Tag Archives: naisendus

and just like that… i’m 40

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply
Credit: HBO

“Miks sa nutad?” küsis haige Mila, kes oma toast elutuppa tuli, et kurta, kui haige ta on, ja kuidas kõik valutab, ja kuidas RCTA on täiesti haige asi, mis kuskil internetiavarustes toimub. (Ma ei tea, kas ta on pärinud selle rabbit hole minemise minu käest või see on üldine neurodivergentne joon, aga ma väga naudin seda, kuidas ta mõnda jäneseurgu ära kaob ja siis kannab ette mulle igasuguseid veidrusi, mida ta on seal urus uurides avastanud.)

“No sarjas on nii head kohad!” ägisesin. Tõega, ma nutan ju iga asja peale, ja “And Just Like That” või üldse “Seks ja linn” pole kuidagi sellest välistatud. Pigem ikka pidev nutmisfestival.

“Mis on need head kohad?”

“Noh, tead… vanemad said kokkuleppele, et nad tegelikult on toredad inimesed ja head inimesed ja nende laps on tore ja hea, ja et neil oli tore ja hea, lihtsalt et nüüd on muu aeg ja…”

Sealt läks Mila juba kasse otsima ja hea oligi, sest ma poleks tahtnud liialt sügavale selle analüüsiga minna. Pealegi ta teab hästi, et ma iga asja peale nutan.

Aga jah, see oli see stseen, kus Miranda ja Steve üle pika aja räägivad. Nagu räägivad räägivad. Ja see lõikas nii otse hinge, sest see oli nii ilus ja aus. Miranda on vältiva kiindumusstiili musternäidis ja äkki mul järgmine kord on meeles, et pidin sellest pikemalt kirjutama – igal juhul, ma tunnen ennast temas ära.

Üleüldse olen ma näinud tuttavate FB seintel ja mujalgi väikest kurtmist, et “And Just Like That” pole ikka üldse hea, et misasja, kõik on teistmoodi ja mida need võõrad tegelased siin teevad ja viuviuviu.

Kui “Seks ja linn” algas, olin ma 14. NELITEIST. Eestis, tõsi, hakati seda ilmselt mõni aasta hiljem näitama, aga ma kasvasin sellega oma väga elumuutvas eas üles. Ja see andis mulle alati lootust ja usku, et kolmekümnendates naised võivad ka väga änksa elu elada. Või et üldse võivad naised väga änksa elu elada ja ei pea selleks tingimata olema abielus.

See, et ma ise praegu üldse änksa elu ei ela, on muidugi lihtsalt kõrvalekalle normist.

Sest ma olen kolmekümnendates sitaks änksa elu elanud. Ja väga julgelt elanud, kõigi nende sekside ja linnadega. Ja kirjutanud muidugi ka, sest kes ei tahaks olla Carrie, aga kui sa sellele pikemalt mõtled, siis ikka tahad olla Miranda või Samantha või Charlotte. (Pealegi olen ma kohe 40 ja selle kohta sarja pole väga ja üleüldse.)

(Tõsiselt, Carrie ka selles sarjas tegemas nägusid seksijutu peale on natuke too much.)

Igal juhul, see sari on IMELINE. See on kõik see, mida ma ootasin SATC jätkusarjalt ja rohkemgi veel. Teine hooaeg päriselt jõudis sinna, kuhu ta jõudma pidi. Mina, kellel mul on samuti teismeline laps, sain lõpuks päriselt kaasa elada samadele muredele ja rõõmudele, erinevalt kõigest sellest, millega nad SATC originaalsarjas tegelesid. Oh, oli meilgi omajagu veidraid deite ja nii edasi, aga olgem ausad, 18aastase elu 00ndate Tartus ei ole ikka päris sama kui 35aastase elu 00ndate New Yorkis, kui väga ma ka ei tahtnud seda arvata, et see nii on.

Aga “And Just Like That” karakterid on nii hästi läbi mõeldud, oma murede ja rõõmudega, oma katki minemiste ja uuesti leidmistega. On mõeldud kaasamisele, on räägitud päriselt mittebinaarsete inimeste vaatevinklist, on lisatud dimensioone. Kindlasti on väga palju, mida saaks teha paremini, aga see on juba kõik nii palju parem. Pealegi – Carrie ja kassipoeg?! MUIDUGI.

