Kuna paistab, et mul pole sel nädalal millestki muust kirjutada, siis jagan aga retsepte. Siin minu päris esimene koogikatsetus (nagu öeldud, pirukad-pitsad ei lähe arvesse). Tuli välja küll.

Mandariini-šokolaadikook mandlitega

Vaja läheb: 50 g mandleid, 225 g suhkrut, 2 tl küpsetuspulbrit, 225 g jahu, 6 muna, 3 mandariini, 100 g valget majapidamisšokolaadi, 100 g tumedat majapidamisšokolaadi, mandlipuru pealeraputamiseks

Valmistamine: Purusta mandlid saumiksriga. See on suhteliselt messy job, mul õnnestus terve köök mandlipuruga katta. Lisaks ei olnud poes “puhtaid” mandleid, vaid hoopis soolaga röstitud, nii et enne ma siis pesin ja hõõrusin neid soolast puhtaks ja kuivatasin majapidamispaberil. Pane (koorega) mandariinid vette keema ja keeda, kuni nad on pehmed (lusikas läbib koore vastupanuta). Loputa jaheda veega ja pigista suurem osa vett välja. Seejärel mikserda mandariinid ühtlaseks massiks, sega kokku purustatud mandlitega, lisa küpsetuspulbriga segatud jahu ja suhkur, löö lahti munad ja lisa needki taignale. Sega, kuni on ühtlane mass ning vala ümmargusse, võiga määritud koogivormi. Mul jäi kook natuke põhja külge kinni, nii et selle vältimiseks võid veel põhja riputada riivsaia. Küpseta ahjus 50 minutit.

Glasuuriks sulata veenõus šokolaadid ja vala valmis koogile. Peale raputa mandlipuru ja šokolaadilaaste (mida saab šokolaadi sulatamiseks kasutatud nõust, kui see on sinna ära kuivanud ja sa selle lahti kaabid lusikaga:). Valmis!

Annan teile nüüd kaks klassikalist retsepti ja ühes postis lihtsa põhjusega – kuna mõlemi tegemiseks läheb tarvis hapukapsast ja seda müüakse poes 500grammises pakis, siis sellest johtuvalt teen neid suppe pea alati järjest. Enamasti kõigepealt borši ja siis hapukapsasuppi. Aga eile proovisin ma praktiliselt esimest korda küpsetada (muffinid ja braunid ja pitsad ei lähe arvesse) ning tulemus oli suussulav. See retsept homme:)

Borš

Vaja läheb: pakk riivitud-keedetud peeti, üks suurem porgand, 250 g hapukapsast (kui osta poolekilone pakk, saab järgmisel päeval teha hapukapsasuppi!), 500 g hakkliha, 1 sibul, puljongikuubik, pipart, ürte, hapukoort, äädikat

Valmistamine: riivi porgand ja haki sibul. Pane potipõhja õli, viska sisse porgand ja peet ning lase neil veits praaduda. Pannile pane õli, lisa sinna hakkliha koos sibula ja maitseainetega. Lisa potti 1,5 liitrit (või olenevalt poti suurusest, mul on SUUUR pott) kuuma vett, lase supp keema. Seejärel lisa supile hapukapsas ja puljongikuubik, keeda veel. Vahepeal on saanud valmis sibul-hakkliha, lisa need ka supile. Seejärel viska sisse hammustussuurusteks tükkideks (bite size noh) lõigutud kartul ja keeda, kuni kartul pehme. Siis lisa pool kuni terve supilusikatäis äädikat – tee seda ettevaatlikult ja maitse vahepeal, et liiga ei saaks. Pigem vähem kui rohkem, liiga palju võib supi rikkuda. Siis maitsesta veel supiüritidega, näiteks peterselli ja punega (mida pole kuskilt saada, nagu blogimaailmas kirjutatakse) ja paari lusikatäie suhkruga. Serveeri muidugi hapukoorega.

