Päev enne jõule taipasin ma järsku, et Mila krigistab hambaid.
“Aww, nunnu,” oli mu esimene mõte.
“Whatta…?! Tal on küll kaks hammast, aga need on mõlemad ALL!” oli mu teine mõte.
And lo and behold, nii oligi. Jõuluhammas! Nüüd on Mila lemmiktegevus jõudehetkel hambaid krigistada ja see on JÄLE. Aga vähemalt ta teeb sel ajal meganunnut nägu. Little hamsterface!
Majja saabus kuusk, Mila reageeris oodatult. Täna seisis ta tükk aega sõnatult – mis on tema puhul täiesti harukordne, tavaliselt on ta häält alla trepikottagi kuulda – ja vaatas, kuidas ma kuuske ehtisin. Alles siis ta läks ja proovis seda ära süüa. Kui see ebaõnnestus, läks ja proovis kassitoitu ära süüa. Juba miljonendat korda nende päevade jooksul.
Iginälgurist juba rääkisin, see hakkab natuke tüütuks muutuma. Ma lohutan end sellega, et õige pea ei pea ma enam mingite püreedega (väga palju) jamama ja saab ta pärisinimese toidu peale üle viia. Piimavärk muidugi jätkub veel mõnda aega.
Oijah, tegelt ma pealkirja pannes tahtsin hoopis jõuludest kirjutada, aga tahan hoopis titest rääkida. Vot nii. Deal with it.
Umbes kuuekuuselt läks Mila üle uuele toitumisrežiimile. Nimelt ei tundnud ta enam söömise vastu vanal kombel erilist huvi ja kuigi ta kõht oli putrudest-püreedest täis, hakkasin ma muretsema, et ega tal piimast saadavaid kasulikke aineid puudu ehk ei jää. Niisiis tutvustasime uut süsteemi – varahommikul RP, kell 9 puder + segu, kell 12 lõunasöök + segu, kell 15 RP, kell 18 õhtusöök, kell 20 täislitakas segu ja magama.
Nüüd vaikselt on ära kadunud ka veel need kaks RP korda, mis tähendab, et laps on võõrutatud. Ja ma ütlen ausalt – võõrutamine on ilgelt kole sõna ja ma isegi vist natuke kartsin seda, aga see tegi meie perele NII PALJU head. Esiteks ei muretse ma enam selle pärast, kas laps saab ikka kõike, mis vaja. Teiseks jäid ära need närvesöövad imetamisüritused ära, mis mind viimasel ajal frustratsioonist nutma ajasid. Ja kolmandaks saan ma üsna rahulikult nüüd mõningaid rohte taas võtta ja katsetada, mis tunne on öösiti päriselt magada. For the record, ei ole eriti veel maganud, aga küll seegi kätte jõuab. Kunagi.
Ma lootsin pool aastat teda imetada ja seda ma ka tegin. Laps kasvab mühinal, täna ütles arst, et annab aastase mõõdu välja. Turvahällist kolis turvatooli üle, mis tähendab, et lõpuks on muutunud ka pikemad autosõidud minu jaoks natuke inimlikumaks (kohutav on üksi pikka otsa teha, kui sa ei näe, mis laps taga teeb). Kasutusel on hetkel kõik riided, mis üldse on varutud ja probleemiks hakkavad kombekad kujunema, sest suuremad kombekad pole enamasti kinniste jalaotstega ja no TÕE POOLEST ei viitsi ma veel jalatsitega jamama hakata.
Lõpuks sai põrandalt ka madratsikate ära koristatud, mis paar nädalat ta kukkumisi püüdis. Ära on ta õppinud ka vannituppa ronimise (see on kõrgemal tasapinnal) ja mulle tundub, et ta järgmine siht on iseseisvalt põrandalt diivanile saada või diivanilt aknalauale ronida. Ja LOOMULIKULT on tema peamine eesmärk ära süüa kõik asjad, mis vähegi käeulatusse satuvad.
