Tag Archives: random

elvis

hoomamatu Leave a reply

Lõbusama noodi pealt tasub mainimist, et nädalavahetusel selgus – Elvis on elus ja ta sai just 35.

Ühtlasi täitsin oma nädalavahetuseks võetud eesmärgi panna KÕIK inimesed minu ümber piinlikkust tundma. Täidetud sajaprotsendiliselt.

(Mila käitub jätkuvalt nagu hullunud terrorist. Aga nunnu on ta ometigi. Ma ootan huviga, millal naabritel närvid üles ütlevad ja nad küsima tulevad, millega ma oma last nii kohutavalt piinan. Nad kindlasti ei usu, kui ma ütlen, et näiteks täna ta kaotas enesevalitsuse, kui ma DIIVANILE ISTUSIN. Maailma halvim ema. Oma viga, et seista ei jaksa.)

((Järgmisel nädalal on ootamatult nii kohutavalt palju tööd – nii kirjutamis- kui kodumajanduslikku – et ma tõenäoliselt pean mingi maski endale sebima, et mitte kogu sellesse töösse uppuda.))

aasta sõbra auhinna jagamine…

hoomamatu 5 Replies

Käisime nädalavahetusel Tartus sünnipäeval. Olgugi, et ma näen nüüd oma Tartu-sõpru jube harva, on ikkagi alati nii oosõm neid näha. Muuhulgas käisin klubis ja tantsisin vist Maaliga. Ja öösel sõin trepi peal kebabi, sest Tartus on kebabi! Näiteks Nõmmel on üks koht, nime järgi kebabikas, aga kui täna Abikaasa sealt kebabi läks tooma, tuli ta tagasi pitsaga. Not acceptable.

Igal juhul, kui Tartust tagasi sõitsime, hakkasime Tannuga arutama, et olgugi, et me oleme Ssikiga sõbrad juba, mingi, maitea, kümmekond aastat, pole meil õrna aimugi, mis tööd ta võiks teha. Toimus selline dialoog.

Tannu: “Oot, aga mis tööd ta üldse teeb?”
Daki: “Ma tean, et tal on mingi töö…”
Tannu: “Jah, ta töötab… mingis… firmas…”

Aasta sõprade auhind peaks meile minema.

roosa ja valge

hoomamatu 5 Replies

Eilne sõpradedinee korraldamine käis nii, et Naabrinaine helistas ja käskis meil kell 18 kohal olla.

Daki: “Olgu, oleme kohal. Mis Jeesuse surma tähistamise dinee dress code on?”
Naabrinaine: “Ee, sina peaksid selga tõmbama lina ja mässima endale toogaks ümber. Su abikaasa pangu selga ainult põll.”
Daki: “Selge. Ja Mila?”
Naabrinaine: “Mila pangu selga abstraktse naisepeaga dressipluus.”

Kahjuks ei suutnud ma abstraktse naisepeaga dressipluusi leida, seega läks loos Naabrinaiselt saadud Hello Kitty pluus. (Oluline pisiasi: sellel oli veel hinnasilt küljes.) Noh, et äkki on piisavalt abstraktne.

Õhtusöögilauas teatas Kats (keda LM hellitlevalt Kastiks kutsub, nagu kunagi Epu Marta mind Pakiks kutsus), et tal on pärast tüdrukutele (st LM, DM ja Mila) üllatuskingitused.

Naabrimees: “Oh, cool, mis kingitused on?”
Kastts: “No mul õnnestus kohtuda selle valge- ja roosakirju elukaga.”
Naabrimees: “Misasja? Kellega? Roosa pantriga või?”

Selle peale vaatasid KÕIK naisterahvad Naabrimehele põletavate pilkudega otsa, suunasid sõrmed Mila pluusil ilutsevale Hello Kittyle ja pööritasid silmi.

Mehed. Nad ikka ÜLDSE ei tea naistest midagi.

(Mulle hullult meeldivad selle pildi juures kaks asja. Esiteks – ma pole juba aastakümneid nii noor välja näinud. See Instagrami filter teeb ikka imesid. (See filter, mis näkku sulle punase laigu lajatab, nii et sind enam näha pole.) (Also known as tiinapargifilter.) Ja teiseks meeldib mulle see, et mul tunduvad sel pildil olevat kihvad.)

proud parenting moment

hoomamatu 6 Replies

Tõime Kõuplist voodi ära ja Mila on selle kuu ajaga, kui elasime voodivabalt, ära unustanud, et pea ees voodist alla tulles võib rõvedalt haiget saada. Ükskõik kui palju ma talle “Pepu ees!” ei ütleks, ikka tahab ta näoga maad künda.

“Äkki peaks laskma tal ikka ära kukkuda?” küsin Abikaasalt. “Äkki tal siis tuleb meelde, miks see “pepu ees”-värk oluline on.”
“Arvad? Ma arvan, et ta pigem saab lihtsalt rõvedalt haiget.”
“Oh, aga paneks padjad alla!” leian ma, ise uhke oma leidlikkuse ja geniaalsuse üle. Viskan padjad voodi ette ja Mila insta kukubki pea ees patjadesse. Aga kuna ta on master aelemises ja KAIFIB püherdamist patjades, siis on kogu stseen selline:

Mila kukub, käed ees, näoli patjadesse. Meie Abikaasaga ootavalt passime kõrval: noh, kas töötab vanemdamine sel korral? Ja siis pöördub Mila ümber, näol LÕPUTU naeratus, mis ütleb: “APPI KUI LAHE SEE ON MAAILMA KÕIGE LAHEDAM MIS MUGA EVER ON JUHTUNUD!!!”

