Saatja: Daki
Saaja: Naabrinaine
Sisu: Palun, oo jumal! Palun ütle, et see on kasvuspurt*, mitte et ta nüüd jääbki niimoodi alatiseks, sest ma lihtsalt ei jõua.
Saatja: Naabrinaine
Saaja: Daki
Sisu: Jah. See on spurt. Müstiline 3 kuud. Kestab kuni 72h. 2ra kunstpiima anna. Tervitades, jumal.
Täna saad sa kolmekuuseks.
Tundub, nagu see on mingi eriline tähtpäev. Selline tunne on, et sa peaksid täna midagi ERITI erilist tegema. Hakkama kõndima või õppima selgeks tähed A kuni L või astuma ülikooli.
Aga see on kõigest kolm kuud. SUURES PLAANIS ei ole see üldse suur asi. Kolmekuuline tita justkui ei erineks üldse oma kahekuulisest seltsimehest.
Vaatasin just sinust tehtud pilte, et hoomata, kuidas sa oled kasvanud. Sest, vaat, mina EI SAA ARU, et sa oleks kasvanud. Minu meelest oled sa alati olnud selline nagu sa oled. Nagu sa oled praegu ja olid eile. Ma ei mäleta, milline sa olid eelmisel nädalal, saati siis kuu aega tagasi.
Ma ju tean, mõistusega (see, mis väidetavalt minuvanusel inimesel ikkagi peas peaks olema) saan aru, et sa oled valguskiirusel arenenud. Taas. Juba jälle. Kas eelmisel kuul juba polnud sama värki? Et sa muudkui arened ja kasvad, nii et mühinat on kõrvaga kuulda?
Ükspäev mõõtsin ja kaalusin sind, sest kui ma sind voodis magamas vaatasin, sain ma ühtäkki aru KUI PALJU ruumi sa võtad. Et sa nagu varem ei võtnud nii palju ruumi, kuigi sa oled muidugi alati hiiglaslik olnud. Aga vahepeal on nagu mingi glitch ja korraks ma näen paari kuu taha ja siis need pildid on eriliselt kontrastsed. Ahjaa, kaalusin ja mõõtsin. Sain pikkuseks 64 ja kaaluks 6400, aga samas panime me täna sulle südamerahuga selga kombeka 6-9kuulistele ja sa ei teinud teist nägugi (kuigi ma ootasin, et sa ütled midagi taolist: “Oh come ON, see on NII järgmisest hooajast!”). Natuke on veel varbaotsaliigutusruumi (also known as sahmutusruum), aga mitte väga kaua.
Ma lohutan end (ja oma SPASTILIST) selga sellega, et mingi hetk sa ikka enam nii hullult ei viska ju. Onju? Et ma ei pea umbes ülehomme viieteistkilost gigantbeebit tassima? Sest sellisel juhul pead sa küll septembris käima hakkama juba – nagu ma ükskord unes nägin – sest ma lihtsalt pillan su maha. Või siis, alternatiiv – mu käed venivad maani ja sa lihtsalt lohised muga kaasa niimoodi, lohhat-lohhat, ja mina saaksin õige pea tsirkuses tööd.
A mul ju oligi tööd vaja.
Aga mis siin minust. Sinu sünnipäev – sünnikuupäev? sünnitähtpäev? – on ju. “Vaata, et sa siis homseks eriti magusat piima teed,” ütles emme (sinu vanaema) muigamisi. “Mis ta muud ikka nautida saab!”
No ma proovin. Kohe hakkan proovima.
Nii. Proovitud. Eks sa siis homme ütle, kuidas 2. augusti eripruul kah on.
ENIHUU. Back to the universe where normal people live.
Sinuga on hirmus tore. Sind justkui on NII PALJU, et ma ei suuda sind hoomata ja haarata enam. Kõik mu elu on sind täis. Mu aju kärssab juba, kui ma üritan aru saada, mis juhtunud on. Et kuidas nii on läinud. Et kuidas sa NII SUUR võid olla, et võtadki kogu elu enda alla. Mul on kahju jääda ilma ühestki hetkest sinuga ja mu süda murdub alati, kui ma seda teen, aga ma tean, et ma pean seda tegema, sest ma olen selle võrra parem inimene. Parem ema sulle. Ja ma ei saa üldse aru, kuidas kõik teised ei taha sinuga päevad läbi koos olla, sest sa oled ju IMELINE.
(Ja siis ma lähen jälle välja ja joon paar mojitot ja olen mõneks hetkeks taas normaalsuselaadne toode. Et tulla tagasi ja uuesti sinusse ülepeakaela armuda.)
Mis veel? Lõppenud (elu)kuul oled sa õppinud end küljele keerama, kuigi ma ei pannud tähele, millal see täpselt juhtus. Lihtsalt ühel hetkel ei pidanud ma sind enam söötmiseks keerama, sa keerasid ise. Kõhu pealt seljale keerad jätkuvalt vahepeal kui tuju (või spastilisus, kesteabkesteab) tuleb, kuigi see ei paku sulle enam suurt rõõmu. Sest sul on vaja EDASI saada, sest huvitavad asjad on harilikult eespool või kõrgemal. Ainult et sa praegu veel ei tea, et jalgu saab edukalt just sel otstarbel kasutada. Sa proovid praegu kõhu abil edasi liikuda nagu väike lepakoorest tehtud paadike.
Veel meeldib sulle hirmsal kombel süles istuda, nii näoga minu poole kui näoga arvuti/hommikusöögi/ ajalehe/külaliste jne poole. Kui sa oled näoga minu poole, siis sa imetled vaheldumisi oma varbaid, püüad neid haarata (paar korda oled kätte ka saanud) ja mind, mulle laialt naeratades ja naerda kilgates. Ja no käed, nii enda kui teiste omad, need on lõputud huviobjektid.
Ahjaa! Ja peegli-Emiliana paneb sind naeratama ja siis keerad sa niimoodi daamilikult – siuhti! – oma pea minu lõua alla peitu. Justkui häbenedes. Ise sealt vahelt naerdes edasi piiludes, et mis peegli-Emiliana teeb.
