Tag Archives: random

enter: weekend

hoomamatu 2 Replies

Vahepeal ma ikka imestan oma sotsiaalse elu üle, et kuidas on nii, et alustan reedet Tartust, põikan Käsmu, õhtu lõppeb Tallinnas ning järgmisel päeval olen juba Viljandis ja jõuan sealt öösel koju Tartu. Aga kui aus olla, siis tuleb tunnistada, et vanus ikka sööb juba kontidesse: kella kahe paiku mööda öist Viljandi-Tartu maanteed sõites kiskus lõuad ikka nii laiali, et vahepeal oli lausa piinlik kohe. Noh et kas ma olen tõesti jõudnud vanusesse, kus enam ei viitsigi telklas võõraste sõpradega viina visata, vaid eelistan öösel kojusõitu.

Samas, olgem ikka ausad, ma olen ALATI eelistanud kodus magada. ALATI. Selles mõttes on mul täiesti fenomenaalne autopiloot, et olgu ma ära joonud kasvõi terve kolmeliitrise veinikanka, ikka jõuan ma koju ja ei jää kuhugi küla peale tilberdama. Kuigi ma võin koju jõuda alles hommikul. Ja näiteks uue tätoveeringu ja/või juuksevärviga.

Ehk et nädalavahetus oli vapper. Sai Laine Jänesega kaerajaani tantsitud (jajaa), “Minu Ugrimugri” ära esitletud (või noh, ma olin rohkem nagu moraalseks toeks ja transanaiseks), siis said Tallinnas tehtud ÄÄRMISELT OLULISED SISSEOSTUD… Ja siis sai mõõdukalt möllatud Viljandi RockRampil. Muidugi oli üle mõistuse palav, aga õnneks on juba august (mis tähendab, et sügis läheneb, jejee) ja õnneks sai järves lebotada, tähekesena käed-jalad laiali. Tõele au andes muidugi ei ole 27kraadisel veel eriti jahutusomadusi, aga ikka parem kui mitte midagi. Ja siis, et Viljandi elamus oleks ikka täielik, mõtlesime, et läheme tagasi festivalile TEISELT POOLT, et ei peaks neid nõmedaid treppe trampima. Ja siis me läksime… ja läksime… ja läksime… Ilm läks aina pimedamaks, tee venis aina enam ja enam kaugustesse ja nii me siis trampisime, ma usun, et me tegime Viljandi järvele tiiru peale, kui lõpuks kuskilt x-kohast end telkla juurde välja pressisime.

Nii et minu jaoks siis oli nüüd HRL ja Viljandi Folk kõik ühes nädalavahetuses, ainult et oli Viru Folk ja oli RockRamp. Rohkem festivale mu silmad sel suvel ilmselt ei näe, aga polegi hullu, väga ei kisu ka.

Ja eilne derecho ehmatas muidugi päris korralikult. Hoovi peal lendasid tuulemöllus lillepotid ja rõdupiirded, katuseplekid ja elektrijuhtmed. Muidugi saabus torm just hetkel, kui Inimene pidi hakkama Tallinna rongile sättima. Rong ise hakkas vist Tartus alles kolmveerand ühe ajal öösel liikuma, nagu ma kommentaaridest lugesin – me tabasime õigel hetkel ära, et oodata vist ei tasu, ning otsustasime bussi kasuks.

Ning hommikul tööle tulles avastasin, et meie imearmas sildike oli seinast rebitud ning tuul oli ta hoovi peale lennutanud. Õnneks autosid ei tabanud.

/

Ahjaa, kuulsin elumärki Marcost. Ja avastasin, et ta ei oska õigekirja eriti hästi. Aga vähemalt on ta elus. Ja kuigi ma natuke juba igatsen tagasi (peamiselt selle pärast, et seal oli tuul ja värske mereõhk), on siiski Eestis ülimõnna. Mõnnamõnnamõnna!

it’s okay

hoomamatu 1 Reply

Õudselt imelik on jälle kodus olla. Kõik on nagu sama, aga teistmoodi ka. Kassid olid nii rämedalt õnnelikud, kui ma nad koju tõin, et ei osanud kuidagi ära olla, et saaks mulle aga peale ronida, end mu vastu suruda ja end rahuldusest pooleks nurruda.

Ja õudselt imelik on üksi olla, kui oled nädal aega harjunud sellega, et alati on kuskil keegi, kellega juttu ajada või kellelt üht-teist küsida. “Palju väljas sooja on?” “Mis täna teeme?” “Kas lähme mere äärde ka?” “Kas sa armastad mind vähemalt sama palju või veel rohkem?”* “Kus kutsad on?” “Kas poest on midagi vaja?” “Kas keegi muga veint joob?”

Ja nüüd olen üksi, käin nagu kuutõbine mööda armast korterit ringi, õhk seisab, on hirmus palav, päikeseloojanguid enam ei näe, need on lõplikult kadunud.

