Armas-kallis Milake,

vähem kui nädal tagasi täitus sul 22 elukuud, mis on teadupoolest üüratu aeg. Palju õnne meile mõlemale!

Praegu istud sa laua peal, võtad vaasist ühekaupa oksi ja näitad neid mulle uhkusega: “Lille. Lille. Lille.” Ja siis paned vaasi tagasi.

Sa räägid üldse väga palju, nii palju, et ma ei suuda eriti enam järgegi pidada. Viimastel nädalatel on vaat et iga päev lisandunud uus sõna. Nagu lennult kordad sa, et nüüd lähme “koju”, pildil on tädi “Kiki” ja multikaks tahad kas “kassi” või “ingu”.

“Pingu” multikaga oli meil siin eile ka üks huvitav hetk, kui sa ühtäkki mind kallitormiga rabasid. Ma heldisin ja mõtlesin omaette, et näed kui armas, see on põhjus, miks lapsi saadakse – üllatuskallitorm.

Hiljem kui su hädahüüdu kuulsin, sain aru, et kallitorm tuli seetõttu, et sa kartsid. Sa kartsid seda rõvedat hülgeilgust, kes Pingu unenäos mögiseb, ja tead, ma saan sust täiesti aru. Minagi kardan teda, sest ta on lihtsalt ülirõve. Nii et seda multikat me enam ei vaata, sest minu Põrnikas, kelle ma ju just haiglast koju tõin, ei pea ilgushüljest vaatamisväärseks.

Millal sa nii suureks juba said…?

Veel üllatun ma pidevalt selle üle, kui palju sa mõistad ja asju ise algatad. Kui eile kassid selle sama oksavaasi maha ajasid, jõudsid sina enne lapiga kohale kui mina. Kui üleeile suti vara lõunauinakule sättima hakkasin ja sa arvasid, et peaks enne veel ühe osa Pingut tooma, siis tõid sa kenasti arvuti. Sa leidsid üles sokid, mille olid ise kuhugi peitnud, kui neid taas vaja oli ja ma sinult selle kohta küsisin.

Aga, mis kõige üllatavam, sel hommikul, kui hakkasime vanaema juurde maale sõitma, rabasid sa mind uue sõnaga, mille tähendust ei mõistnud ma enne kui kohale jõudsime. Muudkui ajasid: “Maks. Maks. Maks.” Mina muudkui mõistatasin, et kas muretsed maksmata arvete pärast või tahad lõunasöögiks maksakastet, aga…

Vanaema juures on ju taks nimega Max!

Kuidas sa seda mäletasid, ma ei teagi, sest Maxist pole pikka aega juttu olnud – aga järsku sa teadsid. Kui vanaema, siis Max!

Max on üldse su väga suur sõber. Te mõlemad natuke pelgate teineteist, aga naudite lõputult üksteise sabas jooksmist. Max armastab magada (rohkem kui sina, vähem kui mina), nii et vahel sa tuled ja võtad mul käest: “Max?” ning me läheme koos Maxile külla, koputame kenasti uksele ja küsime, kas Max on valmis külalisi vastu võtma.

Ühe verstapostini jõudsime sel kuul veel. Võtsin võrevoodilt ära paar pulka, mida sa õhtu otsa sinna tagasi üritasid panna. Mõni päev hiljem sai sulle ka selgeks, mis otstarve sellel augul seal täpselt on, aga kurta pole mul midagi. Magamajääja oled sa üldiselt hea.

Jagama sa nii hea pole, su suurimad sõbrannad on ühtlasid need, kellega kõige rohkem jagelemisi mänguasjade pärast ette tuleb. Ja lihtsalt jalutada, ilma uurida, lund topsikusse panna, liumäest alla lasta, igal võimalusel võimalikult kõrgele ronida, vannis veesõda teha ja teepakke põrandale tühjendada meeldib sulle ka.

Ja kallistada.

Kallistades,

emmi

Kallis Milutška,

sel kuul said sa 21 kuud vanaks. Eelmisel kuul jäi sulle kirja kirjutamine vahele, vabandust! Elu on viimasel ajal kuidagi orav-rattas, päevad lähevad lennates ja juba kolme kuu pärast saad sa kaheaastaseks.

Kaks aastat.

Aga praegu oled sa kõigest 21. Ilmselt väljastas Baby Committee sulle mingi eriloa, mille alusel saad sa nüüd teha mingeid eriti kõvasid 21se beebi asju, mida 20ne beebi teha ei võinud. Näiteks oma mänguauto tagurpidi keerata ja sinna sisse istuda. 21 rokib!

Täna ma vaatasin, kuidas sa Biffy Clyro uue albumi saatel tantsisid ja mõtlesin: sa oled nii suur. Sa oled nagu päris laps, proportsioonis ja pikka kasvu, asjaliku näo ja veel-mitte-kadunud põselohkudega. Kuklas alati megakahu, mida on võimatu harjaga taltsutada, tukk kelmikalt püsti, kõrvadel pehmed lokid. Silmad hallikasrohelised, ninaots nöpsik, sõrmed alatasa midagi pusimas. Kui sa tantsid, siis viskad sa käed õhku, nõkutad jalgu, vahel teed kükki-püsti-kükki-püsti, siis jälle keerutada ja siis vehid jälle kätega. Kõike seda rütmist muidugi täielikult mööda, aga kuigi minupoolne perekond on täis hõbekõrisid ja aktiivseid akordioniste, olen mina, noh… Tsiteerigem siinkohal Mallut, kellele ma eile telefonis laulda püüdsin: “Daki, ära solvu, aga sul on megakole lauluhääl.”

