Tag Archives: põrnikas

kommionud

hoomamatu 1 Reply

Täna ilmus ootamatult ukse taha Emori küsitleja. (Ta ütles, et naabrid olid teda meie juurde saatnud, aga JOKE’S ON THEM, sest meile täiega meeldib küsitlustele vastata.)

See kõik juhtus pärast seda, kui ma olin veetnud ilmatuma aja mööda teid ja mänguväljakuid trippides ja tassinud piinamisse surevat last sööma meie enda hoovi pealt naabrilastega hängimise juurest. I swear to God, ükskord see lastekaitse veel tuleb. Kui te vaid näeks seda haledust, millega ta üritab mu käest välja väänata, et mitte ainult tuppa minna.

Enihuu.

Saabus Emori küsitleja, küsis, kas lapsele kommi võib anda. Lubasin, sest, noh, mis ta ikka sellega teha oskab. Siis taipasin, et ma kutsun inimese tuppa, kus tuleb tõrvikuga teed teha ja kus, pole kindel, aga võib surma saada. Ehk et hakkasin koristama ja asju siia-sinna tõstma. Rändomli, sest mis sa muud ikka teed, kui külalised saabuvad.

Mingil hetkel sain aru, et laps oluliselt takistab mind ja üritasin teda põrandale panna. Sest, kamoon, ega ta mingi titt ju ole.

Niipea, kui lapse jalad puudutasid põrandat, hakkas ving pihta.

Emori küsitleja: “Oi! Ära nutma küll hakka! Näe, onu annab sulle kommi, ära ainult nuta!”
Mina: “Jap. Sest SEE on asi, mida lastele õpetada: muidu karda võõraid onusid, aga kui nad sulle kommi annavad, siis on kõik okk.”

Emor naeris. Ja andis ikka kommi. Ühe veel mehele kah.

Selline see eluke kord juba on.

 

teine emadepäev

hoomamatu 3 Replies

Emadepäeva puhul tahtis Mila joosta tänavale (nagu ikka), keeras jogurtipurgi tagurpidi, lõi Mallut käeraudadega otse silma, keeldus kiikumast, jooksis rumala järjekindlusega naabrite lillepeenardesse, viis oma poti reisile läbi korteri (“Kui te vaatate bussiaknast vasakule, näete te pliiti… ja kohe, ärge maha magage, järgneb kasside liivakast!”), potis istus karu ja tegi reisi kaasa. Lisaks ta lõi endale vastu nägu paar korda erinevate instrumentidega, läks paugust lõunauinakule ja kurtis keskmisel määral elu üle.

Ehk siis – ei midagi erilist.

Välja arvatud see Mallu peksmise osa. Seda ikka iga päev ei juhtu.

Aga iseenesest on juba see, et ta on olemas, piisavalt eriline. Kõige erilisem üldse.

Ma ikka vahel mõtlen, et ei tea, millal see “ema” tunne peale tuleb küll. No et umbes nagu mingi hetk PEAB ju Mila pärisema uksest sisse astuma, tänama lapsehoiuteenuse eest ja tema kasvatamisega tegelema hakkama. (Soovitavalt võiks potitreening ka tema õlule jääda.) Absoluutselt ei saa aru, et ema oleks. (Välja arvatud sel 90 %-l ajast, kui ma olen veendunud, et olen kohutavaim ema maailmas.)

Ja samas ju nagu ikka saan ka. Õnneks. Ning peamine on ikkagi see, et me oleme mõlemad elus ja keegi pole kuskile ära kadunud. Ikka puhas win on ju tegelikult.

uusi ja huvitavaid ärevushäireid

hoomamatu 26 Replies

Niisiis. Saaremaal käidud, eestikeelne stand-up nähtud, gruupindus tehtud. Stand-upist püüan kirjutada pikemalt ka, kui on viimaks aega hinge tõmmata.

Ah et kuhu aeg läheb?

No näiteks eile ja täna käisime me Milaga poodides ja turul. See kõik nägi täpsemalt välja selline: Mila tatsub tähtsalt (enamasti vales suunas). Mina muudkui viiplen ja hõigun: “Mila! Siiapoole! Ei, lähme siiapoole! Ei! …Ei! Mila! Miiiiiiiiiii-laaaaaaa!” Ja kõik kõrvaltvaatajad ahhetavad ja löövad käsi kokku, et kui armas ja asjalik laps ja mina pühin otsa eest higi, sest on kohutav katsumus aastasele asjurile järele joosta.

