Tag Archives: naisendus

t-4

Inimesed ja inimeseks olemine 5 kommentaari

Nelja päeva pärast saan ma 31.

Jajah, ma TEAN, et see pole midagi. On NII palju inimesi maailmas, kes on 31 ja on NII palju inimesi maailmas, kes on isegi VANEMAD kui 31, kujutad sa ette.

Sel aastal ma lubasin endale – pärast üht ebaõnnestunud FB eventi tegemist – et ma ei pea oma sünnipäeva. Et olen täiskasvanu lõpuks selles osas. Et lasen minna. Et see on ainult kuupäev või numbrid ja ma ei lase end sel häirida.

Sest miks ma peaksin, eks? Nii palju põhjendusi on selleks, miks ma EI peaks laskma end sellest häirida, et ma saan nelja päeva pärast 31.

Ja siis teen ma suitsu ja tunnetan iseennast. Kogu tervet iseennast. Kõiki neid ülekilosid. Seda kohutavalt valutavat selga, millega ma olen üles ärganud viimased nädal+. Näen peeglisse vaadates ja selfisid (sest ma olen ju VEEL 30, selfid on okei!) tehes neid rõngaid silme all, või siis näen Polar Loopi sünkides kõiki neid väheseid unetunde ja kõiki neid meeldetuletusi, et ma peaks end rohkem liigutama.

Ja siis hakkab endast jällegi nii hale. Et miks, kuidas, milleks. Lebad voodis ja ootad, et laps jääks magama (sest on laisku õhtuid, kus ma võtan ta jätkuvalt enda kõrvale, sest MA TAHAN) ja mõtled kõigi nende elus tehtud halbade valikute peale. Et miks läks nii. Miks ma saan kohe 31 ja olen siin kus ma olen.

Ma olen tegelikult superkohas. Kui mulle antaks, noh, ütleme, kuu. Või kaks. Kirjutaks ma valmis oma magistritöö ja kaks pooleliolevat käsikirja, mis, mulle tundub, on mõlemad päris head. Ma olen sattunud töötama maailma kõige ägedamasse kollektiivi. Mul on maailma kõige ägedam tütar. Mul on maailma kõige ägedam auto, kuigi seda peab vahepeal parandama. Mul on lõpuks ometi rohelised silmad (sest mul olid keskkooli lõpuni, või nii, umbes, siiski hallid silmad ja kuna ma ikkagi nii väga tahtsin rohelisi silmi, on mul tunne, et ma puhtalt tahtejõuga sundisin nad roheliseks).

Ma armastan iga oma venitusarmi ja kõiki oma tätoveeringuid. Ma ei suuda ära oodata, mil ma näen, millised on mu tätoveeringud kui ma olen 66 aastat vana ja kas mu kõrval on keegi, kes samamoodi tahab näha, millised nad välja näevad kui ma olen 66.

Ma armastan oma jaburaid iluprotseduure ja 45minutilisi sõite tööle ja koju tagasi. Ma armastan oma fantastilist perekonda ja juhuseid, mis mu elus alati mittejuhuslikult juhtuvad. Ma armastan üheööarmumisi ja üleööarmumisi ja üleaastaarmumisi ja seda, et ma armun peaaegu iga päev. Ma armastan enda juures nii paljut.

Ja ometi on miski kogu selle sünnipäevanduse juures… Midagi on, mis mind alati natuke rööpast välja viib. Ma ei tea, mis see on. Numbrid, jah, need ka. 2 ja 11 on nii olulised numbrid mu elus. Aga numbrid ja tähendused, noh… Tähendusi võib anda igasugu asjadele.

Istusin täna täiesti mingis tagatänava töökojas, kuhu ma pidin Mon Rouge’i viima, sest pingeregulaator oli läbi (noh, eks seda pinget on olnud kah viimasel ajal palju, pole ime, et regulaator läbi läheb) (õugaad, ma just sain aru, et mu auto vajaks antidepressante) ja Mila hüples mu süles ja mängis trompetit või mingit asja ja ma mõtlesin, et… Kas ma olen ainus? Ainus selline kohati-hulluv-naine, laps kantsas, alati ootamatult alt minev auto, valutav selg, turjale langevad aastad, võlad ja kired?

Ei ole ju. See vist ongi ju elu.

Muide, lisaks seljavalule ma köhin pidevalt. Umbes aasta aega juba jutti. Hea kui nädal on vahele jäänud. Siis hakkan mõtlema, et oi, miks ma ei köhi – ja hakkan jälle köhima. Kolleeg arvas, et selle vastu aitab üks asi: “Joo vett. Ja siis hüppa.”

Olla vanarahvatarkus.

“Ma räägin neid asju ainult sellepärast, et sa nende peale naerad.”

