Tag Archives: m&n

Puhka rahus

Määratlemata 6 kommentaari

michael jackson
Eile südaöö paiku hakkas Twitteris kulutulena levima uudis, et Michael Jackson on viidud haiglasse. Juba minutite pärast jõudis meieni teade, et ta ei elanud südamerabandust üle. Kahjuks oli tükk aega vaid TMZ allikas, mis surma kinnitas, ülejäänud allikad viitasid kõik TMZ-le, mistõttu ma läksin magama lootusega, et äkki siiski. Aga ei, hommikuks oli kindel, et kohaliku aja järgi poole ühe paiku lahkus King of Pop elavate kirjast.

Väidetavalt oli tegu unerohtude üledoosiga ja väidetavalt oli tegu enesetapuga. Eesti ajakirjandus muidugi vaikis, sest meil vist online-toimetuste valveajad on umbes üheksani õhtul.

Ma olen päev otsa äärmiselt tujust ära olnud selle pärast. Õigemini, mis tujust ära – leinanud. Michael on mulle alati väga meeldinud. Ma ei ole teda küll otseselt fännanud, aga tema muusika on mulle meeldinud ja näiteks “Thriller” on minu meelest üks geniaalsemaid popplugusid. Tema sekeldused lastega jätsid mind külmaks, sest mulle tundus, et tegu oli suure valestimõistmisega. Et Michaeli näol oli tegu suure poisikesega, kes üritas lastega samal tasandil suhestuda: ise laps olles. Aga kui seda teeb täiskasvanud inimene, siis on see tahes tahtmata veider. Kui kaks kümneaastast poissi ühes voodis magavad, kui on sleepover, siis ei vaata ju keegi sellele imelikult?

Olgu, mis on, tegelikku tõde ma neist juhtumistest ei tea ja ilmselt ei tea seda keegi peale asjaosaliste.

Ma olen aru saanud, et Michaelil oli väga õnnetu lapsepõlv, mis teda traumatiseeris nii läbi ja lõpuni, et ta sellest ei toibunudki. Ta tekitas minus ühest küljest imetlust ja teisest küljest kaastunnet, lausa emalikke tundeid: ma oleks tahtnud teda kaisutada ja öelda, et maailm on tegelikult üsna ilus koht, kui seda heade inimestega koos jagada.

Ma ei oska selle leinaga kuidagi hakkama saada. Ma ju ei tundnud teda, aga ometi on tema kuulunud minu maailma nii kaua, kui ma seda mäletan. Üks esimesi mälestusi temast oli ilmselt lugu, kuidas Jacko magab hapnikumullis, mis teda bakterite eest kaitseb. (Hiljem olen lugenud, et see oli PR-trikk.) Alati on kusagil olemas olnud kimedahäälne Michael Jackson, kes laval moonwalki teeb ja aeg-ajalt tantsides oma genitaalidest haarab.

Sõitsin Tallinnast tagasi ja kuulasin bussis Michaeli lugusid. Nutsin. Mind ennast ka üllatab, aga ma päris tõsiselt leinan teda ja see kaotus on ka minu kaotus.

Mul on väga kahju, et maailm temast ilma jäi. Kuid nüüd muutub ta ikooniks, jäädes alatiseks (kummastavalt) nooreks.

Statoili tagasiside

hoomamatu 17 kommentaari

Mõni aeg tagasi kirjutasin, kuidas mind kohutavalt häirib Statoili reklaamikampaania “The Komplekt”. See häiris mind niivõrd, et esitasin arupärimise, et ikkagi miks nii ning küsisin, miks nad ei läinud näiteks “Superkomplekti” või “The Kit’i” teed. Tänu nende vastusele tunnen ma end a) väga vanana ja b) muret noorsoo pärast (jah, ma kasutasin just sõna “noorsugu”).

Või siis öelge keegi, kas te olete kuulnud teismelist emotukaga Seppälä riideis (või misiganes see tänapäeval lahe on) noorurit sõpradele hõikamas: “Jou tšikid, kuulge, lämme võtame ühe The Komplekti ää! Ülicool!”

Sest mina tahaks seda kohe kuulda. Ja siis peast kinni haarata ja maha surra (vanadusse muidugi).

