Tag Archives: m&n

because i love you too

Määratlemata 3 kommentaari

Tänu eilsele Undergroundi sünnipäevale maitseb täna kohvi väga plekiselt. Aga tuleb tunnistada, et mõnus on, kui on koht, kus kõik on sõbrad-tuttavad, kui on koht, kus saab häbitult tantsida Led Zeppelini saatel ja kus Onu Bella viskab oma plaatinahallide (ta ei värvi neid) juuste välkudes nalju segamini väga hea muusika ja infokildudega. Ning kus korra aastas maksab õlu 15 krooni. Klubikaardiga.

Me muidugi oleme juba korra UG-st pikemalt videoblogis jauranud ka.

Seoses kõige sellega tahtsin ma täna teha postitust “Nagu kaks tilka vett” ja kirjutada, et Vahur Afanasjev näeb välja täpselt nagu Urge Overkilli (Pulp Fictioni soundtrack, “Girl, You’ll be a woman soon”) laulja Nathan Katrood, aga ma ei leidnud kummastki veebist head pilti, nii et te peate ise seda ette kujutama. Mis pole sugugi raske, kuna nad on sarnased ja kui te teate, miuke Afa välja näeb, siis ongi juba probleem lahendatud.

Mida aga ilusa ja pika nädalavahetusega pihta hakata, ei tea ikka veel. Folgile nagu ei viitsi, aga samas nagu viitsiks ka, aga ei viitsi vist rohkem (Birx, ei hakka kisama!). Randa nagu viitsiks, aga ei viitsi ka, sest noh, ma tean, mis juhtub, kui ma liiga kaua päikese käes vedelen ja see pole sugugi mõnus. Pruuniks ei saa ma nagunii iialgi ja ebaühtlaselt punaselaiguline olla võib tunduda nii ahvatlev kui tahes, ikka nagu ei viitsi. Samas saaks siis süüdimatult raamatuid neelata ja mitte midagi teha, võib-olla vollet mängida ja lõputult ujuda…

Misveel, misveel…

Isa ütles Ekspressi artikli peale ühe huvitava mõtte: blogimine täidab tegelikult inimestevahelist tühjust. Mõtles selle all just seda nn isiklikku blogimist. Tulen selle mõtte juurde kunagi tagasi.

Hüplikult kohe ühele teisele teemale: käisime üksõhtu Siki ja Birxuga Lõuna-Eesti tripil, ujusime alasti kaunis metsajärves Võrumaal ja otsustasime tagasi tulla Räpina kaudu. Ohsakurat! Räpinast pole midagi alles jäänud, vist KÕIK teed on üles kaevatud! Paukusin Aapo suunas, et miks kurat ta midagi maininud pole oma blogis ega inimesi hoiatanud mitte autoga Räpinasse minema. Birx küsis selle peale targalt: aga kas Aapol on üldse auto? Hiljem sai mõistatus lahenduse, kui tema punast juuksepahmakat ühe teatud kauni tütarlapse kõrval oma majast mööda jalutamas nägin. Tjah, ka ma põgeneks, kui terve mu kodulinn oleks üles kaevatud…

Kui välja jätta Räpina-kogemus, oli tegu ühe ideaalse suveõhtuga… Täpselt nagu see kord, kui me käisime Pühajärvel paadiga sõitmas, hiljem vedelesime tunde saunas ning veel hiljem väänasime konte Twisteriga. Või täpselt nagu see kord, kui mängisime vollet, hiljem tillisime-grillisime Birxi tagaaias, hüppasime batuudil ja rääkisime väikekodanlikku juttu, sekka muidugi ka natuke ebakorrektseid nalju ja südamest tulevat naeru…

Kas ma olen viimasel ajal öelnud, kui väga oma oma sõpru armastan? Nendega power-walkida, jaburalt irvitada, paralleelselt erinevates korterites Oprah’st Rick Springfieldi eri vaadata ja naerukrampe saada, öösiti Tartu vahel ekselda, maniakaalselt Maroko-plaane teha, lambist Võrumaale alasti ujuma sõita, öösel kastemärjal batuudil hüpata ja külili käia, Underis tekiilat juua ja tantsida, lauajalkas metsikult huilates väravaid skoorida ning õhtul kõige nende ideaalsete päevade ideaalseks lõpuks ühe kalleima sõbra sooja ja sõbralikku kaissu pugeda…

Elu on hea.

