Tag Archives: põrnikas

Kuus kuud

hoomamatu 5 Replies

Kallis Emiliana,

täna said sa kuue kuu vanuseks. Pool aastat tagasi samal ajal magasid sa oma ilma sündimist välja ja mina vaatasin sind ja mõtlesin, et üldse pole teistsugune tunne.

Tänaseks, lõpuks, on see “teistsugune tunne” kohale jõudnud. Ma ei suuda enam meenutada, mis oli enne sind. On asju, mida ma nüüd palju paremini mõistan. Juba see, et ma näen, kuidas sa seda maailma selgeks õpid ja kuidas asjad, mis mulle on tundunud alati enesesmõistetavana, sulle tohutult väljakutset pakuvad, juba see on mu maailmapilti nii palju avaranud. Ma ei suuda uskuda, et ma ise olin kunagi samasugune – või et kõik inimesed olid.

See on jätkuvalt imeline, kuidas sa suudad olla pidevalt nii rõõmus. Kuidas sa ei pea vimma. Meil võivad olla kohutavalt rasked ööd, aga hommikul sa ärkad ja naeratad mulle ikka oma põselohkudega meganaeratust, kuigi ma alati kardan, et sa võibolla peaksid olema minu peale vihane. No näiteks sellepärast, et ööd on nõmedad ja öösiti ärkamine veel nõmedam ja et mina olen eriti nõme, et ma sind selle juures eriti aidata ei oska. See on võibolla üks esimesi suuri õppetunde, mida sa oma kohalolekuga mulle õpetama oled asunud – armastatud inimeste peale ei tohi pikalt viha kanda. Sest sul on neid vaja – eluks, õnnelik olemiseks. Jah, armastatud inimesed võivad küll teinekord ilgelt närvi ajada ja sa võid nende peale vihastada, aga andeks andmine on võti.

Kuigi sina veel nii ei mõtle. Sina teed asju instinktist ja sa teedki asju alati õigesti.

Viimane kuu on olnud taas murranguline. Su liikumisrepertuaari on lisandunud roomamine, mis tähendab, et leboaeg on ametlikult läbi saanud. Enam ei mingeid mõnusaid hommikuid, kus me kahekesi voodis hängisime. Nüüd on vaja varakult tegudele minna! Sinu tekk on ammu jäänud kitsaks ning kannab nüüdsest lihtsalt stardipunkti ülesannet. Panen su tekile, siuh! pöörad sa kõhuli ja off you go, avastama imelist maailma. Eriti põnev on ajakirjariiul ja issi seljakott, mille erinevaid klõpse, klappe, paelu ja lukke sa tähelepanelikult uurid, vahepeal maitsed ja, kulm kortsus, selgeks püüad saada. Veel meeldib sulle end mänguasjakasti najal üles upitada ja sealt põnevaid leide haarata. Vahepeal oli sul patsutamisfaas, mis tähendas, et sa tagusid kätega vastu põrandat, plekist karpi või lauaplaati ja olid ise seejuures nii hullult rõõmus. Ja kassid! Oo, kassid! Kui põnev on neid jälgida, kui põnev nende poole roomata, kui põnev neid masseerida ja silitada. Kassid on muidugi juba õppinud, et kui sina lähened, on targem põgeneda, aga see sind ei peata.

Sa oled hakanud palju rääkima, ka seltskonnas. Üleüldse on nii tohutult tore näha, et sa muutud aina sotsiaalsemaks. Ükspäev käisime LMi sünnipäeval ja mingi hetk sa avastasid enda jaoks Naabrinaise. Sa seisid tal süles, sirutasid käsi ta näo poole, näol hämmeldunud naeratus: “Veel üks inimene! Naine! Naljakas!” Ja kui LM sind kallistama tuli, võtsid sa ka selle žesti malbe naeratusega vastu. “World, you seem to please me at the moment.”

Sus on rohkem kangust, kui minus ja su isas kokku. Mähkmevahetus või riietumine on muutunud kohati praktiliselt võimatuks. Sind on võimatu hoida selili, mis tähendab, et ma olengi nüüd ära õppinud, kuidas mähetada-riietada kõhuli last, kes üritab samal ajal roomata. Ikka kaugemale, ikka eemale! Sa üritad ka söömise ajal roomata, mis teeb selle protsessi veelgi raskemaks, aga vähemalt lusikad ja püreed pakuvad sulle piisavalt huvi, sel ajal sa roomata (enamasti) ei ürita.

