Tag Archives: m&n

Lahkuminekutest

Määratlemata 3 Replies

Kuulsin hiljuti, et üks mu tuttav jäeti just maha. Tal oli suhe endast tunduvalt noorema tüdrukuga, kes oli alles 17. Miskipärast ei pannud see uudis mind kulmu kergitama (kuigi ma ilmselt kergitasin, sest, noh, ma teen seda. Kulmukergitamist, kui ma uudiseid kuulen.), selles ei olnud midagi üllatavat. Kuigi ma paari ei tundnud, polnud neid isegi mitte koos näinud. Ometi ma eeldasin (jah, ma tean, et ma lubasin vähem eeldada edaspidi, aga ikkagi), et see ongi normaalne.

Sest ma tean ju omast käest, et on. Kui sa oled 17, siis ongi su keskmine suhte pikkus kolm kuud. Vähemalt mul oli. Sellepärast oli mul väga raske aru saada neist paaridest, kes hakkasid 15aastastena koos olema ja olid seda kuni umbes 20steni. Veider! Sest kui sa oled nii noor, muutud sa ju praktiliselt üle nädala kardinaalselt. See kõik käib noor olemisega kaasas.

Kui ma sirvin oma tolleaegseid märkmikke, siis hakkab sealt silma üks põhiline joon – ma armusin üle päeva ja tunnistasin seda endale ausalt. Ma võin ausalt öelda, et olen olnud päeva või nädala armunud kõigisse oma klassivendadesse. Lihtsalt see oli nii – ühel hetkel hakkasid märkama, kui põnev üks või teine poiss on, ja armusidki sellesse tema omadusse ära. Õhkasid ja ohkasid, ning nädala pärast õhkasid ja ohkasid juba teise järele.

Enne, kui keegi silmi pööritab ja mind libuks nimetama tahab hakata, siis mainin kohe ära, et see kõik oli platooniline. Vähemalt minul. Mul ei “õnnestunud” kunagi päriselt ühegi oma klassivennaga* käia (kui välja jätta esimene pärissuudlus ühelt klassivennalt, kellesse olin ma (ilmselt tänu sellele) ka pikemat aega armunud), ma ei õppinud neid kunagi tundma nii palju, nagu õpitakse siis, kui päriselt käiakse – ehk siis tiinekate vaste suhtele.

Kui mina olin 17, oli mul samuti palju 3kuulisi “suhteid”, käimisi. Enamasti samamoodi, kui posti alguses toodud näites, endast natuke vanemate noormeestega. Kõik oli suhteliselt sama muster – alguses ootamatult armusid natuke, siis suudlesite natuke, siis käisite koos natuke pidudel ning jalutasite pärast käsikäes koju, natuke unistasite ja saatsite teineteisele rumalaid-armsaid SMSe ning siis ootamatult avastasid, et tüüp käib täiega pinda ning pole üldse see, kelleks sa teda alguses pidasid. Ning hopsti! Kolm kuud hiljem oligi kogu vasikavaimustus asendunud ükskõiksusega ning saigi lahku mindud.

Võib-olla just selle pärast lendasin ma nii pea ees sisse oma Päris Esimesse Pikaajalisse Suhtesse, mida sinagi, armas lugeja, väga hästi tead. Sest minu jaoks oli nii uus, nii huvitav ja nii armas ja samas uskumatu avastada, et kellegagi on võimalik nii pikalt, nii põhjalikult ja nii elumuutvalt koos olla. Ning järsku ei olnudki lahkuminek iga erimeelsuse juures lahendus. Sest järsku oli mängus terve elu, tulevik; järsku oli kõik… päris.

Ma natuke igatsen seda aega, kui sai üle päeva armutud, kui sai elu ja suhteid ja sümpaatiaid võttagi niimoodi – kergelt. Nüüd, täiskasvanuna (vähemasti ma – jälle – eeldan, et ma olen lõpuks täiskasvanuikka jõudnud, esimene pooljuubelgi lähenemas) ei saa enam nii. Kui armud ja oma tundeid näitad, siis käib sellega kaasas kohe ka suur vastutus. Eeldused. Ootused. Enam ei ole nii, et võid lennelda ühe meeldiva inimese juurest teise juurde ning arvata, et sellega ei kaasne tagajärgi. Alati kaasneb. (Ja mitte et ma seda teeks, seda lendlemist.)