Hapukapsasupp

Vaja läheb: 250 g hapukapsast, 250 sealiha, peotäis nisukruupe (ma kasutan neid ökoloogilisi), 1 sibul, paar küünt küüslauku, 1 porgand, loorberilehti paar, paar tera vürtsi, puljongit, tüümiani, tilli, peterselli

Valmistamine: Pane poti põhja õli, lisa sinna kõigepealt porgandikuubikud, rösti natuke ning viska hulka hakitud sibul-küüslauk. Prae. Kui liha hakkab juba pruunistuma, lisa hapukapsas, siis kruubid, loorberilehed, vürtsiterad, puljongipulber ning lõpuks kõige peale vesi. Keeda keskmisel kuumusel umbes pool tundi, siis maitsesta soola-pipra ja maitserohelisega. Ahjaa, ma lisasin ka sibulahelbeid magusama maitse saamiseks. Ja ongi valmis!

Tegelikult on Slovakkia supp suhteliselt sarnane kõikidele teistele tomatisuppidele, mida ma teen ja mida olen ka jaganud. Aga kuna ma seda ükspäev tegin, siis mõtlesin, et panen ikkagi üles. Nimi tuleb sellest, et ma tegin seda Slovakkias meie 9pealisele seltskonnale. Tahtsin teha tomati-hakklihasuppi, aga ei leidnud kohalikust supermarketist hakkliha ning võtsin prooviks hoopis suitsuvorstilaadset asja. Ning tulemus oli keelt alla viiv, hakklihasupp poleks vist iialgi nii maitsev tulnud. Asi on muidugi suitsuvorsti mõnusas maitses, mis selle supi mõnusaks teeb.

Ahjaa, tahtsin veel kiita Martat, kes andis ka kaks retsepti ja mul läks tuju nii heaks. Kohe tuli isu kõrvitsaga mässata. Sellega seoses meenus, et käisin kunagi samal teemal toidulugu tegemas: siit saab veel kõrvitsatoitude retsepte. Võin omast kogemusest öelda, et kõrvitsa-ingverisupp oli imehea! Ahjaa, ja siis veel üks link. Ma hoiustan oma netist leitud retsepte Delicious-es avalikult – siin. Juhul, kui te tahate ehk ka midagi minu lemmikutest proovida. A ma muidugi suht hiljuti alustasin seda virtuaalset retseptikogu, kuid see täieneb iga päev:) Või noh, umbes iga päev.

Igal juhul, siin siis retsept.

Slovakkia supp

Vaja läheb: üks kang Moskva suitsuvorsti, üks punane ja üks tavaline sibul, üks väiksem porgand, 1 purk punaseid ube, 5-6 küüslauguküünt, purk purustatud tomateid, 100 ml tomatipastat, supipastat (näiteks tähekesi) puljongit, pipart-soola-jahvatatud ingverit. Vahepeal panen ma supile lisaks ka pakisuppe, kui kodus millegipärast üle on jäänud, näiteks Soup Instanti tomatisupp sobib selle juurde ideaalselt.

Valmistamine: puhasta köögiviljad, haki. Lisa potti oliiviõli, kuumuta. Seni lõigu vorst suupärasteks tükkideks – mina lõikasin kõigepealt vorsti kolmeks ja siis poolitasin vertikaalselt (öeldakse nii?). Nii oli lihtne ka nahka ära kiskuda, kui kaks poolt üksteisest eemaldada tuleb nahk ise kaasa. Õudselt raske on seda seletada… Ühesõnaga, võite naha külge ka jätta, aga siis on rohkem mälumist ja üldsegi, nii pole eriti tore.

Kui vorst hakitud, lisa potti. Samal ajal sul muidugi juba vesi keeb kiirkeetjas. Loputa oad vee all, lisa potti. Lisa tomatid. Seejärel tuleb keev vesi, puljong ja maitseained. Hästi sobib siia rosmariin ja basiilik. Lisa ka supipasta, keeda, lisa tomatipasta. Kui panna vähem vett, tuleb supp tummisem ja mõnusam. Igal juhul, kaua keetma ei pea, nii 5-7 minutit. Serveerimisel võid lisada riivitud juustu.