Muresid nagu väga polegi. Su päevane graafik on endiselt pudru ja kapsad ja ma tõesti loodan, et su kuuesest ärkamisest saab õige pea vähemalt kaheksane ärkamine. See oleks superduper. Ma oleksin sulle elu lõpuni tänulik. Kui sa seda teeksid, siis ma lubaks, et ma ei kommenteeri su lõpukleidivalikut. Sobib nii?
Ja psst. Ma ootan juba jõule. Jõuluvanaga me sind sel aastal veel traumeerima ei hakka, aga YOU BET YOUR SOFT ASS, et päkapikumütsis pead sa poseerima küll.
Armastades,
emme
Sattusin Kalamaja avatud hoovide üritusel rääkima ühe emaga, kes ühtlasi on ka imetamisnõustaja. Ja ma ausalt öeldes ei teadnudki, et mul on NII TUGEV oma arvamus tekkinud imetamise kohta – enne ei teadnud, kui kuulsin kellegi teise arvamust, mis minu omast kardinaalselt erines.
Ma üldse ei tea, kust see tugev arvamus mul tulnud on. Ma ei ole oma elu jooksul imetamise peale rohkem kui kaks sekundit mõelnud ja isegi ju nüüd pole ma väga hullult oma pead sellega vaevanud. St mõelnud ja uurinud olen küll, aga niipea, kui teatud hulk infot sai kogutud, jäi see kuskile aju tagasoppi. Moodustama salaja Arvamust.
Ma siinkohal ei hakkaks arvustama selle konkreetse ema (ja imetamisnõustaja) vaateid, eks selle emadusega ole nii nagu on – igaüks teeb nii, nagu talle õige tundub. Aga ma ise olen tundnud paar korda selle lühikese aja jooskul neid kõõrdpilke. Ah et sa oled üks NEIST emadest.
Näide üks.
Läksin külla sugulasele (kahe lapse ema, ühe vanaema), last näitama ja niisama juttu rääkima. Nagu alati kõikjale minekutega toidan ma lapse enne kodus ära – ma ei tea, minu meelest on see normaalne ju? Et siis on vähemalt paar tundi kindel, et ma ei pea hakkama avalikus kohas tissidega vehkima ja nii edasi. Okei, selge, seda ei peagi igaüks teadma. Ausalt öeldes polnud minulgi mitte mingisugust ettekujutust, mida titade toitmine tähendab, kui tihti nad söövad jne. Mulle tuli äärmiselt suure üllatusena, et see käib kolme tunni takka. Ka öösel! (Noh, minu oma on algusest peale viietunniseid unesid teinud, aga nii üldiselt.) Aga seda asja ju üldiselt teised emad ju teavad? Right?
Laps hakkas nutma, võõras koht, palju hääli, kõik kudistavad, no selge, et hakkab nutma. Korraks.
Sugulane (vaatab mind pikalt ja natuke etteheitvalt): “Kas sa siis tissi ei annagi talle?”
Mina (üllatunult): “Aga ta ju sõi pool tundi tagasi.”
Sugulane: “No aga ta ju… NUTAB.”
Mina: …
Näide kaks.
Istume emadega mänguväljakul, titt on JUST uinunud ja teadupoolest on ta emasse ja magada ei oska, seega on kõik uinakud üks suur beebilausumine (ehk ma pean nagu hull mässama, et teda taas uinutada, kui uni ära läheb või aetakse). Satub aga nii, et uinak algab just siis, kui teda tulevad uudistama väikesed lapsed. Jällegi – selge, et hakkab nutma, kui on ilgelt unine olla ja järsku hakkab ümber mingi kädistamine. Ning ka siis järgnes mingisugune dialoog, mille sõnastust ma täpselt ei mäleta, fiilingut aga küll – et ma pidin end justkui õigustama, et last tissiga ei vaigista. Ah et sa oled üks NEIST emadest. Et ma olen mingi piinurema, kes ei anna oma lapsele, mida too vajab.
Ma ei saa hästi aru, et miks peab olema kohe nii, et on üks äärmus või teine? Ühes seinas on siis need emad, kes topivad lapsele rinna suhu iga vigina peale (ja nimetavad seda “nõudmisel” toitmiseks, mõiste, mida minu meelest kuritarvitatakse sageli). Teises seinas on need, kes hoiavad rangelt näiteks kolmetunniseid toidupause.
Ma ise nagu arvaks, et ma olen kuskil keskel. Ma olen küll endale üsna selgeks teinud erinevad põhjused, miks mu titt nutab ja nüüdseks võin isegi juba ennustada, millal seda näha saab ja ma väidan ikka väga kindlalt, et 90% juhtudest ei nuta ta näljast. Need 10%, mis ma kahtlen, ma loomulikult pakun talle süüa. Aga üldiselt annab siiski kellaaeg väga hea ettekujutuse sellest, kas tal on kõht tühi või mitte. Kui ta ikka sööb iga kord korralikult, siis pole mingit põhjust eeldada, et tal on tunni aja pärast kõht jälle tühi. (Jätame kõrvale kasvuspurdid, haigused jm korrad, kui laps tõesti vajab rohkem süüa. Mul pole neid ette tulnud… vist.)
Tissipooldajad (ma ei oska neid kuidagi muudmoodi hetkel nimetada, aga see pole muidugi täpne nimetus, mina olen ka tissipooldaja, aga teistmoodi) ütlevad, et rinnapiimaga on võimatu last üle toita ja see ongi justnagu õigustus ja vabandus ja ettekääne ja põhjendus. No ei ole vist jah võimalik üle toita, aga kas siis sellepärast peab tiss pidevalt suus olema?
Aga nii ma pakun talle lohutust ja lähedust! ütlevad nad. Mina küsin vastu: kas see, kui ma hoian oma last (vahepeal nutvat) süles ja kaisus, räägin taga hellalt, silitan pead – kas see polegi lohutus? Kas see on kuidagi kehvem lähedus? Säästulähedus, if you will?
Piinurema ja pseudolähedus.
Kui laps saab liiga vähe tissi, siis hakkab ta hilisemas elus otsima suukaudseid naudinguid (suitsetamine, joomine, ülesöömine), öeldakse veel. Hmm, mina aga olen lugenud, et kui last pidevalt tissiga vaigistada, juhtub sama asi.