Niimoodi on tegelikult fantastiline oma järjekordsele tähtpäevale vastu minna, kas pole?

Aga kuidas ma saan õlult maha raputada tunde, et ostaks lennupileti ja LÕPUKS OMETI näeks ära Eiffeli torni või, kurat, suvalise Itaalia taganurgakesegi?

Või kas või Tartu?

enchanté

Inimesed ja inimeseks olemine 4 kommentaari

Aeg-ajalt (tavaliselt sünnipäevade või kellegi teise pulmade või uute armastuslugude minu ümber tekkimise ajal) mõtlen ma sellele, et ma võiksin olla võluv naine. Et ma tahaks osata olla võluv. Mind on see vahepeal tugevalt häirinud, see minu olemus, see et ma olen nii lärmakas ja kohati kohatu ja naeran liiga palju ja kõvasti ja nooruspõlves väideti, et ma naeran nagu laudauks kääksuks ja see, kurat, on senimaani meeles.

Aga õnneks on meeles ka see, et üks kursaõde ütles, et mu naerul on oma DNA ja kui ta kunagi peaks veel seda kuulma, siis ta tunneb selle sekundiga ära.

Aga mitte sellest… (Vahemärkusena, mul on nii hea meel, et Marta on tagasi!)

Ühesõnaga, ma mõtlen vahel sellest, kuidas ma võiksin olla võluv naine. Mind ümbritseb palju võluvaid naisi. Ma vaatan neid imetlusega ja mõtlen, miks mina ei oska olla nii rafineeritud või nii kaunis, et see kiirgab läbi naha välja. Et inimesed mu ümber muutuksid automaatselt kohalolekust juba paremaks. Selliseid inimesi on, kes nii mõjuvad. Et sa tahad nende ümber või nende pärast olla parem inimene.

Ja ma ei oska seda omadust kirjeldada paremini. See on lihtsalt… see võlu, mis neis on. Nad tulevad ja võluvad su pealaest jalatallani ära. Sul on meeldiv nendega kohtuda ja olla ja sa hiljem hõljud kuidagi nende kumas, samas olles nii teravalt teadlik kõigist oma ebatasasustest ja ebatäiuslikkustest ja liiga valjust naerust ja kohatutest naljadest.

Ma mõtlen, miks mul ei võiks olla alati kõikidel mantlitel nööbid ees, aga alati on kuskilt midagi puudu või siis kukub kohe järgmine nööp kuskilt ära.

Ma mõtlen, miks mu teksapüksiääred nii sageli narmendavad ja miks see mind nii harva häirib.

Ma mõtlen, kas ma kunagi õpin ära mingid justkui-kohustuslikud iluprotseduurid, nagu kuivharjamine.

Ma mõtlen, kas mind hakkab kunagi rohkem häirima see, et ma söön täiesti süüdimatult voodis, või noh, ma elan täiesti süüdimatult voodis, kui mulle selleks võimalus antakse. See pole võluv, see paistab ainult filmidest võluv. Ja piltidelt. Reaalsuses on see lihtsalt nii kuradima mõnus ja dekadentlik, aga… mitte võluv.

Ning siis ma püüan vahepeal seda võluvuse-faktorit läbi hammustada. Et miks mõned inimesed… on, justkui püüdmata. Miks teistega tunned hoopis teistsugust sidet – näiteks miks mõni on sinuga sünkroniseeritud täiesti kummalisel kombel, jagate mingeid elurütme ka mere tagant.

Ma tahaks olla võluv, eriti vanusenumbrite vahetumise aegu.

Aga siis mõtlen, et sitta kah, tegelt võiks hoopis mul olla veel üks raamaturiiul, või siis, tänane geniaalne mõte – mul võiks AUTO PAGASSIS olla raamaturiiul! Ja et mul võiks olla veel selliseid kottkleite, nagu ma kunagi näiteks Liisilt sain ja kuhu kohe millegipärast augud sisse tulid. (Kahtlustan kasse, aga ilmselt on asi selles, et ju ma pole piisavalt võluv, et riided säiliks.)

(Sama juhtus kusjuures ühe hirmkalli rinnahoidjaga.)

Mõned inimesed lihtsalt ongi võluvad. Ju mul on mingid muud head omadused. Näiteks leian ma oma lapsele hommikul siiski sokid jalga.

Isegi kui on eri paaridest…

don’t change a thing

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Täna sõitsin töölt lasteaeda Milale järele ja mõtlesin, kui väga on mul vedanud. Ma olin lihtsalt üleni nii rahul ja õnnelik, et ma tundsin seda isegi oma varbaotstes. Teate küll seda tunnet? Kui isegi varbaotsad on üleni õnnelikud ja rahul, et natuke kergelt surisevad, siis sa tõmbad varbad korraks konksu, et nagu veenduda, kas sa mitte juhuslikult ei näe und, aga siis ongi nii, et ei, pole uni, täiesti reaalsus.

