Tag Archives: random

üleslöömisest

Määratlemata 39 Replies

Hommikune blogi- ja ajalehetiir tehtud, sattus näppu selline artikkel, mis küsib, kui palju sina end üles lööd igapäevaasjade ajamiseks? Nad kirjutavad moeblogija Jane Aldridge’i näitel ning jah, ka mina tunnen üht sellist moeblogijat (st virtuaalselt tunnen) – meie oma Merily, kes peab imekaunist moeblogi Sequin Magazine, on jätnud mulje, et üleslöömine ja iga toimetuse juurde seksika või armsa riietuse leidmine on imelihtne ja vaat et kohustuslikki.

Neid moeblogijaid – nii Jane’i kui Merilyd – ühendab üks asi: nad mõlemad on teismelised. See on esimene asi, mis mulle selle teema üle mõtiskledes pähe kargas.*

Kui mina olin vanuses 15-16, siis lõin ka mina end absoluutselt iga kord kodust välja astudes üles. Ma elasin läbi isegi perioodi, mil ma tundsin füüsiliselt end alasti, kui läksin välja lakkimata küüntega. Ma meikisin end ka postkastist ajalehte tooma minnes. Ma kombineerisin kostüüme, nii palju, kui see meie nappides tingimustes võimalik oli. Koolis käisin ka ikka asjadega, mida ise pidasin ilusaks ja/või seksikaks (oi, te võib-olla ei mäletagi, kui oluline oli tärkavale noorele inimesele seksikas olemine – ise vaevalt sipupükstest väljas, aga juba ajasime seksikust taga).

Ja siis tuli ülikool ja töö ja värgid. Ja ma sain aru, et alati ei pea end üles lööma, vahepeal on mugavus olulisem. Pealegi: kas ma tõesti pean iga päev oma nägu meigikihiga kurnama? Aga miks ma pean, kui ma ei taha? Pealegi näen ma siis 100% kaunim välja, kui end nädalavahetusel välja minnes “ilusaks teen”.

Mulle meeldib jätkuvalt igasuguseid kostüüme kombineerida ja mulle meeldib jätkuvalt ilus olla, aga kui ma lähen trenni, siis ma võin sinna vabalt ka dressidega minna. Või kui ma lähen poodi, siis ei tunne ma vajadust end üles lüüa ja nägu pähe teha – niikuinii kaotab välimus igasuguse kauniduse, kui oled sunnitud viiekiloseid kotte treppe mööda üles vedama.

Samas mu sõbratar Kats on tõeline daam, ta kannab alati kõrgeid kontsi ja ma väga harva näen teda ilma meigita ja n-ö mugavate riietega. Ta lööb end igaks asjaks üles ja ta teeb seda stiilselt. Kooliajast ei mäleta ma tal sellist moelembust olevat, aga see ei pruugi asjasse puutuda. Kümme aastat tagasi oli muidugi meie poodides hoopis teine olukord ka – ilusad asjad olid enamasti haardeulatusest väljas ning kaltsukad olid täis haisvaid õudusi (ja nad polnud üldse nii coolid kui praegu).

Mis ma öelda tahan, on see, et vanemaks saades me muutume laisemaks. St mõned meist. Näiteks mina. Ma kannan suurima hea meelega tenniseid ja ketse, mitte ainult selle pärast, et nad on mugavad, vaid selle pärast, et nad on minu meelest ka ilusad. Ning ma pean ka oma “mugavaid riideid” kiftideks ja seksikateks – näiteks kannan ma kodus maikasid ja no maikad on ju seksikad! (Sõna “maika” muidugi mitte, aga no saate aru küll.)

Kui ma käiksin igapäevaselt kontoris tööl, siis teeksin ennast ilmselt sagedamini ilusaks, aga selleks, et viis minutit poes käia või trenni minna, ei näe ma küll põhjust omaette kostüümi kokku panna. Kuigi muidugi võiks. Aga no ma tõesti ei viitsi. Aga tuleb tunnistada, et iga kord pärast Merily blogi lugemist ma annan endale mõttes lubaduse, et ausõna hakkan ilusaks. Homsest.

Rääkige, kuidas teie üles löömisesse suhtute? Kas teie viitsite end igapäeva-asjaajamiste jaoks üles lüüa?

