Käisin eile jõulukinke ostmas ja muuhulgas ostsin endale Lõunaka On/Off poest ka kaks filmi. Nad olid ühes pundis allahinnatutega ja maksid kõvasti rohkem, aga mul ei olnud kahju. Seda mitmel põhjusel – esiteks ma väga tahtsin neid filme (“Eleegia” Penelope Cruziga ja “Lihtsalt koos” Audrey Tatouga) ja teiseks, noh, ma lihtsalt mõtlesin, et olen siis hea kodanik ja ikka katsun väärt filme koju ausal teel osta.
Pakkisin siin nüüd kingitusi ja kuna need filmid olid samas kotis kinkidega, hakkasin hajameelselt neilt hinnasilte koorima. Ja mis ma avastasin! Filmid olid 4. detsembril KALLIMAKS hinnatud! Ehk siis film, mis enne maksis 49.-, maksis nüüd 98.-.
No ikka täitsa perses. Ma saan aru, et on masu ja kõigil on kehvad ajad, aga no nii häbematu ikka annab olla… Ära kasutada inimeste tähelepanematust? Pannakse mitu korda kallimad filmid 15kroonistega ühte patta ja loodetakse, et mõni loll ikka pimesi krabab endale ja ei pane makstes hinnavahet tähele?
Tõele au andes tädi kassas küll mainis mulle, et need filmid on kallimad, kui sisse lõi. Ja, nagu ma ütlesin, ei olnud mul kahju kahe hea filmi eest 200 krooni maksta. Aga ma nüüd ei teagi, kas tunda end lollina või vihasena – ilmselt on see mingi tavapärane praktika (mida, ma eeldan, te mulle kohe kommentaarides ka kinnitate, kes rohkem teavad), aga ma tõesti, no käsi südamel – tõesti ei oleks arvanud, et seda nii häbematult tehakse!
Nüüd on suus paha maik. Enda pärast juba – no oleks äkki võinud nende filmide ostmise lükata jaanuari, kus need ilmselt jälle poole odavamaks hinnatakse. Ja et ma siis sellisel ajal nad just ostma pidin, jõuluhindlused ju kõikjal… Ja seekord siis mitte jõuluALLAhindlused, vaid jõuluÜLEhindlused.
Terve suve on mind jälitanud suur autoebaõnn. Lihtsuse ja anonüümsuse huvides nimetame jutuks tulevaid autosid hüüdnimedega Sinine Numpsu ja Tupsu.
Sinise Numpsuga sõitsin ma terve talve, terve kevade ja terve suve. Ma olin sellesse autosse kiindunud ja peaaegu võis seda minu esimeseks autoks pidada, kuigi see polnud isegi mitte minu ega mitte ka minu mehe oma ja luba sellega sõita andis poolteist aastat vananenud volitus. Aga koos me Eestimaa teesid mõõtsime, alguses vaikuses ja pärast minu iPodi helide saatel (kui ma avastasin, et on olemas selline asi nagu kassettadapter (mida, lubage mainida, ÜKSKI mu sõpradest, kes selle olemasolust teadsid, ei võtnud mulle vaevaks mainida, mis siis, et ma koguaeg vaikuses pidin sõitma, sest linnast väljas kadus raadio ära)). Ma tundsin tema peensusi ja kolinaid ja raginaid ja teadsin, millal asi murettekitavaks muutus või millal Sinine Numpsu lihtsalt tujutseb.
Siis ühel esmaspäevaõhtul Saaremaal, kui ma hakkasin tagasi Tartu sõitma, avastasime, et esikumm on jummala löss. No ikka nii löss, et ei olnud kahtlustki: katki see on. Õnneks oli mul tookord kohe kolm meest käepärast võtta, kes varurehvi täis lasid ja üks-kaks-kolm alla panid. Terve tee Tartusse hoidsin tuttavate lähedusse, et juhuks, kui midagi peaks veel viltu minema, on mul kellelegi helistada.
Ei juhtunud õnneks midagi ja meie sõitsime Numpsuga edasi.