Pärast seda kõike helistasin emale ja vabandasin ette ja taha, sest NÜÜD ma tean, KUI kohutav võis tal minuga koos kasvamine olla. Mina vana tähelepanuhoor muidugi väga ei põe, et tänu lapse suvalistest ustest sisseastumisele ma pidevalt võõrastega suhtlema pean, aga mu vaene emme, daam, natuke häbelik ka – ma TÕESTI tundsin neil päevil tema valu. Ma olen väga tänulik, et ta mingil hetkel lihtsalt alla ei andnud ja mind kuhugi ära ei andnud, näiteks aktiivsete laste nurka või kuskile. Jumal teab, mis asjad nõukaajal minusuguste jaoks olid.

Ema naeris ja ütles, et tõepoolest. Sel ajal oli tal veel kombeks punastada ja põhimõtteliselt minu eluaastatel 2-… (ma arvan, et see kestab tegelikult praeguseni) oli ta lihtsalt nonstop näost punane. Sest tavalistel lastel pole ju mingit häbitunnet ja minul pole seda kohe eriti.

Kogu selle lapse sabas jooksmise ja rassimisega olen ma avastanud, et aeg KAOB käest. Täna käisime Horteses ja Kristiine keskuses (kahes poes) ja selle peale läks KUUS TUNDI. For fuck’s sake. KUUS TUNDI!!! Lihtsalt poodides käimisele! Muidugi olen ma nüüd loobunud käru kaasa vedamast, sest Mila tahab ju ise kõndida. Mis tähendab, et ta kõnnibki. Käest kinni keeldub hoidmast (sest ega ta mingi titt pole) ja nii ma siis peangi teda pidevalt kehablokiga takistama sõiduteele jooksmast või valesse poodi sisse astumast või siis lihtsalt teda vahepeal säravatest kaupadest eemale tassima.

Pärast kahte kuud elektripliidi- ja külmkapivaba elu leidsin ma, et ma olen VEIDI väsinud sellest. Niisiis läksin ja ostsin täna külmkapi. Järelmaksu peale (loomulikult). Mõtlesin, et tehnikapood on siuke ohutu koht, kus last ei pea pidevalt tassima, aga eksisin. Peaaegu olin sunnitud ostma ühed kõrvaklapid, millest Mila keeldus lahti laskmast ja paberite vormistamise ajal üritas ta seitse korda ära joosta ning kolm korda leti taga ise tööle asuda. Müüjad olid valmis teda palkama ja suvalised võõrad tädid tõid mulle last pidevalt tagasi, kui ma SEKUNDIKS oma rolli unustasin ja mujale suvatsesin vaadata, näiteks allkirjade andmiseks.

Lõpuks olin ma täiesti läbi higistanud (sest mingi südasuvi on väljas), käed valutasid tite tassimisest (sest Horteses ei leidnud ma normaalset käru) ja kõige tagatipuks lisandus kõikidele mu tavapärastele ärevushäiretele uus ja huvitav: mul on nimelt SURMAHIRM, et Mila lihtsalt kaob ära. Täna ta Horteses suutis kolm korda mul silmist kaduda. Õnneks on tal komme valjuhäälselt… häälitseda, nii et leidsin ta ikka üles kuskilt kastekannude vahelt, AGA IKKAGI. Kurat võtaks, see on kohutav tunne – pöörad ringi ja last pole! Oli just seal – ja enam pole! Vaatad siia-sinna, ei näe. Sisemus tõmbub külmaks, süda jätab löögi vahele, veri kohiseb kõrvus – ja siis kostub kuskilt tuttav “Ääää! Aaaaa! Ooooo! Sssss!” ja võib taas hingata.

Ma päris tõsiselt mõtlen ta ära kiibistada või talle mingi pahkluumonitor paigaldada (või mingi GPS-jälgija), sest saate aru – ma ei tohi teda ju ära kaotada! Aga ta ei kuula sõna, ta pole hetkel oluliselt targem keskmisest koerast ja vähemalt koerad tulevad kutsumise peale üldiselt tagasi ja jäävad paigale, kui sa neile sellise käskluse annad. Mila aga vaatab kavalalt otsa, kiljatab ja jookseb pea seljas järgmise huvitava asja poole, milleks võib olla mõni hiigelkoer või näiteks sõitev auto. Rääkida ta ei oska, mobiili ei õpi veel niipea kasutama ja tõepoolest, kuidas üldse on võimalik sellises vanuses lapsega rahulikult elada? Saarel olime Siki juures ja vot siis oli hea. Panid lapse heinamaa peale maha, istusid ise aiatooli ja lugesid raamatut, hea kindel, et laps kuhugi ei kao. Rohu seest paistab välja, autosid pole ja kuhugi peita end ta ka ei saa. Vähemalt mitte paari sekundi jooksul, mil sa teda ei jälgi (kui tegeled näiteks sellise rumaluse nagu SILMADE PILGUTAMISEGA).