Pisiasjad. Pisiasjad, mida ei muudaks mingi hinna eest hetkel. Sest need pisiasjad, need klapitavad mu elupusle praegu nii mõnusalt kokku, et ma lihtsalt saangi olla ainult rahul.

Siis mõtlesin ma veel sellele, kui paljud inimesed päriselt ikkagi tunnevad igal hommikul, et nad ei jõua ära oodata, millal jõuaks tööle ja õhtul lahkuvad kontorist tundega, et nad on ÕNNELIKUD, et saavad sellises kohas töötada, sellise kollektiiviga. Ja ma ütlen hüvastijätuks, et näeme homme, mu kallid, ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Et need inimesed on juba paari nädalaga nii kalliks saanud. Just the way you are.

Või siis mingid muud pisisuurasjad. Paar ülilumist liugu mööda mäge, mis pole isegi mitte mägi, vaid pigem selline… lohk. Meie Klooga oma kelguLOHK, sest mägesid siin ei leidu. Aga üks või kaks liugu mööda seda… lohku, ja siis üks lõkerdav laps ja palju roosasid-rõõsasid põskesid ja natuke külmi sõrmi.

Ja siis kaks tundi järjest Jamie Oliveri ja õhkamist, mis sööke kõike võiks teha… ja ma saangi päriselt minna poodi ja OSTA süüa, täpselt seda süüa, mille järele on isu. Ma saan minna poodi ja osta endale liha, et teha Jamie piri-piri pork bellyt ja ma mõtlen, kui suur vedamine see ka tegelikult on.

Ma lõpetasin just Eia Uusi raamatu “Aasta Pariisis” ja ma vist olen jätkuvalt selle lummas, kuidagi tajun maailma jälle värvilisemalt ja magusamalt, hommikukohv lõhnab tugevamini kui muidu ja kohatud inimesed liigutavad sügavamalt kui vahepeal ma neil end liigutada lasin. Ning me kuulame Milaga autos kas või kakskümmend korda järjest “Thinking Out Loudi” üht väga special versiooni, mida olemegi maailmas võibolla ainult meie kahekesi (+1) kuulnud…

and I’m thinking out loud, et ma olen oma elusse armunud. Niimoodi liueldes tundub, et üle saab ka kõige raskemast ajast või hetkest või päevast. Ja võibolla panin ma selle endale siia kirja, sest ma tean, et nädala pärast, või kahe, või kuue – aga ühel hetkel kindlasti – tunnen ma, et see tunne, mis mul on praegu, ei saa olla võimalik või et see ei tule tagasi. Kui jälle on nii raske, et murrab ja varbaid ei tunne üldse – siis on mul see siin kirjas tuleviku-Daki jaoks.

Läheb küll. Kõik läheb mööda. Hea muidugi ka, aga eriti siiski halb läheb mööda. Et hea saaks jälle tagasi tulla.

avameelselt võtab sõna bioloogiline kell

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 20 kommentaari

Mul on olnud tegelikult väga emotsionaalne nädal. Ma teadsin, et tuleb päevi, kus tuleb lihtsalt tuimalt läbi pressida ja mitte halbu asju endast läbi lasta, sest head kaaluvad niikuinii üles. Lihtsalt… no palju on hetkel, õigemini sel nädalal oli. Aga ma laadisin oma patareisid pidevalt – kõik need inspireerivad inimesed mu ümber, kõik need ägedad asjad, mida ma saan teha või tahan teha…

Neljapäev oli – juba ette teada – hommikust hilisööni asi-asjas kinni. Aga vahepeal läksin ja kallistasin sõpra ja sain jõudu juurde ja Eesti Muusikaauhindade jagamisel ma vist polegi kunagi käinud. Või vist siiski olen, sest ma olin kunagi isegi žüriis, aga igal juhul ma ootasin seda väga, sest pidulikud riided! Muusika! Auhinnad!

Ja tõesti oli võrratu. Kogu see sümfooniaorkester ja prožektorid ja kohati mulle tundus, et ma olen sattunud Muse’i konsale, näiteks. Oli mõnus ja tore ja palju ilusaid inimesi ja…

…siis hakkas Getter laulma.

Ja midagi minus murdus nii suure raksatusega, et pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid ja ma ei suutnud end peatada. Ma mõtlesin peamiselt Milale, aga mõtlesin ka endale, et tegelikult kui eriline kogemus see on, kellegagi koos lapse kõrval kasvada. Jah, meil läks teistmoodi, meie “lapsega koos” on teistmoodi ja küllap me saame selle õige pea sujuvaks ja selliseks, et Milal on ka hea.

