Monthly Archives: veebruar 2013

taking a day to breathe

hoomamatu

Viimase paari kuu jooksul on mind väga lähedalt puudutanud kaks enesetapukatset. Kaks eri inimest, kaks täiesti erinevat olukorda, ainus ühine nimetaja mina otse epitsentris.

Seega tänane kolumn on depressioonist. Ja sellest, kui raske võib olla paluda abi. Isegi, kui sa ei pea paluma, kui sul on abi sealsamas, võta vaid vastu see käsi.

Vahel on see võimatu.

Vahel on lihtsam appi karjuda äärmuslikke meetmeid kasutades. Ma saan nii hästi aru sellest, ma olen olnud selles õudusunenäos ja mindki on päästnud täiesti juhuslikud kohtumised või telefonikõned.

Nii nagu mina olen nende kahe inimesega täiesti juhuslikult just selles elupunktis kokku sattunud. Ma ei suuda hinnata, kui suur või oluline mu roll nende kahe inimese elus on. Õigemini – tüdrukul läheb hästi, sellest on nüüdseks paar kuud möödas. Elab. Elurõõmuga.

Aga see teine… tõmbas hinge kinni ja ma hingasin sisse alles järgmisel päeval telefonikõne saades. Ja alles siis sain ma aru, et see tõmbas jalust rohkem kui oleks arvanud.

Nii et ma võtan vaikse päeva. Võibolla kaks. Vaikus on muidugi siin kontekstis sümboolne, täidetud laste kisa ja muusikaga, näiteks. Aga ma login korraks internetist välja.

Ja ütlen tänusõnad kõigile teile, kellel oleks olnud minu juurest lihtsam minema kõndida, võibolla isegi oli see ainus soovitus, mis neile anti. Aga nad ei kõndinud. Või ei pannud toru ära. Ja nad ootasid, kuni ma tegin selle esimese sammu.

Lisan siia lõppu Eluliini ja psühhiaatria valvenumbrid. Eile kolumni jaoks numbrit otsides avastasin, et see on pea võimatu ja lõpuks pidin ikka Naabrinaiselt küsima. Kriisis inimene? Ei tea, kaua tema guugeldada jõuab…

ELULIIN 6314 300
PERHi Seewaldi valvetuba 
617 26 50
TÜ Kliinikumi valveõed 731 87 63, 731 87  68
TÜ Kliinikumi valvearst 731 87 64, 5331 8764

 

organising madness

hoomamatu 4 kommentaari

Teadupoolest olen ma oma elu hullupööra organiseerima asunud. Ma plaanin sellest kõigest eri vormides ja asendites kirjutada, aga pärast tänast päeva, kui ma olin tööd teinud, lapsega mänguväljakul käinud, elutoa järjekordselt ümber tõstnud (alles eelmisel nädalal toimus viimatine häppening), hakkasin ma midagi ravimikorvist otsima ja bämm!

Tund aega hiljem istun ja guugeldan ravimeid, mille toimetest mul aimugi pole, et teaks, kuhu lahtrisse nad panna.

Idee sain Manni ingliskeelsest blogist, teostus, noh, jah. On nagu ta on.

Niipea, kui ma seda teksti hakkasin eriti HDR-iks töödeldud pildile peale panema, sain ma aru, et mul pole ilmselgelt kõik peas korras..

Ühesõnaga, proovisin kah mingit süsteemi luua ja lõbusaid sildikesi ja osakondi ehitada, jõudsin teha ainult sildi NINA. Sest kui allergiahoog tabab, on megapohh, kus palavikurohi on, peaasi et ninaosakond nähtav oleks.

Kui aus olla, siis kadus mul lihtsalt poole pealt isu vaheseinadega jamada ära… Niikuinii on kuu aja pärast kõik nagu enne.

…ja niipea kui ma olin selle alumise teksti ära sisestanud, hakkasin ma kahtlema postituse mõttekuses.

Ehk et laisa koduperenaise nipid: silte ei viitsi teha, märgista näiteks lapse mütsiga tema tavaar. Potsikud silti ei vaja, haavaosakonna tunneb ka käega katsudes ära. Igapäevaravimid on plastikkotis ja muud lahtised ravimid, mida harvem vaja läheb, toppisin vanasse DVD-karpi.