Siis ühe vihmasel pärastlõunal otsustasin minna poodi. Rõõmsalt sõitsin üle miinivälja, mis on tuntud ka kui meie majadevaheline tee ja enne Tähe tänavale jõudmist hakkab auto vaikselt koolema. Andsin suure hooga gaasi, võttis elu sisse ja… ristmikul suri lõplikult. Helistasin siis paanikas Katsile, kes appi tuli ja kui auto olime suure vihmaga ära vedanud, võttis taas pildi ette: ju oli kuskil midagi märjaks saanud.
Sellest ajast saadik ei julgenud ma enam selle autoga vihmase ilmaga sõita.
Siinkohal on vist õige aeg märkida, et spidokas oli Numpsul sajaga sassis, valetas suurtel kiirustel umbes 35-40 km/h. Radarisse sõitsin 60ga ja politseinikud ei pilgutanud silmagi. Ahjaa, sidur libises ka, aga selle saime kasuisa abiga korda.
Ja siis hakkas spidokas täiega segast panema – näitas umbes 50 km/h juures kiiruseks 120 km/h ja muud lõbud.
Järgmisel päeval, kui Sikit jälle sõidutasin, ei tahtnud ühel hetkel Numpsu hästi käivituda. Aku, käis peast läbi. Õnneks sai ikka tööle ja ma arvasin, et sõites laadib end jälle normaalseks.
Kuni ma jäin postimaja ette sõites keset s*tumist seisma. Risti kõigi tee peal ees. Läksin siis postimajja ja küsisin, kas keegi saaks sädet anda. Ühtlasi võtsin oma paki ka välja (Terry Pratchetti raamatud tulid).
Üks lahke onu andis mulle siis sädet, või õigemini, laadis akut ning andis veel lahkema soovituse üks pool tundi ilma tuledeta maanteel sõita, et aku elule äratada.
Sõitsin. Helistasin vahepeal frustreerunult B-le ja kurtsin oma rasket saatus. Ja siis – mida ma näen – tahhokas paneb segast! Näitab pöördeid 7000 kandis ja siis kooleb. Surnt. Vajutan gaasi: ei midagi. Väike paanika tekkis, aga siis ärkas auto taas ellu ja ma võtsin peatumata suuna tagasi Tartule, kartes teele jääda umbes-täpselt kuskil Kõutsi maja juures ja kus siis selle häbi ots, kui ta mind sealt leidma peaks.
Linna jõudes olin tõsises paanikas: olin täiesti veendunud, et suren välja kuskil keset ristmikku ja sinna ma jään. Õnneks ei andnud elu mulle selleks võimalust, vaid suretas auto sõidu pealt välja linna piiris. Võtsin tee äärde, avastasin, et isegi ohutuled ei lähe põlema, panin uksed lukku,vaatasin: ahhaa, Katsi maja paistab, ja läksin tema juurde kohvile.
Pärast seda leidsime, et Numpsu läheb vanarauaks. No ainuüksi akuklemmide või geneka pärast muidugi ei lähe ükski auto vanarauaks, aga tal on muudki hädad ja parandamine läheks maksma rohkem, kui ta ise väärt on.
Sel õhtul, kui otsuse vastu võtsime, ma nutsin.
Nüüd olen ma teise Tupsuga sõitnud (mille autopassis ma isegi õigusväärse kasutajana kirjas olen) ja polegi midagi väga hullu juhtunud: ainult vahepeal sõidu ajal viskab akutule põlema ja tekitab mulle kergekoelise südari. Ja siis laupäeval, kui olin akna õhutamiseks (käisin õele kütet viimas, kui too tee peale jäi ja kanka vedels pagassis ja haisutas kõik täis) lahti kerinud, avastasin poeparklas, et aken ei lähe enam kinni. Lõks-lõks peksab üle.
Helistasin Mussile, kes andis soovituse kätega aken üles tõsta, et see uuesti soonde saada.
“Ja nüüd lase lahti.”
“Lasen… Oot, ta vajub täitsa alla ära, kas see peabki juhtuma?!”
“Jah, las ta läheb täitsa alla ära…”
“…OK, paha. Nüüd ta kukkus ukse sisse.”
Ja nii oligi. Juhipoolne aken istus mõnusalt ukse sees. Laupäeva friggin õhtul kell 6. No ja KUHU sa jätad auto ilma aknaklaasita Tartu linnas?
