Tag Archives: random

teine sünnipäev

hoomamatu 6 Replies

Sünnipäevahommikune ilm oli imeline. Voodi kõrval ootas kingitus, eestoas oli veel üks kingitus selle kujul, et ma sain lõunani magada. Ajasime K.-ga veel hommikust jura, viisin ta Nõmme-põikega bussijaama, kus vahetasin K. ema vastu. Tegime šopingutiiru ja ma sain kahe väga cooli mööblitüki omanikuks. Mööbliteemadel tuleb veel kindlasti palju postitusi, luban.

Ja siis juba oligi õhtu, kui me kogu perekonnakarjaga Nõmmele läksime ja igati armsad olime. Lapsed (neid on ju nüüd meie peres mitu!) olid kõige tuburubumad, pere ja sõbrad olid kõige tuburubumad ja pühapäeval oli mul kõik nii hästi ja ma olin nii õnnelik, et…

…et terve päeva näris mind tunne, et KOHE läheb midagi perse, sest see ei ole ju normaalne, et elus kõik hästi on. Midagi peab viltu minema!

Siis ärkasin täna üles ja sain aru, et see sense of impending doom tuleneb tänasest hambaarstist, kus ma ühest oma tarkusehambast ilma jään. Ma olen lihtsalt totaalses paanikas. Aga iga kord, kui mul jälle igemepõletik tuleb, meenub mulle teravalt, kui väga ma tegelikult TAHAN neist hammastest lahti saada. Ja for fuck’s sake, ma olen üle elanud miljonipäevase sünnituse, see üks hambaopp ei peaks mind ju kuidagi kõigutama, ometi olen ma täiesti kakatuks hirmunud. Kuigi mu hambaarst on üks ägedamaid inimesi maamunal, kes mind kabinetti sõnadega: “Ja Dakinaator, palun!” kutsub.

Phhhh.

Õuduk.

January style

hoomamatu 6 Replies

Jaanuaris ei teinud ma oma riietusest ühtki pilti, kuigi oleks ju võinud, sai ju Rootsis lausa šopingul käidud. Selle asemel vaatasin Polyvore’is ilusaid riideid ja püüdsin kokku panna seda, mis võiks olla minu stiil. Mul on ühed hallid Montoni püksid, mida ma juba mitu aastat armastusega kannan ning sel suvel sai teadupoolest mu südame endale üks Stockmannist ostetud must bleiser. (Okei-okei, Stockmanni allahindluskauplusest.)

Ükspäev, kui Naabrinaine üritas kirjeldada õudukriideid, mida LMile teinekord kingitakse, siis iseloomustas ta üht särki kui “ebamäärase naisepeaga” ja ma sain aru, et enamik mu T-särke mahuvad selle kirjelduse alla. Mulle nimelt meeldivad kõiksugused pildid ja kirjad ja ebamäärased naisepead.

Ja kui ma veel üritasin aru saada, kust mu riietumiseelistused pärinevad, siis sain ma aru, et Shane. Ma tahan olla nagu Shane, kuigi mul puuduvad kõiksugused eeldused, et välja näha nagu Shane. Aga see ei takista mul edaspidigi T-särke ja maikasid viikarite, ketside ja bleiseritega miksimast. Ja kui ma viitsiks kontsi kanda, siis paneks ma selle komplekti, mis ma Polyvore’is valmis tegin, iga kell selga. ERITI selle kollase mütsi!

ich bin ich

pildike abielust

hoomamatu 18 Replies

Sõidame Abikaasaga Saaremaale. Räägime igast asjadest, nagu roadtrippidel ikka, aga hetkeks on tulnud vestlusse paus. Ühtäkki…

Daki: “Miks on tellised just nii suured, nagu nad on?”
Abikaasa: “See oli omal ajal tohutu edasiminek ehituses. Erinevalt suurtest kividest või palkidest sai nüüd üks mees müüriladumisega hakkama, ei pidanud enam mitu töölist olema.”

Mõtlik vaikus.

Daki: “See on ikka täiega veider, et sul see vastus kohe varrukast võtta oli.”
Abikaasa: “See on ikka täiega veider, et sul üldse selline küsimus pähe tuli.”

Ja siis tulid tee äärde põdrad. Looduse awkward-faasis teismelised, kes ei oska oma pikki jäsemeid kuhugi panna ja liiguvad nagu oma tegevuses ebakindel liigendnuga.

asendamatud ilutooted

hoomamatu 21 Replies

Ühes kommentaaris keegi küsis mu silmapliiatsi kohta ja kuna mu arukad mõtted on hetkel määramata ajaks peatatud, siis panin kokku viis endale olulisimat iluvidinat. Asendamatud on nad selles mõttes, et just needsamad tooted nendelt firmadelt. Asendamatud on ka ripsmetušš ja kulmupliiats, aga ripsmetuši ostan ma tavaliselt tuju ajel ja tavaliselt mõne sellise, mida just reklaamitakse. Ja kulmupliiatsi firmast on mul täiesti savi, ostan odavaima.