Abikaasa vaatab mulle otsa, muigab: “No see pedagoogika tuli sul küll praegu hästi välja…”

(Instagram tuli üleeile Androidile välja ja ma olen juba sõltuvuses. Insta jäin sõltuvusse. Instadaki. Umbes nagu ma olen sõltuvuses imelike naistepeadega riietusesemetest.)

tehnika ei armasta mind

hoomamatu 5 Replies

Nagu teada, on mul alati olnud suurepärane tehnikaõnn. Näiteks võib lugeda sellest, kuidas Möirakaru terve igaviku remondis oli (pärast seda, kui tutikas auto lihtsalt maanteel mootoririhma puru viskas, mina rasedana sees, parasjagu veel rekkast möödasõidul) või kuidas Traktoril rehvid purunesid esimest korda ja siis suure pauguga teist korda. Või kuidas mul on üleüldine autoebaõnn. Kõiksuguseid muid apsakaid ei viitsi isegi enam üles otsida, aga alati on mul mingi jama arvutitega ja alati on mingi jama telefonidega. ALATI.

Nüüd saab jälle vahekokkuvõtteid teha, elu on taas tehnikaga üllatanud. Või noh, kas see on ikka üllatus, kui ma tean, et see paratamatult alati juhtub?

Ühesõnaga, millalgi paar kuud tagasi märkasin ühel õhtul, et sügavkülma uks ei lähe hästi kinni. Pressisin, palju sain, ja joonelt unustasin. (Vt ka krooniline üleväsimus, depressioon, kolimine, remont) Järgmisel hommikul olin ma vist korteri peal ja tagasi koju minnes tahtis Abikaasa pea otsast hammustada: “Sa oleks korteri maha põletanud!” Selgus, et külmik oli läinud vist overdrive’ile ja ma ka täpselt ei saanud aru, aga igal juhul, enam ta ei külmetanud. (Kust see tuleoht, jäigi segaseks. Aga ärgem unustagem, et Abikaasa meelest on surmaoht ka pesumasina tühjendamine siis, kui ta on vooluvõrku ühendatud. Go figure.) Kutsusime siis parandaja, kes 26 euri eest ütles, et ei olnud minu süü, kuskil on mingi ummistus. Et see oleks juhtunud tõenäoliselt varem või hiljem. Nüüd ta seisab seal Kõuplis, õnnetu ja katkisena. (Külmik, mitte parandaja. Tema võttis oma 26 euri ja läks minema.) Millalgi (ilmselt see nädalavahetus) viime remonti ka. Kui odavam uut osta pole. Nõmmel on Mallu antud külmakast, mis möirgab natuke õõvastavalt, aga vähemalt ei lähe piim halvaks.

Siis lakkas Nõmmel õhksoojuspump töötamast. Nädal aega olin juba sees elanud, seni töötas kenasti ja siis – ei miskit. Lugesin õpetust nii ja naa, sittagi aru ei saanud. Puhastasime ära filtrid, mis olid muidugi pärast ahjude puhastamist kõik toredalt tolmu täis ja kui tolmuimejaga läksin ligi, leidsin ka käsitsi-tööle-lülitamise-nupu. Ja – imede ime! – hakkas tööle! Seega oli viga ikka milleski muus. Ahjaa, tolmuimejaga – sellega, millele kukutasin peale kipsplaadi ja mis purunes kohast, mida ei saa isegi hästi teipida. Ja mis juba aastaid enam ei ime hästi. Ja mille juhe pärast nädalavahetust äiaga enam end sisse ei keri, see on juba ka pikka aega tal. Tundub, et tolmuimeja päevad on loetud.

Tagasi pumba juurde. Lõpuks, kui olin tudeerinud kasutusjuhendi risti ja põiki läbi, lugenud seda pea peal ja teki all taskulambiga ja silda visates, leidsin koha, mis teatas: pärast patareide vahetamist tuleb puldil reset teha. MIS MÕTTES?! Kes seda varem kuulnud on, et tuleb pulti resettida?! PÄRAST PATAREIDE VAHETAMIST? Aga nagu ma nüüd olen kuulnud, siis päris paljud asjad töötavadki nii. Veidralt. Igal juhul, pump töötab, võib suvele* rahulikult vastu minna. Ja elektriarve oli tänu sellele 2/3 väiksem sel kuul.

Nii.

Siis kolisime ükskord märtsi alguses. Tuli Elaion Männ netti ja telekat ühendama, kes pärast päevatööd teatas, et digiboks on katki. Kuidas ta katki sai, ma ei tea. Elaion Männ nägi kusjuures veits välja nagu see fotorobot Nõmme lasteahistajast. Ma eriti sneaky move’ina võtsin selle lasteahistaja temaga teemaks. No et äkki umbes ehmub ja jookseb minema** ja siis ma saan politseile öelda, et ma leidsin üles selle mehe. Aga ta ei läinud õnge. No ja ilmselt ta ei olnud ka lasteahistaja, eks. Enihuu. Sain uue digiboksi – tasuta – pärast seda, kui ütlesin, et ma uut välja küll ei hakka ostma. Osutades käega paljutähenduslikult sellele kaosele, mis meil siin korteris valitseb. Telekas on vähim mure, kui ma kuulen naabreid vetsus, khm, asjatamas, ja köögiseintest lõõtsuv tuul puhub kassidel karva seljast.

