Meheõde sai äsja värske “ahjusooja” tita ja ma peaks talle varsti külla minema. Hakkasin siis mõtlema, et mida kingituseks viia ja ma sain aru, et ma ei tea absoluutselt, kuidas titad töötavad. Või et mida võiks viia? Arvestades, et ilmselt kingib ta meile mingid asjad jälle tagasi (no näiteks vastsündinuriided, eks, need käivad vist väga lühikest aega). Ja siis meenus mulle, kuidas ma esimest korda üks neli-viis aastat tagasi nägin, kuidas üks mu vana sõbrants oma titale rinda andis ja ma totaalselt ära friikisin, sest… ma ei mäletagi, miks, tegelikult, aga see oli hullult veider, kogu see protsess.

Novot. Ja siis ma mõtlesin veel sellele, et ma unustan kogu aeg ära, et ma rase olen. Eriti unustan ma selle ära, kui poes suitsu kipun võtma. Ma arvasin kusjuures, et asi läheb pigem vastupidi – et ma hakkan igatsema seda vaba voli, mis mul varem oli, õhtul klaas või paar veini võtta. Aga alkoholi ei igatse ma praktiliselt üldse, kuigi õlleisu on vahepeal ületamatu. Aga siis saab alkovabat juua, eks, ja sedagi joon ma tegelikult ikka väga vähe, palju vähem, kui ma arvasin. Noh, selle 11 nädala jooksul olen vist 3 alkovaba õlutit joonud või nii. Oh, muidugi igatsen ma rokkimist ja kõiki neid kreisipöörasid seiklusi, mis alati väljas rokkimisega kaasnesid – see, kui õhtu lõppeb kuskil Supilinnas kellegi juures, või see, kui sind ja su sõbrannasid mingid kutid kuhugi kesklinna katusekorterisse pidu lõpetama kutsuvad (“Kutse kehtib ainult TEILE. NEILE see kutse ei kehti!”). Sest purjus inimesed on naljakad ja nendega juhtuvad alati veidrad ja kummalised asjad, protsentuaalselt ikka märksa rohkem kui juhtuvad kainete inimestega. Pealegi pole ma senini leidnud head varianti, kuidas auru välja lasta ja ma tunnen hoolimata kõigest, nagu ma töötaksin iga päev (mis pole absoluutselt tõsi, nädalavahetuseti ma ei loe isegi kirju enam), sest puudub see kontrast töö- ja vaba aja vahel, kõik päevad on nii igavalt ühesugused.

Nii et seejuures olen ma väga üllatunud, et mul alkoisu üldse pole, aga suitsuisu on küll pidevalt ja see võiks juba üle minna. Ma olen elus sada korda suitsetamist maha jätnud ja alati on see läinud lihtsamaks, ma ei saa aru, miks see juba siis nüüd lihtsaks ei võiks minna.

Aga kõige selle juures kulgeb kõik väga rahulikult ja, noh, igavalt. Mingeid erilisi isusid pole (pole veel olnud korda, kui ma õhtul kell 9 midagi saama PEAKS või maailm kukub kokku), süda paha pole, ainult uni on väga suur (mis teeb lihtsamaks selle, et ei tahagi kuskile baari ronida). Paanikahoogusid on olnud ainult üks, kui ma öösel üles ärkasin ja millegipärast elavalt ette hakkasin kujutama, kuidas sünnitus võiks tunduda. Ja paanikat tekitas kusjuures mitte valu või kogu see… arbuus läbi lukusilma olukord, vaid hoopis see, et MA EI PÄÄSE SELLEST. Ei ole nii, et ma ütlen, et oh, nüüd teeme pausi. Ei, pause pole, see toimub ja sa ei põgene selle eest kuskile. Vot see mitte-põgenemise-võimalus tekitas tõelise paanikahoo, ma võrdleks seda klaustrofoobiaga. Sest sama tunne tuleb mulle peale, kui ma kujutan ette, et ma olen elusalt maetud – sa võid kraapida ja kisada, aga sa EI PÄÄSE kuskile. Vot see väljapääsmatus hirmutab mind.

Ning muidugi oli üks kord, kui ma hakkasin mõtlema, et KUIDAS ikkagi tita täpsemalt hingab ja mängisin isegi mõttega talle hingamisseadeldis ehitada. No umbes nagu multikates pillirooga vee all ujutakse või sarjades pastakas kõrisse lüüakse. Lugesin neid raamatuid, mis ma lugesin, ikkagi tundus NII EBALOOMULIK, et ta on seal umbses vedelikus (kusjuures, ka oma uriini sees) ja ta ongi seal ja nii ongi. No et kuidas see ikka olla saab. On ju imelik, tegelikult, kui mõelda? Et kuidas me tuleme sellisest olukorrast, kus me ei tarbi õhku (hapnikku muidugi tarbime) ja jõuame olukorda, kus me ainult õhku vajamegi ja vee all näiteks hingata ei saa. See värk on ikka üle mõistuse imelik.

