the one where I try to explain myself
Suur osa minu elust moodustab endast kirjutamine. See on olnud vaba valik, loomulikult, ja kui see mulle ei meeldiks, siis ma seda ei teeks. Aeg-ajalt – ma ei tea, millest see sõltub, võibolla kuu seisudest? – tuleb tuttavatega jälle teemaks, et miks ma küll üldse blogi pean ja, issake, nüüd veel kogu see Delfi kolumnisti teema. Enamasti on mu blogi kõige suuremad kritiseerijad inimesed, kes pole kordagi mu blogi lugenud. Teisel kohal on inimesed, kes on paari postitust lugenud ja selle põhjal mingi oma arvamuse kujundanud. Ilmselt on ka mu püsilugejate hulgas vaikivaid kritiseerijaid, kes loevad lihtsalt selleks, et saaks pead raputada ja mõelda, et mis inimene ma küll selline olen. Ja see kõik on okei, üldiselt, mul on mingi zen tekkinud, ise ka imestan. (Aga ikka ei julge vahepeal kommentaare lugemas käia ja Delfi kommentaare ei loe ma muidugi kunagi.) (Mitte Delfi pärast, ma pole kunagi enda artiklite kommentaare lugenud, sest mulle ei meeldi veebiväljaannete kommenteerimise stiil ja see, milline see kõik hetkel Eesti ajakirjanduses on.)
Ka tegelen ma ammu juba sellega, et ma alati teavitan inimestele, kui midagi nendega seotuvat avaldada tahan. Küsin, kas nad eelistaksid varjunime. Räägin, mida ja kuidas umbes kirjutan, et nende põhimõtteline nõusolek oleks olemas. Sellepärast on ajapikku mu tekstid aina rohkem minule endale keskendunud, sest teistest kirjutamine on tricky business. Muidugi on blogi püsikülalistel (Naabrinaine, mu mees*, õde ja ema) umbes teada, milliseid asju ja mil määral ma neist kirjutada võin ja vähemalt omast arust tajun ma hästi seda piiri, mida ja kuidas avaldada.
Endast kirjutamine on mõnus, aitab salvestada mingeid hingeseisundeid ja pidev eneseanalüüsiga tegelemine tundub olevat vähemalt minu jaoks arengu alustala. Arvestades, et ka minu wellbeing on väga tihedalt seotud sellega, et ma märkaksin võimalikult vara läheneva depressiooni märke, siis ilma eneseanalüüsita ja pideva jälgimiseta ei saakski. Või noh, saaks ikka, aga siis pendeldaksin ma ilmselt kontrollimatult bipolaarsuse erinevates otstes ja sureksin tõenäoliselt üksildast surma mõnes hullumajas.
Aga loomulikult on see kõik kohutavalt väsitav, sest for fuck’s sake, ma ei ole nüüd NII huvitav inimene ka. Pealegi olen ma iseendaga veetnud 28 aastat ja uudsuse võlu hakkab vaikselt kaduma.
Juba aastaid mõtlen ma alati väga hoolikalt läbi, mida ja kuidas kirjutada. Ma ei ole kunagi väga anonüümne olnud, seega muudmoodi ei saakski. Sekunditega leiab üles info mu pereliikmetest, seega ma PEAN kõik väga hoolikalt läbi mõtlema. Võib-olla, kui ma alustaksin blogimist nüüd, kaaluks ma anonüümselt kirjutamise varianti. Aga seda ma enam küll muuta ei saa. Piisavalt paranoiline olen ka, et kui ma oma blogi kinni paneks ja kuskil sarnase kirjastiiliga anonüümne blogi pead tõstaks, siis leiduks ikka mõni inimene, kes otsad kokku viiks.
Ja avalik olemisel on omad eelised siiski ka, eriti arvestades, et ma püüan ju kirjutamisega siiski ka elatist teenida.
Niisiis, postitus või kolumn sünnib tavaliselt nii, et ma kannan mingit ideed endas paar päeva ringi, proovin erinevaid lauseid läbi (umbes nagu maitseks veini: keerutad käes ja siis mekutad suus), mõtlen välja poindi, alguse, lõpu ja puändi (sest viimasel ajal ma tahan miskipärast, et mu lugudel oleks puändid), panen kirja, loen läbi, mõtlen, kas kõik sai nii kirja nagu ma PLAANISIN, st kas sellest on võimalik välja lugeda midagi muud, ja siis alles avaldan.
Ning ikka ja alati avastan pärast, et ükskõik KUI hoolikalt ma asju ja sõnastusi läbi ei mõtleks, on peaaegu alati võimalik lugejal tekstist välja lugeda seda, mida ta soovib. See pidi olema ju üks inimeseks olemise alustalasid – et sa otsid alati kõikjalt neid infokilde, mis juba kinnistavad sinu olemasolevaid arvamusi.
Teine kräpp asi endast kirjutamisel on see, et see sõltub teistest inimestest, inimestest, kes mind ümbritsevad. Sest nende käitumine peegeldub minus ja kui ma tahan endast kirjutada, pean teinekord kaasama sellesse teisi inimesi, isegi kui vaid taustaks või kontekstiks. Ma püüan seda alati teha hinnanguid TEISTELE andmata, tuues ja seostades kõike ikkagi lõpuks endaga. Aga vot SEE toob alati jama kaasa, sest isegi kui ma kinnitan endale ja teistele, et jutu point pole ju TEINE INIMENE ja tema teod, vaid MINA ja see, kuidas ma neile reageerisin, siis lugejal on väga raske seda vaid minu vaatepunktist näha ja ikka kiputakse looma mingeid maailmu ja kujundama mingeid arvamusi. Ja ma võin huilata palju tahan, et teine inimene pole ju selle asja juures oluline, loob vaid minu mõtetele tausta, lugeja ikka loeb ja tajub asju omamoodi.