Ahjaa, nagu pildilt näha, avastasin ma uue maitsekastme, mis siia suppi ideaalselt sobis.

Teate ju küll minu nõrkust tomatite ja kõikide selle viljaga seotud toitude suhtes. Täna mainis Anton telefonikõnes möödaminnes, et nad söövad Uriga küüslauguga pikitud tomateid ja ma pidin kohe teada saama, kuidas ja miks ja kas ma saaks järgi teha. Tegingi siis mingi oma versiooni sellest, mis Ur ja Anton täna sõid, ehk siis kasutasin ahjuprae juures ka porgandit ja rosmariini ja puljongit ülevalamiseks. Ur ütles, et tegi ilma lisavedelikuta. Hullult rammus on see praad küll (kui retsepti loete, saate isegi aru), aga umbehää. Meie valentinipäeva täiuslik õhtusöök.

Veiseliha tüümianiga ja küüslauguga pikitud tomatid à la Ur

Vaja läheb: üks tükk veisepraadi (mul oli 670grammine), üks küüslauk, üks porgand, viis kartulit, kolm tomatit, pool pakki võid, 500 ml veiselihapuljongit, üks punane sibul, maitseaineid (pipart-soola) ja tüümiani.

Valmistamine: Lase veiselihal natuke aega toatemperatuuril seista. Seni tegele näiteks lugemisega või niisama töllamisega. Või köögivilju muidugi ka ette valmistada. Koori küüslauguküüned ja haki need. Pane ahi 250 kraadi juurde kuumenema ja tõsta küüslauguviilakatega pikitud ja võiga kaetud (ma lõikasin neli-viis viilakat ja ladusin peale lihtsalt) lihatükk ahju. Lase tal seal umbes veerandtunnike olla, kuni peale tuleb ilus tume koorik. Mul ei olnud piisavalt kannatust ja mul koorik jäi mõtteline.

Samal ajal kui liha ahjus valmista ette ülejäänud köögiviljad. Puhasta porgand ja lõigu seibideks. Koori kartulid ja lõika umbes ühesuurusteks mõnusateks tükkideks. Lõika paprika tükkideks. Poolita tomatid ja topi need küüslauku täis. Siis võta liha ahjust välja, pane temperatuur 200 kraadi juurde ja pane ahjunõusse kogu ülejäänud kraam – tomatid, kartulid, porgand, paprika. Pane liha ahju. Üldiselt arvestatakse, et kilo liha kohta tuleb seda tund aega ahjus hoida. Noh, mul läkski tunnike selle pea 700grammise tüki jaoks. Ahjaa, pane võid ka veel peale, veiseliha võib muidu kuiv jääda.

Nii. Siis vahepeal käi ja vala muudkui puljongit juurde, kuni lõpuks köögiviljad kõik sellega pea kaetud saavad. Umbes poole tunni juures riputa praad üle vähese soola (tegelt võib selle vist üldse ära jätta, ma kasutasin kaht puljongikuubikut näiteks ja seal soola küll) ja pipraga (ma kasutasin sidrunipipart). Haki tüümian ja riputa sellega lõpuks kõik üle. Käi vahepeal ikka kontrollimas, et asi töötaks kenasti. Ahjaa, mingi hetk ma panin punase sibula rõngad ka praele peale, no kuskil poole peal. Ja umbes tunni möödudes (olenevalt tüki suurusest siis) ongi sul ülirammus, aga väga hää veiselihapraad valmis. Ja need küüslauguga pikitud tomatid (ettevaatust, tulikuumad!) olid suussulavalt hääd. (Pildil on tomatid küll kartulite all peidus, aga ülemisel pildil on neid näha – veits laiali vajusid küll ja jätavad pigem punase ja vormitu massi mulje, aga ausalt, maitse on super!)

Aitäh, Ur ja Anton, ühesõnaga. See postitus oli pühendatud teile.

Kuna Andra jagas väga head vegetaarpasta retsepti, siis ma jagan ka enda oma. See on maailma kõige lihtsam pasta vist üldse. Ja ka vegetaarne täitsa. Plussina saab seda lihtsal viisil teha nii vähevürtsise kui väga vürtsisena. Nimi muide tähendabki itaalia keeles “vihases stiilis” viitega vürtsikusele.