Sel kuul hakkasid sa ka istuma ning erinevad asendid istumise, roomamise ja põlvedel kiikumise vahel sisustavadki su päevi. Vahepeal toetad sa end ühele käele ja poseerid, vahepeal ristad sõrmed ning toetad lõuakese kätele. Ja sa oled nii-nii nunnu. Kõige nunnum. Absoluutselt.

Ja veel meeldib sulle suhelda kurku kuristades. Niiviisi põrised sa pikalt-pikalt, vahepeal ringi vaadates, aga peamiselt siiski silmsidet otsides. Teinekord kurisen ma sulle vastu, sa ootad, kuni ma “kõne” lõpetan ja jätkad siis ise. Selliseid “dialooge” peame me.

Magamisest peaks sinuga pikemalt rääkima. Äkki lepiks kokku, et need öised sõjad nüüd lõppevad? On küll suurepärane, et sa vahepeal suudad hommikul üheksani magada, aga sellest pole suuremat abi, kui sa näiteks neljast viieni üleval oled. Ööd ja pimedus TUNDUVAD õudsed, aga tegelikult need ei ole. Sest me oleme ju siinsamas. Sa võid rahulikult edasi magada, ma olen sust vaid paari meetri kaugusel. Ausalt. Ja sa ju oskad tegelikult suurepäraselt magama jääda, viimased õhtud on läinud nii, et ma lasen tule ära, laulan unelaulukese, panen su voodisse ja sa jäädki magama! Kohe! Ilma protestideta, ilma jutustamiseta, ilma edasi mängimiseta.

Imelist on muidugi tohutult palju rohkem, kui mitte-imelist, aga sellest mitte-imelisest ei saa ka mööda. Aga ära saa must valesti aru – ma mõistan sind. Ma saan aru, päriselt. Ja ma üritan aidata, palju ma saan ja oskan.

Ja ükskord, kui ma olen näiteks nädal aega järjest saanud – no fantaseerime siinkohal – magada umbes seitse tundi, usu mind, siis sa saad aru, miks on hea, kui emme magada saab. Sest kui sa arvad, et praegu on su emme täitsa ookoo, siis oota vaid! Sa pole veel pooltki näinud!

Armastades,

sinu emme

the secret

hoomamatu 5 Replies

Ükspäev lahendasin ma tittede mõistatuse.

Mu laps saab kohe pooleaastaseks ja ta koordinatsioon on küll kohutaval kiirusel arenenud, näiteks suudab ta täiesti edukalt viia lusikat suu juurde või siis näiteks haarata mul huultest ja mu nägu endale meeldivas suunas paremaks venitada (ehk parendada), aga ta üldiselt on ikkagi üsna… titt selles veel. Veel ei ole ta jõudnud nii kaugele, et suudaks end näiteks sügada. Ja kui ma teda vaatasin ja sellest aru sain, siis saigi kõik järsku selgeks.

Pole olemas sellist asja, nagu koolikud või gaasivalu või misiganes. Tited röögivad lihtsalt sellepärast, ET NEIL SÜGELEB. Ja nad ei suuda end ise sügada. No kujutate ette, nahk ju kestendab, vahepeal läheb hauduma, oled pidevalt keeratud teki sisse või sätitud mingisse nunnusse asendisse, kus sa saad vaid käekesi edasi-tagasi näo ees vehkida, aga kurat, SELG SÜGELEB, raisk. Ma nutaks ka. Ilgelt.

Ja kõik need massaažid ja asjad, mis öeldakse, et koolikuid leevendavad ja näivadki leevendavat?

MUIDUGI nad leevendavad, sest siis sa ju sügad teda!

There you have it.

YOU’RE WELCOME, world!

“Ja sa alles nüüd mõistsid, et mind on sügada vaja? Ema või asi.”

treenides maratoniks

hoomamatu 3 Replies

Eile hakkas Mila tõeliselt põlvedele tõusma ja end edasi-tagasi kõigutama. Ja ma korraga sain aru, et ta on ilmselt mõni aeg ka juba roomanud, ainult et ma pole seda tähele pannud. Esiteks ajan ma alati segamini roomamise ja käputamise, mulle lihtsalt jäävad need mõisted ka pärast lõputut selgitamist üsna segaseks. Teiseks on tema roomamine olnud segamini keerlemise, pöörlemise, küünitamise ja tagurdamisega. Aga nüüd ma olen teda natuke jälginud, kuidas ta kõigepealt vaibani roomas, seda uuris, siis ümber pööras ja kassi kraapimispuuni roomas, seda uuris, siis taas ümber pööras ja minu juurde roomas, et mu susse uurida.

