Tag Archives: random

Vincent

Argielu, Kooskasvamine 1 Reply
image

Vincent

Mila joonistab aknalaual oma uhiuute vesivärvidega.

Mina: “Kas sa tahad ehk tuppa laua taha värvima tulla? Või äkki pissile?”
Mila üllatab: “Ei taha!”
Ruumi: “No ära sega teda, kas sa ei näe, et ta maalib natüürmorti aknast. Mis, sa läheks Vincent Van Gogh’ juurde ka niimoodi või: “Vincent, pissile!” Ja Vincent siis vastaks, et ei tahaaaa…”

Mille peale mul meenus, et Dr Who osa pealkirjaga “Vincent” oli üle prahi ja Ruumi pidi põgenema, et ta ei peaks jälle lõputult mu Doktori-ränti kuulama.

Mila joonistas rahulikult edasi.

kuidas eestlased ei oska tühja passida

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 8 Replies

IMG_20130804_222329

Viini taevas ja kaks ülipügatud soengutega põõsatutti

Rääkisime täna sõbrannadega sellest, kuidas eestlased ei oska absoluutselt suve nautida. Meil siin maja ümber pole ka muud terve suvi käinud, kui hommikust õhtuni käib üks rohimine, niitmine, saagimine, putitamine. Eks muidugi, kui sul juba peenrad on, siis tuleb neid ka korras hoida, aga näiteks mulle meeldib minu (pilkude eest varjus) aianurgake, kus pole vaat et kuu ja peale keegi muru niitnud. Ja teate, rohi pole sugugi põlvini! Hämmastav, kes oleks arvanud, et ma EI elagi heinamaal!

Ma ei mäleta, kelle koduteemalist lugu ma lugesin, aga mulle nii väga meeldis, kuidas selle kangelanna rääkis oma aiast. Kuidas talle meeldib, kui see vabalt kasvab, kuidas mõnes kohas moodustab hein lilledega maagilisi kooslusi ja kuidas on selline natuke võlutud muinasjutuaia tunne. Siis sain aru, et ma olen täpselt samast puust tehtud. Muidugi meeldivad mulle kaunilt hooldatud aiad, pügatud põõsad ja sümmeetrilised lillepeenrad ka. Aga MIND võiks kodus ümbritseda selline natuke loominguline loomulik loodusesegadus. Näiteks piparmünt kasvabki mul keset muru täiesti lambikohas (sest seal oli eelmisel aastal maitsetaimepeenar, aga sel aastal enam ei viitsinud).  Kuidagi nii mõnus ja lõõgastav on.

Katkend ühest postitusest, mis mulle minu enda lapsepõlve elavalt meelde tõi:

Lapsena maal kah – kui juhtus ilus ilm tulema, siis kõlas vile ja poshlii, kes kuhu! Kas siis kummuli kartulivagude vahele või palun väga – peedipeenrale! Või niisama silmad punnis, aiakäruga ühest krundiotsast teise kihutama – sõjakisa huulil! Või siis mingid talgud. Hullumeelne pilk peas, vaja järsku mingi pihlakas kõige juurtega maast lahti kiskuda! “Eieiei, mitte sinna, ära topi seda siia, siia tulevad pesud kuivama, KUHU SA RONID??? – seal varjab ju päikese ära, kus on saag, kus on mootorsaag, ma küsin, ah Ülo polegi veel tagasi toonud? No pole hullu, siis kangutame hammastega.

Lapsena jälestasin ma nii väga, kuidas terve suvi möödus töötamise tähe all. Kõigepealt istusid nädalate kaupa vanaema HIIGLASLIKUS aias ja muudkui korjasid marju nagu mingi loll. Siis ronisid päevade kaupa redeliga kõik kirsipuud läbi, pang nööriga kaelas, ja korjasid herilastega võideldes kirsse.

Sügisepoole veetsid tuhandeid tunde aias ja korjasid õunu, sortides – mis läheb mahlaks, mis komposti, mis lauale söömiseks. Ükskord, mäletan, püüdsime me õega isa üle kavaldada ja panime pangepõhjad kive täis ja siis õunad peale. Lapsearu – jajah, nagu oleks SEE oluline olnud, et panged on täis. Aed oli ju ikka õunu täis ja saadeti meid uuele tiirule, kiites: “Oi, näed, kui tublid. Töötate kiirelt!” Jah, et saaks VEEL rohkem tööd teha.