Rääkida on ainult kassidega.

Aga siis läheb hetk, teine, kolmaski. Loen Traati ja Bukowskit vaheldumisi, suviti tahan ma alati Bukowskit ja eesti klassikat lugeda. Ei teagi, miks. Ehk sellepärast, et suvel muutun ma ise Bukowskiks, pidetuks ja suureks õllesõbraks. Ja kirjutan piiramatult, teinekord täiesti seosetult, üht lugu, teist lugu, kolmandat käsikirja, neljandat ideed.

Tegelikult kannab see sissekanne ainult üht eesmärki. Et minust oleks jäänud midagi maha, mingi viimane elumärk. Sest kohe tuleb K. siia ja me hakkame ise ripsmeid ja kulme värvima. “Sõbrannad keemikud,” viskas ta ja MA JUBA KARDAN. Nii et kui enam suvehetki või uusi postitusi ei ilmu, siis olen ma pimedaks jäänud. AGA VÄHEMALT VÄRVITUD RIPSMETEGA.

Ahhaa, kui te veel seda lugu pole kuulanud, siis kuulake kindlasti. See on suvelugu. Underworldi “Scribble’i” kõrval. Too viimane, see va “Scribble”, on muidugi ka liiga hea. LIIGA HEA. Aga Nneka on ka. Liiga hea.

*Vastus: “No ikka veel palju rohkem.”

üheksa ingliga

hoomamatu 3 Replies

Viimased päevad on olnud üsna veidrad, kummalisi mustreid täis. Alates sellest ühes vaatuses toimunud kuuldemängust lõpetades Genklubis Tiibeti filmiõhtul koos saalitäie rahvaga mantraid lausudes. Ja sekka vahele üks bioenergeetiku juures käimine, sealt saadud emotsioonide, tunnete, vabanemise ja mõtete laviin, mis minust läbi pühkis, natuke hingetuna kaldale jättis, pea selge, sihid selgemad, küsimusi vähem, aga ümbersõnastatud kujul.

Ja muidugi on segaseid tundeid tekitanud Epu Südame-raamat, mida ma lugesin veidralt tasandilt: ühest küljest Epu sõbrannana, teisest küljest inimesena, kes on käsikirjavariante näinud mitmeid, kolmandast küljest segaduses tüdrukuna, kellele meeldib Epu eluga teinekord paralleele tõmmata.

Aga eile, kui Epuga kahekesi Toomase diivanil istusime, väega kivid käes ja energial endast läbi lasime lennata, tekkis veel üks tasand, mingi uus. Pärast enam ei üllatunudki, kui selgus, et meie sünnikuupäevad on omavahel armastuse ja sõpruse seoses.

Jah, ega ma ei oska selgelt seletada, mis eile kõik juhtus, või millest ma aru sain. Om mani padme hum lausudes aga juba tajusin natuke transilaadset olemist ja seda, kui tilluke on ikka üks inimese kübe siin kõiksuses.

/

Te vist nüüd mõtlete, et Daki on segi läinud – aga eks ma natuke olegi; või ei, oot, pigem ikka selgemaks läinud või saanud. Kes obn lugenud mu blogi pikemalt ja põhjalikumalt, peaks teadma, et sellised teemad on mulle pikka aega huvi pakkunud, näiteks kasvõi “Söö, palveta, armasta” raamatut lugedes.

/

Väikesed asjad teevad rõõmu. Postkasti potsatav kiri, pealkirjaks sõnad “Aitäh…” ja sisuks ainult üks suurte silmadega kiisupoeg otsa vaatamas.

Päike, mis pilve tagant just sel hetkel välja tuleb, kui on kõige jahedam.

Kellegi hooletult pillatud naeratus.

Hoovipeal ringi tosserdav siilionu.

Aknalaual ninad mullast välja pistnud taimekesed.

Jäätis maasikatega (mida ma tegelikult poleks tohtinud süüa).

/

Natuke segane on ikkagi olla, aga jõud on tagasi, mis vahepeal lahtuma kippus.

Armsad olete mul.

kuuldemäng ühes vaatuses

hoomamatu 10 Replies

Stseen. Noormees ja neiu on esimesel kohtamisel. Neiu: varastes kahekümnendates, pikad kunstripsmed volksumas, mille küljes läigatab aeg-ajalt külge kleebitud kristallike. Noormees: helepunased sulgjad juuksed ülespoole kammitud, et varjata tekkivat kiilaspäisust. Nägu nooruslikult vinniline, silmad natuke kurvad.