Aga lihtsalt kogu see… ma isegi ei tea, mille pärast ma kõige rohkem emotsionaalseks läksin. Vist seetõttu ka, et tegelikult ma tean, et mul on varsti otsustamise aeg – kas ma hakkan kaaluma ühe lapse peale mõtlemist või… ei. Ja ma ei taha sellele mõelda, aga kurat kui raske vahepeal on MITTE mõelda, kui mingi tik-tik-tik sulle jalaga kuklasse taob ja sosistab: “Aga eluplaanid, sa pead need NÜÜD paika panema!”

Kui palju lihtsam oli kümme aastat tagasi, issand. Kõik see oli nii määramatus kauguses ja kui-juhtub-siis-juhtub-õigel-ajal oli suhtumine, mida sai endale veel lubada. Või siis ma-isegi-ei-tea-kas-ma-tahan oli suhtumine, mida sai endale lubada. Nüüd ma tunnen aina rohkem, et ma… väga enam ei saa mittemõelda. Või mitte omada arvamust.

Ja ilmselt tõi see lugu üles ka selle ühe stsenaariumi hingepiina, selle stsenaariumi, kus ma teengi seda kõike üksinda, algusest peale. Sel on väga palju plusse, aga…

…no vaadake seda esinemist! Mingeid asju ei saa asendada. Ja kuna siin juba avameelitsemiseks läks, siis ma ütlen ausalt, et ma olen ääretult ettevaatlikuks tehtud selle suhtes, et ma üldse julgeks kellegagi last jagada, sest see on päris kohutav, mis võib järgneda, kui suhe omavahel läbi saab… Aga ometi ma ju tahaks ka! Vahepeal ma olen nagu mingi nukker kangelanna taustal, kes vaatab poolkadeduse-poolimetlusega seda, et kaks vanemat jagavad… Müravad koos oma lapsega, näiteks. Sellised lihtsad asjad.

Ja võibolla ma ei saagi seda kunagi.

Oleks, et ma teaks, kas ma tahakski. Aga mingi osa on minust NAGU MINGI LOLL ja kukub töinama, kui laval lapsed isadele sülle jooksevad, sest ma olen 30+ naine, kes teeks meeleldi siit edasi karjääri, aga no jumala eest, kui üldse sünnitada, siis lähiajal, aga rasedus ja sünnitamine, fuhh, ja siis oleks neid ju kaks… Aga siis oleks neid ju kaks!

Noh, näete siis? Katsu sellisega vaielda või elada.

õugaad

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 5 kommentaari

Oh. My. God.

Kui Merks seda FBs jagas, vaatasin alguses rõõmsa ootusärevusega, sest esiteks teevad Garfunkel & Oates nüüd ju sarja, mis on täiega oosõm ja teiseks nad on muidu ka täiega oosõm, aga see lugu on nii täiega kriipilt täpne, et ma tahaks ära surra ja röökida seda refrääni kuni ma suren. See on täpselt mina aasta tagasi ja mina praegu. See on täpselt nii, kuidas näeb välja naiste “keskeakriis”. Ja kuna palju naisi on 30ndate alguses kahjuks vallalised, siis see kriis on… ilmselt paljudele mõistetav.

Ja ma tõsiselt, tõsiselt ei usu enam, et kõik juhtub põhjusega (nagu ma uskusin aasta tagasi). Ei juhtu, mu sõbrad. Asjad lihtsalt juhtuvad and that’s that.

Aga Garfunkel & Oates on ikkagi ääretult suurepärased.

veregrupidieet ehk GIMME MAH BACON BEEOTCH!

Inimesed ja inimeseks olemine, Toidujutud 29 kommentaari

Minu uus ripsmetehnik Agnes on selline multifunktsionaalne inimene, kes muuhulgas on õppinud Kanadas tantsu, tegutseb fotograafina ja plaanib hakata õige pea andma toitumisalast nõu eratreenerina. Täna vestlesime natuke sel teemal, sest on tõsi, et kogu selle saikondus-lahutussaagaga seoses on mu kaal tõusnud, aga kuna selle langetamine pole olnud mu viimase aja prioriteet*, siis pole ma selle pärast muretsenud, sest a) ma tean, mis on selle põhjuseks, b) ma tean, mis on selle psühholoogiliseks põhjuseks (ja ma tegelen sellega) ja c) ma jõuan selleni.

Aga kui Agnes oma eratreeneri plaanist rääkis, siis sattusin ma kohe õhinasse ja pakkusin end sügisel katsejäneseks. Agnes muidugi arvas, et kui ma teen juba praegu paar lihtsat muutust, siis võibolla polegi mul sügisel tema abi vaja.