See aeg kestab elust nii vähe ju, ütlevad nad. No las ta sööb kaks-kolm aastat tissi, mis sellest siis on! Selle peale mina oigan ja hoian pead kinni. Sama öeldi muide ka raseduse kohta…
Tähendab, jah, ma saan aru küll, et ilmselt on see minu kui emantsipeerunud moodsa ühiskonna kasvandiku mure, aga mulle ei tundu imetamine mingi sellise asjana, mida pjedestaalile tõsta ja mida võtta eesmärgina omaette, just because I can. Kui mu laps kosub, saab kõhu täis, kasvab normaalselt – siis miks ma peaks arvama, et ma teen midagi valesti, kui toidan teda 6-7 korda päevas enam-vähem kindlate vahedega? Suurema osa ajast on ta päiksekiir, naeratus kõrvuni ja juttu tuba täis. Need korrad, kui ta nutab, need saame ka üle elatud ja lahendatud (peamiselt Solteri julgustusel, kuigi ega ma kõigega tema jutust kah nõus ole), ilma et mu vaene piinatud eesmine tagumik (väljend pärit augustikuu Anne&Stiilist) pidevalt ei peaks vatti saama.
Noh, eks ma saan aru neist, kes küsivad, kas laps on näljane, kui teda nutmas näevad. Ka minu esimene mõte sageli on – võõra lapse hädakisa kuuldes – et vist on näljane. Point on aga selles ju, et nemad ju ei tea. Mina ju ei tea, kuidas ja kunas võõras laps sõi, mis on tema harjumused, kuidas ta nutab. Ema teab. Ja isegi emad ei tea alati – vähemalt mina küll alati ei tea, ma enamasti eeldan. Aga kuna ta on veel elus ja paistab õnnelik, siis äkki ma olen õigesti eeldanud? Või vähemalt teinud vigu minimaalselt.
Lisaks sellele on imetamine ikkagi minu jaoks natuke tülikas ja kohati ebameeldiv tegevus. Praegu veel kaalub ebameeldivused üles tõik, et esiteks on see lapsele parim, teiseks on see siiski mugavam kui pudelimajandus ja kolmandaks on see lähedustunne tõesti mõnus. (Aga kusjuures, mõnusam on ikkagi niisama kaisus olemine. Või see, kui ta mul süles on ja NII LAIALT NAERATAB.) Aga selge see, et kolmeaastast lasteaialast te mind tissitamas ei näe.
Ning peamiselt, millest ma kirjutan eraldi postituses, on mul väga raske end ISEENDANA tunda, kui ma imetav ema olen. Ja ausalt öelda – mulle tundub, et mulle meeldib end siiski iseendana tunda. See on see, kuhupoole ma hetkel püüdlen. Jah, see on veel kuude kaugusel, aga see aeg tuleb.
Nii et kui Manona küsib A&S augustinumbris, et millal juhtus see, et imetav ema muutus sotsiaalseks paariaks, et see vaatepilt on justkui rõve, siis ma kahtlustan, et see juhtuski siis, kui naised said aru, et nende kehad kuuluvad eelkõige neile endile. Mitte meestele, isandatele jne. Ja selle teadmisega võõrduti kuidagi sellest, et rinnad kuuluvad mingil ajal lapsele. Ja mina olen üks neist naistest, kellele see mõte… Noh, ütleme nii, et ma saan aru, et see on loomulik ja ma saan aru, et see kestab mingi aja ja ma olen little trooper ja ei vingu selle üle, et bioloogia ja faking ja imeline jne. Aga see ei tähenda, et ma ei ootaks pikisilmi, mil ma oma keha tagasi saan.
Ja rinnapiim on siiski söök. Ma ei taha end sellepärast sitasti tunda, et ma nii arvan ja selle järgi käitun.
Nii et jah. Ma olen üks NEIST emadest.
(appimaolenemaissandkuiveider)
Sõpsuutur on avastanud oma rusikad ja sõrmed. (Tegelikult tal muidugi pole juuksed ja silmad nii tumedad, asjatundmatu töötlemise viga.)
See teeb minu elu muidugi oluliselt lihtsamaks. Näiteks on tal komme kella viie paiku ärgata (sõltumata sellest, kas ööunne jääb kell 18 või kell 21) ja kuna nälg veel ei tapa, siis olen ma lihtsalt ignoreerinud tema sahmimist. Ja kui ma kell 6 siis lõpuks uurin, et millega tegeletakse, vaatab mulle vastu naerunägu, rusikas nina ees püsti.
See juhtub tal nüüd alati, niipea kui tal igavus peale tuleb, tõstab käe nina ette. Nii võib ta tundide (okei, kümnete minutite) kaupa oma rusikat jälgida. Whoa, dude, look at my hand… It’s like… huge! Siis avastas ta, et sõrmi saab liigutada ja rõõmu jätkus veel kauemaks. Nüüd vingerdab ta nimetissõrmega pikalt oma nina ees, ise täiesti hüpnotiseeritud. Vahepeal viskab käed rõõmust üle pea, kuriseb rõõmust, vehib jalgadega, ja hakkab taas oma kätt uurima.
Aeg-ajalt tuleb muidugi suhu ka toppida, et teada saada, kas maitse on muutunud.
Üle-eelmisel nädalal vaimustus ta mänguasjade rusikaga togimisest ja kõristiga vehkimisest, aga siis huvi kadus. Mina muidugi paanik-emana mõtlesin kohe: issand! Taandareneb! Aga siis nägin, et tõepoolest, mänguasjad pole lihtsalt talle praegu enam NII huvitavad kui oma käed.
Ka on ta avastanud varbad ja püüab neid kätte saada, kui asend on soodus. Enamasti pole, niisiis veel seda klassikalist kreeka e-d meil kodus pole, kes, varbad suus, päevi mööda saadaks. Vara kah veel.
Ja lisaks oma kätele on väga põnev ka minu sõrmi püüda, roosat küünelakki vaadata ja vahepeal mu näpp oma suhu tõmmata, et see üle kontrollida, kas ikka vastab euronormidele. Enamasti vist vastab, sest ollakse rahulolev.