Ning nüüd peab iga lahkuminekumõttegi juures juba mõtlema, kuidas ja miks ja kas ja milleks. Ei ole nii, et lihtsalt ütled bye-bye ja lendled järgmist sümpaatiat otsima. Kõike tuleb analüüsida, kaaluda, vaagida.

Väsitav on olla täiskasvanu. Kõik teeb rohkem haiget, kõik läheb rohkem korda. Miks, huvitav? Miks ei saa kõigest kergelt üle lennata, nagu liblikas – andke andeks klišee – õielt õiele.

Näiteks ei tea ma senimaani, tegelikult, kas mu eelmine lahkuminek oli õigustatud. Äkki oleks pidanud rohkem vaeva nägema? Aga kas see, kui sa näed vaeva, toob armastuse tagasi? Või äkki polnudki armastus kadunud, vaid lihtsalt kuskile peitu läinud ja seda olekski olnud võimalik pisukese vaevaga taastada?

Ma tean, et need mõtted on suhteliselt kasutud, ning ega ma ausalt öeldes eriti sellele ei mõtlegi. Lihtsalt hakkasin meenutama, mis tunne oli olla 17. Tõsi, oli palju segadust, palju ootusi, palju endavihkamist ja endaarmastamist. Kõik oli suur karussell.

Nüüd on… Nüüd on üks paikaloksunud inimene oma tahtmiste ja harjumustega, mida on raske teise järgi kohandada. Nüüd on ootused tulevikule, nüüd on unistused oma metsamajast ja millest kõigest veel. Kas ma olen liiga ruttu juured alla kasvatanud? Minuvanused ju tavaliselt on valmis viskama oma asjad spordikotti ja Albaaniasse kolima! (Albaanias, muide, on linnas kiirusepiirang 40.) Aga mida teen mina? Lähen murest lolliks, kui pean nädalaks oma kiisud üksinda jätma!

Ikka on nii, et uuel aastal vaatad end ja oma tahtmisi natuke üle. Aga praegu… Praegu tahaks tunda end jälle 17aastasena. Mitte vinduda mingite vihade otsas ning võtta asju kergemini.

Ja mul on hirmsal kombel oma tuttavast kahju. Sest ma usun, kuigi pole temalt küsinud, et tema ei võtnud seda, oma 3kuulist suhet, nii kergekäeliselt. Kuigi ilmselt ta praegu soovib samamoodi, et oskaks võtta kõike seda kergemini.

Ja ometi olen minagi ju veel twentysomething…

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/jamie-cullum-twentysomething-02-twentysomething-wwwtorrentazoscom.mp3]

—

*Jätame siinkohal välja, et Rüblik oli ka tegelt mu klassivend.

Pealpool pilvi paistab päike. Aga sinna ronida oli ikka suht raske… Viimased Slovakkia-jutud homme või kunagi.

ja kõik mattus vaikusse/+crazy eyes

Määratlemata Leave a reply

Meie korter pole pikka aega nii valge ja pime olnud ühekorraga. Valge, sest, noh, lumi, eksole. Pime, sest, noh, lumi eksole tuiskas aknad täiesti läbipaistmatuks.

Kõik jõudsid ilusasti koju, isegi Egiptimaalt tulijad on nüüd kenasti tekkide all kodus. Mina veel vedelesin, kuulasin, kuidas Inimene kõrval hingab ja mõtlesin, et miks ma koguaeg ei suuda nii väikeste asjade üle õnnelik olla – suruda end kellegi sooja keha vastu, vaadata, kuidas aknal küünal põleb ja väljas lumi tuiskab…

Pussakas, muide, ronis täiesti mulle kurgu alla, ju sai kah külmetada rõdul sumbates. Ta tavaliselt nii memmekas ei ole.

Ja nüüd ma lähen ja püüan veel haarata sellel tundel sabaotsast kinni, et hea on. Mis siis, et pole tööd, kuhu homme minna, tühja neist miinustest pangaarvel – süüa ju on kapis, kaste on ka, kuhu pakkida, kõik armsad on elusad ja terved ja akna taga on jõulutuled.