Lisaks muidugi on see puhas muinasjutt. Ja me vajame neid muinasjutte, kahtlemata. Nii nagu me oleme üles kasvanud oma Baabajagaadega, oleme me üles kasvanud muinasjuttudega teadmisest, et kõik saab lõpuks korda, me aeleme linadel oma kallimaga, me oleme kaunid, õnnelikud, rikkad ja rahuldatud. Kapitalistlik ja patriarhaatlik unelm, absoluutselt. Ja miks ka mitte. Kuniks endale aru anda, et alati ei pruugi seda selles vormis juhtuda või et pärast neid tiitreid läheb elu edasi. (Olen sellest vist ka siin blogis varem ju jutustanud.)

Minu versioon sellest unelmast on haige laps, kaugustesse planeeritud deidiõhtu, sõbrannad, kellega pigem ei dringi, vaid saadame voisse või paremal juhul teeme koos podcaste VÕI suisa töötame koos JA teeme podcaste. Minu versioon on ikka sama vana hea korter (aga see on minu! päriselt minu!), ja Facebook Event Invite’id üritustele, mis kõik on SAMAL nädalavahetusel.

Aga esimene puhkuseõhtu kõiki “And Just Like That” osasid järele vaadates… ei ole ka üldse paha. Las ma olen oma parimate telesõbrannadega seal telemaailmas kohtingul. Ma ei korralda kunagi ilmselt Michelini-tärniga kokaga õhtusööki oma sõpradele, aga ma kohtan neid muul viisil. Mu laps ei mängi Juliardi tasemel pilli (ega üldse mingil tasemel), aga ta on superluks ja äge. Ma ei ole superrikas ja mul pole vist ühtki kingapaari, ainult tennised, aga ma ikka loodan ja usun ja armastan samamoodi nagu meie sarjakangelased. Sest ma näen end igas ühes neist.

Ja see ongi hea televisioon.

tühimikust

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Ma olen jõudnud oma eluga kummalisse kohta. Hmm, kummaline pole vist õige sõna. Ma olen jõudnud täiesti uude elufaasi ja iseenesest pole selles midagi imelikku. Selline see elu ju ongi – läbid erinevaid faase, erinevad asjad on antud hetkel olulised, fookus muutub, panustad millessegi rohkem ja teise asja vähem.

Aga viimastel nädalatel, või isegi kuudel, olen ma aru saanud, et mu sees on valmimas üks kriis. Ma pean nimelt leidma viisi, kuidas teha endas rahu tõsiasjaga, et tõenäoliselt ei saa ma enam kunagi lapsi. Ja see tunne on kurb, mingil põhjusel hirmutav, aga ka rahustav. See on selline tunde-lõngakera, kus on koos väga palju erinevaid emotsioone ja seda on nii raske veeretada, sest ma ei tea, kust alustada. Ma leinan tulevikku, mida kunagi olema ei saa ja see on… pehmelt öeldes segadusse ajav.

Üks põhjus, miks see mulle nii raske on, on vist see, et mul polnud kunagi plaani. Jah, mul oli konkreetne plaan saada LAPS ja lapse ma ju sain. Aga sealt edasi mul plaan puudus. Mul polnud kunagi võetud eesmärgiks saada näiteks kaks või kolm või rohkemgi last. Kuna Mila ootus ja beebiaeg langesid mu elus kokku ühe kõige raskema ajaga, mida üldse olen läbi teinud, siis ei ole mul sellest ajast palju häid mälestusi. Nii võiks ju olla lihtne arvata, et selle loogika järgi ma ei peakski tahtma uut last. “Sul oli ju nii raske, mäletad?” ütlevad inimesed mulle sageli, kui püüan asjast juttu teha. Jah, mul oligi raske, HULLULT raske. Aga seda valusam on teadmine, et õnnelik rasedus ja pilttäiuslik perekond on asjad, mida ma mitte iialgi sel kujul ei koge. Ma nii tahaksin seda kogeda, aga seda pole kaartides ette nähtud. Ja kuna sel ajal, mil ma Milat ootasin või kui ta oli pisike, läks kogu mu aur ja tähelepanu puhtalt ellu jäämisele, ei osanud ma hinnata ega tähele panna ka kõiki neid mitte enam kunagi korduvaid hetki.