Statoili loal avaldan siin ka nende vastuse ja selgituse:

Vabandan, kui Statoili reklaamikampaania sõnum Teid solvas.
Kampaania reklaami eesmärgiks ei olnud jäme eesti keele reeglite eiramine, vaid antud kujul soovis reklaamiagentuur tõmmata pakkumisele konkreetse sihtrühma tähelepanu.
Antud pakkumise sihtrühmaks on noored, kellele sõnum esitatud kujul on ka vastuvõetavaks osutunud.
Ingliskeelsete reklaamsõnumite kasutamise keelab Eestis keeleseadus ning sõna Superkomplekt on reklaamides väga üleekspluateeritud ning ei oleks edasi andnud ka pakkumise sisu.
Lühiajaliste ja vaid teenindusjaamade territooriumil kasutatavate reklaamide eesmärgiks on tähelepanu tõmbamine, mistõttu kasutame neil reklaampindadel ka pisut teistsugust taktikat kui üleriigiliste meediapindade puhul.
Vabandan veelkord, et reklaam teid häiris.

so, what’ve you been up to?

hoomamatu Leave a reply

Kurnjäu ja mirnjäu ma ütlen. Millega sisustada tervet iiigavat ööd, kui oled tööarvutil interneti õhku lasknud*, sissehiilinud bomšikud välja peksnud ja hommikumantlites tütarlapsed on ka ilusti koju saadetud?

Noh, näiteks. Iga tunni aja tagant või umbes nii käin tagaruumis kõhulihaseid, kätekõverdusi ja kükke tegemas. Just for kicks, aga hommikuks tuleb ilus kolmekohaline summa kokku kui igakord mingi 30 visata.

Kui see ära tüütab ja sarju ei viitsi vaadata, siis tuleb surfata lolakatel lehekülgedel nagu sorryimissedyourparty.com ja Look At This Fucking Hipster ja juba ammu teada-tuntud awkwardboners.com, awkwardfamilyphotos.com ja muidugi pictureisunrelated.com. Pluss fmylife.com, et ikka veenduda – alati saab minna sitemini.

Aga muidugi ei suuda ma midagi asjalikku teha, seega ootab veel oma järge Prima Vista ettekande korrektseks vormistamine ja kuna ma ei tea, millal ma selleni jõuan, siis panin talle praegu peale tavapärase parooli, et huvilised saaks lugeda. Aga arvestage siis palun, et see pole mujal viitamiseks praegu okei, ma pean siiski ära märkima kohad, mis on raamatust.

Ja muidu nii sisutühi postitus ongi.

Word of the day: tegu of the käkk

—

*tegelikult muidugi on asi riistvaras ehk siis juhe keeldub koopereerumast pärast korraks äratulekut ja netis surfan oma arvutiga wifi-võrgus.

i breathe you in

Määratlemata 9 kommentaari

“Musja kuule, kas sul higipulka on?”
“Ikka on. Mis siis?”
“Mul enda oma sai otsa, ma tahaks su oma laenata.”
“Ee… Kas see imelik ei ole sinu meelest?”
“Ei, kas sinu meelest on?”
“Ei, aga mõnede meelest ilmselt on.”

See vestluskatke tõi mulle meelde ühe artikli, mida ma mingist naisteajakirjast aegu tagasi lugesin. Artiklis jagasid inimesed arvamusi, mis on nende meelest liiga palju. Ehk siis: kust läheb läheduse piir?

Mõne jaoks on imelik ja isegi rõve kasutada oma partneri hambaharja. Minu meelest ei ole – kui ikka häda käes, siis miks mitte. Jagame ju niigi samu baktereid, suudleme ja nii edasi – miks peaks olema imelik kasutada teise hambaharja? Ilmselt on seal ka mõned meditsiinilised põhjused, miks see okei pole. Aga läbi aegade olen ma ikka teinekord häda korral õelt või sõbrannalt hambaharja laenanud ja pole midagi juhtunud, hambad senimaani kõik kenasti suus.

Või siis näiteks see sama higipulga lugu. Oli häda käes, oli vaja – miks mitte! Aga samas ma saan aru, et mõne jaoks võib see tõesti rõve olla ja et mingid asjad on nii puhtalt isiklikud, et neid ei jaga.

Artiklis oli veel toodud vist näide, et kui sul jääb söök järele, kas siis sinu meelest on okei, kui su partner sinu jäägid lõpetab. See oli mu jaoks kõige müstilisem – kuidas see EI saaks okei olla? Et mis selles imelikku on? Ma ei tea, raskedel aegadel üles kasvanud inimese asi – toitu ei raisata ja võimaluse korral ära ei visata. Ning miks mitte, kui ise enam ei jõua?