Kodus on ka täiesti kohutav, sest kui keegi unustab välisukse linki panna, on Mila taas sekunditega välja jooksnud ja kuna meie aiavärav on pidevalt lahti, siis on mul ka kodus pidevalt surmahirm, et ta tänavale jookseb. Tal võtaks see võib-olla… no minuti. See eeldaks küll väga paljude asjade kokkulangemist, kui tal see vaba minut oleks, aga IKKAGI. See on nii kerge juhtuma. Ühesõnaga tuleb muretseda normaalne ukselukk, mis ust ka reaalselt kinni hoiab ja kassiukse võib vist esialgu unustada, sest sealt ta mahuks ju läbi.

Ja võib-olla laps ka ikkagi ära kiibistada. Või mingi linnuvaatlusseade külge panna. Ma ei tea, ma tõesti ei tea, aga MA EI TOHI TEDA ÄRA KAOTADA.

Nad oleksid võinud seda mulle haiglas pärast sünnitust öelda. Selle peale, kui ma umbes esimese asjana ütlesin, et nüüd võiks püüda last mitte ära tappa. Mõni ämmaemand oleks võinud hoiatada, et lisaks elus hoidmisele EI TOHI MA KA TEDA ÄRA KAOTADA.

Oh õudu.

Vanemdamine on teinekord päris raske.

Hiljem… Hahahaaa, vaatasin sellenädalast “Modern Familyt” ja what do you know, selles osas panid Cam ja Mitch Lily rihma otsa. Jap-jap. I totally get it now.

on a Moon

hoomamatu 3 Replies

Ma ei ole üldiselt viitsinud Milale senini raamatuid ette lugeda. Olen küll neid kokku kogunud ja talle kätte andnud, paar korda üritasin lugeda ka, aga teda väga ei huvitanud. Laisk nagu ma olen, jätsin asja sinnapaika, lohutades end sellega, et vähemalt lasin ma talle rasedana klassikalist muusikat (ja new age’i).

Nüüd on ta ise hakanud raamatute vastu huvi tundma. Kui tal pudelikorkidest ja muust põnevast kopp ette saab, tuleb ta raamatuga, taob mind sellega nõudlikult ja jääb huviga ootama. Siis on minu ülesanne raamat ette lugeda. Mida ilmekamalt, seda parem. Kui raamat läbi, avab ta suvalise koha ja ma pean seda kohta uuesti lugema. Siis avab järgmise suvalise koha jne. See kestab TUNDE. Mul on kõik need kiisusalmid juba pealuu sisse kulunud.

Aga samas on tore, et enamike asjadega on nii, et ta ise näitab mulle, millal võiks olla õige aeg nendega tegelema hakata. Nii juhtus söögi-joogiga, nii juhtus raamatutega, äkki juhtub nii ka potiga? (Jap, ma ikka veel terroris selle asja pärast.)

Muuhulgas käisime täna Kuul. Kui tuppa tagasi hakkasin last viima, noh et õhtu ja söögiaeg ja nii, hakkas laps meeleheitlikult kisama.

Jap. Ma juba kujutan ette, et sel suvel ma toas eriti midagi tehtud ei saa. Aga noh, äkki saab väikse päevituse ja kõvasti raamatuid läbi loetud. Kuul ju hakkab päike hästi peale?

üks aasta

hoomamatu 13 Replies

Kallis Emiliana,

täna aasta tagasi anti sind mu rinnale. Sa olid suur, soe ja vait. Nii vait, et mul hakkas hetkeks hirmus. Võib-olla ma isegi küsisin: “On kõik ikka korras?”, aga ma ei mäleta seda. Ma mäletan su nohinat ja su kokkukleepunud juukseid laubal ja suurt kergendust, et sa polegi koonuspea (sellest räägime kunagi, kui oled suurem). Ma ei mäleta, mis olid mu esimesed sõnad sulle – vähemalt mitte selgelt. Võib-olla ma ütlesin, et sa oled nii ilus. Võib-olla ma ütlesin lihtsalt: “Tere, sõber.” Nii kahju, et ma ei taibanud kohe muljeid salvestada, kõik see sünnitusnädalavahetuse õudus oli veel värskelt meeles ja ma arvasin, et ma tahangi selle ära blokkida ja enam sellele kunagi mõelda. Nüüd mõtlen, et mõned asjad oleks võinud salvestada.

Ma mäletan meie esimest ööd koos. Ukse kohal põles mingi rõlge valvelamp ja ma olin kohutavalt kurnatud. Ei, KOHUTAVALT kurnatud. Su isa magas üsna rahulikult, mina kuulasin su hingamist ja haigla ööhääli ja valutasin ja mõtlesin, et… Huvitav, mida ma mõtlesin? Ilmselt mõtlesin, millal sa ärkad. Ja mis ma siis tegema pean. Mõtlesin, et tahaks mäkki ja koju ja üht kokteili. Mojitot, soovitavalt. Mõtlesin, et tahaks kasse kaissu ja mõtlesin, et tahaks kellegagi rääkida. Vahepeal ma ka magasin, korra sa vääksatasid, aga uinusid uuesti.

