Tag Archives: põrnikas

Mila ja mehed

hoomamatu 3 Replies

Mila on hakanud inimesi võõristama ja see on minu jaoks emotsionaalselt kohutavalt raske. Ma saan ju aru küll, et mida rohkem ta käib ja erinevate inimestega kohtub, seda parem see on ja seda rohkem ta harjub, aga nii vastik on näha, kuidas see teda stressi viib. Lisaks on minul kui, hm, tähelepanuhooral väga raske mõista võõristamist kui nähtust üleüldiselt, kuigi mind ju ometi ümbritsevad inimesed, kelle iseloomustamiseks võib vabalt kasutada sõna “tagasihoidlik” ja nad on täiesti normaalsed.

Tundub, et djudetil lihtsalt läheb aega vaja, et olukorraga harjuda. Ta on nõus võõrastes kohtades täiesti rahulikult ringi uudistama, kui mina olen käeulatuses ja ükski hullunud baaba ei taha teda lõua alt kudistada või sülle haarata. Aga ma olen tähele pannud, et kui titega kuhugi ilmuda, siis paratamatult pöördub kogu tähelepanu temale, kuigi tema tahaks võibolla rahulikult tšillida, ilma et keegi teda näppima tuleks. Nii näiteks saatsin Abikaasa lapsega vanavanematele külla ja läksin ise poodi. Kui tagasi jõudsin, oli titt hüsteerias ja minu süda murdus taas tuhandeks killuks. Või siis käisime oma bändituuril suve lõpus ja külastasime Sikit tema töökohal ning kui ma püüdsin last talle sülle anda, hakkas ta kohe kisama. Ja tee siis talle selgeks, et Siki on ju oma! Kõige omam üldse!

See-eest kui lasta tal natuke uue ümbrusega harjuda ja rahulikult olla, on ta üsna sõbralik ja talub pigistamist päris hästi. Kõige kindlamini tunneb ta end muidugi omas kodus, aga ka Siki Kuressaare-kodus harjus ta üsna kähku. Mis toob mind postituse pealkirjas õhku visatud teema juurde.

Nimelt on Milal tekkinud omad pisikesed rutiinid ja üks neist on isaga koos ärgata ning siis temaga koos köögis hängida, kuni Abikaasa tööle läheb. Mina saan selle võrra tunnikese kauem magada ja nii mõnus on läbi poolune nende jutustamist ja asjatamist kuulata. Ja siis, kui ERITI hästi läheb, tuleb Mila minu juurde voodisse ja jääb hommikuunne, mis tähendab, et ideaaljuhul magame me näiteks 11ni. Kuna tal aga magamine ikka veel väga hästi välja ei tule, siis vahepeal tähendab see pooletunnist uinakut… aga sellest mõnes muus postituses.

Igal juhul, suvelõpu-bändituuril Abikaasa kaasas ei käinud ja kuna mina olen hommikuti teatavasti poolsurnud, hakkas Milal üsna kähku voodis hängides igav. Magas natuke ja hakkas jorisema, millega mina sugugi kaasa ei tahtnud minna, sest ma OLIN juba selle kella-seitsmese-hängimise temaga ära teinud ja ta ei tahtnud kuidagi aru saada, et MOMMY NEEDS HER SLEEP.

Järsku lähenes kuskil onu A. (onu siis Milale, mitte mulle, mulle õemees), ma suutsin läbi poolune registreerida vaid hüüatuse: “Tibu! Tule siia!” ja selle, et kellegi käed mu kõrvalt lapse haarasid.

“Too ta siis mulle tagasi ka mingi hetk!” pomisesin ja magasin õndsalt veel tund aega. Nemad hängisid kahekesi köögis ja kuigi Mila nägi onu A.-d viimati jaanipäeval (ja vaevalt, et seda mäletab), oli ta väga rahulolev. Ülejäänud päevad, mis me seal veetsime, oli onu A. heaks väljapääsuks, nad hängisid suurima heameelega koos. Mõned mehed on kohe nagu sündinud tittedega tegelema, A. on üks neist. Seda on lihtsalt nii cool vaadata, kui mehed end tittedega vabalt tunnevad. Ja tited tajuvad ju seda ka ning vastutasuks tunnevad end nendega vabalt. Coolness all around.