Kust läheb teie jaoks suhtes liigse läheduse piir? Arutasime seda sõpradega ja nad andsid mulle huvitava vastuse: oleneb inimesest. Mõne inimesega sa ei tunne end nii mugavalt, et tema ees isegi mitte meiki teha, teisega oled valmis jagama kammi ja taskurätti. Mnjah, see võib tõsi olla – aga ma usun, et ikkagi on tore, kui sa oled suhtes inimesega, kellega sa SAAD end nii mugavalt tunda, et ei pea hoidma kogu aeg ees täiuslikkuse maski ning ei põe, kui kõht koriseb või haigeks jäädes nina tilgub ja löristades nuuskama pead.

Eks need läheduse piirid ole igaühe jaoks erinevatel kaugustel. Minu meelest näiteks on rõve teise punnide pigistamine. Aga ma tean mitmeid, kui mitte kümneid inimesi, kelle jaoks on see cool ja isegi äge!

Lisaks. Mina oma suure vetsufoobiaga ilmselt enne sureks, kui kasutaks midagi säärast nagu on toilet for two ehk TwoDaLoo (kuigi ma loen, et uuematel mudelitel on isegi iPodi dokk ja LCD ekraan olemas!) ning üleüldse ma eelistaks, et kui ma vetsus käin, ei oleks lähima viie kilomeetri raadiuses ühtki teist inimest. Seega igasugused open door policy´d ei ole kohe kindlasti minu jaoks ja ülevat igasuguseid seatud piire.

Kuid teisalt on inimesi, kelle jaoks see on okei ja normaalne, oleme ju kõik ometi inimesed, kas pole?

Eks muidugi elu toob ikka aeg-ajalt ette olukordi, kus lihtsalt tuleb (vale)häbist või foobiatest üle saada ning lõppkokkuvõtteks võib juhtuda, et mis enne reisi Egiptusesse ja koos kõhuhädade läbielamist polnud okei, pärast seda kõike on.

Päris palju oleneb ilmselt ka sellest, kuidas sa oled kasvatatud ja kui vabameelne/konservatiivne sa oled. Kui sa kasvasid üles kodus, kus kõhugaasid polnud midagi häbenemisväärset, siis ilmselt need seda sinu jaoks polegi. Kui sa aga oled kasvanud teadmisega, et ladys don’t poop or fart, siis ongi lõppeks nii nagu ühes “Scrubsi” osas, kus sa ei suuda puuksutada isegi siis, kui arstid seda käsivad.

Ja kõige lõpuks tuli mul veel meelde üks “Grey Anatoomia” osa, kus üks patsient oli endal kuidagi kõik kasulikud bakterid organismist välja uhanud ning talle siis sisestati mehelt võetud baktereid, et mikrofloorat jälle balankesse saada. Ehk siis: she was inserted her hubby’s poop. Rääkides ülimast lähedusest…

Pilt on leitud kasutades Flickri Creative Commons otsingut, selle autor on kasutaja nimega sunshinecity.

and possibly the complications

hoomamatu 2 kommentaari

Vahepeal juhtuvad nii veidrad asjad, et nad tunduvad juba normaalsed. Hakkasin siia näidet kirjutama, aga ei oskagi.

Igal juhul, jah, veidrad asjad. Veidrad eluhetked. Mingid seismised kuskil tänavanurkadel ja totruste rääkimine. Või siis jälle tuleb minevik ja lajatab korra ja see tunne on ka veider. Vahepeal ju, kui sa ei mõtle minevikule, siis on tunne, et see ongi sinnasamasse hetke seisma jäänud, kus sa viimati veel talle otsa vaatasid. Aga siis selgub, et muidugi, loogiliselt, on ka minevik edasi liikunud ja teeb paralleelolevikus mingeid oma tegusid.

Ei lähe vist mööda päevagi, kui korra ei kuuleks “The Walk of Shame’i”.

Ja siis täna veel see presidendi vastuvõtt. Kõik on selleks nii kaua valmistunud, kõigil on uhked uued kleidid ja tänu sellele, et nad seda salabändi tegid, jäin mina kleidiostmistuurilt välja ja istun nüüd õnnetult oma vanade riiete otsas ja ei suuda otsustada, mida selga peaks panema. Puhas peer pressure, sest ma oleks jumalast rahul, kui ma ei teaks, et teistel uued kaunid rõivad on. See on ka ikka üks edevuskiiksudest.