Hommikul saime muidugi valveämmaka käest võtta, et ma sind iga kolme tunni tagant söötmiseks ei äratanud. “Laps peab sööma!” Vot, juba peaaegu oleks su ära tapnud, esimesel ööl, mõelda.

Teisel ööl panin kohusetundlikult kella ja iga kord, kui see helises, nügisin su isa üles, et ta su voodisse tõstaks. Muidugi oli sul ka teisel ööl täiesti ükskõik. Saabus hommik ja ma otsustasin, et enam ma igasuguste lapse äratamise rumalustega ei tegele, küllap jõuab ta mind üleval hoida tulevikuski.

Nii muidugi läkski.

Nüüd me siin oleme. Aasta hiljem. Ikka veel elus. See on puhas ime, et me mõlemad ikka veel elus oleme.

Vahel on mul tunne, et ma olen just lõpetanud aastapikkuse sõja. Sõja iseendaga, sõja ümbritsevaga, sõja unetuse, sõja depressiooni, sõja süümekate ja sõja tasakaalutusega. See aasta on täis olnud suuri avastusi, rõõmupurskeid pisiasjadest (mäletad seda korda, kui sa mind ninast hammustasid ja naerma hakkasid?), eneseanalüüsi, võitlusi, pisarajõgesid, kurnatusest kulmudel roomamist, sinuga koos nutmist kui sul on olnud nii paha, näpud-ninas-hommikuid, heldimusi, frustratsiooni, enesevalitsemist ja enesevalitsuse kaotamist, suurt armastust, pikki päevi ja veel pikemaid öid, eneseületusi, õppimist, sinu silmadesse vaatamist, väga palju prolapsiale mõtlemist, venitusarme, kukkumisi, uuesti tõusmisi, kaisutamist, madratsitel püherdamist, kasside kallistamist, õndsust, nukrust, elevust… ja tuhandeid muid pisiasju, mis teevad elu elamisväärseks.

Eile jäime koos kaisus magama, mina vist isegi enne kui sina. Ma olin taas kohutavalt kurnatud, terve päev olin ma iga kord neelatades karjatanud, sest lihtsalt nii kohutavalt valus oli. (Täna on juba parem, tänan küsimast.) Öösel ärkasin ma paar korda üles, kui sa mulle jalgadega kõrva lõid, ja iga kord ma mõtlesin sind vaadates: uskumatu. Uskumatu, et on möödas juba aasta.

Ja me oleme mõlemad elus.

Vahel ma veel tunnen, et võib-olla peaksin ma sinusse rohkem kui lapsesse suhtuma. Mina aga suhtun vist sinusse kui oma parimasse sõpra, kes on küll 80 sentimeetrit pikk, aga ma ei diskrimineeri. Sõbrad võivad ka alla-meetrised ju olla! Kui ma imestusega vaatan, kuidas teised sind muudkui keelavad-käsevad (õnneks ei poo ega lase), ei ole mu imestusel piire. Kas nad siis ei tea, et sa pole mingi imbetsill? Oh, muidugi ei ole sa ka mingi akadeemik (veel), aga džiisas, isegi sina tead, et raamatuid ei lõhuta või et asju, mida ei saa närida, ei tasu ka alla neelata. Kas ma ehk usaldan sind liiga palju? Kui sinuga õnnetused juhtuvadki, siis on need peamiselt… noh, mida nimigi ütleb – õnnetused. Vahepeal komistad, vahepeal kukud, vahepeal jooksed pea seljas ja sajad kuskilt alla, vahepeal lähed elevusse ja unustad diivanilt allaronimise nipi, vahepeal… noh, juhtub. Kõigil juhtub. Juhtub sinulgi. Asjad, mis meie vahel tülisid põhjustavad, on tavaliselt Suurte Tahtmiste Kokkupõrked. Kui mina tahan üht ja sina tahad teist. Ja kumbki pole nõus järele andma. Näiteks kui mina tahan pesumasinat parandada ja sina tahad NÄHA VÄGA LÄHEDALT, millega ma tegelen, miska on mul võimatu sellega tegeleda, sest sa oled ees. Või kui mina tahan, et sa magaksid, aga sina tahad teha absoluutselt kõike muud, peaasi, et liikumatult ei peaks olema. (Ja siis sa jääd magama nii, et kõigutad vihaselt oma jalga, justkui näidates: YOU CAN HOLD ME DOWN, BUT YOU CAN’T BREAK MY SPIRIT!!!)