Niisiis, mul puudus plaan. Ma deitisin ja olin suhetes erinevate meestega, kelle lapsesaamissoovid olid erinevad. On olnud õhus variante, et ma veel saan ühe lapse. Aga need suhted ei jäänud püsima, ja jälle kohandasin ma oma tuleviku iseenda järgi ümber. Ma olin valmis – kui suhe oleks töötanud, kui see oleks püsima jäänud, siis ma oleksin olnud valmis järgmiseks lapseks. Ja kui suhe lõppes, siis ma leppisin taas tõsiasjaga, et seda konkreetset tulevikku selle inimesega ei tule. Ja ka last mitte.

Umbes aasta tagasi hakkasin ma isegi mõtlema spermapanga kasutamisele, nii suureks läks mu soov veel üks laps siiski saada. Vaatasin hindu, plaanisin, mõtlesin. Aga ikka jäi peale tõsiasi, et – mul on praegu täpselt nii palju, mida ma suudan kanda. Oh, ma ei kahtle, et ma ei suudaks hakkama saada rohkemate lastega. Aga ma naudin praegust siiski väga. Ja ma olen väsinum kui iialgi varem, seega ette kujutada, et mul oleks veel beebi ja ma alustaks kogu seda tralli otsast peale, on jube.

Ehk siis: ratsionaalselt ma tegelikult ei tahagi rohkem lapsi. Mind erutab mõte sellest, et “pool on juba tehtud”. Mila on 9, 9 aasta pärast kolib ta välja ja ma saan lõpuks ometi hakata nautima oma teist noorust. Kui ei pea kellelegi koguaeg süüa tegema, kui ei pea kõiki õhtuid sättima selle järgi, et kodus on väike inimene, kes vajab pidevalt abi, hoolt ja tähelepanu. (St ma annan aru, et juba üsna pea on ta veelgi iseseisvam ja ka seda, et abi ja hoolt vajab ka täiskasvanud laps, aga no saate aru küll.) Ma olen 36 ja pool, mu munarakud pole ilmselt enam kõige kvaliteetsemad. Riskid on tõusnud. Ja mitte vähem tähtis pole ka see, et ma olen oma karjääriga kohas, mida ma väga naudin. Kogu mu aeg läheb tööle ja kireprojektidele ja ma ARMASTAN seda. (Ja olen koguaeg nii väsinud.)

Nii et jah, ratsionaalselt ma saan ju aru, et kõik on hästi täpselt nii nagu on.

Aga see tühimik sees ikkagi tuikab valusalt. See tühimik, kus on peidus see mitte kunagi juhtuv tulevik veel ühe lapsega.

Üks huvitav aspekt on veel. Ma armastan oma meest väga ja me plaanime õhinal tulevikku, aga lapsed on meil mõlemal tehtud. See on okei, ma poleks temaga deidilegi läinud, kui ma poleks selle tulevikuga nõus olnud. Aga. Üks oluline aga. On väga kummaline kedagi nii väga armastada ja teada, et on üks väga tähtis, elumuutev asi, mida sa temaga mitte kunagi jagada ei saa… Ja samas on nii imelik leinata midagi, mida ju polegi olnud… Ma annan endale aru, et palju sellest valusast tühimikust on bioloogiline iha potentsiaalselt heade geenidega kaaslasega kiirelt veel järglasi teha – ja see vana hea bioloogiline kell – aga see ei tähenda, et need tunded oleksid kuidagi kergemad kanda.

Ühtlasi ma annan endale aru, et mu loos pole mingit traagikat, kõikide parameetrite järgi on kõik väga hästi. On elusid ja inimesi, kellel polegi valikut antud, või kes väga püüavad ja kunagi lapsi ei saa. Ja et naistena peame kõik leppima mingil hetkel sellega, et parim enne on möödas ja nii ongi. Ma olen lihtsalt üllatunud, et mul sellega leppimine kuidagi nii… valus ja kurb on. Jah, kurb on õigem sõna. Ma olen lihtsalt kuidagi kurb. Ma olen kurb ja ma leinan tulevikku, mida mul olema ei saa. Või vähemalt üritan, sest ega keegi pole öelnud, kuidas täpselt leinata midagi, mida sul kunagi pole olnud.