Ja mingil salapärasel põhjusel on ta viimased neli-viis päeva maganud hommikuuinakud jutti üle tunni, ükspäev isegi kaks ja pool tundi. See-eest oli ta eile üleval poole kümneni (!!! tavaline uneaeg on ikka kell 20), aga ikkagi ei saa ma aru, mis tema uinakutega nüüd siis lahti on. Ma isegi ei julge ühtegi mõtet sõnadega kas tõesti… alustadagi. Elame, näeme.
//
Mul tegelt oleks nii palju kirjutada igast asjust, aga ma olen end tühjaks kirjutanud. Tööasjad, noh. Üllatusega avastasin, et ma oskan seda veel küll. Vaja oli lihtsalt kätte võtta ja need paar tundi päeval kirjutamiseks leida.
Ootan jõulutunnet. Lume osas olen alla andnud. (1:0 Naabrinaise kasuks)
Ma istun oma lapse voodi ääres juba ei-tea-mitmesajandat-korda ja mõtlen, kui väga ma seda vihkan. Vihkan! Mitte teda. Mitte seda, et mul on laps. Vaid SEDA. Seda lõputut istumist ja VÕITLEMIST. Ma pean temaga PIDEVALT võitlema ja see on nii faking kurnav. Ma vihkan seda. Ma ei taha seda teha. See tekitab minul stressi ja tekitab temal stressi. See on vastik ja see on justkui-lõputu ja see on pidev. Võitlus.
Kui ma üldse olen üritanud midagi algusest peale “õigesti” teha, on see uni ja magamine. Ma olen sellest ennegi kirjutanud, kui oluline on minu jaoks uni ja see, et mu laps ei peaks iialgi läbi elama unetute ööde ja unetuse palavat kohutavust. Ja ma olen omast arust teinud KÕIK, et asjad läheksid sujuvalt. Ma olen lugenud tonnides raamatuid, konsulteerinud, kasutanud oma tervet mõistust, katsetanud üht, teist, kolmandat. Ja ikka see ei tööta. Ikka ta ei maga. Ikka ma pean temaga VÕITLEMA.
Ja ma vihkan seda.
Vahepeal lasen ma asjadel lihtsalt minna. Löön käega. Olgu, sa ei taha magada, ära maga. Davai. Kui ta veel ei liikunud, sain ma teha seda. Nagu õpikud soovitavad – ära torma kohe tema juurde. Anna talle endale võimalus magama jääda. Aga nüüd ma enam seda teha ei saa, sest see on ohtlik.
Mu head sõbrad said umbes viis kuud tagasi vanemateks ja ma käisin neil hiljuti külas. Neil on imearmas tohutu juuksepahmakaga plika. Nunts. Äge. Ma küsisin, kuidas läheb.
“Tead, SÜNNITUST võiksin ma iga kell uuesti teha. SEE oli käkitegu. Aga keegi ei öelnud mulle, et igapäev NII KOHUTAVALT raske on.”
Ta ütles seda südamest ja ma nägin, et ta on kurnatud ja ma tahtsin vastu vaielda. Ma muidugi (eriti) ei vaielnud, sest kõigil on õigus oma raskustele.
Kuid ma võin ausalt öelda, et esimesed pool aastat oli käkitegu. Lumme kusta. Oh, muidugi oli kurnav ja väsitav ja ma ei maganud niikuinii, aga I got it. Ma teadsin, mida ma pean tegema. Ja kui ma ei teadnud, siis ma küsisin või vaatasin kusagilt järgi. Kõige jaoks oli lahendus. Muidugi ta nuttis, aga ma teadsin, mida teha.
Nüüd on mul tunne, et ma ei tea mitte midagi. Okei, lõunaunedega on alati jama olnud, nii kaua kui ma mäletan. Nendega ma olen kõike proovinud ja jõudnudki järeldusele, et ma ei tea mitte midagi ja tõenäoliselt pean ma lihtsalt need aastad ära kannatama, kuni ta kehal seda uinakut vaja on. Ja leppima, et ilmselt ei lähegi paremaks.
Aga ööd? Öödega oleme senini alati hakkama saanud. Ma saan aru, et ilmselt pole ma praegu eriti adekvaatne olukorda hindama, sest nagu ma kõigile värsketele ja tulevastele vanematele kinnitan: kõik läheb mööda. Ta kasvab sellest välja. Kõigele on lahendus. Ja need probleemid, mis need ka poleks, on ajutised. Ainult et sel hetkel, kui sa nende probleemidega maadled, tunduvad need igavesed.