Muidugi olen ma juba ammu aru saanud sellest, et ma kontrollin oma tekste vaid teatud määrani. Seda, kuidas lugeja seda tajub, ma enam kontrollida ei saa. Niisiis on mu valikuks kirjutada (mu meelest) aina igavamalt, kaasamata teisi inimesi oma tekstidesse, või siis teha kõik omalt poolt, et oma sõnumit selgelt edasi anda, vajadusel teisi kontekstiks ja peegliks kaasates ja loota, et vähemalt enamasti mõistetakse ming õigesti.
Nagu eluga ikka, läheb vahel see läbi, teinekord aga tuleb klattida mingit jama, mida sa absoluutselt tulemas ei näinud. Nagu näiteks see kord, kui siin kommentaarides läks andmiseks, sest ma ütlesin 30-35aastase kohta «keskealine». Absull ei näinud seda tulemas!
Ja tegelikult on see kõik ikkagi ka põhjus, miks ma teen seda, mida ma teen. Sest mulle MEELDIB. See on õudselt oosõm, kuidas minu tekstid, mingid minu mõtted ja arvamused kajavad teistes inimestes vastu. See annab teinekord üllatavaid tulemusi ja on SITAKS LAHE, sest mulle jubedalt meeldivad inimesed, teate. Isegi ääshõulid on põnevad, sest kontrastid alati on. Pealegi õpin ma selle kõige kaudu ise palju, nii enda kui teiste kohta. Ja maailm on jälle natuke helgem.
Aga vahepeal on mul tunne, et ma peaksin üle kordama: ma ei taha kunagi kedagi oma tekstidega solvata või haavata või häbistada. See lihtsalt pole mu stiil (sest teadupoolest kardan ma hullult konfrontatsiooni), olen selles osas juba aastaid tagasi oma vitsad saanud. Oma isiklikud vimmad õiendan ma mitteavalikult. Muidugi annan ma endale aru, et paratamatult võivad teinekord mu tekstid põhjustada solvumist, kui inimesed minu maailmavaatega näiteks nõus pole, aga iialgi ei plaani seda. Ja vahel ajab muidugi maailm närvi ja mingid inimtüübid ajavad eriliselt harja punaseks, aga kui ma frustratsiooniposte kirjutan, siis ikka püüan seda teha umbisikuliselt. Sest on ju suur vahe, kas jutt käib inimtüübist või konkreetsest inimesest, kes mõtted sellele inimtüübile juhtis. Ja kui kellegi lause vallandab mus mingi mõttejada, siis jätkuvalt arvan ma, et see mõttejada peegeldab MIND, mitte seda inimest.
Oeh, ma olen jõudnud punkti praegu, kus iga seletus nõuab uut seletust, ehk siis jäin jänni. Noh, igaljuhul, sellel lool puänti kahjuks pole, lihtsalt tahtsin öelda, et ma arvan asjust umbes nii. Lugejal on alati vabadus arvata seda, mida ta soovib.
Aga aitäh teile, et olemas olete ja loete. Te olete mulle olulised, ise seda võibolla teadmatagi.
Muah!
–
*Pärast seda, kui Tikker oma meest ka blogis Abikaasaks nimetama hakkas, tunnen ma, et ei saa enam seda nime siin kasutada. Lihtsalt imelik on. Olen hetkel uue nime otsingutel.
Sarnasel teemal...
«PROJEKT: LAPS» V Lumehanged ja vanad tuttavad
Viies osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust «Projekt: laps».
I osa. II osa, III osa, IV osa
5. Lumehanged ja vanad tuttavad
“Sa pead talle ütlema!” Ema istub tugitoolis, lilledega kirjatud kohvitass käte vahel. Ma leban diivanil ja kogu mu kere valutab. Kõige rohkem teeb piina koht, kus jalad tagumikust välja kasvavad – sümfüüsiks nimetatakse seda. Pidi olema ühel neljast rasedast see õnn kogeda sümfüüsivalu. Põrgupiinaks nimetaksin mina seda rohkem. Ma ei saa normaalselt kõndida ja ägisemata astuda ning kui pikemaks istuma jään, on tõeline vaev uuesti püsti saada.
Käimas on kuues raseduskuu. Väljas on sügav talv ja mu kõhus toksib väike tüdruk. Silitan kätega kõhtu ja ohkan. Ema ohkab ka.
“Me ju oleme sellest sada korda rääkinud… See laps on ainult minu asi. Mikk ei ole asjaga kuidagi seotud…”
“Kuidas ei ole seotud!? Ta on ju isa!”
“Ema! Palun lõpeta juba ära, ma olen sellest vaidlusest nii väsinud…”
Ema on jälle vait ja ma vaatan teda. Selle mõne kuuga on ta veel vanemaks jäänud. Me oleme seda üht vestlust juba kümneid kordi pidanud. Ema on veendunud, et ma pean Miku asjasse pühendama. Mina aga ei suuda ettegi kujutada, et sellise jutuga mehe uuesti üles otsiksin. Mul on hirm ja mul on häbi – ma käitusin ju kui viimne petis! Ma põhimõtteliselt varastasin ta sperma ja lasin siis, laps kõhus, jalga. Alatu!
Sarnasel teemal...
vanadus hiilis ligi
Vahepeal on mul tunne, et ma olen astunud kellegi teise ellu kogemata sisse ja ei leia nüüd enam üles ust, mille kohal kirjas EXIT ja pilt rohelisest jooksvast mehikesest. (Kusjuures, see paneb mind mõtlema, et miks neil väljumissiltidel on alati MEESfiguurid, aga neil liiklusmärkidel, mis sümboliseerivad jalakäijaid, on alati ema lapsega? Kus on isad, küsiks ma? Ahjaa, õige, NAD PÕGENEVAD PARASJAGU UMMISJALU. Kesiganes silte välja mõtlevad, peaksid võtma pausi ja mõtlema oma eluvalikute üle hoolikalt järele.)
Enihuu, vahepeal ei saa ma aru, kuidas ma siia sattunud olen.
See kõik on nii veider. Ma ometi kõlan oma peas täpselt samamoodi nagu ma kõlasin näiteks kümme aastat tagasi, aga ometi on mul raske suhestuda isegi kaks aastat noorema endaga. Vananemine on ikka üks kummaline asi. Sa ei saa ise üldse aru, et sa vananed, kuid ühel hommikul mõistad ootamatult, et kui sa teeksid endale kaks punupatsi, naerdaks sind lihtsalt välja. Võimalik, et mõned teismelised emod viskaksid sind isegi sihvkakoortega.