Neid edevuskiikse on ka ikka päris palju, kui mõtlema hakata. Kui aus olla, siis olen ma viimase aastaga ikka kõvasti tagasi tõmmanud, elu lihtsalt õpetab. Aga väikesed rõõmud ikka jäävad. Näiteks mulle meeldib see natuke horrori-segune tunne, kui keegi mõtlikult mulle otsa vaadates ütleb: “Jajaa, sa oled ju Daki…”

Ahjaa, siis juhtus veel eile see ka, et üheks hetkeks ei taibanud ma üldse, absoluutselt mitte, kuidas ma olin saanud varem suhelda nii pikalt ühe inimesega. Ta ütles paar lauset ja mu aju tõmbus krimpsu, sest noh, ta… Ta on ikka hoopis teisest, lihtsamast, kuid rumalamast maailmast inimene. Mingi elementaarne IQ peab ikka inimesel olema. Kuigi noh, olles liberaalne ja salliv, siis ei tohi ju kedagi hukka mõista (kuigi muidugi, olles inimene, ma ikkagi vahepeal mõistan), nii et las nad olla.

Ainult et vahepeal lihtsalt tunned nii tugevalt, et sa ei taha mingit inimest oma ellu. Ja siis on jube raske seda teistele selgeks teha, et miks just. Okei, vahepeal on see tegelikult lihtne, sest… Mu sõpruskonnal on mingid ühised standardid, mis kattuvad ja nad teatud hetkedel mõistavad mind ja mu vaateid. Aga vahepeal on see tunne, see, kui sa ei taha kedagi oma ellu, hoopis teistsugune, põhinedes mingitel isiklikel emodel ja haigetsaamistel, siis ei saagi ju jälle nõuda, et teised sinust aru saaks või sind selles arvamuses toetaks, sest nemad pole haiget saanud, nende jaoks on see inimene nagu iga teine inimene ikka.

Ja siis jääb üle otsustada, kas sa hakkad ise nööre lõikama, mis sind selle inimesega seovad, et ta mitte kuidagi ei puutuks su ellu, sest see kuidagi… mürgitab. Aga sellega kaasnevad paratamatult kaotused ka nendest ridadest, mida sa sooviksid siiski säilitada.

/

Avastasin enne, et mu köögiakna all kasvavale sirelile oli keegi riputanud lindude toidupalli. Ma olen mitu talve mõelnud, kuidas saaks paneelmaja akna taha lindude söögimaja, oleks veel vanad aknaraamidki, siis kuidagi töötaks. Aga need neetud plastikud, sinna ju ei saa mingit naela lüüa ega midagi. Aga nüüd ma näen leevikesi ja tihaseid, kui ma akna peal kõõlun. Näeks rohkemgi, kui nii neetult külm ei oleks.

Aga talv on muidugi lahe, selle pean ka ära ütlema. Lumi on ju!

Ega vist muidu aru ei saa, et vanemaks jääd, enne kui 90ndate sünniaastatega inimesed järsku sinust pikemaks on kasvanud ja sa saad aru, et nad ei käigi enam lasteaias. Või et kuidas elu mööda tormab, kui mingid lihtsad asjad jäävad mõistatuseks. Näiteks see, kuidas saab kaubamajas hängida või siis ei tule enam meelde, mis tunne see on, kui kõneaega pole. (Viimasega mul õnneks probleemi pole, sest telefon on ikka aeg-ajalt kinni.) Rääkimata sellest, et ma ei oska hästi Google Mapsi kasutada ja Youtube’i playlist results on minu jaoks nagu hiina mõistatus.

Ja et kõikidel meessoost sõpradel kasvab habe. Vähemalt mingil määral.

Ei, kaunis on siiski, ei ole midagi öelda.

Olge ilusad.

armastuskirjadest

Määratlemata 5 kommentaari

Ma olen pikemat aega tahtnud kirjutada armastuskirjadest. Või õigemini, nende puudumisest minu elus. Hämmastaval kombel pole mul ühtegi armastuskirja, minul, kes ma nii väga kirjasõna armastan ja neid isegi teinekord kirjutanud olen. Ja see teeb mind nii äraütlemata kurvaks ja mul on tunne, et mind on mingist olulisest saladusest välja jäetud või et ma ei ole väärt kogema seda kummastavat tunnet, mida pakub spetsiaalselt sulle kirjutatud armastuskirja lugemine.

Kui päris aus olla, siis tegelikult on mul meeles, et esimest korda öeldi mulle “Ma armastan sind” kirja teel. Ma võisin siis olla 12aastane ja me veetsime teatud osa oma suvedest Saaremaal. Sõitsime ka praegu seal käies sellest külast läbi, ma tahtsin näha, mis emotsioone see mus tekitab, aga tegime ühe valepöörde ja ei jõudnudki mu lapsepõlvede mängumaale.