Ilmselt on asi tõesti selles, et ma selgelt arvasin, et tite roomamine on midagi teistsugust. Ja pealegi teeb ta ikka aeg-ajalt seda asja ka, et kui jooksma tahab hakata, viskub kõhuli ja ajab käed-jalad laiali ning kukub meeleheitlikult vehkima. Ning siis on ääretult üllatunud, et kuidagi edasi ei jõua.

imetamisest, vol something

hoomamatu 15 Replies

Praegu on käes aeg, kus oleks mul ilmselt kõige kergem Milat rinnaga toitmisest võõrutada. Teda enam absoluutselt ei huvita söömine “vanal viisil”, teda huvitavad lusikad, kausid, tassid, püreed, purustatud peet ja söögitoolis istumine. Varem (st näiteks veel eelmisel nädalal) suutis ta normaalselt süüa vähemalt läbi une, nüüd tundub isegi see tema jaoks liiga igav ja sel ajal tahab ta hakata hoopis ringi vahtima ja tegutsema, mis teeb kella 23se dream feedi keeruliseks ja ma juba kahtlen selle mõttekuses.

Mis tähendab ühest küljest, et mul oleks võimalus tagasi minna rohtude peale – või ilmselt mingi uue rohtudekombinatsiooni peale, sest maniakaal-depressiivsest diagnoosist ei ole hetkel sellest “maniakaal”-osast jälgegi, on jäänud vaid üks suur depressioon – AGA. Siin on üks suur aga. Ma peaksin sel juhul hakkama teda ka võõrutama varahommikusest söötmisest ja/või asendama selle pudeliga. Asjad, mille läbi viimiseks pole mul ÜLDSE energiat.

Tähendab, praegu on nii. Ta läheb kell 20 magama, viimane söök on enne seda. Siis läbi häda dream feed kell 23 (ta ei ärka üldjuhul ise, aga kui ma ei sööda teda kell 23, siis ärkab ta näiteks kell 24 või 1) ja siis ärkamine kell 4, kus me teeme pick up/put down meetodit ja see töötab jälle paariks nädalaks, mis tähendab, et ta magab kella kuue-seitsmeni, siis võtan ma ta voodisse ja ta sööb ja magab kella kaheksa-üheksani. Ideaalne, eks? (Kui see öine ärkamine ära jätta, aga see on tavaliselt vaid mingi periood, mis jälle möödub… ja mingil põhjusel alati tagasi tuleb jälle.) Kogu see ilu aga tähendab, et ma ju ei saa magada. TEMA magab küll 12 tundi (miinus öine ärkamine, kui see jälle on), MINA magan aga näiteks tund-kaks, siis olen üleval, siis tund und, siis üleval ja siis ongi juba päev ja olen üleval, üleval, üleval, sest lõunauinakud on endiselt KRÄPP ja kestavad pool tundi (sel teemal mõni teine kord).

Päevad on söömise poolest täiesti okeid, ta sööb iga nelja tunni takka ja kaks-kolm korda seal vahel lisatoitu. Ja teda päriselt ei huvita enam rinnapiim, ta ei suuda sel ajal eriti paigal olla ja kuna söögiajad on tavaliselt pärast uinakuid, siis pole tal lihtsalt mingit motivatsiooni süüa, kui eestoas, issake, ootavad mänguasjad ja kassid ja mängutekk ja issi seljakott, mida on eriti hea otsast närima hakata. Ja kui ma üldse olen kahelnud, kas mu laps on kangekaelne Sõnnitar, siis selline sõda, mis meil söömise ajal käib, tõestab seda täielikult. See pole mitte nunnu ja roosa ema-tite imetamishetk, vaid pigem titaanide heitlus ja mina olen see nõrgem titaan, kusjuures, kes pidevalt peksa saab. Sõna otseses. You should see my face.

Niisiis, mul on praegu valikud.