Noh, sellega läks hästi vähemalt.

Ja siis muidugi see äge arvutijama. Mäkil on eripära – neil on toitejuhe magnetiga, mis tähendab, et see käib VÄGA kergelt küljest. Piisas vaid mõnest korrast, kui juhe enam ei laadinud ja see omakorda ajas arvuti hulluks. Juhe vahetati välja, aga jamad jätkuvad senimaani. Nimelt, kui ma just parasjagu aktiivselt midagi ei tee, tahab ta end iga 10 seki tagant kinni panna. Mis tähendab, et filme vaadata on päris tüütu. Parandusse pole veel jõudnud, sest ma ei kujuta ette, kuidas ma saaks üldse ilma arvutita. Samas ma olen kuulnud, et nad annavad asenduse. Nojah. Lisaks on veel see mäki Endla tänava esindus kuidagi nii persekohas, et sinna ei saa kuskilt ligi autoga. Ah, ekskjuuses-ekskjuuses. Eks ma lähen uuel nädalal. Ausalt.

Ja telefon… Hm. Telefon töötab täitsa hästi. Üllatuslikult. Hm, kas tõesti ainult kolm tehnikajama? See on mingi rekord vist. Kuidagi vähe.

—

*Nagu te teate, siis ma vihkan palavust.

**Mallu rääkis, kuidas nad ükskord olid bussis näinud mingit kahtlast djuudi suure musta prügikotiga ja ütlesid kõva häälega: “Laipa veab!”. Mille peale djuud ehmus, koti võttis ja järgmises peatuses kiirelt maha kadus.

kuidas ma täna paar tundi arvasin, et ma olen skisofreenik

hoomamatu 19 Replies

Kõigepealt, oletus, et ma olen skisofreenik, ei olegi nii väga laest võetud. Meie suguvõsas antud haigust esineb ja teadupoolest on ka minu pikaajalise saiki-külastamise ajaloo jooksul toimunud järgmine dialoog.

Saik: “Kas sa hääli ka oled kuulnud?”
Daki (vaikib mõtlikult)
Saik (pabinasse sattudes): “Ei noh, saad aru, ära solvu, aga ma pean seda küsima! Ükskord ma ei küsinud ja pärast tuli välja, et loomulikult kuulis see patsient hääli, kuid see oli talle nii igapäevane, et ta ei pidanudki seda imelikuks ja ise mainima ei hakanud…”
Daki (vabandavalt): “Ei, tead, ma üldse ei solvunud, ma lihtsalt jäin mõttesse, sest ma pole kunagi sellele mõelnud. Kuigi kõik korterid, kus ma elanud olen, on küll “kummitanud”…”

Seda, kas ma kuulen siis hääli, ma teada ei saanudki, sest ma pole suutnud välja mõelda, kas need hääled peaksid olema minu PEAS (umbes nagu sa kuuled iseenda mõtteid) või on hääled midagi, mis toimuvad PEAST VÄLJAS, ehk et kas tegu on millegagi, mida sa tõesti KUULED nagu kuuled sõbra juttu või koputust aknale.

Rääkides koputustest – eelmisel nädalal juhtus mitu õhtut nii, et ma selgelt kuulsin, et keegi koputab aknale. Meil ju uksekella pole, eks. Läksin vaatama – ei kedagi. Vähe ma siis ei hirmunud kakatuks. Mõni tund hiljem – jälle koputus. Mõtlesin, et seekord enam ei lähe vaatama, aga piilusin kardina vahelt – oligi kaks kuju. Üks natuke Naabrinaise moodi, aga teine oli võõras, ei osanud aimata, kes selline tütarlaps küll meie sõpradest on, kes Naabrinaisega pühapäeva õhtul pimedas mulle akna taha tulevad. Keskmist kasvu, sale, mütsiga, aga pimedas on ju kõik kassid hallid. Ilmselgelt oli ta mitterase, see välistas ka mõned sõbrannad.

Tegu oli muidugi Naabrimehega, nagu ma ust avades taipasin.

Aga tagasi tänase juurde.

Hommikul ootas mind kirjakastis armas kiri tundmatult noormehelt. Ta vabandas, et oli reedel pealetükkiv tundunud, kui me koos taksoga koju sõitsime. “Kevad vist südames,” kirjutas ta. Edasi rääkis ta, kuidas ma olin tundunud ikka nii põnev ja ta tahab minu kohta rohkem teada. Pealegi jäi ta mulle natuke võlgu ja võlgu olla talle ei meeldi. See-eest lubas ta, et läheb ostab esimesel võimalusel minu raamatud, sest need tunduvad tõesti ägedad (nagu mina isegi). Ja et kui ma ei pane pahaks, siis võiks edaspidigi suhelda.

Kiri tuli Contactify kaudu, mis mul siin blogi vasakul ribal on.

Esimene mõte: what the…?!