Niisiis, sa mu päevade lahutamatu kaaslane ja sõber, mulle tundub, et me oleme võrdsed. Minul lihtsalt on praegu sinu ees mõned eelised – näiteks ulatan ma riiulilt moosi võtma (ma vana hiiglane) ja oskan rääkida sellises keeles, millest teised aru saavad. Sina räägid veel mingeid võõrkeeli, kuigi on päevi, kus sa mind oma arusaamisega üllatad. Ütlen: “Lähme õue!” ja juba sa tuled, papud näpus, ja hakkad mind käest ukse poole vedama. Või ütlen täiesti lambihetkel: plaksuta! Ja sa plaksutad. Who knew! Sa tegelikult ütled ka pärissõnu, aga ma pole veel päris kindel, kui… adekvaatne sa neid öeldes oled. Sestap valetasin ma täna su uuele arstile, et no kümmet sõna veel sõnavaras pole, aga viis on vast ikka. (No et nad sind hälvikuks ei peaks.) Sest TEGELIKULT võib ju öelda, et “gsss” on “kass” ja “sss” on “issi” ja “mmmamm” on “emme” ja “tah” on “aitäh” või “ei taha”. Ja kõige kõnekam on su pearaputus  – “ei” oskad sa sedasi küll väga ilmekalt ja konkreetselt öelda (tavaliselt söögi peale).

Sa oled väga iseseisev. Teinekord ma vaatan sind ja muhelen omaette. Võtad maast saapa ja kõnnid sellega asjalikult mööda tuba ringi. Siis võtad maast mänguasja ja kõnnid omaette jutustades mööda tube edasi. Siis näed – oo! Raamat! Tahad võtta ka raamatut kaasa sellele tuurile mööda kodu, aga probleem! Käed on juba täis! Saabast ja mänguasja muidugi maha jätta ei saa, aga raamat – raamat peab ka tulema sellele tripile! Sest kuidas sa ometi raamatu maha saad jätta, ega sa mingi… raamatuid mahajättev koletis ole! Siis võtad sa mänguasja hambusse, raamatu paremasse ja saapa vasemasse kätte ja ringreis jätkub. Kuni – ohhoo! Eemal terendab pudelikork. Raamat, mänguasi ja saabas kukuvad, et teha ruumi su lemmikasjale maailmas – pudelikorgile. Viimastel päevadel on su lemmiktegevus korkide pudelile peale ja sealt maha keeramine. Veits ajab see sind ka närvi, sest tundub, et sa veel päriselt ei jaga biiti, et miks vahepeal kork jääb peale ja järgmine hetk ei jää, aga küllap seegi sul varsti käpas.

Ma armastan sind lõputult, mu kullatükk. Sa oled väga intensiivne ja väga väsitav – aga teisiti polekski ju see mõeldav. Mõnikord olen ma mures, et äkki oled sa liiga emmekas, aga… Aga tegelikult on vist nii, et mitte sina pole emmekas, vaid mina olen sinukas. Sest mul on sind väga vaja ja ma ei oska enam sinuta.

Ilusat teist eluaastat sulle.

Ja endale teen ma suure pai ja kingin nähtamatud lilled, et ma olen tänaseni välja vedanud. Ma ausalt ei uskunud vahepeal, et ma jaksan.

Aga jaksasin.

Ilmselt just tänu sinule.

Armastades,

sinu emme

väike kurat igas päevas

hoomamatu 21 Replies

Viimased nädal aega on Mila olnud nagu ümbervahetatud. Kui enne oli mul rõõmus ja rõõsa, üsna iseseisev beebi, siis nüüd on mul mingi väike kuradipoeg kodus. Oh God, THE WHINING! Ma saan aru küll, et minu kui vanema ja targema inimese ülesanne on asju ratsionaliseerida ja püüda tunded teatud hetkedel välja lülitada (et mitte lambist oma kakat kaotada), siis enamasti ma lihtsalt olen. Apaatselt, OLEN. Oodates, millal see – misiganes SEE siis on – läbi saab. Sest ma ei saa aru. Ma ei saa aru!

On tal igav? On ta näljas? Valutab tal kuskilt? Tahab ta üksi olla? Tahab ta kaissu? Tahab ta välja? Tahab ta magama? MA EI SAA ARU!

Esiteks on ta avastanud nutmise stiilis: “Öäääää-ai-ai-ai-ai!!!” Mis justkui viitaks sellele, et tal on valus. Aga ma kahtlustan, et tal valutab ainult hing. Ja see ai-ai! on nii südantlõhestav, et ma sisemuses suren.

Sööki vastu ei võta, raputab ainult vihaselt pead.

Süles ei taha olla, väänab end maha. Maas ei taha olla, küünitab süle poole. Ja väike vingumine vaheldub suure vingumise ja ai-ai-karjumisega ja mina hullun. Lihtsalt HULLUN.