Sel põhjusel – ilmselt seetõttu, et mul on eitusfaas – olen ma viimastel aegadel kuidagi väga palju noortega hänginud. Et mitte tunnetada nii teravalt oma paratamatut vananemist ehk? Naabrinaine arvab muidugi, et see on mul mingi keskeakriisi-laadne toode. «Mõnedel naistel tuleb pärast lapsesaamist jah uus noorus peale,» märkis ta emotsioonitult ja ma naersin. Hahahaa, uus noorus indeed. Ma ei saa ilma ägisemata enam isegi põrandalt püsti, sest mu selg on nii pekkis neist tundidest, mida ma olen veetnud võrevoodi kohal küürutades ja OMA LAST KINNI HOIDES, et ta keset ööd minema ei põgeneks, sest I swear to God, ma olen päris kindel, et seda ta mõnedel öödel plaanitseb. Silmad pärani lahti, oodates, mil ma ära väsin, et siis joosta lähima metsa poole vabadust otsima.
Ma üldse ei imestaks, kui ta õpiks lähipäevil ära saagimise, et end võrevoodist välja murda. (Note to self: otsida läbi võrevoodi beebisuuruses saagide koha pealt.)
Noh, igal juhul, näiteks on mu uus noor sõbranna Mallu, kes meenutab mulle nii palju mind ennast (kuus aastat tagasi), et ma üldse ei saa aru, kuidas ma varem elasin ilma kellegita, kes mõistaks poolelt sõnalt, mida tähendab SOULMATE SEIN.
(Siinkohal võiks ratsionaalsemad täiskasvanud ehk märkida, et pole ühtki universumit, kus oleks NÕUTAV mõista väljendit «soulmate sein» ja et pigem on see miinuseks, kui sa seda mõistad, aga leppigem jääda ses osas eriarvamustele. Sest soulmate sein on oosõm.)
Enihuu, tegelikult muidugi annavad noored sõbrad eriti selge kontrasti su enda (vananevale) elule. Sa kuulad nende (hüsteeriliselt naljakaid) lugusid ja järsku adud, et midagi on viltu. Midagi… ei klapi. Ja siis mõistad, et nende sõbrad elavad kõik veel vanemate või korterinaabritega. Täpselt nagu siis, kui sina olid 22. Aga aeg läheb ja sõbrad vananevad koos sinuga ja nüüd pead sa neid tuttavaid vähe imelikeks, kes praeguses vanuses veel vanematega elavad (kui nad just näiteks oma vanemaid ei hoolda või midagi taolist) ja teevad mingit tööd, mida tegid sinu sõbrad ülikooli ajal enda äraelatamiseks (mitte selleks, et teha karjääri, mida paratamatult sinu sõbrad ju praegu juba teevad).
Ja sa mõistad, et sa oled tõepoolest vana. Mitte see ei näita, et sa oled vana, et sul on laps ja kopsakas pangalaen (või mitu), vaid see, et, maitea, su sõbrad eelistavad nädalavahetusi veeta oma elukaaslaste ja peredega, selmet läbudel hängida, sest nii lihtsalt juhtub mingil hetkel. Ja sa mõistad, et sa isegi ei mäleta viimast korda, kui sa olid actually mõnel läbul, saati siis veel sellisel, kus keegi suitsetas kanepit ning keegi teine oksendas nurka.
Päriselt, millal see kõik juhtus?
Mitte et ma seda kõike taga igatseks, aga on lihtsalt veider, kuidas elu muutub, hammasrattad keerlevad, dekoratsioonid vahetuvad nii märkamatult, et sa ei panegi tähele. Noh, okei, ma elan aasta aega sellist elu, kus on ääretult TÕENÄOLINE, et keegi on kuhugi nurka oksendanud, aga mitte sel põhjusel, mis kümme aastat tagasi.
Või siis näiteks breakdown of the närv. Vanasti, ma mäletan, oli küll kordi, kus ma avastasin end laupäeva varahommikul vannist, hüsteeriliselt nutmas ja arvamas, et ma ei tõuse siit iialgi ning plaanimas, kuidas võiks oma elupäevad vannis veeta (kas peaks ehitama mingi toitetoru, kust mõni usaldusväärne sõber mäkki ja kalasuppi sisse kallaks?), sest välismaailm on liiga valus ja raske, et see ära händlida.
Tavaliselt oli selle põhjuseks mõni ääshõul, kes mind paksuks nimetas või mõni südamevalu mõne mõttetu kuti pärast, kes isegi ei teadnud, et ma olemas olin. Noh, nagu ikka, kõik NORMAALSED põhjused, miks vanni ronida ja looteasendisse tõmbuda.
Nüüd leiavad mind teinekordki laupäevahommikud vannist või põrandalt kägaras ja hüsteeriliselt nutmas. Põhjuseks mitte mingi suvaline kutt, vaid see, et MA OLEN KOHUTAV EMA ISSAND ME SUREME KÕIK PIINARIKKASSE SURMA KUIDAS ÜLDSE MULLE KEEGI LAPSE USALDAS!!!!!1!!!
Ja kõik muud probleemid, mis varem sind vanni peitu ajasid, tunduvad naeruväärselt tühised. Olen paks? No mis siis – ma faking tõin lapse ilmale. Kena kutt ei tea, et ma olen olemas? Nojah, mis siis, vähemalt võib loota, et mu tütar teab mu olemasolust ja ei ole veel avaldust ema väljavahetamiseks sisse andnud. Ja kellele neid kenasid kutte ikka vaja on, eriti arvestades, et ta tõenäoliselt langeks minestusse kui mu venitusarme näeks.
Jap, see on see glamuurne elu, mida ma siin elan.