“Mis trenn sulle muidu meeldib?” uuris ta. Ja ma rääkisin. Et oi-kuidas-mulle-ei-meeldi jooksta, aga olen seda püüdnud endale mitu aastat peale sundida. Aga et mulle väga meeldib jõudu teha, sest seda ma jõuan ja lihaseid mul on ja…

“Kullake, see jutt jäta kohe järele!” haaras ta hellalt mu näost. “Kuule, kujuta nüüd ette: kui sa kogu selle rasva oma kehalt eemaldaksid, oleksid sa mingi tõeline ambaal! Sul on juba praegu liiga palju lihaseid ja kui su eesmärk on kaalu alandada, siis sul lihtsalt POLE VAJA kõiki neid lihaseid, et oma keha ringi vedada, on ju nii?”

OH GOD MA EI PEA ENAM JOOKSMA FAKK JEAH! oli ainus, mis ma mõtlesin.

Tegelikult meigib see väga senssi ka. Ja tore on see, et kõik Agnese soovitatud spordialad – rattasõit, jooga, planking ja keplemine – on need, mida ma olen mingil eluperioodil teinud ja väga nautinud.

Toitumisest rääkisime ka, Agnes usub tugevalt veregrupidieetidesse – või õigemini, mulle tundub, et täpsem oleks sõnastada: oma keha kuulamisse. Ma jäin kahtlevale seisukohale, sest olen kunagi seda asja uurinud ja ainus, mis mul meelde jäi, oli see, et kõik head asjad keelati mulle kui AB-grupile lihtsalt ära. Lubasin aga asja uurida ja nüüd ma seda siin põneva Uru-Eng mängu saatel tegingi.

Mis selgus? Oh jaa, mul oli õigus! MA EI TOHI MIDAGI HEAD SÜÜA. Liha, peekon? Unusta ära, kui see pole just jänes või kalkun, põhimõtteliselt. Tore on see, et tomat, küüslauk ja sibul on kõik kas soositud või nullefektiga (ehk “pohhui”, nagu ma seda Lemmikule ette lugedes sõnastasin). Jahutooted põhimõtteliselt ka – enamasti pohhui. Juustudest soovitatakse kodujuustu (kas just “väkk”, aga “sügav dislaik”), õnneks on mozzarella.

Ja siis kõige õõvastavam! Kaalu langetamiseks PEAN MA SÖÖMA PIIMATOOTEID. JA HOIDUMA PUNASEST LIHAST. Millest koosneb praegu mu elu? Punasest lihast ja piimatoodete vältimisest, kui see pole just parmesan pasta peale või supi sisse. Noh, midagi ma teen õnneks õigesti, juurikaid ja muud veget söön hea meelega, AGA MIS MÕTE ON SEL LIHATA?

(Vabandage mu dramaatilisust, mäng on siiski ülipõnev siin taustal.)

No ma ei tea, äkki naljapärast siiski proovingi. Sest mereande võin pee-emm mõõdutundetult näost sisse ajada ja mm, mereannid, mm… Õnneks Lemmikuga meil päris palju kattub (peekonile ja singile peaks me mõlemad matused tegema), aga no siiski. Inimkatsed? JA VEEL PEEKONIGA?

You have got to be kidding me!

Also, pildiga seoses: Adventure Time on vist üks parimaid multikaid, mis IIAL on tehtud. Regular Show ja Bob’s Burgersi kõrval, muidugi.

On kellelgi kogemusi veregrupidieediga? Ma tean, et arvamused sellest, kas see töötab, on vastandlikud ja eriti vist midagi siin teaduslikult tõestatud pole, aga ikka põnev ju kuulda teiste kogemusi ka!

—

*Prioriteetide järjestus ajalises lõikes: 1. Ellujäämine. 2. Õnnelik olemine. …45. Kaal.

naisendus

Argielu 4 kommentaari

Vahepeal sai mul aasta sellest, kui mul on olnud geelküüned (saamisloost saab lugeda siit) ja kuna ma olen väga laisk selles osas, et pidevalt oma ägedaid küünepilte blogisse panna, siis korjasin huvitavamad kokku ja panin kollaaži. Aasta küüsi by Ingrid!

küüned

 

Ühe korra käisin Saarlandis ühe teise tegija juures ka, aga oma ikka kõige parem.

Lisaks saab kohe-kohe aasta sellest, kui mul on olnud ripsmepikendused. Sellest enamiku ajast on mul olnud “tavalised” ripsmepikendused, mis näevad peale pannes välja sellised:

received_m_mid_1386078604247_09349ae28350e96b82_0_Kevin_Golden_Shine(Pilt, mille kohta K. hakkas karjuma, et seda ei tohiks kuskil levitada, sest siin on OMG POORID POORID POORID.)