Kõige haigem asi oli muidugi siis, kui puud tulid. Senimaani vihkan ma seda talvepuudega majandamist (kuigi mulle meeldib kütta). Kõigepealt loopisid puud veoautokasti. Siis sõitsid sihtpunkti. Siis loopisid kastist maha. Ja siis tassisid kuuri. Sületäitekaupa, ikka edasi-tagasi. Pinnud, higi, vaik: täismäng, ühesõnaga.

Täiskasvanuna saad muidugi aru, et mingid tööd on hädavajalik ära teha. Ja ootad aega, mil kas saad piisavalt rikkaks, et palkad kellegi puid laduma või siis ootad, et keegi teine sinu eest selle rõveduse ära teeks. Õnneks pole Nõmmel ÜHTEGI marjapõõsast, no ja kuigi ma olen vist ainult viis korda sel suvel rohinud, on sellest piisavalt looderdatud, et konti pole murdma hakanud.

Sest mulle – hingelt täiesti laiskloomale – meeldib jõledalt suvel tühja passida. Täna käisin jälle Vabakanalis Nokalaata tegemas ja mõtlesin palavas bussis linna loksudes, et kurat, küll oleks mõnna, kui ei peaks ühe päeva mitte midagi tegema. Et saaks lihtsalt tühja passida ja et koguaeg ei oleks mingit andmist. Ses suhtes, ärge saage valesti aru: sotsiaalset elu on kõvasti olnud, kõik hängimised on olnud ülimõnnad. Aga tühjapassimist on lihtsalt liiga vähe olnud. Ja see on minu jaoks ka oluline osa tervest Eesti suvepuhkuse kontseptsioonist. Et on rändomhängi, tšilli ja grilli, minimaalselt tööd, keskmiselt nii Eestis kui mujal reisimist, merd, metsa ja randa, festivale ja konsasid… Aga et on ka seda tühjapassimist. Kui võid süüdimatult terve päeva kodus mitte midagi teha…

Nojah, aga selleks, et süüdimatult passida, peab enne kõik need tuhanded pisiasjad ära tegema. Ja siis juba ongi nädalavahetus läbi ja hakkab jälle töönädal ja reedeks on keel vestil, tahaks juba sõpradega hängida ja siis pressid kõik ülejäänud asjad laupäeva ja pühapäeva…

Ning pühapäeva õhtul avastad, et tühja polegi passinud.

Normaalne täiskasvanud inimese elu vist.

Aga kas ma olen ainus täiskasvanu, kes tahaks vahepeal lihtsalt laiselda? Mm, laisklemine. Mu lemmik.

lennujaamamõtted

Argielu 4 Replies

image

Istun lennujaamas. Tulin just Vabakanali stuudiost släšš Elveri oosõm vanalinnakorterist, kus sai natuke Nokalaata peetud (siin on saate link, kuulakem!). Leidsin pingi ja vaikse nurgakese, räägin #naistejuttudes naistega ja jõudsin järeldusele, et see nädal on üsna suurepärane olnud.

Palavus on muidugi leidnud oma tee, aga las see palavus olla. On ju tore vaadata, kuidas see nii palju inimesi mõõdutundetult õnnelikuks teeb (umbes nagu mind jõulud teevad). Taksojuht säras ja oleks vist roolis plaksutanudki: “Nii hjad sjuve pole ikka… Mai mjäletagi, millal viimati!”

Eile kohtusin buss number 33s Charles Bukowskiga, näiteks.

Ja ühe imetillukese siiliga enda hoovis.

Olen vestelnud magistrisse sisseastumise vestlustel, need on olnud ääretult toredad kogemused, kuigi teise eelistuse vestluse lõpuks teatati mulle: “Ma arvan, et meie teiega enam ei kohtu!”

Jäin ehmunult vait. Ee…?

“Aga te võite muidugi meie eriala aineid kõrvale võtta…”

WHAT DOES THAT EVEN MEAN?!