See kõik on okei. See pole ka mingi pidev raskus, vahel tabab vaid ootamatult ja otse kõhtu, nii et tahaks kägarasse tõmbuda. Aga mis seal ikka – kõik, mis on, on tegelikult väga hästi. Ja minevikku ju ei muuda.

Oeh, inimeseks olemine, ma ütlen. Ikka pidev üllatuste rada, poleks osanud oodatagi, et selline asi hinges kruttima hakkab. Aga näe 🙂

12 asja, mida veerandaasta deidipausi mulle õpetas

Inimesed ja inimeseks olemine 6 Replies

Kui te kuulate “Naistejutte”, siis võibolla olete te kursis sellega, et millalgi talvel otsustasin ma, et mul on deitimisest üsna  villand saanud. See ei olnudki seotud ühegi konkreetse inimesega (või konkreetse inimese puudumisega), pigem tuli selline sügav arusaamine, et ma pean olema mõnda aega täiesti teadlikult iseendaga. Kui mõtlema hakata, siis ma isegi ei mäleta, millal ma viimati nii teadlikult iseendaga olin – ikka on olnud kuskil keegi, kes, kui isegi mitte voodit või reedeõhtuid, siis mõtteid hõivab.

Niisiis otsustasin ma, et Tinder kinni, tšakrad lahti – või mida säärast. No teate küll, kuidas see käib. (Või äkki ei tea, aga umbes nii see käis.)

Hakkasin täna mõtlema, mida ma siis lõppeks olen selle aja jooksul enda kohta teada saanud? Kas üldse olen? Proovime.

1. Ma sain teada, et ma ei oska iseendaga olla – ja et ma täidan tühimiku tööga. See on ilmselt põhjus, miks ma nii palju tööd teen. Ma lihtsalt ei oska iseendaga olla. See tähendab – mul ei hakka igav, mul on ikka midagi lugeda või vaadata või kirjutada, aga kui ma olen lihtsalt iseendaga ja isegi mitte emarollis, siis tekib hinge väga kiirelt selline näriv tunne, et ma ei ole kellelegi kasulik ja ma pean kiirelt olukorra parandama – töö on selleks kõige kiirem ja parem lahendus. Kusjuures, ma sain sellest aru üsna hiljuti, seega püüan ma nüüd teadlikult ikkagi tunde lugeda ja mitte ülemäära üle pingutada. Ja kui hääleke ütleb, et kui ma pole produktiivne, siis ma olen kasutu ja seega ebavajalik, püüan ma mõne parema mõtte asemele mediteerida. Õigemini peaks ma tegelema sellega, et aru saada, miks ma nii tunnen.

2. Ma sain kinnitust tõsiasjale, et mehed on tõesti nagu tulemasinad. Kui sul vaja on, siis ei leia sa käekotipõhjast ühtegi, aga kui sul vaja pole, hakkab neid välja kukkuma igast taskust ja sahtlist.

3. Ma sain aru, et ma olen täiesti monogaamne inimene. Vähemalt hetkel. On muidugi veider sellest aru saada siis, kui sa oled üksinda, aga… Ma ei oskagi seda seletada. Oma elu jooksul on mul olnud palju perioode ja veendumusi, muuhulgas olen ma olnud kindel, et monogaamsus pole jätkusuutlik. Aga olles teadlikult eemaldanud igasugused nö ahvatlused, sain ma aru, et see FOMO-tunne on täiesti fabritseeritud. Kuskil mujal polegi parem, kuskil polegi kedagi, kes oleks veel parem – ainus, mis on kõige parem, on see hetk just siinsamas praegu.

4. Ma sain aru, et lisaks tööle täidan ma tühimikke mõttetute obsessioonidega. Üheks peamiseks on toit. Mu suhe toiduga on läinud väga käest ära, kirjutasin sellest ka ning laupäeval ilmub podcast, kus ma sellest ka natuke räägin. Saade sai linti võetud mõni aeg tagasi, aeg on edasi läinud ja ma saan aru, et kui ma ettevaatlik ei ole, võin ma väga kergesti libastuda. Ühest küljest ma reaalselt VÕITLEN vajadusega tõmmata alla mõni äpp, et saaks hakata mikrosid ja makrosid lugema, aga miski ütleb mulle, et see on hetkel väga, väga halb mõte.

