Tag Archives: random

tehnikaimed

Argielu Leave a reply

Minu armas nunnu Lenovo täb seisis mõni päev kasutamata ja kustus ära. Üritasin teda siin nüüd elustada, krt laeb ja laeb, mingi pool tundi juba, pilti ette ei võta.

Lõpuks võtab, aga ütleb huvitava veateate: “Built-in battery not detected.”

“Ahhaa,” teatab Lemmik kõrvalt teadjalt. “Keegi on ära võtnud!”

Elu on huumor, ma ütlen teile.

Edit: Ja ma arvan, et ma tean, kes mu tahvli aku ära võttis! Ilmselt sama õel inimene, kes mu sünnipäevatordilt pardikese varastas ja nüüd seda 3000eurose lunarahanõude eest pantvangis hoiab! BASTARDOS!

651925521340975341_1079370657_mrduckhostage_a47cf1226641f5a2f7f0aee10c083035

hetki igapäevast

Argielu 3 kommentaari

Selg valutas ja lihtsalt PIDIN heitma köögipõrandale pikal. Mm, köögipõrandal lebamine.

Lemmik loeb laua ääres ajalehte, tõstab siis pilgu.

“Whacha doin?”
“Laying on the kitchen floor.”
“No sellest ma saan aru jah, aga ma ei saa hästi aru, mingit seksivärki ju pole käimas parasjagu.”
“Mis seksivärki? Sa pole varem köögipõrandal lebanud lihtsalt või?”
“Einoh, olen ikka, aga siis on see alati kuidagi seksiga seotud… või väga suure hulga alkoholiga.”
“Nojah, vot, mina leban niisama. Pole ei seksi ega alkoholi.”
“No seda ma imestangi.”
“What can I say. I’m an enigma wrapped in a mystery… covered with layers of secrets… on a kitchen floor.”

hurjuhh

Argielu, Kooskasvamine, Läbi fotosilma 17 kommentaari

Täna oli esimene täislaks logistikapäev.

Nimelt on meie uus kodu linnast sutike väljas. Uusi ja paremini töötavaid hoiusüsteeme pole ma veel suutnud välja mõelda, aga eks nüüd hakkavad tõsisemad lasteaiaotsingud pihta, mis natukenegi elu lihtsamaks teeksid. Sest täna oli asi paras eneseületus.

(Ütlen kohe ära, et ma üritan mitte vinguda, sest tegelikult on kõik fantastiline ja Aafrikas lapsed nälgivad ja on sadu Eesti peresid-üksikemasid, kes elavad kordi ja kordi halvemini kui mina, eks. A no ikka, megatüütu oli tänane päev.)

Kõigepealt päeva kohustuslik arvutamisosa. Kui ma pean kooli jõudma kella 17ks, siis tähendab, et Mila peab Mustamäele hoidja juurde jõudma 16-1615. Mis tähendab, et Nõmmele peaks jõudma hiljemalt kell 16.

Rong sõidab Nõmmele sutt üle poole tunni. Aga! Kas läheb ka mõni rong sobival ajal? Üldiselt käivad nad kord tunnis ja vahel ka harvem, kõige kriitilisem hetk on lõuna paiku, mis hakkab päevaseid loenguid segama, ennustan. Või noh, siis tuleb muud skeemid välja mõelda.

Aga täna oli siis nii. Kodust pidime väljuma 1440 ja mitte sekunditki hiljem. Rongipeatus on küll kümne minuti tee kaugusel… kui minna üksinda. Lapsega – poole kauem VÄHEMALT. Kui ta on nõus terve tee kelgul istuma, siis 13-15 minutit. Aga ta üldiselt pole, sest ta tahab ju ka vahepeal kelku vedada või lund uudistada või üleüldse on tema jaoks kiirustamine kui kontseptsioon väga võõras.

Mila lõunauni on aga üldiselt 14-15. Mis tähendab, et ma pean hakkama teda hommikuti varem äratama (*oksendan endale suhu veits, VIHKAN hommikusi äratusi, ka teistele neid teha*) (aga no kui peab, siis peab). Täna ei viitsinud. Mõtlesin: let’s wing it. Et äkki juhtub ime ja magab sutike varem ka, nii et jõuaks rongile ja puha.