1. Power through it. Sest ma ÜLDSE ei tahaks hakata mingil haigusteperioodil jändama veel pidevalt haigestuva lapsega, sest ma olen aru saanud, et nii just juhtub, kui rinnapiima immuunsust buustivad omadused ära võtta. Pealegi olen ma SITAKS vaeva näinud kogu selle rinnaga toitmisega, et praegu loobumine oleks nagu alla andmine, sest viga ju pole minus või minu võimekuses teda toita. Ja kuigi esialgse plaani kohaselt lootsingi ma pool aastat teda vähemalt toita ja siis asja lõdvemalt võtta, tundub praegu, et MINA suudaks natuke aega ju veel. Toita. Oodata. Peamiselt oodata – enda tagasi saamisega, unega, terve mõistusega, rohtudega. Ma veel suudan.

2. Viia läbi kõigepealt unetreening (issand kui haige väljend see on ikka), et ta hommikusöök oleks kindlalt kell 7, siis saaks Abikaasa pudeli ette valmistada, kui ta niikuinii hommikul ärkab. Mis tähendaks ideaalis mulle kaheksat unetundi – eeldusel, et ka see öine harjumusärkamine siiski lõppeb. (Aga miks ta ei peaks, ta alati on lõppenud, kui me oleme vaeva ära näinud.) (Et siis tagasi tulla.) (Titendus on väsitav.)

3. Jätkata vanaviisi ja üsna suvaliselt, kuni asjad ise paika loksuvad.

Kolmas ei ole eriti variant, sest ma juba tean, et asjade suvaliselt võtmine toob alati mingi jama kaasa – näiteks öised ärkamised, sest ma ei ole viitsinud PUPD-ga jamada ja ta kohe enda juurde võtnud. Mis tähendab, et ta harjub ärkama ja harjub sööma ja harjub kaissu tulema ja ma ei saa üldse aru, miks ma enam imestan nende ärkamiste üle. Lisaks ma juba tean, et mulle meeldib regulaarsus päevades täitsa hästi. Mis mulle aga EI meeldi, oleks pidevalt muretseda kuskile minnes, kas on ikka võimalus pudelit ette valmistada ja ISSAND MU LAPS JÄÄB NÄLGA.

Ühest küljest ma tean, et ta keha on valmis tegema pikka toidupausi, sest ta saab sellega hästi hakkama, võtab juurde ja päeval sööb normaalselt. Teisest küljest võib see kaasa tuua taas varakult ärkava lapse ja ma ju nägin nii palju vaeva, et saada ta magama kaheksa-üheksani hommikul (endise kella-kuuese-ärkaja asemel). Ja mitte vähem oluline siinjuures pole ka fakt, et rinnaga toitmine pakub siiski ka mulle mingil määral õnnehormoone ja mõnusaid kaisutamishetki, olgugi, et need on viimasel ajal vaid viieminutilised. Aga kaisutada saan ma teda muidugi niisama ka.

Ja seal kuskil kauguses siiski terendab ka võimalus end taas normaalselt tunda… Võibolla see ikka oleks seda väärt?

great minds think alike

hoomamatu 5 Replies

Abikaasa hakkab poodi sättima, titt on pärast pudrusõda pestud-vannitatud, triibulisse öökombesse riietatud.

“Näe, tee issile nüüd headöödmusi ka!” ulatan lapse Abikaasa poole, kes hakkab Milale musi tegema, aga viimasel hetkel pöörab laps pea ära.

Abikaasa: “Näh, teda üldse ei huvita.”
Mina: “Tramm sõitis mööda. See oli palju huvitavam.”
Abikaasa: “Hmm, peaks ta siis akna peale istuma panema ja mingite rihmadega kinni siduma. Talle kindlasti meeldiks, saaks päev läbi tramme vaadata.”
Mina: “Ühtlasi võiks akna lahti teha, et saab siis juba oma värske õhu normi ka täis, ei peagi kärutamas käima!”
Abikaasa: “Kuule, meil tuleb see lastekasvatamine eriti hästi välja.”
Mina: “Mhmh, võib-olla peaks meil neid rohkem olema. This thing is easy!”
Abikaasa: “Või peaks suisa lastehoiu avama?”

 

Pudrusõda – the best sõda in the world.

like a boss

hoomamatu 10 Replies

Ma tean, et ma lubasin kõiksugustest asjadest kirjutada, ma ausalt jõuan selleni. Kuidagi alati see Tartus käimine tõmbab nii rihmaks, kuigi fakt on, et seal ei tee ma ka midagi. Ma kohe ei tea, kuhu see jõud jääb, tahangi olla ainult kodus ja nautida seda, et keegi teine teeb süüa ja kuhugi minek on absoluutselt vastunäidustatud.

