sest arusaadavalt ei tulnud ta selle peale, et mu öisele sõnumile kohe vastata ja öelda, et kõik on muidugi hästi.
Hommikuks olin ma unetusest kurnatud ja väsinud ja enam nii väga ei obsessinud selle üle, et kui kõik on nii hästi, siis järelikult on kõik nii halvasti (või kohe läheb).
(Ma sain just aru, kui mõistlik ja tasakaalukas see jutt tundub. Ma kujutan ette oma saiki nägu, kui mul talle sellest meeles rääkida on. Pööritab silmi, paneb käed rinnale risti ja ütleb midagi tabavat selle kohta, et obviously on sel mingi põhjus, miks me teineteist regulaarselt juba neli aastat näeme.)
Niisiis, ma jätkasin oma oosõm päeva, tehes oosõm asju, näiteks vaadates, kuidas mu lemmikkoer ja mu lemmiklaps on nunnud. Või tundes Milale kaasa sellepärast, et tema, olles vana armsus ise, peab leppima sellise emaga nagu mina. Vaene laps! Ja ta ise veel ei teagi, mis valiku ta teinud on mulle sündides…
Ja siis, kui ma olin oma oosõm sõpradega käinud oosõm dinneril ja kohtunud oosõm Millie (haah, see kõlab nagu superkangelase nimi!) ja gängiga ja kõik oli jätkuvalt oosõm, tulin ma koju, juba peaaegu unustanud selle TÄIESTI RATSIONAALSE ärevushäire teemal «kõik läheb kohe pekki», panin ahjud kütte, käisin vannis ja tegin kana ja siis sain südaööl kirja, mis kindlustab, et täna öösel ma ei maga.
Ma saan sellest täpsemalt rääkida ülehomme, aga igal juhul on mu elu toonud mind mu tehtud valikutega sinna, et 40 minutit oma oosõm elust pühendab Dylan Moran mulle.
…
..
I’ll let it sink in.
…
..
.
What nagu. Ma ausalt luban olla hästi professionaalne ja kuigi ma olen täiesti kindel, et kuna ma seda posti nüüd kirjutan, siis teatab hommikul mu toimetaja näiteks, et see kõik jääb ära või… ma ei tea, midagi kindlasti võib minna veel sada korda valesti. Ja ma juba lubasin Naabrinaisele, et ma ei häbista teda Morani ees ja olen nagu normaalne ajakirjanik kunagi.
Aga ärge palun üldse andke mulle ideid, mis nüüd edaspidi kõik nii valesti võib minna, et karmakaalud jälle tasakaalu läheks, sest NII OOSÕM ASI ei tule tasuta ju?
Appi.
Ma kardan, et see ongi see, kuidas suremine tundub. Sest ma lihtsalt surin. Sulasin väikeseks lombiks elutoapõrandale ja taastun alles kauges tulevikus.
Sarnasel teemal...
kuidas ma täna paar tundi arvasin, et ma olen skisofreenik
Kõigepealt, oletus, et ma olen skisofreenik, ei olegi nii väga laest võetud. Meie suguvõsas antud haigust esineb ja teadupoolest on ka minu pikaajalise saiki-külastamise ajaloo jooksul toimunud järgmine dialoog.
Saik: «Kas sa hääli ka oled kuulnud?»
Daki (vaikib mõtlikult)
Saik (pabinasse sattudes): «Ei noh, saad aru, ära solvu, aga ma pean seda küsima! Ükskord ma ei küsinud ja pärast tuli välja, et loomulikult kuulis see patsient hääli, kuid see oli talle nii igapäevane, et ta ei pidanudki seda imelikuks ja ise mainima ei hakanud…»
Daki (vabandavalt): «Ei, tead, ma üldse ei solvunud, ma lihtsalt jäin mõttesse, sest ma pole kunagi sellele mõelnud. Kuigi kõik korterid, kus ma elanud olen, on küll «kummitanud»…»
Seda, kas ma kuulen siis hääli, ma teada ei saanudki, sest ma pole suutnud välja mõelda, kas need hääled peaksid olema minu PEAS (umbes nagu sa kuuled iseenda mõtteid) või on hääled midagi, mis toimuvad PEAST VÄLJAS, ehk et kas tegu on millegagi, mida sa tõesti KUULED nagu kuuled sõbra juttu või koputust aknale.
Rääkides koputustest – eelmisel nädalal juhtus mitu õhtut nii, et ma selgelt kuulsin, et keegi koputab aknale. Meil ju uksekella pole, eks. Läksin vaatama – ei kedagi. Vähe ma siis ei hirmunud kakatuks. Mõni tund hiljem – jälle koputus. Mõtlesin, et seekord enam ei lähe vaatama, aga piilusin kardina vahelt – oligi kaks kuju. Üks natuke Naabrinaise moodi, aga teine oli võõras, ei osanud aimata, kes selline tütarlaps küll meie sõpradest on, kes Naabrinaisega pühapäeva õhtul pimedas mulle akna taha tulevad. Keskmist kasvu, sale, mütsiga, aga pimedas on ju kõik kassid hallid. Ilmselgelt oli ta mitterase, see välistas ka mõned sõbrannad.
Tegu oli muidugi Naabrimehega, nagu ma ust avades taipasin.
Aga tagasi tänase juurde.
Hommikul ootas mind kirjakastis armas kiri tundmatult noormehelt. Ta vabandas, et oli reedel pealetükkiv tundunud, kui me koos taksoga koju sõitsime. «Kevad vist südames,» kirjutas ta. Edasi rääkis ta, kuidas ma olin tundunud ikka nii põnev ja ta tahab minu kohta rohkem teada. Pealegi jäi ta mulle natuke võlgu ja võlgu olla talle ei meeldi. See-eest lubas ta, et läheb ostab esimesel võimalusel minu raamatud, sest need tunduvad tõesti ägedad (nagu mina isegi). Ja et kui ma ei pane pahaks, siis võiks edaspidigi suhelda.
Kiri tuli Contactify kaudu, mis mul siin blogi vasakul ribal on.
Esimene mõte: what the…?!
Teine mõte: kohvi on kuum ja seda ei tasuks kurku tõmmata nii kergekäeliselt.
Kolmas mõte: what the…?!
Niisiis. Reede. Ma olin senini arvanud, et ma olin reedel kodus. Läks ju laupäeva varahommikul laev Soome ja ma mäletan selgelt, et läksin kell 3 magama ja kell 6 ärkasin. Muidugi olen ma pidevalt olnud megaväsinud, aga see on ju normaalne, kui ainult kolm tundi magada. Mis veel reedel oli? Kaalusime Mallukaga, et lähme teeme linnatiiru, sõber Bill kutsus Krahli peole, aga lõppeks me linna ei läinudki ja ma läksin ära magama.
Or did I…?!
Mõte sellest, et ma siiski läksin linna ja seda EI MÄLETA hirmutas mu tõsiselt ära. Kas tõesti võib olla, et ma elan mingit topeltelu, käin väljas, tutvun inimestega ja tulen koju, lähen magama ja hommikul imestan, miks ma nii väsinud olen, ometi sai ju juba südaööl voodisse mindud.
Oli ka võimalus, et tegu oli mõne teise reedega, kuid viimased kaks korda, kui ma olen nii väljas käinud, jäävad veebruari ja siis oli asi kevadest kaugel.