Et nad arvavad, et mind tahab mu esimene eelistus ja sinna ma ka saan? Või…

Eks siis, kui tulemused tulevad, saab teada.

//

Mu järgmine järjejutuidee (mis on, if i say so myself, täiega geniaalne ja ma EI SUUDA OODATA, et ma seda juba kirjutama saaks hakata) kiideti heaks, augustiks on juba orgunnitud üht, teist ja kolmandat tööd ja septembrikuus… on äkki kõik uus. Kes teab.

Ja “Ü nagu üksikema” järjejutt saab juulikuuga otsa, järgmisel nädalal kirjutan ma kuskil keset Euroopat selle viimase peatüki.

Vahel mõtlen kui tore oleks, kui saaks lihtsalt oma elule peatükke kirjutada. Teinekord nii väga tahaks. Aga siis juba vaatadki enda ümber ringi ja näed, et kõik kohad on inspiratsiooni täis, inspiratsioon lihtsalt vedeleb jalus, korja ainult üles ja anna talle vorm, et mõtled…

…kurat, see on ikka päris lahe, et elu JUHTUB. Sitta juhtub ka, muidugi. Aga häid asju nii palju rohkem. Ja sa kunagi ei tea, kust sul järgmine mõnus üllatus tulemas on.

Palju toredaid üllatusi, sõbrad! Ma lendan nüüd nädalaks puhkusele. Blogi seisma ei jää.

Vist.

Muah!

 

kommentaaridest

Inimesed ja inimeseks olemine 42 Replies

Mul oli selleks nädalaks nii palju coole postituseideid, aga ÜLDSE pole aega, õudukas. Ja lisaks kõigele sattusin ma eile õhtul kuidagi lugema oma sellenädalase Delfi kolumni kommentaare ja mul läks tuju nii ära, et ei ole enam peas ühtegi cooli ideed.

Internetti kirjutamisega on teadupoolest see värk, et idiootsete kommentaaridega tuleb arvestada. Eesti anonüümne kommentaarikultuur kiliseb, koliseb, lonkab ja möliseb ja sa kas õpid seda ignoreerima, õpid seda mitte südamesse võtma või õpid sõkaldest terad eemaldama. Kui ühtegi kolmest selgeks ei saa, siis pole internetti kirjutamine asi, mida sa kaua teha saaks – see sööb lihtsalt seest nii tühjaks.

Mina olen õppinud kommentaare ignoreerima. Kui Mallu Delfis oma beebiblogi hakkas pidama, luges ta alguses koguaeg kommentaare ja ma rääkisin talle pikalt iga kord, miks ta seda tegema ei peaks, ERITI kui ta seda kõike nii hinge võttis ja läbi elas. Nüüd ta vist neid enam väga ei loe ja on õppinud neid vähem südamesse võtma. Mina? Ma oleks pidanud jääma ignoreerimise juurde, sest mina võtan KA südamesse. Ja nüüd seekord lugesin ja nii õudselt kurb hakkas.

Ma ei saa hästi aru sellest, et inimesed võtavad oma päevast selle 15 minutit, et minu kirjapandut (millega nad ei nõustu ja mida nad idiootseks peavad) lugeda, siis võtavad paar sekundit, et endale “äge” alias välja mõelda ja siis veel mõne minuti, et mulle midagi VÄGA halba öelda. Lolliks sõimata, näiteks. Või siis täpsustada, kui VÄGA nad ikka lolle naisi vihkavad.

Mina võiks öelda, et ma vihkan ilgelt lolle kommentaare.

Pooled kommentaaridest just seda on, inimesed lihtsalt EI SAA aru absoluutselt, mida ma kirjutan, point läheb lennates kuskilt poole meetri kõrguselt peast üle. (Ja hakkavad mölisema, sest ma viitasin jutu sees tähtkujudele… Järelikult olen imbetsill ju! Või siis hakkavad kinni sellest, et ma kirjutasin, kuidas Mila sööb vokkrooga… SEST MILLINE EMA ANNAB OMA LAPSELE PRAETUD JUURIKAID LIHA JA NÄITEKS RIISIGA?! OLEKS ET KEEDAKSKI!!!) Teine pool kommentaatoritest saavad umbkaudu aru, mis mu tegelik point oli. Ja kuna nad sellega ei nõustu, siis arvavad, et on kuritegelik, et minusuguseid ammu juba seina äärde pandud pole, SEST MILLINE EMA EI SUNNI OMA LAST SÖÖMA?! Praegu hea rääkida, aga vaatame, kuidas su laps 15 aasta pärast kodutute supiköögi järjekorras seisab…

What nagu? Et kes naerab viimasena, naerab paremini?