“Tead, ka minul oli periood, kus ma vaatasin peeglisse ja mõtlesin: küll ma olen paks! Sest mu kõrval oli sõbranna – anorektik – ja ma tundusin temaga võrreldes nii paks!” Kiikan salamisi tüdruku poole: ta on normaalne, ehk tõesti natuke kõhnusele kalduv, aga siiski, täiesti terves kaalus.
“Tegelikult olin ma normaalne,” jätkab neiu, “aga sain sellest alles hiljem aru. Aga tead, kui ma vaatan neid mehi, kes keskenduvad ainult oma välimusele, oma musklitele, siis, tead – nad on nii pealiskaudsed tegelikult, usu mind!”
“Jah, olen ka ise sellise suhtumisega kokku puutunud,” poetab noormees.
“Jah? Ma loodan, et mitte enda puhul,” kõkutab tüdruk ebamääraselt.
“Ei-ei!” tõrjub poiss.

Vahepeal ma tellin endale ühe maasika daiquiri ja imeliku nimega söögi ja jään edasi kuulama.

“Mul on kaks lemmikraamatut, mis on muutnud mu elu.” Nad on vestlusega edasi jõudnud. Tüdruk jätkab: “Üks neist on “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”, ja tead, see on tõesti suurepärane raamat. Ma ei hakka seda sulle edasi seletama, aga sealt õppisin ma palju olulisi asju. Seal ta kirjeldab, kuidas näiteks oma äripartneritega suhelda, et saada täpselt seda, mida sa tahad. Ja kuidas näiteks kuulata ja meeles pidada olulisi asju: nimesid, vestlusi, mis sul selle inimesega on olnud… Et inimeste jaoks on oluline, kui neile tähelepanu pööratakse. Sest inimestele meeldib väga endast rääkida!”

Kõverdan mõttes natuke huuli: see raamat on tundunud mulle alati kuidagi… hype. Ja natuke lame. Selles mõttes, et minu meelest on seal sees asjad, mis on elementaarsed ja mida teab igaüks. Aga võibolla ma eksin. Tüdruk on lõpetanud ühe peatüki ümber rääkimise ja teeb lühikese hingetõmbepausi.

“Aga tead, mis on mu teine lemmikraamat? “The Secret”.”
“Misasi?”
“”The Secret”. Saladus, noh. See oli esimene raamat, mille ma lõpuni lugesin. Ka seda on väga raske ümber jutustada, aga ühesõnaga, selle peamine mõte on selles, et inimeste mõtetel ja soovidel on tegelikult tohutu jõud. Kas sa oled näiteks kunagi hommikul üles ärganud ja mõelnud, et ma ei taha kooli minna! Mul on nii paha! Ja sa muudku sisendad, et sa ei taha minna ja sul on paha – ja järsku sul hakkabki paha. On sul seda juhtunud?”
“Mhmh.”
“Vot. Issake,” itsitab tüdruk surutult, “mul hakkas praegu seda rääkides füüsiliselt sees keerama.” Ta teeb pausi, rüüpab kohvi.
“Sisuliselt õpetas see raamat mind oma elu juhtima. Ja usu, ma saan kõik, mida ma tahan. Sest mõtete jõud on lihtsalt nii suur! Ma toon sulle kõige lihtsama näite: ma tahtsin endale iPod Touchi. Ja ma võtsin endale pähe, et ma tahan endale iPod Touchi. Ma ei teadnud, kuidas ma selle saada võiks, aga – usud sa või mitte – järgmisel nädalal oli see mul olemas! Raha lihtsalt kuidagi leidis tee minuni. Mul on kodus terve tuba täis asju, mida ma olen tahtnud. Lihtsalt mõtlen, et oh, tahaks sellist kappi endale, ja kolme päeva pärast on see mul olemas. Või näiteks telefoni: et oh, tahaks seda uut telefoni. Ja ma saan selle.”
Poiss vaikib. Võibolla ta mõtleb sellest, et tüdruk võiks saada iga mehe, keda ta tahab. Sest mina küll mõtlen.
“Üks mu sõbranna, kellega me kunagi palju suhtlesime, aga nüüd… Nüüd ta otsustas, et… Tähendab, see on pikem lugu… Aga ühesõnaga, me sõitsime ruladega ja…”
“Ruladega?”
“Jaa! Ma ju olen sulle rääkinud, et mul on rula! Ma käin praegugi vahepeal sõitmas!” teatab tütarlaps, rind uhkusest kerkimas. “Ühesõnaga, me tahtsime tohutult, ma mõtlen: to-hu-tult endale Vansi ketse.”
“Misasju?”
“Vansi ketse. Need olid sellised ägedad ketsid, mis meil lihtsalt pidid olemas olema. Aga meil ei olnud nende ostmiseks raha. Sõbranna kurtis mulle: “Ma väga tahan Vanse endale!” Ja siis ma ütlesin talle: “Oota, ma tõestan sulle, et sa saad need, usu mind!” Ja ma õpetasin teda endale sisendama, et me tahame neid ketse, ja et me saame need ketsid. Ja kolme päeva pärast olidki meil need olemas! Isa otsustas talle raha laenata, ma ei teagi enam, kust minu raha tuli… Aga me saime need! Ja sellest ajast saadik olen ma saanud kõik, mida ma tahan.”