Ma tõesti ei suuda ette kujutada, et ma a) tema sellise käitumise juures kodus tööd suudaks teha ja b) temaga 4. eluaastani kodus olen (vt ka lasteaiavaenulik Abikaasa, lasteaiakoht Tartus jmt). Kõik mu targad raamatud on Kõuplis, nii et ma ei saa end isegi reassure’ida, et tegu on mingi faasi või arenguhüppe või igavuse või jonni või maiteamillega. (Ja guugeldada ei viitsi muidugi.)

Samas ma selgetel hetkedel saan muidugi aru, et tegu on faasiga, sest kõik asjad, mis lastel on, on FAASID. Või hambad. Või mõlemad korraga.

Peamiselt mulle tundub, et ta on tüdinud sellest, et ma ei suuda enne kella kaht päeval adekvaatne olla. Ja kui suudangi, siis kasutan seda aega töötegemiseks. Lisaks on ta üle läinud ühele päevauinakule, mis tähendab, et kui ta Abikaasa kella peale kell 6 ärkab, on terve päev otse öeldult perses. Sest laps TAHAKS magada ühe uinaku, aga sellisel juhul nihkuks päevakava kõik kaks tundi ettepoole ja vabandage väga, aga kell 18 ma küll teda magama panna ei kavatse. Ega sa mõni kolmekuune ole, Mila! Muidu oli kõik väga hästi, läks 20-21 paiku magama, ärkasime 8-9 paiku hommikul, lõunauinak 12-14/15 ja siis jälle õhtul magama. Ma ei teagi nüüd, kas kõik on sassis sellepärast, et Abikaasa vahelduseks jälle kodus on, või on lihtsalt mingi ealine vinguiseärasus või kuidagi ma ise peegeldan ja võimendan kõike seda, mis tema pisikeses hinges käimas on, aga ME OLEME PIDEVALT TÜLIS.

Jah, ma saan ju aru küll, et Milal pole veel piisavalt informatsiooni ja kognitiivseid oskusi meie päevaseid jagelemisi tülina tõlgendada, aga mul on. Ja ma vihkan seda pidevat võitlust! “Mila, ei. Ei tohi! Ei. Ei. Ei. Ei. See on emme oma. Ei. Ei. Ei. Ei tohi! Ei. Ei. Ei. Ei tohi pliiti katsuda! Ei. Ei. Ei… Ei… Mila, paluuuuuun, ei!” Ja oh seda üürgamist iga “ei” peale!

Ma olen nagu aru saanud, et “kohutavad kahesed” näevad umbes sellised välja. Kui see nii on, siis miks minu aastane nii käitub? AH?!

Õnneks on see kohutavus kõik ainult nelja seina vahel. Õues ja külas on ta nagu miilinki. Aga viitsin ma jee oma päevi ainult õues ja külas veeta, mommy needs to work ja üleüldse!

Uh. Kohe hakkas kergem pärast seda räntimist.

Nüüd tuleb ainult kevad ära oodata, sest siis on õnneks mul aias nii palju tegemist, et teda vähemalt kaks nädalat lõbustada ja kui see õudne rõve Kevadtorm läbi on, siis on ehk ka võimalik Abikaasa tanki lükata.

Või siis on ta varsti jälle endine. Või noh. Normaalsem.

Oh, oodake, vist tuleviku-mina aastast 2027 on ukse taga, kaigas pihus… Jap. Ja ta ütleb mulle, et ma ei tohiks SELLE VÄIKSE asja üle küll vinguda, sest oodaku ma ainult ära, kui teismeliseiga käes on…

Uh.

Kuidas sul muidu läheb? Alles gut?

roosa ja valge

hoomamatu 5 Replies

Eilne sõpradedinee korraldamine käis nii, et Naabrinaine helistas ja käskis meil kell 18 kohal olla.

Daki: “Olgu, oleme kohal. Mis Jeesuse surma tähistamise dinee dress code on?”
Naabrinaine: “Ee, sina peaksid selga tõmbama lina ja mässima endale toogaks ümber. Su abikaasa pangu selga ainult põll.”
Daki: “Selge. Ja Mila?”
Naabrinaine: “Mila pangu selga abstraktse naisepeaga dressipluus.”

Kahjuks ei suutnud ma abstraktse naisepeaga dressipluusi leida, seega läks loos Naabrinaiselt saadud Hello Kitty pluus. (Oluline pisiasi: sellel oli veel hinnasilt küljes.) Noh, et äkki on piisavalt abstraktne.

Õhtusöögilauas teatas Kats (keda LM hellitlevalt Kastiks kutsub, nagu kunagi Epu Marta mind Pakiks kutsus), et tal on pärast tüdrukutele (st LM, DM ja Mila) üllatuskingitused.

Naabrimees: “Oh, cool, mis kingitused on?”
Kastts: “No mul õnnestus kohtuda selle valge- ja roosakirju elukaga.”
Naabrimees: “Misasja? Kellega? Roosa pantriga või?”