Ja praegu tundubki mulle, et see on kestnud juba igavesti. Või vähemasti sama kaua, kui ta on seisnud. Sest, vaadake, ta lihtsalt SEISAB. Ja ei maga. Või roomab läbi une, äratab end üles sellega ja siis ajab end püsti ja enam ei maga. Ja ma ei saa lähtuda ühestki vanemdamisraamatu nõuandest, sest seal ei ole sellele olukorrale lahendust. On lahendused olukordadele, kus ta nutab või kus ta ei taha ilma sinuta magama jääda või misiganes. Aga keegi ei ütle, mida teha, kui ta lihtsalt TAHAB LIIKUDA. Tahab liikuda nii hullult, et ignoreerib kõiki märguandeid, et võiks natuke puhata.
Ainuke viis teda üldse magama saada ja magamas hoida, on teda jõuga kinni hoida.
Ja oi, kuidas ma seda vihkan. VIHKAN!
Ja tema vihkab ka. Siis hakkab ta nutma. Mina mõtlen: oh, jess, lõpuks ometi! NUTUGA ma oskan hakkama saada. Ja siis lõpetab ta nutmise ära ja on jälle lihtsalt üleval, oodates momenti, kui su käesurve väheneb ja et saaks end välja vingerdada ja hakata potentsiaalse enesetapuga tegelema.
Täna öösel oli ta lihtsalt oli kaks tundi üleval. Miski muu ei aidanud, kui tema kinnihoidmine. Sama kehtib lõunauinakute kohta.
Issand kui vastik see on.
Ja ma saan tegelikult ju aru, et Mila on supernumps djudette, temaga on tegelikult väga vähe probleeme ja ma ei peaks üldse vinguma. Või pigem peaksin tänama, et pole hullem. Aga vot, ma ei ole kunagi osanud suhtuda asjadesse nii, et “kellelgi teisel on veel hullem, järelikult olen mina õnnelik”. Kui teistel on hullem, elan ma neile kaasa ja püüan aidata, mitte ei tunne salajast kahjurõõmu, et vot kui hästi mul on.
Pealegi, oma püksid on persele ikka kõige lähemal.
OEH.
Vot nii. Nüüd ma lähen päästma oma last kindlast malesurmast (malekarp sattus käeulatusse) ja kunagi õhtul tegelen ma loosimisega ka. Ausalt!
*vanemdamine=parenting
Järsku on hakanud megakiire. Kaks kirjutamisprojekti, mõlemal enne-jõulused-tähtajad. Jõulukingitused. Peod. Juuksuriskäigud. Autoparandused. Tähtsad Asjaajamised. Kingipakkimised.
Mõtted jooksevad ülehelikiirusel peas ringi ja annavad peksa kõigile neile mõttepojukestele, kes julgevad iitsatada, kui väsinud nad ikka on. Mu ajus käib aeg-ajalt tõsine veresaun. Aga nagu kiire-kiire-tee-tee-mõtted ütlevad enda õigustuseks: “No mida nad siis tulevad meie õuele kaklema!”
Elust peaaegu-kaheksakuusega. Ta on hullem kui iginäljane Miuks. Kui ma söön võileiba ja Miuks siiberdama tuleb, saab ta vähemalt ära ajada või ta kassitoiduga eemale meelitada. Äärmisel juhul pekiga. Aga Mila! Issand, tema reaktsiooni kõikidele söödavatele asjadele vaadates võiks arvata, et teda on viimased kaheksa kuud AINULT näljas hoitud. Hoolimata sellest, kas ta just on nahka pistnud pudeli piima ja kausitäie putru, küünitab ta oma käed iga asja järele, mida meie parasjagu süüa julgeme. Ja ta ei jäta enne oma kiibitsemist, kui ta on maitsta saanud. Nii on ta juba söönud/maitsnud pomelot, mandariini (korra ka mandariinikoort kogemata), pool banaani (mille ta pärast välja oksendas), kartuliputru soustiga, ahjukana. Jookide kohta käib sama, hommikukohvi rahulikult joomisest ei tule enam midagi välja, sest ta ju tahab ka.