Ja nagu näha, siis tegin ma spetsiaalse hoiatusmärgi, mida ma hakkan nüüd titeteemadest rääkivate postituste juures kasutama. Noh, et te teaksite mitte lugeda, kui teid need teemad ei huvita.

Ehk siis: titepost.

Eelmisel nädalal vaatasime mingit sarja. Siuke mõnus perekondlik vedelemine: meie Abikaasaga üritame süüa, Mila paenutab ja väänutab nagu mingi hull mul süles ja diivanil ja siis jälle süles. Lõpuks libistas ta end mulle jalgade vahele, talle meeldib seal passida kõhuli, ülakeha mu jala peal, ja ringi vaadata. Mul ka hea turvaline, et vähemalt ei kuku kuskile (sellest, kuidas ta alatihti kuhugi kukub või kinni jääb, peab vist teinekord rääkima). Libiseb ja libiseb ja… maandub istuli. Ma veel sudin takka, et nooh, mine nüüd ära kõhuli. Ei lähe.

Kui meile üldse on midagi lapsekasvatamisest räägitud, siis on need kaks asja. Esiteks: kõige raskem on aru saada, millal on õige hetk võrevoodi põhja madalamaks lasta. True dat, meil eelmine kord vedas napi päevaga vist. Ja teiseks: ÄRA PANE LAST ISTUMA. Naabrinaine lõbustab mind aeg-ajalt kohutavate lugudega tittedest, keda on hästi noorelt istuma õpetatud ja mida see kõik nende seljale ja loomulikule arengule teeb. Et õige oleks lasta tal ise istuma õppida, sest ta teeb seda sel juhul siis, kui ta lihased on piisavalt tugevad.

Ja nii me siis olime seal, toidusuutäied peatunud poolel teel suhu. Titt. Istub.

Abikaasa: “Kas… Kas tal tohib lasta seda teha ikka?”
Mina: “Ma… Ma arvan, et kui ta ise seda teeb, siis on okei…”
Titt: “Lää! ÄÄääääAaäeeaaaaa. Ga.”

Oli otsustatud. Titt jäi istuma kauaks soovis. Meie jätkasime söömist, kuni…

Mina: “Issand! Kas sa tead, mida see tähendab?!”
Abikaasa: “Noh?”
Mina: “ET TA HAKKAB KOHE KÕNDIMA JU. Oo. Õudust.”

Ja mulle meenus, kuidas ma just olin endisele kolleegile südamest ja ilma igasuguse irooniata kaastunnet avaldanud, sest nende titt hakkas 9kuuselt kõndima. Päriselt, on asju, millega nad võiks veidi, no ainult veidi, oodata.

Olgu, tõele au andes ta end päris nullist veel istuma ei saa. Mis ei tähenda, et ta ei üritaks. Ta saab istuma seljalt, kui ma tal käest hoian (või õigemini, tema minu käest hoiab) (või pigem: oma küüsi minusse surub). Kõhult ta istuma saada ei ürita, keerleb niisama ühe koha peal ringi ja vahepeal rullib kah, kuigi selle nädala märksõna on siiski ümber oma telje keerlemine ja asjade järele küünitamine. Asjade järele küünitamine toob kaasa selle, et ta tagurdab. Ja enda telje ümber keerlemine on toonud kaasa selle, et ta tõuseb põlvedele.

Päriselt, ma ei imestaks, kui ta homme teatab, et läheb nüüd maratoni jooksma.

Sest PÕHIMÕTTELISELT on ta selleks valmis.

Nüüd võiks mõneks ajaks areng jälle natuke tagasi tõmmata. Mind alati nii kohutavalt ehmatab see, kui JÄRSKU see areng käib. Et tükk aega pole midagi, on samad vanad asjad ja siis: bämm! Naeratab! Bämm-bämm! Pöörab! Bämm-bämm-bämm! Varbad suus! Bämm-bämm-bämm-bämm! Istub!

Bämm! Alustab põgenemist kombinesoonist, üks varvas korraga!

etteheide

hoomamatu 10 Replies

Mul on kogunenud väga palju MMSe, mis algavad sõnaga “Juhanparts…”, ma peaks vist ükspäev selleteemalise kokkuvõtte tegema. Selle pildi juurde, mis sai tehtud perekond Naabrite uues Nõmme-kodus, käib aga hoopis lugu sellest, kuidas kunagi Bones ütles (jajah, minu jaoks on päriselt sarjategelased autoriteedid ju), et tited näevad esimesel eluaastal välja nagu oma isad. Et see pidi olema selline evolutsiooniline trikk, no et isadel tekiks tahtmine oma pere juurde paigale jääda, sest titt on vähemalt tema nägu.