</end=”nipid”>

Tõesõna, see kodus istumine ja uue põhikohaga töö otsimine/ootamine ajab HULLUKS.

Appi.

Vähemalt on selge, et must koduperenaisblogijat niipea ei saa. Või vähemalt mitte kvaliteetset koduperenaisblogijat.

and the winner is…

hoomamatu Leave a reply

kommentaar number 10, seega Maris, palju õnne! Võtan sinuga ühendust!

Aitäh Pikule, Siljale ja Piale, kes nii vahva kingituse kokku aitasid panna!

Suur aitäh teile, kes te kaasa lõite. Ja  ka teile, kes te ei löönud kaasa, aga ikka mind lugemas käite. Tänapäeval on giveaway’d ju kõikjal, aga ma teen neid ainult väga erilistel puhkudel. (Peamiselt sellepärast, et ma ei oska hästi tasuta asju küsida.)

Kümnes dakiblogimisaasta on ametlikult alanud.

Kümme.

Woah.

dakiblogi 9!

Argielu Leave a reply

Igal aastal meeldib mulle meenutada, kuidas 2004. aasta 24. veebruaril võtsin ma kätte ja kirjutasin internetti, kuidas ma tahaks olla vampiir. Kuna ma olen hingelt hipster, siis on täitsa tore teada, et ma olin vampiirihull enne kui see oli cool. Nüüd ma enam vampiirihull muidugi ei ole, aga võite päris kindlad olla, et misiganes see on, mida ma praegu fännan, on mõne aasta pärast meinstriim. Ha!

Tähistamiseks panen ma aga täna üles ühe oma lemmikpostitustest, mille avaldasin 23. oktoobril 2005. aastal. Ja lisan, et nüüd olen ma üks neist inimestest, kes enam isegi ei mäleta, kuidas selline pohmell tundus. Halval juhul on iiveldus ja peavalu, enamasti pole sedagi. Võib-olla tuleb see vähesest alkoholist? Aga paistab, et 2005. aasta Daki standardite põhjal kuulun ma õnnelike inimeste hulka. Ah, if she only knew…

NB! Tahad võita Dakiblogi Sünnipäevapaketti? Veel on aega! Jäta oma kommentaar selle postituse alla, võitja loosin pärast südaööd. Heh, võrreldes poppide ilublogide kingijagamistega on siin vähemalt üks hea asi – võimalused võita päris suured:)

Stages of Hangover

Segadus ja ärritus. ”Fak, mis siis nüüd on? Miks mul enam und ei ole? Miks mul on liiga halb, et magada? Mis toimub? Oot, mis eile toimus? Oot… Midagi peab viltu olema. Raisk. Mis toimub???”

 

Läbitud kell 1130-1200

 

Eitusfaas. ”See ei ole pohmell. See ei ole. Ma lihtsalt sıin eile midagi halba. See leib kindlasti. Või see vorst. Ma tundsingi, et see oli imeliku maitsega. See ei ole pohmell. Kindlasti. Ma ei joonud ju eile sugugi palju. Ainult mõned lonksud. Ma ju tantsisin ja kindlasti higistasin kõik välja. Oli ju nii? See ei ole pohmell. Absoluutselt mitte. Sest see ei saa olla pohmell.”

Läbitud kell 1200-1220

Kauplemisfaas. ”Kui ma oma toa ära koristan, kas siis pohmell läheb ära? Kui ma panen kõik riided kappi ja teen voodi ära, kas siis läheb pohmell ära? Ausalt! Ma teen seda! Ma teen tolmuimejaga ka, missiis, et ma pean selleks põrandal roomama, sest püsti seista on valus. Ma teen seda! Võtke ainult see pohmell ära.” Läbitud kell 1220-1255

Vihafaas. ”Raisk! Fakjuuuu! Fakjuuu preestrid! Kus mu pult on?! Miks ma ei saa neid kuradi preestreid ekraanilt ära? Teie oletegi kõiges süüdi! Birx, raisk! SINA oled süüdi, et sa mind vedasid sinna raisk, ma teadsin, et ma ei tohi enam ju tilkagi juua! Ja kuigi oli väga lahe pidu, ei olnud see tänast enesetunnet küll väärt, nii et raisk, värdjad!!! Fakjuuu, kus mu faking pult on?! Faking liiklussaade!? Mingi nõme võrkpall? Suusatamine? Persse see maailm, mitte midagi pole pühapäeval telekast vaadata vä?! Mis teil viga on, inimesed?!

