suhteveerg: saladused

Ma olen kirjutanud sellest, milline on minu suhtumine saladustesse (loe siit), aga kaks lähiajal loetud artiklit panid mind sellel teemal uuesti mõtisklema. (Ettevaatust, järgneb ülipikk post.)

Ma ei ole kunagi päris hästi mõistnud, miks peaks olema lõpuni aus ning välja rääkima kõige koledamad luukered, pahateod jne. On asju, mis võiksid jääda ajaloohõlma, nende ülestunnistamine ei tee enam midagi paremaks ning töötab vaid äraspidise indulgentsina, mis JUSTKUI annab ülestunnistajale võimaluse tee andestuseni, aga reaalsuses teeb teise poole õnnetuks, teda haavates või solvates ning lõppkokkuvõtteks ei võida sellest keegi.

Ning on asju ja tegusid, mis iseenesest ei ole üldse halvad ja moraalselt pole keegi halvasti käitunud, kuid puhtsüdamlikku tehes* antakse asjale-teole kaalu juurde, järsku saab eimillestki miski (“No ju siis midagi ikka oli, kui ta nii süüdlasliku näoga on ja tunneb vajadust üles tunnistada!”) ning jälle tüli majas.

Ehk mu jutt on natuke segane… Olgu, ma toon ühe hüpoteetilise olukorra näiteks. Ütleme, et noormees Villu on linnas pidutsemas, naine aga mingil põhjusel temaga pole. Noormees Villu läheb aga natuke hoogu, baari sulgedes liigub seltskond edasi kellegi poole, seal võetakse veel mõned tuisupitsid, aga minemata Villul jääbki, sest ta lihtsalt vajub magama. Hommikul ärkab ta üles ja avastab, et on maganud ühes voodis korteriomanikuga, kes juhtumisi on naissoost. Magasid mõlemad eraldi tekkide all, seljad vastamisi – või ehk võibolla ei puutunud nad üldse omavahel füüsiliselt kokkugi! Villu aga, vaeseke, tunneb end süüdi. Miks? Täpselt ei teagi. No muidugi, oli inetu jääda ilma naisele ette teatamata ööseks kodunt ära, aga vahepeal võib sedagi juhtuda – ja tegelikult Villu ju plaanis KOHE koju hakata liikuma, kui viimane tuisupits võetud…

Villu jõuab koju, naine ehk magab veel. Villu istub köögis, joob teed ja närveldab. Mis naine ütleb, kui ta üles ärkab? Kas ma saan nüüd koslepi? Seda, kuidas käitub naine, ma ennustada ei oska. Aga minu inimvaatluse kogemuste kohaselt julen ma väita, et seitsmel juhul kümnest tuleb suur pahandus, mille käigus Villu puhtsüdamlikku teeb ning võõra naise juures ööbimist tunnistab. Isegi, kui polnud ju põhjust tüliks (no peale selle etteteatamata ära jäämise), kõlab tegu kohe hullemana, kui selle justkui üles tunnistama peab.

Sama kehtib näiteks ka petmise puhul… Jah, ma tean, et ma nüüd, kuidas ütelda, raputan herilasepesa, aga ma tõesti arvan, et on olukordi, mil ei peaks oma truudusetust üles tunnistama, sest kellelegi kasu see ei tee, vaid võib rikkuda sellegi, mis veel alles. Muidugi kehtib see ainult juhul, kui tegu oli ühekordse juhtumiga ning inimene on kindel, et tegi sellega vea. Kui tegu on aga kõrvalhüppega, millest kasvavad välja suuremad tunded, siis peab ikka aja maha võtma ja analüüsima olukorda – aga see on juba teine teema.

Ehk siis long story short: tõde tõeks, on ilus mõelda, et paarissuhtes me saame olla üksteisega lõpuni ausad, aga kas seda on alati vaja?