Teine mõte: kohvi on kuum ja seda ei tasuks kurku tõmmata nii kergekäeliselt.

Kolmas mõte: what the…?!

Niisiis. Reede. Ma olin senini arvanud, et ma olin reedel kodus. Läks ju laupäeva varahommikul laev Soome ja ma mäletan selgelt, et läksin kell 3 magama ja kell 6 ärkasin. Muidugi olen ma pidevalt olnud megaväsinud, aga see on ju normaalne, kui ainult kolm tundi magada. Mis veel reedel oli? Kaalusime Mallukaga, et lähme teeme linnatiiru, sõber Bill kutsus Krahli peole, aga lõppeks me linna ei läinudki ja ma läksin ära magama.

Or did I…?!

Mõte sellest, et ma siiski läksin linna ja seda EI MÄLETA hirmutas mu tõsiselt ära. Kas tõesti võib olla, et ma elan mingit topeltelu, käin väljas, tutvun inimestega ja tulen koju, lähen magama ja hommikul imestan, miks ma nii väsinud olen, ometi sai ju juba südaööl voodisse mindud.

Oli ka võimalus, et tegu oli mõne teise reedega, kuid viimased kaks korda, kui ma olen nii väljas käinud, jäävad veebruari ja siis oli asi kevadest kaugel.

Kolmas võimalus: keegi hea- või pahatahtlik inimene väitis kergeusklikule noormehele, et ta on Daki. Mis on aga veider, sest viimane post siin blogis oli pildiga, kus suurelt ja selgelt mu larhv peal. Või ongi mul doppelganger, kes näeb välja nagu mina ja kes end vahepeal lõbustab väitega, et ta on Daki? Sel juhul – miks? Mu elu pole kaugelt nii glamuurne, et võiks end minuks valetada. Täiesti pointless.

Neljas võimalus, mis tuli mulle alles mõne tunni pärast pähe: keegi testib mind. Näiteks mõni pahatahtlik kollablogija, kes saadab piisavalt umbmäärase kirja, et vaadata, kas ma juhuslikult olengi mingite võõraste meestega tutvunud. Äkki lähen õnge, noh! Ja siis saab laialt kuulutada, kuidas Daki ringi jaurab ja igast rumalusi teeb, tõendiks minu enda saadetud meilid.

Igaks juhuks helistasin ma K.-le, et küsida, ega tema pole oma rännakutel juhuslikult arvanud, et teeb pulli ja ütleb, et ta nimi on Daki. K. pidi ka selle üle natuke mõtlema (mis on iseenesest juba paljuütlev), aga lõpuks otsustas, et ilmselt mitte. Igaks juhuks soovitas kirjasaatjalt küsida, et ega ma koeraga olnud. Sest kui ma olin koeraga (ja rinnakas punapea), siis võis olla küll K.

Saatsin siis noormehele kirja vastu. Viisaka, aga segaduses. Selgitades, et mul pole ausalt kunagi midagi uute tutvuste vastu, aga kas noorukil on kõige õigem tutvusi luua inimesega, kes on tõenäoliselt skisofreenik ja esialgset kontakti ei mäleta.

Päeva peale selgus tõde, mis oli VEEL segasem, kui võiks arvata.

Ühesõnaga, sõitis siis noormees, nimetame teda Jaanuseks, reede õhtul taksoga. Sattus olema naistaksojuht, Jaanus ise natuke napsune ja jäid jutustama. Taksist olla rääkinud põnevat juttu oma elust, ütles, et sõidab taksot segastel asjaoludel – ta mees suri ja jättis talle takso. Vabal ajal kirjutab raamatuid – naistest, meestest, suhtest – mida keegi väga osta ei taha. Jättis Jaanusele küll telefoninumbri, aga Jaanus mõtles, et guugeldab enne. Ja kui ta guugeldas raamatuid ja naistaksojuhti, jõudis ta minuni.

Sest see on täpipealt minu raamatu “Ööd kollases autos” süžee! (Kui välja jätta see kirjaniku-osa, aga see on kahtlane combo minu PÄRISELUST ja ühest mu raamatukangelasest.)

MIDA. KEPPI.

?!

Soovitasin Jaanusel kindlasti taksistile helistada, sest see asi on nii sürr, et me mõlemad Jaanusega kardame end mingisse paralleelreaalsusesse sattunud olevat. Mul on kõiksugu küsimusi. Kas ma hakkasin aastal 2006 kirjutama raamatut, enda teada ilukirjandusteost, mis, tuleb välja, ONGI kellegi päriselu?! Või siis leidis keegi seda raamatut lugedes, et talle see meeldib ja mängib vahepeal igavatel sõiduöödel mängu, kus ta ongi Liise, “Ööde…” kangelanna? Või… Või on mul stalker? Või elan ma ikkagi topeltelu? Sel juhul – kui ma reedel tööl olin, MIKS MUL IKKA RAHA POLE?!

Täiesti müstiline.