Selle peale vaatasid KÕIK naisterahvad Naabrimehele põletavate pilkudega otsa, suunasid sõrmed Mila pluusil ilutsevale Hello Kittyle ja pööritasid silmi.

Mehed. Nad ikka ÜLDSE ei tea naistest midagi.

(Mulle hullult meeldivad selle pildi juures kaks asja. Esiteks – ma pole juba aastakümneid nii noor välja näinud. See Instagrami filter teeb ikka imesid. (See filter, mis näkku sulle punase laigu lajatab, nii et sind enam näha pole.) (Also known as tiinapargifilter.) Ja teiseks meeldib mulle see, et mul tunduvad sel pildil olevat kihvad.)

proud parenting moment

hoomamatu 6 Replies

Tõime Kõuplist voodi ära ja Mila on selle kuu ajaga, kui elasime voodivabalt, ära unustanud, et pea ees voodist alla tulles võib rõvedalt haiget saada. Ükskõik kui palju ma talle “Pepu ees!” ei ütleks, ikka tahab ta näoga maad künda.

“Äkki peaks laskma tal ikka ära kukkuda?” küsin Abikaasalt. “Äkki tal siis tuleb meelde, miks see “pepu ees”-värk oluline on.”
“Arvad? Ma arvan, et ta pigem saab lihtsalt rõvedalt haiget.”
“Oh, aga paneks padjad alla!” leian ma, ise uhke oma leidlikkuse ja geniaalsuse üle. Viskan padjad voodi ette ja Mila insta kukubki pea ees patjadesse. Aga kuna ta on master aelemises ja KAIFIB püherdamist patjades, siis on kogu stseen selline:

Mila kukub, käed ees, näoli patjadesse. Meie Abikaasaga ootavalt passime kõrval: noh, kas töötab vanemdamine sel korral? Ja siis pöördub Mila ümber, näol LÕPUTU naeratus, mis ütleb: “APPI KUI LAHE SEE ON MAAILMA KÕIGE LAHEDAM MIS MUGA EVER ON JUHTUNUD!!!”

Abikaasa vaatab mulle otsa, muigab: “No see pedagoogika tuli sul küll praegu hästi välja…”

(Instagram tuli üleeile Androidile välja ja ma olen juba sõltuvuses. Insta jäin sõltuvusse. Instadaki. Umbes nagu ma olen sõltuvuses imelike naistepeadega riietusesemetest.)

11 kuud

hoomamatu 6 Replies

Kallis Mila,

täna said sa 11kuuseks. 11 on üks hullult lahe number, nagu teada. Minu ja su tädi sünnipäevad on 11ndal kuupäeval, sina ise sündisid 2011. aastal ja 11 tähistab ühtlasi päevi, mis olid kulunud su 11ndast elukuust, mil sa kõndima hakkasid. No ja 1+1 on teadupoolest 2, mis on sinu sünnikuupäev.

Lisaks märgib 11 numbrit, mis jääb su viimaseks selliseks “sünnipäevaks”. Edaspidi on “olulised” ainult aastad, mis mööduvad ja elatud elukuid edaspidi nii tähtsaks ei peeta kui sel esimesel eluaastal. Ja esimene eluaasta hakkabki sul vaikselt lõppema.

Whoa.

Mul on kohevarsti aastane laps.

Mis. Just. Juhtus?

Kas ma mitte alles ei hänginud oma esimese boyfriendiga maja ees ja ei vahtinud päiksesse? Kas ma just ei saanud kätte lube? Kas ma just ei tuupinud eksamiteks – üheksanda klassi omadeks, 12. klassi omadeks? (Who am I kidding, õppisin ma jee 9. klassi eksamiteks. Viisi sain ma tol ajal loomulikust intelligentsist.) Kas ma just ei kolinud ära emakodust? Kas ma just ei laulnud oma esimest (ja peaaegu-viimast) karaoket 18. aasta sünnipäeval? Kas ma just ei laulnud Lauristini akna all – nagu korralikule rebasele kohane? Kas ma just ei trippinud kursavenna L. juurest varahommikul koju, põues suur saladus? Kas ma just ei saanud oma esimest töökohta, ei lahkunud esimeselt töökohalt teisele, kas ma just ei armunud, abiellunud, purunenud, üles ehitanud, sitta keeranud, sita ära söönud, naernud, põgenenud, õhanud, kujutlenud… Kas see kõik ei olnud JUST?

Ja kas just ei olnud see, kui ma nägin rasedustestil kaht triipu? Kas just ei olnud see hommik, kui ma läbi vihma oma bussi-alla-jäänud-keha-tundega haiglast koju tulin, roosa pamp käes? Kas ma just ei vaadanud sulle otsa ja kas just ei olnud see hetk, kus sa esimest korda mulle otsa vaatasid ja mind NÄGID?