Läks ta jee kõik nii. No okei, inimene on piisavalt suur juba, et üks päev lõunauinakuta – peab vastu küll. Võib ju ka hiljem hoidja juures magada.

Siis kiirelt-kiirelt kõik vatid selga. Aeglaselt-aeglaselt trepist alla, sest iga naabri ukse taga tuleb ju rääkida, kes seal elab ja mis häält teeb alumise naabri koer ja nii edasi.

Siis talvetee. Siis rong. Mõningane rahuhetk.

talvetee

Siis Nõmme ja jooksuga bussi peale. Bussilt Szolnokis maha, läbi majadevahe hoidja juurde. Kallid-musid-paid. Uuesti trolli peale. Tund aega külmas trollis linna loksumist, vahepeal trammile ümber istudes.

Kool. Mm, mõnus kool. Vahepeal tšekkan rongiaegu – kurat. Kurat-kurat. Peab enne lõppu ära tulema, et jõuaks.

Tramm. Troll ja/või buss, aga täna olin selleks hetkeks juba nii läbi külmanud, et otsustasin pursuid mängida ja võtsin pärast trammi takso.

Laps riidesse, takso peale. Kelk! Et seda ei unusta.

Ja suures kiirustamises jõudsime Nõmmele 40 minutit enne rongi väljumist. Üleväsinud laps, kontideni külmanud ja surmani tüdinenud ema käe otsas. Egas midagi. Jalutasime megaaeglaselt Kiisumarketis, ostsime igast asju, mida vaja ja mis muidu lähevad alati “päriselt” poes käies meelest. Kott sai, nojah, raske.

Aega rongini? 20 minutit. Effing eff!

Tegime Sõõrikukohvikus ühed kakaod ja sõõrikud. Aega rongini? 10 minutit!

Need külmetasime perroonil ära, saateks tädikeste jutt sellest, kuidas tänapäeva lapsed on a) liiga paksult riides, b) ei peaks üldse sellise ilmaga õues olema. Ainult hülguremad veavad oma lapsi nii hilja sellise külmaga mööda ilma ringi!

Rong. Mõningane rahuhetk.

Ning lõpuks kojujalutamine lapsega, kes keeldus kelgust (aga nii oli ka poekotti lihtsam vedada). Jalutasime, nõudis, et ma laulaks. Ka kõige aeglasemad mutikesed, kes samas peatuses väljusid, olid meist umbes kilomeetriga ees. Nii kuradi külm! Ainult Milal paistis mõnus ja soe olevat.

Siis nõudis kelku. Ja kuna mu kindad on kadunud, siis tegin ma oma elu kiireima kelgukilomeetri vist, vahepeal käsi vahetades ja lõpuks ka Mila seljakotti tassides.

Aga see hetk, kus ma jõudsin pimedasse majade/pargi/metsavahesse, kuhu ei paista ükski neist mõningast tänavalambist, vaatasin ma hetkeks taevasse ja TÄHED PIMESTASID.

See peaaegu kaalus üles fakti, et ma olen nüüd veetnud kolm tundi teki all ja ikka veel värisen.

Homme lähen metsa, lasen maha mõne karu ja ehitan endale talvekombinesooni.

Pärast kooli muidugi. Kui mõni rong läheb.

Metsa siis.

Sinna, kus karusnahku leidub.

päkapikud

Argielu 1 Reply

Üks lahedamaid asju maailmas on vist kellelegi päkapikku mängida. Ainult et… Mila on veel natuke väike, et päkapikkude kontseptsioonist aru saada ning on üsna veendunud, et ju see mina olen, kes talle sussi sisse öösiti asju poetab. Mila kaheaastane tädipoeg on see-eest aga veendunud, et päkapikku mängib nende kass – sest miks muidu ta iga kord nii kahtlaselt seal sussi kõrval aknalaual istub? ÕIGLUSTATUD KAHTLUSED, ütleks ma.

Täna hommikul avastasin, et päkapikk oli Milale sussi sisse muidu väga kenas pakendis kommipaki pannud, ainult et poes suures tuhinas jäi märkamata, et tegu rummikommidega… Õnneks Mila väga ei pettunud, kui tal kommid söömata jäid. Endal oli lihtsalt ülifeil tunne. Superema! Aasta ema! Aasta põllumees ja aasta traktorist – kõik üheskoos ma olen!