Lõpetuseks maniakaalselt homeeriliselt ja-muud-epiteedid suurepärane Rick Springfieldi surematu hitt “Jessie’s Girl”:

and all the time

Määratlemata 4 kommentaari

Unes nägin, et mul valutas pea ja ma olin haigeks jäänud. Tegelikult valutavad kaelasooned.

Unes nägin veel Härrat, keda millegipärast olen mitu ööd järjest unes näinud. Täna sai mul lõpuks kõrini, teda sai liiga palju ja ma hakkasin nutma ja karjuma: “Kas te ei saa aru, et ma olen temast pidanud nii palju kordi üle saama…?! Ta on mulle nii palju haiget teinud…”

Nutsin ja kõõksusin, kuni enam ei jõudnud ja ärkasin, nutsin veel.

See kõik tuletab mulle meelde, et ma pidin kirjutama Õigetest. Aga ehk natuke hiljem.

PS: Eile oli täiuslik päev. Täiuslik.

Ilusat fotograafiat: The Ones We Love

Määratlemata 1 Reply

Minge vaadake lehele The Ones We Love. Tegu on projektiga, kus on palutud inimestel saata kuus pilti oma kallist inimesest. Et pilte näha, klikkige “photographers”, eelneb väike käsitsikirjutatud sissejuhatus, mis ütleb, kes ja miks. Kaunis. Väga kaunis. Näiteks “John and Yoko aint got nothing on us” või “She’s my everything” või “We are insane and we love one another” ja Eesti tütarlapse Anna-Liisa Liiveri “He’s my charming electromagnetic boyfriend”.

Täpselt õige asi, mida sellise äikeseilmaga imetleda…

Üks mu lemmikuid: Alexei Belozerov.

Armunud naise faasid

Määratlemata 5 kommentaari

Eilne suburbia-idüll äärelinna majakese tagaaias koos grilli, veini, batuudi, sauna, kutsa ja toredate sõpradega oli igas suhtes äärmiselt produktiivne. Üle pika aja olid naised jälle minu ümber koos ja kuna me oleme armsad ja natuke hullumeelsed ja meile meeldib teha inimkatseid ja inimeste käitumist jälgida ning seda kategoriseerida, nimekirjadesse panna ja faasistada, siis seekord panime ritta armunud naise käitumis- ja mõtlemisfaasid (et mitte öelda mustrid*).

1. Suur õnn ja rõõm. “Jee, ta helistas!” Õnne ja rõõmu faas on täis totraid naeratusi, ootamatutel hetkedel naermapuhkemisi, seda muidugi kõrvalseisjate jaoks täiesti arusaadamatutel momentidel. Õnne ja rõõmu ajal on naine kindel, rahulik ja… noh, õnnelik. Sest tal on oma südame- ja silmarõõm, kes vastab ta tunnetele – mis saaks sellest olla paremat!

2. Igatsus. Kui esialgne telefonikõnest tulnud eufooria on lahtunud, järgneb igatsuse-faas, kui silm kiikab pidevalt telefoni poole, et kas äkki keegi juba ei ole helistanud või smsi saatnud… Aga ei. Ta ei ole helistanud. Ja no, eks ole ju liiga vähe aega ka möödas, pealegi leppisime me kokku, et ta ju helistab alles õhtul… Aga ikkagi! Igatsus on ju nii suur! Ei tea, kas ma peaks talle ise äkki helistama? Ei, siis ta peab mind kindlasti liiga pealetükkivaks..

3. ja 4. – Ärevus ja kahtlus. Ja sellist mõtteliini mööda jõuab naine peagi ärevuse ja kahtluseni. Aga mis siis, kui ta ei tahagi mind enam? Mis siis, kui ma sain millesti valesti aru ja ma pidin talle äkki ise helistama? Või äkki olen ma ikkagi seda kõike ette kujutanud? Miks ta juba ei helista…?

5. Viha. Miks ta kurask ei helista?!?!

6. Ükskõiksus. Noh, olgu siis, eks ta ise teab. Mul on ükskõik temast, helistagu või mitte. Kukkugu ta telefon vetsupotti kasvõi, ikka on ükskõik. Peaks hoopis telefoni välja lülitama, et näidata kui ükskõik mul on? Ei, tegelt – kui ta helistab, siis ma ei võta vastu! Vot see peaks talle näitama, kui ükskõik mul on! Haah!

