Täna oli üllatavalt tegus päev. Laupäeva kohta. Emme käis külas ja hakkas kohe otsast pihta, ikka seda asja sättima ja teist asja sättima ning lõppkokkuvõtteks tõstsime mööblit ümber ja kõik sai kohe palju parem. Hiljem tõin poest veel kodukujunduskaupa juurde, näiteks vaiba ja Jyskist kaks imekaunist ja odavat patja (neid oleks taht kohe rohkem võtta) ja kööki üht-teist. Nüüd on köögis kardinad ja mu Nipiraamatud ja kokaraamatud leidsid ka koha (kuigi kohe peab uue kasti muretsema, see sai neid juba täis) ja riisipaberist lambikuppel on kah.

Huvitaval kombel ei leidnud me aga mitme-setme poe külastamisel seda, mida kõige rohkem oleks vaja – seinale kinnitatavat nõudekuivatusresti. Lõpuks ühe leidsime Koduextrast, aga seegi oli vigane – alt puudus veekogumisalus. No kes on nii idiootne, et teeb nõudekuivatusresti ilma veekogumisaluseta? Nii, et kogu tilkuv vesi kraanikausikapi taha ilusasti voolata saab ja seal pahandust tekitada? Uhh. Kohe vihaseks teeb. Ja mul pole enam õrna aimugi, kuhu peaks vaatama.

Lisaks käisime seitsmesajas mööblipoes, sest vaja oleks kummuteid ja kappi. Silme eest võttis kirjuks, ikka hämmastavalt palju on ilusat ja koledat, aga igal juhul kallist mööblit. Vaatasin ja katsusin peeneid magamistoakomplekte ning mõtlesin, et tegelikult ei tunneks ma end sellises überfunkis ümbruses ilmselt üldsegi mugavalt. No mis teha, boheemlaseveri on nii tugevalt sees, et parem oma käega (kuigi ma ei ole kätega eriti osav; see-eest on tahtmist mitme mehe eest) ja ise ja soodsalt.

Oleks siis, et mul kõik hiljem samamoodi välja näeks, nagu teistel, kes oma käega teevad ja hiljem ajakirjades oma pesasid näitavad… Ohjah.

Aaaga tegelt ei olnudki mul muud olulist öelda, kui et äge laupäev oli ja kodu on nüüd rohkem kodu moodi jälle ja nüüd ma lähen teen suppi ja vedelen ja põletan küünlaid ja pean laupäeva.

Tšu-tšu-frei!

*Kadunud ülikoolidiplomi mõistatus lahenes. Nimelt mõtlesin suvel, et kuna aega justkui on, siis astuks magistriõppesse ja saaks natuke targemaks jälle. Hakkasin otsima sisseastumiseks vajalikke pabereid – mida pole, seda on diplom! Üritasin siis osakonnast uurida, et mis värk ja kuidas ma saaks uuesti taotleda paberit – no loogiline, et nad peaks ju duplikaate väljastama – aga sealtpoolt oli vaikus ja kuna ise ka laisk olin ja kuupäevad lendasid käest, võtsin seda märgina ning otsustasin õppimise edasi lükata. Mõneti tark otsus, arvestades, et see oleks tähendanud 52 000 krooni suurust lisa laenudele.

Täna siis hakkasin otsima oma tööraamatut, et seda tööturuametisse viia. Teen oma Tähtsate Dokumentide Kirstu lahti – sellesama, mille ma mitu korda üksipulgi läbi vaatasin, kui suvel kooliplaan oli – ja umbes teise kausta vahel vaatas mulle diplom vastu. Ma olen täiesti kindel, et see pidi vahepeal aega veetma paralleeluniversumis, sest on VÕIMATU, et ma seda suvel otsides ei näinud.

*Miuks on vist lolliks läinud. Ta mängib juba pool tundi enda kohta ülienergiliselt millegi nähtamatuga.

*Tööturuametiga on minu ameti esindajatel huvitav seis. Minu kuu sissetulekud ei tohi ületada töötu abiraha (mis on tuhat krooni). Ehk siis kui ma juhtumisi peaks tegema kuus rohkem kui ühe või kaks artiklit, on perse majas ja toetus võetakse ära. Müstiline süsteem – honoraripõhine kirjutamine on ju ainus sissetulekuallikas minu jaoks sellistel aegadel ja tööturuamet võiks ju soosida tõika, et ma vähemalt ei lase oskusi rooste minna ja mingitki aktiivsust üles näitan. Oh jah. Süsteemiga pole mõtet võidelda. Vähemalt olid nad ausad ja ütlesid, et nende kaudu pole mul suurt šanssi midagi leida – viimati pakuti minu erialast tööd nende kaudu neli-viis aastat tagasi (ei imesta, ausalt öeldes). Aga see-eest on mul nüüd haigekassa, üks mure vähem. Ja CV-online näitab, et Tallinnas on erialast tööd, nii et kui paari kuuga miskit ei muutu, siis jalad selga ja Tallinnasse tagasi elama. See väljavaade ei hirmutagi väga, kusjuures. (Ainult et kaugsuhtesse ma ei usu, ei töötanud see eelmisel korral ja nii edasi, aga selle üle saab vinguda juba siis, kui on mõtet. Ehk siis muretseme asjade pärast siis, kui need käes on.)

*Sügis on fantast, ka selline vihmane ilm.

*Püramiidharjutused (oli vist?) võtavad hullult kähku läbi. Kaks kätekõverdust, kaks lõuatõmmet, kaks jalgade tõstmist pulga otsas ja otsast peale, vähemalt kaheksa korda. Uhhpuhh. Parem oleks, et nüüd lihased jälle kasvama hakkaksid (kui pole raha, et trennis käia, tuleb ise hakkama saada oma keharaskusega – st bodyweight fitness ette võtta)!

*Ehk siis täna on jälle parem.

SLÕL

Arutasime eile just enne magama jäämist, et ega sa enne kunagi ei usu, et sa võid jääda majanduslanguse vahepeale, kui sa jääd. Ja siis läheb ka mitu kuud enne aega, kuni sa aru saad, et tegelt ka jäid.

Kaalun tõsiselt karjäärimuutust, aga iga asi, mis peast läbi käib, eeldab jälle mõnd aastat tudengielu… Ja kas me suudame selle üle elada? Ega vist.

Keegi oleks võinud mind 2002. aastal veenda, et ajakirjandus pole kõige targem valik. Ei tea, kas proviisoreid ka massiliselt koondatakse? Päh. Tagantjärele tarkus my ass.

Ahjaa, minge kindlasti vaatama Sassi raamatu põhjal tehtud “Mina olin siin”. Sitaks hea film on, sitaks hea. Tambet Tuisk teeb sellise rolli, et sure ära! Ma pidin tõesõna krambid saama, kui tiitritest lugesin, et Tuisk oli. Kogu filmi mõtlesin, et kust nad sellise rõveda loikami leidsid, kes veel nii hästi näidelda oskab. Ja raisk, Tuisk oli.

Mul oli kunagi Tuisu plakat seina peal, jajaa.

Aga muidu on, jah, veits kurb see olukord.