Teisalt teeb see rusikavahtimine elu raskemaks ka. Näiteks kui on unepaus ja ma palvetan, et ta uuesti uinuks, siis piisab vaid KORRAKS oma käe nägemisvälja sattumisest, kui uni on peoga (pun totally intended) pühitud ja ma võin, eh, unest vaid und näha.
Aga kuna hand-eye coordination on tüdrukul piisavalt arenenud juba, siis on ta avastanud unisena silmade hõõrumise ja teeb seda nüüd KOGU AEG (kui ta on väsinud). Ja see on NII ARMAS.
Ma muudest asjadest ei julgegi kirjutada, niikuinii on jälle spastiline:D
Kallis Daki 1.5, kirjutan sulle kolme kuu kaugusest tulevikust.
Nagu ma loen, siis arvad sa, et sa jääd igaveseks rasedaks. Ma saadan selle kirja sulle selleks, et öelda: jah, sa jäädki igaveseks rasedaks ja igavik lõppeb täpselt 2. mai hommikul kell 10.35 ja pärast seda algab uus igavik. Selles suhtes on tõesti imelik, mida see lapsevärk ajatajuga teeb. Aeg nagu seisaks. Seisab sinu jaoks ja seisab minu jaoks siin kolme kuu kauguses tulevikus ka.
Maailm on praegu nii palju teistsugune, mõtlen, kui vaatan aknast ja lendautod oma iPadide toel mööda sahistavad. Meie isiklik robot paneb parasjagu iPadi abiga iPadi pesu pesema ja kassid lõpetasid just minuga läbi iPadist kõneaparaadi õhtuse kommunikeerumissessiooni. Et kõige selle kiirelt muutuva ja ülimodernse tulevikumaailmaga sammu pidada ja vahepeal mitte ära unustada, kust inimkond on tulnud, olen ma lugenud suurepäraseid kasvatusteoseid, näiteks 1953. aastal välja antud A. Reimani raamatut “Ema ja laps” ja 70ndate kuldteost, Benjamin Spocki “Teie last”. Ja siis mulle meenusid järsku sina, sa vaene igavikuline rase Daki 1.5 ja ma jõudsin järeldusele, et kui üldse on tänapäevases tulevikumaailmas ajarännuvõimalus millekski kasulik, siis on see kasulik just selle kirja saatmiseks. Nii et ära siis imesta, et sa seda siit kaugelt tulevikust pärit kirja lugeda saad. PS! Homme hoia silm peal, Foo Fightersi doku tuleb välja. PPS! SA SAAD NENDE KONTSERDILE, sul tuleb vaid ära sünnitada.
Aga kirja mõte on hoopis lihtsam. Tahtsin sulle öelda üht-teist, mis teevad ehk su järgnevad kuud lihtsamaks ja ülemineku valutumaks.
Mul oleks sulle vist nõuandeid rohkemgi, aga piirdugem esimesel korral nende paarikümnega. Kui asjalood seda nõuavad, siis ära karda, ma saadan sulle tulevikust taas mõne olulise kirja, kui sa seda peaks vajama.
Küll aga tahan ma öelda üht. Ma tean, mida sa sisimas kardad. Sa kardad, et sünnitus on nii õudne, et sa ei oska seda ette kujutada. See ongi nii õudne, et sa ei oskagi seda ette kujutada, AGA! SA JÄÄD ELLU! Lisaks kardad sa, et sa ei oska oma last armastada. Usu mind, sa oskad. Veel kardad sa üksijäämist (st ilma abita), aga tegelikult on üksijäämine asi, mida sa alguses ainult igatsedki. Sa kardad, et su mees ei vaata sind enam pärast seda horrorit samamoodi. Ta ei vaatagi, ta vaatab hoopis teistmoodi… ja see pole ilmtingimata halb asi.
Peamiselt kardad sa aga, et esimesed kuud tuleb ÜLE ELADA. Et see on lõppematu õud ja õõv, väsimus ja terror, mis ei lõppe ja lõppe ja sa vaikselt hullud. Seda kardad sa kõige rohkem.
Aga tead, mis? Ma ei tea, miks keegi sulle seda varem öelnud ei ole, aga ma ütlen siis (ja usu mind): SEE ON NII HULLULT ÄGE. Päriselt! Lapsega kooskasvamine on üks lahedamaid asju, mida kogeda. See on fantastiline, kuidas ta iga päevaga on aina rohkem aware, kuidas ta hakkab naeratama, siis jutustama ja kilkama, kuidas ta õpib uusi asju, vaimustub sinu jaoks igapäevastest (näiteks oma rusikast) ja kuidas pole midagi mõnusamat, kui hoida seda sooja keha oma kaisus ja kuulata ta hingamist.
See ei ole raske. See on kohati frustreeriv, sest sa pead tegema teinekord samu asju mitu päeva järjest ja siis tundub, et sa ei teegi muud kui tegeled beebilausumisega. Aga päevad ei ole vennad ja igale probleemile on lahendus.
Ja su laps on imeline. Päriselt.
Tervitades 2011. aasta juulikuust,
Daki 2.0
Täna said sa kaks kuud vanaks. Sinu teise elukuusse mahtus päris palju olulisi verstaposte – sinu esimene päris naeratus, sinu esimesed katsed liikuma saada (mis võivad, aga ei pruugi olla tahtlikud), sinu esimene reis Saaremaale, esimesed jaanid, esimene välismaareis. Sa nägid esimest korda koeri (kes natuke su nuttu kartsid, aga pärast ei suutnud enam Teie Nunnundusest eemale hoida), lambaid, magasid esimest korda haagissuvilas (muide, ka mina magasin esimest korda haagissuvilas) ja sõitsid esimest korda paarmi ja laevaga.