7. Õnnetus. Miks ta siis ei helista juba…! Mida ma olen valesti teinud? Selles faasis toimub üksikasjalik viimase kõne läbianalüüsimine: mis ta mõtles selle lausega? Kas äkki siis, kui ma seda ütlesin, võis see tunduda, et ma ütlen hoopis seda? Ühesõnaga, ma olen ikka kõik pekki keeranud! Vastik, rumal olen! Üäää…

8. Ja taaskord õnn ja rõõm. See järgneb siis, kui see oodatud kõne lõpuks ikkagi tuleb (ning siis võetakse telefon vastu väga malbelt, võib-olla visatakse mõni vimkagi: Oi, tere… Milline Martin? Aa, sina… Ma üldse ei oodanud su kõnet! Aa, et kokku saada… No ma ei tea, mul on nii palju teha, aga eks ma vaatan, vast mõtleb välja midagi…” Ning taas hakkab kogu tants ja trall otsast peale.

—

*Mul viimasel ajal on sõnadega probleeme. Selles mõttes, et ei tule õiged sõnad meelde ja kasutan südamerahus vale sõna, ise sellest aru saamata, lisaks kipuvad tähed sõnades kohti vahetama. Lähenev vanadus annab tunda?

hetk minevikust

Määratlemata 2 kommentaari

sest mida sa muud teed, öösel kell neli, kui loed ammuseid aegu ja lükkad edasi magamaminekut, sest homme peab hakkama asjadega tegelema ja asju pakkima ja otsima välja kohti, kuhu amsterdamis minna ja… ikka loed minevikku.

hetk 6. aprillist 2006.