(Ja nüüd on mul kõikidest kenadest kuttidest kahju, keda ma olen stalkinud või plaaninud stalkida. Kui nad vaid teaks…)
(Okei, ma sain just aru, kuidas kõik need eelnevad lõigud kõlasid ja juba näen perekooli pealkirju oma vaimusilmas. «Noor ema jälitab kenasid kutte!» või «Kenad kutid, hoidke end – noor ema liikvel! NB! Venitusarmid!» Tõde on muidugi see, et, olles aastaid virtuaalmaailmas ringi tšillinud, on mul kadunud absoluutselt igasugune filter, mis puudutab virtuaalseid piire. Mis tähendab, et mulle pole mingi probleem iseenesestmõistetavusega lisada sõbraks suvalisi inimesi, kes mulle tunduvad ägedad ja üldse mitte pead murdma selle üle, kas neile see tundub veider või mitte. Umbes nagu mul pole probleemi tänaval võõraste inimestega rääkimisega.)
(Ma peaks vist arvutile mingi child protectioni peale panema. Midagi, mis kaitseks mind (ja kõiki teisi inimesi) minu eest. Maybe there’s an app for that?)
Ma üldse ei mäleta enam, mida ma kõige sellega öelda tahtsin ja ma ei viitsi ka üle lugeda, sest kell on siiski peaaegu 3 juba. Ma arvan, et mu point oli midagi sellist: sa vananed ja see hiilib sulle märkamatult kohale. Ja siis sa veedad oma ülejäänud päevad, et seda ignoda. Ning lõpuks istud sa vanadekodus, taod jalaga kivikesi ja sniigid käekotist džinni juua ning räägid su kõrval istuvale ja kuduvale seniilsele sõbrannale juba kolmekümne viiendat korda sedasama naljakat juhtumit su noorusest, kui sa ükskord arvasid, et su külmkapp kummitab ja te naerate kähinal ja langete siis melanhoolsesse vaikusse. Jap-jap, mõtlete te. Olid ajad.
Ja alles ma ju olin 22.
Aga, kui sul veab, tuleb su tütar sind vaatama ja su kunagi NII PALJU NOOREM sõbranna kolib ka õige pea samasse vanadekodusse ja oma peas oled sa ikka veel sama noor kui siis. Ja tütar toob džinni kaasa. Ja võib-olla ühe mäkiburksi. Nii mõeldes ei olegi see vananemise asi nii kohutav.
Pluss, tahaks džinni ja mäkki.
Sarnasel teemal...
«PROJEKT: LAPS» IV Embrüo ja Caesari salat
Neljas osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust «Projekt: laps».
4. Embrüo ja Ceasari salat.
“Näete, ja seal ta ongi.” Arst osutab ultraheliaparaadi ekraanil kohale, kuhu peaksin vaatama. See liigutus on täiesti ebavajalik, sest pole võimalik, et ma teda ei näe. Teda – mu last! Seal ta istub, kägaras, väike inimkuju. Ekraanil paistab ta ehk käelaba suurune, kuid arst kinnitab, et embrüo on vaid umbes viie sentimeetri pikkune. Embrüo – mis kuradi embrüo! Ta on ju täiesti inimene! Väike, aga inimene. Uskumatu, mõtlen hallikirjut ekraani jõllitades. Minu sees kasvab 5sentimeerine inimene!
Ja ta hüppab!
Ma vist isegi võpatan ja hakkan juba küsima: “Kas…”, kuid arst ennetab: “Ei, neid liigutusi sa veel ei tunne.”
Jään taas vait, kuniks doktor oma mõõtmisi teeb ning jälgin oma ilmaimet. Minu laps!
Varsti ongi esimene trimester möödas. Aeg on ühest küljest läinud ääretult kiiresti, suisa lennates.
Päevad kulgevad tuimas rütmis töö-kohtumised-kliendid-toidupood-kodu. Ja kui ma ei tegele tööasjadega, elan ma mingis omas mullis. Mõneti pakitsen õnnest, tahtmisest kogu maailmale oma suurt rõõmu kuulutada. Teisalt jälle olen kõik inimsuhted hetkel pausile pannud, sest ma lihtsalt ei oska midagi öelda. Praegu on mul veel vabandus, praegu saan ma endale öelda, et paljud naised ootavad rasedusest teatamisega esimese trimestri ehk nii-öelda “ohtliku aja” lõpuni. Kuid varsti, mõne kuu jooksul, hakkab mu punu aina paisuma ja lõpuks ei ole mul enam ettekäändeid. Ja siis tuleb ka paratamatult küsimus: “Kes on isa…?”
Sarnasel teemal...
gardening, gardening, gardening, death
Istusin üksõhtu trepil, ootasin Mallut. Saabus juuste lehvides ja ainuke, mida ma suutsin öelda, oli: «Saad aru, ma olen ERUTUNUD väljavaatest, et mul on varsti pool peenart maikellukesi täis.»
(Sellele järgnes õige pea infokild, et viin teisipäeval vanaema arsti juurde, mille peale Mallu lihtsalt ohkas ja ütles: «Ei noh, igal ühel oma glamuursed hetked… Sina ja su põnev elu.»)
Niisiis on juhtunud see, mille eest Dylan Moran ammu on hoiatanud. Või noh, okei, ma olen alati mingist peenrakesest unistanud, aga täiesti ootamatult on see kätte jõudnud. Ma istun õhtul trepil ja vaatan oma lillekesi ja käin neid kastmas ja… ja 16aastane Daki (kes planeeris filmistaari karjääri ja glamuurseid pidusid kaatritel Vahemerel) mu sees lihtsalt röögib pettumusest. Lõpuks on see juhtunud. See sai mind kätte. Mulle tundub, et ma olen… täiskasvanud.
Õudne.
Mina ja täiskasvanud? Tegelen AIANDUSEGA?! Issand jumal.
Järelikult on surm üsna lähedal.
See on täitsa huvitav, mida üks mullane maalapike inimesega teeb. Vaatad kevadel – muld. Hmm. Äkki siia kasvab midagi? Paar nädalat hiljem avastad – oo, kasvaski! Lilled! Minu mullasel lapikesel! Siis tuleb emapalk ja sa arvad, et kuluks ära üks tripp aianduspoodi, kuhu sa paned hakkama summad, mida sa varem kulutasid nädalavahetusel baarides. OSTES LILLI. Ja seemneid. Ja mulda. Ja põõsaid.