*Siinkohal ei taha ma kindlasti väita, et ainult teismelised viitsivad end üles lüüa või on moelembus kuidagi seotud vanusega – lihtsalt minu puhul on see olnud pigem nii.

Vibraator: tüdruku parim sõber?

hoomamatu 18 Replies

Tähelepanu! Tegemist on tasulise postitusega (teenus SMS-Publisher, mida pakub Fortumo). Selleks, et sisu lugeda, pead sa saatma sõnumi kujul TXT DAKI 33028 numbrile 13011. Sõnum maksab 10 krooni. Vastu saad sa unikaalse koodi, millega seda postitust lugeda. Kood ei vanane (st sa võid sama postitust sama koodiga lugeda ka homme ja ülehomme ja isegi üleülehomme).

Selles postituses kirjutan ma oma vibraatoritest, neile nimede panemise keerukusest ja sellest, kuidas vibraatorite omamises ja nende nautimises pole midagi häbiväärset (ning kohe kindlasti ei tähenda nende kasutamine seda, et sul oleks muidu ebatäiuslik suguelu).

[smspublisher=http://www.sms-publisher.com/read?key=ag1kZWxtb250ZXMtYXBwcg8LEgdUZWtzdGlkGISCAgw]

selection of tweets

Määratlemata 4 Replies

Neli kuud olen nüüd Twitteris jauranud ja mõtlesin, et vaatan kõik need 2245 säutsu läbi ja kopin valiku kokku. See on rohkem mu enda jaoks, et kunagi hea lugeda, aga kui kedagi huvitab ja jaksab läbi lugeda, siis siin.

See muidu on esimene katse varbaga vett katsuda, et kuidas see blogimaailm tänapäeval ka tundub.

Continue reading

sarjauudiseid

Määratlemata 11 Replies

First of all. I miss Life. I really really do.

Teiseks olgu öeldud, et praegu on sarjamaailmas ülipinevad ajad. NBC otsustab esmaspäeval, kas armastatud “Chuck” tuleb kolmandaks hooajaks tagasi või mitte. Samuti ootavad otsust oma saatuse kohta Nathan Fillioni (minu hinnangul) superhea politsei/kirjanikusari “Castle” ning (jällegi minu hinnangul) värskendavalt vahva komöödia “Better Off Ted” Portia Di Rossiga. Ning muidugi ootab veel lõplikku otsust “Life”, kuigi arvatakse, et seda pigem ei uuendata… (siinkohal nutan verepisaraid)

Täiendatud kell 20.32: just lugesin, et “Chucki” peaosalise Zachary Levi sõnul ei tehta siiski otsust veel sel esmaspäeval, sellega läheb veel nädal või paar.

Täiendatud 04.05 kell 22.19: Just lõppes NBC “Infront”, kus avalikustati sügisplaanid. Ametlikult öeldi, et “Life” on surnud. Samas tuleb otsus “Chucki” ja “Mediumi” kohta 19. mail.

Veel ei ole ka teada, kas näiteks komöödiasari “Samantha Who?” (mida kirjutab üks mu lemmikautoreid, “PS. I Love You” autor Cecilia Ahern ja kus mängib Christina Appelgate) saab eluloa või mitte. Komöödiasarjadest võib kurba saatust veel oodata ka “New Adventure of Old Christine” (homeeriliselt suurepärase Julia Louis-Dreyfusiga, kes sai kuulsaks  muidugi “Seinfeldi” Elaine’ina), kuid on sosinad, et kui CBS sarjale ära ütleb, korjab ABC selle üles. Kuigi ABC on tuntud oma järjepidamatuse poolest – lasevad sarjadel hooaja või poolekese joosta ning kui kohe end ära ei tasu, siis saadavad kiirelt hingusele (viimase näitena näiteks “Cupid”, kus mu hinnangul oli hea storyline, mõnusad karakterid ja head näitlejad – nt “Will & Grace’ist” tuntud Bobby Cannavale. Seda tuleb vist kokku nüüd 7 osa. Häbiväärne!).