Kuid on mõned tooted, mis on oma asendamatust tõestanud. Neid ostan ma ikka ja jälle.

1. Rich Pure Luxury Silk Oil Serum. Juuksed (ehk tiidud, nagu ma neid hellitlevalt kutsun) on mu needus ja nuhtlus. Kuidagi nad olla ei taha ja alati on mingi jama. Imetamise ajal kukkusid nad KÕIK korraga peast välja, pärast mida lasin lõigata pixie cuti ja avastasin mõni kuu tagasi rõõmsa üllatusena, et kõik need karvad, mis korraga välja kukkusid, on korraga tagasi hakanud kasvama. Ehk et mul on siuke mõnus minitukk kõikjal peas. Enihuu. Rich juukseseerumi ostsin mingil sellisel hetkel, kui ma olin TÄIESTI meeleheitel ja veendunud, et minu õletuustidest enam elulooma ei saa. Ja see õli on teinud imet! (Ilmselt tegi ka radikaalne lõikus imet, aga ikkagi.) Pärast selle kasutamist on juuksed nii mõnusad, siidised ja mul on tunne, et nii terveid juukseid pole mul täiskasvanueas olnudki.

2. Smashbox O-Glow põsepuna. See on viimase aja lemmikasi. Ostsin selle Rootsi laevalt, leides, et kui ma igapäevaselt väljas käies midagi muud ei viitsi näkku visata, siis vedelpõsepuna vast ikka? Tõde on muidugi ka see, et ma sageli unustan ta olemasolu ära, aga kui ta meeles on, siis annab Smashbox jumele kohe teise… jume, nii et asjal on… jumet. Jap, see võrdlus läks käest ära. Igal juhul, ta on olekult muidu värvitu ja väidetavalt valib põsel ise sulle sobivaima tooni, mis tähendab, et sellega pole võimalik eriti mööda panna. Eriti minusugusel iluäbarikul, kes päikesepuudrit nähes ilma seda puutumatagi näost laiguliseks läheb.

3. Aqualan L baaskreem. Kevadel, kui seoses massiivse allergiahooaja algusega TERVE mu näonahk korraga maha kukkus, tõusis valulikult esile vajadus HEA näokreemi järele. Ja ükski neist kallitest või ka odavatest näokreemidest, mis ma olin kokku ostnud, ei sobinud, sest kõik sisaldasid mingil määral lõhna- ja muid aineid. Tatsusin apteeki ja küsisin, mida nad allergilisele nahale soovitavad. Soovitasid Aqaulani ja nüüd olen selle truu kasutaja. Näonaha ärakukkumisega pole ka enam probleeme olnud, eks näis, mis kevad toob.

4. MaxFactor Smokey Eye Effect. Tuli kaasa mingi ripsmetušiga ja on tõestanud, et kauni suitsusilma saab pähe kahe minutiga. Absoluutselt asendamatu. Ma arvan, et ma viskan kõik muud oma ideaalse suitsusilma otsingutel kokku korjatud erinevad lainerid-pulbrid-kreemid-värvid südamerahuga minema ja MaxFactori kaheosalisest lauvärvipulgast piisab mulle elu lõpuni.

5. SpaRitual matt küünelakk. Selle ostsin kogemata Tartust Zeppelinist oma pulmadeks. Vaatasin, et umbes sobib värv kleidiga ja võtsin mõtlemata ära. Suur oli minu üllatus, kui lakkima asudes selgus, et tegu on mati küünelakiga! Matt! Küünelakk! Kes sellisest imeasjast enne kuulnud on! (Võib-olla muidugi olid kõik sellest varem kuulnud, aga ma ei loe kunagi ajakirjade ilukülgi.) GENIAALNE! Kui ma sel suvel uuesti Zeppelini samasse poodi läksin, et kõik selle sarja SpaRituali küünelakid kokku osta, selgus muidugi, et otsas on. Nüüd olen ma siin-seal ajakirjades märganud (ma spets olen vaadanud noh), et ka teised firmad on üksikuid matte küünelakke teinud, aga ma pole eriti viitsinud otsida ja tavaliselt ei taha ma peale OPI küünelakkide midagi osta. Seega: otsingud jätkuvad. Sest matt küünelakk on absoluutselt tegija!