Siis vead sa need kõik koju ja paned lapse magama ja müttad poole ööni köögiakna all maad üles kaevata, et enne kevade esimest äikest jõuaks seemned mulda pista. Higine. Mullane. Selg sügeleb. Meenub, et käisid enne seda kõike ju veel vannis. Pühid higi. Kaevad veel. Leiad igast huvitavat kultuurikihti maa seest, peamiselt kive ja klaasikilde, aga ka mingi plastiktoru.
Kõplad. Vead vaod kühvlikesega. Kirjutad plastjubinatele, mida maha paned. Avastad, et marker tuleb plastjubina pealt kohe maha. Teed plastjubinatest pilti, et pärast meeles oleks, kus miski kasvama peaks.
Siis tõmbad hinge ja mõtled… MIDA KURADIT? Toas on ju vein ja kassid ja sarjad, ja millega tegeled sina? KAEVAD MAAD, vot sellega tegeled. Miks? Ei tea. Aga tundub, nagu peaks. Huvitav on ka see, et ma tegelikult ei tea üldse, mis ma teen. Pole viitsinud guugeldada või aiandusalaseid asju lugedagi, lihtsalt läksin ja hakkasin lambist tegema. Mingist loomulikust intelligentsist. Ikkagi igipõline maaharijast eestlase veri, umbes tead ikka, kuidas mullast ja seemnetest kokku söödavaid asju toota. Natuke kaevata, natuke kõblata, mitte unustada kasta ja ongi olemas.
Ja siis olen ma mitu õhtut lilli istutanud. Tegin isegi ühe lillekorvi, kuhu toppisin erinevaid asju sisse ja arvasin, et on ilus.
Siis jälle istusin trepile ja mõtlesin… mida kuradit? KUIDAS SEE NÜÜD KÕIK JUHTUS? Kus on glamuur!? Kus on fabuloosne elu?! Gardening, gardening, gardening, death!
Kõige müstilisem kogu selle aiandusvärgi juures on see, et… see on fucking satisfying. Oled kurb, kui laps lilleõie ära lõhub. Oled rõõmus, kui avastad, et piibelehed on. Oled rahul, kui tuleb vihma. Oled rahul, kui paistab päike. Oled õnnelik, kui ostad kastekannu. Mõtled juba järgmisele suvele ja sellele, et forsüütia on siis juba natuke suurem ja sirel võibolla võrseid ajanud ja ootad pikisilmi, millal roniasjad müüri najal lehte lähevad ja…
Appi kui mõnus.
Nüüd tuleb ainult loota, et ikka vihma tuleks ja et laps kõiki asju kohe maast üles ei kisuks ja et maitsetaimepeenar ei saanud liiga varjulisse kohta ja et naabermajalt kive lilledesse ei kukuks.
Elu.
Aiandusglamuur, tundub mulle, ongi see pärisglamuur. Kui enam pidudele minna ei saa, siis lähed aeda ja räägid lilledega.
I totally get it now.
Sarnasel teemal...
uusi ja huvitavaid ärevushäireid
Niisiis. Saaremaal käidud, eestikeelne stand-up nähtud, gruupindus tehtud. Stand-upist püüan kirjutada pikemalt ka, kui on viimaks aega hinge tõmmata.
Ah et kuhu aeg läheb?
No näiteks eile ja täna käisime me Milaga poodides ja turul. See kõik nägi täpsemalt välja selline: Mila tatsub tähtsalt (enamasti vales suunas). Mina muudkui viiplen ja hõigun: «Mila! Siiapoole! Ei, lähme siiapoole! Ei! …Ei! Mila! Miiiiiiiiiii-laaaaaaa!» Ja kõik kõrvaltvaatajad ahhetavad ja löövad käsi kokku, et kui armas ja asjalik laps ja mina pühin otsa eest higi, sest on kohutav katsumus aastasele asjurile järele joosta.
Pärast seda kõike helistasin emale ja vabandasin ette ja taha, sest NÜÜD ma tean, KUI kohutav võis tal minuga koos kasvamine olla. Mina vana tähelepanuhoor muidugi väga ei põe, et tänu lapse suvalistest ustest sisseastumisele ma pidevalt võõrastega suhtlema pean, aga mu vaene emme, daam, natuke häbelik ka – ma TÕESTI tundsin neil päevil tema valu. Ma olen väga tänulik, et ta mingil hetkel lihtsalt alla ei andnud ja mind kuhugi ära ei andnud, näiteks aktiivsete laste nurka või kuskile. Jumal teab, mis asjad nõukaajal minusuguste jaoks olid.
Ema naeris ja ütles, et tõepoolest. Sel ajal oli tal veel kombeks punastada ja põhimõtteliselt minu eluaastatel 2-… (ma arvan, et see kestab tegelikult praeguseni) oli ta lihtsalt nonstop näost punane. Sest tavalistel lastel pole ju mingit häbitunnet ja minul pole seda kohe eriti.
Kogu selle lapse sabas jooksmise ja rassimisega olen ma avastanud, et aeg KAOB käest. Täna käisime Horteses ja Kristiine keskuses (kahes poes) ja selle peale läks KUUS TUNDI. For fuck’s sake. KUUS TUNDI!!! Lihtsalt poodides käimisele! Muidugi olen ma nüüd loobunud käru kaasa vedamast, sest Mila tahab ju ise kõndida. Mis tähendab, et ta kõnnibki. Käest kinni keeldub hoidmast (sest ega ta mingi titt pole) ja nii ma siis peangi teda pidevalt kehablokiga takistama sõiduteele jooksmast või valesse poodi sisse astumast või siis lihtsalt teda vahepeal säravatest kaupadest eemale tassima.