«Noh, kuidas sul läheb?»
«Päris hästi. Kui sa mulle eile helistasid, siis ma mõtlesin, et äkki sa oled mulle mingi jama organiseerinud. Ja ma veel mõtlesin, et kui kakluseks läheb, et siis kas ma kõnnin lihtsalt minema või panen täiega.»
«See ei oleks minulik sulle midagi organiseerida. Pealegi, minu silmis oled sa oma võlad tasunud. Ükskõik kui väga ei tahaks ma sind ka süüdistada, valikud tegin ma ise.»
«Jah, selline see elu on. Kord juba kukub nii välja, siis…»
«Jah, aga sa ise teed valikud. Ise teed oma elu.»
«Üks asi, millest ma seal olles aru sain, on see, et ei ole mõtet viha pidada. Ja see pole ka oluline, mis teised sinust arvavad.»
«Tõsi. Ega vist muidu vastu ei peaks. Ei seal ega siin.»
«Peaasi, et sa oled õnnelik tehes seda, mida sa teed.»
«Kurat, elutõed ongi nii lihtsad. Lihtsalt tuleb õnnelik olla. Mida sa tahad? Nii üldiselt. Oled sa mõelnud, et mida sa tahad?»
«Jah, ma tahangi lihtsaid asju. Tahan oma korterit, jalad alla saada. Tööle saan 15ndast.»
«Kas Tartu on võõras ka?»
«Kõik on võõras. Tartu, elu, kõik. Väljas on võõras.»
«Aga aeg läheb ruttu. Ma ei arvanud, et ma sind ära jõuan oodata. Et kuus aastat, see on ju ilmatu aeg.»
«Aeg läheb ruttu. Lõpp venis. Aga ikka venivad need asjad, mida sa ootad.»
«Jah, aeg läheb ruttu. Ma olin laps siis.»
«Olid… Aga ma ei rebinud su kirju puruks, kuigi sa käskisid. Näe, võta.»
«Ma ei taha seda. Mul on piinlik seda lugeda.»
«Pildi võtan tagasi.»
«Issand, milline ma siin olen. Oh jah. Aprillis tehtud veel. Kuues aprill kaks tuhat kaks vist.»
«Miks sul piinlik on?»
«Sest ma tundsin end süüdi.»
«MIKS? Sina ei pea end süüdi tundma. Mina pean. Ja mina pean vabandust paluma.»
«Aga ma olen sulle juba andeks andnud. Sest sellest on aega möödas. Oleks, et me oleks siis pikka aega koos olnud või midagi. See oli lühike aeg. Ja oi, kuidas me tülitsesime koguaeg…»
«Me ei tülitsenud üldse ju. Ainult see lõpp, kui see jama tuli. Siis tülitsesime.»
«Aga me olime armsad. Kui me olime kained ja mitte-vihased. Siis olime me armsad.»
«Jah…»
«Võta see kiri tagasi. Ma ei taha seda. Mis sa tegid seal? Koolis käisid?»
«Ei. Tööd tegin. 30% saad endale, 50% läks hagidesse. Ülejäänud on maksud. Aga ma juba praegu saaks endale üürida korteri, aga vend arvas, et pole veel mõtet. Joonistasin. Kaardi said kätte?»
«Jah. Sain. See oli väga armas kaart. Aga see tabas mind allapoole vööd. Ma mäletan, kui ma selle sain. Ma pidasin sünnipäeva. 2003. aasta oli.»
«Näed. Sellesama kaardi tegin sulle.»
«Oi, ma arvasin, et sa lasid kellelgi teisel teha.»
«Ei, ise õppisin kambrikaaslase kõrvalt. Lõpuks juba olid minu kaardid ilusamad, kui tema omad.»
«Ma teadsin koguaeg, et sa oskad. Mäletad, kui me ise end tätoveerisime?»
«Heh, jah, see oli vale aparaat. Aeglasemini peab nõel käima. Ja ei jäänud midagi peale ka ju.»
«Ei jäänud jah. Aga ma mäletan, kuidas ma ise endale pahkluu peale risti torkisin. Valus ei olud üldse. Sa tegid endale pilte juurde ka sees olles?»
«Jah, rinna peal on kotkas ja madu, kaela peale, käe peale, jala peale, selja peale tegin.»
«Kus on kõige valusam?»
«Ma ei tea. Ma ei tundnud.»
«Jah, ma tean, ma ka ei tundnud valu. Ma koguaeg olen arvanud, et inimesed kujutavad seda endale ette. Et tätokad on tegelt mõnus surin.»
«Selja peal räägitakse, et on kõige valusam.»
«Jah, ma lasen ka uue teha varsti.»
«Ma lasen enda omad üle teha mustaga.»
«Jah, ma pean ka laskma vana üle teha. Sellest on kuus aastat… Tätoveeringust, see tähendab.»
«Näed siis. Kuus aastat. Nagu linnulennul. Sinu eest sain kaks, teiste asjade eest sain kuus, aga raskem kuritegu lööb väiksemat, kokku seitse pool. Aga näed, kuue pealt lasid välja. Kuig ma ise ei viitsinud ajada seda asja. Üks tont istus, neli pool aastat naise maha löömise eest. Ja teine oli, istus eluaegset. Siis esitas apellatsiooni, lükati kaheksa aasta peale. Aga ta istus eluaegset.»
«Jah, selle teadmisega elada… et sa istud eluaegsed. Ja sai kaheksa peale?»
«Jah, tuli välja, et polnudki nii süüdi.»
«Hämmastav… Näita mulle mõnda pilti. Näita kaela oma.»
«Aga sa nägid seda ju kohtus.»
«Nägin või?»
«Nägid jah. Siis kui me valvuritega tapiautot ootasime peale kohust. Väljas. Sa ei mäleta?»
«Mäletan küll… Miks sul kõrge kaelusega pluus on?»
«Ilm on kehva.»
«Heh, jah. Ilm, muidugi.»
«Lõpeta. Oma nakolle ma ei häbene. Seda ma ei häbene.»
«Jah, polegi ju mõtet. Mul on hea meel sind näha. Sa oled ikka veel… selline, nagu sa olid.»
«Näed. Elu läheb nii. Närvikava on tugevaks muutunud sellega. Aga vahepeal ajab mõni asi nii vihaseks, et…»
«Alkoholist ei tunne puudust?»
«Ei. Absoluutselt.»
«Veider. Aga samas – sellest ju kõik jamad alati algasid.»
«Jah.»
«Alkohol ei ole sõber, ei ole.»
«On. Aga temaga tuleb osata läbi saada.»
«Kas sa üksi ei ole?»
«Olen. Aga nii on kergem. Mul on väga hea meel, et see meie asi enne ära lõppes. Sest nii on endal kergem, kui keegi väljas ei oota. Ma saan ise paremini hakkama nii.»
«Oi, kuidas ma sind armastasin kunagi…»
«Olid ajad, ah?»

