Sildiarhiiv: daki’s list

aastakokkuvõte

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013)

1. Mida sa tegid aastal 2014, mida sa polnud varem teinud?

Ma pole kunagi varem niimoodi armastanud.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Eelmisel aastal lubasin olla inimestele rohkem toeks ja ma tegelikult ei tunne, et olen suutnud seda lubadust väga pidada. Samas, ehk Lemmik oskab rohkem selle kohta öelda. Annan uusi lubadusi. Näiteks luban anda parima endast oma uuel tööl. Ja lõppeks siiski sisse seada normaalse trennirutiini. Ja pseudoprobleemidega vähem tegeleda luban ka. Seda, et negatiivne energia mind enam rünnata ei saa ja et vägivallatsejatel pole mu üle enam võimu, this goes without saying.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Ee… Ee… Õigejaa! Üks südamepoisse ülikooliajast, tema sai isaks. Ja tegelikult päris palju tuli neid titeuudiseid, peamiselt ekskolleegid, aga ka üks mitte-veresugulane-sugulane, üks Tartu-aegne poolsõbrants ja… no ikka oli neid sünnitajaid. Comes with the age.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Jah. Kaks. Ühest neist ei suuda senini rääkida, sest oli omal kombel liiga oluline.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2015, mis puudus aastal 2014?

Oma kodu, jätkuvalt.

6. Mis riike külastasid?

Rootsi forever! Ja Hispaania muidugi, ning sinna sõites kõik need läbitud riigid.

7. Mis kuupäev aastast 2014 jääb igaveseks su mällu? Miks?

21.01 kui olin lõplikult Klõugale ära kolinud. 13.08 for the heartbreak. Ja kindlasti siiski jääb ka 31.12 täielikult meelde.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

“Kortermaja”. Klõugale saabumine ja ellujäämine (krt see kõlab nagu Klõuga oleks süüdi, aga tegelikult üldse pole, lihtsalt ma olen väga feil uutes algustes). Suutmine tingimusteta armastada. Lapse lasteaeda saamine. Uus tätokas. Autoost!

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ikka ja jälle samad ämbrid. Usaldan liigselt ja saan vastu hambaid.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Ma olen terve selle aasta põhimõtteliselt pidevalt köhinud. Võib-olla nädal-paar jääb maksimaalselt vahet, aga siiski pidevalt.

11. Möödunud aasta parim ost.

Mon Rouge!

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Naabrinaine, Naabrimees, Ruumi, Lemmik ja veel mõned inimesed.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Saikode. Blogimaailma uute tähismaade.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Toit ja transport.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Kruiisid! Roadtripid! Vaiksed nädalavahetused voodis! Magistritöö!

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2014 meenutama?

Foo Fighters “What Did I Do / God Is My Witness”, Rivvrsi “I Will Follow You”, aga tegelikult oli neid lugusid sitaks, peamiselt siiski veel mitte-lindistatud “Tätoveeringud”

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Suht sama või pigem paksem (olen kuulnud linna peal räägitavat)

iii. vaesem või rikkam? Vaesem.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Lugenud akadeemilisi artikleid. Võtnud rohkem rahusteid õigetel hetkedel.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Tõmmelnud. Pannud endale ebarealistlikke ootusi.

20. Kas sa armusid aastal 2014?

Oo jaa. Ma armusin nii põhjalikult, et see kestab elu lõpuni ja sealt edasi. (See vastus on muutmata kujul 2011ndast aastast, aga kehtib hetkel absoluutselt.)

21. Kui palju üheöösuhteid?

Ma olen muutunud peast täiesti monogaamiks. TÄNKS, LEMMIK.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

“How To Get Away With Murder”, “Elementary”, “Sonic Highways”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Pole just vihkamine, aga adun rohkem seda, et mõned inimesed lihtsalt ongi halvad.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Elizabeth Gilberti “The Signature of All Things”

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Rivvrs. Gaslight Anthem.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Armastuse. Kodu (uue). Auto.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Jällegi pole ma suurim filmivaataja, aga täna just vaatasin “Let’s Play Cops” ja omg see oli nii naljakas, lõpuks sai ka vaadatud Benjamin Buttoni film ära ja oh kus ma nutsin.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

30 tuli suure pauguga Paaris Veinis, mis lõppes mitme jaoks meist kohutava pohmelliga. Aga õigel hetkel, kui kell lõi südaööd, sadas väljas lund ja me joonistasime Lemmikuga lumme sõnu ja numbreid ja see oli nii faking ilus, et ajab senini südame pahaks.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Rohkem sotsiaalset elu ja vähem kiirustamist ja logistikajama.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Change’i pesu, kleidid, palju koduriideid, mantli asemel jätkuvalt kampsun.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Lemmik. Mila. Kassid. Naised. Vein.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Perevägivalla ja triintulevi küsimus.