Ma mõtlen tema jutu üle. Ma tegelikult usun väga seda teooriat, et kui “kosmosesse signaal saata”, siis õige pea hakkavadki asjad juhtuma. Võibolla see natuke pealiskaudne vestlus, mida ma olen sunnitud pealt kuulma, on mingi märk? Et ma peaksin välja mõtlema, sõnastama, mida ma täpselt tahan, ja selle mõtte kosmosesse lendu laskma? Päev otsa on mul olnud paha tuju, miski pole läinud õigesti, ma olen olnud inimeste vastu kaubamajas ebaviisakas, torssis näoga neist mööda trügides… Tasakaal on paigast ära.

Maasika daiquirit ei ole ikka veel. Ohkan. Ma pean endale sisendama, et mul ei ole paha olla!

“Ma lugesin sealt raamatust veel,” on tüdruk oma jutuga edasi jõudnud, sel ajal, kui ma oma mõtetes rändan. “Näiteks üks naine, kel muidu prille polnud, aga olid, noh, lugemisprillid. Ja ta sisendas endale: “Ma näen lugeda. Ma näen lugeda.” Esimesel päeval ta muidugi veel nii hästi ei näinud, aga kolmandal polnud enam prille vajagi!” Tütarlaps on võidukas.

Ikkagi on see mingi märk, et ma täna nende kõrvale siia istuma olen sattunud. Või lihtsalt üks elu huvitavatest mustritest. Ennist õega päeval linnas käies, rääkis ta, mis silmaarst talle oli rääkinud tema (ja minu) silmade kohta. Et ei saa opereerida, et meie pimedad silmad ei saa kunagi nägijaks, sest see on kaasa sündinud. Ja et tegelikult on prillid olnud elu aeg meil mõttetud, sest terve silmaga näeme me ju praktiliselt ideaalselt. Ma siiski oma prillidest ei loobu, ma tunnen end paremini, kui miski on mu vikerkestade ja arvutiekraani vahel.

“Ma saan alati, mis ma tahan. Ja need raamatud on mind palju õpetanud. Näiteks koolis olen ma meid väga paljudest töödest vabaks rääkinud, sest ma lihtsalt hakkan õpetajaga rääkima ja küsin talt, kas ikka on vaja. Klassikaaslased kogu aeg tulevad minu juurde, et tee midagi!” Neiu itsitab.

Aga siis saabuvad Inimene ja K., mõlemad natuke vihmamärjad, ja saabub ka maasika daiquiri. Kuuldemäng lõppeb.

kuntstisaalis-kuntstisaalis…

Määratlemata 3 Replies

Ehk lugu sellest, kuidas ma elus esimest korda oksjonil käisin ja kunsti ostsin.

Kõik algas sellest, kui pandi üles maalinäitus Akt! ja Beriti fotole tõmmati kardinad ette. Ning kuna mulle pilt väga meeldis, siis otsustasin ma, et kurat, vot, mina pean nüüd selle endale saama.

Ja eile oligi kauaoodatud oksjonipäev.

Esiteks, muidugi, olen ma oksjoneid ainult telekast näinud ja mul polnud õrna aimugi, mis tunne on päriselt mõnest ise osa võtta. Kui Volgasse sisse astusime, pidin ma maha kukkuma: kurat, kui peen õhkkond! Daamid valgete kinnaste, summutatud häälte ning pärlitega, laual šampuseklaasid… Ainus, mis tuttavlik tundus, olid kunstnikud ise, kes nägid välja, nagu nad alati välja näevad: nunnud ja omamoodi, Tartust läbiimbunud.

Panime end kirja ning viskasime K.-ga nalja selle üle, et tulime peenele oksjonile otse Undergroundist. Huvitav, kas see oli pühaduseteotus?

Enihuu. Õhk oli pingeline. Vähemalt minu jaoks. Kuna Beriti pilt oli reas üheksas, siis sai enne korduvalt pakkumistele kaasa elada, kuigi, kui tõele au anda, siis oli tõesti tagasihoidlik. Teisalt jälle, kui alghind on 5000, siis… Mul ei ole vist eladeski kunagi nii palju raha, et sellise summa eest kunsti osta. Kuigi teos võib seda hinda täiesti väärida.

Ühesõnaga: vaikus, köhatused, paberikrabin, parfüümihõng, šampus kihisemas… Oli väga müstiline, ärev, kummastav ja laetud õhkkond. Mõned teosed olid küll sellised, et oleks tahtnud pakkuda, aga ootasin ikka Beriti oma – ja hea oli, et ootasin, sest kui minu kord ükskord kätte jõudis, läks kõige suuremaks rebimiseks õhtu jooksul: pakkusime Berkiga kiirelt võidu, kuni lõpuks ma foto 1600 krooniga endale sain. Win! Ja pakkumine käiski täpselt nii, nagu filmides: tõstsid oma numbriga lipikut (minu number oli 1), ja kui oksjonipidaja hinda kergitas, hoidsid hinge kinni, et keegi rohkem ei pakuks… Ja kui pakkus, siis lasid peast läbi variandid, kalkuleerisid kiirelt sekundite jooksul, kas peaks – ja samas üritasid maha suruda adrenaliinist pimestatud soovi lõputult pakkuda. Ma kujutan ette, et nii tunnevad end kasiinosõltlased – kalkuleerivad ning võitlevad mängukihuga.