Kolmas võimalus: keegi hea- või pahatahtlik inimene väitis kergeusklikule noormehele, et ta on Daki. Mis on aga veider, sest viimane post siin blogis oli pildiga, kus suurelt ja selgelt mu larhv peal. Või ongi mul doppelganger, kes näeb välja nagu mina ja kes end vahepeal lõbustab väitega, et ta on Daki? Sel juhul – miks? Mu elu pole kaugelt nii glamuurne, et võiks end minuks valetada. Täiesti pointless.
Neljas võimalus, mis tuli mulle alles mõne tunni pärast pähe: keegi testib mind. Näiteks mõni pahatahtlik kollablogija, kes saadab piisavalt umbmäärase kirja, et vaadata, kas ma juhuslikult olengi mingite võõraste meestega tutvunud. Äkki lähen õnge, noh! Ja siis saab laialt kuulutada, kuidas Daki ringi jaurab ja igast rumalusi teeb, tõendiks minu enda saadetud meilid.
Igaks juhuks helistasin ma K.-le, et küsida, ega tema pole oma rännakutel juhuslikult arvanud, et teeb pulli ja ütleb, et ta nimi on Daki. K. pidi ka selle üle natuke mõtlema (mis on iseenesest juba paljuütlev), aga lõpuks otsustas, et ilmselt mitte. Igaks juhuks soovitas kirjasaatjalt küsida, et ega ma koeraga olnud. Sest kui ma olin koeraga (ja rinnakas punapea), siis võis olla küll K.
Saatsin siis noormehele kirja vastu. Viisaka, aga segaduses. Selgitades, et mul pole ausalt kunagi midagi uute tutvuste vastu, aga kas noorukil on kõige õigem tutvusi luua inimesega, kes on tõenäoliselt skisofreenik ja esialgset kontakti ei mäleta.
Päeva peale selgus tõde, mis oli VEEL segasem, kui võiks arvata.
Ühesõnaga, sõitis siis noormees, nimetame teda Jaanuseks, reede õhtul taksoga. Sattus olema naistaksojuht, Jaanus ise natuke napsune ja jäid jutustama. Taksist olla rääkinud põnevat juttu oma elust, ütles, et sõidab taksot segastel asjaoludel – ta mees suri ja jättis talle takso. Vabal ajal kirjutab raamatuid – naistest, meestest, suhtest – mida keegi väga osta ei taha. Jättis Jaanusele küll telefoninumbri, aga Jaanus mõtles, et guugeldab enne. Ja kui ta guugeldas raamatuid ja naistaksojuhti, jõudis ta minuni.
Sest see on täpipealt minu raamatu «Ööd kollases autos» süžee! (Kui välja jätta see kirjaniku-osa, aga see on kahtlane combo minu PÄRISELUST ja ühest mu raamatukangelasest.)
MIDA. KEPPI.
?!
Soovitasin Jaanusel kindlasti taksistile helistada, sest see asi on nii sürr, et me mõlemad Jaanusega kardame end mingisse paralleelreaalsusesse sattunud olevat. Mul on kõiksugu küsimusi. Kas ma hakkasin aastal 2006 kirjutama raamatut, enda teada ilukirjandusteost, mis, tuleb välja, ONGI kellegi päriselu?! Või siis leidis keegi seda raamatut lugedes, et talle see meeldib ja mängib vahepeal igavatel sõiduöödel mängu, kus ta ongi Liise, «Ööde…» kangelanna? Või… Või on mul stalker? Või elan ma ikkagi topeltelu? Sel juhul – kui ma reedel tööl olin, MIKS MUL IKKA RAHA POLE?!
Täiesti müstiline.
MÜSTILINE.
Sarnasel teemal...
this happened
Kui Mila oli umbes paarikuune, nägin ma unes, et Abikaasa ja tema isa läksid lapsega jalutama. Ma kohtusin nendega hiljem ja vaatasin, et laps on kuidagi teistsugune – kõnnib! Ise veel titt! Silme eest lõi mustaks, vahkviha: «MIDA te mu lapsega tegite?!»
Abikaasa siis häbelikult kohmas: «Kuule jah, ma ei julgenud sulle öelda, aga me õpetasime ta kõndima…»
«Misasja?! Kas sa ka tead, mida see tema seljale teeb! Millal see juhtus?»
«27. septembril…»
Pärast olin ma veel tükk aega vihane ka üles ärgates. No kurat kus on mõnedel ideed! Pole midagi kriipimat, kui beebi, kes on veel juurikafaasis ja liigutab vaid armsalt käsi-jalgu ja teeb vahepeal «lää», aga kes on äkki kõndima hakanud. Kriipi! Ebaloomulik!
Arvasin, et see on mingi enne. 27. september tuli ja läks, laps õnneks ei hakanud sel kuupäeval kõndima. Hoopis varbaid hakkas suhu toppima.
Aga täna tõstsin ta hetkeks diivanile ja juhtus see.
See on minu imik. Kes tõusis ise seisma. Ja seisis tükk aega, aknalauast kinni hoides. Pildi tegemise ajaks oli ta natuke juba diivanipatja vajunud, AGA IKKAGI.
Mul oli laste arengust ikka hoopis teistsugune arvamus. Peamiselt ma arvasin, et nad hakkavad selliseid asju tunduvalt hiljem tegema. Ja ma arvasin, et selleks ajaks, kui ma pean hakkama PIDEVALT tema elu pärast muretsema, olen ma vähemalt välja puhanud.
Life as I know it is officially over.
Sarnasel teemal...
nightmares are made of
Täna varahommikul oli mul luupainaja. Kõige õudsem asi, mis ma tükk aega läbi olen pidanud elama (sünnitus on ikka esikohal).
See oli mingi kohutav une ja reaalsuse kohtumine. Mu jalutsis ja rinnal istusid mingid kummitusnaised, kes mind lämmatasid ja igati piinasid, samal ajal keris unenäovideo, kus olid surnud beebid ja kiljuvad viirastused. Ma üritasin NII HULLULT üles ärgata, ma KUULSIN, kuidas ma läbi une oigan ja kiunun, ma lootsin, et Abikaasa kuuleb ka ja ajab mu üles selle peale, aga siis meenus mulle, et ta läks varem juba tööle ära. Niisiis mõtlesin ma palavikuliselt võimalusi, kuidas end üles äratada, püüdsin jalgade ja kätega vehkida, pead raputada, silmi lahti suruda – mul õnnestus ainult nii palju teadvusele tulla, et ma sain aru: MA EI SAA LIIGUTADA, samas aga olid deemonid kõik unest kaasa tulnud ja istusid mu voodi peal, ikka kriisates ja irvitades.
Ja ma ei saanud liigutada ja väljas oli ikka veel pime ja ma teadsin, et see ei lõppe enne, kui ma mingi ime läbi ärgata suudan või väljas valgeks läheb.
Lõpuks see ikkagi lõppes. Lõpuks.
Õudne. Kõigepealt ei saa kuude kaupa magada ja kui ükskord õnnestub, siis siuke kuradi kräpp. Oosõm.
Sarnasel teemal...
ilvesed, rebased ja pöidlad
Ma arvan, et nutmisega on umbes nagu autosõiduga.
Kui sa lähed autokooli, siis sa sured IGA JUMALA KORD välja, niipea kui su jalad pedaale puudutavad. Vahepeal õnnestub auto välja suretada paljalt selle peale eemalt vaadates. Sa sured välja, ükskõik kui palju sa ka platsil kohalt minema ei saaks. Sel hetkel, kui sa jääd valgusfoori taha esimeseks, SURED SA VÄLJA.
Ja nii möödub päev, nädal, kaks, ehk kolmgi. Sa käid usinalt sõidutundides ja muudkui sured välja ja lõpuks sa enam isegi ei morjendu – fakit, mõtled sa, ma ÕPIN, ma peangi välja surema KUI MA NII OTSUSTAN.