KUS ON LASTEKAITSE SILMAD?!

Aga suur oli siis hoopis minu üllatus, kui mõni aeg hiljem Mila kuuse ümber siblides ja kitarri mängides (tal on see uus thing nüüd) kuskilt – ma ei pannud ka tähele, kust – kaks šokolaadi välja võlus. Kaks täiesti ausat šokolaadi, üks oli Bounty ja teine mingi see väiksem, jõuluvanapildiga.

“Kust sa need said?” uurisin, natuke murelikult. Sest, mis? Kas mul on mingi šokolaadi munev jõulupuu? Või olen ma ise lihtsalt totaalselt peast segi ja ei suuda enam meeles pidada, milliseid šokolaade ostan ja kuhu nad poetan?

Või on – OMG – tõesti mängus kasside karvased, kuid see-eest seda kahtlasemad käpad?!

“Päkapikk!” teatas Mila tähtsalt ning sõi mõlemast šokolaadist täpselt poole, andes ülejäänu lahkelt minule.

Mul ei ole isegi õrna aimugi, kust need šokolaadid majja said. Oli see Naabritüdruk, kes eile “kuuske imetlemas” käis? Ruumi, kes hetkel pole kuuske veel näinudki?

Paistab, et praegu tasub mul tõesti päkapikkude teooriat uskuda, sest alternatiiv on, et keegi käib minu selja taga mu elamises ringi ja… ee… poetab veidratesse kohtadesse šokolaadi.

Nojah, aga mures tasub ikka ju olla! Täna šokolaad, mis siis homme? Mandariinid? Kommikotid?

KINGITUSED?!

Kurat, need jõulud on ikka üks kahtlane värk, ma ütlen…

#throwbackthursday

Läbi fotosilma Leave a reply

jumping stones

Hiiumaal, 2008

Sellest reisist, kus ma käisin oma isa ja tema parima sõbraga, kus me peamiselt telkisime ja tšillisime-hängisime erinevates ägedates kohtades, on mul meeles siiski kõige paremini üks varahommik, kus ma ärkasin telgis nii vänge haisu peale, et tahtis silmanägemise ära võtta. Ma lihtsalt põgenesin telgist välja, käsikaudu kobades ja tee peal komistades.

Siit moraal: vahet pole, kui suur telk on. Keskealiste meestega reisides on alati parem omaette telgis ööbida, eriti kui eelmisel õhtul on suurem kogus liha ära grillitud.

igapäevaseid muresid

Argielu Leave a reply

Mina: “Kuule, kas sa oled veel kodus?”
Ruumi: “No mõni aeg olen veel, jah. Mis siis?”
Mina: “Ma käiks korra poes ära.”
Ruumi: “Aa, muidugi, mine-mine.”

Midagi ei juhtu.

Ruumi: “Aga no mine siis.”
Mina: “Nojah, aga… Ma ei viitsi ju.”
Ruumi (dramaatiliselt): “Ja kõik on koguaeg nii halvasti!”
Mina: “Jaa! Ja pood! See on NII KAUGEL.”
Ruumi: “Jah, mingi KAKS MINUTIT!”
Mina: “Ma tean!!! Kohutav!”
Ruumi: “Ja mis värk sellega on, et alati peab end riidesse panema, kui välja lähed?!”
Mina: “I know, right?! Värdjad!”
Ruumi: “Ja nibud ei või paista! What’s up with that?!”
Mina: “Maailm on hullumeelne.”

Tugitoolsilm ja teised

Argielu 7 kommentaari

Ma olen elu aeg olnud de jure prillikandja, de facto aga…

Oot, mul on palju parem avalause! Lubage, ma alustan uuesti.

Nagu te teate, olen ma ühest silmast praktiliselt pime.

(Noh? On ju parem? Ma ÜTLESIN.)

Ja kui ma ütlen “praktiliselt pime”, siis ma mõtlen +3,5 ja pööratud silinder – või midagi. Nimelt on meil isaliini pidi kaasa antud üks “vigursilm”, minul on selleks parem, õel vasak. Ma ausalt öeldes täpselt ei tea, mis mu silmas teistmoodi on, aga parandada seda ei saa – ma pole kohanud klaasi, millega ma selgelt näeks. Näen ainult natuke vähem uduselt.