 

 

tere, sügis

hoomamatu 7 Replies

Kõigepealt käis Juhanparts valijatega kohtumas. Üks neist oli natuke nohune, see kõige pisem. Või noh, Milaga võrreldes muidugi suurem. ENIHUU. Öösel ärkasin selle peale, et kõrvalvoodist kostus hääli, nagu oleks ühtäkki mu kadunud vanaisa külla tulnud ja võrevoodisse magama otsustanud kolida.

Enter: meganohu.

Täna hommikul ärkasin mina üles ja esimene mõte oli: “Surm. Surmsurmsurm.” Ja mitte see tavapärane “surm-järgneb-kõigele”, vaid see “kui-ma-end-sitemini-tunneksin-siis-ma-oleks-surnud” mõte.

Titt on ikka eriti tatine (ta on enne ka haige olnud, aga seekord kuidagi eriti hullult). Nii megakahju on tast, aga tal paistab siiski märkimisväärselt parem olevat kui mul see olemine. Mina küll päeva jooksul nii palju naeratada ei jõua. A noh, ma VÕIBOLLA naerataks ka, kui ma saaks päev läbi pikali olla, olgu või kõhuli.

Nii et nüüd jätkuvad päevad selles rütmis, et veaks vaid kuidagi-gi tite magamaminekuni välja. Ja siis oleks aega diivanil ajakirja lugeda ja tunda, KUI sitt ikka olla on. Persse, kus ma igatsen praegu aega enne last. Kui sai päriselt haige olla, mitte nii nagu praegu, et saad endale õhtul tund aega haige olemist lubada. Masendav. Aga, nagu Naabrinaine ütleb, õige pea saab keha aru, et siin pole hetkel mõtet mingite haigustega jamada, sest kellelgi pole aega neid põdeda ja haigused teevadki vehkat. Lähevad otsivad endale koha, kus neid paremini hinnata osatakse. Kus neile näiteks teed ja sooja tekki ja naisteajakirju KESET PÄEVA antakse. Kuskile ideaalmaailma.

Igasuguseid pilte ja jutte on kogunenud, aga no kohe üldse pole aega ja/või jaksu midagi korralikult ette võtta. Panen siia hoopis ühe pildi juunikuust, mis on üks nunnumaid meie Soome-reisist. Ja issake, kui VÄIKE mu titt ikka oli!

juhanparts

hoomamatu 2 Replies

Uusim hüüdnimi Milale on juhanparts. See hakkas tegelikult juba päris ammu, siis kui ta veel eriti hästi end hoida ei suutnud ja pea tal ikka küljele vajus. Nüüd paistab ta lihtsal enda paenutamist armastavat, ükspäev väänles mul süles, kuni jäi, pea alaspidi põlvedele. Ja ise oli seejuures täiesti rahul – protesteeris, kui üritasin teda paremini tõsta. No et tal pea küljest ei kukuks äkki või midagi.

Nii et nüüd saadan ma aeg-ajalt Abikaasale MMSe, kus on pildiallkirjad näiteks: “Juhanparts Kuressaares väljasõidul” või “Juhanparts riietub õhtusöögiks ümber”. Mitte et me õelad oleks või midagi. Aga no milleks siis üldse lapsi teha, kui nende üle naerda ei saa?

Juhanparts pärast väsitavat koosolekut

Kallis Emiliana: neli kuud

hoomamatu 5 Replies

Täna saad sa neli kuud vanaks. Neli! Kuud! Mingisugune reaalsuste kokkupõrge on sellega seoses (jälle). Ühest küljest tundub, et sa alles ju sündisid (ja ma EI PEAGI veel trenni jõudma!), teisest küljest – mis MÕTTES ainult neli kuud?! Sa oled ju igavesti olemas olnud, sa peaksid vähemalt kahesajane olema praeguseks.