Mila on ÕUDSELT oma isa nägu. Tähendab, neil on sama peakuju (vähemalt kukla poolt vaadates), samad kõrvad, samad silmad (ka Mila isapoolsel tädil ja tema vanemal tütrel on samad silmad), samad pikad jäsemed ja Abikaasa sõnul on Mila raudselt tema tütar, sest ka teda on sama raske äratada. (Noh, sellele vaidleks mina vastu, sest ma muuga ei tegelegi, kui panen päevad läbi last magama ja TEGELIKULT ärkab ta kergelt – siis, kui pole vaja. Kui ON vaja, ärkab ta tõesti raskelt.)

Paistab, et minult on ta pärinud vaid selle kombe pidevalt vinguda…

…ja kombe samamoodi hirmus nunnult pealt vaadata, kuidas teised tööd teevad. Ja samas olla nii-ii etteheitva näoga: “Mismõttes te töötate siin?! MUL ON JU IGAV.”

Kallis Emiliana: viis kuud

hoomamatu 5 Replies

Kallis Mila,

täna said sa viiekuuseks. See tähendab, et me oleme edukalt suutnud täita eesmärgid, mida me endale sinu sündides seadsime. Neist olulisim ehk: let’s not kill the baby. Seega, võib öelda, et edukus on sajaprotsendiline.

Sellel kuul omandasid sa mitu uut oskust. Näiteks suudad sa toppida suhu oma varbaid ja teed seda suurima heameelega. Lisaks keerled sa nüüd igatpidi – üle parema õla, üle vasaku, seljalt kõhule, kõhult seljale, vahepeal küünitad end poolistukile ja langed siis – potsti – taas maha. Veel on jõudsalt arenenud nihverdamise ja põntsutamise oskused. Kõhuli olles suudad sa end ringiratast nihverdada, mis tähendab, et asjad muudkui ilmuvad su käeulatusse ja asjad, oo, asjad on ju huvitavad! Ükspäev rullisid sa end oma tekilt vaat et kööki välja, iga kord taas kõhuli jõudes metsikult vaimustusse sattudes: “Laminaat! Uau, kui äge on käte all laminaat!”, ja prõmmisid kätega vastu põrandat.

Samuti oled sa hakanud arvama, et su nimi on “Tšaoo!”, sest iga kord, kui ma sind näen, lehvitan ma sulle ja just sedasama hüüangi. Peaks vist hakkama rohkem mõnda su paljudest nimelühenditest kasutama, sest see oleks päris paha, kui sa jääkski arvama, et su nimi on Tšaoo. Muidu polekski midagi, aga koolis läheb raskeks.

Ujumas meeldib sulle ka aina enam ja viimane kord ei kuulnud ma su suust ühtki väga häälekat protesti, KUIGI see oli see kord, kus sa edukalt esimest korda sukeldusid. Jajaa, ma tean! Me oleme jõudnud nüüd sellesse faasi, kus mulle tundub TÄIESTI NORMAALNE titte VEE ALLA toppida. Samas vaatasin ma kõrvalt, kuidas üks titt basseini äärelt vette lennutati ja kelle ema seal kinni püüdis ja ausalt, SEE tundus õudne. Sul on veel lootust!

Ja lõpuks ometi, LÕPUKS OMETI oled sa hakanud naerma nii, et ma ka päriselt aru saan, et see ongi naer, mitte et sa ei lämbu või ei testi lihtsalt oma häälepaelasid. Sul on tekkinud oma lemmiklood, mille peale sa kohe näost särama lööd ja kui ma sinuga veel tantsin ja laulan ka, siis sa rõkatadki naerda ja minu süda sulab. Mu titt! Ta naerab! Järelikult ei tundugi talle elu minu juures kohutav ja väljapääsmatu! Järelikult ma teen midagi õigesti!