Millised on sinu asendamatud iluvidinad?

appdeit

hoomamatu 2 Replies

Teel Saaremaale sai selgeks, et ma olen täiesti haige. Saaremaale jõudes oli selge, et ka Mila pole sellest pääsenud. Nii sai meie Uue Tite Pigistamise/Spaanädalavahetusest hoopiski nädalavahetus täis tatti, äginat ja uue tite eemalt imetlemist. Ühtlasi elasime üle mu emanduskarjääri kohutaivama öö, sellise klassikalise noorte vanemate õuduköö, kus laps 15 minutit mgas ja siis 15 minutit valjuhäälselt kurtis, kui mega sitt tal ikka olla on. Ja nii hommikuni välja.

Muus osas oli aga Mila superkaaslane, hoolimata sellest, et ta alati lastekaitset ja sotsiaaltöötajaid VALJULT appi hüüdis, kui teda jälle riide hakkasime toppima ja oli selge, et taas peab selles nõmedas autos istuma.

Nüüd aga andsin pühaliku lubaduse, et ma ei sõida enne veebruari lõppu mitte kuskile. Sest ükskord peab siiski selle va remondiga ka alustama, et oleks lootust enne talve lõppu koju ikka sisse kolida.

Ja ma olen sellest sõitmisest ausalt NII väsinud.

list

hoomamatu 4 Replies

Seoses ajusurmaga hetkel mõistlike postituste avaldamine peatatud. Suudan produtseerida vaid väheldasi nimekirju.

Viimase nädala jooksul olen ma:

  • ära kütnud kõik puud, mis Nõmmel kuuri jäetud
  • ööbinud kaks korda Nõmmel
  • kütnud kokku kolme ahju ja üht pliiti
  • pläkutanud ühel õhtul naistega kella kolmeni
  • söönud Liisiga pitsat
  • söönud Abikaasaga pitsat
  • söönud üldse pitsat rohkem kui tavaliselt
  • söönud Katsi ja Naabrinaisega lasanjet ja vorsti
  • jõudnud järeldusele, et me oleme väga palju vorsti hakanud sööma
  • millega seoses meenus mulle, et keegi Abikaasa sõbranna nimetavat rasedust vorstimürgituseks
  • …khm…
  • sõitnud korra Tartu ja tagasi
  • tankinud ühe korra
  • peaaegu-kukkunud ühe korra
  • maganud ühel hommikul segamatult poole 11ni (aga läksin magama kell 4)
  • lükanud kaks korda lund
  • andnud tihastele pekki
  • tõmmanud imiku kelguga lumme külili
  • käinud ehituspoes vaid korra
  • avastanud meeldiva üllatusega, et kuigi laps on eas, kus ta vähimagi peckish-tunde korral hakkab karjuma “Mämm-mämm!”, rahuneb ta kiirelt, kui ma annan talle kätte pirni, õuna või Ella’s Kitcheni paki. Töötab ka autos.
  • avastanud, et laps sööb tõepoolest kõike, mida talle anda (ka sidrunit), ja kui ta ei taha, siis ta ei söö MIDAGI. Selline all or nothing tüüp.
  • näinud unes pornot, kaablit, veel pornot
  • piilunud uksesilmast kõiki ebameeldivaid naabreid ja õnnelikult mõelnud, et ma ei pea enam kaua siin elama
  • kuulanud Nõmmel köögiseina taga kostuvat ja õõvastusega mõelnud, et neist ei pääsegi ma varsti ju kuhugi
  • jõudnud järeldusele, et mul on tõenäoliselt lihtsalt probleem naabritega, aga igal juhul on parem omada vaid üht ühist seina, kui nelja

Nimekiri asjadest, mis mulle hetkel väga ei meeldi

  • et ma pean lapsele saapaid jalga toppima ja need ei püsi seal
  • üleüldse on lapse riidetoppimine igavene tüütus, sest ta vihkab seda
  • ja ta vihkab autoistmesse panekut ja see on ilge tüütus
  • et remondiga pole me veel alustanudki
  • et laps kõik asjad kätte saab
  • et jälle tuleb juuksurisse minna ja üleüldse, kelle geniaalne idee oli lõigata soeng, mis vajab kord kuus 20eurost korrastamist, ajal kui tuleb megalt kokku hoida?
  • et lugemiseks pole aega/võimalust

Nimekiri asjadest, mis mulle hetkel väga meeldivad:

  • Nõmme-korterisse jäetud kapid. Milline potentsiaal! Millised suured plaanid mul neile on!
  • soodukaga ostetud kuumaõhupuhur, millega ma kavatsen homme veeta meeldivalt sensuaalseid tunde
  • Stockholmist ostetud 7eurosed haaremipüksid
  • ajakirja Kodu&Aed jaanuarinumbris näidatud Katrin Kissa kodu
  • see, et laps on nagu täitsa vonks inimene juba
  • minu punane kampsun, see on jätkuvalt mu põhiriietusese, mantel tuleb välja vaid eriolukordades
  • Nõmmekodu see uks, mis on elutoa ja tulevase kontori vahel
  • et me läheme nädalavahetusel Saaremaale ja ma näen lõpuks seda pisiolendit, kes must tädi tegi
  • Angry Birds

 

Külalispostitus Naabrinaiselt: Depressioonist ja hõbedasest lindist

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 14 Replies

Ma olen tihti mõelnud sellele, kui raske peaks inimese elu olema, et areng ja niisama kulg tasakaalus püsiksid. Ma olen muidugi sellele mõelnud vaadeldes enda elu ja vaadeldes ümbritsevate elu. Sellest, et „raske” on subjektiivne, ei hakka ma siinkohal üldse rääkima, muidugi on, aga defineerimine ei olegi hetkel oluline. Ühesõnaga – ma olen vaadelnud elude raskusi ja mõelnud, kus on küll tasakaal ja korrapära – mõni väänleb hiidpiinades elukestvalt, teine pole vanuigigi tõelist valu näinud (okei, neid viimaseid praeguses vanuigi-põlvkonnas peaaegu ei olegi).

Viimasel ajal olen ma märganud, et palju huvitavam vaatlusobjekt sellest, kui palju inimestele kanda antakse, on see, kuidas nad kannavad. Kogu selles online-deprekabuumis.

Einoh, ma saan aru, et igast diagnoosid on ägedad. Teatud arengufaasis on kõige-kõige tuusam olla diagnoosiga, seega huvitav ja tähelepanuväärne. Mäletate, põhikooliajal oli supercool, kui omasid mingit verepildihäiret, kroonilist kõrvapõletikku või kasvõi allergiapoega. Eriti hästi aga läks neil noortel, kellele uhiuues lõheroosas noortekabinetis inovatsioonihõngust läbiimbunud penoplastlae all kirjutati esimesed kergetoimelised rahustid. Stress ja depressioon. Üheksakümnendate staarid. Ja palju mugavam kui füüsilised haigused, sest tegelikult on ju füüsiline toimiv tervis tähtis, see on seotud iluga. Inimesed rääkisid põnevatest meditsiinilistest hingepiinadest – puhas glamuur.

Hilisemas eas tavapäraselt olukord muutub ja tähelepanuvajadus hakkab toituma teistest roogadest – tekivad head püsisõbrad, armastused, erialad, hobid ja haigused leevenduvad. Enam ei ole vaja ennast teiste läbi defineerida, järjest väiksema osa minapildist moodustab ümbritseva massi arvamus ja tähelepanu. Ja kõik läheb paremaks, kuni ootamatult  – litaki! – tuleb päriselu. See blogijate depressioonilaine on kummaline kahel põhjusel – esiteks sellepärast, et blogiringi ei kuulu ju enam põhikooliealised ja teiseks seetõttu, et väheste päriselt depressioonis ja haigete kirjaneitside kõrval on valdavalt depressioonikirjeldustes kirjeldatud lihtsalt tavalist elu: väikseid lapsi, emotsionaalselt ebaintelligentseid mehi, tööelu tormilisust, samamoodi ka pisiasju – kolimist, auto puudumist, sessi ülikoolis või ka halvasti magatud ööd.

Ma ei taha siinkohal üldse puudutada tegelikult ebastabiilsete inimeste hinge või blogisid – kirjutamine on teraapia nagu iga teine, kui on ikkagi tegelikult ka diagnoos, siis tuleb kasutada kõiki teraapiameetodeid, süüa tablette ja ravida. See selleks. Aga on kohatu nimetada depressiooniks KÕIKE vähegi ebameeldivat, mida elus ette tuleb. See ei ole deprekas, see on elu. Kogu oma värvilisusega.

Ma ei taha uskuda, et nii nõrgad inimesed ongi. Et kõige kohta saab öelda – sorry, ma ei diili sellega ära, sest mul on diagnoos. Kõige kohta. Et nii paljudel imikutel on vaimuhaiged emad, sest nad lihtsalt ei suuda mõista ja käsitleda teatud eluetappi ilma, et sellele nime ja ravi saaks. Et nii paljud mehed peavad taluma oma eksnaiste hoomamatut hüsteeriat, märkustki ei tohi teha, sest nad on ju “mustas augus”, neil on diagnoos ja see vabandab. Minu nägemuses see võltsdiagnoosindus lihtsalt hävitab ja rikub maailma sotsiaalset toimimist – kedagi ei saa lohutada ega aidata kui lohutatav tõmbab ümber “deprekakeebi”, mille taga saab olukordade lahendamise asemel sisiseda: “Mind ei ole mõtet aidata, ma ei ole aidatav, minu probleemid ei ole tavalised, te ei mõista, mul on diagnoos!”