Aja jooksul olen ma aga natukene oma aususe-teesi korrigeerinud. Nüüd ma leian, et oleks tore, kui partnerid saavad omavahel olla ausad OLULISTES asjades ning tunnistada teineteisele (ilma häbita) seda, kes nad TEGELIKULT on, mitte näidelda kuust kuusse ja aastast aastasse inimesi, keda nad eeldavad, et neis näha tahetakse. Vot see on ausus, mis on minu jaoks oluline.

Ja nüüd artiklite juurde. Üks neist The Friskys, teine AskMenis, ning mõlemad kirjutavad asjadest, mida oma boyfriendi eest varjama peaks. Ja kui The Frisky oma on natuke humoorikas ja täiesti arusaadav (mõne erandiga), siis AskMeni oma ajas mind kõigepealt laial häälel naerma, aga siis pani hämmeldusest kulme tõstma: what the fuck, tahaks küsida. Võtame asja lühidalt kokku: mis on siis AskMeni arvates luukered, mida kõik kardavad kapist kukkuvat?

1. Naine on maganud ülemuse või õpetajaga. Miks ei tohi välja tulla? Sest siis hakkab meest naist manipulaatoriks pidama. (Pluss ei lase klassikokkutulekule ega firmapeole.)

2. Ta oli kihlatud (sic) – sest kui see välja tuleb, rikub see fantaasia, et naine oli loodud ainult sulle.

3. Ta oli paks – mees hakkab kartma, et ta võib uuesti juurde võtta. (Seda, et naine ei taha, et talle seda eluperioodi meenutatakse, ma täiesti usun.)

4. Ta elas läbi breakdown of the närvi – sest mehed ei talu (täiesti) hullumeelseid (sic).

5. Ta on teinud (kangeid) drooge – ma ei saa täpselt aru, aga tundub, et AskMeni põhjenduseks on: kui mees saab sellest teada, peab ta hakkama aspiriini ja köhasiirupit naise eest peitma.

6. Tal on kriminaalne minevik – sest siis hakkab mees talle viltu vaatama ja jätab ta maha.

7. Ta on seksuaalselt eksperimenteerinud (nt kolmekas, naisega) – sest ükski naine ei taha, et mees arvaks, et ta on olnud voodis friiki kellegagi peale tema.

8. Teda on seksi ajal filmitud – põhjendus vist sama, mis eelmine.

9. Ta on maganud mõne su tuttavaga – sest kui see välja tuleb, ei kuulu ta enam sulle, vaid vennale/juuksurile/su parimale sõbrale.

10. Ta on maganud kõigiga (!) – sest siis saab selgeks, et ta pole ingel, ta maine puruneb ja mees saadab ta mineviku pärast pikalt.

Seda nimekirja vaadates jääb kõlama peamise mõttena: kui selgub, et naine on varem seksinud rohkem kui kahe mehega (eelistatavalt needki olnud pikad püsisuhted – aga mitte kihlus, jumala eest!), siis on asi igati pekkis. Ja kui tal on olnud elus üleelamisi – olgu selleks liigne kaal, poest näpatud stringid, katsetamine narkoga või vaimne tasakaalutus, siis, jällegi, on asi igati pekkis.

Ma muidugi ei tea, kui tõsiselt AskMeni inimesed seda nimekirja ise võtavad, aga kui eeldada, et selles on natukenegi tõtt, siis jääb mul üle ainult suud maigutada. Esiteks ei saa ma juba aru, millel siis see suhe peaks põhinema? Kui rumal üks mees võib olla, et peab vastuvõetavaks naiseks ainult süütut inglikest, kellele on võõrad kõiksugused inimlikud läbielamised? No selge, et kriminaalne minevik või droogid pole asi, millega kekata, aga kui see juba on juhtunud ja on õppust võetud, siis miks mitte uskuda, et inimesed muutuvad? Pealegi tundub seda listi vaadates, et see naine, kes tahab nimekirjale vastavalt elada, peab maha salgama kogu oma mineviku, ütlema lahti sõpradest (sest need ju võivad kogemata välja lobiseda, et naine oli kunagi paks! Ja kihlatud! Jumal hoidku!) ning teesklema, et teda ei ole iialgi eriti huvitanud seks, saati siis eksperimenteerimine. Aga, pange tähele!, naine peab siiski olema valmis oma mehega eksperimenteerima, tehes näo, et varem pole sellist asja ette tulnud.