Eile hommikul ärkasin ma, nagu tavaliselt, sinu sahmerdamise peale üles. Vaatasin kella, ootasin natuke, kuulasin, mis teed, ja kui lõpuks siis silmad lahti tegin, et sind kaissu haarata, tabas mind hetkeks paanika. Mu laps! She must be possessed! Sest mis MÕTTES panen ma su magama voodisse ühtepidi, aga ärkad juba teistpidi? Pea jalutsis? Sinu müstilise kohavahetuse mõistatuse lahendasime üsna kähku: sa nimelt üritad end vist seljalt kõhule saada, aga kuna keha veab veel alt, siis breiktantsidki sa voodis ringi, keereldes ümber oma telje. Kui teljeks on mõtteline joon kõrvade vahel. Või? Ah, ma ei tea, ma ei ole füüsikas või matemaatikas kunagi tugev olnud, nii et kui sul on selles osas vaja abi, siis pöördu palun oma isa poole. Tema poole võid pöörduda ka siis, kui sul on vaja mingiks otstarbeks praktilisi (aga rohelist värvi) gadgeteid või on vaja soome keeles rääkida. Sest, tead mis ma avastasin! Su isa räägib soome keelt! Nagu… päriselt räägibki. Ja saab aru, mis talle räägitakse. Täiesti müstiline. Võib-olla ei saa sa aru, miks see minu jaoks nii müstiline tundub, kunagi räägin ma sulle põhja- ja lõunaeestlaste vahelistest põhimõttelistest erinevustest ja Soome televisioonist.
Jah, see on väga oluline, et sa teaks: su isa on tallinlane ja su ema on tartlane. Kelleks saad sina, selle pead juba ise otsustama. Praegu oled sa küll tallinlane, kuigi paberite järgi tartlane, aga ma väga loodan et see ei jää nii ja et sa saad ikkagi ka päriselt Tartus elada. Sest Tartu on suurepärane koht elamiseks! Eriti Karlova. Ma nii tahaks, et sa teaks, kuidas lõhnab munakivitänav pärast äikesevihma, kui äge on teha kuuridesse peidukaid ja mängida pargis luurekat. Ma tahaks, et sa teaks kõiki neid salakäike, mida mina väiksena teadsin, ma tahaks, et sa näeks, kui ilus on saunamägi igal kevadel ja kui äge on seal kelgutada igal talvel.
Siis on mul veel väga hea meel, et sa kasvad üles teades, kuidas lõhnab lambalaut ja mis tunne on sööta väikest tallekest lutipudelist, kui ta soe pehme keha su vastas väriseb. Mul on hea meel, et sa saad teadma kõiki Saaremaa suvede võlusid (valusid eriti pole). Mul on hea meel, et sul on nii palju ägedaid kohti, kuhu minna, nii palju ägedaid sugulasi, tädisid, vanatädisid, vanaisaid-vanaemaid, täditütreid ja tädipoegi, kellega koos hängida ja maailma avastada.
Aga peamiselt on mul hea meel, et sa ikkagi ise oled niivõrd äge. Vahepeal ma vaatan sind ja mul on NII KAHJU, et need on just minu geenid, mille sa oled endale saanud ja kuigi mind on tabanud sinu välimuse osas valikuline pimedus, hakkan ma kahtlustama, et sa oled natuke minu moodi. See pole ilmtingimata hea asi. AGA. See pole kõige olulisem asi, kaugeltki mitte.
Kõige olulisem, mu väike ahvipoeg, on siiski see, et sa oleksid õnnelik.
Kas sa oled õnnelik?
Armastades,
emme
See on – ilmselgelt – titepost.
Kõigepealt ütles seda Naabrinaine. “Sa oled tõesti ainus noor ema, keda ma tean, kes nii kohusetundlikult uneaegadest kinni peab.”
Ja siis ütles ema: “Ära muretse nii palju! No kui ta ei taha magada, ärgu siis magagu!”
Mille peale ma mitu päeva obsessisin ja mõtlesin, et kas ma teen siis valesti? Või? Äkki ma tõesti ei peaks nii palju muretsema? MA JU LUBASIN, ET MA EI HAKKA MANIAKAALSEKS NOOREKS EMAKS!
Vaagisin asja nii- ja naapidi ja sain aru, et… ei, mul on siiski õigus praegu. St – ega keegi ei öelnudki, et mul poleks õigus, aga no, ega see ei takista mul nii mõtlemast või tundmast. (Ja olgu kohe arusaamatuste vältimiseks öeldud, et kumbki neist ei öelnud midagi etteheitvalt või tänitavalt. Need asjad lihtsalt panid mind obsessima. Sest ma olen siuke. Mentaalselt hästi stabiilne.)
Ühesõnaga. On kohutavalt irooniline, et inimene, kes ise magada ei oska, peab õpetama väikest inimest magama. Ja ilmselt see just ongi põhjus, miks ma asjasse religioosse põhjalikkusega suhtun. Sest ma ei taha, et mu tütar peaks läbi elama seda, mida mina elan, ma ei taha, et ta iial teaks, mida tähendab unetus, selle kraapivkuiv liivavaip silmadel ja teadvusel, ma ei taha, et ta teaks, mis tunne on väherda, und oodata, kella vahtida, higiseid linu keha küljest eemale rebida, magamatusest hulluda. Ja kui ma saan teda selle juures aidata, siis seda ma just teen.
Kõik algas mõni aeg tagasi. (Õudselt raske on aega hoomata praeguses seisus. Leppigem umbmääraste ajamäärustega.) Ilmselt oli probleem tema esimese kuu sünnipäeva ajal juba olemas, sest siis ma ju sellest tema kirjas ka kirjutasin. Igal juhul, siis ma arvasin, et asi on kõiges muus ja tegeledes välistusmeetodiga – nagu tite puhul ikka – jõudsin lõpuks järeldusele, et… mu laps on magama jäämise ära unustanud. Et ta enam ei oska seda. Jah, alguses (tahtsin kirjutada “vanasti”) oli asi lihtne – pärast sööki uinus ja jäigi, kuni ärkamiseni mõne tunni pärast. Ei mingit probleemi. Siis jäi ta ikka vähemal vankris magama, aga siis tuli aeg, kui ta päeval ÜLDSE ei maganud. No võib-olla 45 minutit päeva peale KOKKU.