Ma kohe nii väga tahaks näha seda inimest, kes tuleb kohtub Milaga, näeb kõrvalt, kuidas ma teda “kasvatan” (või siis tema kasvatamatust) ja siis õhtuks ütleb: “Jajah, väga tore. Kõik on väga tore. Aga ma loodan, et 15 aasta pärast on su laps kodutu narkomaan. Ja kohtume siis seal Koplis supiköögi juures? MA OLEN SEE, KES POLE KODUTU JA KES SU LAPSE ÜLE NAERAB. Head õhtut!”

Päriselt? Tõsiselt? Sellised inimesed on olemas?

Lugedes kommentaare, tundub tõesti nii.

Eile mõtlesin natuke selle kõige üle. Käin ringi ja mõtlen, et inimesed on ilusad ja head, vähemalt enamuses. Poes naeratavad, pangas jutustavad minuga, ainult vahepeal aeg-ajalt ähvardatakse päriselus näkku lastekaitsega ja õnneks ainult iga paari nädala tagant ähvardatakse kodutusega… Sellega ma olen juba harjunud – vähemalt enamuses tundusid ümbritsevad inimesed head.

Aga tuleb välja, et tegelikult on kõik kahenäolised? Mulle näkku naeratavad, selja taga aga ootavad õelalt irvitades, et mul läheks ikka nii sitalt kui võimalik? Ja kuna mu elu läheb üldiselt tõesti üsna sitalt, siis, ma eeldan, saate te minuvihkajad iga nädal kokku, kannate mu mitteedusammudest teineteisele ette, naerate veel ja siis lõpetate istungi paraadi ja ilutulestikuga?

Tore, kui mõnel nii palju aega ja energiat on. Ja tore, et mu sitastiminemised ja sitastitegemised teile nii palju rõõmu toovad. Keep on giving, guys!

elu ja muud

Argielu 26 Replies

Olen korraks kodus. Imelik on.

Peamiselt seetõttu, et… Hmm. Nojah. Peamiselt seetõttu, et ma olen nii palju ära olnud, ja homme lähen jälle. Või on see peamiselt seetõttu, et… Oot, siin on vist koht, kus tuleks teha announcement.

Sest mu elu on jõudnud punkti, kus mul on jälle korterinaaber. Millal see viimati oli? Kes see viimati oli? Maia? Maali? Maali vist.

Nojah.

Ühesõnaga, peale pikka surmaga võitlemist, sunnitud dieeti (loe: nälga), häda, risti ja viletsust ja sõprade seletamist, sain ma aru, et jah, tõesti. See miljoniruudune meganunnu Nõmme kodu on minu ja Milakese jaoks tõesti liiga suur. Mida me teeme nelja toaga, kui kaks oleks rohkem kui küll? Poolt- ja vastuargumente muidugi oli, peamiselt see, et on raske end sundida taas seisu, kus sa pead kellegi teisega, kes pole su suhe või laps, jagama igapäeva. Aga pooltargumente oli nii palju rohkem kui neid, mis vastu.

Seega nüüd on mul Ruumi. Sõnast roomie. Sõnast roommate.

Ma tunnen teda aastaid, me oleme ammu sõbrannad, aga blogis jääb ta Ruumiks, et kaitsta privaatsust ja nii.

Novot. See siis nüüd.

Tema saabumine tähendab ka seda, et kuniks mul pole terrassiust (kirjutan sellest eraldi peagi), pean ma loobuma oma lillelisest eraldi sissekäigust, nihutama köögis külmiku SELLE VÄRDJA RÕVEDA KORIDORIUKSE eest ära ja hakkama SELLE VÄRDJA RÕVEDA KORIDORIUKSE kaudu käima.