34. Keda igatsesid?

Oma peret. Lemmikut.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Maiden, Daisy, ja siis veel paar inimest. Ja no Maiden pole uus, vaid pigem uuesti leitud vana.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2014 õpetas.

Tõeline armastus armastab tingimusteta.

 

Aasta 2014 edetabelid. #7

Naised.

See aasta on olnud harukordne naisteaasta. Kui mul on olnud elus perioode, kus mu peamised sõbrad on meesterahvad, aga sel aastal on mind peamiselt ümbritsenud naised. Igat masti naised – lõbusad, naljakad, natuke ümaramad ja natuke kondisemad, blondid ja brünetid ja punapead. Kleitides ja seelikutes ja viigipükstes. Poisipeade ja juuksepikenduste ja lokkide ja lõvilakkadega. Ma olen leidnud uusi armastusi vanades naistuttavates kui ka täiesti uutes. Ma olen istunud, pea sõbranna süles, ja tundnud, kui üleni mõnus on, kuidas mõned inimesed su ellu satuvad ja sinna pidama jäävad.

Oi, intriige ja kraaklemisi on olnud ka, see on vist lihtsalt paratamatu, kui umbes 40 ägedat naist ühte #naistejuttude gruppi kokku panna. Aga lõppeks on ikkagi peamine olnud see, et on saanud kõvasti nalja, on juhtunud uued sõprused, olulistemateks toetajateks eluteele on ootamatult ilmunud inimesed, keda poleks ettegi osanud kujutada.

Aitäh teile kõigile, mu armsad, et olete mind talunud, mitte üleliia kergelt maha kandnud, minuga koos naernud ja minuga koos nutnud. Uuel aastal uued veinid!

Aasta 2014 edetabelid. #6

Kortermaja.

Ma alustasin “Kortermaja” järjejuttu ajakirjale Naised vist eelmisel sügisel. Peatoimetaja tahtis vahelduseks mingit sellist juttu, kus iga peatükk poleks eelmise või järgmisega nii tihedalt seotud ja et lugejad, kes iga nädal ajakirja kätte ei võta, saaksid siiski pointile pihta. Ja siis tuli mulle pähe see kortermaja. Kõik need naabrid ja elanikud, kõik need seinte taga hingavad inimesed, keda sa vahel näed ja vahel kuuled, aga kellest sageli ei tea midagi.

Ootamatult sai “Kortermaja” järjejutt läbi ning veelgi ootamatumalt oli Ajakirjade Kirjastus nõus selle siiski raamatu kujule voolima. Kirjutasin paar peatükki juurde ja ühel suvepäeval oligi lõpuks raamat trükikojast käes. Fast forward mõned nädalad kui ühtäkki keegi ütles, et oli Tasku raamatupoes näinud mu raamatut edetabeliriiulis. Ei saa olla, mõtlesin mina. Aga oli! Tõesti, sel hetkel, kui lõpuks sattusin Eesti ilukirjanduse edetabelit vaatama, oli vist “Kortermaja” kolmandal kohal. Kuidas… miks…?!

Värskes Rõhus peaks nüüd uuel aastal tulema ka üks põhjalik teose arvustus, mida ma ootan pikisilmi. Aga ma tean, mis mul järgmiseks teha tuleb. (Peale magistritöö muidugi.)

Järgmiseks tuleb astuda see samm ja vähemalt püüda kirjutada ära See Romaan. Ma kahtlen ja kõhklen ja loen kõiki raamatuid pilguga, et KUIDAS küll üht romaani kirjutatakse, ahhh, öelge mulle keegi?! Aga miskipärast paistavad inimesed uskuvat, et ma olen selleks võimeline ja et see oleks hea romaan, kujutlege.

“Kortermaja” andis mu sellele aastale väga palju juurde. Väga palju.

Aasta 2014 edetabelid. #3

2014-12-01 11.14.43Klooga.