Ajasin kasuisa jalule, tema ajas jalule oma mingi tuttava mehaaniku, kes värgi siis korda tegi. Lihavate kommentaaridega vürtsitatult, à la “miks sa üldse ostad endale auto, mis algab F-tähega?!”.
Nüüdsest olen ma nii ära hirmutatud, et ei istu enam ühegi auto rooli, kui just surmahäda käes pole või keegi pole mulle garanteerinud, et tegu on KORRAS autoga, millega tohib lisaks päiksepaistelistele ilmadele ka vihmase ilmaga sõita ja mille juhipoolne aken käib lahti (tasulistes parklates on üsna võimatu ilma selle optsioonita käia muidu).
Ja üleüldse on muidugi igatpidi parem autoga vähem sõita.
Dudes. DUDES! Me käisime kinos. Me käisime vaatamas seda ammu oodatud, ammu igatsetud Tarantino uut filmi “Inglorious Basterds” ehk eesti keeli “Vääritud tõprad”.
Ammu oodatud selles mõttes, et juba jaanuaris näitasin ma Musjale treilerit ja kiunusin, et lähme-lähme!
Ja nüüd siis läksime.
Kõigepealt ving ja hala. Kui filmile on pandud reiting 14, siis effing müüjad, miks te peate laskma sisse 10aastased? Tüübid rikkusid minu jaoks päris korralikult elamuse ära, pidevalt kisades, vale koha peal naerdes, köhides, mölisedes ja muidugi, telefonil heliseda lastes ja sellele vastates. Ses mõttes, et sorry, vennad. Kui ma oleks ema, siis ma ikka ei tahaks küll, et mu kõurik vahiks ja irvitaks, kui skalpe kooritakse. Tüübid ei saa ju ise sellest arugi, et miks ja kuidas. Ei, ühesõnaga, see oli kaugel normaalsest.
Aga film ise. Oi, film ise! FHM ses suhtes valetas, et kirjutas (juulis) arvustuses: tasub vaatama minna küll, mis siis, et tulemus on ette aimatav.
DUDES! Tulemus on kaugel etteaimatavast! See on siiski Tarantino film, eks ole. Tulemus on täpselt niisama äge ja õudne ja hea ja jube, kui te oskate ette kujutada.
Ja need karakterid! Ei, Pitt ei olnud kõige lahedam, oli hoopis Hans Landad mänginud Christoph Walz. See, kuidas tema näos mängles see võidurõõm ja jälkus ja julmus, ja kuidas ta mängis oma intervjueeritavatega… Hindamatu. Samas küll natuke stereotüüpne natsi-juudiküti kehastus, aga… Pitti Raine oli ka äge, aga mitte nii rafineeritud kui Landa. Igal juhul annan Waltzile sada punkti.
Aga lemmikuks osutus ikka lõpuks Juudikaru ehk Eli Roth (kui ma siinkohal valetan, siis vabandust, IMDB ütleb mulle kiirel otsimisel nii). Sest oh-em-GEE kui äge see vend lihtsalt oli.
Muidugi, jällegi on mu arvustus (või kuidas seda nimetadagi) üle külvatud emotsioonidega, aga just selline see film oli. Emotsionaalne. Sest näidake mulle inimest, keda jätaks külmaks natsi-Saksamaa julmused; või liitlasvägede “kättemaks” neile. Jah, kümneaastased tatikad kisasid naerda selle peale, kui Hitler seal “Nein-nein-nein!” kisas, aga kas nad tegelikult ka teavad, mis kõige selle taga oli? Või ongi nende jaoks asi juba naeruväärsuse piirile viidud? Kuhugi sinna, kus Brad Pitt tuleb mängu ja hakkab tüüpidelt (naeru saatel) skalpe koorima?
Tahaks öelda selle koha peal, et lapsevanemad: tegelege! seletage! õpetage!, aga pole minua asi öelda. Mind lihtsalt väga häiris kogu see kõurikute kamp, kes kisas ja huilgas (valede kohtade peal) ja telefoniga messis ja rääkis ja naeris ja röökis ja kes kõik hiljem üksmeeles rataste peale istus ja omavahel “nein-nein-nein” kisas.
Igal juhul soovitan vaatama minna. Pikk on küll, oma kaks ja pool tundi, aga tasub ära igal juhul. Pigistage aga silmad skalpeerimise ajal kinni ja ignoreerige kümneaastasi, kes naerda hirnuvad. Siis saate elamuse.