Depressioonifaas. “Ma olen nõme alkohoolik, kõik on väga halb, elu on väga halb, kõik on halb. Mul pole raha ja süüa ja minu viimase raha eest ostetud viin varastati ka eile ära ja mu diktofoni patareid on tühjad ja kassetti jaoks pole ka raha ja mul pole autot ja ma ei saa minna sinna, kuhu ma pean järgmisel nädalal minema ja see on kõik selle pärast, et ma eile seal peol käisin ja ma tahan ainult magada. Telefoni lülitan ka välja, sest kõik on liiga halb, et eksisteerida ja see kõik liiga halb kindlasti arvab, et peab mulle helistama.” Antud faas kestab praeguseni.

Testimisfaas. ”Hm. Tunne on, nagu ma oleks peaaegu inimene. Ma olen peaaegu samas seisundis, mis ma tavaliselt olen… Võiks proovida suitsu teha…” See tuleb ilmselt õhtul kella 9 paiku ja teadagi, millega lõppeb – pohmell ajab oma külmad käed läbi kogu mu sisemuse, pigistab need kokku ja pilt kaob taas.

Leppimisfaas ja usk heasse tulevikku. ”Okei. Mu organism on nagu 50aastasel joodikul. Jah. See oli tõesti pohmell. On. Kestab. Ilmselt hommegi veel. Ma pean aru saama, et ma ei tohi enam juua. Kunagi. Okei. Ma lepin sellega. Elu on ju niisamagi ilus. Eksole. Ja ma ei pea end ilusaks jooma. Ma meeldin inimestele niisamagi ju, eksju? Ma lihtsalt ei tohi seda tunnet kunagi unustada ja kõik saab korda.” See tuleb ilmselt südaöö paiku või hiljemgi. Siis ma lähen tavaliselt magama, andes endale lubadusi teha järgmisel päeval palju tööd ja koristada ja nõusid pesta ja üldse tubli olla. Usually… it never happens.

Siia lõpetuseks sobib Dylan Morani (mu hetke lemmikmehe) tsitaat pohmellide kohta. See on mul ka välja kirjutatud ja külmikule pandud, aga häda on, et ma ei joo viimasel ajal kunagi kodus ja seega ei näe seda.

All my organs seem to scream in a unanimous howl. My body is revolting on me. It is mutiny. The hangovers have become far more devious. In the old days you at least knew you had one, because it used to wake you up and you’d feel like death all day. But then you get a bit older. You wake up and you think you feel OK for about ten minutes. And then you go into the kitchen, and the hand of painslips into your bowels and grips you with its icy fingers and then it’s much, much worse. It’s unimaginable. Suddenly it sidles up to you and puts its arm round you and gives you this frozen kiss. You are there – fucked. All day. Several days.”

Lisaks omalt poolt juurde, et see on kujuteldamatu ja kirjeldamatu. Ainus, mida tahaks, on täielikku vere väljavahetamist ja uusi organeid või lihtsalt surra. Kohe. Ja seda on täiesti vıimatu kirjeldada inimesele, kellel pohmelli pole, või piirdub see kerge iivelduse ja peavaluga. Nemad on õnnelikud inimesed. (Ilmselt ka targemad ja korralikumad ja paremad ja ilusamad ja heamad ja nii edasi.)

February Favourites

hoomamatu Leave a reply

Veebruari lemmikmuusika hulgas domineerib peamiselt kaks bändi, mida ma kuulan ükshaaval, vaheldumisi, korraga, söögi alla ja söögi peale.

Esimene on Ima Robot, 90ndatel Los Angelesest tulnud new wave bänd, mis mängib julgelt pungi, roki ja tantsumuusika žanritega, vahel ühele, vahel teisele poole kaldudes.

Leidsin nad loo “Greenback Boogie” kaudu, mis kõlab ühe mu praeguse lemmikadvokaadisarja “Suits” avakaadrites. See on lihtsalt nii mõnus biit, et sobib pärastlõunaseks tantsuveerandtunniks, mis meie majas sagedane etteõvtmine, ideaalselt.

