“All sinu südant, me tütre süda lööb…”

Hoiatus: peamiselt rasedajutt ja muu hala.

Niisiis. Kõik mu unenäod ja sisetunded olid õiged – arsti arvamust mööda on Põrnikas naissoost Põrnikas. Mind ei üllata see muidugi üldse, sest kui üldse on mul kunagi millegi suhtes tugev sisetunne olnud, siis selle suhtes. Ja ükskord oli mul tugev sisetunne, et Kopli välisukse võtmed ei keera ja ma ei saa sisse ja ma ei saanudki sisse ja seisin tund aega ukse taga (sest ei saanud välja helistada ja abikaasa oli öösel tööl).

Aga see sisetunne on muidugi natuke teistsugune, kui see võtmete-lugu. Siis ei meeldinud mulle, et mul oli õigus. Ja külm oli ka.

ENIHUU. Ma olen jõudnud sellisesse awkward raseduse faasi, kus ma ei saa enam kõhtu sisse tõmmata ja nüüd tundub kõrvaltvaatajatele, et sel paksul tüdrukul on veel lisaks probleemid selliste elementaarsete kehahoiakukontrolliküsimustega, nagu kõhu seeshoidmine. Või siis tundub lihtsalt, et ma olen liiga palju õlut joonud ja liiga vähe kõhulihaseharjutusi teinud. Ühesõnaga, ma näen välja paksem ja lötsim kui tavaliselt (sest tavaliselt saan ma vähemalt kõhtu sees hoida) ja ma avastasin Müncheni fotosid vaadates, et AINSAD mugavad püksindused, mis mul on (hallid paksud retuusid), teevad mu jalad paksuks nagu pakud*. Ehk et ma tunnen end suht ebamugavalt. Mitte, et ma sellega harjunud poleks – ma olen eluaeg end oma kehas ebamugavalt tundnud (eluaeg=täiskasvanuaeg, sest kuni 18aastani olin ma ilus ja kõhna), aga siis sain ma vähemalt TEHA midagi selles suhtes. Näiteks vihaselt trenni või näljutamis… noh, olgem ausad, tunde. Näljutamistunde. Sest näljutamispäevad pole mul kunagi välja tulnud.

Aga seda te kartma ei pea, et ma hakkaks maniakaalselt oma kõhtu pildistama või midagi. Kui tahate, vaadake Manni blogist, kui suur kõht mul (kogu selle rasva all) on, meil on sama tähtaeg:)

Ja ma ei viitsi pakkida. Ausalt. Üldse ei viitsi. Tahaks öelda, et ma vihkan kolimist, aga ma ei vihkagi kolimist niiväga, kui kogu seda jama, mis sellega kaasneb. Stressi ja lõputut jama, mis igast toanurgast välja voolab ja mis kuhugi ära ei mahu ja stressi ja kasside stressi ja asjade kokkupakkimist ja vanas kohas koristamist pärast kõike seda… Õh. Vastik.

Aga selle nädalaga saab kõik see läbi ja MA SAAN LÕPUKS OMETI HAKATA JÕULE OOTAMA!!!

Ja üllatus tuleb ka varsti dakiblogis! Kolmapäeval juba!

*Jap, ma üldiselt ei usu küll sellesse, et riided teevad paksuks, sest ikka rasv teeb paksuks, aga sel korral pean tõesti tunnistama, et mõned riideesemed kohe ON sellised ebaõnnestunud…

14 mõtet ““All sinu südant, me tütre süda lööb…”

  1. Nele

    Mis puutub kolimisse, siis I can relate. Me ka kolime. See näeb välja nii, et pooled asjad on uues kohas ja pooled on vanas. Ja kui midagi on vaja, siis võib kindel olla, et Murphy aktiveerub ja see ese on justnimelt teises kohas. Ja kuigi ma olen kolimise käigus palju asju ära visanud (näiteks viisin julmalt pooled bakaaegsed konspektid vanapaberisse… ok, teise poole (neurokeemiad ja värgid) jätsin alles, käsi ei tõuse neid ära viskama), on ikka NII palju asju. Õudne, kuidas asju koguneb. Ja kuna me peame veebruari lõpus uuesti kolima, siis ma kujutan ette, kuidas on elu kastides järgnevad 3 kuud…

    Vasta
  2. Kristi

    Mina ei pildistanud rasedana absoluuuutselt oma kõhtu. No kohe täiesti mõttetu tegevus tundus. Eriti 8-9 kuu mõtlesin, et no NII SUURT kõhtu pole küll mõtet pildistada, SEE kuju ja tunne jääb kindlasti meelde. Sittagi. Ja tead, praegu ma kahetsen. Oleks ju tore vaadata kui suur see kõht siis ikka näiteks 28. nädalal oli. Ja milline ta üldse oli, mõtlen praegu, sest rasedate kõhud on ju niiii erinevad. Ja vat – mina enda oma ei mäleta ja pole kuskilt vaadata ka praegu. 😀 Nii, et võibolla natuke maniakaalset kõhupildistamist säästab sind ka hilisematest kahetsustest. Mida ei pruugi muidugi tulla aga ma igaks juhuks hoiatan, et ühel pildistamisevastasel tuli.

    Vasta
  3. Manona

    Khm, sama asi. Kah hoidusin kõhufotodest. Alles hiljem mõtlesin, et oleks ju ENDALE VÕINUD üks ilupilt olla. Phah.