MÜSTILINE.

märkusi elust, nimekirjana

hoomamatu 8 Replies

Ülaoleva pildi lisasin fesarisse ja täna vaatasin seda kriitilise pilguga ja kohe hakkasid mingid eluküsimused tööle peas. Näiteks…

1. Midakeppi toimub mu dekolteepiirkonnas? Kas see on see mida üldises paradigmas mõistetakse sõna “vanadus” all?

2. Miks mu järglasel nii cooli värvi silmad on ja miks mul pole?

f) Kas Apple päriselt annab vahetusarvuti, kui nad sinu isikliku remonti võtavad, sest mu arvut ei taha end iga kümne seki tagant välja lülitada juhul, kui ma hoian kätt puuteka peal ja see on FUCKING ANNOYING.

15) also: kui keegi mulle EVER tuleb rääkima mäkkide töökindlusest, siis ma hüppan hammastega näkku.

3) mis ei tähenda, et ma mäkiga rahul poleks, aga see pole ka normaalne, et ma pean oma kõhuvoldi sättima täpselt touchpadi peale ja siis veel varbaga peale vajutama, et saaks sarja vaadata. Ükskord töötas kohvitass-puuteka-peal-variant ka, aga enam mitte.

%) Nagu alati, töötas ka sel korral variant “vingu blogisse, siis järgmine päev on kohe helgem”. Nii näiteks oli mul kolmapäeval hot date Keiuga (also known as officially The Funniest Woman in Estonia, sest ta on mu teada ainuke julge eesti naine, kes teeb ständappi. Ühtlasi on tema süüdi selles, et Dylan Eestisse tuleb. Niisiis, palun nüüd korraga: AITÄH, KEIU!) ja käisime Comedy Estonia sõul Prives, kus ma naersin vaat et tilgad püksi, nägu oli igal juhul naermisest täiesti kange ja ma olin täiesti kindel, et ma saan KOHE südari.

99) Homme ootab ees lühitripp Helsingisse pead tuulutama, Naabrinaise kulul ja kutsungil. Temaga on muidu üsna ohtlik kuhugi minna, sest…

III. …eile käisime väiksel jalutustiirul mööda pimedaid Nõmme tänavaid, mis tähendas, et umbes neljandaks kilomeetriks olin ma närvivapustuse äärel, sest kõik koerad harrastasid seda “oota vaikselt, kuni ta on täpselt su aia kõrval ja siis RÖÖGATA täiest kõrist üks haugatus välja ja lõrise, nagu sa kavatseksid kohe aialipid läbi närida ja Daki kägiveeni hüpata”-trikki, nii et kui me lõpuks Vabakal actually lahtist rotveileri tõugu koera nuuskimas nägime, siis hakkasin ma vappuma nagu haavaleheke, pöörasime ringi, ületasime tee ja ülejäänud aja etendasin ma Naabrinaisele erinevaid versioone sellest, mis edasi saab, kui see õudne elajas on mu vaeseomaks purenud. See, et polnud ühtki autot meid õudukkoerast teisel pool teed eraldamas, ei teinud asja lihtsamaks. “Kas sa ikka tead, et sa oled täiesti närvihaige?” küsis Naabrinaine hellalt ja jätkas: “Võib-olla need koerad seal just mõtlesid, et näed, meil oli nii tore siin haukuda teie peale ja nüüd te, lollid, läksite minema. Ja meie õhtu on kohe nii kurb jälle.”

“) Vahepeal olen veel kõvasti tööd teinud ja leppinud sellega, et tõenäoliselt jään ma igaveseks sente veeretavaks vabakutseliseks, kes aeg-ajalt tatrale lisaks saab singitüki osta. Aga tööd teha oli jällegi cool. Miska meenus, et osa tööst, mis sel nädalal tegema pidin, on täiesti tegemata jäänud. Oh elukest…

17. Rebased lendasid Hiinamaale.

333. Vanad sõbrad helistasid eelmisel laupäeval ja kutsusid jooma. Olid üllatunud, et ma Tallinnas elan. Nojah, me näeme ka nii umbes kord aastas. Aga see-eest: “Daki, tead, me siin kolmekesi mõtlesime ja… Otsustasime, et Daki on ikka üks vinge tükk!” Südantsulatav.

4€) Mila sai lõpuks selgeks, et ka õues on üsna mõttekas kõndida. Mis tähendab, et me oleme konstantselt ülepeakaela porised. Mis ühtlasi tähendab, et ta keeldub ostukärus lihtsalt istumast ja tahab kõndida. Mis seega tähendab, et ma olen juba läbi elanud kaunid stseenid “laps kõnnib otse veiniriiuli poole, tõstan ta sealt ära ja ta kukub röökima: “Lastekaitse! Piinatakse!”-kombel ja mul on kohutavalt piinlik”, mille ma arvasin enda umbes aastakauguses tulevikus ootavat. Tore, nii tore, et need juba nüüd käes on.

d) Ühtlasi kukkus Mila täna omal huule lõhki. Ma ise ei näinud, aga verd oli olnud ehmatavalt palju. Pärast oli selline armas nupsuke, huul võidukalt paistes: “Kurat, kui te seda teist venda veel näeksite!” Põsk on tal juba pikemat aega sinine, sest kukkus redeli otsa. LMil on ka õnneks põsk sinine, nii et kui tuleb lastekaitse, siis saadan nad kohe ka Naabrite perre. No et rõõmu ikka jagada või nii.