Elust peaaegu-kaheksakuusega. Hommik algab klobinal kasside tagaajamisega, kuna mina putru ja piima teen. Siis toimub kiire tankimine ja jätkub elamine kahel jalal. Kõiki kohti, kust vähegi on võimalik end üles vinnata, on ülesvinnamiseks kasutatud. Kui ta ära väsib, tõstan ma ta enda juurde diivanile ja ta toetub seljatoele, mõtlikult aknast välja vaadates. Ja aknalauda närides.
Elust peaaegu-kaheksakuusega. Ööd on vahel harva magamiseks, enamasti aga roomamiseks või seismiseks. Ka LÄBI UNE. Kuni voodipäits ette tuleb. Eile leidsime ta näiteks sellisest asendist:
Jah, ta magas põlvili, pehv lae poole. Ja üsna võimatu on teda tagasi magama saada, kui ta hommikupoole ööd ärkab ja avastab, et liikumine IS DA BOMB ja seda peaks kohe harrastama hakkama.
Muidu on hästi. Pühadeootus on hinges, õhus on tunda muutusi ja tööalaselt on vähemalt algus tehtud.
Kuidas teil läheb?
Mu armas Miilur-Piilur,
eile said sa seitse kuud vanaks. See on üks, kaks, kolm, tuhat, seitse! Nii palju kuid! See on seitse kuud rohkem kui vastsündinu, näiteks. Seitsme kuuga jõuab näha kolme aastaaega. Oleks ehk isegi rohkem, kui talv oleks pihta hakanud, nagu ta tavaliselt selleks ajaks on. Aga praegu on veel lõputu sügis.
Viimasel elukuul… oeh, ma isegi ei tea, kust alustada. Kuu alguses tegelesid sa peamiselt istumise, roomamise ja kolmnurkasendiga. Ja siis ühtäkki – bäm! Sa tõusid püsti! Nüüd algab iga hommik nii, et sa lööd silmad lahti, teed: “Daa!”, keerad end neljakäpakile ja hakkad must üle ronima. Ikka kaugemale! Ikka sinna, kus on põnev! Kus saab ronida, end püsti vinnata, maailma näha! Su lemmiktegevuseks ongi praegu end millegi najal püsti upitamine ja siis seismine, patsutamine ja valjuhäälne olukorra kommenteerimine.
Ja siis sa kukud – kõmaki!
Nuttu, frustratsiooni, haigetsaamisi on viimastel päevadel meie majas palju. Sa kukud, sest ei jõua seista või ei oska end hästi istuli lasta või lihtsalt tasakaal kaob ära, ja see on normaalne. Aga see on ka nii kohutav! Su väike peakolu saab nii palju lopse päeva jooksul, et kuigi ma teen nalja, et sa oled dumb jock, hakkan ma varsti tõeliselt muretsema su aju pärast.
Vahepeal sa õnneks istud ka ja mängid rahulikult mingite oma asjadega. Juhtmetega näiteks. Või pudelitega. Või sokkidega. Või ajalehtedega. “Päris” mänguasjadega sa eriti ei viitsigi mängida, ikka huvitab sind tehnika või juhtmed – ühesõnaga, kõik keelatu.
Kuu keskpaiku sa ka roomasid hoogsalt, eriti kasside järele, aga nüüd oled sa otsustanud, et roomamine on tittedele ja eelistad seismist või äärmisel juhul neljakäpakil edasi vänderdamist. Õnneks liigud sa nii veel aeglaselt, nii et vähemalt selles osas on rahulikum hetkel.
Sel kuul tulid sul ka esimesed hambad. Jaa! Neid on mitu! Ja kõik jutud, millega mind varem hirmutati (“Oo, sa veel oota, kui tal veel hambad tulevad!”), on osutunud sinu puhul müütideks. Sa pole absoluutselt teistsugune. Sind ei häiri need hambad karvavõrdki. Peaasi, et rahulikult sul sügada-närida lastaks.