Siis tuleb üks sõidutund, kus sa ei suregi välja. Mitte ühtegi korda. Sa oled hämmingus, sa viskad rõõmust saltosid, aga samas nagu väga rõõmustada ka ei julge, sest see võis olla erand.
Ja siis juhtub see jälle – sa sõidad 45 minti järjest ja sa ei sure kordagi välja.
Ja jälle.
Ja jälle.
Ning ükskord sa hakkad mõtlema, et issake, ma pole juba mitu nädalat välja surnud, kuidas küll sai olla nii, et ma varem koguaeg välja surin? Huvitav, mis tunne see oli? (Ja siis sa sured mingi hetk jälle välja, muidugi, sul võib olla viis aastat staaži, aga eks ikka tuleb ette. Aga nüüd on see ikka väga suur erand, kui reegel.)
Novot, ma arvan, et selle va une-eelse nutuga on samamoodi. Et see muudkui on ja on ja on ja on ja on ja on ja on… Ja sa hullud. Hullud. Kahtled kõigis otsustes, mis sa iial oled teinud. Nutad ise. Kaotad mõistust. Väsid. Oled apaatne. Mõtled sünnitusjärgse depressiooni sümptomitenimekirjale ja tõmbad sealt tuttavaid asju maha. Nutad veel. Mõtled, et see ei lõppe iial. Lööd mõttes kokku tuleviku psühholoogiarveid (lapse omasid, muidugi, SEST SA RIKUD TA ÄRA.).
Ja siis tuleb ootamatult üks õhtu, kus ta ei nuta.
Muidugi on see erand.
Siis tuleb järgmine õhtu, kus ta ei nuta. Ja veel üks. Nutmise asemel otsustab ta… juttu rääkida. Ja pöialt imeda.
Sa juubeldad, samas ootad – nüüd iga hetk see algab. Ja võikski alata, sest sa TEAD, et hiljemalt tund aega pärast nutu algust ta magab. Aga kui ta ei nutagi? Kuidas sa siis tead, et ta üldse magab? KUNAGI?
Tund möödub. Kaks. Laps hõõrub silmi, haigutab, hakkab justkui magama jääma ja siis… Pöial! Käsi! Emme! Blöäblääööääää-häälikud! Möödasõitvate trammdide akende pealt peegelduvad valgusrandid, mis nii toredasti kardina vahelt mööda seina jooksevad! Must kass! Pruun kass! BBC uudised! Pöial! Ja kas ma juba ütlesin, et PÖIAL!?
Ja kõige hullem?
SA EI OSKA MIDAGI TEHA.
Sest nii pole kunagi olnud ju. Ta on alati nutnud (või jäänud pärast sööki kohe magama) ja sa TEAD, mida teha siis, kui ta nutab. Aga kui ta EI nuta (aga on ilmselgelt täiesti lõppväsinud, silmad vaevu püsivad lahti, aga magama ka ei jää)?
Proovid üht. Teist. Kolmandat.
Laps ei maga.
Ta ei maga IIAL!, oled sa veendunud. Vahetus.
«Nüüd on sinu kord.»
«Ja mis ma taga teen?»
«Ma ei tea! Räägi talle unejuttu näiteks.»
«Hmm… Millest?»
«Ükskõik millest. Mina näiteks enne rääkisin talle Ilvese ja Tarandi kandidatuurist ja küsisin, kelle tema valiks, kui ta saaks valida.»
«Ja mis ta ütles?»
«Ta ütles: «Laar.» Ja siis hakkas naerma, sai vist ise ka aru, et see on absurdne mõte.»
«Ha, einoh. Tegelikult on asi naljast kaugel, see oleks pigem kurb…»
Hiljem.
«Millest sa talle rääkisid? Rääkisid sellest, miks Laar ei sobiks presidendiks?»
«Rääkisin sellest, et rebased on nagu oravad, ainult et suuremad. (Lapsele) Nii, nüüd kuula igavat Ilvese-juttu edasi, mis emme sulle räägib.»
Epiloog.
Jäi magama umbes kell kümme. Kasvuspurt sai kah läbi. Mina sain lõpuks juua veini ja…
…ikka mitte magada.
Sarnasel teemal...
magamisest… aga alasti
Üsna sageli toimub meil õhtuti kodus selline dialoog.
«Jälle sa paned selle öösärgi selga.»
«Sa ju TEAD, et ma magan öösärgiga.»
«Aga MIKS?!»
«Sest nii on MUGAV. CAPS LOCK.»
«MITTE KEEGI, caps lock, ei maga öösärgiga.»
«Kõik magavad öösärgiga. Ahjaa. KÕIK. Caps lock.»
«Mitte ükski naine ei maga öösärgiga. Kõik magavad alasti.»
«Kes kõik? Ütle palun protsentuaalselt, mitu sinu endist naist on maganud alasti.»
«100 protsenti.»
«No ja mina ju ei maga.»
«Sellepärast ongi 100 protsenti. Sa pole ju endine naine.»
Siis ma olen naernud natuke aega, pannud öösärgi selga ja jäänud mõttesse, et kas ma tõesti olen mingi ebard oma öösärkide ja tuduriietega.
Tähendab, mul on ebamugav alasti magada. Kõik need kehaosad, mis võibolla teistel on pringid ja ühes tükis ja ei voola liigutamisel edasi-tagasi, on minul, noh, mitmes tükis ja voolavad liigutamisel edasi-tagasi. Lisaks jäävad rinnad igale poole ette. Aga peamiselt ei meeldi mulle, kui mul öösel paljas peff teki alt välja piilub, isegi kui kedagi pole piilumas.
Ja kui ma hakkasin mõtlema selle alasti magamise kombe üle, siis jõudsin ma järeldusele, et seda saavad teha inimesed vaid teatud lühikesel eluperioodil. Siis, kui nad ENAM ei ela vanematega ja kui nad JUBA ei ela lastega (ja hoolt vajava vanaemaga näiteks).
Ja siis, kui ma veel mõtlesin, sain ma aru, et väga paljud inimesed elavad tegelikult ju algusest saadik nii, et neil on oma tuba, oma privaatruum ja nad saavadki olal harjunud alasti magama üsna väiksest peale.
Meil oli küll ruutmeetritelt suur korter, aga trikk oli selles, et toad olid läbikäidavad, lisaks magasime me õega samas toas suurema osa ajast ja üleüldse tekib inimesel, eriti noorel tütarlapsel, ilmselt mingil hetkel häbelikkus alasti magamise suhtes, eriti juhul, kui koos elavad mitu põlvkonda ja eriti juhul, kui ärgatakse äratamise, mitte iseseisvalt äratuskella peale. Võibolla perekondades, kus lastel on toad eraldi ja hommikul kohtutakse duši all käinute ja riietatutena hommikusöögilauas, seda hetke ei tekigi, et peaks nagu häbenema või. Või et pole päriselt privaatruumi, isegi kui sa ukse kinni paned ja tead, et enne hommikut keegi sisse ei astu.
Lisaks läks mööda minu jaoks alasti magamisega alustamise hetk ka iseseisva elu algusega, sest ma olen suure osa noorurielust elanud koos korterinaabritega, kes on olnud enamasti naissoost, aga Andris oli, ma olen üsna kindel, siiski näiteks meessoost. Ja no kui õhtul on vaja veel ringi töllata mööda elamist, juua teed või veini, pesta hambaid, teha üks suits, süüa võikut, pesta veel hambaid ja alles siis voodisse vajuda, siis millal täpselt see alasti võtmise moment tekib? Ma nagu pole viitsinud. Palju lihtsam on ringi töllata selliste riietega, mis on piisavalt aktseptaablid kellegagi koridoris või köögis kokku juhtumiseks.
