Ma olen kirjutanud sellest, milline on minu suhtumine saladustesse (loe siit), aga kaks lähiajal loetud artiklit panid mind sellel teemal uuesti mõtisklema. (Ettevaatust, järgneb ülipikk post.)

Ma ei ole kunagi päris hästi mõistnud, miks peaks olema lõpuni aus ning välja rääkima kõige koledamad luukered, pahateod jne. On asju, mis võiksid jääda ajaloohõlma, nende ülestunnistamine ei tee enam midagi paremaks ning töötab vaid äraspidise indulgentsina, mis JUSTKUI annab ülestunnistajale võimaluse tee andestuseni, aga reaalsuses teeb teise poole õnnetuks, teda haavates või solvates ning lõppkokkuvõtteks ei võida sellest keegi.

Ning on asju ja tegusid, mis iseenesest ei ole üldse halvad ja moraalselt pole keegi halvasti käitunud, kuid puhtsüdamlikku tehes* antakse asjale-teole kaalu juurde, järsku saab eimillestki miski (“No ju siis midagi ikka oli, kui ta nii süüdlasliku näoga on ja tunneb vajadust üles tunnistada!”) ning jälle tüli majas.

Ehk mu jutt on natuke segane… Olgu, ma toon ühe hüpoteetilise olukorra näiteks. Ütleme, et noormees Villu on linnas pidutsemas, naine aga mingil põhjusel temaga pole. Noormees Villu läheb aga natuke hoogu, baari sulgedes liigub seltskond edasi kellegi poole, seal võetakse veel mõned tuisupitsid, aga minemata Villul jääbki, sest ta lihtsalt vajub magama. Hommikul ärkab ta üles ja avastab, et on maganud ühes voodis korteriomanikuga, kes juhtumisi on naissoost. Magasid mõlemad eraldi tekkide all, seljad vastamisi – või ehk võibolla ei puutunud nad üldse omavahel füüsiliselt kokkugi! Villu aga, vaeseke, tunneb end süüdi. Miks? Täpselt ei teagi. No muidugi, oli inetu jääda ilma naisele ette teatamata ööseks kodunt ära, aga vahepeal võib sedagi juhtuda – ja tegelikult Villu ju plaanis KOHE koju hakata liikuma, kui viimane tuisupits võetud…

Villu jõuab koju, naine ehk magab veel. Villu istub köögis, joob teed ja närveldab. Mis naine ütleb, kui ta üles ärkab? Kas ma saan nüüd koslepi? Seda, kuidas käitub naine, ma ennustada ei oska. Aga minu inimvaatluse kogemuste kohaselt julen ma väita, et seitsmel juhul kümnest tuleb suur pahandus, mille käigus Villu puhtsüdamlikku teeb ning võõra naise juures ööbimist tunnistab. Isegi, kui polnud ju põhjust tüliks (no peale selle etteteatamata ära jäämise), kõlab tegu kohe hullemana, kui selle justkui üles tunnistama peab.

Sama kehtib näiteks ka petmise puhul… Jah, ma tean, et ma nüüd, kuidas ütelda, raputan herilasepesa, aga ma tõesti arvan, et on olukordi, mil ei peaks oma truudusetust üles tunnistama, sest kellelegi kasu see ei tee, vaid võib rikkuda sellegi, mis veel alles. Muidugi kehtib see ainult juhul, kui tegu oli ühekordse juhtumiga ning inimene on kindel, et tegi sellega vea. Kui tegu on aga kõrvalhüppega, millest kasvavad välja suuremad tunded, siis peab ikka aja maha võtma ja analüüsima olukorda – aga see on juba teine teema.

Ehk siis long story short: tõde tõeks, on ilus mõelda, et paarissuhtes me saame olla üksteisega lõpuni ausad, aga kas seda on alati vaja?

Aja jooksul olen ma aga natukene oma aususe-teesi korrigeerinud. Nüüd ma leian, et oleks tore, kui partnerid saavad omavahel olla ausad OLULISTES asjades ning tunnistada teineteisele (ilma häbita) seda, kes nad TEGELIKULT on, mitte näidelda kuust kuusse ja aastast aastasse inimesi, keda nad eeldavad, et neis näha tahetakse. Vot see on ausus, mis on minu jaoks oluline.