Sel kuul on toimunud sinuga, ja sellega seoses ka meie elu ja päevadega, tohutud muutused. Esiteks lõpetasid sa oma nuturallid. Oh, jah, muidugi sa nutad praegu ka, aga kujuteldamatult vähem. Mis tähendab, et ma PEAAEGU saan juba ka õhtutesse tegevusi ja külalisi planeerida, sest sa oled võimeline olema sotsiaalne peaaegu till the end.

Teiseks võtsin ma käsile su lõunauinakud ja võib öelda, et toimunud on progress. Antud kontekstis tähendab see seda, et nii üle päeva teed sa oma uinakuid ilma minu abita ja ma saan sel ajal näiteks süüa või logeleda või internetti läbi lugeda või pilte töödelda või… OMG! Possibilities! They are endless!

Kolmandaks hakkasid sa keerama. Kõigepealt seljalt kõhule ja siis kõhult seljale ja vahepeal tuleb sul juba ka rullimine välja ja paar korda oled edukalt ka army crawlinud. Nüüd sa ainult kõhuli oleksidki, endal HIIGLASLIK naeratus näol: “Ha! Ma EI SÕLTU sinust! Teen mis tahan!” See kõik muidugi tähendab, et tõenäosus, mil sa kuskilt alla potsatad, kasvab iga päevaga. Ma tean, et ma võin end pooleks rebida, aga et see juhtub paratamatult mingil hetkel kindlasti.

Neljandaks lased sa mul hommikuti magada. Või noh, tukkuda. Ma täpselt ei tea, mis sa neil aegadel teed, sest ma olen ise siis ülessoojendatud surma seisuses ja ei suuda üldse midagi hoomata, aga ma tean, et sa mingi aeg oled üleval ja kuulad raadiot, siis mingi aeg sa jutustad ja keerled nagu vurrkann (need hetked on suhteliselt ohutud, sest voodi on turvatud ja ma ise sinu ja ründava gravitatsiooni vahel) ja mingil hetkel teed sa kaisus mul oma hommikuuinakut, et siis koos minuga lõuna paiku tegudele ja uuele päevale vastu minna.

MA TÄNAN SIND SELLE EEST.

Päriselt. Ma kohati tunnen end peaaegu jälle inimesena.

Ja siis on need… nihkes päevad. Kui sulle ei meeldi miski. Kui sa oled PIDEVALT ebarahul. Kui ma ei saa aru, mis sa minust tahad ja mul on tunne, et ma teen KÕIK valesti. Tegelikult, muidugi, on meil kõigil häid ja halvemaid päevi ja ma üritan endale sisendada, et see on täiesti normaalne. Sest ka sina oled inimene. Sõnnitar, sellest rääkimatagi.

Neid nihkes päevi on muidugi ehk üks kümnest. Aga iga kord on tunne, et nii jääb nüüd igavesti.

Ja kui on head päevad, KA SIIS on tunne, et nii jääb nüüd igavesti.

Ühest asjast tahtsin ma sinuga veel rääkida.

Minu depressioon EI OLE SINU SÜÜ. Jäta see endale meelde, kirjuta kas või üles ja vaata iga päev, juhuks kui sa peaksid nii arvama hakkama.

See ei ole sinu süü.

See on lihtsalt… ajukeemia. Elumuutused. Eelnev terviseseisund, mis seda soosib. Muidugi ka magamatus, aga kui välja jätta paar nihkes ööd, kui sa oled imelikel aegadel ärganud või ma olen pidanud sind võrevoodi kurjast haardest päästma (sest sa oled end kuidagi nii keeranud, et jalad on võrede vahel kinni), siis SINA laseksid mul vabalt magada. Sest mis takistaks mul koos sinuga kell kaheksa magama minemast, eks ole…

Jah, mis takistaks…

Aga sellest mõni teine kord.