No ja siis, kui tekkis paarisuhtehetk ja omaette elamised, siis olid harjumused juba parandamatult sisse juurdunud. No mulle MEELDIVAD maikad ja lühkarid või öösärgid või suured T-särgid või meeste triiksärgid või pidžaamad. Nii on mõnus ja mugav ja kuigi nüüd puudub hüpoteetiline vanaisa (hahhaa, jube hea punkbändi nimi oleks ju: Hüpoteetiline Vanaisa), kes võiks sisse astuda tuppa hetkel kui ma õndsalt magan, tekk pefilt ära vajunud, on see tunne ikkagi jäänud. Ja no vähe pole siis olnud kordi, kui mehevend või äiapapa ukse taha satuvad, kui mina magamisega tegelen.
Riietes, õnneks.
Ja asi polegi selles, et keegi nagu tahaks privaatruumi tungida või nii, endal on kuidagi eba olla teises toas, kui pead hakkama riideid selga sahmima.
(See muidugi pole takistanud mul näiteks kaks korda Naabrimeest traumeerimast, kes on õndsas teadmatuses ukse taha tulnud, üldse mitte arvestades, et nii nagu ma pesus-maikas tõusen, nii ma ka teinekord ringi asjatama jään. Ma väga palun vabandust, loodetavasti pole psüühilised traumad sellest igavesed.)
No ja nüüd ju on veel väike inimene ka lisaks, kelle ees kindlasti ei peaks midagi häbenema, juhul kui ma oleks alastimagaja, aga mingist hetkest ilmselt hakkaks tema häbenema. (Mind you, minu selles stsenaariumis jagame me seda ühte kümneruudust magamistuba ELU LÕPUNI fakit.)
Aga mitte vinguda ei tahtnud ma, vaid küsida auditooriumi käest, et kui palju on teie hulgas alastimagajaid? No lihtsalt selleks, et lahendada see sajaprotsendi dispuut. Ma panen polli kah siia otsa, et paljud teist alasti magavad? Kuidas selline harjumus alguse saab? Kas ja kuidas lahendatakse see küsimus sel juhul, kui elupinda jagatakse teiste põlvkondadega? Ma saan aru, et see on igaühe eelistuste ja mugavuse küsimus ja et kõigil pole siukseid lendlevaid kehaosi nagu mul, aga mind huvitab just see logistika. (Mitte kehaosade logistika. Ikka see logistika, et kuidas inimesed oma alasti asukohti tubades asetavad, kui seal on ka teised inimesed, kes seda alastust mitte nägema ei pea.)
Sarnasel teemal...
magamisest ja unest
See on – ilmselgelt – titepost.
Kõigepealt ütles seda Naabrinaine. «Sa oled tõesti ainus noor ema, keda ma tean, kes nii kohusetundlikult uneaegadest kinni peab.»
Ja siis ütles ema: «Ära muretse nii palju! No kui ta ei taha magada, ärgu siis magagu!»
Mille peale ma mitu päeva obsessisin ja mõtlesin, et kas ma teen siis valesti? Või? Äkki ma tõesti ei peaks nii palju muretsema? MA JU LUBASIN, ET MA EI HAKKA MANIAKAALSEKS NOOREKS EMAKS!
Vaagisin asja nii- ja naapidi ja sain aru, et… ei, mul on siiski õigus praegu. St – ega keegi ei öelnudki, et mul poleks õigus, aga no, ega see ei takista mul nii mõtlemast või tundmast. (Ja olgu kohe arusaamatuste vältimiseks öeldud, et kumbki neist ei öelnud midagi etteheitvalt või tänitavalt. Need asjad lihtsalt panid mind obsessima. Sest ma olen siuke. Mentaalselt hästi stabiilne.)
Ühesõnaga. On kohutavalt irooniline, et inimene, kes ise magada ei oska, peab õpetama väikest inimest magama. Ja ilmselt see just ongi põhjus, miks ma asjasse religioosse põhjalikkusega suhtun. Sest ma ei taha, et mu tütar peaks läbi elama seda, mida mina elan, ma ei taha, et ta iial teaks, mida tähendab unetus, selle kraapivkuiv liivavaip silmadel ja teadvusel, ma ei taha, et ta teaks, mis tunne on väherda, und oodata, kella vahtida, higiseid linu keha küljest eemale rebida, magamatusest hulluda. Ja kui ma saan teda selle juures aidata, siis seda ma just teen.
Kõik algas mõni aeg tagasi. (Õudselt raske on aega hoomata praeguses seisus. Leppigem umbmääraste ajamäärustega.) Ilmselt oli probleem tema esimese kuu sünnipäeva ajal juba olemas, sest siis ma ju sellest tema kirjas ka kirjutasin. Igal juhul, siis ma arvasin, et asi on kõiges muus ja tegeledes välistusmeetodiga – nagu tite puhul ikka – jõudsin lõpuks järeldusele, et… mu laps on magama jäämise ära unustanud. Et ta enam ei oska seda. Jah, alguses (tahtsin kirjutada «vanasti») oli asi lihtne – pärast sööki uinus ja jäigi, kuni ärkamiseni mõne tunni pärast. Ei mingit probleemi. Siis jäi ta ikka vähemal vankris magama, aga siis tuli aeg, kui ta päeval ÜLDSE ei maganud. No võib-olla 45 minutit päeva peale KOKKU.
Ja ma leppisin sellega, sest kuna mul on tunne, et titt on alati olemas olnud, siis ma unustasin, et ma pean siiski temasse suhtuma nagu alla-kahe-kuulisse, mitte nagu täiskasvanud inimesse. Ja suur oli mu šokk, kui ma sain aru, et issand. Mu laps peaks magama päeva jooksul 5-7 (seitse!) tundi, aga magab heal juhul tund! Ma ei osanud mitte midagi teha. Ma nägin, et see mõjus talle kohutavalt, ta oli pidevalt jonnine, väsinud, tujust ära, nuttis palju, mina vaikselt hullusin. Siis tegime natuke seda nutta laskmist, millest ma ka kirjutasin, see aitas õhtuste magamajäämiste juures, AGA PÄEVAL TA IKKA EI MAGANUD. Jäi, magas kümme minutit, aga niipea, kui tuli unefaasi vahetus, hakkas sahmima, sahmimine muutus vaikselt jorinaks ja jorinast nutuni – ja sealt enam mittemagamajäämiseni – oli vaid üks samm.
Hakkasin taas raamatuid lugema, erinevaid. Sest kuigi mulle on seda raamatulugemist raseduse algusest saadik ette heidetud, siis… See ongi ju viis, kuidas ma asjadega hakkama saan. Kui ma midagi ei tea, siis ma loen. Nii ongi. Ma muudmoodi ei oska. Ja loetu põhjal kujundan arvamuse.
Nii ma siis korjasin siit-sealt terakesi, jälgisin titte ja püüdsin aru saada, mis töötab. (Kui keegi, kel sarnane probleem ja tahab teada, mis ma täpselt tegin/teen, siis meili mulle, võin pikemalt rääkida.)