Samuti känseldas ABC sel hooajal näiteks sellised sarjad nagu “Dirty Sexy Money”, “Eli Stone”, “Pushing Daisies”, “The Unusuals” (kuigi viimase puhul lootust veel on ja ma hoian täiega sõrmi ristis, see on väga hea politseisari!). Õnneks (või noh, suhteliselt etteaimatavalt) on nad uuendanud sellised sarju nagu “Grey anatoomia” ja “Private Practice”. Ning lootust on, et ka “Scrubs” tuleb veel siiski üheks hooajaks tagasi, kuigi jutte selle lõpetamisest on ringi lastud juba paar viimast aastat. Ning on ka lootust, et Birxu üles korjatud “Privileged” tuleb siiski tagasi. Ma ise seda vaadanud pole.

Muudest kanalitest. Kahtlane on ka “Cold Case’i” saatus, samuti “Gary Unmarried’i”, “Without a Trace’i” ja “My Name Is Earl’i” (kuigi selle võib Fox üles korjata, kui NBC ära ütleb) tulevik.

Ka ei tule ilmselt tagasi “Dollhouse”, mille piloot mulle pettumuse valmistas, kuid mida Triangli julgustamisel siiski vist edasi vaatama hakkan. Kuigi kas nüüd ongi mõtet? Hakkab veel liiga meeldima ja siis kellele seda pettumust vaja… Aga õnneks on tehtud õige otsus ja “Eleventh Hour” ära jäetud, sest no olge ausad, see oli ikka puhas jama, mis sealt tuli. No sorry, vennad, kui te hakkate mulle kui vaatajale esimeses osas nagu tatikale seletama, misasi see DNA on, siis ma ei saa teid enam tõsiselt võtta, kui te mind nii rumalaks ikka peate.

Ning ametlikult on känseldatud sellised sarjad nagu “Prison Break”, “Lipstick Jungle”, “Everybody Hates Chris” ja “Reaper” (neist vaatasin ma pühendunult ainult “Lipstick Jungle’it”).

Aga headest uudistest ka. Kindlasti tulevad tagasi “Supernatural”, “Medium”, “Parks and Recreation”, “Heroes”, “30 Rock”, “American Dad”, “Family Guy”, “Fringe”, “House”, “Lie To Me”, “The Simpsons” (no keda see üllatab), “The Big Bang Theory”, kõik CSId (erinevalt “Law & Orderist”, millest ainult originaal tagasi tuleb), “Ghost Whisperer”, “The Mentalist”, “How I Met Your Mother”, “NCIS”, “Criminal Minds”, “Two and a Half Men” ja loodetavasti ka “Rules of Engagement”.

Nimetasin siin peamiselt (mõne erandiga) ära vaid need sarjad, mida ma ise vaatan, põhjalikumat (pidevalt uuenevat) nimekirja näeb siit. Huvitaval kombel polnud nimekirjas osasid USA Networki sarju (ma ka täpselt ei tea, kuidas neil see töötab, nt “NCIS” ja “House” peaksid ka USA Networki omad olema), näiteks “Psych” ja “Monk”. Uurisin järgi, et “Monki” viimane hooaeg tuleb aga sel suvel ning “Psychi” uus hooaeg tuleb samuti suvel, või õigemini lausa juba teisipäeval, 5. mail. Huvitaval kombel on USA Networkil omamoodi arusaam suvest – Monk on scheduled algama juba esmaspäeval, 4. mail.

Praegu aga tagasi pöidlaid hoidma, et “Chuck” ja “Life” ikka elulootust saaksid. Kuigi, sorry guys, ma pean tunnistama, et vahetaks “Chucki” “Life’i” vastu isegi… No mis teha, et mulle on järsku hakanud punapead meeldima!

Eelteade: avame Blogilehe!

Määratlemata 4 Replies

Kallid sõbrad ja blogijad, annan teada uuest põnevast projektist. Nimelt alustab järgmisel nädalal ilmumist Blogileht – kord nädalas uueneva sisuga blogipostituste “kataloog”, mis natuke on nagu Blogtree, aga nagu pole ka.

blogileht

Peamine erinevus on selles, et kui Blogtreega saavad liituda kõik ja Blogtrees avalduvad kõik avaldatud postitused, siis Blogilehel on toimetajad – eesotsas minuga – kes valivad nädala jooksul välja blogimaailmas silma jäänud põnevaid, päevakajalised, intrigeerivad, huvitavad, informeerivad jne postitused ning riputavad need kord nädalas ühte kohta üles. Loodame, et Blogilehest saab omamoodi Eesti blogide paremike kogum, interaktiivne internetiajakiri, mis annab hea ülevaate Eesti blogimaailmas toimuvast.