Lõpuks oled sa hakanud vaikselt nautima ka väljaskäike, maailm on nüüd huvitav, mitte enam suur, lärmakas ja hirmutav. Aga ainult teatud piirini. Ja magada sa õues jätkuvalt ei oska, aga see on täiesti okei, sest sa magad ideaalselt autos ja peaaegu-hästi kodus. Nüüdseks on sul päevas kaks lõunauinakut ja ideaalsetel päevadel suudad sa need mõlemad üle-tunni-ajased teha. Ideaalseid päevi on muidugi väga vähe. Väga.
Siis need ööd… on viimasel nädalal olnud kohutavad. Sa oled LIHTSALT ÜLEVAL. Lihtsalt. Ei nuta ega midagi, lihtsalt oled üleval. Kui ma sind just kinni ei hoia, siis hakkad sa kohe neljakäpakil roomama või end võrevoodis üles upitama. Seisad seal. Ja kukud – kolaki – peaga vastu otsaseina. Või noh, kukuks, kui ma sul seal kaua laseks üksi seista. Siis ongi nii, et mina olen üleval, sina oled üleval, kassid on üleval ja ainult su isa magab (neil kordadel, kui ta kodus on). Sel ei saa muidugi mina lasta sündida ja ma karjun natuke, et ikka kõik oleks üleval. Sest ma olen ilgelt tige. Ja mulle ei meeldi, et nii on. Et ma olen tige. Et sa ei maga. Et mina ei maga MITTE IIALGI. Anna mulle andeks nende kordade eest ja ma luban, et sa ei näe mind enam sellisena, KUI SA MAGAD. Niisiis, palun, maga! Või õigemini – sa võid ärgata, see on normaalne, sa jäädki vahepeal ärkama väga pikaks ajaks. Aga lihtsalt… jää magama tagasi.
Misveel-misveel…
Ahjaa! Paar aega tagasi tegid sa ka oma elu esimese nalja and it was totally adorable. Nimelt ronisid sa mulle otsa ja püüdsid mu nina hammustada. Kui ma selle peale kiljuma ja naerma hakkasin, vaatasid sa mind üllatunult, proovisid korra veel hammustada ja mu kiljumist taas nähes hakkas see sulle lõbu pakkuma. Tegid: “Hõõ! Hõõ!” (sellist natuke evil laughterit) ja ründasid taas mu nina, ise vahepeal naerda kõkutades. Nüüd teedki sa seda nalja aeg-ajalt ja see on nii äge.
Ja siis sa väsid ära, paned pea mulle õlale või kõhule ja oled niimoodi natuke. Mis on vist kõige armsam asi maailmas.
Sa oledki kohutavalt armas. Võiks lausa öelda, et kõige armsam. Ja ma ütlen seda sulle iga päev, kui väga ma sind armastan ja ilmselt rikun ma su totaalselt sellega ära (ütleksid vana kooli inimesed), aga mind ei huvita. Ma tahan, et sa teaksid seda – et siin maailmas on vähemalt üks inimene, kes armastab sind täpselt nii, nagu sa oled. Tingimusteta ja lõputult.
Sest igal inimesel on üht sellist inimest maailma vaja.
Luba ma olen sulle see inimene.
Armastades,
emme
Kui Mila oli umbes paarikuune, nägin ma unes, et Abikaasa ja tema isa läksid lapsega jalutama. Ma kohtusin nendega hiljem ja vaatasin, et laps on kuidagi teistsugune – kõnnib! Ise veel titt! Silme eest lõi mustaks, vahkviha: “MIDA te mu lapsega tegite?!”
Abikaasa siis häbelikult kohmas: “Kuule jah, ma ei julgenud sulle öelda, aga me õpetasime ta kõndima…”
“Misasja?! Kas sa ka tead, mida see tema seljale teeb! Millal see juhtus?”
“27. septembril…”
Pärast olin ma veel tükk aega vihane ka üles ärgates. No kurat kus on mõnedel ideed! Pole midagi kriipimat, kui beebi, kes on veel juurikafaasis ja liigutab vaid armsalt käsi-jalgu ja teeb vahepeal “lää”, aga kes on äkki kõndima hakanud. Kriipi! Ebaloomulik!
