P-Tallinn

Olgugi, et me saame oma kodu võtmed alles aasta lõpuks (kui hästi läheb) ja olgugi, et sinna vannitoa ehitamisega võib minna veel tükk-tükk aega, hakkan ma juba vaikselt mõttes Põhja-Tallinnast lahkuma. Siin elatud aasta+ jooksul on ta ikkagi ju – kui mitte koduseks, siis tuttavlikuks ikka saanud.

On asju, mida ma Põhja-Tallinnas kindlasti igatsema jään. Siin on avarus, mis Nõmmel puudub. Kindlasti hakkan ma puudust tundma neist ööpäev läbi avatud putkadest, mis on pimedas ja inimtühjas öös teinekord nii mõnusalt julgustavad. Et kui on tunne, et oled maailmas täiesti üksi, siis seda putkat nähes sa tead, et maailmas on vähemalt üks inimene kindlasti veel – see kioskitädi.

Ja kindlasti jään ma igatsema trammiga läbi P-Tallinna loksumist, kui trammist käib läbi terve läbilõige Eesti ühiskonnast. Trammis on alati põnev. Alati seal keegi joob, alati keegi kakleb, kuid mida linna poole, seda viisakamaks läheb kontingent, kuni trammi täidavad ülikonnastatud valgekraed, kes siis kesklinnas vahetuvad Keskturule sõitvate penskarite vastu.

Aga on asju, mida ma P-Tallinnast igatsema ei jää. Näiteks…

Tuul. Džiisas, see Tallinna tuul! Muidugi, tuul on Tallinnas kõikjal, ka Nõmmel, aga siin, kus kahel pool on meri, või isegi suisa kolmel pool, on tuul kuidagi eriti undav ja lõputu. Tuul on alati. Suve nagu polekski olnud, ma mäletan ainult tuult.

Bomžide protsessioon Regalia poest sotsabikeskusse ja sealt supikööki ja tagasi. Ja need kaunid vaikelud murul, kui saabub kevad ja päikse käes saab enda ihuliikmed välja sirutada, olgugi need kängunud, kärnas või mõnel juhul ka olematud.

Naabrid. Oh need naabrid, mu õnn ja õnnetus üheskoos! Kõrgelt haritud heal ametikohal inimesed, kes ei ole selgeks õppinud, kuidas ust linki alla vajutades sulgeda. Need naabrid, kelle meelest on normaalne saata lapsed koridori jalkat mängima. Need naabrid, kellele tuli korduvalt kutsuda politsei. Need naabrid, kes aknast õllepudeleid autode pihta loobivad. Need naabrid, kellel on vann (puhtalt kadedusest ei meeldi nad mulle) (okei, välja arvatud ehk H.) (aga ainult sellepärast, et ta on koer) (okei, ikka tema enda pärast ka). Toredaid naabreid on loomulikult rohkem, kui ebatoredaid, aga teate ju küll ütlust tõrvatilga ja meepoti kohta. (Nõmmel on kindlasti uued ja teistmoodi hullud, aga that’s life.)

Rekkad. Kui ma olen üldse midagi südamepõhjast siin elatud aasta jooksul jälestama hakanud, on need rekkad. Miljonid rekkad, mis kihutavad igapäevaselt meie akna alt läbi, tapvatel kiirustel, koormaid täis. Mürisevad, kolisevad, ehmatavad, vingutavad, tossutavad. Mis viib mind järgmise punktini…

Lärm. Ma ei loo endale illusioone selles osas, et ka Nõmmel on palju liiklust, aga vähemalt meie kodus on olnud need korrad, mis me oleme seal käinud, mõnusalt vaikne. Siin on vaikusetunde ööpäevas 2-3, kui enam/veel ei sõida trammid, kui enamik rekkaid on ööunele keeranud (mõned sõidavad siiski ka öösel) ja kohalikud baarid on viimased külastajad endast välja süljanud ja nad on lärmates korteritesse edasi jooma suundunud. Siis on need paar hetke vaikust. Ning algab jälle kõik, algab uuesti: tuleb kolinal tramm, siis järgmine. Kihutavad autod, rekkad, kisavad lapsed, haukuvad koerad, undavad trollid.

///

Õudselt imelik tunne on muidu. Püüan kuulata, mida mu mõtted ütlevad, aga sees on vaikus. Mulle ilmselt pole veel ikka kohale jõudnud. Kurb on natuke ka, aga see vist on üleüldine kurbus. Peamiselt on ju siiski õudselt äge.

5 mõtet “P-Tallinn

  1. katrjuss

    Nõmme on muidugi suur ja lai mõiste, aga mina elan Pässas, Kivimäel, ja mis mind alati imestama paneb on see, et nii, kui ma keeran autosid pungil täis Vabaka pealt ära oma kodumajade vahele, oleks nagu ukse selja taga kinni pannud. lihtsalt hetkega jääb ümberringi niiii vaikseks. ja ma elan kortermajas, mida ümbritsevad teised kortermajad ja eramajad, mis tähendab tegelikult ju palju inimesi. seepärast on see vaikus minu jaoks seal täielik müstifikatsioon.

    Vasta
  2. kristel

    Ja mõtle kui kahju, kui polekski olnud seda põnevat P-Tallinna kogemust.. nüüd saad mõnuga Nõmmekaks hakata ja nautima asuda 🙂

    Nii vahva! Kõike mõnusat ja imelisi toredaid sisustusideid!!!

    Vasta
  3. Karo

    Naljaks on see, et minul on Põhja-Tallinnast või pigem siis Kalamajast just see vaikuse mälestus. Mõnusal kargel suvehommikul võis kuulda, kuidas Pika Hermanni tornis lippu heisati ja kojamees luuaga tänavat pühkis. Tore, et leidsid oma unistuste kodu. Minu oma peab veel mõnda aega ootama:)

    Vasta
  4. daki Postituse autor

    P-Tallinnas oleneb vist väga palju, kuhu tänavale elama satud. Vist nagu kõikjal. P-Tallinna suur fänn Triangel elab minust vast paarisaja meetri kaugusel, aga tema kant on hoopis teistsugune ja ma saan aru, miks ta seda fännab. Ometi, kuigi siin on lahedaid kohti, eriti Kalamajas, ei taha ma siia jääda. Kuigi arvasin, et Kalamaja oleks väga minulik…

    Aga issand kui mõnus oleks kuulda lipuheiskamist! Nii mõnus!

    Vasta
  5. Jana

    Mõnusat Nõmmekaks olemist! Mina jään oma P-Tallinnat edasi nautima 🙂 Elasin mõnda aega 5 aastat tagasi nõmmel ja no mulle ei meeldinud, olen inimene, kellele meeldib elada sagina keskel ja nõmme oli kuidagi pime (puud), külm (puu varjud) ja igav mu jaoks. Aga ma tean, et olen üks vähestest, kes nõmmet ei naudi. Usun, et sulle ja su perele hakkab väga meeldima!!
    No ja mina näen boonusena aknast ka Hermanni torni ja kuulen lipu heiskamist ja langetamist ka 😉

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.