Mõtlesin, et vaatan, millal eelmisel aastal pärislumi maha tuli. Selgub (Täiesti Adekvaatne Allikas ehk minu blog), et 29. novembril hoopis 13. novembril olla ma juba lumme mattunud hoovi vaadanud. Kuid aasta tagasi samal ajal kirjutasin ma hoopis hullu silmadest ehk the case of crazy eyes. Ja kuna see oli hirmus naljakas (mulle praegu lugeda), siis kopin selle oma arhiividest siia ka.

Enjoy!

Continue reading

meeste ja naiste peamine erinevus

Määratlemata 18 Replies

Meeste ja naiste üks peamisi erinevusi, minu tähelepanekute kohaselt, on tõsiasi, et mehed ei suuda enamasti lihtsalt muresid ära kuulata, vaid peavad automaatselt lahendusi pakkuma.

Teeme asja näitlikuks.

Stseen A. Sõbranna Leida kurdab oma muret sõbrannale Katja.

Leida: “Täiesti nõme, mind lasti töölt lahti! Hullult haige! Mida ma nüüd peale hakkan?!”
Katja: “Oi, tibu, mul on nii kahju… Ära muretse, kui sa rääkida tahad, olen ma olemas. Kuidas sul on?”
Leida: “Äh, mis, nõme on… Ma tean, et see oli natuke minu süü, aga ikkagi! Totaalselt vastik.”
Katja: “Küll kõik saab korda. Küll sa jälle jalule tõused. Tahad, ma tulen külla ja joome mõned veinid?”
Leida: “Oh, jah, see oleks tore küll! Ma ootan sind siis kella kaheksast.”

Mida Leidal vaja oli? Seda, et keegi kuulaks, oleks kaastundlik ja pakuks toetavat õlga, mille najal nutta ja/või visata obsöönsusi lahti lasknud ülemuse aadressil. Lahendust – seda, et teha korda oma CV ja postitada see cv.ee-sse, teab ta isegi. Vaja on lihtsalt sõbralikku julgustust ja lohutust!

Stseen B. Sõbranna Leida kurdab oma muret sõbrale Viidu.

Leida: “Täiesti nõme, mind lasti töölt lahti just! Hullult haige!”
Viidu: “Kas sa oled mõelnud, mida nüüd edasi peale hakata?”
Leida: “…Kamoon! Ma TEAN, mida edasi peale hakata! Lihtsalt hullult nõme on praegu! Mind lasti just lahti!”
Viidu: “Aga sa ei saa jääda ootama ja venitama selle asjaga. Sa pead kohe tegutsema. Tead küll, kuidas see tööturg on praegu… Ja sul on veel laenud ja üür maksta…”
Leida: “No tänan väga. Mul oli lihtsalt sõpra vaja ja sina hakkad kohe õiendama! Ma TEAN ise ka kõike seda, et mul on laenud ja üür ja nii edasi!”

jne

Mida Leidal vaja oli? Jällegi, seda, et keegi kuulaks, oleks kaastundlik ja pakuks toetavat õlga. See, kui mees hakkab raskel hetkel tänitama ja ilmselgeid lahendusi nina alla hõõruma (mida naine hästi isegi teab), ei ole lahendus. Naine teab, mida edasi teha ja ta teeb seda kohe, kui on saanud piisavalt pai, kallistusi ja julgustust – et oleks motivatsiooninäidik kõrgel ja tuleks tagasi tahe midagi teha. Et tahe tuleks tagasi, tuleb lahtilaskmise depressioonist kõigepealt lahti saada. Ja et depressioonist lahti saada, on vaja sõpru ja toetavat õlga jne.

Miks mehed ei saa lihtsalt kuulamisega hakkama, vaid peavad hakkama kohe maailma päästma? Vastus, et paljud inimesed ootavad lahendusi, ei ole vastus, sest nagu ma just näitasin, ei vaja paljud naised sellises olukorras lahendusi (nad on võimelised ise ka need välja mõtlema), vaid just ära kuulamist.