Kogemus oli muidugi mega – teate ju küll mind, ma TOITUN sellistest üritustest, mis toidavad mingit imelikku looma mu sees. Käed värisesid, adrenaliin pumpas – ja ma ei teagi täpselt, miks.

Hiljem saime veel K.-ga kahe peale soetada imekaunid Miss Katrini Goya prossid ning kirjutasime värisevi käsi lepingutele alla… Jap, saigi tehtud. Ostsin elus esimest korda kunsti. Ja kohe pandi lehte ka:)

kolm riiki, kolm raamatut: Keenia, Tai, Austraalia

Määratlemata Leave a reply

Olen vahepeal kõvasti raamatuid lugenud. Näiteks sain läbi Robert Randma “Sigareti”, aga selle kohta ma veel ei oska midagi kirjutada, peale selle, et osad kohad olid ebausutavad – just selles võtmes, et kui meesterahvas kirjutab naise vaatepunktist, siis võivad teinekord tulemused olla… ebausutavad. Aga muidu oli hea lugemine, Randmalt ootan tulevikus suuri tegusid. Aga siin on mõned äraõiendamata võlad.

“Kättpidi Keenias”, Peeter Vihma

“Kättpidi Keenias” raamatu sain ma Ekspressilt ja lubasin sellest kirjutada. Lugesin seda jupitades väga pikka aega, sest tekst ei istunud mulle, oli masendav ja rõhus õlgu. Alati, kui mõne peatüki läbi sain, jäi suhu millegipärast halb maitse. Kusjuures, sõnaseamisoskus on mehel täiesti olemas, asi oli ikkagi keskkonnas ja selles elus, mis sõna sõna haaval välja koorus.

Lühidalt. Peeter läks Keeniasse maailma parandama ning avastas, et parandada ei saagi. Ja võib-olla just see kokkuvõtlik nending oligi põhjus, miks mulle “Kättpidi Keenias” lõpuks head emotsiooni ei jätnud. Kuid, olgem ausad, alati ei olegi ju asjad roosad ja lillelised, eriti sellises riigis nagu Keenia. Teisalt jälle tahaks autorile ette heita, et kui sa ikka muudkui jood ja suitsetad ning siis kurdad, kui blasee ja masendav kõik on, siis… Kas siis pole asi natuke ikkagi ka su enda suhtumises?

Mõned kõrvaltegelased said lähedaseks, näiteks rattaparandaja, kellele on pühendatud raamatu lõpukolmandik (umbes mälu järgi ütlen seda praegu). Ning kui võrrelda raamatut “Minu…” sarja teostega – ja paratamatult see võrdlusmoment tekib – siis on tunne, et kuidagi väheks jäi kõike seda. Oleks tahtnud näha rohkem tausta, lugeda pikemaid arutelusid poliitilise olukorra ning ajaloo kohta. Neid teemasid oli puudutatud, aga liiga kergelt ja pinnapealselt. Ning kas tõesti annab terve aasta Keenias vaid nii vähe ja nii sarnast materjali? Kas tõesti ei juhtunud muud, kui lõputud peod ja lõputu masendus?

Ühesõnaga, pidevalt oli tunne, et midagi on PUUDU. Tundus, et autor justkui nagu ei oleks südamega asja juures või siis ta meelega ehitas enda ümber seinad, et mitte veel rohkemmasendusse langeda… Ma ei tea. Võib-olla oleks asja teinud paremaks hea käega toimetaja, kellel uudishimulik meel ning kes oleks innustanud autorit tekstiga sügavamale minema, kes oleks innustanud teda end rohkem avama…  Aga lugeda tasub ikka, kas või selleks, et piiluda ühe meie jaoks üsna tundmatu riigi igapäevaellu. Maailmaparandamist sealt ei leia, ei leia ka ilusat lõppu või kauneid elutõdesid. Leiab vaid õlu, mustad iludused, kanepi, pimeduse, palavuse, prügimäed ja hurtsikud.

“Minu Tai”, Mai Loog

Oh, kuidas mulle meeldis “Minu Taid” lugeda! See äratas minus sisemise jänkukese või tibi ning ma neelasin lehekülgede kaupa kirjeldusi šopingutest, pidevast bailatamisest, elu roosamast poolest. Keenia-raamatule parajalt vastukaaluks. Milline elu, õhkasin ma, kui Mai jälle kirjeldas, milliseid hõrgutisi ta sööb ning millistele VIP-pidudele sisse vupsab. Tahaks ka! õhkasin, kui nad taas sõbrannadega mere ääres tšillisid, kokteile imesid ja end mõnusalt tundsid. Kade! tunnistasin, kui lugesin Taimaa lõhnadest, maitsetest, võimalustest.