prioriteetidest

Määratlemata 4 kommentaari

“Daki! Tere! Kuidas sul läheb!?”
“Oi… Sina…” (Meenutab meeleheitlikult nime.) “Kuidas sa mind üldse ära tundsid? Mina sind küll poleks tundnud…”
“Vist juuste pärast.”
“Ma alles lõikasin nad lühikeseks.”
“No ma ei tea… Lähme teeme suitsu, ajame sõna juttu.”
“Olgu… Kuidas sul siis läheb?”
“Noh, ütleme… Depressiivsed Eesti väikelinnad… Olen provintsis käimas, külas noh. Saan kuu aja pärast isaks! Aga muidu ma töötan Soomes nüüd.”
“Ahhaa, palju õnne! Mu eksabikaasa töötab ka Soomes. Põnev.”
“Jaa, jaa… Arva ära, millega ma sõidan nüüd?”
“…Kas sul oli auto või?”
“Jaa! Kuidas sa siis ei tea! Mul oli KAKS Audi A4!”
“Vaat siis. Väga tubli.”
“Ja arva, millega ma nüüd sõidan.”
“No ma ei tea… Kuhu upgrade’itakse Audi A4 pealt… Lexusega?”
“Ei! Arva!”
“No ma ei tea… BMWga?”
“Ei! No pane neli ja neli kokku! Saad mille…?”
“Ee… Audi… A…Kaheksa?”
“Jah! Nüüd ma sõidan Audi A8-ga! Kas sa kujutad ette, nahksisu, kõik on viimase peal värk… Isegi need turvavööde reguleerijad käivad elektriga, ükspäev istusin autos, näppisin nuppe ja mõtlesin, et mis see nupp teeb küll. Ja järsku vaatan, need käivad tšuut-tšuut üles-alla. Hämmastav!”
“Kas sul topsihoidjad on?”
(Etteheitev pilk.) “Muidugi on! Ainult katuseluuki pole, aga kellel seda ikka vaja on!”
“Mulle küll meeldib.”
“Nojah. Aga praegu ongi, viisin just parandusse, ühe ratta laager on läbi ja natuke vaja pukse ka vaadata… Kogu laul läheb kümme tonni maksma!”
“Jaa, meie autol on ka laager läbi… Koliseb nagu pöörane. Nii et… Sa siis saad isaks? Kumb tuleb, tüdruk või poiss?”
“Tüdruk.”
“Nimi ka on välja mõeldud?”
“Lisette. Aga sa seda mäletad, kuidas ma ükskord oma Audi A4-ga, selle sinisega, Superalko ette sõitsin…”

mai/täht/poolik/mõte

hoomamatu Leave a reply

Ma ei tea, kaua ma tegelikult magamata olen. Natuke juba nägin koduteel hallukaid, aga peamiselt pimestas vihmajärgse Eestimaa ilu.

Ma arvan, et ma olen magamata umbes 40 tundi või nii. Ma lihtsalt ei ole veel spetsialiseerunud tosina inimesega ühes telgis magama, eriti kui mullegi usaldatakse nii oluline ülesanne nagu ahjuvalve. Tuleb hoida hinnalist sooja (“Kas keegi võiks kütta nii, et mu selg ei külmetaks?!”), aga ka vaadata, et kellegi jalad koos magamiskotiga ühtlaseks tömbuks ei sulaks. Ma tean, mu matt olla nii mõndagi näinud, rääkisid tema põlenud paelad ja otsad oma keelt.

Und ei ole, kuulad, kuidas valvekord käib inimeselt inimesele, saateks ühtlane magamisenohin ja võõraste jalgade sahin. Kõrvaltelgi tütarlapsed, smsid, lõkke äärest kostuv jutukõmin. Siis vaikus. Ma vist magasin. Keegi pani tuld alla. Ma nägin unes tülitsemist, see ei tahtnud lõppeda ja ma ärkasin öeldes “Ma olen üleval”, tegelikult magamata, tegelikult üleval olemata, tegelikult und nähes ja seda nägemata.