Jaanuaris saab aasta sellest, kui Nõmme selja taha jätsime koos kogu selle hulluse ja ikkagi ka armsusega, koos maailma ägedaima Naabritüdruku ja Ruumi ja minu peenarde ja Mila sireliga, kõik jäi seljataha. Väljas tormas lund sadada, kui me muudkui tassisime ja rassisime, aga lõpuks oli kõik. Ma mäletan, kuidas ma istusin vist selle päeva õhtul, siis, kui oli kolitud, elutoadiivanil, pea Lemmiku süles ja nutsin tund aega jutti. Lihtsalt selline vabanemine, kurbus ka, aga peamiselt vabanemine. Lõpuks.

Klooga on üks huvitav koht, siin elamine on olnud tõeliselt avardav kogemus. Olen kirunud, trampides rongile, olen otsinud taga kõigist kolmest poest hädaabimähkmeid (ja neid mitte saanud). Olen külmetanud ja olen remontinud ja olen igatsenud inimesi ja… Ja olen olnud NII ÕNNELIK. Olen olnud vaba ja õnnelik, olen ärganud rahulikuna ja kaisus, olen nutnud ja naernud ja armastanud, olen silitanud kasse ja tervitanud kodu iga kord, kui uksest sisse astun. Naudin ju tegelikult neid sõite koju, neid maagilisi päikeseloojanguid ja neid lumest lookas mände. Olen koos Milaga järveplotilt vette sulpsatanud, olen öösel rattaga ringi kimanud ja alasti ujumas käinud, olen siin olnud elus ja kodus.

Imelik, poleks iial vist arvanud, et minu pikka siin-olen-kunagi-elanud nimekirja satub ka Klooga, aga siin ta praegu on. Kui kauaks? Ei tea. Natukeseks veel. Siis vaatame edasi. Aga tean, et kui kunagi siit lähen, siis kurbusega jätan selle koduga hüvasti. Aga veel me oleme koos ja veel meil on mõnus ja tegelikult, teate, see jahedus on päris mõnus. Küllap ma varsti jälle oma ahju saan, kuhu tuld teha, aga seda Klooga avarust ja valgust, seda tuleb praegu nautida.

Aasta 2014 edetabelid. #5

2014-07-08 23.28.00Jalgpalli MM

Esimest korda elus sain vaadata jalgpalli meistrivõistlusi inimesega, kes peaaegu samasuguse kirega asjasse suhtub. Lisaks endise jalgpalluriga. Nii et võib öelda, et mul pole olnud ägedamat jalkasuve olnud. Kuigi, tõsi, me elasime kaasa erinevatele mansadele ja lõpulahinguid vaatasime me eri riikides. Ma nutsin end oimetuks, ma kisasin rõõmust, ma olin ärevusest hingetu – nii palju emotsioone, nii palju… jalgpalli! 2014, sa olid tõesti lahe.

Aasta 2014 edetabelid. #4

2014-03-05 18.17.39Reisid ja hotellitoad

Sel aastal on olnud mõned vähesed, aga seda ägedamad tripid. Näiteks märtsikuine suhteliselt eksprompt Hispaania perereis oli lihtsalt FANTASTILINE. See hullumeelne kimamine läbi Euroopa, need pimedad ööd üksinda roolis, kui bussitäis rahvast magas, need veinised õhtud terrassil ja grillimine ja need imelised vaated ja käänulised teed ja see eesel, kes vedas käru taga rehvi, kärus mees vaatamas meid sellise näoga, et misasja, te pole varem näinud tagavararehviga eeslit või?

Või siis ka need tripid vana hea Punase Noolega. Jaanipäev Saarlandis, poris sumpamine ja unistuste täitumine. Või siis see sõit Tartusse ja suvilasse ja sealt Misso, või siis see peokingadega läbi soo sumpamine, et alasti öises soojärves ujuda. Või siis need Rootsi kruiisid, see suvine, aga nüüd see viimatine ka. Lihtsalt nii palju ägedaid legendaarseid hetki, mis neisse meie-mälestustesse talletuvad. Ja kõik need meied, kellega ma olen saanud neid hetki jagada.

Ja ka hotellitoad, neid on olnud sel aastal ikka megapalju. Ma olen juba Tallinna hotellide püsikunde (sest kuidas muidu saab üks maakas linna ööseks jääda) ja ma juba tean, millist tuba millises hotellis küsida tasub. Need hommikud, kus sa kuulad ukse taga venekeelset jauramist ja naerad omaette, või need ööd, mis saavad varahommikuks ja väljas sajab vihma või ka lund ja sa tead, et siit edasi on veel üks päev ideaalsust.