Ja siis läksin ma ning vaatasin Mai videoid Youtube’is ning miski muutus. Ma tunnistan end vabalt feministiks, minu põhimõtted on lihtsad: minu meelest peaksid naised tegema täpselt seda, mis neid õnnelikuks teeb ja mida nad tahavad teha, olgu selleks siis magamine saja mehega või koosolemine ühe mehega elu lõpuni, elamine üksinda ja lasteta või abiellumine teise naisega. See peaks olema naiste enda valik, kuidas nad tahavad oma elu elada ja mitte üks varblane ei tohiks selle peale siristada ka mitte.

Aga millegipärast oli ikkagi kummaline vaadata Mai Youtube’i videoid. Miski mu sees lõhenes – kaunid põhimõtted kohtusid reaalsusega ja sisse juurdunud (või ühiskonnalt sisse õpetatud) eelarvamustega ning ma avastasin end endaga vaidlemas, kas see on ikka maitsekas ja kust läheb piir. Siis ma jälle pahandasin enda peale: kes olen mina, et otsustada milegi maitsekuse üle! For Christ’s sake, ma käin vahepeal õues ka pidžaamapükstega!

Nii et vastakaid tundeid tekitas Tai-raamat. Kogu see baila tundus nii ahvatlev ja mõnus, teisalt aga hakkas lõpuks juba ära tüütama ja sunnituna tunduma, justkui peaks autor kellelegi pidevalt tõestama, et ta on õnnelik, et nii saabki olla õnnelik, nagu tema on. Ja mind hakkas just see tõestamise mekk häirima, mitte elu, mida ta elab. Aga võib ka olla, et ma kujutan seda kõike ette.

Kuid Tai sai siiski selgemaks. Mulle meeldisid Mai analüütilised poliitolukorra kirjeldused, ühiskonnakriitika ja hästi ning loetavalt lahti kirjutatud riigi ajalugu. Lisaks on Mai keelekasutus värske ja jänkulikult pehme. Mõnus, peaaegu pretentsioonitu lugemine.

“Minu Austraalia”, Airi Ilisson-Cruz

“Minu Austraaliat” hakkasin lugema vist vahetult pärast Taid ja “Sigaretti”, ning sattusin muidugi pauguga kohe teise maailma. Muidugi oli ka natuke naljakas, sest eelmisel suvel olin ma juba Airi ja Erwiniga Epu sünnipäeval kohtunud, nii et selles mõttes oli mulle lõpp ette teada:) Ma teadsin, et ta leiab armastuse ja et nad saavad lapse (kellega ma ka juba kohtunud olin). Nng mulle meeldis see õnnelik lõpp, muidugi meeldis! Südames olen ma ikkagi romantik ju.

Airi Austraalia on selline, mille kohta aga ei oska ma suurt midagi öelda. Ootasin vist rohkem kärtsu ja mürtsu, see elu arbuusifarmis oli ladnalt kirja pandud ja kergelt humoorikas, aga ei midagi põrutavat (kuigi ega ma ise ka ei tea, miuke see farmielu peaks siis olema, et ta põrutaks kuidagi). Märksa rohkem leidsin end kaasa elavat, kui nad Brisbane’i kolisid, selle linna kirjeldused olid nii ärksad ja värvilised, et tahtsin kohe sinna teleporteeruda… Ja siis jälle kadus pinge ära. Praegu tagantjärgi mõeldes tundubki, et Airi stiil või raamat oli kuidagi hüplik: põnev, vähem põnev, igav, igav, igav, põnev, põõõnev… igav, igav, igav. Samas, eks meie kõigi elud ole sellised, et igavamad osad vahelduvad põnevamatega. Raamatult siiski eeldaks mingit ühtlust.

Ahjaa, üks asi, mis mind veel häiris, oli sõna “Jahuu!” ülekasutus. Päriselt, näidake mulle inimest, eestlast, kes päriselt ütleb asjade kohta “jahuu”? Mulle tundus see “tõlkes kaduma läinud” veaga, kus tõlkija on üritanud eestindada sõna yahoo, teadmata, et see võiks olla hoopis näiteks “hurraa”. Minu meelest ütlevad “jahuu” ainult multikategelased, nii et need osad dialoogist tundusid nii võltsid. Aga jällegi – äkki päriselt Airi ütlebki “jahuu” ja see ei kõla tema suust sugugi jaburana? Aga raamat on ikkagi raamat, kirjapildis oli see sõna väga ebausutav.