Viskad paar klotsi alla ja sirutad varbad välja. Jälle läheb natuke tuliseks, aga niimoodi mõnusalt. Kusagil haugub rebane, valjult, lähedalt, kaugelt. Kusagil haugub talle koer vastu. Hauguvad tükk aega.

Mõtteid ei ole ja on liiga palju. Ühelgi ei saa sabast kinni, aeg venib ja kiireneb ja jälle hakkab venima. Valvekord läheb edasi, aga ma kuulen kella liikumist. Ikka on veel 4am.

Ja siis järsku tunnen läbi une temperatuurimuutust. Hommik tuligi niimoodi järsult, soojaga näol ja hingamisteedes. Piirituselõhna enam pea polegi, aga väljas krõbiseb kella kuuene rohi paljulubavalt. Seekord te pääsesite, ütleb hall või härmatis või kesiganes, aga on nii valge nii valge ja öö läbigi oli valge.

See ei ole veel täiskuu. Täiskuu alles tuleb. Teisipäeval alles tuleb. Tahaks seda öelda ka Tallinn-Tartu bussis ees istuvatele noortele, kui noormees meela naeratusega oma noorikule kuud näitab. See ei ole täiskuu!

Nüüd on jälle kodu, samasugune nagu alati, imelik, ooterežiim hakkab lõppema ja jälle on kahju minna, kuigi pole end lahtigi pakkinud korralikult veel.

Hiinlanna Xiaolu Guo varemgi viidatud raamat “A Concise Chinese-English Dictonary For Lovers” rääkis muga seekord hoopis teist keelt. Natuke paranenud inglise keelt, aga hoopis sügavamat hingekeelt. Näiteks…

The simplest possible life is the most complicated thing to achieve I say to myself.

Või.

Home is everything. Home is not sex but also about it. Home is not a delicious meal but is also about it. Home ise not a lighted bedroom but is also about it. Home is not a hot bath in the winter but is also about it.

Linna sõites avastan end Riia tänava imelisi müstilisi lugusid ja trepikodasid täis maju vaatamas ja mõttelt: “Tahaks kunagi Riia tänaval elada…” Jumala tõsiselt mõtlen seda mõtet kuni raudteesillani ja siis meenub, et…

Aga. Saabki ju.

Love can be so pessimistic, and love can be so destructive. Love can lead a woman being lost, and in that lost world perhaps the only thing to do is to leave and build a new world.

Tallinna vihm, see oli imeline. Ma pole tükk aega midagi nii vaimustavat kogenud. Aknaklaasidel voolas vesi, välja ei näinud midagi. Välk sähvis otse ees ja siis järsku oli rahe ja siis järsku helesinine taevas.

Tartu lõhnas vihma järele, aslfalt oleks ilmselt auranud, kui oleks soojem olnud. Kogu maailm oli vihmajärgne, tülitsemisjärgne puhas ja värske ja helge, vihmapisarad nutetud, muudmoodi ei olekski võimalik olnud.

Everyone tries to be an optimist. But being an optimist is a bit boring and not honest. Losers are more interesting than winners.

Ma hakkasin mõtlema lause üle: The Universe continues to be in the present tense.

Või siis lause üle: The reality that surrounds us is not real. It is the illusion of life.

/

Siis ma mõtlesin kehadele. Nende hämmastavale võimele saata korda meeletuid, meeletuid asju. Kui kaua on võimeline üks pisike naisterahvas kõndima, täisvarustusega, ööl ja päeval, läbi soo, läbi metsa.

Mõtlesin kehadele teistmoodi. Kui hämmastavalt ilusad on inimkehad. Naised, mehed. Kuidas sa võid näpuga silitades leida sadu kordi läbi käidud radadelt alati midagi uut, huvitava lihasetukse, teistsuguse nahatekstuuri, uue soojuse. Kuidas vahepeal ongi nii, et jumaldamine on ainus õige sõna, mida kasutada. Heas mõttes, mitte woman being lost.

Mõtlesin, kuidas kehad muutuvad. Igapäevaselt – uued kriimustused, uued sinikad, lühemad juuksed, vähem karvu, rohkem karvu. Pinges näolihased, vihane selg. Versus üleni naeratav keha ja inimene. Soe keha. Külm keha. Soojast kehast jäänud jahenev voodipool.