Enamasti meeldib sulle siiski maailma tõsiselt jälgida. Eriti inimesi. Sa võõristad neid (ja uusi kohti), aga turvalisest kohast võid neid lummatult jälgida. Näiteks vedeleme koos, sina asjatad, mina loen lehte. Järsku ma tajun, et pikka aega on olnud kahtlane vaikus… ja seal sa oled! Suurte silmadega, suu kergelt naerul, mind liikumatult jälgimas. Aga mina pole sugugi nii põnev, kui on näiteks Naabrinaine. Või su isa, onu A., Naabrimees ja üleüldse kõik meessoost isikud. Käisime tädi Sikil bussijaamas vastas ja meie kõrval istusid pingil kaks prantsuse kutti. Sa jõllitasid neid häbematult kümme minutit varjamatu huviga, mille peale prantsuse poistel aina imelikum ja imelikum hakkas. Nad heitsid meie suunas kõõrdpilke, üritasid sulle kohmetult naeratada, siis üritasid sind ignoreerida ja väga blaseelt edasi rääkida omavahel, aga feilisid täiega, sest nad teadsid – seal sa oled. Vahtimas. Jälgimas. Kõike salvestamas. Kriipi!

Kiitma peab sind ka selle eest, et mingil müstilisel põhjusel magad sa vahepeal… kaheksani. Üheksani. KÜMNENI. Sellele järgneb tavaliselt päev, mis on täis minu frustreerumist, sest sa lihtsalt EI MAGA lõunauinakuid, aga siiski. SIISKI. Sa magad normaalsete aegadeni. Sa lähed magama punkt kell kaheksa (või natuke varem). Sa jääd magama praktiliselt iseseisvalt – pöörad lihtsalt selja, kui on minust isu täis saanud, ja uinud. Miks see sul päeval küll välja ei tule? Kuidas on päeval täiesti võimatu saada sind magama kauemaks kui pooltunniks, ükskõik, mis trikke ma sinuga ka ei teeks või tegemata jätaks? Ja olgu, neil päevil, kus sa oled NORMAALNE, kuigi magamata – vabalt! Tee kasvõi kuus pooletunnist uinakut, kui see sulle sobib. Aga enamasti ju siiski ei sobi. Enamasti on nii, et sa magad pool tundi, ärkad, oled rõõmus, aga peagi saad sa aru, et see oli mingi jama. Ja et sa tegelt oled väsinud. And then you unleash the whining. OH THE WHINING. Vahepeal on mul tunne, et ma ei suuda seda vingumist ära kuulata. Et ma lihtsalt ei oska enam mitte midagi teha, sest sa pole mitte millegagi iialgi rahul. Ja sa ei usu mind, kui ma ütlen, et mõnetunnine uinak annaks päevale sootuks teised värvid. Ja siis sa vingud. Ja vingud. Oleks, et sa nutaks. Ei, sa ei nuta isegi. SA VINGUD.

Ei tea küll, kellelt sa seda õppinud oled?

Oh, wait…

Mis veel? Vankriga jalutamised on muutunud äärmiselt problemaatiliseks, sest sa keeldud niisama pikali olemast ja magamisega, nagu teada, on sul kehvad lood. Aga küllap me lahenduse leiame, sest kõhukotis võid sa lõputult hängida. Tavaliselt tassib sind su isa, aga tema on ju nii palju tööl ja neil kordadel, kui ta on kodus, on su rõõm hoomamatult suur. Oled ühes toas: issi. Viiakse teise tuppa: OH JOY, veel üks vanem! Seekord emme! KUI FANTASTILINE! (Ja magamisest võib taas vaid und näha.)

Ahjaa! Uusim aktiviteet sinu nädalates on beebifolk, mida sa paistad samuti nautivat (sest sa ei vingu sel ajal ÜLDSE). Aga no miks sulle EI peaks see meeldima, kui seal on tädi Kessu ja tädi Liis ja Retikas ja hulk teisi ägedaid tittesid, keda saab muudkui jõllitada ja jõllitada ja erinevalt prantsuse kuttidest ei hakka neil sugugi ebamugav.

Sulle maitseb porgand ja õun. Kõrvitsat oled sa nõus taluma ainult seetõttu, et teda on mõnus kõikjale mäkerdada. Ka see juhtus kuidagi ootamatult ja märkamatult, sulle lihtsalt hakkasid toiduained huvi pakkuma ja sa võid terve porgandiga meeldiva pärastlõuna veeta, teda hellalt suhu toppides, imedes, mekutades, armastavalt vastu enda pead tagudes… Ja nüüd hakkad sa vaikselt juba pihta saama, mida söömine endast kujutab. Peamiselt on see, nagu kõik asjad su elus, lihtsalt üks tore mäng, mida vahepeal harrastada.