Ma olen igati selle poolt, et seda numbrit ei peaks väga reklaamima – see, mitu partnerit naisel on olnud, on tõesti sügavalt ainult tema asi – aga teeselda, et minevikku üldse pole, tundub ikka rumaluse tipp. Jah, mõne minevikuteo või -lolluse teemal puhtsüdamliku tegemine ei peaks tõesti kuuluma esimese kohtingu jututeemade hulka, aga kui sa ikkagi juba plaanid oma elu selle inimesega jagada, siis, ma usun, ei peaks varjama, et sa olid kunagi paks, armastasid üheöösuhteid või olid kihlatud (andeks, see oli ikka nii jabur, et ei mahu kohe üldse pähe – huvitav, kas minusugune lahutatud naine on siis veel eriline paaria?).

Arutasime selle nimekirja üle Inimesega ka, peamiselt teineteiselt küsides: kas oleme nüüd meie imelikud, et me teineteise kohta igasuguseid asju teame ja et need teadmised meid ei häiri? Jõudsime järeldusele, et oleme hoopis eluterved. Aga võibolla on siiski meis viga? Äkki peakski suhted rajama sellele, mida me TAHAME näha, mitte, mis tegelikult on? (Hahaa, ärge sellele vastake, see oli retooriline.)

Tegelikult on muidugi üks huvitav aspekt kõige selle juures veel: meie minevik on teinud meid selleks, kes me oleme praegu, seega tuleb arvestada sellega, et kui näiteks tõesti selgub, et kunagi oli naine näppamiskalduvustega ja armastas korralikult pidu panna, siis peaks olema valmis, et mingi osa sellest mineviku-temast on tõesti veel ta sisse jäänud. Ja on õiglane inimese hindamisel taustsüsteemina neid teadaolevaid fakte arvesse võtta.

Lõpetuseks… Mis mind selle nimekirja juures veel tohutult häirib, on muidugi vaikne eeldus, et meestel on vabapääse kõike ülalmainitut teha ja ehk tehtu üle uhkustki tunda. Ja muidugi häirib mind kohutavalt artiklipojas pidevalt rõhutatud arvamus, et suurem osa naisi otsib nii meeleheitlikult meeste heakskiitu, et peab enda mineviku, välimuse, suhete, depressioonide ja mille iganes teemal valetama, ise surmahirmu tundes, et raisk, äkki mees saab teada, et ma ükskord magasin oma ülemusega! Kui olin veel paks! Ja kihlatud! Ja ülemus oli naine! Ja me filmisime seda! Oh õudu ja õõva!

The Frisky nimekiri on märksa leebem ja – minu jaoks – loogilisem. Seal on tõesti kirjas asjad, mille ütlemisel/tunnistamisel mina mõtet ei näe. Näiteks, no tõesti, sulle ei meeldi ta lemmik T-särk. No las ta olla siis! Tema ju kannab seda, mitte sina. Ekside praegusega võrdlemine on alati äärmiselt rumal tundunud mulle (kuigi ikka mõttes vahel teed seda), ja olgu ta või su hingesugulane, aeg, millal sa viimati kakal käisid, teda vaevalt huvitab.

Kaks asja seal siiski oli. Miks ei või naine esimesena öelda, et meest armastab?

Ja tahaks näha, kaua sul õnnestub oma elukaaslase eest varjata, et see rinnahoidja polsterdisega on:) (Ning kas peakski?)

Nüüd on teie kord arvamust avaldada. Milliseid saladusi peaks endale hoidma? Milliseid aga mitte? Mehed, kas AskMeni nimekiri vastab tõelisusele? Kommentaarium ootab.

*puhtsüdamlikku tegema on minu ja K. väljend käitumise kohta, kus üks pool tunneb mingil põhjusel süümekaid ning selle tulemusel läheb ja pihib oma partnerile, mis lõppeb enamasti tüliga, isegi kui algne tegu polnud tegelikult üldse reeglitevastane.