Aga sünnituse osas tegi mind rahulikuks “Mina olen ookean” raamat, mida ma siin aegapidi loen. Kui ma lugesin, et SEAL veedab beebi vaid mõned minutid ja et suurem osa sünnitusest kulub läbi emakakaela ja lahkliha pääsemisele, muutusin ma üllatavalt rahulikuks. (Kuigi muidugi tekkis mul küsimus, et miks see lahkliha üldse peab olemas olema. Steingraber veel kirjutas, et lahkliha ongi selleks, et tita umbes nagu rakett su seest välja ei lendaks, aga miks ei võiks nii olla? Et ta tulebki natuke nagu rakett? Kui on sealt emakakaelast läbi pääsenud, muidugi.) Mind seni ei ole rahustanud kellegi teise sünnituslood (eriti need, mis on eriti kergelt kulgenud – sest neid pean ma õnnelikeks eranditeks), siis tema oma rahustas.

Mul on kodus üldse väga palju kirjandust, mida ma natukesekaupa loen. Ühest küljest ei taha ma end närvi ajada, vaid võtta asja rahulikult, aga ma olen avastanud, et peale nende paari erandi ma võtangi asja üsna rahulikult. Muidugi võib viltu minna sada asja, aga ma ei pea ju ETTE teadma neid sadat asja. Piisab, kui ma aru saan, kui midagi hakkab viltu minema, eks? Ja siis saab probleemiga tegeleda – siis, kui ta käes on.

Kõige rohkem tahaks ma muidugi näha, milline Põrnikas lõpuks välja näeb. Meil on juba plaan olemas juhuks, kui ta tuleb eriti õnnetu välja – no juhul, kui ta pärib meie mõlema kõige halvemad küljed. Näiteks minu kirvenäo, Abikaasa lähestikku asetsevad silmad, ükskõik kumma meie nina, minu õhukesed huuled, Abikaasa kõrvad… Ses mõttes, et kuigi mul on maailma kõige ilusam Abikaasa, on meil kahe peale siiski kokku palju õnnetuid fiitšereid. Muidugi ei selgu see enne kui mõne aasta jooksul, sest titad on kõik ühte nägu (ma loodan, et ma siiski hakkan enda oma teistest eristama, oleks päris kole, kui ei hakkaks), aga igal juhul, kui nii läheb, siis me õpetame talle juba noorest peast MMAd ja muid kunste, et ta saaks kõigile kere peale anda, kes tema üle nalja viskavad.

Üldse mõtlesime me, et kasvataks lapsest spiooni. Meil on juba olemas vene keele (ämm), inglise keele (mina), saksa keele (Kats ja Kärt) õpetajad, inimesed, kes õpetavad ajalugu, kunstilugu*, politoloogiat ja sotsiaalteadusi, nii et me varustame ta juba varakult laia teadmistepagasiga, et temast võiks saada moodsa aja kangelane.

(*Sest miskipärast peavad vähemalt filmides kõik spioonid supertugevad kunstiajaloos olema, sest muidu YOU WILL BLOW YOUR COVER!)

(Muidugi oleme me ka rahul, kui temast saab näiteks lasteaiakasvataja (kes räägib perfektset saksa keelt) või MMA Eesti meister, kes igapäevatööna paigaldab köögiriiuleid, AGA IKKAGI.) (Ja vähemalt on mul selleks ajaks köögiriiulid, ma juba tean, et pean neid niigi 20 aastat ootama.)

Oh, The Internet, meil on nii palju plaane!

Kõige õudsem oleks asja juures muidugi see, kui meil sünniks ilma igasuguse huumorimeeleta laps, kes tulevikus selle postituse üles otsib ja jätab mingi kohutava kommentaari, sest ta ei saa lihtsalt aru, et ta vanemad on juba sellised veidrikud.

Põrnikas, kui sa seda tulevikus loed, siis mõtle sellele – on ju hea, et sa vene keelt oskad? Ja võlts-Monet’ juba kaugelt ära tunned? On ju? Sa võid ju kõige selle juures isegi ära unustada, et su nimeks sai… näiteks Oktrev. Või Noone. PERSPEKTIIV, kallis Põrnikas, PERSPEKTIIV.