Ma vihkan seda ust kirglikult.

Aga sellest ka mõni järgmine kord.

Tegelikult tahtsin ma tulla ja kirjutada, kuidas ma tundsin täna, et pean võtma kandideerimisest pausi. Ma lihtsalt ei suuda enam. Töö otsimine on töö omaette. Sa kirjutad päevad läbi motivatsioonikirju, kaaskirju, elukirju, saadad need ära, istud ja ootad ning heal juhul pääsed vestlusele. Samal ajal rabad nagu napakas muud tööd teha, et nälga ei sureks, seepad siit ja sealt vanu tuttavaid, et kas kellelgi pole minusugusele inimesele mõnd sellist otsa pakkuda, mida tõesti teha tahaks…

…ja sured.

Ootad ja sured. Seepad ja sured. Kirjutad ja sured.

Ja siis tulevad need kirjad, kus sulle öeldakse,et sa olid megakõva. Tõesti, suurepärane kandidaat. Aga, kahjuks… Mitte piisavalt suurepärane. Kuid: “Me oleme kindlad, et teie CV juures pole töö leidmine mingi probleem…”

Jajah. Tõesti pole. Miks muidu ma seda viimased n+1 aastat otsin.

Ausalt, mul on tunne, et ma otsin tööd rohkem kui seda päriselt teha saan. Kaua oma elust ma “vabakutseline” nüüd olnud olengi?

Sitaks ikka.

See on nii kohutavalt väsitav.

Kolm päeva tagasi ma näiteks paningi kinni ühe paljulubava töökuulutuse, mis tol päeval aegus, sest… Ma ei suutnud enam. Ma kandideerisin samasse kohta (küll teisele kohale) alles pool aastat tagasi.

PIINLIK ON.

Ja ma olen nii väsinud.

Tobe ja naeruväärne on kurta ju ka, sest mu eriala ja muud tööalased suhted lubavad siiski mul sellist “rantjee-elu” elada. Istun kodus ja muudkui kirjutan. Isegi ilukirjandust. Ja saan makstud. Imeline ju!

Aga seda, kui väga ma igatsen oma ellu vähemalt mingitki stabiilsust, on raske kirjeldada. No mingitki stabiilsust lisaks sellele, et kõik päevad algavad kell 8-9 ja elu keerleb ainult lapse magamise ja tema magama sundimise ümber (ka sellest mõni teine kord). Või sellist stabiilsust, kus mul oleks ka puhkused ja nädalavahetused. Raha, mis laekub kindlal kuupäeval kindlas summas. Et ma tean, millal arved makstud saavad. Et oleks valge inimese elu noh.

Nõu ofens, muidugi.

Et siis ikka teeks end OÜks või FIEks? Kas see aitaks? Kas mul siis oleks nagu päriselu? Ajaks äri ja muudaks selle, mis ma teen, ka riigi silmis seaduslikuks? See tähendab, maksud on mul ju makstud, haigekassa on olemas, AGA IKKAGI.

Ja ma olen liiga kurnatud, et isegi seda kõike läbi mõelda. Et mis siit edasi ma peaks tegema, kui on ilmselge, et mind pole kuskil vaja, mu oskused on kasutud ja/või mu nõudmised liiga partikulaarsed, et mind päriselt keegi tööle tahaks. Kuhu ma siit lähen? Loon ise endale töö, mida tahan teha? Kandideerin edasi ja käin, nagu mingi loll, aina vestlustel, jõudes ringiga tagasi samade firmade juurde, kust ma alustasin?

Või lihtsalt… Koliks ära? Praegu veel saab, praegu veel on laps lasteaiatu ja koolitu. Pere koondub niigi kõik kohe jälle sünnitava õe ümber, või siis koonduvad nad sinna, kus on nende elu… Ja nende elu on mujal, mitte Põhja-Eestis. Läheks ja alustaks uuesti, alustaks suvalt, lambist, toetades end sellesama kodustöötamisega, mida ma niigi teen..?

Mida siis? Kuhu siis?