12 mõtet “suhteveerg: saladused

  1. marca

    Pmst olen Sinuga neis asjus ühte meelt. Mõned kommentaarid siis ka: mulle tundub imelik see kaalu varjamise teema – ma arvan, et enamikule meestest ei ütle see kaalunumber midagi – nad lihtsalt vaatavad peale ja otsustavad selle põhjal. Nagu ka see rinnahoidja teema – keskmine mees ei oska vaadatagi, kas kuskil on mingi polster või mitte. Võib-olla on need välismaa mehed kuidagi teadlikumad neis teemades siis…
    Ise olen tagantjärele mõistnud, et viga on, nagu ka artiklis mainitud, ausus selle koha pealt, et “Your parents/shrink/friends/kids/coworkers don’t like him.” Ei ole abiks ka see kui arvad, et seda tunnistades näid ise parema inimesena…
    Mehele esimesena armastuse avaldamine võib minu kogemuse kohaselt lihtsalt rumalasse olukorda panna kuna tuleb välja, et inimesed mõistavad armastuse all äärmiselt erinevaid asju ja mõni mees võib naise armastuse peale minema joosta. Ja pärast tuleb kõvasti vaeva näha, et seletada talle, et sa ei mõelnud armastuse all midagi sellist nagu tema mõtles vaid hoopis midagi ilusat ja head…

    Vasta
  2. rents

    Väga huvitav teema, ei tea, miks kommentaare ei ole.

    See, milliseid saladusi endale hoida, on vist igaühe jaoks väga isiklik teema, aga paratamatult tundub, et suur osa meestest tahab endale naist, keda võiks ette kujutada kui täiuslikku printsessi, kes seksib üldse ainult soovist mehele rõõmu valmistada. See, et nad üldse usuvad, et selliseid naisi on massiliselt olemas (sest muidu ei saaks nad ju sellist naist normaalseks pidada), aitab ilmselt kaasa see, et paljud naised on valmis teesklema ja valetama, et mehele rohkem meeldida.

    Vasta
  3. CV

    Ma armastan seda ütlust:”If truth can set you free, then it probably will beat the hell out of somebody.”. Taandan oma olukorrad sellele ning vastavalt ka käitun.

    Vasta
  4. Jaanika

    Njaa. Suure ja ilusa armastuse ning eluterve suhte puhul on minu arvates parim osa see, et Sa VÕIKSID rääkida. Kui tahaksid. Et partner.. et.. olete nii lähedased ja harmoonilised, et mingi kahtlane ülestunnistus ei vääraks. Noh, oleneb ülestunnistusest muidugi. Kui ma saaksin teada, et mu elukaaslane on näiteks kellegi mõrvanud… samas.. kõik see varjamine käiks nagu ebatervete ja algusjärgus olevate suhete kohta. Et Sa ei tunne inimest, ei suuda otsustada, ka see, mida ta räägib, mõjutab TEID. Et kas suudad üle olla. Viie aastaga olen mina igatahes jõudnud sinnani, et paat eriti ei kõigu. Usaldus on. Loomulikult on ka kõhklused ja kahtlused. Aga..
    Mida ma öelda tahtsin? Tark ei torma ja üheseid lahendusi pole olemas. Töötavaid suhteid ei tohiks teoreetiliselt mingid minevikuseigad katki ajada. Kui inimesed on intelligentsed, saavad nad aru, et kaaslane on just selline (=keda sa just säärasena armastad) oma mineviku tõttu. Ja seega peaks olema mineviku eest hoopis tänulik.
    Eiei, loomulikult ma pole nii zen. Ja ma ei taha kõike teada. Ja ei räägi kõike. Piirid on eelkõige ju enda sees. Mitte seal, mis kusagil listides seisab.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Jah, see on õige mõte küll, et piirid lähevad iga inimese sees, kes mida rääkida soovib/vajalikuks peab. Rents, ma kaldun arvama, et nii ongi: on tohutul hulgal naisi, kes selle teesklusega kaasa lähevad.