Järgmine aasta tuleb kindlasti teistsugune, reisida saab ilmselt palju vähem, aga juba on mõned asjad plaanis (can you say Foo Fighters? Can you say Göteborg and roadtrip? CAN YOU?! I can!) ja üleüldse. Võibolla ei pea varsti hotellides ka ööbima enam.

Aasta 2014 edetabelid. #2

mmm surinsurinTätoveeringud

Seda aastat jääb meenutama üks olulisim tätoveering, mida ma olen endale iial teinud – mantra No Fear, pühendusega Milale ja ellujäämisele üldiselt.

Ja teiseks kirjutasin ma elus esimest korda laulusõnad. Tükk aega ei julgenud kellelegi näidata, sest arvasin, et need on kohutavad. Jõledad. Küündimatud.

Aga lõpuks võtsin julguse kokku, Lemmik viskas pilgu peale ja umbes 15 minutiga oli lugu sündinud. SITAKS HEA LUGU, kusjuures. Laiv-esitamisele tuli mu raamatuesitlusel, kus lõpuks me kaasa laulsime. Nii hea lugu, et kohe paneb kaasa laulma! Loodetavasti siiski saab sellest mingil hetkel ka singel, peab saama. Mul on tunne, et “Tätoveeringud” on väärt jagamist.

Ja noh, eks nad sündisid ikkagi armastusest. Ühel diivanilvedelemisest ja ühtedest kätest mu kehal ja sellest tundest, mis siis oli.

Aasta 2014 edetabelid. #1

Minu selle aasta tähtsündmused, kõik armsas edetabeli-advendikalendri vormis, iga päev midagi ja natuke. In no particular order.

2014-10-08 13.35.40Mon Rouge.

8. oktoobril – päeval, mil ma muide lahutasin ammu-ammu tagasi oma esimese abielu – seisin ma ARKis ja mõtlesin, et läks ainult 30. aastat kui lõpuks õnnestus mulgi soetada Päris Oma Esimene Auto.

Mon Rouge on ilus nagu klaaskomm, nunnu nagu kaisukaru, kapriisne nagu viktoriaanlik daam, väike nagu päästepaat kahele ja säästlik nagu vanaema kroonitulekuajal. Ma arvan, et Mon Rouge armastab mind väga. Suisa nii väga, et kuna ta teab, mis horror see ümbritsev maailm olla võib, teeb ta kõik endast oleneva, et ma aknast välja ei näeks. “Pole sul vaja siin midagi välja vahtida! Püsi kookonis!” näikse ta ütlevat. Võtab ära reostaadi ja kui sellest ei piisa ja ma IKKA midagi välja näen, võtab ära kojamehed. Ja kui need saab korda, siis teeb midagi klaasipesuvedeliku paagiga – sest no horror on see maailm ju!

Sel aastal on autodega üldse õudselt palju seiklusi olnud. Ei saa unustada ka tänuväärset ja alati südamesse jäävat Punast Noolt, keda ma üksinda mööda Viljandi mnt-d käima lükkasin, et saaks käigud jõuga sisse ragistada ja kuidagi sinna Ärma kanti ära sõita. Sest kellel seda sidurit ikka vaja on! Punane Nool teenis meid hästi ja vapralt, kuid elu Kloogal ja mind jälitav halb autoõnn murdis lõpuks temagi. Aga kui palju sai temaga seigeldud!

Aga minu kuum armuafäär Mon Rouge’iga jätkub. Ta on täpselt paras, täpselt minu värvi ja minu mõõtu ja teeb ära kõik mis peab ja natuke rohkemgi. Ja kuigi ma isegi vahetult enne auto ostmist mõtlesin tõsiselt mõne püsivama rendilepingu peale (näiteks autocar.ee), siis minu finantsilise ebastabiilsuse juures on tegelikult selline odav armas säästupüss parim.

Aitäh, Mon Rouge, et sa mu ellu tulid. Edasi uute seikluste poole!