Kui ma ütlen “paremik”, siis ei taha ma aga mingil juhul anda mõista, et tegu on kuidagi elitaarse või teatud klikile mõeldud lehega. Natuke võib seda süsteemi võrrelda ajalehega, kus on samamoodi toimetajad, kes huvipakkuvad teemad läbi sõeluvad ja paremini sõnastatud-kajastatud (ja olulistel teemadel kirjutatud) kirjatükid avaldavad. Erinevalt ajalehest aga on tegu mittetulundusprojektiga, mis tähendab, et honorare ei maksta, reklaame lehele ka ei tule ning ka toimetajad töötavad vabatahtlikkuse alusel. Toimetajateks on hetkel mina, Andris Reinman ja Heimar Lill. Ilmselt aja jooksul värbame me veel huvilisi-toimetajaid, kuna blogimaailm on suur ja lai, milles orienteeruda ja otsida tuleb.

Kuna me alles käivitame süsteemi, siis on veel palju lahtisi otsi ja täpselt ei kujuta me praegu keegi ette, mis juhtuma hakkab. Seega on teie nõuanded-ettepanekud oodatud! Samuti ootame juba ka inimesi end eelregistreerima, kes tahavad Blogilehe toimetajate valikusõelal oma blogide ja postitustega olla. Sest, nb! Ilma luba küsimata ei avalda me Blogilehes ühtegi postitust. Samuti on võimalik teatud postituste avaldamine ära keelata – näiteks kui sa kirjutad midagi isiklikku ja ei taha, et see Blogilehes kajastuks, kuid samas pole sul midagi selle vastu, kui sinu päevakajalised, poliitikaalased või tarbijateemalised postitused Blogilehes avaldatakse.

Blogilehe eesmärk on kokku koguda võimalikult erinevaid analüüse ja nägemusi, huvitavaid tehnikauudiseid, filmi-, raamatu- ja muusikaarvustusi, põnevaid retsepte, huumorit, naljakaid tähelepanekuid jne. Ühesõnaga tahame kokku koguda kõik ilusa, põneva ja huvipakkuva ning luua Eesti esimese blogiajakirja, mille kaasautorid olete just teie!

Samuti on plaanis tulevikus haarata kaasa tegijaid, kes kirjutaks postitusi ja artikleid spetsiaalselt Blogilehele.

Kontakt: kui sa soovid Blogilehega liituda või anda teada postitusest/blogist, mis meile võiks huvi pakkuda, saada kiri aadressil toimetus[a]blogileht.ee. Samuti võib ka mulle otse Blogilehe kirjutada ja ettepanekuid esitada, aadressil dagmar[a]blogileht.ee. Hiljem tuleb põnevatest blogidest-postidest teatamiseks lihtsam võimalus ehk veebivorm.

Kui tuua mõni näide sarnasest projektist mujalt maailmast, siis näiteks Google Readeri “share” nupp loob üsna sarnase lehekülje – kasutaja saab oma RSS-voos ära märkida huvipakkuvad postitused ning neid teistega RSS-i ja samuti spets jagamislehe kaudu jagada. Näiteks minu jagatud postitused asuvad siin leheküljel.

i breathe you in

Määratlemata 9 Replies

“Musja kuule, kas sul higipulka on?”
“Ikka on. Mis siis?”
“Mul enda oma sai otsa, ma tahaks su oma laenata.”
“Ee… Kas see imelik ei ole sinu meelest?”
“Ei, kas sinu meelest on?”
“Ei, aga mõnede meelest ilmselt on.”

See vestluskatke tõi mulle meelde ühe artikli, mida ma mingist naisteajakirjast aegu tagasi lugesin. Artiklis jagasid inimesed arvamusi, mis on nende meelest liiga palju. Ehk siis: kust läheb läheduse piir?

Mõne jaoks on imelik ja isegi rõve kasutada oma partneri hambaharja. Minu meelest ei ole – kui ikka häda käes, siis miks mitte. Jagame ju niigi samu baktereid, suudleme ja nii edasi – miks peaks olema imelik kasutada teise hambaharja? Ilmselt on seal ka mõned meditsiinilised põhjused, miks see okei pole. Aga läbi aegade olen ma ikka teinekord häda korral õelt või sõbrannalt hambaharja laenanud ja pole midagi juhtunud, hambad senimaani kõik kenasti suus.