Mingi hetk hakkas Aigi Indigost mulle volüümikaid panema, aga neist polegi vist värskelt pandud head pilti. Nüüd on Indigos uus tüdruk Agnes, kelle tehtud volüümide hooldus oli sel korral veits tagasihoidlikum (pildil vasakul allnurgas), aga üldiselt on mu ripsmed olnud superlopsakad igaljuhul. Ma ei ole neid never viitsinud väga värvida ja nüüd teen seda nii harva – ja kui teengi, on efekt muidugi tappev. Mulle täiesti piisab muidugi ka sellest, mis on ilma igasuguse tušita. “Silmad peas” ja täiesti ilma mingi vaevata, kui et umbes kord kuus käia ja lebada toolis, silmad kinni, (mõned ka tukastavad), naistejutte ajada ja elust mõnu tunda.

Naabrinaine on korduvalt uskumatuses pead raputanud, et ma käin tõesti tema tuttavatest kõige rohkem salongis. Ma olen ise ka natukene üllatunud, et see kuidagi nii on läinud. Aga noh, mugav olen ma alati olnud, beib muidugi mitte, aga kuna beibedel on mõned mugavussaladused, siis olen ma need süümekateta üle võtnud.

Igal juhul soovitan nii oma endist tehnikut Aigit kui ka uut tehnikut Agnest ripsmete jaoks ja üleüldse, kes tahab proovida, minge Indigo Studiosse, soovitan soojalt. (See ei ole spondeeritud postitus.)

Ahjaa, igasugused müüdid ripsmete kohta võin ka ümber lükata – ei hakka sellega koos omad ripsmed välja kukkuma (mitte rohkem, kui on loomulik – inimene nimelt vahetab oma karvu ikka alatasa), ja mina kui staažikas pea-padja-all-magaja ei kurda ka üldse, et kuidagi peaks eriliselt hooldama. Ainuke trikk vist ongi, et a) ei tohi lasta lapsel silma kiskuda ja b) mitte sageli tušitada, sest meigieemaldus mõjub liimile kehvasti.

Muide, vasakpoolsel ülemisel pildil söön ma Mallu sünnal tarakani. Tarakani! fakjeah!

ripsmed

 

10 olulist tarkusetera, mida iga naine võiks 30ndaks eluaastaks teada

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 5 kommentaari

Seoses sünnipäevakuuga on plaanis mul mitmeid temaatilisi postitusi. Selle posti jaoks palusin oma #naistejuttude FB grupi sõbrantsidel jagada aastatega kogunenud tarkuseteri, mida iga naine võiks ja peaks 30ndaks eluaastaks teadma. Kuna neid kommentaare sai üle 80 (me oleme VÄGA targad) (teoorias), siis hakkan neid jupphaaval avaldama nädala jooksul, mis minu 30seks saamiseni veel jäänud on.

NB! Oodatud on ka kõik teie tarkuseterad – kogun need kokku ja lisan järgmistesse postitustesse! Ja võibolla loosin isegi mõne auhinna:)

Esimesed 9 tarkusetera on siin, järgmised 8 siin, ja siis veel 9 siin ja 8 siin.

 