Kui me olime lapsed, siis pidime me tundide kaupa istuma, tervel silmal lapp peal ja joonistama ajalehepealkirjade o-de ja a-de tühikuid täis. Vihkasin seda, sest ALATI avastasin lappi ära võttes, et see, kus mina arvasin, et on tühik, oli õigest tühikust ikka täiega möödas. Hmm, oodake, ma demonstreerin!

This is how accurate I am. Ma pean isegi õlale toetatavat relva “vale käega” laskma seetõttu. Sest ma NII SAGELI lasen relvadest.

Aga, tuleb välja, et midagi oli sellest kasu ikka ka. Nägema ei hakanud (nagu näha) (pun NOT intended), küll aga ei vaata me kumbki õega seetõttu kõõrdi, sest treenisime nii silmalihaseid. Tuleb välja, et lisaks kõigile muule lihastele peab ka neid treenima – kui su silm otsustab, et ta ei viitsi jännata, viskub tugitooli ja jääb sinna terveks eluks lösutama, lastes teisel silmal kogu töö ära teha. Ilmselt joob õlut ja vahib telekat, kuni vasak silm muudkui rassib.

Kui ma oleks oma vasak silm, annaks ma ammu lahutuse sisse ja koliks kuhugi, kus minu vaeva HINNATAKSE.

Terve noorusaja kandsin kohutavaid plussprille, kus üks klaas oli nagu pudelipõhi ja kõik tegid mu üle nalja – viimati kommenteeriti mu suursilma ja prille, kui ma olin vist 16. Mingi suvaline kutt tänaval. No küll oli tore nii üles kasvada.

Seega viilisin ma prillide kandmisest kuni üks arst leidis, et mind pole mõtet selle “õige” megaplussklaasiga piinata, piisab kui toetada nägevat silma. Nii et nüüd on mul prillid, kus mõlemad klaasid on +0,5 ja nad on fantastilised! Mõlemad silmad on ühesuurused!

No ühesõnaga, sellised lood mu silmaga. Vaatan ainult ühega, ruumitaju vahel on natuke kehv (eriti külgboksi tehes), aga kuna ma pole iial mõlema silmaga näinud, ei oska ma sellest puudust tunda. Mu õde aga otsustas mõned aastad tagasi, et ta tahaks ikkagi teada, what’s all the rage about seeing with TWO eyes. Käis laseroperatsioonide kohta uurimas, mitu korda uuriti teda isegi. Alguses öeldi, et saab küll, miks ei saa! Siis aga leiti, et ikka ei saa. See va silinder või mis ta on. Seda laseriga juba ei pööra.

Kui õde sellega tegeles, kaalusin ka mina tõsiselt… ja siis friikisin auti. Saate aru, mis see tähendaks? Mu AJU peaks end täiesti ümberlülitama, mis tähendab umbes kahenädalast perioodi, kus… Ma ei teagi, mis siis on? Nagu pidev happetripp? Igal juhul tundus see õudne! Õudsem kui mõte sellest, et keegi mu silma laseri suunab. See pole enda aju trikkide kõrval miskit! Ja kõik mu sõbrad, kes laseriga on silmi korrigeerinud, on öelnud, et see pole üldse õudne.

Nojah, nad ei pidanud ju OMA AJU kartma.

Aga kõige tagatipuks on mul tunne, et mulle on väike miinus tekkinud… Mis nüüd saab? Prillid kaela, teised ette – nagu vanasti vanatädil oli? Või need prillid, kus allääres on väike sõõr plussi lugemiseks? GAAAAAH! Õudne!

Nii et äkki peaks uurima, kas miinuse saaks laseriga kõrvaldada? Isegi, kui mu silmad on siuksed vigureid täis? Teeks kena žesti vasakule silmale, näitaks, et ma ikka hindan ta vaeva? Äkki siis veel ei paki asju ja ei jäta mind maha?

Sest kui ta mu maha jätab, jääb mulle ainult tugitoolisilm. No tänan väga.

Hiljem: uurisin veits ja sain teada, et siuke asi pole füüsiliselt võimalik, et oleks korraga miinus ja pluss. A mis värk siis muidu nende sõõrikutega prillidega oli? Ja sellega, et osad prillid on vanuritel “lugemisprillid”? Keegi seletaks ehk?

see postitus on number 6272

Argielu 4 kommentaari

Ülikooli esimesel kursusel saime me paari kursakaga koos tööotsa ja hakkasime toimetama üle-tartulist noortelehte Ämblik. Mina kandsin seal tegevtoimetaja, keeletoimetaja, reporter, fotograaf, kujundaja ja küljendaja rolle. Ma mäletan, kuidas ühel õhtul enne trükkiminekut istusin ma kursaõe Tiinaga ja panin lehte kokku. Ahjaa, see oli ka veel osaliselt vist venekeelne (või oli eraldi venekeelne variant? vot enam ei mäleta), Moskvast pärit Tiina toimetas küljel venekeelset teksti.

See oli vist üks esimesi kordi, kui ma sain aimu, mida tähendab tööstress. Siuke päris tõeline tööstress mu oma valitud erialal. Kell muudkui tiksus, ma käisin vist iga kümne minuti tagant rõdul suitsu kimumas ja mingil hetkel tuli sein ette. Enam ei jõua. No ei suuda enam. Mitte sendieestki ei jõua enam. Vead tulevad sisse, silm ei seleta – kõik.

Ja ma mäletan nii hästi, kuidas Tiina vaatas mulle otsa ja ütles naeratades: “Kui ei jõua, siis ei tee.”

Ma ei saanud temast aru. Mismõttes: ei tee!? Sellist varianti pole, et ei tee! PEAB JU TEGEMA!

“Sa saad teha täpselt nii palju kui jõuad ja rohkem ei saagi keegi sinult nõuda,” ütles ta rahulikult. Ma vahtisin talle ilmselt ammulisui otsa.

 

mind. blown.

Ja selleks õhtuks me panimegi pillid kokku, tulime pühapäeva hommikul tagasi ja lõpetasime vist tunni ajaga värske peaga kõik, mis teha oli vaja.

Neid Tiina öeldud tarku sõnu meenutan ma endale senimaani. Sel nädalal on olnud peas mingi jooksev stampmõte, mida ma ei saa peast välja ja mis keerleb edasi-tagasi ja ringiratast: “Stressitase on üle mõistuse, stressitase on üle mõistuse…”

Istusin eile (võimalik, et viimast korda sel aastal) võrkkiiges, suitsetasin ja rüüpasime Ruumiga jäkut. Väsimusest peast täiesti segi. Arutasin, et ilmselt on suur osa probleemist peidus selles, et mul puudub igasugune ülevaade, mis järjekorras ma asju tegema peaks. Tõmblen ringi nagu peata kana ja suur osa energiast lähebki vist tõmblemise peale. Teen artikleid vales järjekorras (ja siis parandan vead ikka une arvelt). Teen lahti brauseriakna ja kangestun tühjal pilgul, sest olen unustanud, mida ma otsima ja vaatama pidin. Samal ajal on lahti uue kirja aken. Kellele ma kirjutama pidingi?

On reede õhtu, sõitsin kooli ja raadiost tulid hõiked, et käes on nädalavahetus, oo jee! Oo jee, on ta jee, mõtlesin kibedalt. Ees on ootamas mitu tundi loenguid, tipuks kontrolltöö. Homme hommikul vara tuleb Saarlandi startida. Nädalavahetus kulub intensiivsele koolitööle ja üks töökohtumine on ka. Ja siis ongi jälle esmaspäev, ei saa isegi öelda, et kõik hakkaks otsast peale. KÕIK EI PEATUGI.

Aga tegelikult tahtsin ma kirjutada positiivse postituse. Positiivset on nii palju. Ma armastan kolmapäevaseid kontoripäevi, kui pinge on laes, sest kohe lähme ju trükki, aga alati saab kõvasti nalja. Pole olnud kolmapäeva, kui ei ole silmi pisaraisse naernud.

Ma ARMASTAN kooli. Mul on vist igas loengus mingid tõelised “pirn läheb põlema” momendid ja ma tahan pärast helistada kõigile ja rääkida, kuidas ma targemaks olen saanud.

Ma armastan seda, kuidas meil on tekkinud Milaga uus traditsioon – enne magamajäämist me vedeleme ja räägime. Tekkide vahelt teineteisele otsa piiludes. Mila enamiku ajast imiteerib rääkimist, mis on superarmas. Mitte eriti informatiivne, aga superarmas. Umbes nagu ta imiteerib saladuste sosistamist.