Lauljat sinust ilmselt ei saa, joonistama oled sa aga väga agar. Lausa nii agar, et ainuke koht, mis on jäänud su kunstiteoseist puutumata, on kontori uus tapeet – ja ma plaanin selle ka nii jätta. Sorri, musirull. Küll aga meeldis mulle meie eilne maalimine, kus sa lihtsalt mu sinitaeva oranžiga kaaperdasid, hiljem läksin üleni värvise lapsega poodi ja mõtisklesin, et pole vist läinud mööda päevagi, kui sa pole joonistanud. Muudkui joonistad ja joonistad. Spontaanselt tekivad ka kunstiteosed, näiteks on mul voodi kohal Elvis.

Räägid sa rohkem kui iial varem. “Kukkus maha” on peamine, mida sa teatad, hoolimata sellest, et püüan sulle õpetada uut fraasi: “Viskasin maha.” See oleks natuke akuraatsem. Oled hakanud küsima potile, kuid istuda sinna veel ei kavatse. Noh, asi seegi, et küsid.

Oh, ja siis mu lemmik… Alles viimastel päevadel oled sa mind uuesti emmeks hakkanud kutsuma, õigemini ütled sa nüüd mulle “emmi”. Paar kuud aga oled sa mind järjepidevalt nimepidi kutsunud, ainult et… “Daki” sa öelda ei oska, küll aga oskad öelda “kaki”… Nii et meie hommikud algavad nii.

Sahm-sahm. “Kaki!” Sahm-sahm-sahm.
“Tahan ju vee-eel magada, kullake…”
“Kaki!”
Sahm-sahm. Klõpsti! tuli põlema. Ja siis vaatab mulle otsa särav nägu ja teatab rõõmsalt: “Kaki!”

Ja ma päriselt usun, et sa oled NII ÕNNELIK esimese asjana hommikul ärgates mind nähes.

Ja mina? Ma ei saaks olla õnnelikum esimese asjana hommikul ärgates sind nähes.

Hommikul näeme jälle!

Armastusega,

emmi

Kallis Mila,

eile said sa üheksateist kuud vanaks. Või nooreks. Ma ka ei tea. Üheksateist on päris suur number, kas pole?

Ühel varahommikul ärkasid sa vara ja ma võtsin su enda juurde. Mul oli üks neist öödest, kus und ei tulnud ega tulnud, ja nii ma lebasin, sina juba ammu uuesti suikunud, ja vahtisin lage.

Ühtäkki hakkasid sa sahmima, ajasid end püsti, tegid mulle matsuva musi, keerasid selja ja uinusid uuesti.

See. See on põhjus, miks üldse lapsi saada.

Möödunud kuu on meie päevadesse toonud mõned uued mängud, mida sulle väga mängida meeldib. Kõigepealt harjutad sa oma tulevaseks kaskadööri või tsirkuseartisti karjääriks, sest su lemmiktegevus on minu otsas turnimine. Sellest veel lemmikum on ehk see, kui sa mu õlgadel seisad. (Ma hoian sind muidugi kätest kinni, aga ikkagi on see päris spooky kui väga sulle kõrgused ja ronimine meeldivad.)

Minu lemmikmäng on aga see, kus ma pöördun oma tavatoimetuste ajal näoga sinu poole, mille peale sina hüsteeriliselt naerma hakkad. Tõeliselt mõnus mäng on see. Ma ei pea muud tegema, kui sulle ootamatult otsa vaatama ja juba sa rõkkad.

Siis on veel trampimise mäng, kus me püüame hästi kiiresti ühe koha peal jalgu vastu maad trampida. Vahel ühendad sa selle “Tule kaasa” mänguga, ehk et võtad mul käest, viid mu kuhugi ja siis me trambime.

Uusi sõnu, või, noh, “sõnu”, on ka muidugi juurde tulnud. “Kala” tähistab jalgu”, üsna hästi on selged “kau” (karu) ja “mõmmi”, “tudu” ja “kukkus”, “mah” (mahl) ja muud vanad lemmikud.

Ja mul on tunne, et sa lähed iga päevaga aina ilusamaks. Ükspäev tõid sa mulle ühest kastist (neid veel jagub meil siin) foto, kus oli peal minu 3aastane versioon. Järsku märkasin, kui minu moodi sa oled muutunud – selle vahega, et sa oled ilus.

Ning siis ärkad sa, juuksed tõelises harakapesas, silmad vidukil ja unised – ja ma näen jälle iseennast.

Oh, ja skaipida meeldib sulle tohutult! Kui sa vanaemaga skaibid, siis ei häbene sa mind lihtsalt kaamera eest eemale lükata, käsi näos. Sest SINA räägid. (Ühtlasi pidasime me sel hetkel maha ka vestluse, kus sai selgeks, et sul on täitsa hea meel, et ma sulle õdesid-vendi ei planeeri. Kuigi lapsed sulle meeldivad. Jagamine – not so much.)

Kõige armsam asi sinu juures viimasel ajal on aga hoopis see, kuidas sa üritad laulda ja tantsida. Vahel püüad sa minuga unelaulukest kaasa ümiseda, teinekord kõlab laul kaasa Mumford and Sonsile või Ed Sheeranile, vahel leelotad sa niisama oma klotside kohal küürutades mingit tundmatut viisikest. Või noh, “viisikest”.

Ma loodan, et sa leiad alati põhjust rõõmsalt viisikest ümiseda, mistahes elu ka ei tooks.

Armastades,

emme