Aga siis, need kirjad. Saaremaal elasid naabertalus kaks venda ja nende kaksikutest õed. Õigemini elasid nad vist Tallinnas, aga nende vanaisa elas seal ja nad käisid samamoodi suveti maal. Võib-olla ma mäletan midagi valesti, äkki need poisid elasid pidevalt seal ja õed elasid Tallinnas? No igal juhul, oli vanem vend, kes oli minuvanune ja kandis huvitaval kombel Rüblikuga sama nime – kuigi samas, miks peaks see olema huvitav, see on suhteliselt levinud nimi. Ja oli noorem vend, kes oli Siki-vanune. Ning muidugi juhtus siis nii, et kuna me olime ainsad lapsed kümne kilomeetri raadiuses või nii, siis mängisime me pidevalt koos ja mingil hetkel, kui me polnud enam päris lapsed ja olime natuke juba teismelised, juhtus midagi lapsepõlvearmumise taolist. See oli midagi hästi süütut ja lihtsat, selles polnud midagi füüsilist. Me mängisime jätkuvalt koos, aga vahepeal me kiusasime teineteist natuke, kavalate naerunägudega, sest kuidagi hästi oluline tundus teise läheduse otsimine, ükskõik kas siis kullimängus või põlde mööda joostes.

Tülli läksime me vaid ühe korra, kui noorem poiss kivisõda mängides kogemata Sikil kiviga kulmu lõhki lõi, siis ma kriiskasin ja kisasin ja needsin neid maapõhja ja vandusin mitte iialgi enam selle talu rahvaga tegemist teha. Kulm paranes ära ja me suhtlesime edasi. Kuni tuli aeg koju tagasi minna. Siis me leppisime, et hakkame teineteisele kirjutama, mina ja see naabripoiss ja vist Siki ja see teine naabripoiss ka. Mul on meeles, et mingi aeg ma talt kirju sain, ju kirjutasin isegi. Ja mul on meeles, et mingil hetkel teatas ta oma vigases koolipoisikäekirjas, et ta armastab mind. Ja kui rõõmus ma olin.

Aga siis sai see läbi ja vanavanaema suri ära ja me enam ei käinud Saaremaal ja nüüd ma ei mäleta enam selle poisi perekonnanimegi. Ma hoidsin neid kirju alles, hindamatu väärtusega ju!, aga nüüd mäletan ma vaid seda karpi, milles ma neid säilitasin, kuid kirju enam muidugi alles ei ole. Ja mul pole aimugi, kuhu need saanud on. Teadlikult ma neid hävitanud muidugi pole. Aga mida pole, seda pole.

Millest on väga kahju, sest need olid mu ainsad armastuskirjad. Kui ma oleks seda suuremaks saades teadnud, oleksin ma neid kindlasti suurema hoolega hoidnud. Aga ju ma arvasin, nagu ilmselt päris paljud enesekindlamaks muutuvad teismelised tüdrukud arvavad, et ma saan oma elu jooksul veel küll armastuskirju… Sain ma jee.

Ja nüüd, alati, kui ma kuulen The Belovedi “Sweet Harmony” lugu, mis tol armumisesuvel raadiotes koguaeg mängis (ma praegu vaatasin, see oli 1993. aasta lugu, nii et ma olin veel noorem, 9 lausa, või siis 10 äkki, kuid samas tundub, et ma võisin ikka natuke vanem olla, aga kes see enam teab), tuleb mulle see poiss ja see meie süütu lapsepõlvelugu meelde ja ma ei suuda jätkuvalt uskuda, et tema on ainus inimene, kes mulle kogu mu kirjasõnast läbi imbunud elu jooksul on armastuskirju saatnud.

Ma ise olen neid kirjutanud, jaa. Kui algas meie suhe Inimesega, siis ma kirjutasin talle kirju. Nüüd, muidugi, ma pigem ei kirjuta, isegi mitte köögilauaposti, sest see tundub… kuidagi nagu kaduma minevat. Nagu seda ei oleks märgata, et kuskil on mingi sõnadega paber. See tundub olevat kuidagi asjade seatuse probleem, arvan ma. Rüblikuga, jah, oli köögilauapost, ja mõned meie kõige olulisematest punktidest meie suhtes said märgistatud kirjutatud paari sõnaga (ükskord sain ühe väga valusa kaardi koos väga valusate lilledega, ükskord jätsin ma ise väga valusa köögilauaposti), ja oli ilusaid sõnumeid ka, eriti alguses, kui ma ei väsinud talle armastussõnumeid (nii SMSide, emailide kui tavalise paberkirja näol) saatmast, sest oli kaugsuhe ja nii. Aga vastu ei saanud ma üldiselt midagi. Mõned inimesed lihtsalt pole sõnadega sõbrad, tundus mulle ja ma arvan, et see vist ongi põhjuseks.