87) Ülaoleval pildil on ühtlasi aimata, et ka mul on teatud nurga all põselohud. Mis teeb selle, et Milal on põselohud, loogiliseks. Nimelt on põselohud ääretult dominantne omadus, seega ehmatasid nad mind ilmudes natuke ära. Kui Mila nii Abikaasa koopia poleks, siis nõuaks ta kindlasti isadustesti. Kui need põselohud ilmusid ja ma nende domintantsusest teada sain, tahtsin hoopis mina emadustesti nõuda. SEST KUS ON PÕSELOHUD?! Tuleb välja, et tuleb vaid teatud duckface’i teha ja seal nad ongi! Imeline! Ema muidugi teatas ka blaseelt: “Ahjah, ma mäletan küll, et kummalgi teil tõesti olid beebina lohud, aga olid see sina või Siki, enam ei mäleta…”

@ Emaga seoses meenub veel, et ükspäev rääkisime telefonis. Mingil põhjusel pidi ta telefoni käest andma ja tegi seda sõnadega: “Ma ei saa nüüd enam rääkida, aga Siki on siin, annan talle, tuututage nüüd omavahel.” Kui me järgmised viis minutit ainult “Tuut-tuut. Tuut. Tuututuutut.”-viisil suhtlesime, otsustas ema meist kui oma geneetilisest materjalist lahti öelda. Ma kahtlustan, et lapselapsed Sinipõsk ja Leebe Leo (sellest kunagi pikemalt) (ei, Siki ei pannud oma lapse nimeks Leo) jätab ta siiski endale alles.

***) Mul on juhe koos ja ma pean viie tunni pärast ärkama. Praegu tundub see jõle lühike aeg. Alles oli see ju unistus? Issake, viis tundi ärkamiseni, see on ju imeline! Kolme kuu tagune Daki astus praegu uksest sisse ja virutas mulle vastu vahtimist. Ülbik, raisk.

7) Aga nagu Mallukas täna tabavalt ütles: “Maailm on meie ees valla! Niikaua, kuni maailmas on inspiratsiooni ja tasuta kasse.”

ei ole kerge olla Patsy

hoomamatu 8 Replies

Niisiis, kolimine.

Kuidas kolida, kui sul on nõudlik titt ja kaks kassi ja ainult kaks kätt? Kohe seletan. (Miks ilma Abikaasata? Sest ta oli metsas ja mina tahtsin esimesel võimalusel Nõmmele ära saada. Polnud nõus enam päevagi ootama.)

Kõigepealt tuleb muretseda kastid. Siis tuleb tite ärkveloleku ajal neid pakkida nagu hullumeelne ja teha seejuures topelttööd, sest titt kakub samal ajal kõike kastidest välja, mida sa oled sinna juba pakkinud. Siis tuleb panna laps magama ja hakata asju autosse vedama. Noh, et hommikul hea sõita ja nii.

Seejärel tuleb avastus, et õhtused miinuskraadid on pagasniku täiesti kinni külmetanud. Seisad seal oma kastidega nagu mingi loll ja mõtled, mis nüüd edasi saab.

Edasi saab see, et sa topid üle istmete pagassi nii palju asju kui juhtub ja loodad, et päeval sulab pagasnik lahti. (Selle peale, et mootor käima panna, kohe ei tule.)

Järgmine päev. Kastid ja kassid ja tited ja nii edasi. Õnneks on hommikul pagasnik töökorras, aga nüüd on ju titt üleval ja asjade tassimine ei tule väga kõne alla. Niisiis, pakid tite autosse ja sõidad Nõmmele, et remondikatastroofis korterist teha vähemalt kolm eluruumi selliseks, kuhu võid julgelt tite käest panna ja edasi aretada. Laps jääb autos magama, see jätab täpselt 20 minutit, et teha ehitusmaterjalide tassimist ja koristustöid.

Ehitusmaterjalide tassimine lõppeb sellega, et MEGARASKE kipsplaat kukub otse tolmuimeja peale. Olukord lõppeb nendinguga, et lisaks külmikule on ka uut tolmuimejat ASAP tarvis.

20 minutist ilmselgelt ei piisa, et elamine elamiskõlbulikuks saada. Ehitusmaterjalid saab siiski peaaegu õnnelikult kontorisse ladustatud ja muu säänsesse korda, et kui kasside ja lapsega tite teise uinaku ajal tulla, siis oleks vaid siuh-säuh lapiga tõmmata kord või miljon ja võiks süda rahulik olla.

Tagasi Kõuplisse, laps ärkab, sööb ja tegeleb jälle asjade kastidest välja tõstmisega. Vahepeal meenub, et kassipuurid on ripplae peale tõstetud ja et elamise ainuke redel kolis end juba eile Nõmmele. Järgneb paar stseeni kurbmängust “Daki, harjavars, ripplagi ja kassipuurid”. Kuna täpselt pole teada, kus need kassipuurid lae pea asetsevad, peab lihtsalt ehku peale ripplae plaate harjavarrega üles lükkama ja piiluma. Umbes tunni aja pärast on puurid lokeeritud ja alla nügitud ja oma lühikesele kasvule miljon etteheidet tehtud.

Järgmine uinakuaeg läheneb. Laps magama, kastid, mille oleks pidanud eile õhtul ära tassima, saavad nüüd särada ja autosse kolida. Mis aga välistab selle, et kolida ja seejuures koristada/Nõmmel asju tassida lapse uneajal on täiesti välistatud. Tuleb ümber kalkuleerida ja leppida sellega, et koristamine toimub lapse üleval olles. Hea, et ehitusmaterjalid vähemalt jalust ära said.