Ma loodan, et mängu su ellu jätkub veel kauaks.

Armastades,

emme

Mila ja mehed

hoomamatu 3 Replies

Mila on hakanud inimesi võõristama ja see on minu jaoks emotsionaalselt kohutavalt raske. Ma saan ju aru küll, et mida rohkem ta käib ja erinevate inimestega kohtub, seda parem see on ja seda rohkem ta harjub, aga nii vastik on näha, kuidas see teda stressi viib. Lisaks on minul kui, hm, tähelepanuhooral väga raske mõista võõristamist kui nähtust üleüldiselt, kuigi mind ju ometi ümbritsevad inimesed, kelle iseloomustamiseks võib vabalt kasutada sõna “tagasihoidlik” ja nad on täiesti normaalsed.

Tundub, et djudetil lihtsalt läheb aega vaja, et olukorraga harjuda. Ta on nõus võõrastes kohtades täiesti rahulikult ringi uudistama, kui mina olen käeulatuses ja ükski hullunud baaba ei taha teda lõua alt kudistada või sülle haarata. Aga ma olen tähele pannud, et kui titega kuhugi ilmuda, siis paratamatult pöördub kogu tähelepanu temale, kuigi tema tahaks võibolla rahulikult tšillida, ilma et keegi teda näppima tuleks. Nii näiteks saatsin Abikaasa lapsega vanavanematele külla ja läksin ise poodi. Kui tagasi jõudsin, oli titt hüsteerias ja minu süda murdus taas tuhandeks killuks. Või siis käisime oma bändituuril suve lõpus ja külastasime Sikit tema töökohal ning kui ma püüdsin last talle sülle anda, hakkas ta kohe kisama. Ja tee siis talle selgeks, et Siki on ju oma! Kõige omam üldse!

See-eest kui lasta tal natuke uue ümbrusega harjuda ja rahulikult olla, on ta üsna sõbralik ja talub pigistamist päris hästi. Kõige kindlamini tunneb ta end muidugi omas kodus, aga ka Siki Kuressaare-kodus harjus ta üsna kähku. Mis toob mind postituse pealkirjas õhku visatud teema juurde.

Nimelt on Milal tekkinud omad pisikesed rutiinid ja üks neist on isaga koos ärgata ning siis temaga koos köögis hängida, kuni Abikaasa tööle läheb. Mina saan selle võrra tunnikese kauem magada ja nii mõnus on läbi poolune nende jutustamist ja asjatamist kuulata. Ja siis, kui ERITI hästi läheb, tuleb Mila minu juurde voodisse ja jääb hommikuunne, mis tähendab, et ideaaljuhul magame me näiteks 11ni. Kuna tal aga magamine ikka veel väga hästi välja ei tule, siis vahepeal tähendab see pooletunnist uinakut… aga sellest mõnes muus postituses.

Igal juhul, suvelõpu-bändituuril Abikaasa kaasas ei käinud ja kuna mina olen hommikuti teatavasti poolsurnud, hakkas Milal üsna kähku voodis hängides igav. Magas natuke ja hakkas jorisema, millega mina sugugi kaasa ei tahtnud minna, sest ma OLIN juba selle kella-seitsmese-hängimise temaga ära teinud ja ta ei tahtnud kuidagi aru saada, et MOMMY NEEDS HER SLEEP.

Järsku lähenes kuskil onu A. (onu siis Milale, mitte mulle, mulle õemees), ma suutsin läbi poolune registreerida vaid hüüatuse: “Tibu! Tule siia!” ja selle, et kellegi käed mu kõrvalt lapse haarasid.

“Too ta siis mulle tagasi ka mingi hetk!” pomisesin ja magasin õndsalt veel tund aega. Nemad hängisid kahekesi köögis ja kuigi Mila nägi onu A.-d viimati jaanipäeval (ja vaevalt, et seda mäletab), oli ta väga rahulolev. Ülejäänud päevad, mis me seal veetsime, oli onu A. heaks väljapääsuks, nad hängisid suurima heameelega koos. Mõned mehed on kohe nagu sündinud tittedega tegelema, A. on üks neist. Seda on lihtsalt nii cool vaadata, kui mehed end tittedega vabalt tunnevad. Ja tited tajuvad ju seda ka ning vastutasuks tunnevad end nendega vabalt. Coolness all around.