Lõpetuseks siis ka rõõmsatooniline teade: enamasti on KÕIK need probleemid tavalised, aidatavad, mööduvad. See ei ole deprekas, kui hommikul tõusta ei suuda ja kõik nutma ajab, see on paratamatu osa elust. Kui tundub, et mis teistel viga, neil ei ole ju nii halb, siis tegelikult on küll. Inimesed söövad uskumatut sitta, küsimus on ainult sellles, mis näoga nad seda söövad. Lapsepõlvest meeldejäänud pidev õnnetunne ei olegi vaikimisi osa täiskasvanuelust, see on puhas ime, kui vahel on elu ilus. Enamasti on ta selline, et positiivne isetunne (nimetagem seda rõõmuks) on häda ja viletsuse taga peidus. On suur töö ennast toimima saada, et kasvõi korraks suuta häda ja viletsus kõrvale heita, ja näha midagi ilusat. Aga see on töö nagu iga teine – tuleb lihtsalt ära teha ja ongi parem. Kõikidele.
Linti ei tuleks siinkohal kanda teatega “Me mõistame, meil on ka depressioon olnud”, vaid pigem teatega “Me mõistame, me oleme ka tavalised inimesed”.

Naabrinaine, Rootsireis ja teised

hoomamatu 9 Replies

Meie (st minu, Naabrinaise, DMi (11), Katsi ja Kats+ühe (džiisas, ma enam ei tea, kuidas inimesi nimetada SELLES AVALIKUS KOHAS SIIN)) šopingureisi Rootsi iseloomustab suurepäraselt järgmine dialoog. Õigemini, see pole isegi dialoog, see on pigem triloog. Ei, isegi mitte triloog või kvatroloog, vaid hoopis pentaloog.

Stockholmi METROOST (vuhuu!) välja astudes ja linna jalutades tegevuskava planeerides.

Kats+1: “Mis me siis nüüd teeme? Kuidagi eriti imelik on iga nurga peal arutada selle üle, mis me edasi teeme. Otsustaks kohe ära.”
Daki: “Oleneb, kes mida teha tahab.”
Naabrinaine: “Praegu vihma ei saja, võiks kohe turistitamise ära teha.”
Daki: “Mina olen ka turistitamise poolt. Ja siis kuskil kohtume mingi kell lõunapausiks ja vaatame edasi.”
Naabrinaine: “Jah, mina tean, et ma tahan käia H&Mis ja Halensis ja siis veel mõnedes poodides.”
Kats: “Mina tahan ka Halensis käia!”
Kats+1: “Mina tahaks lossi ikka näha, kuidagi imelik oleks Stockholmis ära käia lossi ja Riksdagi nägemata.”
Naabrinaine: “No davai! Siis teeme nii, et käime turistitame, siis šoppame ja siis kohtume lõunapausiks, vahepeal on kõigil õigus hargneda.”

Siis selgus, et peamine probleem on selles, et keegi ei tea, kus nad on ja kus peaks kohtuma. Välja arvatud Naabrinaine ja DM muidugi. Nemad teadsid alati täpselt, kus nad on. Naabrinaine on üldse väga uhke oma võime üle alati teada, kus ta on. Aga ta kõnnib ka nagu hull. Seega – midagigi kasu sellest hullumeelsest kõndimisest. Igal juhul. Käisime ja turistitasime ära. Siis käisime ja šoppasime ära, vahepeal omavahel erinevates H&Mides põkkudes, vahepeal üle tänava teise poodi joostes, et teisele riiete kohta nõu anda, vahepeal kohvitades.

DM: “Ma panin endale telefoni äratuse, mis kell me peame hakkama linnast liikuma, et laevale jõuda.”
Naabrinaine: “Jah, me käisime spetsiaalselt seda infoletis küsimas.”
Daki: “Mis kell siis?”
Naabrinaine: “16:15.”
Daki: “Mis aja järgi?”
Naabrinaine: “Rootsi.”

Järelikult leppisime, et kohtume Halensi juures 16:15.

Siis selgus, et me kõik oleme erinevas ajas. Mina olin Rootsi ajas, teised olid vist Eesti, Nigeeria, Põhja-Korea, Llanfairpwllgwyngyllgogerychwyrndrobwllllantysiliogogogochi ja Kanada aegades. Igal juhul ei suutnud me ühelgi korral, mil keegi kelleltki kella küsis, üksmeelele jõuda ja lõpuks leppisime määratlustega: “kohtume tunni pärast” või “meil on aega tund ja veerand – Eesti aja järgi või?”.