(PS. Vähem-verine, kui Tarantino filmid harilikult.)
Hästi vahvad olid lavade külge riputatud motiivid, igal laval omasugune.
Nagu juba öeldud, möödus meie folk väga optimaalselt sel korral. Ehk siis lahti seletatuna käisime täpselt nendel kontsertidel, kust teadsime saada superelamust ja seda me ka saime. Oma rolli mängis tõsiasi, et Musja on ju lombakas, seega jäi ära igasugune telklas ööbimine ja hotellituba ei õnnestunud leida. Niisiis pidime ööbima minu isa juures, kes aga elab umbes sealkandis, kus presidentki, mis tähendas 20kilomeetrist sõitu edasi-tagasi Viljandi vahet.
Aga sellegipoolest ei kahetse, et seekord folki teistmoodi nautisin. Jah, tõsi, folki saab nautida eri viisidel. Üks variant on passida vabalaval, suhelda sõpradega, pidutseda tasuta kontsertite kõlas. Teine variant on osta päevapilet või pass ja joosta konsalt konsale, vahepeal siit-sealt õlut-sööki kaasa haarates. Või siis see meie praktiseeritud variant: vaadata kavast, mida näha tahame kindlasti, sinna kohale minna ja pärast käia saunas ja rääkida ajalooteemadel metsavaikuses, vahtides pea kohal tähti ja silitades kasse-koeri.
Eks järgmine aasta jälle teistmoodi. Aga seekord ei kahetse üldse. Olime oma pisikese seltskonnaga (kolm on juba seltskond!), seiklesime superkontsertidel ja hiljem võtsime aja maha ja pidasime videvikku.
Esimesel päeval ehk reedel käisime kõigepealt isa juures ja tee peal muidugi jäime jalgu presidendiprouale, kes tulede vilkudes saateautoga koju kihutas. Siis jäime jalgu suurele hoovihmale ja mõtlesime selle lõpu ära oodata, kuid täpselt Viljandisse saabudes jäime sealgi saju kätte. Kuid pole hullu! Selleks ju vihmakeebid ongi ja igal folgil tuleb ikka märjakssaamise võimalusega arvestada.
Folgilised kogunevad Paabeli kontsertile.
Folgi stiilinäide. Kummaritega tuleb tulla! Või…
…või plätadega ja need hüppamise ja kargamise ajaks jalast võtta ja hunnikusse laduda.
Paabeli kontsert oli ülikõva. Need vennad (ja õed) suudavad pillidest ikka uskumatuid lugusid välja võluda. Hiljem kuulsin (pole kinnitatud informatsioon), et üks nende bändi liige olla kaks päeva enne folki ränka autoõnnetusse sattunud ja lebas hetkel haiglas. Siis olla keegi kätte võtnud ja nende repertuaari kahe päevaga selgeks õppinud, et seda folgil esitleda.
Seda tütarlast uhke seelikuga nägime kõikidel päevadel ringi sahmimas, seelikuserv näpu vahel.
Ja õhtul ootas meid ees maiuspala – Svjata Vatra. Ooooooooooo… Mul lihtsalt ei ole sõnu. Kirsimägi oli küll seks ajaks juba tõeline porimülgas, kuid oooooooooo… SVJATA VATRA!!!
Vaatasin neid ja mõtlesin, et kuidas on ometi võimalik tromboonimängimine seksikaks teha, aga Ruslan seda oskas. Ja milline energia, milline jõud, milline… No mul pole sõnu lihtsalt. Kahjuks pidid nad pärast kontserti kohe bussi istuma ja Ukraina (vist) poole teele asuma, kuid see muidugi ei tähendanud, et lisalugusid ei saaks. Ikka sai, ikka huilati, ikka ei tahetudki neid ära lasta.
Teine päev algas varakult, sest magasime verandal, kuhu päike teatud hetkel sisse hakkas lõõskama. Mis tähendas, et paha polnudki alkoholist – kuigi eelmisel õhtul istusime koju jõudes veel veerand neljani köögilaua ääres ja panime maailmaasju paika – vaid magamatusest ja sellest ilgest palavusest.