Ühesõnaga, sa oled jätkuvalt täiega awesome. Sa teed mingeid ägedaid asju ja ma ei suuda ära imestada, et see mulle jätkuvalt nii põnev on. Siis sa naeratad oma lohukestega naeratust, samas niimoodi natuke kahtlevalt: “Hm. See, mis toimub, meeldib mulle. FOR NOW.” Kui ma sind mõlemale põsele muudkui musitan, siis sa paned oma silmad poolkinni ja naeratad, aga see naeratus ütleb, et sa talud seda heasüdamlikult. FOR NOW. Suure osa ajast vaatad sa maailma, kulm natuke kipras (täpselt nagu su isal) ja püüad asjadest aru saada. (Või juba oledki saanud ja mõistatad, miks KÕIK TEISED ikka veel asjadest aru ei saa.)

Ja siis on need korrad, kui maailmast on NII KÕRIAUGUNI ja sa keerad end minu kaissu, pistad pöidla suhu ja vaikse nosserdamise saatel oled mõnda aega kõige eest peidus.

Ma soovin, et ma suudaks sind alati nii lihtsalt kõige eest kaitsta.

Armastades,

emme

and then it stopped

hoomamatu 18 Replies

Ma koguaeg mõtlesin, et ma homme kirjutan. See postitus oli peas valmis. See oli natuke humoorikas, ma tahtsin selle autoriks märkida Mother D. Young, PhD, tsiteerida Solterit ja Spocki ja miksida kokku kõik suureks teooriaks, aga siis…

…nutmine lõppes.

Ja postitust “Miks ta nutab?!” ei sündinud kunagi.

See juhtus esimest korda mõni nädal tagasi. Midagi juhtus, midagi juhtus Mila ajuga ja koordinatsioonivõimega. Esiteks juhtus vist see, et ta õppis ära pöidlaimemise. Siis juhtus see, et ta järsku hakkas asjadest palju rohkem aru saama. Ja tulemuseks on – dare I say it – laps, kes ei nuta.

Oh, tähendab, eks ta natuke ikka joriseb. Praegu näiteks ta õppis ära seljalt kõhule pööramise, mis tähendab, et päevas tuleb paar korda ette selliseid hetki. Vedeleme. Mängime.

Mila: “Oh! Ma mäletan! See keeramisvärk! MA TAHAN SEDA PROOVIDA! KOHE!!!”
Mina: “No proovi siis, ma vaatan pealt, kuidas sul välja tuleb.”

Siis ta keerab. Vahepeal tuleb natuke paremini välja, vahepeal vehib ta jalaga tükk aega õhus, nagu ajaks kärbseid eemale, kuni lõpuks – potsti – maandub kõhul. Siis: oh õudu, käsi on kere all kinni. Vahepeal lükkab ta end vaba käega kõrgele-kõrgele ja vaatab segaduses ringi, niimoodi poolviltu: “What. The. Fuck?!”

Vahepeal saab ta käe kohe kätte ja jätkab enda taevastesse kõrgustesse lükkamist.

Siis ta lõpuks paratamatult väsib. Vajub madalamale, vahepeal vajub JUHUSLIKULT endale ka pöidla suhu (“Ausalt! Ta ise läks, ma üldse ei teinud seda meelega!”) ja hakkab jorisema.

Mina, paanikemana, tõttan appi. Issake! Laps! Mõelda, kui halb tal võib olla! (Nali naljaks, aga ükskord olin ma temaga koos kõhuli ja lugesin lehte ja minu selg väsis enne ära, kui tema oma. Ilgelt rõve on kaua kõhuli olla.)

Ja no vot alles SIIS tuleb tõeline nutt.

Mila: “MIS MÕTTES sa sekkud minu autonoomiasse?! MA TAHAN. OLLA. KÕHULI.”

Mehed, sõnad, härjad, sarved – kõhuli ta end jälle keerabki. Aga ega väsimus ju kadunud pole, jorin jätkub. Siis proovib ta end edasi vedada, no ikka sinna, kus on mõni mänguasi või muud huvitavat (ja nagu teada, asub kõik huvitav ju alati seal, kus sind pole). Ja SIIS meenub talle, et ta ei saa edasi veel omal jõul ja ta läheb veel rohkem närvi. Mina, murelikuna, püüan mingi hetk teda aidata ja kõik trall algab taas.