Veel üks asi, mis on vist üldse kõige lähedasem armastuskirjale, mis mul on õnnestunud saada. Härra kirjutas mulle luuletuse ja see on mul senimaani alles. Kuigi ma luulet hästi ei mõista. Olulise väärtusega ikkagi, mälestused inimesest on alati olulised.

Samas Sikil oli hunnikutes armastuskirju. Kuigi ma ei tea, kui väga ta neid hindas või mis ta neist arvab. See vist on ikka nii, et sa tahad seda, mida sa ei saa.

Äkki on armastuskirjade aeg lihtsalt läbi saanud? Või siis millegipärast on mind õnnistatud armastuskirjadevaba karmaga? Ma ei tea. Ainus, mis ma tean, on see, et ma ei ütleks ära mõnest armastuskirjast. Kui kasvõi kõik need noormehed, kes on mulle elu jooksul armastust vandunud, oleksid teinud seda mõnigi kord kirja teel, oleks ma natuke rikkam. Mulle tundub. Nüüd mul on vaid jäänud mälestused tänavanurkadel seismistest ja emotsioonide karussellidest. Mis on ka hindamatud. Aga kirjad… Kirjad võiks ka olla.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/the-beloved-sweet-harmony.mp3]

c.b.b.

Määratlemata 1 Reply

Tahtsin kirjutada pika hala teemal crash-boom-bang ehk siis sellest, kuidas vahepeal lajatatakse sulle näkku sellise üllatusega, mis lööb jalad alt ning mis põrmustab täiesti sulle midagi väga olulist (näiteks nagu suhte üks põhialuseid või sulle eluosaks saanud traditsioonid), kuid siis sõin ühe mandariini, meenutasin, kui hästi lõppes eelmine kord, kui ma oma suhet avalikult lahkasin ja otsustasin, et whatta heck, pole vaja. Loen hoopis Ali Smithi “Juhuslikku” edasi (teisel katsel, esimesel jäi umbes kümne lehekülje pealt pooleli), sest Maia kunagi soovitas ja Taela-Triin tõlkis ja äkki see ikkagi on hea raamat ning lihtsalt mina ei saa asjale pihta.

Samas olen ma viimasel ajal liiga palju feministlikku kirjandust lugenud, võib-olla on asi selles.

(Tappev isu on istuda autosse ja sõita kõigile ütlemata ära.)

Ahjah, hea link kah: kuidas kodukootud vahenditega ehk ping-pong pallidega hallukaid näha.

Lapsele on nimi tähtis

Määratlemata 23 kommentaari

Seoses uue aasta järjekordse originaalse lubadusega hakata ilusaks, kõhnaks ja võibolla ka heaks, soetasin silmi kinni pigistades ja hinge kinni hoides (töötu jaoks) hirmkalli trennikaardi, sest ikka väga koppa hakkas juba ette viskama, et ainukene sport, mida ma saan teha, on kasside tõstmine, jõunaer ja sitas sumpamine. Niisiis, otsustust täis lendasin kohale ja tegin läbi oma tavalise treeningtuuri, mille käigus avastasin, et fakit, olen nõrgaks jäänud küll – 40 kilo lakke suruda ja pärast jalg tudiseb all nii et vähe pole. Õnneks täna oli juba asjalikum.

Enihuu. Huvitav oli hoopis see, mida ma jõusaalis kuulsin. Võtsin oma papusid jalast, kui üks pisike tüdruk oma treenerile rääkis, kuidas tal on viie kuu pärast sünnipäev. “Ja tead, mida ma kõige-kõige-kõige rohkem sünnipäevaks tahan?! Pärlitega ja kullast ristimisketti!!!”

Ta oli nii vaimustuses ise, et ma suutsin ainult kulme kergitada ja jahmatusest tummalt maigutada – mismõttes tahavad 8aastased tüdrukud ristiketti? Kuidas nad juba nii… usklikud on? Või on see mingi usklike bling-bling, must have, millega pinginaabri ees koolis eputada? Hullult veider igal juhul. Ma olen nagu arvanud, et religioon on Eestis pigem suurte inimeste asi. Ma ei tea muidugi, miks ma nii arvasin, iseenesest pole ses ju midagi imelikku, kui last usuga varakult tutvustama hakatakse. Igal juhul olin hämmingus.