Lõpetuseks tsitaat värskest “Samantha Who?” osast (mis mind selleks postiks ajendas):

Todd: She’s driving me crazy. Like the other day – she comes in, all upset about this thing and I try to give her advice and she starts yelling at me!
Howard: My advice – don’t try to fix her again.
Todd: Yeah, next time I’ll call the plumber.
Howard: No, not the sink – I’m talking about Samantha. A woman is not a sink. You try to fix them, they hear they need fixing – you’re done, pal. No. All you gotta do is listen, nod occasionally and say: I’m sorry you feel that way. And you’re good to go!
Todd: So you’re doing something without doing anything. Sounds like a trick.
Howard: No, the trick is to show them that you’re listening. It’s the gesture that counts!

Lilit ilmus!

Määratlemata 4 Replies

Lõpuks ilmus siis Lilit, kus sees minu ja Pussaka fotoseeria. Või noh, mis seeria, kaks pilti. Aga ilusad on!

Sellest, kuidas Daki modelliks käis, saab lugeda siin. Olen kirjutanud mälu järgi fotograafi nime valesti, mis ei ole mitte Valdas, vaid hoopis Valts.

Aga sisemine draakon hõõrus käpakesi kokku, kui kassasabas sattusin seisma oma esimese armastuse selja taga ja samal ajal sattus minu taha sabasse tuttav, kellele sain uhkeldades Liliti pilte näidata. “See oled ju sina, Daki! Ilus!” Biidib iga kell endise kutiga kokku sattumise stsenaariumi järgi “olen-parasjagu-kolm-päeva-pesemata-juustega-ja-vanades-dressides”. Hah! Ükski kord on deitimisjumal minu poolel!

(Klikkides näeb suuremalt, aga kõige parem on ajakiri osta;)

nohikud on seksikad

Määratlemata 3 Replies

Artikkel, mis paneb Hugh Laurie 15. kohale. Karjuv ebaõiglus!

Esikolmik peaks minu meelest olema midagi sellist:

  1. Hugh Laurie
  2. Zachary Levi (a.k.a. Chuck from… well, “Chuck”)
  3. Johnny Galecki (a.k.a. Leonard Hofstadter from “The Big Bang Theory”)

Ewan McGregory kohaga seal listis olen muidu nõus. Võiks isegi kõrgemal kohal olla.

millest naised räägivad

Määratlemata 7 Replies

Eile, pärast sajakümnekilose kapi vedamist B juurde viiendale korrusele (mul kätud senimaani valutavad, rsk) toimus spontaanne naistekas, mille käigus sai jälgida huvitavaid teemakäike. Siin kokkuvõte.

ehk siis

Naised räägivad:

  • oma korterites toimuvatest veidratest häälitsustest (Krõps, Tõnn-tõnn (iga seitsme minuti tagant), Kahtlane Krabin jmt)
  • oma korterites elavatest või kunagi elanud kahtlastest elukatest (vaaraosipelgad, prussakad, hiigelämblikud, sisse kolivad hiired, lutikad, vaablased, linnud)
  • lapsepõlve lemmikmängudest (luurekas esikohal)
  • lapsepõlve lemmikmängukohtadest (esikohal poolikud majad)
  • lapsepõlve horrormängudest (Verine Meeri, Kiilakas Naine, Must Mees jt peeglist ilmuvad tegelased)
  • linnalegendidest
  • kahekümnendatest eluaastatest (“Olid ajad, kui me käisime iga päev Atlantises…”)
  • kassidest
  • psühholoogiast
  • farmakoloogiast
  • erinevatest sündroomidest ja haigustest, mis kellelgi on
  • kirurgilistest protseduuridest
  • õdede ja arstide viisakuste erinevusest
  • remondist ja kapile uue elu andmisest
  • tööst ja/või selle puudumisest
  • kuritegevusest ja huligaanidest
  • kunagistest sõbrannadest

Huvitaval kombel ei rääkinud naised eile kordagi meestest, mainiti neid vist ainult paaril korral (“Ma käisin temaga.” ja “Mu ekspoiss oli patoloogiline valetaja.”). Seksist ei räägitud üldse.