Aga nutmist nutmist praktiliselt pole. Oh, muidugi oli sel päeval, kui meil külalised käisid ja paar lühemat sessiooni on olnud ka sel nädalal, aga… Daki, kas mäletad veel, veel kolm nädalat tagasi nuttis ta IGAL ÕHTUL tund-poolteist järjest ja enne iga magamaminekut päeval pool tundi järjest?

Nii et jutt sellest, et titt hakkab kolme kuu vanuselt märksa vähem nutma, on täiesti tõsi. Vähemalt meie tite puhul. Ja ma muidugi ei julge veel väga seda suurt õnne uskuda – no et äkki on ajutine. Kuidagi õudselt hoomamatu on hetkel. Et kuidas on nii, et ma panen teda (tema ENDA voodisse!) vaid 15 minutit magama? Kuidas on nii, et ta järsku on nii isereguleeruv? Et ta suudab end ise rahustada, kui tal on mingi elupaanika taas? Ja kuidas on nii, et järsku on nii hea? Ma suudan isegi Abikaasale naeratada ja kuigi ma unustan pidevalt ära inimestele tagasi helistada, suudan ma siiski peaaegu jälle suhelda?

Ma ausalt ei arvanud varem üldse, et oleks talumatu või õudne. See tähendab – kui ma praegu võrdlen, siis muidugi tundub, et oli õudne. Ja noh, eks oli raskeid nädalaid ka, kui lisaks veel ajukeemia ei koopereerunud ja ventilaator lennutas igat sorti sitta laiali, aga see nutmine nagu… oli normaalne ja ma ei muretsenud selle pärast. Ma olin endale selle nutuasja selgeks teinud ja ei muretsenud. See ajas juhtme kokku, aga see OLI. Sest nii, noh, järelikult pidi olema.

(Muidugi on elule tõusmisele kaasa aidanud tugevalt ka see, et ma lõpuks OTSUSTASIN, et aitab sellest kuradi päevaunejamast, aga sellest mõni teine kord.)

Ehk et… Mul on laps. Mul on laps, kes kõhiseb, puriseb, teeb razzing sound, misiganes see ka eesti keeles poleks, naerab, kilkab, keerab, püüab roomata (feilib), ajab mullikesi, jääb oma voodis magama, magab hommikul seitsmeni, vahel ka kaheksani, siis magab (minuga koos!) hommikuuinakut 11ni, teinekord 12ni, oskab muuseumis rahulikult ringi vaadata, end ise autosõidu ajal kõristiga lõbustada…

Ja kas ma juba ütlesin, et ta naerab? Ja pöörab end mulle kaissu*?

Mul on tunne, et kui ma homme hommikul ärkan, siis tervitavad mind pannkoogid ja värviline bänner kirjaga: “WELCOME TO MOTHERHOOD!”

—

*Noh okei, võibolla ta tahab lihtsalt pöörata ja ma jään talle teele ette, aga ikkagi.

booga

hoomamatu 11 Replies

Ma jälestan sõna “tegelustekk”. See on nii ilge sõna, et iga kord, kui ma seda kuskil näen, hakkab mul füüsiliselt paha. No mis kuradi “tegelus”? Tegelemistekk? Mängutekk? Variante oleks ju küll! Kohe tahaks näha seda inimest, kes selle sõna välja mõtles.

Nojah, sõna sõnaks, aga fakt on see, et kaua mul enam seda luksust pole lapsega voodi peal mängida. Ja tekki, millele teda panna, oli hädasti tarvis. Need va peened mängutekid maksavad poes päris palju ja üleüldse ei saanud ma aru, miks ma sellise asja ostma pean, kui mul on superema, kes oskab õmblusmasinaga teha igasuguseid imelisi asju.