Ja ma leppisin sellega, sest kuna mul on tunne, et titt on alati olemas olnud, siis ma unustasin, et ma pean siiski temasse suhtuma nagu alla-kahe-kuulisse, mitte nagu täiskasvanud inimesse. Ja suur oli mu šokk, kui ma sain aru, et issand. Mu laps peaks magama päeva jooksul 5-7 (seitse!) tundi, aga magab heal juhul tund! Ma ei osanud mitte midagi teha. Ma nägin, et see mõjus talle kohutavalt, ta oli pidevalt jonnine, väsinud, tujust ära, nuttis palju, mina vaikselt hullusin. Siis tegime natuke seda nutta laskmist, millest ma ka kirjutasin, see aitas õhtuste magamajäämiste juures, AGA PÄEVAL TA IKKA EI MAGANUD. Jäi, magas kümme minutit, aga niipea, kui tuli unefaasi vahetus, hakkas sahmima, sahmimine muutus vaikselt jorinaks ja jorinast nutuni – ja sealt enam mittemagamajäämiseni – oli vaid üks samm.
Hakkasin taas raamatuid lugema, erinevaid. Sest kuigi mulle on seda raamatulugemist raseduse algusest saadik ette heidetud, siis… See ongi ju viis, kuidas ma asjadega hakkama saan. Kui ma midagi ei tea, siis ma loen. Nii ongi. Ma muudmoodi ei oska. Ja loetu põhjal kujundan arvamuse.
Nii ma siis korjasin siit-sealt terakesi, jälgisin titte ja püüdsin aru saada, mis töötab. (Kui keegi, kel sarnane probleem ja tahab teada, mis ma täpselt tegin/teen, siis meili mulle, võin pikemalt rääkida.)
Noh, lõpuks oleme jõudnud sinna, et nuttu on jäänud vähemaks ja mõnikord õnnestub sahmimisfaasist uuesti magama jääda. See on hiiglaslik edasiminek, seda on raske sõnadesse panna, KUI OLULINE on minu jaoks see, et titt-mu-titt oskaks magada. Ja ma teen edasi oma rutiine ja hämardan tuba – kuigi on arvamusi, et seda ei peaks tegema, sest muidu ei oskagi laps magama jääda muudmoodi kui haudvaikuses ja pimeduses – sest MU LAPS MAGAB LÄBI ÖÖ ja miks parandada midagi, mis pole katki. Ta on teinud seda algusest peale, nii et kui ma nüüd lugesin Tikri blogist, et ta alles praegu jätab oma pea aastasel lapsel ära öötoitmist, oskasin ainult õnnelikult ohata. Sest meil on nii. Kui kella 18-22 vahel õnnestub lõplikult uinuda, siis sööb ta veel 22-00 ajal (st äratan selleks) ja ärkab siis söömiseks 5-7 ajal. Pigem hiljem kui varem. Ehk et mul on olnud reaalselt võimalusi magada järjest viis tundi juba pikka aega ja see, et ma seda kasutada ei saa/oska, pole tite süü.
Ausalt. Ma TEAN, kui väga on mul vedanud, et mul nii on. Sest kui ta ka öösel magada ei oskaks, oleks ma vist surnud praeguseks.
See kõik ei tähenda, et mind vähem endast välja ajaks see, et ta päeval magada ei osanud. Sest öisest unest nii väikesele siiski ainult ei piisa.
Ühesõnaga, mis ma siis tegin? Kõigepealt hakkasin eristama seda, millal on väsimusnutt, millal on see nutt, mida võib lasta nutta. Kui on väsimusnutt, siis pole nuttalaskmine enam see, mida mina teha tahan, vaid siis on mu eesmärk hoida titt rahuliku ja unisena, et ta uinuda saaks. Jah, muidugi, kui ta nutaks end hingetuks, uinuks ta lõpuks väsimusest küll, aga SEE POLE SEE.
Siis kaotasin ma oma vastumeelsuse luti suhtes, pealegi nägin ma, et see nüüd töötab ja ta päriselt rahuneb, oskab lutti imeda ja see ei riku tema suhet muusse imemistegevusse. See ei tähenda, et ma laseks tal lutiga uinuda, kasutan vaid rahustamiseks ja keeran õigel hetkel suust ära, õnneks ta ka ise ajab mõne minuti pärast, kui on rahunenud, luti suust.
Ja siis avastasin ma, et sahmerdamise vastu aitab see, kui titte kinni hoida. Hah, ma tean, kuidas see kõlab. Parem oleks vist öelda: hellalt kaisus hoida ja mitte lasta tal end üles sahmerdada. Ja nii siis nüüd päeviti ongi. Kui ma näen, et ta hakkab magama jääma, panen ma ta voodisse ja lasen kaisus rahuneda (vahepeal jääb ta ka kohe voodisse, kuidas tuju on). Kui ta uinub (nüüd juba nututa), siis jään ma ta juurde valvesse ja niipea, kui näen esimesi märke unefaasi vahetusest (=ärkamisest) silitan tal pead, ümisen, hoian käsi sahmimast ja loodan, et ta magab edasi. Enamasti nüüd juba magabki, kuigi on kordi, kui tema üks unekord ongi jälle 15 minutit. Aga ikkagi on see parem kui varem.
Ka õhtud on läinud paremaks. Jah, jaanipäevaõhtu oli küll kohutav, ilmselt võõras koht ja palju muljeid ja muud asjad tõid kaasa selle, et ta nuttis, magas, nuttis, magas, nuttis mingi kolm-neli tundi järjest, enne kui päriselt magama jäi. Aga näiteks Soomes oli mitu õhtut nii, et ta tšillis. Oli küll unine, üritas uinuda, ei tulnud välja – aga sellest hoolimata ei hakanud nutma, vaid lihtsalt tšillis kaisus, kuni lõpuks uni tuli. Kurat, mõtlesin ma võidurõõmsalt, nii võib ju last küll tunde magama panna, kui ta niisama tšillib ja und ootab! Kui oleks selline õhtu olnud jaaniõhtul, poleks mul olnud probleemi lapse seltskonda kaasa võtmisega – nagu ka sel hetkel soovitati (Et: “Mis sa istud seal, kui ta ei taha magada, siis too ta välja!”). Aga kui olukord on nii, et ta on NII üleväsinud ja viril, siis pole ju seltskonda toomine ja ta sellega uuesti ülesärritamine kuidagimoodi kasulik, vaid pigem kontraproduktiivne, sest PÄRAST pean ma ju taas selle kaks tundi rahustamisrituaali läbi tegema. Ja ta on kõigest kahekuune ju ikkagi.