Noh, lõpuks oleme jõudnud sinna, et nuttu on jäänud vähemaks ja mõnikord õnnestub sahmimisfaasist uuesti magama jääda. See on hiiglaslik edasiminek, seda on raske sõnadesse panna, KUI OLULINE on minu jaoks see, et titt-mu-titt oskaks magada. Ja ma teen edasi oma rutiine ja hämardan tuba – kuigi on arvamusi, et seda ei peaks tegema, sest muidu ei oskagi laps magama jääda muudmoodi kui haudvaikuses ja pimeduses – sest MU LAPS MAGAB LÄBI ÖÖ ja miks parandada midagi, mis pole katki. Ta on teinud seda algusest peale, nii et kui ma nüüd lugesin Tikri blogist, et ta alles praegu jätab oma pea aastasel lapsel ära öötoitmist, oskasin ainult õnnelikult ohata. Sest meil on nii. Kui kella 18-22 vahel õnnestub lõplikult uinuda, siis sööb ta veel 22-00 ajal (st äratan selleks) ja ärkab siis söömiseks 5-7 ajal. Pigem hiljem kui varem. Ehk et mul on olnud reaalselt võimalusi magada järjest viis tundi juba pikka aega ja see, et ma seda kasutada ei saa/oska, pole tite süü.
Ausalt. Ma TEAN, kui väga on mul vedanud, et mul nii on. Sest kui ta ka öösel magada ei oskaks, oleks ma vist surnud praeguseks.
See kõik ei tähenda, et mind vähem endast välja ajaks see, et ta päeval magada ei osanud. Sest öisest unest nii väikesele siiski ainult ei piisa.
Ühesõnaga, mis ma siis tegin? Kõigepealt hakkasin eristama seda, millal on väsimusnutt, millal on see nutt, mida võib lasta nutta. Kui on väsimusnutt, siis pole nuttalaskmine enam see, mida mina teha tahan, vaid siis on mu eesmärk hoida titt rahuliku ja unisena, et ta uinuda saaks. Jah, muidugi, kui ta nutaks end hingetuks, uinuks ta lõpuks väsimusest küll, aga SEE POLE SEE.
Siis kaotasin ma oma vastumeelsuse luti suhtes, pealegi nägin ma, et see nüüd töötab ja ta päriselt rahuneb, oskab lutti imeda ja see ei riku tema suhet muusse imemistegevusse. See ei tähenda, et ma laseks tal lutiga uinuda, kasutan vaid rahustamiseks ja keeran õigel hetkel suust ära, õnneks ta ka ise ajab mõne minuti pärast, kui on rahunenud, luti suust.
Ja siis avastasin ma, et sahmerdamise vastu aitab see, kui titte kinni hoida. Hah, ma tean, kuidas see kõlab. Parem oleks vist öelda: hellalt kaisus hoida ja mitte lasta tal end üles sahmerdada. Ja nii siis nüüd päeviti ongi. Kui ma näen, et ta hakkab magama jääma, panen ma ta voodisse ja lasen kaisus rahuneda (vahepeal jääb ta ka kohe voodisse, kuidas tuju on). Kui ta uinub (nüüd juba nututa), siis jään ma ta juurde valvesse ja niipea, kui näen esimesi märke unefaasi vahetusest (=ärkamisest) silitan tal pead, ümisen, hoian käsi sahmimast ja loodan, et ta magab edasi. Enamasti nüüd juba magabki, kuigi on kordi, kui tema üks unekord ongi jälle 15 minutit. Aga ikkagi on see parem kui varem.
Ka õhtud on läinud paremaks. Jah, jaanipäevaõhtu oli küll kohutav, ilmselt võõras koht ja palju muljeid ja muud asjad tõid kaasa selle, et ta nuttis, magas, nuttis, magas, nuttis mingi kolm-neli tundi järjest, enne kui päriselt magama jäi. Aga näiteks Soomes oli mitu õhtut nii, et ta tšillis. Oli küll unine, üritas uinuda, ei tulnud välja – aga sellest hoolimata ei hakanud nutma, vaid lihtsalt tšillis kaisus, kuni lõpuks uni tuli. Kurat, mõtlesin ma võidurõõmsalt, nii võib ju last küll tunde magama panna, kui ta niisama tšillib ja und ootab! Kui oleks selline õhtu olnud jaaniõhtul, poleks mul olnud probleemi lapse seltskonda kaasa võtmisega – nagu ka sel hetkel soovitati (Et: «Mis sa istud seal, kui ta ei taha magada, siis too ta välja!»). Aga kui olukord on nii, et ta on NII üleväsinud ja viril, siis pole ju seltskonda toomine ja ta sellega uuesti ülesärritamine kuidagimoodi kasulik, vaid pigem kontraproduktiivne, sest PÄRAST pean ma ju taas selle kaks tundi rahustamisrituaali läbi tegema. Ja ta on kõigest kahekuune ju ikkagi.
Lõpuks, ma loodan, oskab ta iseseisvalt ka päevasel ajal ühest unefaasist teise minna ja suudab rahulikult tunni vähemalt järjest magada. See «iseseisvalt magama jäämine» ei pea aga minu arvates tähendama seda, et ta peab ÜKSI magama jääma. Mu arust ei ole midagi halba selles, et on unerituaal, kallid-musid, palju füüsilist kontakti ja hellusi, mis kõik aitab kaasa sellele, et mu laps kasvab üles, teades: magada on turvaline, mõnus ja hea.
Ning praegu olen ma sunnitud tal päeval (kodus) laskma päevauned teha minu kõrval voodis, aga ka selles ei näe ma halba, sest a) ma tean, et ta oskab oma voodis magada öösiti ja b) praegu on olulisem see, et ta ÜLDSE päeval magaks, mitte see, et ta sellega iseseisvalt voodis hakkama saaks.
Väga aitas mind selle juures raamat «No-Cry Sleep Solution», mille üks lahke lugeja mulle saatis, kuigi, nagu teada, ei arva ma, et laps ÜLDSE nutma ei peaks/võiks. Võib küll, aga kui eesmärgiks on rahulik uni ja magama jäämine, siis on parem, kui ta on rahulik. Sealt noppisin ma teadmise, et täisväärtusliku unena läheb arvesse vähemalt tunnine uinak ja ei tohiks leppida catnapidega, sest nii ei peaks asi siiski olema. Kuigi raamat keskendub õhtusele magamisele, aitasid sealsed nipid mind siiski ka päevaste unedega.
Muide, kõige selle juures olgu öeldud, et ma siiski ei aja religioosse hullumisega taga kellaaegu. Ma panen oma lapse magama sageli 18-19 paiku mitte sellepärast, et raamatutes on nii öeldud, vaid sellepärast, et ma ju näen – ta on väsinud. Ja kui ta pärast kümneminutilist uinakut üles ärkab, tean ma nüüd, et oluline on saada ta edasi magama. Kui ta kasvab suuremaks, muutuvad ilmselgelt ka uneajad ja ma ei arva, et ma peaksin hullunult teda kell 7 voodis kinni hoidma ka siis, kui ta on näiteks neljane. Või neliteist. Aga praegu ta ju pole.
Nii see siin käib – baby whispering.
Ja praegu ta magab mu kõrval oma lõunauinakut rahulikult ja pole kordagi nuttes ärganud. THIS IS PURE WIN.
Sarnasel teemal...
nutmisest ja Solterist
Koomiks on pärit Saturday Morning Breakfast Cereal lehelt.
Nüüd tuleb jälle tõupuhas emandusjutt.
Kunagi ammu-ammu oli Põrnikas selline djuudur, kes jäi alati kohe pärast söömist magama. Ööd on ta algusest peale maganud täiesti probleemivabalt maha, tekitades mulle alguses isegi paanikaid stiilis ISSAND KAS MA NÄLJUTAN OMA LAST, sest ta lihtsalt ärkaski söömiseks heal juhul 4-5 tunni tagant, kui sedagi.