Pärast kahte kuud elektripliidi- ja külmkapivaba elu leidsin ma, et ma olen VEIDI väsinud sellest. Niisiis läksin ja ostsin täna külmkapi. Järelmaksu peale (loomulikult). Mõtlesin, et tehnikapood on siuke ohutu koht, kus last ei pea pidevalt tassima, aga eksisin. Peaaegu olin sunnitud ostma ühed kõrvaklapid, millest Mila keeldus lahti laskmast ja paberite vormistamise ajal üritas ta seitse korda ära joosta ning kolm korda leti taga ise tööle asuda. Müüjad olid valmis teda palkama ja suvalised võõrad tädid tõid mulle last pidevalt tagasi, kui ma SEKUNDIKS oma rolli unustasin ja mujale suvatsesin vaadata, näiteks allkirjade andmiseks.
Lõpuks olin ma täiesti läbi higistanud (sest mingi südasuvi on väljas), käed valutasid tite tassimisest (sest Horteses ei leidnud ma normaalset käru) ja kõige tagatipuks lisandus kõikidele mu tavapärastele ärevushäiretele uus ja huvitav: mul on nimelt SURMAHIRM, et Mila lihtsalt kaob ära. Täna ta Horteses suutis kolm korda mul silmist kaduda. Õnneks on tal komme valjuhäälselt… häälitseda, nii et leidsin ta ikka üles kuskilt kastekannude vahelt, AGA IKKAGI. Kurat võtaks, see on kohutav tunne – pöörad ringi ja last pole! Oli just seal – ja enam pole! Vaatad siia-sinna, ei näe. Sisemus tõmbub külmaks, süda jätab löögi vahele, veri kohiseb kõrvus – ja siis kostub kuskilt tuttav «Ääää! Aaaaa! Ooooo! Sssss!» ja võib taas hingata.
Ma päris tõsiselt mõtlen ta ära kiibistada või talle mingi pahkluumonitor paigaldada (või mingi GPS-jälgija), sest saate aru – ma ei tohi teda ju ära kaotada! Aga ta ei kuula sõna, ta pole hetkel oluliselt targem keskmisest koerast ja vähemalt koerad tulevad kutsumise peale üldiselt tagasi ja jäävad paigale, kui sa neile sellise käskluse annad. Mila aga vaatab kavalalt otsa, kiljatab ja jookseb pea seljas järgmise huvitava asja poole, milleks võib olla mõni hiigelkoer või näiteks sõitev auto. Rääkida ta ei oska, mobiili ei õpi veel niipea kasutama ja tõepoolest, kuidas üldse on võimalik sellises vanuses lapsega rahulikult elada? Saarel olime Siki juures ja vot siis oli hea. Panid lapse heinamaa peale maha, istusid ise aiatooli ja lugesid raamatut, hea kindel, et laps kuhugi ei kao. Rohu seest paistab välja, autosid pole ja kuhugi peita end ta ka ei saa. Vähemalt mitte paari sekundi jooksul, mil sa teda ei jälgi (kui tegeled näiteks sellise rumaluse nagu SILMADE PILGUTAMISEGA).
Kodus on ka täiesti kohutav, sest kui keegi unustab välisukse linki panna, on Mila taas sekunditega välja jooksnud ja kuna meie aiavärav on pidevalt lahti, siis on mul ka kodus pidevalt surmahirm, et ta tänavale jookseb. Tal võtaks see võib-olla… no minuti. See eeldaks küll väga paljude asjade kokkulangemist, kui tal see vaba minut oleks, aga IKKAGI. See on nii kerge juhtuma. Ühesõnaga tuleb muretseda normaalne ukselukk, mis ust ka reaalselt kinni hoiab ja kassiukse võib vist esialgu unustada, sest sealt ta mahuks ju läbi.
Ja võib-olla laps ka ikkagi ära kiibistada. Või mingi linnuvaatlusseade külge panna. Ma ei tea, ma tõesti ei tea, aga MA EI TOHI TEDA ÄRA KAOTADA.
Nad oleksid võinud seda mulle haiglas pärast sünnitust öelda. Selle peale, kui ma umbes esimese asjana ütlesin, et nüüd võiks püüda last mitte ära tappa. Mõni ämmaemand oleks võinud hoiatada, et lisaks elus hoidmisele EI TOHI MA KA TEDA ÄRA KAOTADA.
Oh õudu.
Vanemdamine on teinekord päris raske.
Hiljem… Hahahaaa, vaatasin sellenädalast «Modern Familyt» ja what do you know, selles osas panid Cam ja Mitch Lily rihma otsa. Jap-jap. I totally get it now.
Sarnasel teemal...
nädala kokkuvõte
Sel nädalal tegin Digile Naisteka külgi, mis tagasi mu sülle kukkusid, aga see ilmub alles maikuus, nii et tutkit.
Delfis kirjutasin sellest, kuidas kõik paistavad viimasel ajal lahku minevat.
Nädala kiri: vaene Kärdu, kes elab minu Tartu-korteris, on naabrid vist täiega välja vihastanud.
Ja nädala pilt ja kohtumine: Ollu! Vaatas mulle laupäeva hommikul ukse kõrval kasvava kuuse otsast otsa, plagises kurjalt ja ma hetkeks arvasin, et ta hüppab mulle näkku kinni. Siis tuli Pussakas ja Ollu jooksis minema. Loodetavasti kohtume veel.
Sarnasel teemal...
Tere, Daki… (üle pika aja jälle!)
Vahepeal mulle meenub, kui palju mul on postitusi soolas ja kui palju on tulnud neid «Tere, Daki»-asju ja siis mu süda saab ataki süümepiinadest ja ma otsustan, et homme! Homme kirjutan ja vastan!
Noh, vot, homme, eks. See kiri tuli mulle millalgi sügisel. Aga ikkagi vastan! Parem hilja kui mitte kunagi, right? (Mulle saab küsimusi esitada näiteks siin.)
Tere, Daki,
mul on üks kummaline situatsioon.
Mäletad, mingi aeg olid igal pool plakatid, et «mis siis kui sinu laps abiellub mustanahalisega» või «mis siis kui su tütrele meeldivad tüdrukud» vms… Täpset sõnastust ma enam ei mäleta. Küsiksin aga selle kohta, kas sul on mingeid mõtteid või olukordi (toredaid või mitte..) selliste ekstreemsustega. Noh näiteks geid?