Penne all’arrabbiata

Vaja läheb: pennesid, kaks purki kooritud tomateid, 5-6 küünt küüslauku, 4 kuivatatud tšillikauna, pipart, suhkrut, basiilikut

Valmistamine: Pane penned vette keema. Samal ajal viska oliiviõliga määritud pannile hakitud küüslauguküüned ja terved tšillikaunad. Lase neil korralikult pruunistuda. Keera kuumust madalamaks ja lisa tomatid. Sega madalal kuumusel ja purusta aegamisi tomatid. Kui penned on valmis, on valmis ka kaste. Maitsesta (soovi korral soola) pipra ja suhkruga (see teeb kastme mõnusalt pehmeks). Kui soovid vürtsisemat versiooni, siis purusta segamise käigus ka tšillikaunad. Kui seda ei soovi, siis hoidu neist ka söömise ajal – muidu võid pärast vürtsipisaraid nutta. Serveeri värskelt rebitud basiilikuga. Soovi korral riivi peale ka parmesani juustu.

Käisin ükskord Epul külas ja ta võttis just parasjagu ahjust riisihautise. Maitses imetabaselt hästi, seega otsustasin kodus väikese variatsiooniga järgi teha. Kuigi ma tavaliselt riisi ei söö (no ei tea, miks, pole nagu isu selle järgi), siis seda rooga sõin isukalt ja kiidan takkagi. Ma usun, et puuahjus tehtuna on see palju maitsvam, endal on elektrikas ja tegin sellega. Kuna ma ei kirjutanud üles, palju täpselt mida läks, siis arvestage sellega – kui mõni ühik tundub tegemisel vale, siis korrigeeri julgelt. Eriti mööda ei saa aga seda toitu tehes panna, see on lihtsalt niivõrd lihtne!

Riisihautis seente ja singiga à la Epp

Vaja läheb: 300 g riisi, portobello seeni, austerservikuid, šampinjone, 200 g suitsusinki või suitsupeekonit, soola, ühe sidruni mahl.

Valmistamine: Võta ahjunõu ja vala riis põhja. Kalla see üle veega, nii et riis oleks korralikult kaetud (ma panin vett ja riisi võrdselt, riis ju paisub ja imab endasse kõik, kui valmib). Pane ahi 200 kraadi peale soojenema. Haki kolm-neli suuremat portobello seent ja mõned austerservikud suuremateks tükkideks – need tõmbuvad valmides kokku, nii et ära väga väikseks haki. Haki ka šampinjonid. Tükelda sink või peekon mõnusateks kuubikuteks. Lisa seened ja liha ahjunõusse, maitsesta meresoola, sidrunipipra ja sidrunimahlaga. Pane nõule kaas peale ja aseta ahju. Käi vahepeal kontrollimas, kuidas riis elab. Umbes poole tunni peal tõsta nõu hetkeks välja ja sega hautis korralikult läbi. Lisa veel sidrunimahla, kui soovid.

Roog on valmis, kui riis on pehme (mul läks umbes tunnike).

Ma absoluutselt armastan veiseliha. Ja ma absoluutselt armastan kõiksuguseid köögivilju. Ja ma absoluutselt armastan kõike seda kokku keerata ning vaadata, mis välja tuleb. Enamasti tuleb välja terve suur potitäis midagi väga head.

Täna keerasin kokku suure köögiviljamixi, millest peaks suurele perele kenasti õhtusöögiks jaguma, meie elame sellest ehk kaks päeva või nii (oleneb, kas Birx tuleb sööma või mitte).