Lõpuks, ma loodan, oskab ta iseseisvalt ka päevasel ajal ühest unefaasist teise minna ja suudab rahulikult tunni vähemalt järjest magada. See “iseseisvalt magama jäämine” ei pea aga minu arvates tähendama seda, et ta peab ÜKSI magama jääma. Mu arust ei ole midagi halba selles, et on unerituaal, kallid-musid, palju füüsilist kontakti ja hellusi, mis kõik aitab kaasa sellele, et mu laps kasvab üles, teades: magada on turvaline, mõnus ja hea.
Ning praegu olen ma sunnitud tal päeval (kodus) laskma päevauned teha minu kõrval voodis, aga ka selles ei näe ma halba, sest a) ma tean, et ta oskab oma voodis magada öösiti ja b) praegu on olulisem see, et ta ÜLDSE päeval magaks, mitte see, et ta sellega iseseisvalt voodis hakkama saaks.
Väga aitas mind selle juures raamat “No-Cry Sleep Solution”, mille üks lahke lugeja mulle saatis, kuigi, nagu teada, ei arva ma, et laps ÜLDSE nutma ei peaks/võiks. Võib küll, aga kui eesmärgiks on rahulik uni ja magama jäämine, siis on parem, kui ta on rahulik. Sealt noppisin ma teadmise, et täisväärtusliku unena läheb arvesse vähemalt tunnine uinak ja ei tohiks leppida catnapidega, sest nii ei peaks asi siiski olema. Kuigi raamat keskendub õhtusele magamisele, aitasid sealsed nipid mind siiski ka päevaste unedega.
Muide, kõige selle juures olgu öeldud, et ma siiski ei aja religioosse hullumisega taga kellaaegu. Ma panen oma lapse magama sageli 18-19 paiku mitte sellepärast, et raamatutes on nii öeldud, vaid sellepärast, et ma ju näen – ta on väsinud. Ja kui ta pärast kümneminutilist uinakut üles ärkab, tean ma nüüd, et oluline on saada ta edasi magama. Kui ta kasvab suuremaks, muutuvad ilmselgelt ka uneajad ja ma ei arva, et ma peaksin hullunult teda kell 7 voodis kinni hoidma ka siis, kui ta on näiteks neljane. Või neliteist. Aga praegu ta ju pole.
Nii see siin käib – baby whispering.
Ja praegu ta magab mu kõrval oma lõunauinakut rahulikult ja pole kordagi nuttes ärganud. THIS IS PURE WIN.
Sahmuut käis esimest korda Saaremaal ja pidas maha esimesed jaanid. Ma olen korduvalt mõelnud (ja öelnud), et titega kooselu on nagu kooselu bipolaarse joodikuga. Esiteks on tema tujumuutused hämmastavad – from smile to frown under 2 seconds. Ja siis jälle tagasi. Aga see joodikuosa avaldub eriti hästi õhtuti, kui näed, et tüdrukul hakkavad väsimusest silmad kinni vajuma. No ja teate küll, igas seltskonnas on üks selline joodik, kes hakkab laua taha magama jääma ja kellele vastutustundlikum inimene siis lahkelt pakub: “Äkki lähed koju ära? Või viskad pikali või midagi?”
Mille peale siis joodik virgub äkitsi ja segaselt pudistab: “Ei! Malen däidsa kaine! Ma põle üldse väsinud, ausõna! Võtame!”
Et siis mõne aja pärast taas nokkima hakata… Ja kõik kordub taas.
Djuuduriga on samamoodi.
Naabrinaine hoiatas selle eest. Juba ammu. Et inimesed hakkavad mind kutsuma emaks. Juba, oh õudu, sünnitusmajas. Ma naersin uskmatult, kuid nii läkski.
“Kuidas ema end tunneb?” küsiti, selle asemel, et küsida näiteks: “Kuidas teie end tunnete?” või kasvõi “Kuidas KANGELANNA elab?”
Ja see komme ongi nüüd inimestel. Kutsuda mind emaks, kuna mul on juhuslikult laps. Õudselt imelik, emaks peaks mind ju ainult üks inimene maailmas kutsuma ja tema oskab praegu öelda “lää” ja “äu”.
Või siis suheldakse mingis imelikus koodikeeles, mida mina, rumal noorema, veel lugeda ei oska. Näiteks panin täna aega ortopeedile. Tavalised küsimused, isikukood, kas saatekiri on jne. Ja siis järsku…
“Ja kes vastuvõtule tuleb?”
Hm. Ma olin just andnud inimese isikukoodi ja oli üsna selge, et mul on üks imik, kes sinna läheb. Ehk siis… Nad küsivad, kes mina olen? Et kellega koos laps läheb? Kohmasin siis: “Ee… emaga koos tuleb…”
“Jajaa, emaga muidugi, aga Emiliana tuleb.” Siuksel soojal seebisel häälel, mis inimestel tuleb, kui nad lastega räägivad (mul tuleb ka vahel siuke hääl).
Ma ei saa aru. Miks ei oleks võinud küsida, et kuidas on patsiendi nimi? Või siis küsinud: “Lapse isikukood? Ja nimi?” näiteks. No ma TÕESTI ei saanud üldse aru, et nad nime võiks sel viisil küsida. Ja ma räägin sellest üldse seetõttu, et see pole isoleeritud juhtum (kuigi jah, ma ise ka juhe olin, ei küsitud ju NII keeruliselt), kuidagi ongi nii, et ametiasutustega suheldes räägivad nad lapsele viidates kuidagi jõle veidralt.
//
Vanasti ei saanud ma veel aru, et miks noored lapsevanemad, kes on õue mängima lastud, iga natukese aja tagant helistavad ja uurivad, et kuidas meil läheb. Et kas nad siis ei usalda oma ema/ämma/õde/hoidjat? Et mis ikka juhtuda saab jumalküll. Aga nüüd saan ma NII HÄSTI ARU. Asi, muide, pole sugugi selles, et ma ei usaldaks seda inimest, kelle hoolde titt-mu-titt jäi. Loomulikult usaldan, PEANGI ju usaldama, muidu ma ju ei jätaks üldse, eks, last tema hoolde.