5. Kui ma tühimikest teadlikuks sain, sain ma aru, et tegelikult on kõik hästi. Nüüd on muidugi kohati uus paranoia, et iga põnev asi, mis mu tähelepanu köidab, on tegelikult uus ja särav vahend oma sisemistelt sõlmedelt tähelepanu ära pööramiseks, aga ma lepin praegu sellega, et päevas teadlikult 20 minutit iseenda mõtetega olemiseks peab olema hea algus. Lihtsalt olengi ja ei tee midagi (kui just postituse idee ei tule ja siis… oh look, new and shiny way to not think about my problems!)

6. Ma sain aru, et deitimist mitte forsseerides olen ma märksa õnnelikum – ja rikkam. Sõna otseses. Kohutavalt palju raha jääb üle, mida ma ei kuluta drinkidele või dinneritele või hilisõhtustele rongidele või taksoteenusele.

7. Ma sain teada, et jah, on võimalik, et ma tõesti MAGAN VÄLJA. See juhtus esmaspäeval, kui ma ärkasin kell 7 hommikul, sest olin eelmisel õhtul kell 21 magama läinud. Ja enne seda kaks ööd saanud kümme tundi magada. Ning et ma reaalselt olengi füüsiliselt välja puhanud. See kõik oleks olnud olemata, kui ma oleks endale mingid deidi organiseerinud sellesse nädalavahetusse.

8. Ja ma sain teada, et kõikidel mu tarkadel sõbrannadel on olnud õigus. Kui ta on sinust huvitatud, siis ta näitab seda välja ja ei mängi mingeid mänge. Sa ei pea lugema alltekste või päevi, millal on okei temaga suhelda. Ja ma sain teada, et erinevalt mõnedest mu sõbrannadest, kes arvavad, et selliseid inimesi pole, siis on küll. Maailmas on veel selliseid inimesi.

9. Lisaks sain ma teada, et mind over matter töötab väga hästi. Jah, ma tunnen füüsilisest lähedusest vahepeal puudust (ja, nagu ütles Carrie seksjalinnas – lihtsalt tahaks tunda mehe raskust oma peal), aga see on nii väike osa sellest, mis on mu vajadused selleks, et olla õnnelik. Ja kõik need vajadused on vähemal, enamasti rohkemal määral kaetud.

10. Ja ma olen unustanud, milline ma välja näen. Kui sa ei vaata pidevalt peeglisse ega uuri selfisid selle pilguga, kuidas sa võiksid järjekordsele huviobjektile tunduda (teate küll seda fiili, kui uus silmarõõm avastab su instagrami ja sa tunned füüsiliselt, kuidas ta su pilte uurib ja siis sa lähed ja püüad vaadata oma kontot võõraste silmadega jne), siis sa võid unustada, milline sa tegelikult välja näed. Ma olen reaalselt iga jumala kord peeglisse vaadates üllatunud ja sealt vaatab vastu täiesti võõras nägu. Mul on selle näo vastu täiesti neutraalsed tunded. Juustega pole rahul, aga juustega pole ma kunagi rahul, ülejäänud osa – meh. Las ta siis olla.

11. Ma olen avastanud, et ma ei karda enam. Kui suvelõpulahkuminek lõi mu parasjagu paigast, siis mingil hetkel ma avastasin, et ma ei karda enam. No hullusehoogusid ikka lööb välja mõnel tumedal hetkel, aga kui ma asjale selge pilguga vaatan, siis TEGELIKULT ma ei karda. Ma ei karda, et ma tõmban ligi hulle või ebastabiilikuid või abielumehi. Ma ei karda, et ma jään üksikuks. Ma ei karda, et ma armun uuesti ja võibolla lähen uuesti lahku. Ma ei karda, et ma armun uuesti ja ehk isegi abiellun uuesti. Ma ei karda, et ma ei saa enam lapsi. Ma ei karda, et ma saan veel lapsi. Ma ei karda ühtegi võimalikku tulevikku, sest ma olen juba praegu nii valmis. St oma eluga valmis. Mu elu on hea, kõik on hea. Mul on oma eluga veel nii palju teha, olgugi ta valmis… Ma ei oska vist hästi seda tunnet sõnadesse panna – mul on praegusega nii palju tegemist, et kõige suurem trikk on lihtsalt meelde tuletada endale – ole praeguses!