Või siis näiteks see sama higipulga lugu. Oli häda käes, oli vaja – miks mitte! Aga samas ma saan aru, et mõne jaoks võib see tõesti rõve olla ja et mingid asjad on nii puhtalt isiklikud, et neid ei jaga.

Artiklis oli veel toodud vist näide, et kui sul jääb söök järele, kas siis sinu meelest on okei, kui su partner sinu jäägid lõpetab. See oli mu jaoks kõige müstilisem – kuidas see EI saaks okei olla? Et mis selles imelikku on? Ma ei tea, raskedel aegadel üles kasvanud inimese asi – toitu ei raisata ja võimaluse korral ära ei visata. Ning miks mitte, kui ise enam ei jõua?

Kust läheb teie jaoks suhtes liigse läheduse piir? Arutasime seda sõpradega ja nad andsid mulle huvitava vastuse: oleneb inimesest. Mõne inimesega sa ei tunne end nii mugavalt, et tema ees isegi mitte meiki teha, teisega oled valmis jagama kammi ja taskurätti. Mnjah, see võib tõsi olla – aga ma usun, et ikkagi on tore, kui sa oled suhtes inimesega, kellega sa SAAD end nii mugavalt tunda, et ei pea hoidma kogu aeg ees täiuslikkuse maski ning ei põe, kui kõht koriseb või haigeks jäädes nina tilgub ja löristades nuuskama pead.

Eks need läheduse piirid ole igaühe jaoks erinevatel kaugustel. Minu meelest näiteks on rõve teise punnide pigistamine. Aga ma tean mitmeid, kui mitte kümneid inimesi, kelle jaoks on see cool ja isegi äge!

Lisaks. Mina oma suure vetsufoobiaga ilmselt enne sureks, kui kasutaks midagi säärast nagu on toilet for two ehk TwoDaLoo (kuigi ma loen, et uuematel mudelitel on isegi iPodi dokk ja LCD ekraan olemas!) ning üleüldse ma eelistaks, et kui ma vetsus käin, ei oleks lähima viie kilomeetri raadiuses ühtki teist inimest. Seega igasugused open door policy´d ei ole kohe kindlasti minu jaoks ja ülevat igasuguseid seatud piire.

Kuid teisalt on inimesi, kelle jaoks see on okei ja normaalne, oleme ju kõik ometi inimesed, kas pole?

Eks muidugi elu toob ikka aeg-ajalt ette olukordi, kus lihtsalt tuleb (vale)häbist või foobiatest üle saada ning lõppkokkuvõtteks võib juhtuda, et mis enne reisi Egiptusesse ja koos kõhuhädade läbielamist polnud okei, pärast seda kõike on.

Päris palju oleneb ilmselt ka sellest, kuidas sa oled kasvatatud ja kui vabameelne/konservatiivne sa oled. Kui sa kasvasid üles kodus, kus kõhugaasid polnud midagi häbenemisväärset, siis ilmselt need seda sinu jaoks polegi. Kui sa aga oled kasvanud teadmisega, et ladys don’t poop or fart, siis ongi lõppeks nii nagu ühes “Scrubsi” osas, kus sa ei suuda puuksutada isegi siis, kui arstid seda käsivad.

Ja kõige lõpuks tuli mul veel meelde üks “Grey Anatoomia” osa, kus üks patsient oli endal kuidagi kõik kasulikud bakterid organismist välja uhanud ning talle siis sisestati mehelt võetud baktereid, et mikrofloorat jälle balankesse saada. Ehk siis: she was inserted her hubby’s poop. Rääkides ülimast lähedusest…

Pilt on leitud kasutades Flickri Creative Commons otsingut, selle autor on kasutaja nimega sunshinecity.

trump

Määratlemata 6 Replies

Kui me olime väiksed, mängisime me väga palju kaarte, malet ja kabet. Siis veel ei olnud poppe lauamänge nagu Monopol (tegelikult oli, aga meil polnud raha osta; ma isegi mäletan, et üritasin kunagi ise Monopoli valmis meisterdada), Alias või Eestimaa mäng. Oli hoopis vana hea Tsirkus ja doomino.