Asi on hoopis selles, et ongi vaja reaalselt teada, kuidas läheb, sest sellest sõltub, kuidas sul endal läheb. Näiteks – kui laps keeldub pudelist, on selge, et varsti pead sa koju kappama, midagi pole teha. Või kui laps ei lähe magama õigel ajal, siis on reaalne, et sina pead pärast tema pekkiläinud päevarütmi taastada üritama. Või kui laps pannakse liiga vara magama, siis oled sina see, kes kell 4 talle selgitama peab, et tegelt on veel öö. Kogu see lapsevärk on õudne täppisteadus pikemas plaanis. Loomulikult ei ole mingit kahtlust, et emad-vanaemad saavad kenasti lapsega hakkama, ainult et nad teevad seda omamoodi. Mitte valesti, aga teistmoodi ja see kõik mõjutab seda, kuidas su titt on ja käitub pärast sinuga. Pealegi mõjutab olukorda see, kuidas titt ise võõra (=mitte oma ema-isa) juuresolekul käitub, kas tavapäraselt või erinevalt. Kui erinevalt, siis on ikkagi hiljem jama. Võibolla väike, aga ikkagi. Ja seega on hea asjadest teada.
Kõike seda mõtlesin, kui ämmale juhiseid kokku kirjutasin, sest me üritame minna homme Rabarockile (õumaigaad, IAMX ju! Ma ei saa aru, kuidas TEMA pole peaesineja?!), siis tuleb esimene kord, kui ma olen titest reaalselt kauem kui 5-6 tundi lahus, magamapanek jääb kellegi teise peale ja MA OLEN PAANIKAS. Ma üritan selgeks saada, kas ma olen kontrollifriik (kindlasti) või on see normaalne emapaanika? Sest, päriselt, asi pole üldse selles, et ma kahtleks kellegi oskustes last kasvatada, ma lihtsalt tahan, et minu lapsega käitutaks kindlal kombel. Kõik need pisiasjad, mille ma olen siin nädalate jooksul avastanud – need ON ju olulised, eksju? See pole ainult minu kujutelm?
Või siiski on?
Ma saan reaalselt aru, et lapsele on oluline kohtuda erinevate inimestega ja harjuda erinevate asjadega ja et üks pärastlõuna ja õhtu ei keera midagi pekki, aga… Kuidagi õudselt abitu tunne on mõelda, et kui tema siin nutab ja oma ema igatseb ja üldse aru ei saa, miks ta võõra inimese* süles peab olema, siis MA EI SAA MIDAGI TEHA. Ja, mis kõige hullem, ma ei saa talle ka ju kuidagi öelda, et ma ausalt tulen tagasi või et kõik on korras ja et vanaema on tegelt õudselt tore.
Ja ma nii vihastan Abikaasa peale, kes suudabki suhtuda asjasse niimoodi, et – aga mis ikka juhtuda saab.
Nii saabki arvata ainult inimene, kes kõik ööd rahulikult maha magada saab. Inimene, kes peab öösel üleval istuma, EI ARVA NII. Sest igast asju saab juhtuda ja tõenäoliselt juhtubki. Kõik väikesed asjad suure plaaniga võrreldes, AGA IKKAGI. Ma saaksin neid ära hoida, kui ma ei läheks, aga…
…aga nii need inimesed kodukanastuvad ja hulluks lähevadki ja lõpuks on nii, et me elame Emilianaga kahekesi koos mingis keldriurkas (sest rohkemat pinsid ei võimalda), väljas ei käi, oleme pensionärid ja vanatüdrukud ja arutame, et küll on ikka need inimesed imelikud, kel polegi kümmet kassi ja MEHI POLEGI KELLELGI VAJA ja üleüldse ongi normaalne nii elada nagu meie elame, ja üldse arusaamatu, miks külalapsed meid kividega loobivad ja nõiamoorideks kutsuvad.**
Et siis ühesõnaga – necessary evil. Ja ma ei peaks paanitsema. Ma üritan mitte, ausõna. Pealegi, kurat, IAMX. See PEAB seda väärt olema!
—
*Talle on praegu kõik võõrad peale minu. Vist isa näo on ka praeguseks ära õppinud – väidavad raamatud.
**Ah, ma ei tea, mul ei tulnud head kujutluspilti ette, mis juhtub tüdrukutega, kes ema põllepaelte külge jäävad. Poisi puhul oleks ma suutnud suurepärase fantaasia välja mõelda, aga tüdrukud? Ma polegi vist kuulnud ühesti memmetütrest, ikka memmepoegadest.
Kõige ehedamat naeratust ei ole ma veel pildi peale saanud, sest see Kõige Parem Naeratus tuleb hommikul kella 6-7 paiku. Tavaliselt ärkan ma sel õudvarasel hommikutunnil Sahmuti* sahmerdamise peale, viin ta kinnisilmi pessu, panen kinnisilmi puhta mähkme ja tõstan ta oma voodisse, et saaks veel natuke pikali olla, kuni djuudur sööb. Ja siis sel hetkel, kui ma teen korraks silmad lahti, et vaadata, et, noh, ma last ära ei lömastaks või midagi, vaatab mulle sealt voodist hommikuhämaruses vastu MAAILMA KÕIGE RÕÕMSAM NAERATUS, mis ütleb: “Elu! See on suurepärane! OOSÕM! Kõik on nii äge! Emme on äge! Elu on äge! Hommik on äge! Hüüumärgid!!!”
Ja kuigi kõik raamatud väidavad, et see on vaid ellujäämisinstinkt (sest naeratus seob täiskasvanu lapse külge ja nii ta kindlustab, et teda ei hüljataks), on see minu jaoks MAAILM. Nagu Dooce kirjutas just – sa näed ühes väikses inimeses ja tema elurõõmus elu essentsi. See ongi SEE, what life is about. Puhas, rikkumatu rõõm elusolemise üle.
See on vaimustav.
—
*Kui kõhus kutsusin teda vahepeal Põmmutiks, sest ta muudkui põmmutas, siis nüüd on põmmutamisest saanud aktiivne sahmerdamine, hence Sahmuti.