Ema käis mitu korda poes neid tegelustekke (vuih!) vaatamas ka, aga kõik need olid kuidagi… tööstuslikud ja paistsid keerulised oma peeglite ja krõpsudega, nii et tal ei tekkinud kohe inspiratsiooni. Siis aga viitas Dooce Etsy poele Boga Babe ja voila! Inspiratsioon sündis! Boga Babe tekid on tõesti kohutavalt kaunid, aga tegelikult ei ole nad ju muud, kui tekid ja tekikotid (mida seal peenelt envelope style nimetatakse, nii et ma tükk aega nuputasin pead, et mismoodi see siis töötab, enne kui tabasin, et muidugi! Ameerikas pole ju kuuldud midagi tekikottidest, nad ju magavad linade vahel… vist) ja asi see siis kodus ise teha pole, mitte Ameerikast 46 euro pluss postikulu eest tellida.

Ja lapitekkide fänn olen ma muidugi juba lapsest saadik.

Niisiis – ema istus masina taha ja siristas ühe õhtuga meile kauni ja praktilise teki valmis, mida mina kavatsen suupäraselt boogaks kutsuma. Boogal on varuümbris kah, juhuks kui ma ühe pean pessu viskama (ja väikse lapsega ikka tuleb ette seda). Tekiks on pool vanast vatitekist, nii et booga on mõnusalt raske ja ei tule lapsega kaasa, kui see üritab kõhu, lõua, sõrmede ja kulmude abil edasi roomata.

Õhtul käisime juba aias ka boogaga istumas ja ikka väga mõnus oli. Mila paistab ka kõhuli märksa rahulolevam, kui talle jõehobud, triibud, lilled ja muu põnev vastu vaatab. Ja siis ta kiunub rõõmust. Jajah, just! Lapse suhtlemisarsenali on lisandunud kiunumine, millega ma veel harjuda pole suutnud, sest ta teeb väga sarnast häält ka siis, kui ta millegagi rahul pole.

Ahjaa, ja Cassule muidugi meeldib booga ka väga. Ennist tuli tuppa ja tormas kohe suure hooga tekile ning rabas jalust seal ilmrahulikult tsillinud karumõmmi, väänas ta topeltnelsoniga maha ja viruta paar korda igaks petteks veel tagakäppadega kah. Ma räägin, rünnakrühmlane noh.

cat tales

hoomamatu 6 Replies

Mul tuli pähe, et pole ammu kassidest kirjutanud. Miks ei ole? Sest pole nagu olnud midagi kirjutada – mis tähendab, et teemal lapsed vs kassid pole MINGEID probleeme.

Kui ma veel lõpurase olin, küsis isa ükskord mu käest: “Kas sa oled mõelnud, mis sa kassidega siis teed, kui…” ja jättis lause paljutähenduslikult pooleli.
“Mis KUI?” pärisin ma sõjakalt.
“Einoh, ega ma ei taha öelda, et midagi… Aga on juhtunud, et kassid ei salli uut ilmakodanikku,” jätkas ta ning rääkis, kuidas nii üks kass neile jõudiski. Sest too ei olnud sallinud titte.

Igast õuduslugusid on, aga üldiselt mulle siiski tundub, et valdavas enamuses saavad tited kassidega ja kassid tittedega siiski hästi läbi. Sest alguses ei paku titele kass väga huvi ning kui kass ongi traumeeritud, et peab nüüd nuttu kuulama ja ei saa alati kohe sülle, kui seda soovib, siis on tal aega uue ilmakorraldusega harjuda rahulikult. Ja kui ükskord titt hakkab kassi vastu huvi tundma, siis – loodetavasti – suudavad nad ise omavahel piirid paika panna, vanema sõbraliku suunamisega, muidugi. No vaatab, see osa on veel ees.

Aga jah, kassid on väga rahulikult titendust võtnud. Nad küll kobivad mingi aeg voodist minema, kui laps liiga kauaks nutma on jäänud, aga on esimesed, kes voodisse tagasi ronivad, niipea kui laps on magama jäänud. Võrevoodi vastu nad alguses tundsid huvi ja vahepeal praegugi kiikavad uudishimulikult sinnapoole, aga kuidagi väga sujuvalt sai neile selgeks tehtud, et sinna ei roni. Ja isegi siis, kui me ära oleme, ei ole ma tagasitulles voodist reetlikke karvu leidnud.