12. Sest seda avastasin ka – ma kipun ette ruttama. Iseendast ja antud hetkest. Ja sellele aitasid kaasa igasugused flirdid ja deidid – sest mida muud üks järjekordse deidi otsimine või ootamine ole, kui ikka praegusest hetkest ette ruttamine. Aga miks mitte ei võiks see kolmapäevaõhtu, mil laps on trennis ja töö on tehtud, süüa veel tegema ei pea, koristada ei viitsi – miks mitte ei võikski see hetk olla see, mis on kõige olulisem. Ja kas mitte see polegi see hetk, mida minevikudaki eri aegadel on niiiii väga igatsenud? Noh, nüüd on see käes. Ole hetkes, räh!

Maru melanhoor-post tuli vist, aga tegelt üldse pole. Ma sain sellest ka aru, et pean rohkem oma vanasid häid melanhoorahetki endale lubama, aga sellest mõnel järgmisel korral. Muah mu armsad!

kuidas ma endale söömishäire tekitasin

Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

Mallu nõudis, et ma vahelduseks jälle blogiks (õigupoolest olid tema sõnad midagi stiilis “kuidas julged mitte blogida!?”) ja ma tean, ma tean. Iga päev mõtlen, et peaksin kirjutama, aga siis jälle on tunne, et polegi suurt midagi öelda, ei juhtu ju eriti asju. Või kui juhtub, siis kirjutan nad tükkideks postikale.

Siis mõtlesin, et võiksin kirjutada purjus leedukatest ja sellest, kui väga ma neid vihkan, aga sain aru, et tegelikult peaksin rääkima hoopis sellest, kuidas mu suhe söögiga on muutunud kergelt haiglaseks.

Ma sain sellest aru mõni päev tagasi, kui otsustasime linti võtta “Naistejuttude” saate söögist. Kirjutasin mõni aeg tagasi sõbrale ühes kirjas, et ma sageli lähenen oma elule projektipõhiselt. Et kui miski asi mind elu juures häirib, või kui miski asi on uus ja huvitav, siis ma pühendun sellele projektile, kuni see on valmis. Või “valmis”.

Sel talvel on olnud ektseptsionaalne stress. Oli vähe, mida sain väliste stressorite osas teha – töö on ikka stressirikas ja ei saa kunagi otsa, igapäevalogistikat pole ikkagi kellelegi teisele üle anda ja tuleb ära teha… Seega pöörasin ma oma tähelepanu järjekordsele kehaprojektile. Ma olen muidugi kehaga siin projekti korras tegelenud juba mõni aasta. Aga talvel jõudsin vähe jooksma, kilod küll ei kogunenud, aga ega nad ka kuskile läinud ja ega vist kilodes polegi nii väga asi. Tahtsin lihtsalt mingit projekti. Olgu siis selleks “Tervislik elu”. Või midagi.

Niisiis hakkasin ma jälle kirja panema mikrosid ja makrosid, ajusid pingutama, kuidas süüa. Motivatsiooniks püüdsin ikka lugeda, kuidas “naine muutis oma hommikusööki ja kaotas 70 kilo” ja seejärel närvi minna, sest ok, ta muutis seda, et enam ei söönud hommikuks Big Maci, aga selleks, et kaaluda 70 kilo, käib ta IKKAGI kuus korda nädalas jõusaalis. Lisaks on mul professionaalne eraviisiline motivaator Jorgen, kes ikka Instas mulle erinevaid infokilde saadab ja ma olen talle selle eest väga tänulik.

Aga lõppeks on ikka nii, et jõudsin kuidagi punkti, kus sain aru: ma tegelikult juba teengi kõik suhteliselt õigesti. Ma ei mäleta, millal ma viimast korda limonaadi jõin. Ma ei ole ligi kümme aastat vist ühtki saiakest puudutanud. Leiba söön päevas kaks viilu. Magusat ei söö üldse. Soola ei kasuta. Ainus asi, kus on sees suhkur (v.a siis ehk peidetud suhkur pressikohviku lõunasöögis), on puuviljad ja mu teeseenejook. (No ja muidugi veinipoiss vahel.) Aga kõik toitumisnõustajad ikka pressivad, et ma peaksin sööma vahepalu ja piimatooteid, aga no ma ei taha piimatooteid. Ainus piimatoode, mida vahel tarbin, on juust, aga sedagi juba katse-eksitus meetodil tean, et ei saa liiga palju süüa, lihtsalt halb hakkab.

