Kuidas arvustada teise inimese kogemust? See on küsimus, mis on tiirelnud mul peas viimased päevad, pärast seda, kui lõpetasin Inga Lunge raamatu “Minu Karlova” lugemise. Kes mind mu Tartu-aegadest mäletavad, teavad, kui oluline on minu jaoks nii Tartu tervikuna kui ka Karlova, kus ma olen elanud umbes pool oma elust. Ja see Karlova, mida kirjeldas Inga, ei ole üldse minu Karlova – aga ta ju ei peagi olema?
Nii näiteks kirjutasin ma 2006. aastal oma blogis nõnda:
Ma olen liiga Karlova tüdruk, läbi ja lõhki. Kevad saabub siis, kui Pargi tänava Saunamäe kased on hiirekõrvus ja pargis õitsevad kollased lilled, mille nime ma seniajani ei tea. Sügis saabub siis, kui vahtrad hoovis lähevad punaseks ja hommikul on munakivide vahel lombikestel peal jääkirme.
Praegu pole sellest minu Karlovast suurt midagi järel, aga on kõik see, mida Inga oma raamatus kirjeldab. Meie ajal ei olnud Karlovas kohvikuid ega baare. Olid mõned nurgapoed, pandimaja Tähe ja Pargi tänava nurgal ja apteek. Kasekese restoran oli veel alles, kuigi varemetes ja Kasekese vastas Karoliine lasteaia parklas lõpetasin ma oma autoeksami sõidu nõnda, et pärast selgus, et mul polnud terve sõidu ajal turvavöögi peal olnud. Aga allkiri oli antud, eksamineerija ei märganud midagi ja noh, ajad olid teised. (Sealt ja edaspidi muidugi sõidan ikka koguaeg turvavööga.)
Minu Karlova olid kahekordsed – siis veel renoveerimata – puukuurid, millest olime oma kambaga ühe boksi hõivanud ja seal pidevalt tiinekatena passisime, nagu ka Thalia trepil. Minu Karlova ei olnud alati sõbralik kogukond, kus kõik tundsid kõiki ja ütlesid rõõmsalt kohtudes teineteisele tere. Minu Karlovas oli palju joodikuid ja perekondi, kus lapsed olid näljas ja paljajalu, oli maju, mis lagunesid ja kortereid, mis sageli põlema läksid ning prügikastid, millest leiti tükeldatud laipu, tänavaid, kus toimus kaklusi, pisiplahvatusi, kirvega tagaajamisi ja ka tulistamisi.
Aga minu Karlova olid ka õites sirelid, kraaksuvad varesed, Karlova pargi ööbikud, puude otsas ronimine, iganädalane saun, sest dušimugavusi meil polnud, igasügisene õunte ja marjade korjamine ning lehtede riisumine, tuules tasaselt kriiksuvad avatud aknad ja nende akende lõputu pesemine ja kinni toppimine ja kleepimine, talveks puude tegemine, riita ladumine ja siis nende igapäevane üles tassimine ning tule ahju alla saamine. Minu Karlova olid diskod Sõbra majas, võltsitud õpilaspiletiga veini ostmine Lao või Lootuse tänava nurgapoest, lõputud jalutuskäigud mööda Linda, Salme, Pargi ja Tähe tänavaid. Minu Karlova oli paras geto ja ma armastasin teda kogu oma hingest.
Inga Karlova on täis hoopis teistsugust elu ja nagu ma juba ütlesin, siis ajad ongi teised. Koht, kus käisin vanaemaga koos esimest korda keemiliselt ripsmeid värvimas, on nüüd vist restoran. Pandimaja paistab alles olevat, aga apteeki enam pole. Kasekest pole ja pole mulle ja paljudele nii tohutult armast Saunamäge – kõik on täis (minu silma jaoks üsna koledaid) uusehitisi, maha on võetud mu kased. Hea, et vähemalt Karlova parkki alles on!
Tegelikult on muidugi tore, et Karlova on muutunud nii paljude silmis miljooväärtuslikuks piirkonnaks. Ja seda toredust on Inga oma raamatus palju kirjeldanud, tuues sisse ka ajaloolist tausta, mida ma lugejana väga hindan. Ühisosi oli teisigi – käisin minagi ju Karlova gümnaasiumis (nüüd lihtsalt Karlova kool) ja minugi direktor oli Undel Kokk. Seda üllatavam oli näha, et ta ikka veel ka Inga ajal tegutseb, sest ta tundus mulle minu kooli ajal 30 aastat tagasi päris vana, aga lapsele tunduvad vist kõik keskealisedki vanana.
Koolist rääkides pean kohe ära mainima, et raamatu alapealkiri “Kellelgi ei ole kiire” ei käi samuti minu Karlovaga kokku. Mu elus on küllalt hommikuid, kui kell helises 7.50 ja ma kihutasin, et kella kaheksaks kooli jõuda. Või kiirustamised sõbranna juurde, või kiirustamised linna, või kiirustamised täiskasvanuks saada. Nüüd oskaksin ma ehk Karlovat teistmoodi tunnetada ja hinnata, aga noore teismelisena on sul alati nii kiire – ja samas on aega nii paljuks. Sest kõike tahaks ju kohe ja palju! Uusi kogemusi, kooli läbi saamist, diplomeid, suureks saamist.
Inga Karlova on tasane, vaikne ja turvaline, täis värvikaid karaktereid, kes tunduvad tema tasast kulgemist parajas annuses toetavat. Ja nii ongi mul keeruline tema raamatut kuidagi klassikaliselt “arvustada”, sest mina kolisin Tartust vist ära umbes samal ajal, kui tema sinna kolis ning nii ongi meie Karlovad ja ka Tartud üldiselt täiesti erinevad. Mulle meeldib ikka öelda, et mul on Tartuga (ja eriti Karlovaga!) praegu selline suhe nagu armsamaga, kelle olen ise maha jätnud. Mul on hea meel, et tal läheb hästi, et ta kasvab ja areneb ja õilmitseb, ja samas on nii kurb tunda, et minukujulist kohta seal enam pole.
Aga sellegipoolest oli tore lugeda ka kellegi teise Karlovast. Ehk tasubki seda võtta minulgi turistiteatmikuna, sest minu Karlovat polegi ju eriti alles jäänud. Ning möödunud reedel sain raamatus mainitud Gaute alusega ka Karlova sadamast välja sõita ning Emajõge nautida ning tuleb tunnistada, et mitte kõik uuendused ja muutused polegi üldse keerulised taluda mu vanale katkisele karlova-hingele. Mõned on kohe täitsa mõnusad.
“Minu Karlova”
Autor Inga Lunge
Petrone Print, 2023