Teine asi, mis jäi kõrva, oli riietusruumis, kus jälle väiksed piigad pärast ujumast tulekut mõtteid vahetasid. Peamine teema oli emme ja issi perekonnanimed – ehk siis küsimus: “Kas sul on sama perekonnanimi, mis emmel ja issil?” Nii nad siis seal loetlesid, kellel oli sama nimi isaga, kellel emaga, kellel hoopis selline süsteem, et neil üks nimi, emmel teine ja issil kolmas (ma eeldan, et issi oli siis kasuissi) – sama, nagu meie pere variant. Mind näiteks see erinevate perekonnanimede asi väiksena ei häirinud. Kui, siis ainult niipalju, et miks mul peab olema nii nõme nimi ja emmel on nii äge nimi ja miks ma ikka ei saa emme nime endale võtta.

Aga nendel tüdrukutel paistis olevat tõsiselt südamel, miks nad ei saa olla kõigi pereliikmetega sama nimega… Mul hakkas nende vestlust kuulates lausa kahju. Mis toobki mind sinna, et kui juba abiellumiseks ja laste saamiseks läheb, siis on kena võtta mehe (või naise) nimi ja anda see samal kujul edasi ka lapsele. Sest neile läheb see korda – isegi kui sulle ei lähe.

Ma olen siin ikka aeg-ajalt mõtet keerutanud, et ei tea, kas on mõtet, kui kunagi peaks jälle asjaks minema, taaskord kolmas nimi endale võtta. Mitte, et ma enda nimest nii vaimustuses oleks – jätkuvalt ei ole. Aga mul on juba ebausk ka sellega seoses, et kui ma peakski uue nime võtma, siis kindlasti läheb kõik pekki ja pärast on jälle jama kui palju. Lisaks see keeruline situatsioon raamatutega (Reintam, Lamp jne). Aga kui lastele läheb korda…

Nimi loeb, ilmselgelt.

Lahkuminekutest

Määratlemata 3 kommentaari

Kuulsin hiljuti, et üks mu tuttav jäeti just maha. Tal oli suhe endast tunduvalt noorema tüdrukuga, kes oli alles 17. Miskipärast ei pannud see uudis mind kulmu kergitama (kuigi ma ilmselt kergitasin, sest, noh, ma teen seda. Kulmukergitamist, kui ma uudiseid kuulen.), selles ei olnud midagi üllatavat. Kuigi ma paari ei tundnud, polnud neid isegi mitte koos näinud. Ometi ma eeldasin (jah, ma tean, et ma lubasin vähem eeldada edaspidi, aga ikkagi), et see ongi normaalne.

Sest ma tean ju omast käest, et on. Kui sa oled 17, siis ongi su keskmine suhte pikkus kolm kuud. Vähemalt mul oli. Sellepärast oli mul väga raske aru saada neist paaridest, kes hakkasid 15aastastena koos olema ja olid seda kuni umbes 20steni. Veider! Sest kui sa oled nii noor, muutud sa ju praktiliselt üle nädala kardinaalselt. See kõik käib noor olemisega kaasas.

Kui ma sirvin oma tolleaegseid märkmikke, siis hakkab sealt silma üks põhiline joon – ma armusin üle päeva ja tunnistasin seda endale ausalt. Ma võin ausalt öelda, et olen olnud päeva või nädala armunud kõigisse oma klassivendadesse. Lihtsalt see oli nii – ühel hetkel hakkasid märkama, kui põnev üks või teine poiss on, ja armusidki sellesse tema omadusse ära. Õhkasid ja ohkasid, ning nädala pärast õhkasid ja ohkasid juba teise järele.

Enne, kui keegi silmi pööritab ja mind libuks nimetama tahab hakata, siis mainin kohe ära, et see kõik oli platooniline. Vähemalt minul. Mul ei “õnnestunud” kunagi päriselt ühegi oma klassivennaga* käia (kui välja jätta esimene pärissuudlus ühelt klassivennalt, kellesse olin ma (ilmselt tänu sellele) ka pikemat aega armunud), ma ei õppinud neid kunagi tundma nii palju, nagu õpitakse siis, kui päriselt käiakse – ehk siis tiinekate vaste suhtele.