Arvasin, et see on mingi enne. 27. september tuli ja läks, laps õnneks ei hakanud sel kuupäeval kõndima. Hoopis varbaid hakkas suhu toppima.
Aga täna tõstsin ta hetkeks diivanile ja juhtus see.
See on minu imik. Kes tõusis ise seisma. Ja seisis tükk aega, aknalauast kinni hoides. Pildi tegemise ajaks oli ta natuke juba diivanipatja vajunud, AGA IKKAGI.
Mul oli laste arengust ikka hoopis teistsugune arvamus. Peamiselt ma arvasin, et nad hakkavad selliseid asju tunduvalt hiljem tegema. Ja ma arvasin, et selleks ajaks, kui ma pean hakkama PIDEVALT tema elu pärast muretsema, olen ma vähemalt välja puhanud.
Life as I know it is officially over.
Niisiis. Eile ma tegin jälle seda Uskumatu Ematoomase trikki, et vaadata oma tütre kaunist ja sakilist esimest hammast, kui ma märkasin – mida keppi, teine ka?! Mis, nüüd hakkabki nii olema, et hammas nädalas või? No sel juhul ma TÕESTI tahaks näha, kuidas talle need 52 hammast järgmiste jõulude ajal suhu mahuvad. Samas, siis ongi hea jõulupraadi järada.
Üleüldse on Miilur-Piilur viimase nädala-or-so ajaga nii palju asju teinud, et kui ma neid üles ei kirjuta, siis lähebki meelest ära. Pealegi mulle tundub, et ta nägu muundub otse mu silme all. Et ta ei näe enam ühelgi hommikul välja täpselt samasugune nagu õhtul magama minnes. Talle hakkab lapse nägu ette tekkima. Põsed venivad punnisolekust normaalseks, suu on kuidagi titelikust inimeselikuks läinud ja silmad, oo, need silmad! Need silmad võivad vaadata kõiki inimesi sellise kriipindusega, et kui ta ei oleks mu tütar, siis ma oleks pidevalt scared shitless. Jah, tal on see kriipi iga, kus ta massilt on juba nii suur, et vabalt võiks olla väikelaps ja ehitada legodest death raysid, aga samas on ta veel veits imik. Noh, kui juuksed pähe ära saavad, siis saab sellega vast korda.
Lisaks avastasin ma üleeile, kui kahtlase vaikuse peale pilgu põrandale heitsin, et djuud! Sa istud! Ja mängid oma varvastega! What gives?! Kuidas sa nii said? Ta on küll pidevalt mingis imelikus poolkülili-kolmnurkasendis aega veetnud, aga päris iseseisvalt istuli pole veel saanud. Nüüd siis kuidagi sai. Ja ma ei näinudki.
Aga Mila üks lemmiktegevusi on hetkel enda neljakäpakil kõigutamine või siis jooga asana Grouching Dragon võtmine ja siis niimoodi, justkui tõkkejooksja stardipakul, edasi-tagasi vehklemine. Roomab ta nagu mingi hull, eriti kui kass silmapiiril on, keda taga ajada. Või kuskil mõni juhe rippumas, mida kiskuda. Või hoopis mõni seinakontakt, mida kraapida. Tegevusi on ka kõige baby proofitumas korteris küll ja veel. Juhtmed, need on ikka suured lemmikud. Ja kassid.
Ning eile puksus ta mul PÄRISELT naerda, kohe tükk aega järjest, kui ma teda kõdistasin. Ma olin seda, just seda, nii hiiglama kaua oodanud. Seda, et lõpuks naeraks ta nagu päris inimene, mitte lihtsalt ei kiljataks või ei teeks suvalisi lämbumishääli. Puksus ja puksus, eesti keeles polegi vist selle kohta head sõna, inglise keeles on – giggle. Ma olin peast hullumas – naerab! Selle peale, et ma teda kiusan! Naerab!