Teekonnad unelmate lõppu

Määratlemata Leave a reply

Käisin eile Afanasjevi filmi “Teekond unelma lõppu” vaatamas. Ning nagu juhuslikult pidasin enne seda päeval maha pika vestluse oma eksabikaasaga, mis lõppes väga positiivsetes toonides. (Tundub, et me ikkagi suudame tsiviliseeritud olla, ja see on tore.) Tema jutust jäi aga kõlama miski, mis Afa filmiga haakus. See Ekspressi artikkel… Üks ta sõber oli arvanud, et ma üritasin selle kaudu temalt vabandust paluda (eksabikaasalt siis, mitte sõbralt).

Esimene reaktsioon oli: pfft! Mismõttes. Meie vabandustpalumised on toimunud ja vajadusel toimuvad edaspidigi privaatselt. Sest see, mis TEGELIKULT juhtus (kirjutagu kollased blogid, mis tahes), on ikkagi meievaheline ja kui see pole olnud avalik, siis pole ka põhjust avalikult vabandust paluda. Artikkel oli pigem siiski lihtsalt ühe blogi lugu, näidates, kuidas asjad võivad teinekord perspektiivist välja minna. Kindlasti kohe ei olnud minu blogi meie lahkumineku põhjus, lahkumineku põhjus ei olnud ka blogimine või minu raamatud. Põhjus oli hoopis muu. Blogimine lihtsalt… oli foonil olemas. Vahepeal liialt esile tungides.

Igal juhul.

Afanasjevi film pani mõtlema. “Kui sa liigud kunstnike ja kirjanike seltskonnas, siis pead sa arvestama, et kõik, mis sa teed või ütled, võib varem või hiljem jõuda luuletusse, raamatusse, laulu, pilti, filmi,” ütles eile Andra. Ning meie, loomeinimesed, ei oskagi teisiti. Me elame oma tundeid läbi oma loomingus ja loominguga. See lihtsalt käib meiega koos nagu püksid käivad persega. Kui me seda ei teeks, siis me poleks loomeinimesed.

Üks variant, kuidas oma valu läbi elada ja sellest üle saada, on tegutseda nagu Afa. Kõik-ausalt-ära-rääkida-stiilis. Teine variant on korjata kilde, emotsioone ja nad näiteks ilukirjanduseks vormida. Sel viisil, privaatselt, tegutsed sa ainult iseendaga ja jätad teised välja. Dokumentaalvormi kasutades puudutad sa aga ka teisi ja võid niimoodi, puudutades, teistele ka haiget teha. Igaüks teeb ise omad valikud, kuidas täpselt ta toimetab. Aga mingil viisil jõuavad alati kõik meie juhtumised, valud, igatsused, õnnelikolemised, lahkuminekud – kõik jõuavad varem või hiljem meie loomingusse. Kui sa liigud iseenda seltskonnas ja oled juhtumisi loomeinimene, siis pead sa valmis olema selleks, et su tunded lõpuks su loomingusse jõuavad.

Lahkuminekud on alati väga koledad. Kaks inimest, kes üksteist armastasid, teineteise kehakumerusi peast teadsid ja üksteisele kõige sügavamaid saladusi usaldasid, muutuvad. Nad muutuvad koledaks, õelaks, kättemaksuhimuliseks, kibestunuks… Ja siis see läheb mööda. Ainult see tuleb ära tabada, et sel hetkel, kui sa oled kole, ei tohi teha midagi mõtlematut, mida sa pärast kahetseda võiks. Sest siis sa ei saa võtta seda tagasi ega selgitada – sorry, ma olin vihane.

Lahkuminekud on alati koledad, aga minu meelest oli Afa film ilus ja aus. Ning see ei olnud üldse kättemaksuhimuline, kole, kibestunud. Ma ei tea, kas see nõudis temalt suurt eneseületamist või mitte, aga igal juhul on see… Ühe inimese ühe valu kroonika. Ning tal on õnnestunud kõndida õigel poolel, mis puudutab teistele inimestele selle filmiga liiga tegemist. Minu meelest.

Minu kirjutamisblokk aga kestab. Äkki ma olen liiga õnnelik viimasel ajal?

Kaitstud: haunted

Määratlemata Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

To view this protected post, enter the password below: