Pärast seda, kui MMA läbi sai (minu jaoks seljahalvatuse tõttu varem kui teiste jaoks – ja ma pean seda iga jumala kord Underis ühele trennikaaslasele selgitama, sest ta iga jumala kord küsib ja on ära unustanud), olen ma hänginud niisama ja aeg-ajalt valuliselt suvalistele kuulmajuhtujatele karjatanud: Tahan trenni!!!
Korra siin isegi mängisin mõttega, et hakkaks jooksma, kui Klari mingit imetabast programmi soovitas, mis pidi su kümme kilti panema jooksma nagu naksti. Aga seni, kuni ma mõtlesin, oli tasuta programm ära korjatud ja sinna see jäigi. Ei mingit jooksmist.
Jooksmisega on mul omad diilid ka, ma ei oska seda ikka hästi. No võhm võhmaks, see kõik on treenitav, aga ei ole ma leidnud õiget rütmi ja seda TUNNET, mida, ma kujutan ette, on täiesti võimalik leida ja nii ka jooksmist armastama hakata.
Siis lugesin vahepeal raha ja kaapisin arvutiekraani pilatese-trennide koha pealt, aga noh… Mida ei ole, seda ei ole.
Täna siis, kuna juba niikuinii tuli varakult ärgata, tuli idee, et käiks ujulas üle pika aja. Imelik oli. Mõtlesin sellele, et kõige paremini lõõgastab ikkagi MMA või mõni muu säärane trenn, kus ikka treener pidevalt kõrva ääres kisab ja sa pead pidevalt mõtlema, mida teha. Kui on selline monotoonne sõudmine või tõstmine, siis kipuvad ikka muremõtted pähe tulema ja pärast trenni oled küll füüsiliselt paremas toonuses, aga aju on ikka sama stressis. Ei oska mina end oma tööst välja lülitada, no täitsa õudne kohe.
Ujumas oli muidugi tore. Kuna ma eile mingil imetabasel põhjusel endale vastu pead ja kõrva virutasin (see undas pikka aega veel), siis oli vesi kõrvas valus, silmad hakkasid kähku kipitama ja ninna läks ka. Ja tublidel trennihulludel lastel olid võistlused, mis tähendas, et vett pritsis üle kahe raja ja ruttu kadus isu ja võimaluski niisama sõuda ja vaikselt omi mõtteid mõelda. Tegin siis aja peale, et näha, kas olen kehvemaks jäänud – ei ole, ikka 100 m umbes 3 minutiga. Mnjah. Aga kilti ikka ei viitsinud teha, leppisin 600 meetriga. Asi seegi.
Nüüd olen ma hädas, sest kui kolimiseks läheb, kaob mul viimnegi parkide lähedus (kuigi see on pseudoprobleem, sest tegelikult ma ju jooksmas ei käinud) ja tuleb vist ikka see meeletu papp välja käia ja trenni end suunata (kokkuhoiupoliitika – ei mingeid tööandjapoolseid trennisoodukaid). Aga seda ma ütlen küll, et häbitu, kui kallis on üks kuupilet. Kui sa mõtled, et selle eest saab… no igast asju saab 700-1000 krooni eest, ma ei oska praegu head ja tabavat võrdlust välja mõelda.
Tahaks mõnusat trenni. Tegelt ma tean, mis on mõnus. Ma tahan, et oleks bassein ja jõusaal ja pilates. Siis ma täitsa rahumeeli elaks ja kombineeriks ja liigutaks end jälle stabiilselt. Nõdra naise tunne tuleb juba peale.
PS: See, kui sa elad hästi kõrgel, ei mõju võhmale ja jaksule nii, nagu loota võiks. Viiendale korrusele Birxi juurde on juba neljas aasta ikka tobe ronida. No üks korrus liiga kõrgel noh.
PPS: Panime videobloogi Teeme Ära asju lõpuks üles:)