Ja nüüd artiklite juurde. Üks neist The Friskys, teine AskMenis, ning mõlemad kirjutavad asjadest, mida oma boyfriendi eest varjama peaks. Ja kui The Frisky oma on natuke humoorikas ja täiesti arusaadav (mõne erandiga), siis AskMeni oma ajas mind kõigepealt laial häälel naerma, aga siis pani hämmeldusest kulme tõstma: what the fuck, tahaks küsida. Võtame asja lühidalt kokku: mis on siis AskMeni arvates luukered, mida kõik kardavad kapist kukkuvat?

1. Naine on maganud ülemuse või õpetajaga. Miks ei tohi välja tulla? Sest siis hakkab meest naist manipulaatoriks pidama. (Pluss ei lase klassikokkutulekule ega firmapeole.)

2. Ta oli kihlatud (sic) – sest kui see välja tuleb, rikub see fantaasia, et naine oli loodud ainult sulle.

3. Ta oli paks – mees hakkab kartma, et ta võib uuesti juurde võtta. (Seda, et naine ei taha, et talle seda eluperioodi meenutatakse, ma täiesti usun.)

4. Ta elas läbi breakdown of the närvi – sest mehed ei talu (täiesti) hullumeelseid (sic).

5. Ta on teinud (kangeid) drooge – ma ei saa täpselt aru, aga tundub, et AskMeni põhjenduseks on: kui mees saab sellest teada, peab ta hakkama aspiriini ja köhasiirupit naise eest peitma.

6. Tal on kriminaalne minevik – sest siis hakkab mees talle viltu vaatama ja jätab ta maha.

7. Ta on seksuaalselt eksperimenteerinud (nt kolmekas, naisega) – sest ükski naine ei taha, et mees arvaks, et ta on olnud voodis friiki kellegagi peale tema.

8. Teda on seksi ajal filmitud – põhjendus vist sama, mis eelmine.

9. Ta on maganud mõne su tuttavaga – sest kui see välja tuleb, ei kuulu ta enam sulle, vaid vennale/juuksurile/su parimale sõbrale.

10. Ta on maganud kõigiga (!) – sest siis saab selgeks, et ta pole ingel, ta maine puruneb ja mees saadab ta mineviku pärast pikalt.

Seda nimekirja vaadates jääb kõlama peamise mõttena: kui selgub, et naine on varem seksinud rohkem kui kahe mehega (eelistatavalt needki olnud pikad püsisuhted – aga mitte kihlus, jumala eest!), siis on asi igati pekkis. Ja kui tal on olnud elus üleelamisi – olgu selleks liigne kaal, poest näpatud stringid, katsetamine narkoga või vaimne tasakaalutus, siis, jällegi, on asi igati pekkis.

Ma muidugi ei tea, kui tõsiselt AskMeni inimesed seda nimekirja ise võtavad, aga kui eeldada, et selles on natukenegi tõtt, siis jääb mul üle ainult suud maigutada. Esiteks ei saa ma juba aru, millel siis see suhe peaks põhinema? Kui rumal üks mees võib olla, et peab vastuvõetavaks naiseks ainult süütut inglikest, kellele on võõrad kõiksugused inimlikud läbielamised? No selge, et kriminaalne minevik või droogid pole asi, millega kekata, aga kui see juba on juhtunud ja on õppust võetud, siis miks mitte uskuda, et inimesed muutuvad? Pealegi tundub seda listi vaadates, et see naine, kes tahab nimekirjale vastavalt elada, peab maha salgama kogu oma mineviku, ütlema lahti sõpradest (sest need ju võivad kogemata välja lobiseda, et naine oli kunagi paks! Ja kihlatud! Jumal hoidku!) ning teesklema, et teda ei ole iialgi eriti huvitanud seks, saati siis eksperimenteerimine. Aga, pange tähele!, naine peab siiski olema valmis oma mehega eksperimenteerima, tehes näo, et varem pole sellist asja ette tulnud.