Mul on üks tuttav tüdruk seltskonnas, kes väidab ennast lesbi olevat- jah, tal on pruut ka ja ongi selline natuke teistmoodi tüdruk, muidu täiesti tore inimene. Minu arvates okei ja mingeid mõtteid eriti ei tekitagi, ma kellegi isiklikke asju eriti ei kritiseerigi. AGA ta käitub pidudel kummaliselt, hakkab suhtes olevaid lapsepõlvesõpru (teiste tüdrukute peikasid! vallalised poisid teda tõesti ei huvita) väga veidralt nagu teelt kõrvale provotseerima või nii. Ühe korra olen ainult pahandanud. Üdiselt need purjus poisid võtavad asja väga ohutult, noh et las ta siis kallistab või las ta siis musitab, ta on ju ohutu – HEI, talle ei meeldigi poisid ju!
Selles mõttes ei saa ma teda kuidagi rivaaliks pidada või mingit ohutunnet see kah ei tekita, peika peale pahandada kah nagu pole millegi pärast. See on natukene naljakas absurdiolukord pigem 
Olen küsinud kaa peika käest, et mida tema arvab ja tuligi see siiras ohutuse fakt välja, et aga ta ei ole ju kuidagi atraktiivnegi jne.. Ja ma ei tea MIKS see tüdruk nii teeb, ju tal on kah lihtsalt põnev.
Anonüümne
Hei, Anonüümne!
Kõigepealt tuli mul meelde vana sõber, kellele üks tütarlaps VÄGA läbipaistvalt igal peol ligi ajas. Vaene poiss aga oli tõelises teadmatuses, võttis tüdruku tähelepanuavaldusi kui sõbralikku… noh, tähelepanu. Kui ma lõpuks talle üks-ühele situatsioonis ütlesin, et kuule mees, miks sa mängid vaese tüdrukuga, ütle talle ära, et sul midagi pole ta vastu!, tegi kutt mulle tõelisi hirvesilmi: «Mida? Misasja? A me oleme ainult sõbrad ju…»
Mis tähendab, et väga sageli (ma ei ütle, et alati) ei saagi kutid aru, kui keegi neile ligi ajab. Seega sinu kutt, kes veel peab seda konkreetset tütarlast kuidagi eriti ohutuks (tänu sättumusele), on veel topelt pimestatud.
Nii, aga nüüd selle juurde, et miks ta üldse nii käituda võib.
Sellele on mul kaks võimalikku seletust. Üks: ta lihtsalt elab mingeid oma teemasid välja.
Seletus. No vaat, ma ei kujuta ette, kui keeruline võib olla homoseksuaalne. Sa pead pidevalt mingite stigmadega võitlema, su vanemad ootavad sult midagi muud, rääkimata kõigist neist jobudest, kes on valmis sulle nuga andma, kui sa nende silma all «pederast» oled. See on kindlasti kohutav. Niisiis, see tüdruk on jõudnud oma elus punkti, kus ta on kapist välja tulnud ja lõpuks ometi hakkab elama nii, nagu meie, need «tavalised», oleme elanud teismeeast saadik. Ja kas me kõik ei teinud teismeealisena mingeid jaburdusi? Võib-olla ongi tal mingid issued nende konkreetsete kuttidega – või tsikkidega. Võib-olla üritab ta midagi endale – või teistele! – tõestada. Et hoolimata tema sättumusest on ta ikkagi «universaalselt pandav». Või siis üritab kuidagi mingeid vastamata jäänud armumisi kompenseerida («Hah, näed, ma ikkagi meeldin talle, mis siis, et tal naine on! IN YOUR FACE CRUEL WORLD!»).
Siis arutasin ma seda küsimust veel Oma Baarmaniga (muah, Mell, ma tean küll, et sa vahepeal loed mu blogi!) ja tema esimene (ja viimane) vastus oli: kapihetero!
Selgitus.
Vaat te kõik teate neid tsikke, kes klubis end mälli joovad ja siis oma sõbrannadega kiimlema hakkavad. No et nii on cool või. Peamiselt vist meeste tähelepanu pärast. Ilmselt on seal murdosa ka seikluslikkust ja katsetamishimu või mingite fantaasiamängude elustamisi. Misiganes. Need tsikid, kes EVER ei hakkaks olema naisega suhtes – aga peoolukorras võivad vabalt sõbrannaga suudelda. Lihtsalt pulli pärast!
Mul meenus praegu mingi anekdoot. «Lehm, miks sul pärg peas on?» – «No… Pulli pärast!»
Tagasi teemasse.
On väga reaalne, et nagu on olemas «peobi(seksuaali)d» on ka olemas «peoheterod». Võib-olla on tema üks neist? See harv liik, kes on avalikult end lesbiks kuulutanud, aga purjus peaga ikka mõtleb, et oh, mis tunne oleks, või… oh, huvitav, kas ta tahaks mind? Hoolimata sellest, et mulle meeldivad naised – aga mina ju olen naine, äkki ma meeldin talle ikka ka?
Kokkuvõttes mulle tundub, et tegu on õnnetu ja segaduses hingega, kelle käitumist ei tasuks liiga üle analüüsida. Tõenäoliselt analüüsib ta isegi end igal peojärgsel hommikul liialt ja langeb masendusse – «Oh, näed, kurat, jälle olin ulakas…» Või siis ta on puhtakujuline biseksuaal, kes lihtsalt on seni sattunud naistesse armuma, kuid kelles see mehi ihkav pool on veel äratamata. Või siis ta lihtsalt tahab tähelepanu.
Või siis – kõige tõenäolisem – tal on mingid issued (lahendamata armumised, enesekindluse probleemid, kapiheterosus… kapiheteroolsus? kapiheterotism?), mida ta üritab niimoodi lahendada. Nagu sageli inimeste varjatud pool purjus peaga välja tuleb. Mul näiteks on üks sõber, kes muidu näeb välja nagu meesmodell, aga iga kord, kui purju jääb, hakkab Ring FMi soovisaatesse helistama. YOU’LL NEVER KNOW!