Ja kahtlemata armastan ma seda, et umbes nädala pärast on mul lõpuks normaalne sissetulek, mis tulebki sisse ja minu pangaarvele. Issand kui mõnna tunne see võib olla, et maksad arved ära ja ELAMISEKS JÄÄB KA ÜLE!

Ma armastan, et ma saan suvalisel hetkel #naistejuttudesse karjatada, et kõik on pask ja rõve ja üle-faking-üldse, ja kohe hakkab nii palju kergem ja kõik saavad aru. Ja keeravad asja nii, et järsku polegi enam õudne, vaid on hoopis naljakas.

Ja ma armastan, et käes on sügis. Ja et saab kütta. Ma tunnen, et sügis on nii väga minu aeg. Ja see, mu sõbrad, on ikka väga mõnus.

Ning mis puutub kõiki neisse miljonisse asja, mis vaja on ära teha?

“Alusta algusest,” ütles Kuningas kaalukalt, “ja jätka, kuni jõuad lõpuni. Siis pea kinni.”

(Lewis Carrol)

 

 

lasteaed, mitte tallinna raad

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Vahel olen ma siiralt üllatunud, milline lasteaed mind ümbritseb. Kurat, vanust on juba peaaegu 30, aga ikka teinekord vaatad ja imestad, et kus me oleme, keskkoolis ikka veel või?

Sel korral paneb mind imestama üks tšikk, nimetagem teda Emoks. Käisin eile ühel hästi toredal sünnipäeval, mis ühtlasi oli hooaja lõpugrill. Kõik oli tore, sünnipäevalaps ise ei hostinud, aga lahkelt oli lubanud oma aeda ja grillmajakest kasutada sõbranna, seesama Emo. Facebookis oli event ja puha ning kuna tegu oli mitme sõpruskonna kattumisega, siis näiteks oli see event ja külalistenimekiri väga hea abivahend sünnipäevakingituseks organiseerumisel. Nimelt igatses sõbranna väga õmblusmasinat ja kuna külalisi oli paarikümne kanti, siis leidsime, et tõesti, selle annab ära orgunnida.

Pidu oli kõik kena ja tore, kui meie kambakesi kohale jõudsime, olid kõik juba hoos. Ja kui ma ütlen hoos, siis ma mõtlen, et istusid aiamajakeses viisakalt, näkitsesid vorsti ja salatit ja jõid mullidega punast veini. No siuke viisakas täiskasvanute pidu, sõnaga. Ei mingit lõhkumist või laamendamist või röökimist.

Seda veidram oli, kui me K2-ga mingi hetk vetsus käies aru saime, et mingi kala on. Sünnipäevalaps oli kuidagi eriti närviline ja Emo vist juba bitchis, et issake, nii palju inimesi ikka ja sada häda. Käis mingi vabandamine ja koogutamine, sest ILMSELGELT naudib sünnipäevalaps oma sünnipäeva ju ikka siis kõige rohkem, kui peab sõbranna ees, kes ISE ju peo tema juures korraldamisega nõus oli, vabandama ja roomama. No tõesti, sa nagu ise FB eventist ei näinud, et 20 inimest tulemas on? Või sa kujutasid nagu ette, et 20 näeb reaalsuses välja nagu 5-6? Et nagu milles küsimus täpselt?

K2 ütles imestavalt, et kurat, mõtlesin, et need ajad on juba möödas, kui pidi majas sees vetsus käies teesklema, et pole purjus…

Ühesõnaga, Emo pani oma tujutsemisega kõik end megaebamugavalt tundma, sest koguaeg oli tunne, et me kuidagi isiklikult solvame teda oma kohalolemisega. Kuna pidu pidi südaöö paiku ka lõppema, siis õnneks võtsid kõik siiski üsna tšillilt asja. Emo muidugi aeg-ajalt ilmus ja demonstratiivselt loopis pudeleid prügikotti ja kui kell kutses märgitud lõppajal kukkus, teatas ta muidugi koheselt, et pidu on läbi. Mitte, et me poleks selle aja peale seda juba ise mõistnud… Dziisas küll.