Pussakas on niipalju muutunud, et ta tahab rohkem lähedust. Varem ta nii sülekas ei olnud. Miuks aga on leidnud tites massaažimasina – näiteks ükskord oli ta end mu jala vastu magama sättinud, tite jalad toetusid kah Miuksule. Kui aga titt mingi hetk nutma hakkas ja seega ka jalgadega vehkima, siis üllatuslikult Miuks minema ei läinudki, hakkas hoopis nurru lööma. Ju ta siis pidas seda põtkimist uuenduslikuks lähenemiseks paitamisele.

Küll on aga probleem hommikuti, kui kõik kallid ühekorraga kaissu tahavad saada. Siis jääb meie voodi kitsaks. Ükspäev lahendas Pussakas aga olukorra eriti džentelmenlikult. Tema oli esimesena voodisse jõudnud ja seega ka mulle sülle. Miuks, vana paks, jõudis natuke hiljem ja avastas, et kõik mu süli oli juba võetud ja ainsad vabad kohad barrikadeeritud küll tite, küll mehe, küll Pussakaga. Istus siis nukralt jalutsis. Pussakas pööras pead, ohkas ja kobis eest, et Miuks saaks kah sülle ronida. Kui Miuks oli end paika pannud, tegi Pussakas kerge hüppe üle tite jalgade ja jõudis mulle rinnale.

Emme kass Cassu on aga sootuks ükskõikne nutu suhtes. Üleüldse on ta kummaliselt stoiline vahepeal. Näiteks ükskord, kui me seal olime, oli ta öösel meie voodisse tulnud ja Abikaasa jalgade peale magama läinud. Tema aga magab üsna sügavalt ja näiteks kui mina tunnen, et kass on kuskil, siis ma liigun ÜMBER kassi ka läbi une, Abikaasa sellistele pisiasjadele magades tähelepanu ei pööra. Nii me avastasimegi hommikul, kui emme Cassut tuli otsima, et too magas rahulikult kuskil tekipuntras Abikaasa jalgade all ja vahel. Kuidas tal seal ebamugav polnud, mina aru ei saanudki.

Cassu on aga vana rünnakrühmlane, hobi korras püüab linde, hiiri, konni ja kõike muud, mis liigub. Ma usun, et suvilamets on täis mingeid hundilaipu, kes on liiga suured, et koju ukse ette vedada. Väiksemad saavutused toob ta küll näitamiseks. Nii on ta ka paar korda pidanud Mila vehklevaid jalgu toredaks mänguasjaks, aga ma olen alati vahele saanud ja õnneks ta siiski tavaliselt last mänguasjaks ei pea.

Aga üldiselt jah, kõik on läinud väga valutult ja keegi, ei loomad ega inimesed, tite tuleku üle protesteerinud pole. Ruumi on natuke vähe ja käsi jääb ka sageli puudu, et kõiki kalleid korraga kaissu võtta, aga saame hakkama. Ja tegelikult on ikka nii ilgelt mõnus. Armastust on maja kogu aeg täis.

mouth wide shut

hoomamatu 2 Replies

Täna oli selline päev, et käisime ajaloomuuseumis ja F-Hoones söömas (heh, muuseumis muidugi me ei söönud) ja kogu selle aja oli laps üleval. Nii lasi ta õhtuni välja ja lõpuks kõlasid meie majas sõnad: “Issake, tee ometi MIDAGI! MIKS TA JUBA EI NUTA?!”

Ma pole kunagi varem vist nii õnnelik olnud, kui nuttu kuulsin. Nuttis oma päeva välja ja jäi kell kaheksa (!) magama.

Lausa norskas.

Ja oli nii-nii nunnu!

Pühapäeval aga oli selline päev, et käisime Kaberneemes ja laps oli peaaegu terve see aeg üleval… suu lahti. Lihtsalt HOIDIS suud lahti. Proovisin kinni lükata, ei lasknud.

“Võib-olla ta jahutas end,” pakkus Siki.

Äärmiselt tõenäoline. If dogs can do it, why wouldn’t she?