Hakkan mina siis vaikselt otsi andma (vt ka merehaigus, väsimus, šopinguüledoos) ja otsustan, et suudan selle tund, mis on jäänud viimase kogunemiseni, ühe tänavanurga peal hängida küll. Ja siis tekkis küsimus: kus, kurat, on see tänavanurk, kus hängida?! Meenutasin olulisi lausekatkeid.

Kats: “Halens on seal, näed, seal.”

ja

Naabrinaine: “Halens on H&Mi vastas.”

Kui keegi on käinud Stockholmis, siis ta teab, et seal pole võimalik hingegi tõmmata ilma kogemata mõnd H&Mi inhaleerimata. Igal juhul, seisin siis mina keset šopingutänavat, suremas merehaigusse, titeigatsusse, šopinguüledoosi ja väsimusse. Otsustasin sisse astuda esimesse suurde hoonesse, mida vist Kats oli enne juhatanud. Oodatud allahindlusparadiisi asemel olen aga hoopis sattunud… hmm, ma tahtsin kirjutada Rootsi Stockmanni, aga… Eh, njah. Ühesõnaga, sattusin hiigelpoodi, kus kõik käisid, väike näpp püsti ja põhimõtteliselt sai valida, kas Hilfiger või MiuMiu.

Helistan.

Daki: “Mm… Kas ma olen vales kohas või… Aga kus me kohtuma pidimegi?”
Naabrinaine: “Halensis.”
Daki: “Siis ma olen vales kohas. Kus see Halens ongi?”
Naabrinaine: “Sealsamas Kulturhuseti platsil. H&Mi vastas.”
Daki: “Jah, siin ma olengi, aga… See pole ju Halens, see on Åhlens. Mitte nagu postimüügikataloog haalens, vaid oolens!”
Naabrinaine: “Jah, seesama.”
Daki: “Nojah, siis ma sain valesti aru.”
Naabrinaine: “Ühesõnaga, sa pole rahul ja sa helistad mulle.”
Daki: “Nojah… Ma arvasin, et ma olen vales kohas.”
Naabrinaine: “Alati sa helistad mulle ainult siis, kui sa pole rahul.”

Hiljem selgus, et vist keegi peale minu Åhlensis ei käinudki, küll aga said väisatud meie kõigi poolt vist kõik H&Mid, mis üldse iial Stokcholmi rajatud on.

Ma pole end kunagi varem nii tõupuhta eestlasena tundnud.

Õhtul laevas pidasime me väga valjuhäälset pentaloogi, okei, kvatroloogi – sest DM läks magama – üheaegselt ja täna jõudsime järeldusele, et me peame kõik ikkagi ka homme kohtuma. SEST ILMSELGELT VEEDAME ME KOOS LIIGA VÄHE AEGA.

Ja ehk saab vaene Kats+1 kõik oma lood siiski ära lõpetada, mida ta alustada üritas. Sel ajal, kui me kvatroloogi pidasime. Vaene mees. Ja kõik need H&Mid, kust ta läbi veeti… Rääkimata merehaigusest. (Katsile helistades selgus, et Kats+1 oli täna pliidi kohal süüa tehes lihtsalt edasi tagasi kõikunud, sest ta sisekõrv ei suutnud leppida, et torm on lõppenud.)

Elu.

december style

hoomamatu 9 Replies

Lund hakkas sadama 30. detsembril, mis tähendab, et täna lumetuisus ringi mütates otsustasin, et vist on aeg kampsuniga käimise asemel hakata mantlit kandma.

Jah, mul on plaanis Ilmataadile avalik pöördumine kirjutada.

Igal juhul, pidudekuul sai palju tehtud suitsusilma, mis mul tavaliste lauvärvide-pliiatsiga kunagi välja ei tule. Kuskilt sain ma aga spets suitsusilmapulga (suitsupulga?), millega on nüüd pool vaeva kohe vähem ja ei pea pead vaevama, et mis ja kuidas. Enne pittuminekut võtab meik ikka viis minutit aega ja mulle sobib see hästi.

Jõuludeks kinkis Abikaasa mütsi, sest ma tahtsin seda. Ma nimelt olen otsustanud, et ma annan jooksmisele VEEL ÜHE (sajanda umbes) võimaluse. Peamiselt sellepärast, et jooksmine on jõle popiks muutunud ja no LJB kirjutab oma blogis jooksmisest sellise kirega, et ma kohe tahan ka proovida, kas ikka tõesti on võimalik, et mingist hetkest hakkab jooksmine päriselt äge olema, mitte ainult mingi vabatahtlik surmaaktsioon. Muidugi on ka Dooce sel, st eelmisel aastal jube palju jooksmisest kirjutanud, nii et ma ausalt hakkan proovima!