Mis muidugi ei takistanud vihmal meid kell pool 2 Viljandisse jõudes rämedalt üle valamast, kuid kella kaheks, kui lavale asus Lendav Kotkas oma tütrega, jäi vihm järgi ja päike hakkas taas lagipähe lõõskama. See koos metsiku rahvamassiga, kes end Kultrahoovi ära üritas mahutada ja magamatusega lõi mul korraks praktiliselt pildi eest, nii et Lendava Kotka hüpnootilised rütmid ja joigumise kuulasin ma ära Kultrahoovi kõrval autos vedeledes, kuni maailm enam ringi ei käinud.
Mis oli veel huvitav – kui palju oli rasedaid naisi ja titadega vanemaid! Ja mis polnud enam niivõrd huvitav kui häiriv – kui SUURED on tänapäeva kärud. Eks ma kunagi ema olles räägin ilmselt hoopis teist juttu, aga praegu häiris küll väga, kui ma, maailm jalge all kõikumas, palavast rahvamassist välja üritasin trügida ja Lexuse-mõõtu vankrid mul igatpidi tee ära blokeerisid.
Teisalt on muidugi super, et käiakse peredega ja mul tõesti pole nende vastu midagi. Hästi numpsid olid titade kõrvaklapid, mis neile pähe olid torgatud, et kontsertite kõva muusika õrnale kõrvale liiga ei teeks. Nii peabki!
Ja siis oligi kell neli – aeg, mida ma olin oodanud oo kui kaua. Sest sel hetkel hakkas Saku telgis esinema Nikns Suns. Muidugi eelnes sellele sõbra V. kontsertile moosimine eelmine päev.
“Usu mind, sa ei kahetse sentigi sellest piletirahast. Nikns Sunsi sa lihtsalt pead kuulma ja nägema!”
“Ahah. No eks lähme siis.”
“Jah! Lähme!”
“Aa, näed, seal kõnnib mu lapsepõlvesõber…”
“Hmm? Ma just nägin, et Nikns Sunsi kidramees hoopis läks…”
“Oot NÄITA MULLE SEDA KAVA!”
Ja tuligi välja, et kes ühe lavajumal, see teise lapsepõlvesõber. Ja siis muidugi polnud küsimustki, kas Niknsile pilet osta.
Enne kontserti vahetas sõber Priiduga veel paar sõna ja tuli välja, et ta enam bändis kitra ei mängigi. “Mu hääl on lihtsalt niivõrd kaunis, et seda ei saa vaka all hoida!” viskas Priit muiates, must Nikns Sunsi kirjaga särk seljas, mis, muide, hiljem oli nii läbimärg, et läikis vastu.
Ja siis nad läksid. Rahvas rõkkas ja karjus. Minge kuulake ka nende lugusid Myspace’ist. Aga muidugi laval näha neid on ikka hoopis teine tera. Milline jõud ja energia peitub ka nendes! Priit kargas ja hüppas ikka täie raha eest, teenis auga välja oma lauljanimetuse. Ragnar, see nende põhilaulja, oli natuke tagasihoidlikum, kuid rokkis temagi. Ja muidugi, ma pean nõustuma, et maailma kauneim torupilliballaad on “Hittlugu”, mida meiegi autos enne ja pärast sadu kordi kuulasime.
Häid pilte ma neist ei saanud. Esiteks sellepärast, et mul on seebikarp ja teiseks sellepärast, et ma oma vigasteparaadiga istusin siiski pingi pääl ja väga lähedale ei läinud.
Aga siin nende ametlik muusikavideo, kõigile nautimiseks.
Ja pärast Niknsit olin ma nii TÄIS kõike seda positiivset, mida Folk sulle pakub, kui teda õigesti tarbida, et naeratasin totralt veel tänaseni välja. Raudselt on tegu ühe parima folgiga läbi aegade ja ma üldse ei loegi seda ühte korda, kui ma ainult vabalaval passisin ja end täis jõin. Sest see polnd folk tookord, see oli prjääsnik. See oli folk, õigemini, FOLK.
Aitäh, Viljandi Pärimusmuusikafestivali korraldajad ja aitäh, esinejad, et te ikka tahate jätkuvalt edasi rokkida ja toota sellist head muusikat, mis täidab terve hinge, paneb südame põksuma ja ei kaogi südamest kunagi ära.