Maal veetsime me sageli õhtuid köögilaua taga viit lehte, potkitnoid või tuhandet tagudes, seltsiks vanaema ja isa, vahepeal ka tädi. Oi need olid toredad ajad, kuigi nüüd ma vist enam ei mäletagi, kuidas pott või viis lehte käis. Ma tean, et potis oli kuus lehte käes, viies lehes, noh, viis lehte. Aga rohkem ei mäleta. Tuhandet aga oskan praegugi ning viimati mängisime seda vist aastavahetusel Tšehhis. See on siis möödunud aastavahetusel. Ammu.

Eile mängisime kanastat, mida ma ka kunagi oskasin. Õppisin selle selgeks maal vanu Ronkasid lugedes. Ronk oli miski sajandialguse või sajandilõpu ajakiri, mis oli vist poolenisti isegi vanas kirjas. Igal juhul olid meil need maal olemas ja ma suure huviga lugesin sajanditagust ajakirja. Aga kanasta on tore mäng, natuke nagu vanamuttidele mõeldud – või siis on selle eelarvamuse mulle pähe istutanud “Golden Girls” või mõni muu telesari.

Malet mängisime me ka linnavanavanematega, ning vahepeal mängisime ema ja kasuisaga bridži. Emaga pole ma vist küll kunagi malet mänginud, kuid bridži õpetas ta mulle küll vähemalt kaks korda selgeks. Nüüdseks olen ma jälle ära unustanud, muidugi.

Üldse on kurb, et kaardimängimist viimasel ajal nii väheks on jäänud. Plaanime küll pikemat aega all-nighter´it, et mängiks öö läbi kaarte, kuid sinna see mõte on jäänudki. Mõned aastad tagasi oli tavaline, et korteripidudel mängiti Aliast või Eestimaa mängu, kuid mida vähem korteripidusid, seda vähem ka lauamänge.

Hah, praegu meenus, et leiutasin kunagi isegi ühe kaardimängu, kui ma ei eksi, siis oli selle nimi Neli Kuningat. Aga muidugi, kes seda enam mäletab, kuidas see müstiline mäng käis.

Praegu kannan kaardipakki kotis kaasas, nii igaks juhuks. Vahepeal kandsin ka, kuid see oli siis, kui ma järjekordselt suitsetamist maha jätsin ja keegi soovitas kaardid soetada. Et kui isu peale tuleb, siis hoopis suitsetamise asemel pasjanssi laduda.

Ühesõnaga, tahaks kaarte mängida!

string of pearls

Määratlemata 4 Replies

Kui ma peaksin reastama kehaosad, mis mulle enda juures ei meeldi, siis sinna nimekirja läheksid kindlasti mu kael ja mu käed. See tähendab – need ülakäed. Ma lihtsalt ei kannata, et nad on nii musklis, ja mitte Madonna-musklis, vaid pigem siuke sumomaadleja-musklis. No come on, ma teen hullult palju trenni neile (või teen liiga palju?) ja ikka ei kahane. Hoopis lähevad rohkem trimmi ja jäävad friiking täpselt sama suureks. Ja oleks siis, et nad piltidel paistaks trimmis, ei, nad paistavad nagu suur hunnik rasva. Mida nad ei ole, kahjuks või õnneks. Nad on puhtalt musklid ja seitseteist kihti nahka (täpselt nii palju arvan ma endal nahka olevat, teda on liiga palju).

Aga kui ma peaks reastama kehaosad, mida ma armastan, siis ma saaksin märksa pikema nimekirja. Kes hoolib neist kätest (kui ma ei armastaks ainult maikasid nii palju kanda) ja kaelast, kui mul on keha küljes nii toredad asjad nagu sääremarjad ja puusakondid ja siis need kohad, kus mul tätoveeringud on – selg ja puusakont ja siis need jalatagused-noh-mul-ei-tule-see-sõna-meelde-praegu. No ühesõnaga, üks osa pahkluudest.

marksJa siis need puusad. Oi, kuidas ma armastan oma puusi. Tõsi, kogu mu lüheldase oleku juures (ärgem unustagem mu hüüdnime vanuses 15-19 – Käpu) võiksid nad ehk olla natuke tagasihoidlikumad, no nii üldise pildi tasakaalustamise mõttes, aga ma armastan neid ikkagi. Eriti meeldivad mulle – jah, ma tean, et nüüd tuleb see tobe jutt, millest keegi aru ei saa – mu pisikesed venitusarmid. Nad on väikesed ja heledad ja peaaegu märkamatud, aga sõrmega jälitades tunneb neid ja minu meelest on nad armsad ja kuidagi seksikad. Mis siis, et nad tuletavad mulle meelde seda 18aastaseks saamise aega, kui ma võtsin kaalus hullult juurde ja kogu mu minapilt pidi muutuma, sest ma enam ei olnud 60kilone tütarlaps.