Kui mina olin 17, oli mul samuti palju 3kuulisi “suhteid”, käimisi. Enamasti samamoodi, kui posti alguses toodud näites, endast natuke vanemate noormeestega. Kõik oli suhteliselt sama muster – alguses ootamatult armusid natuke, siis suudlesite natuke, siis käisite koos natuke pidudel ning jalutasite pärast käsikäes koju, natuke unistasite ja saatsite teineteisele rumalaid-armsaid SMSe ning siis ootamatult avastasid, et tüüp käib täiega pinda ning pole üldse see, kelleks sa teda alguses pidasid. Ning hopsti! Kolm kuud hiljem oligi kogu vasikavaimustus asendunud ükskõiksusega ning saigi lahku mindud.

Võib-olla just selle pärast lendasin ma nii pea ees sisse oma Päris Esimesse Pikaajalisse Suhtesse, mida sinagi, armas lugeja, väga hästi tead. Sest minu jaoks oli nii uus, nii huvitav ja nii armas ja samas uskumatu avastada, et kellegagi on võimalik nii pikalt, nii põhjalikult ja nii elumuutvalt koos olla. Ning järsku ei olnudki lahkuminek iga erimeelsuse juures lahendus. Sest järsku oli mängus terve elu, tulevik; järsku oli kõik… päris.

Ma natuke igatsen seda aega, kui sai üle päeva armutud, kui sai elu ja suhteid ja sümpaatiaid võttagi niimoodi – kergelt. Nüüd, täiskasvanuna (vähemasti ma – jälle – eeldan, et ma olen lõpuks täiskasvanuikka jõudnud, esimene pooljuubelgi lähenemas) ei saa enam nii. Kui armud ja oma tundeid näitad, siis käib sellega kaasas kohe ka suur vastutus. Eeldused. Ootused. Enam ei ole nii, et võid lennelda ühe meeldiva inimese juurest teise juurde ning arvata, et sellega ei kaasne tagajärgi. Alati kaasneb. (Ja mitte et ma seda teeks, seda lendlemist.)

Ning nüüd peab iga lahkuminekumõttegi juures juba mõtlema, kuidas ja miks ja kas ja milleks. Ei ole nii, et lihtsalt ütled bye-bye ja lendled järgmist sümpaatiat otsima. Kõike tuleb analüüsida, kaaluda, vaagida.

Väsitav on olla täiskasvanu. Kõik teeb rohkem haiget, kõik läheb rohkem korda. Miks, huvitav? Miks ei saa kõigest kergelt üle lennata, nagu liblikas – andke andeks klišee – õielt õiele.

Näiteks ei tea ma senimaani, tegelikult, kas mu eelmine lahkuminek oli õigustatud. Äkki oleks pidanud rohkem vaeva nägema? Aga kas see, kui sa näed vaeva, toob armastuse tagasi? Või äkki polnudki armastus kadunud, vaid lihtsalt kuskile peitu läinud ja seda olekski olnud võimalik pisukese vaevaga taastada?

Ma tean, et need mõtted on suhteliselt kasutud, ning ega ma ausalt öeldes eriti sellele ei mõtlegi. Lihtsalt hakkasin meenutama, mis tunne oli olla 17. Tõsi, oli palju segadust, palju ootusi, palju endavihkamist ja endaarmastamist. Kõik oli suur karussell.

Nüüd on… Nüüd on üks paikaloksunud inimene oma tahtmiste ja harjumustega, mida on raske teise järgi kohandada. Nüüd on ootused tulevikule, nüüd on unistused oma metsamajast ja millest kõigest veel. Kas ma olen liiga ruttu juured alla kasvatanud? Minuvanused ju tavaliselt on valmis viskama oma asjad spordikotti ja Albaaniasse kolima! (Albaanias, muide, on linnas kiirusepiirang 40.) Aga mida teen mina? Lähen murest lolliks, kui pean nädalaks oma kiisud üksinda jätma!

Ikka on nii, et uuel aastal vaatad end ja oma tahtmisi natuke üle. Aga praegu… Praegu tahaks tunda end jälle 17aastasena. Mitte vinduda mingite vihade otsas ning võtta asju kergemini.

Ja mul on hirmsal kombel oma tuttavast kahju. Sest ma usun, kuigi pole temalt küsinud, et tema ei võtnud seda, oma 3kuulist suhet, nii kergekäeliselt. Kuigi ilmselt ta praegu soovib samamoodi, et oskaks võtta kõike seda kergemini.

Ja ometi olen minagi ju veel twentysomething…

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/jamie-cullum-twentysomething-02-twentysomething-wwwtorrentazoscom.mp3]

—

*Jätame siinkohal välja, et Rüblik oli ka tegelt mu klassivend.

Pealpool pilvi paistab päike. Aga sinna ronida oli ikka suht raske… Viimased Slovakkia-jutud homme või kunagi.