    Vasta
  4. tikker

    siin majas on kolimine sõimusõna. mitte et ma poleks hirmus õnnelik oma kodu üle, aga nüüd peaks keegi ka asjad lahti pakkima…

    oo, ja sellise suurusega kõhuga kaasnevat nördimust tean ma ka väga hästi. ei jõudnud ära oodata, et kõht näeks välja nagu RASEDA kõht, mitte nagu keskmise briti rasvakiht 😛 aga oota vaid, küll ta kasvab mõnusamaks. ja siis hakkab üks seal sees togima ja on veel lahedam 🙂

    ja mina soovitan ka, et tee miski hetk pilti. üldse pole vaja iga nädal ega iga kuu, aga kui parasjagu tunned, et vot NÜÜD on mõnusalt suur kõht, siis tee klõpsud ära. mälestus peab ikka jääma!

    Vasta
  5. Birgit

    Õnne tüdruku puhul 🙂
    Minul on küll pildistatud kõht üles, 5 nädalase vahega. Viimne pilt on tehtud 2 tundi enne keisrit. Praegu on küll tore vaadata, kuidas kõht kasvas ja kui suur ma tegelikult olin, see unub nii kiirelt.

    Vasta
  6. Jana

    Palju õnne tüdruku puhul! 🙂
    Soovitan ka ikka mõned pildid teha – pärast on mõnus vaadata, et ei, sa ei olnud paks tegelt, sa olid päriselt rase!

    Vasta
  7. luize

    Hei, võibolla sulle sobib fotograafi juures kõhule fotosessioon? Koos abikaasaga lähte käsikäes ja… Ei? Aga äkki ikka sobib, siis jääb kindlasti ilus kõht peale. Ja ise ka ilus seejuures muidugi.
    Aga palju õnne tütre puhul on muidugi kohane, tüdrukud on mõnnad! Revoljutsija!

    Aga et asju liiga palju ei tekiks, tuleb kolida kaks korda aastas. Mul oli vahepeal nii mitu aastat, asju oli vähe ja kolimise vilumus suur. Nüüd muidugi läheks ka vist nädal eaga enne kui kõigele kraamile nöörid peale saaks. Peaks asju ära andma kellelegi.

    Vasta
  8. Silja

    Suure kõhu pilte on hiljem lahe vaadata. Just iseendal.
    Ja mina seda sisetunde asja usun. Minul nähti algusest peale, et üks on poiss, kuid teine tegelane hoidis end peidus. Aga ma TEADSIN, et teine on tüdruk. Kui narkoosist üles ärgates keegi meditsiinipersonalist mind õnnitles, et sündisid poiss ja tüdruk, olin ma lihtsalt rahuloleva. Kõrvalt kuulsin aga kommentaari, et see polegi rõõmus…
    Minu jaoks oli see aga nii loomulik. Ja kui voolavalt narkoosiuimas seda õnne ikka saab väljendada…

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Okei, võibolla on teil point – et enda jaoks võiks ju ikka teha. Sest no ausalt, mu oma rasvapolster on lisanud juba niigi paraja kihi, nii et ei tahagi üldse nagu vaadata, et kui suureks ta siis VEEL minna võib (oh ma tean, suurenemine pole veel alanudki:) Ma räägin, ükskord me seisime sünnitusmaja ees K.-ga, lasime kõhud lönti ja mingi mees läks mööda ja kähvas: “Noh, kas olete õnnelikud nüüd siis või?!” Nii et ma olen kogu aeg võinud rasedat mängida, kui on soovi olnud:D

      Vasta
      1. daki Postituse autor

        Ahjah. Kolimine. Eile hilisõhtul selgus, et ei saa ikka autot ja käru, külla tuli Paanika. Tänaseks on asi lahenenud õnneks. Mul on umbes pool pakitud, täna pean siis eriliselt tubli olema ja ülejäänud poole kah ära pakkima. Uh, köögi pakkimine on kõige vastikum! Ja kuusud tuleb ära viia veel ja külmik sulama panna ja… Oeh, ma lähen hulluks siin üksi!

        Vasta
  9. catalina

    Suure kõhu pilte on ka lapsel hiljem huvitav vaadata. Mul mingeid ekstra kõhupilte ei ole, küll aga on üks niisama pilt minust – mis sai tehtud vist 24 tundi enne lapse sündi. Kõht muidugi domineerib täiega. Pidime haiglasse kontrolli minemas ja siis tekkis korraga täiesti lambist ja vahetult enne minekut mõte, et aga sellise kõhuga pilti nagu enam vist ei saa. Mõeldud, tehtud! Muidugi, pildid tuletavad meelde, KUI raskelt see naeratusepoeg pildile tuli (mul olid ca 2 ööpäeva enne aktsiooni eriti vastikud ja kurnavad seljavalud kogu aeg).
    Aga pojul on praegu ikka jubepõnev vaadata, et “näe siin ma olen veel emme kõhus ja juba järgmise peal päevake hiljem kõhust väljas” 🙂

    Vasta
  10. A

    Kõigepealt soovin sooja armastust, mida rohkem ellu ongi vaja, onju 🙂
    Anihuuu, jälgisin Su rasedust tüüpilise mitterasedana, kuigi lugemata ka ei jätnud… aga nüüd olen ise lapseootel (palju ilusam sõna minu arust kui rasedus) ja võtsin ette et loen kohe kõik Sinu raseduse jutud järjest läbi… ja selle postitusega tundsin kohe: “that’s meeee, darn belly” ehk õllekõhu taha peitunud rase… 😀

    Nii et mul on hea meel, et Sa seda kõike jäädvustasid, Sulle endale ja Milale on sellest hea mälestus, aga hetkel mulle hingeline abi 🙂

    Pai!

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      A., nii hullult cool! Päriselt, see on nii hullult cool! See hakkab olema veel nii väga palju coolim, sa vaid näe! Nii tore, et sulle on abi. Mulle oli kirjutamisest abi, hea, et see kuidagi nagu ringlusena töötab:)

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.