Aga siis ühel hetkel hakkasid magamaminekud muutuma probleemseks. Panime ta voodisse (ikka rutiiniga: vann, kaiss, söök, unelaul ja musurid, voodisse), ja siis jäimegi toa vahet käima. Preili uinus, magas kümme minutit, ärkas siis ja hakkas nutma. Meie läksime, lohutasime, kiigutasime, andsime näppu imeda (jap, tited teevad seda! imevad näppu! eriti need, kes lutti ei taha, nagu minu oma), laulsime – kuni uinus taas, et kümne minuti pärast nutuga ärgata. Ja see kestis siis tund, kaks, teinekord kolmgi.
Nagu ikka kõik asjad titega käivad, tegin selgi puhul välistusmeetodit. Kõigepealt ilmselged asjad – on tal mähe märg, on tal külm, palav, tahab ta ehk süüa siiski? Siis jäin arvamusele, et ta on üleväsinud, kuna polnud päeval hästi maganud. Aga kui ta kaks päeva järjest magas päeval normaalselt ja IKKA õhtul magama ei jäänud, sain aru, et asi on muus.
Sel päeval saabus ka Aletha Solteri raamat «Tears and Tantrums», mis on ka eesti keeles olemas ja mida mulle paljud soovitasid. Lugesin, tudeerisin, otsustasin katsetada, sest tema meetod «lubama nutta» (st hoiad titte süles ja ei lase tal üksi nutta) tundus parem netist loetud meetodist «laskma nutta» (st laps on üksi, sina käid aeg-ajalt vaid toas).
Esimene õhtu oli KOHUTAV. Emotsionaalselt mulle just. Abikaasa oli valves ja olin üksinda ja nii ma siis istusin temaga. Nuttev titt süles, hoidsin teda kaisus ja lasingi lihtsalt nutta. Vahepeal rääkisin temaga: «Nuta-nuta. Ma saan aru, et sa tahad nutta, sest titt olla on nii hullult raske. Nuta.»
Ja siis, pärast tundi aega, vajus ära, panin enne voodisse kui päriselt magama jäi, jorises natuke ja – magaski! Ja ei ärganudki enne ööd, kui oli käes söögiaeg!
Võidutunne oli halvav ja ma helistasin KÕIGILE ja saatsin KÕIGILE e-kirjad, et assaraisk, mommy win!
Järgmisel päeval sõitsime PÄEV OTSA mööda Eestit erinevatel põhjustel ringi ja õhtul oli sünnipäev. Kartsin, et kõik läheb pekki ja läkski. Laps oli megaväsinud ja muljetest ja palavusest ülekuumenenud ja magamajäämisega oli taas probleem. Lisaks hakkas ta veel pärast varahommikust söömist nutma, mida ta pole IIALGI teinud. Nii ma istusin siis kell 5 hommikul suvilatrepil, närvid krussis ja sisendasin endale: «Mina pole süüdi. Mina pole süüdi. Mina pole süüdi. See on vajalik stress. Ma ei saa teda kaitsta maailma eest. On parem kui ta harjub ja ma ei saa teda hoida ainult koduseinte vahel. Mina pole süüdi.»
Solteri põhipoint on see, et beebid nutavad, sest beebidel on stress. Tema väidet toetavad mõneti ka uuringud – et kuni kuuekuuste titade kehades ongi rohkem stressihormooni kortisool kui teistel, ja kuna nutmine on nende jaoks pea ainuke suhtlusvahend, siis vahepeal neil ongi vaja nutta, et stress välja saada.
See kõik tundus loogiline ka siis, kui üritasin end panna tema olukorda. Jah, ka mina tahan vahepeal nutta ja tõesti, mul hakkab pärast nutmist parem. Ja kõige parem on nutta siis, kui keegi kallis kaisus hoiab, mitte ei ürita mind distractida või midagi. Tähelepanu kõrvalejuhtimine võib töötada, aga nutmise vajadus ju sellest ära ei kao.
Küll aga ei ole ma nõus Solteriga kõikides punktides, näiteks ütleb ta ühes kohas otse, et umbes kui sul on alkoholiprobleem või sa suitsetad, siis ära süüdista ennast! See on kõik sellest, et su vanemad pole sul nutta lasknud ja on andnud lutti imeda! Samas olen ma teistest raamatutest lugenud, et tittedel on siiski ka imemisvajadus, näiteks sellest ei räägi Solter sõnagi. Ja no kamoon! Täiskasvanud inimene vastutab ikka ise oma valikute ja otsuste eest, täiesti jabur on süüdistada oma vanemaid selles, et nad sulle lutti andsid! Jeisuke.
Nii ma vaagisin teemat üht- ja teistpidi ja katsetasin djudetiga erinevaid asju. Praeguseks oleme saanud kätte sellise rütmi, et ma näen – õhtuti ongi tõepoolest asi selles, et päevaväsimus ja stress on kogunenud ja natuke on vaja nutta ja joriseda. Ja ma lasen tal seda teha, õigemini, ma luban tal seda teha. Hoian teda kaisus, kiigutan natuke (kartmata, et, nagu Solter ütleb, tuleb tast laps, kes hakkab tänu sellele, et ma teda kiigutan, pead vastu seina taguma), räägin rahulikult, et elu ongi nõme, aga et kohe saab parem ja lõpuks jääb ta rahulikuks. Nüüd ta enam nii pikalt ei nuta, vast kümmekond minutit. Kui on raskemad päevad, siis rohkem, aga iga kord see töötab. Ta jääb rahulikuks, natuke voodis veel joriseb, teinekord tšillib niisama, ja uinub siis. Öösiti – jumal tänatud – enam nutnud ei olegi, ainult teinekord kannatamatusest vaaksatab, kui ma mähkmevahetusega enne sööki natuke liiga kaua jahmerdan. Aga pärast – voodisse ja tuttu.
Küll aga ei ole ma loobunud siiski tema rahustamisest päeval, aga samas teinekord ei töötagi miski ja sel juhul lasen ma tal jälle olla, kuidas ta soovib. Lutti ta pole senini tahtnud ja ma ei näe ka mingit põhjust talle seda toppida. Kuna ta öösiti magab ilusasti (ptui-ptui-ptui), siis ei ole mul ju vaja ka lutti selleks, et ise kauem magada saada ja päeval saan ma tema jaoks alati olemas olla.
Mul kusjuures tuli meelde, et haiglas ma veel intuitiivselt teadsin seda. Ma mäletan end ütlevat: «Ju ta siis tahab nutta, lapsed ikka nutavad.» Aga mingil hetkel tuli peale see suur kohusetunne ja guilt, et kui ta nutab, siis on see sellest, et ma ei saa piisavalt hästi hakkama! Et MINA teen midagi valesti! Et MINA ei oska teda piisavalt hästi lohutada! Nüüd ma olen jõudnud teadmisele, et kui ma olengi teinud kõik ja ta ikka nutab, siis TEGELIKULT on tal ju ka minu süles hea ja et TEGELIKULT rahustab teda juba see, kui ta on mul kaisus.
Ja kui ma ta hommikul kell 6 kinnisilmi mähkmevahetusse (heh, heheh, see kõlab nagu mingi autoteenindustöökoda) viin ja siis voodisse tõstan ja korraks silmi lahti tehes talle otsa vaadates näen MAAILMA KÕIGE RÕÕMSAMAT NAERATUST, mis ütleb: «Mommy, YOU ARE TOTALLY AWESOME! Sa annad mulle süüa ja puha ja PEKKI KUI ÄGE MAAILM SEE IKKA ON!», siis on jälle nii palju parem tunne. Ma ikka teen mingeid asju õigesti ka.