  1. Sa ei pea kõigile meeldima. Võimatu on kõigile meele järgi olla. Ja tegelikult
ei olegi vaja iga suvalise inimesega ühel lainel olla.
  2. Kõike ei pea maksmimaalselt perfektselt tegema. Asjad saavad tehtud, kui hullud 
tähtajad ka poleks. Stressa vähem ja lihtsalt tee asi ära. Ning üldiselt on elu tõestanud, et kõige raskem on pihtahakkamine – pärast seda asjad lendavad käes ja sa ei saa aru, miks sa kõike nii palju edasi lükkasid.
  3. Süütunne on kõige mõttetum tunne. Olnu paremaks sellest ei muutu, et sa ennast
sitaks halvasti tunned. Andesta endale, andesta teistele ja liigu edasi. Ära hoia ka solvumistest kinni. Üpris tihti on kohutava solvangu taga inimese halb sõnavalik
ja eelkõige tema hirmud ja ebakindlus.
  4. Igal naisel olgu olemas oma ülemuse ja mehe perse saatmise fond! Siia juurde on sobiv ka märkida, et ära kunagi tee last, kui sa ei ole võimeline teda üksinda üles kasvatama.
  5. Kuid seejuures – ära põe raha pärast! Kusjuures tuli välja, et kahekümnendates mehed muretsevad tegelikult põhiliselt ühe asja pärast – et oleks piisavalt raha. Et siis sel ajal, kui beibed põevad eneseteostuse ja välimuse pärast, samal ajal enne uinumist mõtetes pulmakleite valides, mõtlevad kutid lihtsalt, et kust kurat saada pappi, et oleks ikka piisavalt. Ja et kui palju see piisav ikkagi on. Ma (Naabrinaine – toim.) ei teadnud seda, ja olen senini šokis – moodne maailm, moodne maailm, aga kutid ikka paanitsevad, kust saaks beibe elatamiseks pappi ja beibed paanitsevad, et äkki nad ei ole piisavalt ilusad, et elatada. Hea, et siis mõnedki keskeas mõistavad, et raha on suhteline väärtus, ja sul peab seda olema täpselt niipalju kui sul endal vaja on. Teistel, soost sõltumatult, on ju enda oma.
  6. Alati saab edasi liikuda. Vahel eeldab edasi liikumine lihtsalt väga suurt kannapööret ja tohutut ettevõtlikkust. Aga see on võimalik. Alguses on hirmul suured silmad, aga hiljem maitseb šampanja veelgi paremini kui tavaliselt!
  7. Kõik võimatud olukorrad on kinni mõtleja peas. Nagu öeldakse – imesid teeme sekundiga, võimatute asjadega läheb natuke kauem aega!
  8. Õige daami käekott on nii piisavalt suur, et mahutab vähemalt pudel veini. Kui mitte kaks!
  9. Igal naisel peaks olema oma “naistejuttude” tugigrupp. Peotäis kalleid inimesi kes on erinevad, aga piisavalt sarnased, et omavahel suurepäraselt connectida, üksteisest lugu pidada, vajadusel aidata ja alati koos naerda. Mõni meist oskab kirjutada, mõni teeb eksimatult vahet viiulil ja klaveril, mõnel on veel omakorda suurepärased oskused ja omadused  Aga teadmine, et nad on alati olemas, annab kuklas hea ja kindla olemise. Naistejutud ehk hingespaa!
  10.  Ja kõiki neid tarkuseteri võib ju 20 aastaselt lugeda, aga mõistma hakkad neid alles siis, kui aeg on käes. Ning kogu pask omal nahal kenasti ära proovitud ja paikapidavus kontrollitud. Jah, jäärapäisemad kontrollivad igaks juhuks lausa korduvalt.

Veel 8 asja, mida iga naine peaks 30ndaks eluaastaks teadma

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Seoses sünnipäevakuuga on plaanis mul mitmeid temaatilisi postitusi. Selle posti jaoks palusin oma #naistejuttude FB grupi sõbrantsidel jagada aastatega kogunenud tarkuseteri, mida iga naine võiks ja peaks 30ndaks eluaastaks teadma. Kuna neid kommentaare sai üle 80 (me oleme VÄGA targad) (teoorias), siis hakkan neid jupphaaval avaldama nädala jooksul, mis minu 30seks saamiseni veel jäänud on.

NB! Oodatud on ka kõik teie tarkuseterad – kogun need kokku ja lisan järgmistesse postitustesse! Ja võibolla loosin isegi mõne auhinna:)

Esimesed 9 tarkusetera on siin.

 

  1. Ära sõltu teistest inimestest. Siinkohal siis nii nende arvamustest kui ka näiteks sellest, et sul endal jääb kuhugi minemata või midagi tegemata – lihtsalt seetõttu, et sa ei suuda võtta end kokku ja minnagi näiteks üksi (lõunale, kontserdile, reisile jne).
  2. Õpi olema iseseisev ning olema õnnelik ÜKSI. See on mingi täielik väärarusaam, et küll ma alles siis saan õnnelikuks, kui leian eluarmastuse, kes mind siis teeb õnnelikuks – tuhkagi. Ei seda eluarmastust enne tulegi, kui kõigepealt ise endaga hästi läbi saama õpid – kui sul on enda seltskonnas huvitav, on ka teistel inimestel sinuga huvitav.
  3. Keskendu positiivsele, mitte negatiivsele. Jah, vahepeal võib ja peabki hingelt kõik selle ära rääkima, mis närvi ajab, aga nagu mu psühhiaater ütles: sõbrannad pole selleks, et neid sellega tüüdata, kui sitt sul ikka pidevalt olla on. Selleks on spetsialistid (kui asi on nii hull). Liiga palju lasevad inimesed mõjutada end just negatiivsetest arvamustest ja kommentaaridest ning positiivsed lähevad justkui ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Negatiivse endasse imemine põhjustab aga täiesti alusetuid hirme, mistõttu võivad tegemata/kogemata jääda paljud asjad/tunded – näiteks tõeline eduelamus, sõlmimata jäänud tutvused.
  4. Tagasilöökide puhul pea püsti ja edasi! Ei mingit käega löömist. Või noh, okei, kaks päeva võid kookonis end haletseda, aga pärast seda küll edasi!
  5. Ükskõik, kui piinlik sul enda pärast on või millega sa hakkama oled saanud, see ei ole maailma lõpp. On väga suur tõenäosus, et kuu aja pärast räägid sa seda sama lugu, kui väga naljakat seika oma elust. PS. Need naljakad lood on kogumist ja jagamist väärt!
  6. Sul pole õrna aimugi, mis homme võib või ei või juhtuda. Võta asju, nagu nad tulevad ja tegele nendega, kui nad kohal on. Muide, kuigi tundub, et kõik pask tuleb alati korraga, siis ongi kõige targem probleem juppideks harutada ning hakata seda otsast lahendama. Samm korraga – ja hopsti! Ootamatult ongi asi korda aetud. Ja jamade pärast millele lahendust ei ole, pole samuti mõtet pabistamiseressurssi raisata. Pole lahendust, misasja sa siis enam muretsed!
  7. Tarkusesõna Preili Triinu kallilt kadunud vanaemalt: “Purjus noormees on kerge saak tütarlapsele!”
  8. Ära lükka head meest mängust kõrvale vaid sellepärast, et tema sinusse esimesena jõudis armuda.