Seda postitust toetab autocar.ee

viimased ajad numbrites

1 uus auto
1 uus PUNANE auto
1 uus PUNANE auto nimega Mon Rouge
800 sõidetud kilomeetrit
50 liitriga
4 artiklit
2 esitlust
vist?
viimasel nädalal
18 esitatud arvet sel aastal
ehk et tööd ju on
1 uus boiler
100 liitrit sooja vett
mis ei tilgugi läbi lae nagu üleeile
1 vana boiler, millega ma ei oska midagi pihta hakata
1 nohune laps
1 känseldatud sünnipäev, mida nohune laps väga ootas
n+1 õhtut, kus oleks võinud minna linna, aga ma ei läinud, seda kahetsedes ja mitte kahetsedes samaaegselt
0 sooja radikat keskküttest
1 soe radikas elutoas, elektriküttest
sajad eurod, mis sulavad sõrmede vahelt
1 kinnitatud magistritööteema, mis ikka veel paneb hinge täiega põksuma
0 kirjutatud magistritöö lehekülge
n+1 referaati
n+1 ainet
1 koolivaheaeg, mis võiks aidata ajul end lahti sõlmida, aga selle asemel on
1 nohune laps
1 oranž kõrvits, millest saab homme
1 potitäis kõrvitsapüreesuppi, mis loodetavasti toob naeratuse näole vähemalt
2-l inimesel
1 lõpetatud Krossi “Kallid kaasteelised”
4 alustatud teadusartiklit, seni lõpetamata (lugemisel, mitte kirjutamisel, siiski)
8+ pilti fotojahil, mida ei jaksa ära töödelda
vähemalt 6 postitust, mis istuvad järjekorras ja ootavad, et ma nad lõpetaks
2 komplekti uut pesu, millest
1 komplekt on Britney Spearsi nime kandev, kusjuures poes mõõdeti mulle välja
85DD suuruses rinnahoidjad, kuigi tõdes, et ka
85E oleks sobiv, mille peale ma hakkasin lihtsalt naerma, sest
miljon korda “kamoon?!”, have you MET me and my boobs?
∞ arv triibulisi riideid, millest ma olen kõriauguni tüdinenud
∞ arv “Let it go” kuulamisi (ja “Emme, laula!”) kodus, autos, puhkehetkel
∞ arv segaseid tundeid, millega peaks tegelema, aga selle asemel panen ma nad oma triipude taha peitu ja loodan, et kõik laheneb iseenesest

nädal senini numbrites

Mila sai esimesest septembrinädalast kusagilt nohu, andis selle lahkelt ka mulle ning lõppeks tundub tal olevat palju parem kui mul, kes ma haiguse ikka avasüli vastu võtsin. Siin on nädal senini numbrites:

  • 2734 meetrit täisnuusatud nuuskarätti
  • 2 praktiliselt unetut ööd (siinkohal süüdistan lisaks ka täiskuud)
  • 16 osa Mary Tyler Moore Showd
  • 3 edasilükatud kohtumist
  • 1 puudutud loeng
  • 1 otsustatud magistritöö teema (aajee!)
  • ja 1 magistritöö seminar, mille käigus ma võibolla nakatasin
  • kolme inimest
  • aga loodan, et neid inimesi on siiski 0
  • 3 tundi ühistranspordis
  • 45 minutit teetööde taga
  • kusjuures linnas käisin ainult 1 päeva, eile
  • 1 artikkel
  • 1 kolumn
  • ja 1 kolumn täna veel vaja teha
  • ja 1 artikkel ka ju veel vaja teha
  • 0 trennipäeva
  • 37,4 palavikku
  • 567 ühikut peavalu
  • 12 357 köhahoogu iiveldamiseni
  • 1 paar kingi, mis tuleb pärast eilset vihmas trippimist ära visata, mis omakorda põhjustasid
  • 1 paari põlvedeni märgi pükse
  • ja 1 paari külmetavaid jalakesi, mis kindlasti aitasid terveks saamisele
  • kaasa -200 protsenti
  • 1 korra nägin unes Stingi ja muuhulgas oli aastavahetus ja muuhulgas oli mul Päris Oma Kodu
  • 17 korda olen tahtnud lihtsalt nutma hakata, aga kuna ma olen Strong Independent Woman (icic), olen seda siiski teinud vaid
  • 1 korra

Tahaks normaalset elu, aga kes teab, äkki ma ei oskakski sellega midagi pihta hakata. Kuidas saab elada nii, et ei peagi iga asja hullumeelselt rongiaegade järgi sättima? Kuidas saab elada nii, et võid vabalt sättida peaaegu suvaaegadele kohtumisi, sest kui jääbki aega üle, on sul kuhugi minna (koju, kontorisse) ja sa ei peagi 4 tundi tühja linna peal passima? Kuidas saab elada nii, et sa jõuad koju ENNE KELLA KÜMMET ÕHTUL? Ahjaa, saab ju küll, kui on lühike koolipäev, mis lõppeb enne seitset.

Kiun lõppenud, hakkas natuke kergem küll. Tänan tähelepanu eest. Ärge haigeks jääge!