Või siis ta teeb seda lihtsalt selleks, et teie kõigi ajusid k*ppida. See on ka alati võimalik. Naerab praegu kuskil omaette: «Hahaaa! Küll nad nüüd alles mõtlevad veel, mida see kõik tähendas!», ja võtab oma naiselt ümbert kinni ja jääb magama.
Mida arvate teie, armsad dakiblogi lugejad?
Sarnasel teemal...
weekly wrap-up
Nii lahe, et mul on lõpuks mingi töine elu tekkinud ja ma saan ka seda iganädalast kokkuvõtet teha. Kui ma muidugi iga nädal viitsiks…
Kirjutasin mujale:
- minu 45 minutit õndsust ehk kohtumine Dylan Moraniga, Õhtulehes (sidebarid olid ka, aga need on loost eraldi)
- Delfi jaoks polnud sel nädalal just eredaim pirn lühtris, aga siiski – millal sulle sõbranna öösel kell pool 1 helistas?
- ja kahe nädala tagune kolumn jäi ka linkimata, kus ma paljastan suure saladuse, kuidas ma tükk aega arvasin, et minu põlvkond on seksuaalselt seikluslik, aga selgus, et väga polegi
Ja nädala video on Henrist, filosoofilisest kassist. Millie saatis, lihtsalt nii lahe.
Sarnasel teemal...
today I met Dylan
Niisiis, kaks ööd ma ei maganud. Kõikusin kuskil närvilise ootusärevuse, peadpööritava õnne ja hullumeelsuse piirimail. Vaatasin läbi kõik asjad, mis Dylaniga üldse seotud on või vähemalt meenutasin neid («Black Books», «Film With Me In It», «Shaun Of The Dead», «Notting Hill», «Monster», «What it is», «How Do You Want Me»). Lisaks lugesin läbi kõik artiklid ja intervjuud, mis vist ever temaga tehtud on.
Lõpuks hakkasin ma totaalselt kartma. Sest niipalju, kui ma olen ette kujutanud Dylaniga kohtumist, on see alati käinud umbes seda stsenaariumit pidi, et mina astun sisse, näen Dylan Moranit ja suren.
Eile Siki veel küsis, et kas ma kardan ka.
«Totaalselt. Haigelt kardan.»
«Issand, kuidas sa suudad seda teha… Mina küll ei julgeks.»
Pärast, misasja, seitse (?) aastat ajakirjanikutööd on mul IKKA VEEL nii, et mul on intervjuule minnes närv sees. Väike närv on alati sees. Ilma kuidagi ei oskagi. Ja no seekord… noh, ütleme, et oli jah. Kõva närv oli sees.
Aga lõpuks kui ma juba jooksin Prive poole, siis ma enam ei mõelnud millelegi. Miski osa lülitus täiesti välja. Mitte päriselt see fännigeen, see täiesti välja ei lülitunud. Aga mingi automaatika tuli liigutustesse sisse. Sest see on mu TÖÖ. Ja ma oskan oma tööd väga hästi teha.
Astusin pimedasse Prive saali ja olin pime. Umbes kuskil eemal nägin inimesi seismas. Dylan. Dylan ongi siinsamas. Pärast paari sõna vahetamist korralduspoolega astus Dylan minu poole, naeratas: «Hi, I’m Dylan! Pleasure to meet you!»
Ja miski minus ei unustanudki kohe kõiki sõnu ära: «Hi, I’m Dagmar. The pleasure is all mine. It’s actually an huge honor to meet you. I also have a present. It might be a little inappropriate. I personally think it’s disgusting…»
Dylan: «What? Are those pants? Because I love pants. Pants are cool.»
Daki: «No. What? No. Pants are bullshit! Who loves pants? No, it’s Estonian wine. I wanted you to see what happens when one doesn’t have grapes. They make wine out of apples, berries and piss.»
Nii see läks. Hiljem sain ma aru, et Dylan intervjueeris mind, mitte vastupidi. Vahepeal pidin ma hinge tõmbama ja lausuma: «I’m sorry. I’m forgetting words.»
Dylan: «It’s okay. Take your time.»
Daki: «You can’t believe how awesome it is for me. I’m sitting here with Dylan Moran! Have you got ANY idea how awesome it is?»
Dylan: «No, it’s rather boring. I sit with him all the time.»
Nii see läks.
Ühe korra ütlesin ma välja sõna curmudgeon, mida ma pole elus valjusti välja öelnud. Dylan katkestas mind: «Nice pronunciation!»
Mina, arvates, et ta on Bernard Black, hakkasin kohe vabandama: «I’m sorry, I’ve never said it out loud, but it’s the most used word there is about you.»
Dylan: «No-no, you nailed it!»
Ühesõnaga, mu vastas istus DYLAN MORAN, oli sõbralik ja tore, huvitus kõigest, mis mul öelda oli, küsis küsimusi Eesti kohta ja me rääkisime pikalt ajaloost ja sellest, kas reality kui selline on olemas. Lugu hakkan kokku kirjutama homme, mis päeval see ilmub, pole veel päris kindel. Aga tuleb Õhtulehes.
Lõpuks, kui närviline Louis juba märku hakkas andma, et mu kolmveerandtund hakkab läbi saama, otsisin ma kotist midagi, mille peale autogrammi küsida. Sest mu «Little Book of Calm» on kuskile ära pakitud ja ma ei suutnud seda leida. Võtsin kotist Mila esimese passipildi ja autogrammi sinna taha. Umbes sellise näoga olin ma pärast intervjuud tundide kaupa.
Best wishes Daki & Mila, x Dylan Moran
Ja veinid, mis ma talle kinkisin, olid Tallinna Karastusjookide Pohlavein ja Ebaküdooniavein.
This was absolutely awesome.
Ja kõige tagatipuks sain ma kaks pääset, millest ühe ma andsin K.-le lapsehoidmise eest ja teise rändomilt blogi FB lehel esimesele kommenteerijale. Sest mul oleks olnud mingi miljon tartlast, kellele see anda, aga neist keegi poleks tunni ajaga siia jõudnud. Sorry, guys.