/

Tänaval kõndides viirastusid koertega naised ja Godspeed You! Black Emperori prantsuse (?) keeles leelotavad lapsed (Potsataja teab ja Jri teab), mis segunesid Imogen Heapi reaga “Mm, what you said…”

Maailm keerles ja pöörles ja taarus ja ma panin silmad kinni ja ikka tundsin ära koduaia lõhna.

Meelde tuli hoopis üks teine maikuu, mis oli täis kommunikatsiooniteooriaid ja bakalaureusetööd ja oo-milliseid-öid. Tunne on praegu samasugune, veidralt tasakaalutu ja mingi kummalise uue tuleviku ootel.

Mis siis, et optimist olla on igav. Ma vahepeal luban endale luksust olla igav. Igav olla on vahepeal üks maailma toredamatest asjadest.

/

Ja siis see vestluskatke metsast. Sellest, kuidas aeg tormab, kuidas kell peas tiksub, aga kuidas sa veel ikka ei tea, mis sust saab või kas sa teed õiget asja. Sellest, kuidas sa teed alati vapra näo, sest olles 30 ei ole kümme aastat enam sama, mis olles 20.

Ja kuidas salamisi loodad, et plaanid lähevad plaanitult, aga nad enamasti ei lähe. Enamasti on isegi parem, kui sul pole plaani, nimekirja, to do listi.

Miks ma siis ikka neid koostada tahan?

/

‘Love’, this English word: like other English words it has tense. ‘Loved’ or ‘will love’ or ‘have loved’. All these specific tenses mean Love is time-limited thing. Not infinite. /—/

Love in Chinese means a being, a situation, a circumstance. Love is existence, holding past and future. If our love existed in Chinese tense, then it will last for ever. It will be infinite.

Kaitstud: not

Määratlemata Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

To view this protected post, enter the password below:


emotsionaalsed karussellid

Määratlemata 2 kommentaari

Teate neid inimesi, kellega te samaaegselt tahate kohtuda ja ei taha ka?

See on hirmus, kui palju selliseid oma inimesi olen ma viimase paari päeva jooksul näinud. Või on keegi teine (nt Birx) näinud, kes mulle selle peale helistab (et vaadata, mis reaktsioon on ja kuidas emotsionaalne karussell pihta hakkab).

Need inimesed tekitavad tohutu emotsionaalse karusselli. Juba sellepärast, et esiteks ajab sisemiselt segadusse see tahan-näha/ei-taha-näha asi.

Igasugustele eluseadustele kohaselt näed sa neid inimesi aga loomulikult siis, kui sul on bad hair day, kui sa oled just tulnud autoteenindusest ja haarad kiirelt midagi süüa, et siis koju duši alla tuustida või kui sa voolad poest välja, miljoni koti alla mattunud ja koduriietes. Igasuguste eluseaduste kohaselt näed sa neid siis, kui sa neid tegelikult kõige vähem näha tahaks.

Need on inimesed, kellele sa alati justkui tahad tõestada mingil müstilisel põhjusel, kui hästi sul läheb, sa tahad alati välja näha parim ja… No ühesõnaga.

Mul õnnestus eile näiteks näha oma elu esimest armastust. Kohutavalt, ma mõtlen, KOHUTAVALT imelik oli. Esiteks ei näe need inimesed kunagi välja täpselt samasugused, nagu nad on sinu peas. Eriti kui sa pole neid mõni aasta näinud. Teiseks teevad mälu ja elu ka trikke, detailid ununevad, kortsud tulevad juurde…

Ja nende kohtumiste alguses on murdsekundiks selline tunne, et maailm peatub ja pöörleb samaaegselt, ja nagu sa istukski karuselli peal. Teate seda vene multikate algust, kus lauldi “Karusjel, karusjel…”?

Muidu on täiesti okei, need karussellid on tegelikult värskendavad. Aga kui liiga palju satub paari päeva peale, siis väsitab ära.

Selline lugu siis nende emotsionaalsete karussellidega. Teemaarendus lonkab täna mõlemat jalga, sest ka see väsitab ära, kui ühte päeva (eilsesse) mahub nii palju superhead ja nii palju überhalba. See lihtsalt ei saa olla võimalik.

Aga kõigest sellest juba järgmine kord. Ehk.