Meie (st minu, Naabrinaise, DMi (11), Katsi ja Kats+ühe (džiisas, ma enam ei tea, kuidas inimesi nimetada SELLES AVALIKUS KOHAS SIIN)) šopingureisi Rootsi iseloomustab suurepäraselt järgmine dialoog. Õigemini, see pole isegi dialoog, see on pigem triloog. Ei, isegi mitte triloog või kvatroloog, vaid hoopis pentaloog.
Stockholmi METROOST (vuhuu!) välja astudes ja linna jalutades tegevuskava planeerides.
Kats+1: “Mis me siis nüüd teeme? Kuidagi eriti imelik on iga nurga peal arutada selle üle, mis me edasi teeme. Otsustaks kohe ära.”
Daki: “Oleneb, kes mida teha tahab.”
Naabrinaine: “Praegu vihma ei saja, võiks kohe turistitamise ära teha.”
Daki: “Mina olen ka turistitamise poolt. Ja siis kuskil kohtume mingi kell lõunapausiks ja vaatame edasi.”
Naabrinaine: “Jah, mina tean, et ma tahan käia H&Mis ja Halensis ja siis veel mõnedes poodides.”
Kats: “Mina tahan ka Halensis käia!”
Kats+1: “Mina tahaks lossi ikka näha, kuidagi imelik oleks Stockholmis ära käia lossi ja Riksdagi nägemata.”
Naabrinaine: “No davai! Siis teeme nii, et käime turistitame, siis šoppame ja siis kohtume lõunapausiks, vahepeal on kõigil õigus hargneda.”
Siis selgus, et peamine probleem on selles, et keegi ei tea, kus nad on ja kus peaks kohtuma. Välja arvatud Naabrinaine ja DM muidugi. Nemad teadsid alati täpselt, kus nad on. Naabrinaine on üldse väga uhke oma võime üle alati teada, kus ta on. Aga ta kõnnib ka nagu hull. Seega – midagigi kasu sellest hullumeelsest kõndimisest. Igal juhul. Käisime ja turistitasime ära. Siis käisime ja šoppasime ära, vahepeal omavahel erinevates H&Mides põkkudes, vahepeal üle tänava teise poodi joostes, et teisele riiete kohta nõu anda, vahepeal kohvitades.
DM: “Ma panin endale telefoni äratuse, mis kell me peame hakkama linnast liikuma, et laevale jõuda.”
Naabrinaine: “Jah, me käisime spetsiaalselt seda infoletis küsimas.”
Daki: “Mis kell siis?”
Naabrinaine: “16:15.”
Daki: “Mis aja järgi?”
Naabrinaine: “Rootsi.”
Järelikult leppisime, et kohtume Halensi juures 16:15.
Siis selgus, et me kõik oleme erinevas ajas. Mina olin Rootsi ajas, teised olid vist Eesti, Nigeeria, Põhja-Korea, Llanfairpwllgwyngyllgogerychwyrndrobwllllantysiliogogogochi ja Kanada aegades. Igal juhul ei suutnud me ühelgi korral, mil keegi kelleltki kella küsis, üksmeelele jõuda ja lõpuks leppisime määratlustega: “kohtume tunni pärast” või “meil on aega tund ja veerand – Eesti aja järgi või?”.
Hakkan mina siis vaikselt otsi andma (vt ka merehaigus, väsimus, šopinguüledoos) ja otsustan, et suudan selle tund, mis on jäänud viimase kogunemiseni, ühe tänavanurga peal hängida küll. Ja siis tekkis küsimus: kus, kurat, on see tänavanurk, kus hängida?! Meenutasin olulisi lausekatkeid.
Kats: “Halens on seal, näed, seal.”
ja
Naabrinaine: “Halens on H&Mi vastas.”
Kui keegi on käinud Stockholmis, siis ta teab, et seal pole võimalik hingegi tõmmata ilma kogemata mõnd H&Mi inhaleerimata. Igal juhul, seisin siis mina keset šopingutänavat, suremas merehaigusse, titeigatsusse, šopinguüledoosi ja väsimusse. Otsustasin sisse astuda esimesse suurde hoonesse, mida vist Kats oli enne juhatanud. Oodatud allahindlusparadiisi asemel olen aga hoopis sattunud… hmm, ma tahtsin kirjutada Rootsi Stockmanni, aga… Eh, njah. Ühesõnaga, sattusin hiigelpoodi, kus kõik käisid, väike näpp püsti ja põhimõtteliselt sai valida, kas Hilfiger või MiuMiu.
Helistan.
Daki: “Mm… Kas ma olen vales kohas või… Aga kus me kohtuma pidimegi?”
Naabrinaine: “Halensis.”
Daki: “Siis ma olen vales kohas. Kus see Halens ongi?”
Naabrinaine: “Sealsamas Kulturhuseti platsil. H&Mi vastas.”
Daki: “Jah, siin ma olengi, aga… See pole ju Halens, see on Åhlens. Mitte nagu postimüügikataloog haalens, vaid oolens!”
Naabrinaine: “Jah, seesama.”
Daki: “Nojah, siis ma sain valesti aru.”
Naabrinaine: “Ühesõnaga, sa pole rahul ja sa helistad mulle.”
Daki: “Nojah… Ma arvasin, et ma olen vales kohas.”
Naabrinaine: “Alati sa helistad mulle ainult siis, kui sa pole rahul.”
Hiljem selgus, et vist keegi peale minu Åhlensis ei käinudki, küll aga said väisatud meie kõigi poolt vist kõik H&Mid, mis üldse iial Stokcholmi rajatud on.
Ma pole end kunagi varem nii tõupuhta eestlasena tundnud.
Õhtul laevas pidasime me väga valjuhäälset pentaloogi, okei, kvatroloogi – sest DM läks magama – üheaegselt ja täna jõudsime järeldusele, et me peame kõik ikkagi ka homme kohtuma. SEST ILMSELGELT VEEDAME ME KOOS LIIGA VÄHE AEGA.
Ja ehk saab vaene Kats+1 kõik oma lood siiski ära lõpetada, mida ta alustada üritas. Sel ajal, kui me kvatroloogi pidasime. Vaene mees. Ja kõik need H&Mid, kust ta läbi veeti… Rääkimata merehaigusest. (Katsile helistades selgus, et Kats+1 oli täna pliidi kohal süüa tehes lihtsalt edasi tagasi kõikunud, sest ta sisekõrv ei suutnud leppida, et torm on lõppenud.)
Elu.