Nende muusika võib kohati olla uimane ja veniv, selline kõikumine on new age stafile sageli omane. Aga näiteks “Creeps Me Out” on nende tavapärasest helinäost erinev, rokilik, kiire – ja muidugi üks mu lemmikutest.

Teine mu uus lemmik on Maximo Park, briti alternatiivroki bänd. Since I love all things British, ei olnud ma sugugi üllatunud, kui pärast kuskilt kõrva jäänud loo guugeldamist bändi üleni armusin.

Nagu ikka muusikaga, mis kiirelt lemmikuks saab, peab lisaks õigetele rütmidele ja hääletämbrile leiduma enamikes lugudes sõnum, mis kõnetab. Ja kui miski üldse mu praegust eluperioodi kuidagi kõnetab, siis Maximo Parki “Apply Some Pressure”.

What happens when you lose everything
You just start again

You start all over again

Näiteks “Girls Who Play Guitars” on aga lugu, mida ma tahaks kuulata suvel kuhugi roadtrippides, aknad lahti, sõbraga naerda hirnudes.

 

Ma arvan, et ma kuulan Maximo Parki ka siis, kui me selle talve ükskord üle elanud oleme.

Sest ega need roadtripid ju olemata jää, eks ole?

arvetemüstika

hoomamatu 5 kommentaari

I have recently become to a little sum of money.

Hah, ma lihtsalt tahtsin seda öelda. See kõlab hästi. Tegelikult on asi märksa proosalisem – sain natuke palka, see tähendab, et natuke sain süüa osta, midagi jäi kütte ostmiseks laupäeval ja natuke jäi täpselt ühe arve maksmiseks.

Naabrinaine (kes on ühtlasi mu advokaat ja raamatupidaja) käskis ära maksta elektri.

Hmm, mõtlesin ma. Elektrist palju olulisem on ju internet.

“No kui pole elektrit, pole ka interneti,” targutas Naabrimees. Või noh, mis targutamine see ikka oli. Rohkem nagu heatahtlik Kapten Ilmselge.

“No aga kui ma saan internetti telefonist…”
“Kui pole elektrit, ei saa laadida telefoni ega arvutit,” naeratas Kapten Ilmselge ja ma viskasin teda plastiliiniga.

Heh, ei. Ega ma mingi plastiliiniloopur pole.

Ühesõnaga, jah, loogika on tappev. Kui on neli põhilist arvet, mida iga kuu maksta (laenud võetakse ju küsimata) ja kui kommunaalide jaoks antud summast ei jätku, siis jäävadki sõelale nett+telekas, telefon ja elekter. Elekter tundub neist kõige mõistlikum esmajärjekorras maksta.

Aga see on 30 eurot rohkem kui oleks nett või telefon. Mis on sisuliselt nädal aega söömist või kuu aega rahumeeli kütmist. 30 eurot teeb suure vahe.

Hmpff.

Nii et sisuliselt pean ma mängima hetkel õnnemängu, et millal midagi esimesena välja lülitatakse. Mul pole kunagi elektrit välja lülitatud, kuigi olen paar korda elus selle maksmise uude kuusse lükanud, küll aga on mul küll ja veel ära võetud netti ja telekat ja mitmel eri kujul telefoniühendust.  Enamasti ikka nii, et ei saa välja helistada, aga kui mind eelmine kord lahti lasti, siis läks ikka arvetega ka nii, et mulle ei saanud lõpuks sisse helistada.

Aga ilma arvuti ja netiühenduseta pole mul praktiliselt mingit lootust elatist teenida.

Samas…

Ilma elektrita pole lootust ellugi jääda, elatise teenimisest rääkimata.

Äh, nojah, okei, FAIN. Maksan siis selle elektri ära.

Jei.

One down, three to go. Jooksvaist kuludest rääkimata.

hair watch

hoomamatu 2 kommentaari

Käisin poolteist nädalat tagasi pärast pooleaastast pausi juuksuris. See oli päris kohutav, mis mu peas toimus.

Kuna nüüd aga on üsna selge, et ma pean juuksed taas välja kasvatama, siis otsustasin projekti korras salvestada, kuidas nad siis täpselt välja kasvavad.

Ja siis, kui kunagi raha saan, nad jälle maha lõigata. HAHAHAA!

(Vabandust. Ma olen natuke… hullunud.)