Kuigi, tuleb tunnistada, et peeglist vaatab mulle jätkuvalt vastu 60kilone tütarlaps ja kui ükskord see “Walk of Shame” video ka valmis saab, siis võite kõik Undergroundis vaatamas käia, et ma tantsin jätkuvalt, nagu ma oleks 60kilone tütarlaps.

Tegelikult olen ma meeleheitliku kiirusega 30-le lähenev mitte-veel-60kilone-tütarlaps, haa!

See “reasta oma lemmikkehaosad” on tegelikult tore enesehinnangumäng, tegime seda ükskord Birxuga, kui veiniga naudisklesime ja niisama targad olime. Sest no olgem ausad, ikka päris kräpp on vahepeal, eriti siis, kui on päevad või PMS või ovulatsioon. Okei, mitte siis, kui on ovulatsioon, aga need teised ajad. Tunne on, et kõik elu jooksul sisse söödud mäkid või siriuseburksid on ladestunud su puusadele, tagumikule, kätesse ja silmade alla, ja ei kavatse sealt iialgi liikuda. Peakski vist tegema selle nimekirja uuesti ja panema tahvli külge rippuma, et seda vaadata, kui tuju halb ja olemine nagu vaalal?

Või siis peaks laskma selle nimekirja teha significant other’il, see oleks vist veel parem.

Jah, väiksed rõõmud igas päevas.

Täna, muide, käisin superheal kontserdil Rahvusraamatukogus, esines Soldiers of  Swing. Ma pole elu sees nii super-jazzielamust saanud. Koguaeg oli nägu naerul ja pisarad silmas ja kananahk ihul – lihtsalt uskumatud tüübid. Kahjuks ei leidnud ma pealiskaudsel otsingul hetkel netist nende kohta mingit materjali, mida teiega jagada, nii et te peate lihtsalt mu sõnu uskuma, et nii hullult hea oli. Kuigi president Rüütel vaatas kõike toimuvat liikumatult (ma kahtlustan, et ta on stuffed animal salaja), oli siiski rõõm näha, et esimesena tõusid kontserdi lõpus aplodeerides püsti peaminister ja teised tähtsad.

PS. Kas keegi õpetaks mind normaalselt magama? Kuidas jäädakse magama? Kuidas ollakse unes – nii, et muu maailm pidevalt sisse ei pressiks?

mis juhtub, kui tormata vetsu…

Määratlemata 2 Replies

wcTwitter on mind päev otsa enda köidikutes hoidnud. Nüüdseks on mul juba tunne, et ma ei saa enam iialgi ilma “säutsumata” elada.  Micro-blogging, hell yeah!

Ahjaa, liitusin lisaks Twitpic-ile (laseb Twitteris pilte jagada) ka Blip-iga, mis laseb muusikat jagada. Sweet! Ja vist ainuke koht maailmas, kus polnud kasutajanime “Daki” veel ära võetud. Müstika, kui palju Dakisid kõikjal on…

Pilt: harilik üllatus, kui elada koos sellise inimesega, kellega ma koos elan. Me nimelt hakkame homseks rabamatkaks nüüd räätsasid meisterdama! Ainult et jah, vetsu oli sel hetkel jubekiire…

Hiljem… Tegelikult ei valmistanud mina ühtegi räätsa. Musja istus neli tundi ja mässas omaette, ma lugesin seni Birk Rohelennu “Enesetapjad” läbi. Soovitan – ja kui meeles, kirjutan pikemalt.

what a luck

Määratlemata Leave a reply

Because…

While only one percent of the population suffers from bipolar disorder, it is claimed that 50 percent of poets, 38 percent of musicians and 20 percent of painters have it. It’s just part of the package.

Allikas: Cracked