Teine ebaühtlus, mis on mind üldse “Minu…” sarja raamatute juures häirinud (ja Epp on tegelikult sellest kunagi ka blogis kirjutanud), on riiginimede erinev kirjapilt. Kuna “Austraaliat” sai loetud ajal, kui kohe-kohe hakkas välja tulema “Minu Kolumbia”, siis oli ikka eriti totter lugeda riigist nimega Colombia. (Samad asjad on juhtunud Nepali/Nepaaliga – “Minu Mongoolias” oli juttu Nepalist, aga raamat tuli hiljem “Minu Nepaal”; ning Argentina/Argentiinaga.)

Kui nüüd aga “Minu Austraalia” juurde tagasi pöörduda, siis… heaks tegi selle raamatu autori kirjeldamisoskus. Ta tõesti suutis luua elavad, liikuvaid ja lõhnavaid pilte oma sõnadega. Nõrgaks pooleks aga võiks tunnistada emotsionaalse jaheduse. Mulle tundus, et Airi teadlikult oli valinud tee mitte oma tunnetest väga sügaval tasemel rääkida ning just see aitas ebaühtlusele kaasa. Samas ma saan temast ka aru, paljud inimesed ei tahagi iseendast ja oma emotsioonidest väga palju rääkida, sest need on isiklikud, kallid, südamelähedased. Nii jäidki Airi elu olulisemad hetked nagu pulmad ja lapse sünd kaugeks ja jahedaks ning ei haaranud kaasa nii, nagu oleksid võinud haarata.

Aga raamatut sulgedes jäi suhu hea maitse ning mõtted olid helged, nii et see on ikkagi vist kõige olulisem, mis loeb.

ajutiselt parooli all

Määratlemata 3 Replies

Vastuolulised tunded on viimasel ajal vallanud. Ei taha olla üksi, tahan olla üksi. Inimesed ajavad marru, inimesed panevad endasse armuma. Enam ei saa aru, mis on, mis pole, mis tuleb, mis läheb. Ainus, mis paistab olevat tõeline pelgupaik, on voodi ja kassid, kes maailma eest kaitsevad. Ergud on jälle paljaks kistud, ise ka ei saa aru, miks või mille tõttu.

/

Ma armastan sind täpselt nii nagu sa oled

Ma armastan sind täpselt nii nagu sa

Ma armastan sind täpselt nii nagu

Ma armastan sind täpselt nii

Ma armastan sind täpselt

Ma armastan sind

Ma armastan

Ma

/

Võtan lause juppideks lahti, panen kokku tagasi, tulemuseks on vaid sõna “ma”. Sina võid armastada mind täpselt nii nagu ma olen, aga mis siis, kui mina ei armasta end täpselt nii nagu ma olen? Ma armastan sind täpselt nii nagu sa oled.

/

Aju on täiesti kokku jooksnud, mul on kolm avalikku esinemist ees ootamas, üks juba sel neljapäeval, ja mul on uitmõtetega fail, täiesti vormistamata, mitte mingil juhul selles asendis, et sellega võiks kolmveerand tundi täis tõmmata… Ühelt poolt mõtlen, et äkki paneks mõtted punktidena ja improviseeriks, aga ma ei tea, kas ma oskan. Rääkida ma ju võin tundide kaupa, aga kui keegi vastu ei räägi, siis on raskem.

Aga mis see blogimine muudki on, kui iseendaga rääkimine, trükitähtede vormis. Heal juhul, kui oled mõtted, hinge virtuaali loopinud, siis heal juhul, ma kordan, HEAL JUHUL, püüab keegi selle kinni ja võtab ette mõne kommentaari kirjutamise. Üldiselt aga kaovad mõtted virtuaalmaailma ära, nad on seal, bittide ja baitidena, oma igavesti tuntud 11010101101101011110111011 reas, üksinda, hõljuvad, ootavad ei-tea-mida…

Inimesed ajavad marru, äratuskell ajab marru; ja siis tõmbab miski naeratuse näole, päike on väljas, meri on ukse ees…

Täpselt ikkagi ei tea (või eit, ea) mis või kuidas, kõik on sassis, kevadpäike, kevadhormoonid, hingeline nõtrus ja kehaline nõrkus erinevate põhjuste pärast… Jooksen mõtteist ja verest tühjaks ja jään ootama, et keegi teeks mulle restardi.

Ma

Ma armastan

Ma armastan sind

Ma armastan sind täpselt

Ma armastan sind täpselt nii

Ma armastan sind täpselt nii nagu

…nagu ma oskan. Muudmoodi ei oska, muudmoodi ei armasta.

kuidas must diskor saab

Määratlemata 7 Replies

naisteka 11Ühesõnaga, ühel õhtul läksime kõik Kiira-Käära Käsitöö- ja Riistvõimlemisklubi liikmed rõõmsal meelel Undergroundi, sest oli lubatud fabuloosset videodiskot. Aga võta näpust: lürpisime seal imeodavaid jooke (neljapäeviti on naiste special) ja ootasime ja ootasime, aga diskot – tudkit. Tuli välja, et kõik olid haigeks jäänud.

