Hommikune blogi- ja ajalehetiir tehtud, sattus näppu selline artikkel, mis küsib, kui palju sina end üles lööd igapäevaasjade ajamiseks? Nad kirjutavad moeblogija Jane Aldridge’i näitel ning jah, ka mina tunnen üht sellist moeblogijat (st virtuaalselt tunnen) – meie oma Merily, kes peab imekaunist moeblogi Sequin Magazine, on jätnud mulje, et üleslöömine ja iga toimetuse juurde seksika või armsa riietuse leidmine on imelihtne ja vaat et kohustuslikki.
Neid moeblogijaid – nii Jane’i kui Merilyd – ühendab üks asi: nad mõlemad on teismelised. See on esimene asi, mis mulle selle teema üle mõtiskledes pähe kargas.*
Kui mina olin vanuses 15-16, siis lõin ka mina end absoluutselt iga kord kodust välja astudes üles. Ma elasin läbi isegi perioodi, mil ma tundsin füüsiliselt end alasti, kui läksin välja lakkimata küüntega. Ma meikisin end ka postkastist ajalehte tooma minnes. Ma kombineerisin kostüüme, nii palju, kui see meie nappides tingimustes võimalik oli. Koolis käisin ka ikka asjadega, mida ise pidasin ilusaks ja/või seksikaks (oi, te võib-olla ei mäletagi, kui oluline oli tärkavale noorele inimesele seksikas olemine – ise vaevalt sipupükstest väljas, aga juba ajasime seksikust taga).
Ja siis tuli ülikool ja töö ja värgid. Ja ma sain aru, et alati ei pea end üles lööma, vahepeal on mugavus olulisem. Pealegi: kas ma tõesti pean iga päev oma nägu meigikihiga kurnama? Aga miks ma pean, kui ma ei taha? Pealegi näen ma siis 100% kaunim välja, kui end nädalavahetusel välja minnes “ilusaks teen”.
Mulle meeldib jätkuvalt igasuguseid kostüüme kombineerida ja mulle meeldib jätkuvalt ilus olla, aga kui ma lähen trenni, siis ma võin sinna vabalt ka dressidega minna. Või kui ma lähen poodi, siis ei tunne ma vajadust end üles lüüa ja nägu pähe teha – niikuinii kaotab välimus igasuguse kauniduse, kui oled sunnitud viiekiloseid kotte treppe mööda üles vedama.
Samas mu sõbratar Kats on tõeline daam, ta kannab alati kõrgeid kontsi ja ma väga harva näen teda ilma meigita ja n-ö mugavate riietega. Ta lööb end igaks asjaks üles ja ta teeb seda stiilselt. Kooliajast ei mäleta ma tal sellist moelembust olevat, aga see ei pruugi asjasse puutuda. Kümme aastat tagasi oli muidugi meie poodides hoopis teine olukord ka – ilusad asjad olid enamasti haardeulatusest väljas ning kaltsukad olid täis haisvaid õudusi (ja nad polnud üldse nii coolid kui praegu).
Mis ma öelda tahan, on see, et vanemaks saades me muutume laisemaks. St mõned meist. Näiteks mina. Ma kannan suurima hea meelega tenniseid ja ketse, mitte ainult selle pärast, et nad on mugavad, vaid selle pärast, et nad on minu meelest ka ilusad. Ning ma pean ka oma “mugavaid riideid” kiftideks ja seksikateks – näiteks kannan ma kodus maikasid ja no maikad on ju seksikad! (Sõna “maika” muidugi mitte, aga no saate aru küll.)
Kui ma käiksin igapäevaselt kontoris tööl, siis teeksin ennast ilmselt sagedamini ilusaks, aga selleks, et viis minutit poes käia või trenni minna, ei näe ma küll põhjust omaette kostüümi kokku panna. Kuigi muidugi võiks. Aga no ma tõesti ei viitsi. Aga tuleb tunnistada, et iga kord pärast Merily blogi lugemist ma annan endale mõttes lubaduse, et ausõna hakkan ilusaks. Homsest.
Rääkige, kuidas teie üles löömisesse suhtute? Kas teie viitsite end igapäeva-asjaajamiste jaoks üles lüüa?
—
*Siinkohal ei taha ma kindlasti väita, et ainult teismelised viitsivad end üles lüüa või on moelembus kuidagi seotud vanusega – lihtsalt minu puhul on see olnud pigem nii.