Ainus, millega ma end lohutan, on see, et ju ma pole seetõttu veel midagi saanud, pole mind keegi tahtnud, et ma pole lihtsalt õige asja otsa veel komistanud. Et kuskil on see asi, mis on MINU. Minu karjäär, minu tulevik, minu SEE ASI, mida ma tahan teda särasilmil ja kus on kõiki minu oskusi ja teadmisi vaja.

Aga ma ei tea, kust ma SELLE ASJA otsimist jätkama peaks…

suve-eelne kaleidoskoop

Inimesed ja inimeseks olemine 8 Replies

See ei ole päris postitus, sest mu aju jooksis kokku, veel on lõpetada kaks artiklit ja siis kauaoodatud auhind: pikk nädalavahetus Saarlandis. Ehk pikemgi.

Siin on rändom-hetked möödunud nädalatest, mis seda suve-eelset aega anno 2013 meenutama jäävad.

Juhuslikult avastatud maailma kõige kriipim icebreaker: kui sa oleksid sarimõrvar, kuidas sa tapaks? Seda sünnipäeval n+1 inimese käest küsides saab vastuseks kohati väga veidraid asju. (Ja kahtluse, et mõni võibki olla sarimõrvar, aga noh, kapis.)

*

Üks varahommik Punaste Seintega Toas, kus mu kõrval istus nii lõppilus tüdruk, et ma hakkasin mõtlema selle üle, kust ilu tuleb. Ja kas ta üldse kuhugi läheb. Ma olen näinud ja näen ilmselt edaspidigi enda ümber nii palju ilusaid inimesi (ka neid, kelle kohta paljud ‘kole’ ütleksid), et äkki on asi minu silmanägemises?

*

Seisame ja räägime hirmvana naabritädiga juttu. Maast ja ilmast, lilledest ja lastest, ummistunud rennidest ja liivakookidest.
“Ma võtan selle rennide puhastamise ette, kui tagasi olen,” arutlen murelikult, silmitsedes sodi täis räästast.
“Oi, see oleks küll tore! Mõtlesin, et teen ise, aga, tead… tasakaaluhäired on tekkinud…”

*

Ükskord istume trepil ja vaatame, kuidas Pussakas toob uhkelt hiire. Mäng, jaht, mäng, jaht.
Järgmisel päeval oli trepile asetatud musträstas.

*

Harjutan töövestlusele sõites sõna Einchhörnchen hääldamist. See on mu uus ja mitte väga huvitav eraprojekt, kui ma ei suuda oma aju välja lülitada ja mõtted ajavad hulluks. Ühtäkki silman bussiaknast oravat.

Ma usun, et oravad toovad õnne.

*

Talv sai vist lõplikult läbi, taban peast läbi jooksva mõtte, aga rohkem sellele aega mõelda pole. Seisan Linnahalli katusel ja vaatan päikesetõusu. Teen pildi, mis saab hiljem blogipäiseks.

To where I was going, I didn’t need words.

*

Siis see pärastlõuna, kui me istusime basseiniveerel, mille ma ennist minestuse äärele end viies täis olin puhunud. Järasime kuivatatud särge ja rüüpasime õlut peale, kuidagi väga mõnus oli.

Hiljem istusime (juba teise meiega) kantooras ja kuulasime James Blunti ja mulle tundus, et ma olen sattunud multikasse.

*

Poseerin järjekordse eksperimendiloo tarbeks fotograaf Kalevile.
“Tee seksikiisu naeratust nüüd!” käsib ta. Purskun naerma.
“Mu seksikas pole väga seksikas,” möönan.

Hiljem ütleb Kalev, et kui need fotod ilmuvad, siis saab mul meestega raske olema.

Mis ta täpselt mõtles, ei teagi.

*

See hetk Ssiki ja Priidu pulmast, kui ma seisan saalilävel ja vaatan, kuidas mu kõige vanemad ja püsivaimad sõbrad tantsivad. Kõik olid seal, Tannust alates ja… ma ei teagi, kellega lõpetades. Ma vaatan neid ja nad on kõik NII ÕNNELIKUD, lihtsalt, kutid tantsimas oma sõbra pulmas, et kuskil kopsude lähedal hakkab pitsitama.