Siis tuli meil suurepärane idee: aga kui meie peamised kodused õhtud Komsomolitaride seltsis on möödunud niikuinii vaheldumisi Youtube’is ja Wikipedias surfates (“Mis maal elavad valge naha ja mustade silmadega inimesed? Mis rass see on?!” ja “Kas juuksed kasvavad siis pärast surma edasi või ei?” ja “Millesse see Boyzone’i liige surigi?”), siis oleme me kindlasti võimelised ühel õhtul ise Youtube’i diskot tegema, noh nii naistelt naistele või nii.

Ausalt, see juutuubimine on täitsa käest ära läinud, ükskord sattus Siki meiega olema ja pidi peast lolliks minema, sest ei suutnud seda pidevat surfamist taluda.

No igal juhul. Saigi idee Rollile välja käidud ja täiesti imekombel oli ta sellega nõus. (Siinkohal ma natuke kahtlen ta mõistuses, sest no kes annab Dakile diskoripuldi kätte? Ah? Milline vastutustundlik täiskasvanu teeks seda?!)

Ja nüüd ma olengi viimane nädal muudkui pleilisti kokku pannud, täiendanud ja kustutanud, arvutanud ja tausta otsinud (kes oleks võinud arvata, et mulle nii paljud šoti bändid meeldivad?) ja neljapäeval ongi see Suur Õhtu.

Kui ma siin ükspäev kekutasin K.J.-ile, et jajah, ma olen nii awesome, et kõikide nende suurte ülesastumiste ja esinemistega (tulekul: 11. märts Vikerraadio, 23. aprill raamatubuss Katariina Jeega mööda Eestit PrimaVera raames) ei oskagi ma enam esinemishirmu tunda, siis nüüdseks, kui jäänud on kaks päeva, on ikka tugev esinemishirm ikka sees. Sest kõigepealt olen ma muidugi väga kindel, et kedagi ei tule kohale. Teiseks ma olen kindel, et miljon inimest tuleb kohale ja kõik tahavad mind munadega loopida. Kolmandaks olen ma kindel, et kohal on aind püsikunded, kes kuskil nurgas midagi tähele panemata õlut lürbivad ja vaid aeg-ajalt, kui eriti sitt lugu tuleb, mulle hävitavaid pilke saadavad.

No on absoluutselt võimalik, et kõik need kolm stsenaariumit toimuvad – no näiteks võib juhtuda, et erinevad reaalsused otsustavad just sel õhtul mööda stringe kokku ujuda ja siis ma lähen üldse peast lolliks.

Aga igal juhul on mu point see, et tulge mulle toetust avaldama. Ma luban, et mängin rokki, ja mängin poppi, ja mängin natuke rokimat elektrot ka, ja mängin retrot ja mängin glämmi ja üleüldse tahtsin ma maailma kõiki häid lugusid mängida, aga vaat, see pole võimalik. Kui just see reaalsuste põkkumine ei toimu. Siis on kõik võimalik.

Koht: Underground
Kell: 21:00
Pidu: Lady’s Night feat VJ Daki
Üritus on ofkoors tasuta.

Hirmuvärinates vasakule ära.

guys!

Määratlemata 5 Replies

188Kas olete tähele pannud, et külmaga muutub kõik heliliselt hoopis teistsuguseks? On tunne, et terve maailm on justkui vati sees – hääl liigub aeglasemalt, inimesed liiguvad aeglasemalt, tunnid ja minutid kerivad edasi hoopis teisel kiirusel, kui soojema ilmaga.

Eile kuulsin raadiost, et lubatakse pühapäeva ööseks kuni -32C külma ning karjatasin: “Uau!” Ei mäletagi, mil viimati nii külm oli.

Jah, muidugi meeldib mulle see talv praegu täiega, kuigi pean tunnistama, et põlise külmaarmastajana kaob minugi külmakindlus umbes -17 kraadi juures ära ning alla selle tahaks vaid kodus teki sees lösutada ning vürtsikaid toite nosida.

Toitudega on muidugi kehvasti, sest raha ei ole üldse ning lisaks on ju jälle tulnud tõsine kaalujälgimine peale. Selles vaimus olen sel nädalal iga päev trennis käinud. Peamiselt selle pärast, et see on üks kindel koht, kus saab sooja ja naha märjaks, kuid ka selle pärast, et olen sel nädalal eriti vana olnud – juba kell 22 magama keeranud. Ning uskumatul kombel läks täna uni juba enne kella kaheksat ära – seda ei juhtu minuga just mitte õige sageli.

Kassid on elektrit täis ja särtsuvad, kui neile pai teha. Täna läksin ka ise elektrit täis – hommikumantel särtsus ja raksus, kui jalgu puutus.

Aga aju tundub olevat külmunud koos terve muu maailmaga. Poolikud wordi dokumendid vahivad mulle etteheitvalt otsa ja ootavad, et ma end kokku võtaks. Ja ma võtangi.

Kui olen trennis ära käinud.