Ma olen igati selle poolt, et seda numbrit ei peaks väga reklaamima – see, mitu partnerit naisel on olnud, on tõesti sügavalt ainult tema asi – aga teeselda, et minevikku üldse pole, tundub ikka rumaluse tipp. Jah, mõne minevikuteo või -lolluse teemal puhtsüdamliku tegemine ei peaks tõesti kuuluma esimese kohtingu jututeemade hulka, aga kui sa ikkagi juba plaanid oma elu selle inimesega jagada, siis, ma usun, ei peaks varjama, et sa olid kunagi paks, armastasid üheöösuhteid või olid kihlatud (andeks, see oli ikka nii jabur, et ei mahu kohe üldse pähe – huvitav, kas minusugune lahutatud naine on siis veel eriline paaria?).

Arutasime selle nimekirja üle Inimesega ka, peamiselt teineteiselt küsides: kas oleme nüüd meie imelikud, et me teineteise kohta igasuguseid asju teame ja et need teadmised meid ei häiri? Jõudsime järeldusele, et oleme hoopis eluterved. Aga võibolla on siiski meis viga? Äkki peakski suhted rajama sellele, mida me TAHAME näha, mitte, mis tegelikult on? (Hahaa, ärge sellele vastake, see oli retooriline.)

Tegelikult on muidugi üks huvitav aspekt kõige selle juures veel: meie minevik on teinud meid selleks, kes me oleme praegu, seega tuleb arvestada sellega, et kui näiteks tõesti selgub, et kunagi oli naine näppamiskalduvustega ja armastas korralikult pidu panna, siis peaks olema valmis, et mingi osa sellest mineviku-temast on tõesti veel ta sisse jäänud. Ja on õiglane inimese hindamisel taustsüsteemina neid teadaolevaid fakte arvesse võtta.

Lõpetuseks… Mis mind selle nimekirja juures veel tohutult häirib, on muidugi vaikne eeldus, et meestel on vabapääse kõike ülalmainitut teha ja ehk tehtu üle uhkustki tunda. Ja muidugi häirib mind kohutavalt artiklipojas pidevalt rõhutatud arvamus, et suurem osa naisi otsib nii meeleheitlikult meeste heakskiitu, et peab enda mineviku, välimuse, suhete, depressioonide ja mille iganes teemal valetama, ise surmahirmu tundes, et raisk, äkki mees saab teada, et ma ükskord magasin oma ülemusega! Kui olin veel paks! Ja kihlatud! Ja ülemus oli naine! Ja me filmisime seda! Oh õudu ja õõva!

The Frisky nimekiri on märksa leebem ja – minu jaoks – loogilisem. Seal on tõesti kirjas asjad, mille ütlemisel/tunnistamisel mina mõtet ei näe. Näiteks, no tõesti, sulle ei meeldi ta lemmik T-särk. No las ta olla siis! Tema ju kannab seda, mitte sina. Ekside praegusega võrdlemine on alati äärmiselt rumal tundunud mulle (kuigi ikka mõttes vahel teed seda), ja olgu ta või su hingesugulane, aeg, millal sa viimati kakal käisid, teda vaevalt huvitab.

Kaks asja seal siiski oli. Miks ei või naine esimesena öelda, et meest armastab?

Ja tahaks näha, kaua sul õnnestub oma elukaaslase eest varjata, et see rinnahoidja polsterdisega on:) (Ning kas peakski?)

Nüüd on teie kord arvamust avaldada. Milliseid saladusi peaks endale hoidma? Milliseid aga mitte? Mehed, kas AskMeni nimekiri vastab tõelisusele? Kommentaarium ootab.

—

*puhtsüdamlikku tegema on minu ja K. väljend käitumise kohta, kus üks pool tunneb mingil põhjusel süümekaid ning selle tulemusel läheb ja pihib oma partnerile, mis lõppeb enamasti tüliga, isegi kui algne tegu polnud tegelikult üldse reeglitevastane.