Suure Pere Veiseliha-köögiviljasegu

Vaja läheb: veerand kapsast (ribastatud), 1 suurem porgand (seibideks lõigatud), 1 sibul (rõngasteks lõigatud), 3 varsselleri vart (tükeldatud), purk musti ube (pestud ja kurnatud), 100 g kaalikat (tükeldatud), 4-5 kartulit (tükeldatud), 290 g veiseböstroogonovi (ma ostsin juba pakis valmis ja ribastatud variandi, aga odavam on osta valmis tükk ja ise liha suupäraseks lõikuda), peotäis rohelisi ube, peotäis šampinjone (neid mõlemaid on mul külmutatud kujul kapis), 2-3 küüslauguküünt, (ja ma ei suutnud vastu panna) purk purustatud tomateid

Valmistamine: valmista ette köögiviljad. Viska liha pannile ning lisa maitseained (mina panin sidruni- ja küüslaugupipart ning natuke tšillihelbeid – ma tean, jälle ei suutnud vastu panna). Lase lihal kaane all korralikult valmida.

Seni lao potipõhja köögiviljad, alustades aeglasemini valmivatest. Kõigepealt kapsas, porgand, kartul ja kaalikas. Siis vala peale vesi ja oota, kuni see keema läheb. Lisa puljongipulber või -kuubik (või kaks). Kui silmaga näha, et köögiviljad on juba pehmemad, lisa sibul, seller ja lase rahulikult podiseda. Vahepeal tšeki liha ja ära lase tal liiga kuivaks tõmbuda, võta õigel ajal kuumus alt. Nii kümne minuti pärast (või kontrolli köögiviljade valmidust näiteks kaalika peal – kas on juba valmis või vajab veel podisemist) lisa kiiremini valmivad asjad – oad, šampinjonid, purustatud tomatid (ma panen küüslauguküüned purustatud tomatite hulka, aga sa võid need hoopis purustada ja näiteks lihaga koos pannile panna). Siis lisa potti ka liha ning sega korralikult. Lase veel umbes kolm kuni viis minutit podiseda, et maitsed ilusasti seguneks.

Kaalujälgijainfo: üks portsjon annab umbes 3 punkti.

Pärast kõike seda ringijauramist ja tuules vehklemist mõtlesin, et mis saaks olla paremat ühest korralikust tummisest talvesupist. Mul oli õigus – ei saagi olla midagi paremat.

Pilt sai, nagu alati, kehv. Ei oska noh toitu pildistada asjalikult. Aga taamal on näha mu uus hoiukast, millest ma vaimustuses olen! Mõelda, see jäi peaaegu ostmata…

Tummine ja tomatine talvesupp

Vaja läheb: 70 g kuumsuitsusinki, 1 sibul, paar-kolm küüslauguküünt, paarisentimeetrine jupp ingverit, 1 tšillikaun, 400 g purustatud tomateid (üllatus-üllatus), liiter vett, pakk kiirnuudleid, 100 ml tomatipastat, natuke riivitud juustu, maitseaineid (mina kasutasin sidrunipipart, panin ära ka kiirnuudlite maitseained (puljong on see peamiselt, ehk siis sool), tšillikastet, worchesteri kastet, tšillipastat ja tšillihelbeid, nii et ma praegu nutan vürtsipisaraid, aga sina võid muidugi mõistlik olla maitseainetega)

Valmistamine: Puhasta ja pese köögiviljad. Haki ingver ja küüslauk (kui sulle tükkides ei meeldi, siis purusta), viska õliga määritud potti. Samal ajal, kui sa sibulat hakid (ahjaa, pane vesi ka juba ette keema!) sega teise käega potis ingverit ja lisa sinna hakitud sibul, hiljem hakitud sink. Sega ja lase praadida. Umbes nelja minuti pärast lisa purustatud tomatid, tomatipasta ja vesi (mida vähem vett, seda tummisem, kuid arvesta, et kui sa nuudlid ka paned, siis need imavad ka omajagu). Lase keema tõusta, maitsesta, sega jne. Mina lisan kõige lõpus, kui kuumuse alt keeran, ka kiirnuudlid, sest need teevad mõnusalt paksuks ja toitvamaks supi. Sina ei pea kiirnuudleid lisama, kui sulle need ei meeldi.