Tükk aega pole kellegi teiste õnne vaadates ise nii ehedat rõõmu tundnud. Lihtsalt rõõmu, sest teistel on nii hea olla.

*

Ootame bussi. Karmihääleline tädi, kes ennist oma meeskaaslasega millegi üle häälekalt vaidles, vaikib ühtäkki, otsib midagi oma kotist ja ulatab Milale kaks piibelehte.
“Aitäh!” ütleb Mila pärast lühikest mõtisklust.

Ja kuidagi ma tean, et see hetk on muutnud midagi maailmas paremaks. Lihtsalt sellega, et ta juhtus.

*

Või siis sel korral kui ma olin Indigo Stuudios iluprotseduuridel ja me muudkui naersime, ma isegi ei mäleta enam, mille üle. Ja jälle ma mõtlesin seda ilu-asja. Või pigem vist avastasin üllatusega, et ootamatult on taastunud võime pisiasjadest rõõmu tunda.

*

Aga oli ka… Nädal, mil ma olin kindel, et ma suren. Suren kindlasti, aga mitte piisavalt kiiresti. Õhtuti last magama pannes lämmatasid paanikahood, sest ma TUNDSIN, kuidas mu süda jättis lööke vahele. Kuidas rindkeres hakkas pistma iga kord, kui üks teatud teema üles tuli. Kuidas käed hakkasid kontrollimatult värisema, kui ma ühe konkreetse asjaga diilima pidin. Ma nutsin nii palju. Frustratsioonist, surmahirmust, igatsusest. Igatsusest, et ÜKSKORDKI jää murduks. Et miks on ometi niimoodi see minu ajukeemiake seatud, et need kukkumised on nii valusad, nii hävitavad.

Ja nagu iga kord, olin seegi kord kindel, et see jääbki nii. Surmani. Ja see pole, teadupoolest kaugel. Kuulsid? NOVOTT! EI SAANUDKI KUULDA! Sest see oli see vahelejäänud kuradi südamelöök.

“Kui keegi jagaks Hädaoru-missi tiitlit, sa saaksid selle,” arvas Naabrinaine selle peale. 

*

Õhtud, nagu see praegune. Istun pleedi mähituna võrkkiiges, mis pigem on ripptriipkiik, sest võrkkiiged, ma mäletan, olid need, millest sai alguse minu tselluliit kunagi omal ajal. (Ärge vaielge vastu, las ma usun seda.) Istun ja olen ja üldiselt on vaikne, täna on mingi hullus, sõidetakse, nii et aknad värisevad. “Pussa” hüppab krabinal müürile, “Muks” passib trepil tühja. Vahepeal hoian pead kuklas ja vaatan nende igivanade puude latvu.

Mul on kaks kodukuuske ja ma poleks eales arvanud, et ma võiks mõne konkreetse puu vastu sellist lembust tunda. Nad lembavad mind ilmselt vastu, sest kui kergelt sajab, saab ikka üsna mõnusalt kiiges vedeleda.

*

Tõuseme Taagepera lossi torni, ma murran väga valusalt küüne, aga kogu varahommikune Lõuna-Eesti laiutab jalge ees.

*

Alati saatmas see näriv tunne, et miski on pöördumatult läbi saanud. Ja see on ometigi hea, ma olen seda kaua oodanud. Selle pööripäevaga muutub, ma tunnen. Mis, ei tea. Või noh, üht-teist tean ka. Aga see pole see, veel… Miski on juhtumas.

Aga võib-olla on see mu jukerdav süda, kes teab.

Ilusat pööripäeva, sõbrad. Uuel nädalal kohtume!

Tänased lisandused

Argielu 6 Replies

image

Naabrite ja enda suureks rõõmuks on mul nüüd lõpuks kaunis ukseesine.

image

Uus katse saabastesse istutamisega. Eelmisel aastal proovisin sõdurisaabastesse, aga nagu õhtusöögisaade karmilt demonstreeris, surid mu lobeeliad seal täiesti surnuks. Nüüd proovin mahakantud kummarites lilli suve lõpuni elus hoida.

Muudes uudistes: Mila tutvus tuhkruga nimega Miilo.