Leban voodis, kuulan, kuidas vihma sajab. Tunne on, nagu istuks keegi eestoas diivanil ja krägistaks aeg-ajalt. Tegelikult on – ilmselt – ainult vihm vastu plekki.
Eile oli sürr moment, kui vaatasin üht Grey anatoomia osa, kus oli hästi vaikne stseen – vaid Christina Ricci ja anestesioloog, kes pumpas mehe kopsudesse õhku. Mees nimelt oli end bazuukaga tulistanud, ja siis see Ricci hoidis seda pommi seal, et ta ei lõhkeks. No igal juhul. See stseen oli hästi vaikne for obvious reasons – kõik olid evakueeritud ja liigutada ei tohtinud ja üldse. Oli ainult see hingamise kahin.
Ühel hetkel ma avastasin, et olla on nii soe ja mõnus ja turvaline… Ning järsku ärkasin kui unest – ei! See hingamise kahin tuleb ju kõlaritest, mitte teisest toast.
Ootan oma meest koju, homme õhtul juba… Aga ikkagi.
Rohud ei aita, und ei tule. Proovisin kirjutada, aga ei tule välja eriti hästi. Tähed vahetavad kohti jne. Pea on depressiivseid ja natuke loomingulisi mõtteid täis. Logisin sisse oma vanasse postkasti ja piilusin natuke oma vana kirjavahetust, imelik hakkas. Piinlik ja. Hoopis teine mina.
Meenusid sala-armumised (mis ilmselt olid “sala” ainult minu meelest, ja kõik tegelikult teadsid), meenusid imelikud ööd, imelikud asfaldil-lebamised… Seda, mida otsisin, ei leidnudki.
Ma ei teagi, mida ma otsisin. Hingerahu vist. Aga see ei tulegi enne, kui hingamine tuleb päriselt teisest toast või minu kõrvalt, minu inimesest.
Mures olen, isegi ei tea, miks. Natuke, ei, palju tühi on olla. Natuke pidetu, aga see möödub. Ei oska prioriteete paika panna hästi.
Nüüd ma panen hoopis Ruja ja Joy Divisioni mängima ja las 70ndad võtavad selle üksiku ja tühja korteri üle, kus ma praegu sees olen koos oma kahe ammu unedemaale sõitnud karvakeraga. Ja siis võib-olla tuleb enne koitu uni, ja siis võib-olla olen homme parem, kui olin eile.
Unes nägin, muide, suhteliselt hiljuti, taas libahundiks käimist. Ja taas sama stsenaarium: ema saatis…