Muuhulgas on ta sel nädalal omaalgatuslikult üle läinud kahele lõunauinakule, mis tähendab, et ta on õhtuti nonstop üleval. Nagu mingi neli, isegi viis tundi. Ja on seejuures täiesti sotsiaalne. Mis on oosõm. Minu aju? Constant overdrive. Sest teda ei saa sekundikski enam kuhugi jätta. Kui tekib kahtlane vaikus, on kindel, et ta on leidnud midagi, mida süüa, endale peale tõmmata või millega end elektrifitseerida. Mis tähendab, et kui ma enne olin hajevil, siis nüüd olen ma überhajevil. Keskendumise võin mõneks ajaks vist unustada. Aga! Lootus on, et nüüd hakkavad lõpuks toimuma normaalsed lõunauinakud ja parem oleks, because mommy needs to work, et kõiki neid häid püreesid ja piimasegusid osta.
Ahjaa, uus toitumisrežiim on kah, aga sellest vast mõni teine kord. Režiimi nimi on Naabrinaine. Mis peaks ütlema kõik. (Näiteks: et see töötab.)
Peamine on siiski see, et mõni aeg tagasi hakkas ta “Da-da” ütlema. Minu meelest poleks olnud parimat valikut esimeseks silbiks. Nii on kõik rahul. Baabuška on õnnelik, et laps tunneb oma vene juuri – da, da! Isa on rahul, sest ta ju KINDLASTI tahab öelda daddy. Vanaisad on rahul, sest ilmselgelt ütleb ta taadu. Tädi Siki on rahul, sest see tähendab ju hoopis tjotjat!
Ainult mina tean tõde.
Ta tahab öelda Daki.
Mila annab üle isadepäevakingitust ja peab samal ajal südamest tulevat kõnet.
Naljakas on see, et emaks saades muutsin ma lisaks enda elule ja rollile siin ka paljude teiste elusid. Näiteks tegin ma vanaemaks oma ema ja vanaisaks oma isa. See on loonud meie suhetesse hoopis uusi dimensioone ja ma näen neist külgi, mida ma ei teadnud seal olevat. Omamoodi pingeid on see ka tekitanud, eriti emaga, sest vahepeal annab ta mulle nõuandeid, mida mina alati kuulata ei taha. Aga siis me räägime need selgeks ja lõpuks on ikka nii, et lahendus on kuskil vahepeal.
Lähendanud on see meid ka lõputul hulgal ja see on hästi tore. Ja nii kohutavalt tore on vaadata, kui palju armastust jagub värsketes vanavanemates või näiteks Sikis, kes on ju nüüd tädi. Issake – minu väike õde ja tädi! Ma olen nii tänulik, et mu last ümbritseb nii palju armastust.
Jaanuaris, kui meie perre lisandub veel Poisu ja ma saan ise tädiks, on kindlasti veelgi põnevamaid arenguid oodata.
Olgu veel ajaloos ka märgitud, et tänane päev on ametlikult meie kalendris ümber nimetatud Esimese Hamba Päevaks. Seda nalja, et “hambad tulevad”, teeme me juba suvest, lisades alati lõppu: “No millalgi lähima poole aasta jooksul kindlasti.” Nüüd siis ongi see päev käes, kus ma midagi teravat tundsin, kui ta mu käsi närima hakkas ja üsna rahulikult ta suust “prahti” korjata üritasin – no jumal teab, eks, ta siin pidevalt topib igast asju suhu, ju jälle mingi asja kätte saanud. “Praht” aga liikuda ei tahtnud ja hea muidugi, et ma väga aktiivselt ei kangutanud, eks. ISSAND JUMAL TAPAB LAPSE ÄRA! Või vähemalt teeb hambutuks.
Muidu? Täiesti okei. Teda ei paista kuidagi see häirivat, öösel magas esimest korda lisaks veel ilma dream feedita kella kahekast poole üheksani kordagi ärkamata (st kell 6:30 tuli ikka meie voodisse ja magas edasi) ning tänagi käitub nagu tavaliselt – vingub, kui väsinud, aga muidu kilkab ja asjatab omi tegemisi teha, üldse mitte end häirida lastes sellest, et mina, Uskumatu Ematoomas, tahan vahepeal ta suud lahti kangutada, et hammast imetleda.