9 asja, mida iga naine peaks 30ndaks eluaastaks teadma

Inimesed ja inimeseks olemine 10 kommentaari

Seoses sünnipäevakuuga on plaanis mul mitmeid temaatilisi postitusi. Selle posti jaoks palusin oma #naistejuttude FB grupi sõbrantsidel jagada aastatega kogunenud tarkuseteri, mida iga naine võiks ja peaks 30ndaks eluaastaks teadma. Kuna neid kommentaare sai üle 80 (me oleme VÄGA targad) (teoorias), siis hakkan neid jupphaaval avaldama nädala jooksul, mis minu 30seks saamiseni veel jäänud on.

NB! Oodatud on ka kõik teie tarkuseterad – kogun need kokku ja lisan järgmistesse postitustesse! Ja võibolla loosin isegi mõne auhinna:)

  1. Laste saamine muudab su keha. Aktsepteeri seda. Olgu selleks ripprinnad, prolapsia, inkontinentsus, taastulevad hemorroidid või general areast kaduma läinud, ee, osad, mis seal enne olid – see kõik on paratamatus.
  2. Kasuta alati kondoomi. See on ikkagi väga oluline, vaat et kõige olulisem. USE PROTECTION!!! FUCKING USE PROTECTION! Kui sa oled 20.-30ndates, pole enam mingit vabandust, et mitte kasutada rasestumisvastaseid vahendeid, kui sa just ei soovi rasestuda. Ainus vabandus on oma lollus – but we’ve all been there…

  3. Vibraator pole häbiasi. Oma keha tundmine ja teadmine, mis sulle meeldib ja kuidas seda saavutada, on põhimõtteliselt ainus asi, mida sa heaks seksiks vajad.
  4. Eelmisega on tugevalt seotud ka see tõde: iseennast tuleb armastada. Kõlab banaalselt, aga õnnelikuks teebki rahulolemine iseendaga. Siis vaatad juba selgema pilguga teisi ja suudad vastu võtta ning edasi anda armastust ka teistele. Ja siis on duubelõnn:)
  5. Pese meik ALATI maha. Ka siis, kui oled megaväsinud või maani täis. Sellega seoses – alati võiks käekotis olla näokreem. Õhtul alati meik maha ja kreem peale – ja hommikul võid olla kindel, et vähemalt su näonahk ei karju su peale (mis magu ja maks teevad, on iseasi…).
  6. Kui sa pole partneriga õnnelik, siis liigu edasi. Elu on elamiseks, mitte ettevalmistus suremiseks!
  7. Kõik on õpitav. Jah, isegi laulmine, kui su kõrva peale on astunud elevant. Jah, isegi kvantfüüsika, ka siis, kui keerulisemad tehted kui korrutustabel tunduvad sulle võimatud.
  8. Kui sa oled liiga purjus, siis oksenda. Esimene pluss: saad edasi juua (kui sa eriti hardcore). Teine pluss: järgmisel päeval on ka väiksem pohmell.
  9. Teosta ja täienda ning tegele valdkondades, mis sind tõeliselt paeluvad. Isegi kui rahaliselt on alguses väga keeruline olla näiteks freelancer, siis pühendumus, sisu ning südamega tehtud töö tavaliselt leiab õigel hetkel oma tunnustuse. Pealegi teeb see õnnelikuks – ma ei ole veel näinud inimest, kes oleks õnnelik, kui ta päevast päeva teeb midagi, et lihtsalt “ära elada”. Pluss: kui sa koguaeg mõtled, et kõigepealt teen ebameeldivat tööd, et “jalad alla saada” ning küllap hobi jaoks on aega ka hiljem, siis uskuge – seda aega ei tule kunagi. Tuleb elu oma laste, abielude ja logistikaga ning kui sa kohe algusest peale pole oma ellu armastatud hobi sisse planeerinud, on seda edaspidi aina keerulisem võrrandisse sisse suruda.