Laps ärkab, võiks olla start. Järgneb klassikaline “kapsapea, kits ja hunt”-olukord. (No teate küll seda nuputamisülesannet, et kuidas saada kits, kapsapea ja hunt üle jõe ühe paadiga, kui paati mahub ainult kaks nimetust korraga, aga samas ei tohi jääda ei kaldale ega paati korraga kits ja kapsapea või kits ja hunt.) Ehk siis kuidas viia autosse laps ja kaks kassipuuri? Ei taha teha seda, et emb-kumb kuskil üksi peaks olema, aga on täiesti võimatu võtta korraga kätte kassipuurid ja laps.

Kassid peavad end ohverdama ja kolm minutit üksinda autos olema. Kojamees vaatab mind nagu loomapiinajat ja eriti napakat ema, kes ei taha hetkekski oma lapsest lahti lasta, vaid tassib teda nagu kapsapead edasi-tagasi. Laps ilmutab selgeid rahulolematuse märke.

Lõpuks! Kastid, kassid ja laps autos, minek. Närv on nii püsti, kui veel saab üks närv püsti olla. Kassid kräunuvad, laps lihtsalt hädaldab. Magama ei jää, mis on ka loogiline, alles magas ju. Lähenema hakkab ohtlikult kellaaeg, mil esimesed soolaleivalised saabuvad, lisaks peaks veel jõudma  korterit ja ennast pesta, ahjud kütte panna, kassid olukorda leebelt sulandada ja MAHA RAHUNEDA.

Järgnev stseen on tsenseeritud, aga olgu öeldud, et kui Patsy saabus, siis seisid mu tolmused juuksed peas püsti, Miuks oli endast täiesti väljunud ja laps üritas oma karvase kombekaga põrandat pühkida. Edukalt, kusjuures.

Õnneks aga suutis Miuks lõpuks olukorraga leppida, Mila oli lihtsalt õnnelik, et saab kahe käega pitsakarpides solberdada ja kui lõpuks tuli hetk, kus sai maha istuda ja hinge tõmmata, oli juba öö. Ning kastid tassis autost korterisse lõpuks siiski Patsy, kes pahaaimamatult mulle lihtsalt soolaleivale tuli. Kusjuures, sisuliselt küttis ta ka kõik ahjud. Ei ole kerge olla Patsy.

(PS. Vannitoast tegin täna pildid ära ja homme, ausalt, peaks olema mul moment nendega tegeleda. Näiteks et Mila varbaid neilt välja fotošoppida.)

(PPS. Täna tegin pliidiahjus kana ka. Kas on midagi imelisemat kui pliidiahjukana? Ei, on õige vastus.)

 

7 kuud päisepilte

hoomamatu 10 Replies

Mulle hullult meeldivad blogid, kus autor oskab/viitsib aeg-ajalt päisepilte teha ja vahetada. Iga kord on kuu alguses põnev vaatamas käia, millega on Dooce üllatanud või kas LJB on vahepeal midagi uut valmis nikerdanud. Ma pole muidugi asjade tegemises nii osav kui Dooce jt, aga sellegipoolest olen nüüd viimased pool aastat päisepiltidega mässanud, mida riiderist lugejad võib-olla tähelegi pole pannud.

Kuna ma olen Photoshopis kohe eritiii algaja, siis muidugi näitavad minu päisepildid seda. Aga katsetada meeldib mulle ikkagi. Olen püüdnud oma “käekirja” leida ja tundub, et vektorgraafikast võib veel alles und näha, mul tuleb pigem välja (kui tuleb) piltide kreisiks töötlemine ja teksti juurde lisamine. Vahepeal lähevad pildid kreisiks tahtmatult.

Vahel mängisin isegi mõttega lasta kellelgi teisel päisepilte nokerdada, andekaid disainertuttavaid on mul küll, aga kuidagi pole selleni jõudnud ja ise katsetada on ka lahe.

Siin on mu esimesed seitse mastheadi, augustist märtsini. Juuli pilt oli ka, aga on kuskile juba ära paigutatud. Augusti omas kasutasin tädi väikest lambapoega, kellele oleks hoovi peal kogemata peale astunud, sest ta sõi köögi akna all ristikheina tšillilt.

Nagu näha, armastan ma väga puid kasutada. Septembri pilti käisin spetsiaalselt otsimas, leidsin lõpuks Pikakari rannast täpselt sellise pihlaka nagu vaimusilmas ette nägin.

Oktoobri pilti käisin ka spetsiaalselt pildistamas, sest mul oli kompa vaimusilmas juba valmis pandud. Pidi olema lomp, värvilised lehed ja üks minu paljudest kummipardikestest. Nii ma siis toppisin Mila vankrisse ja läksin tuult ja tormi trotsides ilusal päiksepaistelisel päeval Stromkale lompi ja lehti otsima. Tuul puhus silmad-suud liiva täis ja Mila vankrist minema, aga pilt sai tehtud.