Aga eriti tigedaks ajab mind see, et esiteks ilmselgelt on täna sünnipäevalaps veel õnnetum ja meie ei oska tema lohutamiseks midagi teha. No tõsiselt, täiesti viks ja viisakas pidu oli, Emol nagu polnud põhjust nii närvitseda.

Aga eestlasliku passiiv-agressiivsuse tipp oli muidugi see, et nüüd ta TAGANTJÄRELE KÄNSELDAS FB-S SÜNNIPÄEVA. Nagu mida hekki! Who DOES that?! Mida see žest nüüd andis? Andis seda, et minul kui kingirahakogujal on veelgi raskem need kolm inimest lokeerida, kellel raha andmata jäi (ja keda ma ei tunne ise). Ja andis seda, et vaene sünnipäevalaps, kes end täna niigi nartsult tunneb, tunneb end veel sitemini.

Ja no päriselt, KUI VANAD me oleme? 13 või? Mida hekki nagu, inimesed ei suuda normaalselt käituda? Ja no okei, ma võin mõista, et äkki oli Emol eile sitt päev ja no mind ajaks ka närvi mingi kari võõraid minu aias ja midaiganes (isegi kui olen nad ise sinna kutsunud), aga mida sa, moor, takkajärgi rusikatega vehid?

Tra ausõna noh. Leidub ikka fantastilisi päiksekesi meie ümber.

kodud siin ja seal

Argielu 2 kommentaari

rongisõidud

Lapsehoiulogistika on päris hullumeelne, isegi nüüd, kui Milal on superhoidja, kes elab lähedal, ja vaikselt on hakanud rütm paika loksuma. Normaalne on see, et õhtul kulub kojujõudmiseks (lapse hoiust toomise ja poeskäimise kõrvalpõikega) kaks tundi vabalt, teinekord rohkemgi. Siis veel otsa tund aega söögitegemist ja vaikselt hakkab tunduma, et kui kool ka õhtuti olema hakkab, olen õige pea tossust nii tühi kui veel olla annab.

Teisalt mõtlesin täna seda, millise laengu TÖÖL KÄIMINE annab. Issand kui mõnus on end vahelduseks valge inimesena tunda, käia kontoris ja suhelda KOLLEEGIDEGA. Jumal, kus ma olin sellest puudust tundnud!

Ja kuigi tüütu, on omad võlud ka päevas nelja-viie-kuue erineva ühistranspordiga loksumisel. Vaatan aknast välja ja mõtlen: see on uskumatu, Tallinn on minu KODU. Mäletan, kuidas see teadmine minuni ühel varasuvisel päeval jõudis, kui Vabaduse väljakule üle pika aja sattusin. Ma olin seda kohta, seda vaadet igatsenud. Neid maju ja kolisevaid tramme, susisevaid trolliliine ja kõhukottidega turiste.

Nõmmel elades ei taju seda nii teravalt, et elad Tallinnas. Nüüd satun linna igapäevaselt ja Tallinn tundub kodusem kui iial varem. Ja kuigi täna järjekordselt istusin vale trolli peale (issand, see ühistranspordisüsteem ja samanimelised peatused, mida on näiteks viis ja kõik asuvad teineteisest poole kildi kaugusel, ajavad mu hulluks!), hakkab isegi liiklemine vaikselt selgeks saama. Noh, ühtekokku neli aastat siin elatud ka (kui “eelmise elu” aeg sisse arvata), oleks ka juba aeg.

Ja siis satun ma Tartusse ning tuleb uutmoodi koduigatsus. Igatsen korraga Nõmmet ja Tartusse tagasi, kuigi seal elamas ennast (enam? hetkel?) ei kujuta. Ja siis rabavad mingid müstilised hetked – näiteks see, kuidas maitseb Pargi tänava vesi. Nii head vett pole kusagil mujal! Kuigi ka kodune kraanivesi on väga mõnus, on Tartu veel igatsuse ja lapsepõlve maitse.

Aga Mila lapsepõlv hakkab hoopis teistmoodi maitsema. Maitseb nagu Sõõrikukohviku pontšikud või Tom Kha supp. Maitseb nagu tädi Ilme tatrapuder ja Naabrinaise keedetud pasteet. Maitseb nagu pühapäevased pannkoogid Liisi juures või hakklihakaste tädi “Neeta” pool. Ja maitseb nagu emme kallistus, kes on päevas kolm tundi ühistranspordis veetnud.