[Loe lisaks. Vallalise mehe raskest elust kirjutas Potsataja.]
Ma avastasin, et ma ei oska enam suhtealast nõu anda.
Muidugi, minusuguse düsfunktsionaaliku nõuanded on koguaeg olnud kaheldava väärtusega, aga vähemalt olen ma senini teoorias maru tugev olnud ja osanud midagigi öelda. Nüüd tuleb välja, et mu oma roosa on mind reaalsest maailmast täiesti ära lõiganud.
Jah, paistab, et oma ideaalmehe kõrval peaaegu ideaalset suhet elades olen ma juba unustanud, mis tunne oli olla vallaline. Kuigi ma olen seda olnud kogu oma lühikese (aga värvika, indeed) elu.
Ma olin täiesti unustanud, mis tunne see on, kui su elu täidavad erineva tähtsusega erinevad mehed.
Ma olin unustanud, et olidki ainult lõpetame-peale-pidu-koos-voodis-poisid. Ja mis tunne see on, kui sa avastad, et hakkad lõpetame-peale-pidu-koos-voodis-poissi armuma. Sest seda ei tohi sa talle jumala eest kunagi öelda! Ega välja näidata. Sest lõpetame-peale-pidu-koos-voodis-poisi jaoks oled sa tõenäoliselt ajaviide, millele liigset energiat ei kulutata. Heal juhul oled sa kellegi aseaine või ausalt tunnistades seksisõber.
Kuigi viimase puhul muidugi tuleb tähele panna seda sõna ”sõber” – see tähendab ka suhtlemist ja rääkimist ja mitte asjade varjamist. Ja muidugi välistab armumise või igasugused tugevad tunded.
Jah, ma mäletan küll. Nüüd. Kui mulle meelde tuletati. Et mis tunne see oli, kui sa ärkasid hommikul üles võõralt lõhnava ja hingava keha kõrval, aga õnnetuseks, eelmise õhtu sündmusi läbi pea kerides, avastasid kõhus reetlikud liblikad.
Ja ma mäletan, mis tunne oli hommikul ärgata ja end vihata, et sa jälle reetliku üheöösuhte võrku kukkusid. Üheöösuhted on nagu narkootikum. Ja pohmell on neist sama tugev. Kassiahastus, depressioon, pisarad. Pseudolähedus on tappev. Ja sõltuvust tekitav, kui pärislähedust elus napib.
Ja ma mäletan, mis tunne on olla ebatervelt sõltuvuses hävitavatest suhetest. Neist, mis ei vii mitte kuhugi.
Neist, mis võivad kesta ja kesta, aga tegelikult ei ole sind olemas.
Ja ma mäletan väga täpselt seda hirmu, seda mõtet, mida sa ei julgenud mõelda, aga sa teadsid, et see on olemas: mis siis, kui ma ei oskagi enam armuda? Mis siis, kui minusse ei olegi võimalik armuda?
Nüüd annan ma sellist tobedat ja äärmiselt sobimatut nõu nagu: ”No aga räägi temaga. Ütle talle, mida sa tunned.”
või
”Kui see on õige, siis sa ei hirmuta teda ära.”
Bollocks, Daki. Sest reaalsuses ümbritsevad vallalisi naisi mehed, kellega ei ole võimalik rääkida. Mitte sel konkreetsel naisel ja mitte sellest konkreetsest suhtest. Ma ei ütle, et need mehed oleks halvad või suhtlemishälvikud, aga ehk saate aru, mida ma silmas pean – erinevad (nii sinu kui tema) commitment issued lõppevad sellega, et tegu vıib olla väga toreda inimesega, hea kaaslasega, targa ja ilusa mehega, kellega seks on vaimustav ja kestab hommikutundideni, AGA… Lihtsalt sina ja tema ei ole SEE. Isegi kui sa väga tahaksid.
Ja muidugi on vallaline naine mingil perioodil oma elust neetud armuma koguaeg järjest valedesse meestesse. Abielus, vägivaldsetesse, sõpradesse, homodesse, ligipääsmatutesse, ärakasutajatesse. Vahepeal kõik korraga, vahepeal mitte ükski, aga on lihtsalt vale. Teate küll.
Ja kui need valed asjad koguaeg juhtuvad, siis tulebki see suletud ringi hetk. Et kunagi ei saa olema sinul normaalset ja head suhet. Et mitte kunagi sa enam ei armu, või kui, siis sellesse, kes kohe kindlasti sinusse vastu ei armu. Sest c‘mon, seriously, what are the odds of THAT happening?!
Aga jah. See, et minu mees muga räägib ja me oma probleemid eos lahkame, et need kuhjuma ei hakkaks; see, et minu mees ütleb mulle ka pool aastat hiljem (jaa! see ON minu jaoks VÄGA pikk aeg) päevas kakskümmend korda, et ma olen kõige kallim ja seksikam ja ilusam ja et ta just mind maailmas kõige rohkem armastab; see, et mina saan talle kõigest rääkida, oma kahtlustest ja hirmudest ja unistusest ja kaalujälgimisest ja lastest ja koerast ja aiast ja pisikesest majast äärelinnas – kõik see on mind ära rikkunud. Ma suudan samastuda, aga ma pean selleks natuke pingutama, end ümber häälestama, kui keegi minu juurde vallalise-probleemiga tuleb. Mis paneb mind end kehvalt tundma. Eriti, kui ma olen oma kallistest vallalistest naistest eemal. Ja siis need vähesed korrad, kui me näeme ja saame rääkida, tulen ma lagedale mõne sellise tobeda märkusega nagu: ”No aga ära siis ehita enam müüre enda ümber,” või ”Usu mind, see juhtub kunagi.”
Ma olen muutunud naiseks, kelle nõuandeid olen ma eluaeg vihanud. Sest alati on keegi õnnelikus suhtes sõbranna, kes helistab sulle hetkel, kui sa soojas vannivees istud ja oled liiga pika pilguga jäänud žiletti silmitsema, sest su elu on totaalselt perses, ja kurdab sulle muret teemal ”mu mees ajab mind nii närvi, lubas kell 5 kodus olla ja kell on juba 7, ma ei tea, mida ma peale hakkan!” Kurat võtaks, sul vähemalt on, keda koju oodata, mina pean mõtlema, kas ma eile öösel ikka purjus peaga baarist selle hämaras-ilusa-valges-mitte-nii-ilusa-tüübi juurde minnes kondoomi taipasin kasutada.
Ma loodan, et ma teinekord natuke mõtlen pikemalt, enne kui mingit jaburat perenaisenõu andma hakkan jälle. Sest ma ei ole unustanud kõike seda. Ja mis tunne see oli.
Aga seda ma leian küll, et peale kõike seda vallalisuse-elu saasta ja ilu olen ma oma armastuse auga välja teeninud.
Ja sama on välja teeninud ka kõik mu armsad ja hetkel õnnetud naised. Kui ma vaid oskaks anda retsepti…