Novembri pilt läks mul üldse meelest ja kui ükskord november käes oli, oli mul Photoshopi trial parasjagu läbi saanud, nii ma siis viskasin kiirelt pilgu olemasolevatele piltidele, leidsin ühe vahva foto, mille olin rabamatkal klõpsinud, keerasin Picasa sätteid edasi-tagasi, panin Naabrinaise surematu lause juurde ja viie minutiga oli olemas. Ise olin ülirahul, et nii väikese vaevaga nii äge tulemus tuli.

Detsembri päisepildiga ei ole eriti rahul, saturatsiooni sai ikka liiast. Tegin veel kaks korda ümber, sest päisepilt tahtis pimedaks teha, kui blogi lahti võtsin. Põhipilt on tehtud ühel meie miljonist Slovakkia lauareisist, aga detsembrile omast glämmi ja sära ei osanud ma lisada. Kahjuks.

Jaanuariks olin ma kaotanud lootuse sel aastal normaalset talve näha. Ja olgu öeldud, et minu meelest pole tõesti talve olnudki. Aga mis siis ikka, nüüd hakkasingi kevadet ootama. Sest pärast seda tuleb see jube suvi ja siis on jälle sügis (vuhuu!) ja siis juba on lootus uuele ja paremale talvele. Jaanuari pilt on tehtud köögiaknast ühel neist harvadest kordadest kui detsembris lund sadas.

Veebruari pilt on ka samast puust (ma räägin noh, et mul on puudega mingi thing), aga mingist korrast, kui oli tõeline lumesadu, nii et isegi tänavad olid valged.

Märtsi pildiks tahtsin ma midagi ägedat, näiteks see üks pilt, mis mul on, kus Pussakas pungi näksib (siinkohal tervitused esipunganäksijale, Kairile), aga pärast tundi aega nokerdamist ja PS-is tausta eemaldamist andsin alla ning võtsin hoopis ühe 2009. aasta oktoobris (vist) tehtud pildi, käänasin huvitavaks ja viskasin teksti peale. Märts on niikuinii üks mu vihatumaid kuid – lõputu, vastiku ilmaga ja kas ma juba ütlesin, et lõputu? Ühtki püha ei ole, päevi on miljon ja raha antakse vaid poole miljoni päeva jaoks. Masendav on märts. Aga selle kuu märts on ehk erilisem, sest tuleb suur kolimissaaga ja kuu lõpus on ball!

hambalood

hoomamatu 3 Replies

Täna on mingi hullumeelne päev olnud, ma sõitsin vist mingi 80 kilti maha linna vahel asju ajades. Nende bensiinihindade juures on see muidugi puhas rumalus.

Ühesõnaga, käisime muuhulgas ka hambaarsti juures niite välja võtmas. (Olgu vahemärkusena öeldud, et tarkusehamba väljavõtmisest taastumise valu on olnud KUKEPEA võrreldes sellega, mis valu on tekitanud mu igikestev igemepõletik. Järgmist oppi ma ei karda enam absoluutselt.)

Kasutan siin meie-vormi, sest Mila oli muga kaasas. Vaatas ammulisui, kuidas mulle mingeid värke suhu topiti  ja üritas kõike – ooh, shiny! – haarata.

Hiljem rääkisime Sikiga telefonis hammastest ja muust.

Daki: “Muide, kas sa oled kuulnud sellist asja, et mõnedel täiskasvanutel on alles mõned piimahambad? Et nagu jäävhambaid ei tulegi!”
Siki: “Ei ole, tegelt?”
Daki: “Jaa, üks sõbrants mulle just rääkis, et tal on neli piimahammast veel. Ja et tema olevat kuulnud, et mingi alates 2008. aastast on hambaarstid omavahel kokku leppinud, et kui inimene on 18aastane ja tal on veel mõned piimakad suus, siis võetakse need välja ja ehitatakse kunsthammas peale. Küsisin siis Kristo (minu hambaarst – toim.) käest järele, et kas on tegelt ka nii, ta ütles, et tema pole küll kellegagi midagi sarnast kokku leppinud.”
(Naer.)
Siki: “Et siis nagu piimahambad on suus? Ilma juureta?”
Daki: “Mis mõttes ilma juureta? Ma küsisin Kristolt, et kuidas ta aru saab, et need on piimahambad, mitte jäävhambad. Ta hakkas naerma ja vastas: “See on sama hea, kui ma küsiksin sinult, kuidas sa aru saad, et on kirjaviga. Lihtsalt saad aru!””
Siki: “Aga kas sa mäletad, kui sul hambad ära tulid? Et need olid sellise sakilise äärega, ilma juureta ju. Said keele vahele ajada.”
Daki: “Ahjaa, õige jaa…”
Siki: “Issand kui naljakas, et ma mäletan, kuidas mul hambad vahetusid… Seda ma õnneks ei mäleta, kui esihambaid polnud.”
Daki: “Mina ei mäleta eriti. Hambaloksutamist mäletan… Ja seda mäletan, et kui mul vasakpoolne silmahammas tuli, siis ta kasvas viltu ja hambaarst käskis igal õhtul 20 korda peale suruda, et ta otseks läheks. Vasakpoolne silmahammas läkski sirgu, aga parempoolset ma ei viitsinud enam suruda ja see jäigi viltu.”
Siki: “Vaesemehe breketid…”
Vestlus sumbub hüsteerilisse naeru.