Viimasel ajal on kõik kuidagi negatiivne. Juhtuvad igast jamad ja tundub, et ma olen eriline sitamagnet olnud lähiaegadel.
Niisiis otsustasin ma, et lasen endale lähedale ainult positiivsust. Positiivseid inimesi, positiivseid uudiseid jne. Et äkki lõpuks hakkavad siis head asjad juhtuma, kui ma sunnin!
(See muuseas võib tähendada blogipausi või kommentaaride kinni keeramist, sest tundub, et ma olen rahvavaenlane number 2 viimasel ajal – või siis lihtsalt ülitundlik. Ometi peaks mul ju selle aja peale juba suhteliselt paks nahk olema… Aga näed, pole. Ja see pole provokatsioon minu kallal norima hakkamiseks, palun.)
Üldiselt oli kehv päev. Algas kuumarabandusega, jätkus Tallinna-bussis külmast lõdisemisega, lõppes Tartu liikluses nohu ja värinatega. Ja ma muretsen Air France’i pärast, tõsiselt kohe. Kuidagi nii hinge läks see katastroof. Musja lendab homme Itaaliast tagasi, nii et nüüd ma olen topeltmures.
Ja just siis, kui mul hakkas usk inimestesse kaduma, sattusin kokku paari toredaga. Kõigepealt oli Tartu tagasi sõites mul superhüpertore bussijuht, pole elun säärast kohanud. Pakkus kommi, naeratas, ajas juttu ja viskas nalja. Kõigil reisijatel oli tuju kohe laes, mul kaasa arvatud. Istusin siis ja naeratasin omaette, kui ootamatult pakkus kõrvalistuja kommi. See on ka esmakordne, kes seda enne näinud on, et eestlane naabrile oma toidumoonast midagi annaks! Väga meeldiv oli.
Aga see ei kaalu ikkagi üles seda, et asjad üleüldiselt halvad on. Saastafoon on pidev ja piniseb kõrvus nagu see neetud uksekaardilugeja, mille vilinat pärast öö otsa kuulamist seda enam kõrvust ei saa. Sunnitud eraldatus inimestest ajab ka närvi veits, tahaks ka inimese kombel nädalavahetusteti puhata ja maal käia, näiteks.
Avastasin just, et meie kodukant suletakse sel nädalavahetusel autoliikluseks täielikult.
Kõigepealt on Võru tänavas mingid torutööd, mis vältavad 11. juunini sildi kohaselt. See tähendab, et kodutänavast ei saa enam otse linna poole pöörata, vaid tuleb võtta suund Aardla poole. Või siis teine variant (ja lühem ja soodsam jne) on sõita välja Tähe tänava poolsest otsast ja minna linna sedakaudu.
Ükskõik, kummalt poolt minna, tuleb hirmus ring sisse. Tähe tänava kaudu ühesuunaliste tänavate pärast ja Aardla (ja nt Raudtee tn kaudu) lihtsalt pika tee ja Riia tn suubumise pärast (mis jääb umbes 2 kilomeetri kaugusele õigest suunast).
Vähemalt käivad veel bussid õiget rada mööda. Ja mõned tropid, kes arvavad, et telliskivimärk on lastele ja nõrkadele ja “küll ma jõuan ära lipsata siit vahelt, äkki kedagi ei tule vastu”.
Nüüd pannakse nädalavahetuseks ka ainuke pääsemistee ehk Tähe tänav kinni tänu sellele va rattarallile. Ja praegu Tartu PMis olevat kaarti vaadates ei näe ma ühtegi teed, kuidas ma saaks näiteks tööle ilma linnale tiiru peale tegemata. Isegi bussiliiklus on selle järgi kahtlane.
Jah, tore, et nad hoiatavad, et kesklinnas on “liiklemine küllalt keeruline”. Huvitav, kui ma rattaga läheks, kas siis ka?
Pegens enivei. Rattaralli kestab vaid nädalavahetuse (jah, ma olen mõlemad päevad ja ööd tööl põmtslt), aga tänavaehitus jätkub lume tulekuni suure tõenäosusega. Ei, mul pole midagi ehituse vastu, kui nad midagi ka actually paremaks teeksid, nt need jubedad roopad Võru tänavas. Aga nad teevad ainult auke ja lapivad need täpselt samamoodi kinni, roopaid tasandamata.