See kõik oli ju just!

Ma vaatan sind, su pikki jalgu ja töntse sõrmi ja pisikesi nunnumeeter-varbaid. Ma vaatan su mandlisilmi ja su alati karvu täis suud (su lemmiktoit on karvad, eriline delikatess on värske, kassisoe, otse kasukast tõmmatud karvatuust), su valgeid pisikesi teravaid hambaid ja nöbinina ja põselohukesi ja kotkapoja juukseudemeid ja ma vaatan ja vaatan ja ei suuda uskuda, et SEE OLEDKI SINA. Minu tütar. Valmis inimene. Kõnnib, räägib, ronib kaissu ja naerab laialt.

Uskumatult pikk tee on tuldud, uskumatult pikk veel käia. Oh, pateetiline, ma tean. Vabandust. Ma olen täna heldinud. Sest tänases lumetormis oleks ma Tallinn-Tartu maanteel peaaegu surma saanud (ei saanud) ja ma tulin koju ja sa naeratasid mulle laialt ja ma viskasin sind 11 korda õhku ja sa naeratasid veel laiemalt ja ma sain aru, et ei olegi võimalik kedagi või midagi siin maailmas rohkem armastada. Seda. Just seda hetke.

Ma olen lõputult tänulik, et sa mind sellele seiklusele saatjaks oled kutsunud. Seiklusele nimega “Mila elu”. Ma loodan, et ma saan sind igavesti saata. Võib-olla lõpuks aupaklikust kaugusest, aga ometi.

Armastusega,

emme

kevadkassid

hoomamatu 6 Replies

Nõmmel elamise suur võlu on see, et ma saan hommikul võtta oma kohvitassi, toppida lapse kombekasse ning istuda trepil ja kuulata musträstate vidinat. Laps samal ajal tutvub floora ja faunaga, mina vahin taevasse ja olen niisama rahul.

Kassid on ka hakanud vaikselt õue vastu huvi ilmutama. Küll tavaliselt õhtuti, kui on pime. Kui Pussakas esimest korda käpa välja tõstis, kohtus ta kohe suure ja sõbraliku naabrite nuustikkoeraga, kes teiselt poolt aeda tervituseks haugatas. Pussakas kadus tuppa kui peerukera ja järgmised paar päeva rahuldus välisilma trepilt imetlemisega.

Pimedas on nad aga eriti julged, üllataval kombel on Pussakas see ettevaatlikum ja Miuks, vana paks, käitub nagu nõdrameelne teismeline, kes esimesel võimalusel edvistama hakkab ja näitab kogu oma kassikehaga, et päh, õu, see on ju lumme kusta! Teen mis tahan! Kuigi me Naabrinaisega arutasime, et pigem on Miuks just see argpüks, kes ei julge nina välja pista, sest naabrikoer hakkab teda raudselt mõnitama: “Kohe näha, et Tartust, kõht lohiseb kaasas nagu märss!”

Pussakas on teinud paar uurimisretke kõrvalnaabrite ukseni, aga esimese tuulesahina peale vilkalt tagasi kapanud. Niisiis näevadki hommikud välja sellised, et meie jalutame Milaga niisama ringi või istun mina trepil ja joon kohvi, kuni tema kuuseokastega tutvub, Pussakas passib trepil või eeskojas ja nuhutab tuult. Täna lõpuks sai ta siis hoo sisse ja kui olin Mila magama pannud, kappas mööda elamist ringi viisil, mis ei jätnud kahtlust: märtsikass! Õue tahab!

Ja õue ta läks. Ronis isegi puu otsa, aga tuli teistpidi jälle megakiirelt alla (ja kihutas tuppa), aga vaikselt, paistab, et hakkab harjuma. Mul on süda rahulik, et ta, pea seljas, kohe nelja tuule poole ei kappa ning kui saaks ta kaelarihmaga ka harjutatud ja/või kiibistatud, siis võiks juba kassiuksele mõtlema hakata.

Kassidest veel. Mila kiusab neid nagu vanakurat ja on lõpuks paar sahmakat ära ka saanud. Pärast seda jutt muutus kohe – ma olen talle seitse kuud umbes õpetanud, et kasse ei pigistata, vaid silitatakse. Pärast seda, kui kriimu põsele sai, on ta kasse KALLISTAMA hakanud. Nad küll pole sellega ka eriti rahul, aga paistab, et on alla andnud: vähemalt ei pigistata neid enam. Ja see kallistamine on nii armas noh.

Samas, kurat teab. Äkki see pole kallistamine, vaid üritab lihtsalt neid maha murda. Noh et lendab massiga peale. Sellisel juhul paistab, et ta MMA trennist küll kuidagi ei pääse…