Eriti mage oleks ka jätta ju Nõmme imelised jooksurajad lihtsalt niisama sinna seisma mulle maja taha. Kui ma sinna kolin, pole mul TÕESTI enam ühtki vabandust. (Disclaimer: ma jätan endale alati õiguse kasutada vabandust “mulle ei meeldi see”.)

Ühesõnaga, sain jõuludeks jooksmismütsi koos peene iPodi/telefonihoidjaga (noh see krõpsuga vidin, millega saab käe külge kleepida telefoni) ja ma avastasin, et see on üks vähestest mütsidest, mis mulle nüüdse soenguga ka päriselt sobib. Niisiis kannan ma seda mütsi nüüd igapäevaselt. Või noh, peaaegu igapäevaselt. Pittu ikka saabaste ja väikese musta kleidiga ei pannud.

Küünelakid on jälle pastelsed mingil põhjusel, kõrvarõngalemmikuks said sel kuul kiilid.

Ja, nagu ikka, miksin ketse ja viikareid, just like dr House. Üle kahe aasta tõmbasin jalga ka ühed Liiga Parajad* püksid, mida ma vahepeal kanda ei saanud/julgenud. Imede ime – lähevadki jälle jalga.

Juuksuris käisin ka ja lasin kelmika salgu allesjäänud juustesse värvida. Muuhulgas sain teada, et mu juuksevärvi number on 11-2. Võit.

*Liiga Parajad riided.

K: “Ostsin Seppäläst kleidi, aga kuna suurem number oli odavam, siis otsustasin selle ise väiksemaks õmmelda. No ja ega ma ju ei mõõtnud, võtsin kohe julgelt külgedest neli senti kokku. Aga nüüd sai liiga paras.”

kalendritest

hoomamatu 7 Replies

Ma olen hirmus kalendripede. Mul peab alati kalender kotis olema, isegi kui ma seda igapäevaselt ei kasuta. Noh näiteks siis, kui ma reaalselt tööd ei tee. Aga kalendrisse lähevad ka lisaks tööasjadele ju olulised sündmused kirja – arstiajad, mehe toimkonnapäevad ja muud üritused, telefoninumbrid, mida telefoni toksida pole mõtet, meiliaadressid, blogipostide ideed, raamatuideed, naljakad tsitaadid jne. Ma olen nüüd oma uue nutitelefoniga püüdnud hakata reaalselt ka telefonimärkmikku kasutama, aga pärast seda, kui ma selle Facebooki üritustega sünkroonisin ja see enam EI SÜNKROONINUD (st jättis kalendrisse aktiivseks ka keeldutud üritused), siis andsin ma jälle alla.

Igal juhul. Kalendrid on olulised. Tükk aega kasutasin ma kalendriümbrisena Helsingi ühe euro poest ostetud Puhhi-kaasi. Siis aga tüdinesin ma neist ära ja kuna ma suvel muretsesin ema-käekoti (patent pending) (ehk märsilaadse asja, mis käib risti üle keha – vankriga nimelt on see ainumõeldav) ja sinna Puhhi-märkmik enam ei mahtunud, oli vaja minimõõdus kalendrit. Niisiis soetasin Filofaxi roosakaanelise. Selle ainuke häda oli kummaline päevajagamise süsteem, kus ühel lehel olid päevad neljapäevani ja teisel reede, laupäev, pühapäev. Ma olen nimelt harjunud, et mul on vasakul pool siiski E-K ja paremal N-P. Ma nimelt olen fotomäluga ja kui ma heidan pilgu märkmikku, et neljapäevase ürituse detaile vaadata, siis unustan ma kohe ära, et neljapäeval üldse midagi toimub, kui see on kirjas vales kohas (ehk hoopis vasakul ja all, mitte paremal ja üleval).

Aegade jooksul on märkmikud huvitavate kirjetega täitunud, kui ma veel täitesisusid ei kasutanud, hoidsin ma neid alles. Hiljem hea vaadata ja näiteks staarlauseid koguda. Ja keskkooli ajal me muidugi kasutasime Maschaga märkmikke, et tunni ajal omavahel Tähtsatest Asjadest rääkida (poistest näiteks) (või lõunapausil saiakeste ostmisest) (või poistest). Vist ainult ühe korra äratas kalendermärkmik õpetaja tähelepanu, aga me teatasime süütute silmadega, et see on ju hoopis mu päevik ja tõenäoliselt jäi ta uskuma. Või kui ei jäänud, siis ei viitsinud meiega midagi ette võtta.