      Ma ei taha öelda, et mul oleks midagi selliste naiste vastu, kes listis antud tingimustele vastavad – jeisuke, kui tema on nii elanud ja elada otsustanud, siis vabalt! See on tema valik! Ja tal on õigus nii elada. Samamoodi, nagu mõnel teisel on õigus elada, noh, ütleme siis metsikumalt. Kumbagi ei oleks teoorias ilus hukka mõista, praktikas on aga meil just täpselt sellised listid ja mitte teistsugused.

      Vasta
  5. Nirti

    Mulle jääb seda kõige lugedes tunne, et… Vaadake, teate ju küll neid laste vaimse võimekuse hindamise juurde kuuluvaid lauakesi, kus tuleb kolmnurkasid, ruutusid ja ringe vastavatesse aukudesse toppida? Mõnel upgradetud juhul isegi värvi järgi?

    Mul jääb mulje, et need artiklid on kirjutatud sellite juhtumite kohta kus suhte on täpselt nagu topiks keegi meeleheitlikult kolmnurkset klotsi ümmargusse auku. No ei mahu, tee, mis tahad.

    Oma partneri võiks ikka enda järgi valida. Kui mees on selline “east coast suburban yuppie”, siis too võikski endale kuskilt Ivy Leaguest võtta poleeritud küünte, plekita mineviku ja ameerika kodusõjani ulatuva sugupuuga mopsi-tüüpi peretütre, kellega siis seda 2,3 last, kuldne retriiver ja valge lippaed unistust hakata teoks tegema.

    Samal ajal sõidavad tätoveeritud ja kanepiaurused rokkaritibid oma siniste juustega girlfriendi motikal päikeseloojangusse pidu panema, eks ole.

    Ühesõnaga – igale oma.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Maire, aitäh, tõsi ta on, et selle sõna tähendus on mulle natuke segane (sest religiooniga pole ma kursis ja gümnaasiumist on ikka ka päris mitmed head aastad möödas, ilmselt anti seal tähenduseks see, mida ma praegu kasutan) ja kui aus olla, siis tegelikult see artikkel ajas veel segasemaks:) Aga ma keskendun mõnikord ja uurin lähemalt. Siin ma muidugi mõtlesin, et ülestunnistamine peaks justkui andma patud andeks.

      Vasta
  6. Maire

    Daki, kooliõpikutes ongi valesti. Mõned õpetajad teavad seda ja õpetavad õigesti, aga väga paljud ei tea ja see sõna on täiesti massiliselt vales kasutuses meil. Tunnistan, et seda artiklit on raske lugeda, aga loe ainult viimast lõiku, see on lihtsam ja seletabki indulgentsi tähenduse ära:)

    Vasta
  7. H

    daki, saladuste osas olen nõus sinuga. Must-valge lähenemine elus enamasti ei aita ja võib tulla ette olukordi, kus inimene ongi eksinud kaaslase vastu ja kahetsenud ning tunneb süüd, kuid kus ülestunnistus küll midagi paremaks ei tee.
    Kirvemeetodil (õige vs vale) asjade lahendamine tundub mulle aina enam ja enam labane olevat.
    Mitte et ma nüüd nii vana oleks… piisavalt noor, et idealistlikult lajatada. Aga elu on õpetanud, et ei ole must-valgeid olukordi olemas.
    Nii on ka saladustega. Kõige jagamine eeldusel, et suhe ongi “kõik või mitte midagi” töötab, kui mõlemad on tõesti tabula rasad. A kes meist seda on?

    Vasta
  8. Oudekki

    Ma ei usu sihukestesse reeglitesse. Ma arvan, et rääkida tuleb sellest, millest hing tahab rääkida ja sellest, millest hing tahab vaikida, tuleb vaikida. Ja ma arvan, et ei ole vaja partnerilt nõuda asju, mida ta ei taha rääkida… Usaldus ja privaatsuse austamine.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.