Ah, mis mina ikka tean. Liigelda tasub jala või üldse mitte. (Kui ainult see neetud töökoht nii kaugel poleks…)
PS. Mental on täitsa hea. Natuke nagu House, aga heas mõttes. Ja Glee on kah tore, vahelduseks midagi positiivset. Ehk ei tulegi see suvine telehooaeg nii nukker.
@kixs tuletas Twitteris meelde ühe tõsiasja, mille ma olin juba ära unustanud. Mõned aastad tagasi, kui ma veel normaalset tööd tegin, üritasin kirjutada lugu, mis oli seotud tanklatega. Asja uurides jäi silma huvitav tõsiasi, miska ma küsin: miks ei ole tanklatel (TANKLATEL!!!) bensiinihindasid kodulehtedel üleval? Miks neil üldse siis kodulehed on?!
Ma saan aru, et pidevalt on vaja hindasid tõsta (ja vahel harval korral ka langetada), aga nii raske see kodulehe uuendamine ka pole, et tanklad (TANKLAD!!!) võiksid sellise olulise info oma kodulehtedelt välja jätta.
Ainuke, kellel on normaalne kodukas ses osas, on Lukoil. Ülejäänutele peaks jälle avalikud kirjad kirjutama, mis?
Ma just lugesin ühest share’itud blogist, et Jaapanis armastatakse yaebat ehk siis natuke vildakaid hambaid. Mis paneb mu mõtlema, et peaks selle oma ühe vildaka hamba pärast äkki sinna kolima. Kuigi, B. on mulle alati väitnud, et see ongi cute ja isikupärane. Saa sa nüüd siis aru.
Mul muidugi päris nii pole nagu pildil, aga üks hammas on vildakas küll. Ma ise näen seda kõigil piltidel, mis minust tehakse, ka nendel, kus mul suu kinni on. Aga sõbrad väidavad, et nad ei pane tähelegi. Jällegi, saa sa nüüd siis aru.
Aga igal juhul meeldib mulle isikupärane naeratus rohkem kui meeriklaste üleni sirge pärlirida. See on tõesti kriipi.
Ning teisalt ei tasu unustada, et Jaapan on… Jaapan.
Vedelesime Musjaga voodis, kell oli mingi 9 või nii. Väljas hakkas juba pimedaks minema, tubades valitses selline kõhe hämarus, mis videvikus on. Järsku kuuleme – teisest toas kostab mingi hirmus pragin ja mürin. Minu esimene mõte: poltergeist! Musja esimene mõte: keegi kasutab kuskil mingit puuri.
Mina: “Ei! See tuleb MEIE korterist!”
Ja siis lõi ilge kõmakaga korgid läbi. Läksime uurima, mul ehmatusest kõht praktiliselt lahti ja jalad all värisevad. Ning mis selgus?
Pussakas, vana kurat, oli kusenud TÄPSELT selle pikendusjuhtme peale, kuhu oli ühendatud WIFI-ruuter, telekas ja muu taoline. Ilmselt oli ta roninud kenasti selle korvi peale, milles juhtmed on, ning lasknud põie vabaks ning kusel mõnuga voolata.
Ime, et ellu jäi.
Minul muidugi närvišokk ja viha pärast silme eest must. Õnneks jäi kõik terveks peale õnnetu pikendusjuhtme. Pussakas sai koslepi, kuigi ega ta vist eriti aru ei saanud, mille pärast täpselt.
Täitsa pekis ikka. Kassiomanikud, kas te oskaksite jagada nõu, mida teha, et selle rändom kusemise vastu võidelda? Vahet pole, kas liiv on värskelt vahetatud või mitte – ta ikka otsib kohti, kuhu pissida. Eriti meeldivad talle igasugused kastid ja karbid ja kotid.
Õnneks saime lahti voodisse kusemisest, aga ei teagi, mis nüüd teha. Arstid küll ütlesid, et äkki munade mahavõtmine aitab, aga tuhkagi. Peaks vist talle eraldi liivakasti muretsema?
Dudes. DUDES! Me käisime kinos. Me käisime vaatamas seda ammu oodatud, ammu igatsetud Tarantino uut filmi “Inglorious Basterds” ehk eesti keeli “Vääritud tõprad”.