Peale riivi natuke juustu ja ongi valmis. Muide, paremini maitseb see supp suitsuvorsti või salaamiga tehtult, aga singiga pole ka häda kedagi. Kui kasutad vähe õli (mul on siuke pritspudeliga, aitab kokku hoida), ei lisa puljongikuubikut (kiirnuudlite maitseaines on puljong juba sees) ja riivid juurde lahjat juustu, siis peaks üks keskmine kausitäis andma kaalujälgijatele umbes 3-3,5 punkti.

Paistab, et ma muud ei teegi, kui ainult suppe. Tegelt teen küll:) Ma vaatan järgmiseks mingi toreda kanatoiduretsepti.

Marta küsis mult köögiviljasupi retsepti, millest kunagi rääkisin ja mis vist vanas blogis ka olemas oli. Sellel on miljoneid variatsioone, mina panen alati vähemalt kaks sibulat ja teen selle suhteliselt vürtsise (üllatus-üllatus). See supp kuulub mu lemmikute hulka siis, kui on tunne, et sel nädalal liiga palju söödud – siis teen potitäie valmis ja elan sellest vähemalt kaks päeva. See sobib ka siis, kui on supiisu, aga tahaks midagi mitte päris lahjat, vaid tummisemat – siis panen juurde ka näiteks frikadelle või hakkliha või, nagu sel juhul, krevette.

Ma ei mäletagi, kust ma algse retsepti leidsin, ilmselt kuskilt kaalujälgijate asjadest, aga algse supiga on sel vähe ühist – ma näiteks ei söö väga suvikõrvitsat, mis vist algses supis oli. Ja üldse. Ma teen seda igal korral erinevalt, sõltuvalt sellest, mis kapis on. Siin siis seekordne.

Köögiviljasupp krevettidega

Vaja läheb: ühe porru valge osa, üks suurem sibul, paar küüslauguküünt, paarisentimeetrine jupp ingverit, üks porgand, purk purustatud tomateid, umbes viis-kuus šampinjoni, peotäis rohelisi ube (külmutatuid kasutan mina talvel), üks punane paprika, 200 g külmutatud krevette, kana- või kalapuljongit, oma meki järgi maitseaineid (ma kasutasin küüslaugupipart, sidrunipipart, austrikastet, sibulahelbeid, punase paprika pulbrit, valget pipart, meresoola, tšillihelbeid), oliiviõli

Valmistamine: Valmista ette köögiviljad. Mina panen keedukannu vee ka juba ette keema ära, on hea otse potti valada ja ei pea tervet igavikku ootama, kuni supp keema läheb. Igal juhul – haki porgand ja paprika kuubikuteks, porru seibideks, ribasta sibul ja seened, haki küüslauk-ingver. Krevetid võid pakist välja võtta ja kuskile sulama panna. Vala poti põhja natuke oliiviõli, viska sinna ingver ja küüslauk. Oota, kuni potist hakkab mõnusat lõhna tulema, seejärel lisa sinna porgand ja rösti. Enne, kui sul kogu kupatus põhja kipub kõrbema, lisa sorts vett ja sibul. Sega ja lase sibulal natuke pehmeneda, seejärel vala juurde vesi (olenevalt poti suurusest liiter kuni poolteist). Nüüd võid juurde panna ka muud komponendid – paprika, porru. Lase keema tõusta ja lisa purustatud tomatid, seened, rohelised oad, puljongikuubik, maitseained. Kaua keetma ei pea, nii 5-7 minutit, kuni porru ja paprika veel oma nägu on. Kõige viimasena, nagu ikka, tulevad mereannid, mida siis natuke keeta ja ongi valmis.

Enne serveerimist hakkisin peale veel rohelist sibulat. Jagus jällegi kaheks päevaks (praegu olen Mehhiko supi peal), suuremale perele peaks kah kenasti jätkuma. Nagu kõigi retseptidega, võib sedagi oma maitse järgi varieerida – lisada näiteks sellerit või brokolit, kapsast või suvikõrvitsat, herneid või ube (need viimased juba tõstavad toiteväärtust oluliselt, vähemalt kaalujälgijate reeglite kohaselt lisavad punkte).