Tikker kirjutas kah just sellest, kuidas ta muretses suure kalendri koju seinale, et sinna nädala menüüd jm kirja hakata panema. Novot, mina nädalamenüüsid koostan peas viimasel ajal, aga uusaastaresolutsiooni panime meiegi paika seoses kalendritega. Kuna käimas on suursugused remonditööd ja peame veel lähikuudel üleval pidama kaht korterit pluss maksma pangalaenu, siis on muutunud ESSENTSIAALSEKS, et me lõpuks, LÕPUKS hakkaksime eelarvet pidama.

Mu kadunud vanaema ja vanaisa olid selles osas musternäidised. Kõik asjad läksid neil väiksesse musta märkmikku kirja, mis turult osteti, palju pension oli, mis oli elektriarve… Mul on nii silme ees, kuidas vanaema laua taga istus, natuke kookus, ja vanaisa turukotte lahti pakkis, ise siis vanaemale ette lugedes, mis palju maksis. Nunnu.

Niisiis, head näited silme ees ja suured väljaminekud lähitulevikus terendamas, võtsin ma ainuisikuliselt vastu otsuse, et meie pere hakkab kah nüüd eelarvet pidama.

Ja nii astus lavale Terve Elu Kalender. (Näidist näeb siin.)

Lisaks sellele, et see näeb nunnu välja ja on piisavalt silmatorkav, et ma teda ikka igal õhtul köögilaual näeksin (ja ostud-väljaminekud kirja paneksin), on ta eelarvepidamiseks ka selles mõttes hea, et igapäevakalendri puhul mulle isiklikult see kõik-päevad-ühel-lehel-süsteem ei meeldi. Raamatupidamise jaoks aga ideaalne – saab nädala lõpus sissetulekud-väljaminekud mugavalt silme ette. Ja Terve Elu Kalendri traditsioonidele kohaselt on seal ka igasuguseid häid säästva elu nippe, mis meile kah ära kuluvad.

Ja ikka nutt tuleb peale, kui käid korra ehituspoes ja ostad üht-teist, üldse ei midagi suurt, ja arve on 96 eurot. Väga distsiplineeriv on see kirjapanek.

Aga uut aastat on vaid ka kaks päeva olnud, ma kohe päriselt loodan, et me ikka reaalselt seda arvepidamist ka teeme. Remondi eelarve jaoks on niikuinii vaja asjad kõik kirja panna, nii et äkki jääb harjumus sisse?

Ideaalis ma muidugi tahaks kah suurt seinakalendrit, kus muud asjad suurelt silme ees, sest eriti Abikaasa kipub ära unustama, mis kohustused või värgid mul oli ja millal mul on vaja, et ta õhtul kodus oleks, aga ma pole leidnud seinakalendrile veel head kohta, kuhu ta reaalselt ka VAATAKS. Parim koht oleks ukse peal, aga selleks oleks vaja häid tugevaid magneteid, et ta alla ei vajuks (kalender siis, mitte mees), aga ma ei ole viitsinud sellega tegeleda ja uues kodus on mul koht juba olemas ka selleks, polegi magneteid vaja. Nii et praegu kärab väike seinakalender veel selleks otstarbeks küll.

Niisiis, praegu on mul igapäevaselt kasutusel suisa KOLM kalendrit, mis on isegi minu kohta overkill, aga samas nagu öeldakse: there’s no kill like overkill.

Uh, tegelikult tahtsin ma otsida oma vanad märkmikud üles ja sealt parimaid palu välja nokkida, aga nii jõle kiire on – nüüd, kui pseudoelitaristidel on ometi ju KAKS korterit, mille vahet saalida. Lisaks pean ma enne homset lühireisi veel kaks võimalikku köögi ja vannitoa kujundusplaani Google SketchUpis valmis saama (sellest mõni teine kord pikemalt), sest reedel juba hakatakse torutöid tegema ja me peame paar väga olulist asja ära otsustama (näiteks selle, kuhu tuleb vetsupott), nii et ma võib-olla tegelen sellega mõni teine päev.

Kes aga tahab endalegi Terve Elu Kalendrit soetada, saab seda teha, kirjutades järgmistele e-posti aadressidele: katrin@bioneer.ee (Bioneeri toimetaja Katrin Lipp), rutiku@gmail.com (kalendri projektijuht Rutt Sööt) või agnesmanniste@gmail.com. Kalendri hind on 10 eurot.

Seda postitust toetas Terve Elu Kalender.