Aga seda imemisvajaduse asja tuleb natuke veel uurida, selles osas on veel segadus.
Mis on teie kogemused? Ma olen juba kommentaaridest näinud, et nii erinevaid lähenemisi on sellele tundlikule teemale. Kas tittedel peaks laksma nutta (õigemini lubama)? Või peaks proovima neid igati rahustada? Ja mis värk on ikkagi selle luti ja imemisvajadusega? Kui minu oma ei taha lutti, kas ma peaksin sundima? Kuulan meeleldi teie arvamusi.
Sarnasel teemal...
monogamy & other myths
Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks… Selles postis kasutan ka esimest korda vahepealkirju, et oleks vast parem lugeda, ei tea, kuidagi väga lobisema jäin… Sorry!
Ma tean, et seda teemat üles võttes on mul oht raputada herilasepesa, aga ometi…
Ühel ööl nägin unes, et ma armusin. See tunne oli nii tugev, et ma ei mäletagi, kes oli armumise objekt. Oli ta mees, oli ta naine? Oli ta tuttav, oli ta võõras? Ei mäleta, mäletan ainult seda värske armumise hullust ja seda erutust, peadpööritavat tunnet. Ma ärkasin ja mul oli kahju, et ma pole nii ammu armunud olnud.
On ju kindlaks tehtud, et armumine mõjub ajule üpris samamoodi nagu võimas uimasti, sest mängus on samad ajukemikaalid: dopamiin ja norepinefriin, rääkimata endorfiinidest. Ja see on minu jaoks tõestus minu isiklikule teooriale ja uskumisele, miks monogaamia ei saa töötada – sest me alati otsime seda uut laksu, seda uut highd, prihodi. Sest on ju midagi nii vaimustavat selles uues, huvitavas, avastamata maas, kui kõik tundub veel võimalik ja su aju on segi pekstud armumisest…
Ärge saage must valesti aru, ma armastan väga oma Abikaasat, aga see tunne on kaugel sellest esimesest peadpööritavast armuhullusest, mida ma tema vastu meie suhte alguses tundsin. See tunne saab paratamatult läbi (teadlaste väitel 6-7 kuu jooksul väsib aju ära sellest ja hakkab muid aineid tootma, oli vist nii) ja asendub millegi muuga. Jah, ta asendub millegi suurema ja võimsamaga, millegi sügavamaga ja tugevamaga, aga see pole enam see esimene laks, high, prihod. Ja vahepeal ma igatsen väga uuesti armuda ja on nii kahju, et ma ei saa seda tunnet enam oma Abikaasaga sel määral kogeda.
Õigemini, ma olen küll korduvalt temasse uuesti armunud, sest mulle tundub, et armastus käib lainetena – vahepeal tõmbab natuke tagasi ja siis tuleb suure hooga jälle peale. Aga see pole ikka see, mida ma armumise all täpselt silmas pean.
Love junkie
Sellepärast ma ei usugi monogaamia võimalikkusse. See kõik ei tähenda, et ma poleks valmis seda proovima – proovin ju – aga ma ikkagi usun, et pühendumine ühele inimesele on raske või isegi võimatu, kui sa oled juba korra olnud love junkie ja su aju on korra juba seda armumise heroiini maitsnud. Ma usun, et eluaegsed suhted püsivad pideval tööl, eneseohverdusel (loe: kompromissidel), lähedusel, sõprusel, ühistel läbitud raskustel ja rõõmudel, aga ma usun ka, et seal on väga palju keelde, mis tuleb enesele seada. Mõned peavad neist kinni, mõned mitte. Sest nagu Elizabeth Gilbert «Commited»-raamatus kirjutas (vist, ma arvan, et oli tema), on tegelikult väga kerge petmist ära hoida, kui sa oled endale selgeks teinud, kuidas see töötab. Ja töötab see ju ikka nii, et on vajalik eelhäälestus – armumine – ja selleks on vaja inimest natukenegi tundma õppida, temaga suhelda, talle usaldada, luua mingisugune emotsionaalne side. Ja sealt edasi on voodisse vaid üks samm.
(On palju teisi liike petmisi ja seda, kuidas juhtub seks, ei saa alati nii kirjeldada, aga ma räägin siin siiski lähtudes sellest hüpoteetilisest inimesest, kes on love junkie ja kes petab, või «petab», sest ta igatseb uuesti armuda.)
Ning asi ei peagi alati voodis lõppema. Ma olen alati pidanud üheööseksist palju hullemaks variandiks seda, kui mu mees armub kellessegi teisesse (sealjuures on võimalik stsenaarium, et ta armastab mind edasi). Ma olen alati rääkinud, et võin andestada selle, mida nimetatakse «lihtsalt seksiks», kuid mul on märksa raskem üle saada sellest, kui ta leiab järsku kellegi, kelle kõrval üles ärkamise mõte tundub triljon korda parem kui minu kõrval üles ärkamise mõte… Ja samas ma mõistan seda, sest see on ajukeemia ja armumine on narkootikum. Kui endale natukenegi libastumist lubada, siis on kõrge kukkumine.
Scientific proof!
Peale selle toetab minu mitteusku monogaamiasse bioloogia. On samuti teaduslikult tõestatud, et isased on loomult polügaamsed, samas kui emased kipuvad olema monogaamsed. Isaste bioloogiline kisa kõrvus käsib neil seemet külvata palju võimalik, samas kui naiste bioloogia ütleb neile, et nad peavad valima välja parima võimaliku kandidaadi. Lisaks on kõige aluseks see, palju sugupool paljunemisse investeerima peab. Isastel piisab viiest minutist, emastel järgneb sellele viiele minutile mitu kuud rasedust ning mitu kuud või isegi aastat lapse üles kasvatamist. Sotsiobioloog Robert Trivers leidis, et vastavalt sellele, kumb sugupool peab järglastega kauem tegelema, panustab ta rohkem kvaliteeti, samas kui see sugupool, kes saab kiiremini hakkama oma asjadega, panustab kvantiteeti.
Inimesed on küll natuke erinevad loomadest ja lindudest, sest meie järglased vajavad kauem hoolt kui kutsikad ja inimlaps võidab palju sellest, kui tal on ühe asemel kaks vanemat. Seega on isa huvi jääda lapse kasvatamiseks paigale, sest vaid nii saab kindlustada, et laps kasvab edukalt. Ehk siis – nagu Dennis Hong oma artiklis, mis seda teemat humoorikalt avab, järeldusele jõuab – monogaamia on välja arenenud ajutiselt ja vajaduse tõttu, ta pole ikkagi loomu poolest igavene, vaid teenib laste üleskasvatamise eesmärki.
Ja seda tunnen ma neil kuudel väga teravalt, kuidas TEGELIKULT on bioloogia naise täiesti ära aheldanud. Isegi kui ma tahaks minna ja leida endale uut meest, on see minu jaoks alates sügisest kuni, ütleme, aastani 2015 praktiliselt võimatu, sest nüüd on mul laps. Kui Abikaasa aga otsustaks, et tahaks uut naist, piisab tal vaid õue minna ja keegi leida ja miski ei takistaks teda välja jalutamast. Kui juhtuks nii, et poleks enam armastust, kohusetunnet või südametunnistust (mis kõik veel õnneks on). Aga LIHTSUSTATULT on ju asjad tegelikult nii.
Kõiges on süüdi armumine
Ehk siis… ma usun sellesse, et armastus on olemas ja ma usun, et ta võib kesta x aastat (see x muutub vastavalt igale aastale, mis meie kooselule Abikaasaga lisandub), aga ma ei suuda (veel?) uskuda, et see võiks olla igavene. Ja ma usun, et armastusel ja monogaamial on täpselt see seos, mida konkreetne inimene enda jaoks loob. Ehk siis, sa võid olla monogaamne, aga ei pruugi armastada. Sa võid armastada, aga ei pruugi olla monogaamne. Ja lisaks usun ma, et kui su aju on korra armumise narkootikumist puutuda saanud, siis alateadlikult otsid sa seda tunnet elu lõpuni. Õnnelikud on need, kes suudavad selle tunde pidevalt sama inimesega uuesti üles leida. Rahutumad on need, kes tahavad uuesti tunda uudsuse võlu, jahiärevust, seikluselamust.
Armumisel, eriti üheööarmumisel, pole mingit seost monogaamiaga või püsisuhtega (kui välja jätta, et see võib selle rikkuda). See on hoopis teine asi, teised tasandid, mida selline asi rahuldab. Ma usun avatud suhete võimalikkusse, aga ma usun ka, et see on väga raske. Ehk raskemgi kui monogaamia üritamine, sest lisaks tavalisele suhte hoidmise raskusele pead sa võitlema ka ühiskonna potentsiaalse hukkamõistu, iseenda seletamatut päritolu süümekatega (sest kust läheb petmise piir?) ja kõige selle balansis hoidmisega, et su love junkie aju vajadusi rahuldades sa ära ei kaotaks oma pereelu või kõige olulisemat partnerit.
Ma ei tea, ilmselt paljud ei mõtlegi nii üldse. Et armumine võiks olla eesmärk iseeneses, et see võiks olla kogemus, mida veel otsida, püüda leida. Võib-olla oleks õigem mõeldagi nii, et kui sa oled Selle Õige (või Selle Hetkel Õige) leidnud, siis sa aktsepteerid, et suhe käibki nii: armumine, armastus, lapsed, kuldpulmad. Lootes, et armastus on läbi nende aastate alati olemas. Ja kui peaks tekkima mingi armumisalge, mingi võõras värin, siis maetakse see nii kiirelt kui võimalik maha, sest see on ju vale, seda ei tohi olla!
Lahendus…?
Äkki ongi vale? Äkki ongi nii, et me peamegi pidevalt töötama selle kallal, et mitte lasta endal uuesti armuda (kui siis ainult oma partnerisse), äkki see ongi üks neist inimeseks olemise talumatuid raskusi, millega kõik peavad pidevalt võitlema? Umbes nagu alkohoolikud ei tohi me iialgi kätt järgmise pitsi järele tõsta, peame alatiseks endas alla suruma soovi taas seda uima kogeda… Sel juhul – miks see vale on? Sest monogaamia on norm? Truudusetus patt, isegi mõtteis?
Ühiskond on ikka üks keeruline masinavärk. Ja inimesed veel keerulisemad. Ajust ei maksa üldse rääkidagi. Ja häid lõpusõnu mul polegi… Ahjaa, tegelikult on küll. Ükskord kirjutasin ma oma blogis, kuidas ma nägin nii armast poissi bussis, kuidas ma temasse kümneks minutiks armusin (see seik peaks blogiraamatus ka olemas olema – lk 19). Selle peale sain ma ühe vähestest sõimukommentaaridest, mis ma olen saanud*, kus mind keegi konkreetselt kiimaseks hooraks sõimas… Sest ma julgesin kirjutada, et armusin kevadel võõrasse punase jakiga poissi! (Seejuures olin vallaline.)
Ja siis ma veel imestan, miks… Mina üritasin selgitada, miks mina asjadest, tunnetest ja suhetest nii arvan. Nii tahaks, et keegi püüaks selgitada, miks tema teistmoodi arvab. Ainult et kiimaseks hooraks pole mind vaja enam nimetada:)
*Eks ma ole saanud hukkamõistvaid või kriitilise kommentaare üksjagu, aga see oli üks väheseid kommentaare, mis konkreetselt lahmivalt sõimas, minu arust täiesti tühja koha pealt. Neid olen saanud 2-3 ja kõik ära kustutanud (ainsad kommentaarid, mis olen iial blogist kustutanud).
Sarnasel teemal...
samet must go
Täna öösel nägin unes, et Põrnikas torkas läbi kõhunaha kaugele-kaugele oma käsi ja jalgu välja, ma võisin lugeda ta sõrmi ja neist praktiliselt kinni võtta ja ma nägin isegi ta varbaluid. No kohe ikka nii kaugele sirutas, et need jäsemed rippusid mu kõhust välja, luud sees helendamas nagu röntgenpildil.
SEE OLI NII KRIIPI. Ja ega päriselu vähemkriipi pole!
No päriselt. BIOLOOGIA ON KRIIPI. Sest MIS MÕTTES kasvab minu sees mingi inimene ja MIS MÕTTES ta liigutab end minu kõhus ja mis mõttes ma TUNNEN käega oma kõhtu katsudes tema põlvi ja peput ja käsi ja jalgu?
Ja mis mõttes elab ta järgmised pool aastat kuni aasta toitudes MINUST?!
Bioloogia on faking uskumatu.
Ma tean, et ma peaksin panema kokku sünnitusmajakoti, panema kokku võrevoodi (et kassid jõuaks sellega harjuda ja ühtlasi õppida, et see on off limits), vaatama üle kõik saadud titeriided ja nende hulgast sametasjad välja sortima, kirjutama veel üht-teist…
Ah et mis sametasjad? Mul nimelt on selline kiiks, et ma ei suuda sametasju katsuda. Ma lihtsalt ei kannata, see on minu jaoks sama rõve kui mõne jaoks küüntega mööda tahvlit tõmbamine. Kui ma ise titeasju ostsin, siis ma vältisin automaatselt kõike sametist, aga sõbrantsidelt saadud titeasjadest on vist 90% sametist (ma muidugi ei taibanud öelda, et ärge mu majja sametit tooge) ja ma kahtlustan, et kui keegi annaks mulle sametisse riietatud beebi kätte, siis ma pillaks ta kiljatades maha. Nii et SAMET MUST GO.
Ma veel ei tea, mis nende tonnide sametasjadega teha. Ühest küljest ei saa vist bodysid ja värke kunagi olla liiga palju (äkki lõpuks on mul neid nii palju, et ma ei peagi pesu pesema, võtan muudkui uue puhta korvist ja panen selga), teisest küljest SAMET MUST GO.
No ma katsusin olla ratsionaalne selle asjaga. Et jätan nad alles, lasin Abikaasal panna eraldi kotti ja et ta võib ise neid Põrnikale selga panna. Aga kui ma nüüd sellele mõtlen, siis see tähendaks, et MINA ei saa samal ajal ju sametisse riietatud titte sülle võtta ja ma tahaks näha, kuidas Abikaasa endale rinnad kasvatab. Ehk siis see variant ei tööta ilmselt ja SAMET MUST GO.
Noh okei, eks ma ilmselt ikka saaks ta sülle võtta häda korral, aga ma eelistaks, et sellist olukorda ei tekiks. Nii et kas on natuke ennatlik ENNE lapse sündi juba lapseriideid ära anda?
Sest noh, SAMET MUST GO.
/
Seda tahtsin veel öelda, et nii hirmus mõnus on magada. Ma magaks vist praegu igavesti. Nii hullult mõnus on!