Mikro-makro näitab, et jah, mul on mingite ainete puudus kohati, aga üldiselt olen ikkagi põhitõdedele pihta saanud ja oma toidulaua selle järgi kujundanud. Proovisin eriti stressirohkel nädalal ka mittesöömist (mitte tahtlikult, ma lihtsalt unustasin või oli mul süda nii paha, et ei suutnud söögile mõeldagi). Avastasin kaks asja: mul ei õnnestu end kõhnaks näljutada (vähemalt mitte nii lühikese ajaga) (sest mitte midagi ei muutunud, ausalt, grammivõrragi) ja et kui ma ei söö, võin ma minestada. Ma pole elus minestanud, aga ühel päeval hakkas maailm keerlema ja ainult puhta tahtejõuga suutsin ma end läbi hingata sellest, et ma lihtsalt lasteaias kappide vahele siruli ei kukuks.

Pärast seda juhtu sain eriti teadlikuks sellest, et ma PEAN sööma. Ja mida rohkem ma tundsin, et PEAN sööma, seda vähem ma tahtsin süüa. Ma ei tahtnud enam söögitegemisele mõeldagi, veel vähem seda ette võtta. Kõik toredad lemmiksöögid ajasid paljalt mõttest iiveldama. Vaid suure surmaga ja sundimisega suutsin umbes üle päeva end siiski kokkama sundida (Milale tegin süüa muidugi niikuinii, aga meil ongi sageli erinevad söögid, sest ta ei armasta väga vürtsikat), aga niipea, kui Milatki polnud, langesin ma mingisse miinimumtarbimise koomasse. Söök tundus vastik, söögile mõtlemine veel vastikum. Lisaks sellele tundsin ma end kohutava läbikukkuja ja luuserina, sest KES ei suuda süüa ega normaalset dieeti pidada? Kas mul tõesti puudub siis igasugune tahtejõud?

Vahepeal jõudsin järeldusele, et ainus, mis ma tegelikult tegema peaks, on hakata korralikult trenni tegema. Aga kust ma võtan selle aja, tõesti? Mu päevad on ülitihedalt täis pikitud ja Mila ei ole veel nii suur, et olla üksi kodus sel ajal, kui ma kuskil trennis käin. Ja ma olen Milata kodus kord kahe nädala tagant. Ülejäänud ajal lahkume kodust koos ja kolmest pean juba linnast taas lasteaia poole tormama. Oleks tõesti variant teha tööpäeva sisse pikem paus ja selle võrra õhtul kauem töötada, aga õhtul töötan ma niigi juba suhteliselt kaua ja veel seda aega pikendada… Stressi osas see kindlasti kasuks ei tuleks, pealegi teatas Mila mulle ühel päeval, et kui on midagi, mida ta maailmas kõige rohkem vihkab, on see minu trükkimise heli… (Otse südamesse…)

Ja see kõik ajab nutma, sest ma tean inimesi, kel on veel rohkem lapsi kui üks, aga ikka on nad supervormis ja leiavad trenniaja, sest ilmselgelt on neil prioriteedid paigas. Ja kes siis keelaks mul kodus treenimast, eks! Ikka see vana hea motivatsioonipuudus.

Aga trenn trenniks, kõige rohkem häiris mind siiski see, milliseks muutus mu suhe söögiga. Ma olen alati arvanud, et kaalun nõnda nagu kaalun just seetõttu, et olen kõva stressisööja. Mulle on alati meeldinud süüa teha ja süüa ning nüüd juhtus see, et paari nädala lõikes muutus asi kardinaalselt. Ma ei tahtnud söögile mõeldagi, aga PIDIN. Ma hakkasin sööki vaat et vihkama, söömine muutus vastikuks, sest ma teadsin, et ükskõik, mida ma teen, teen ma midagi kindlasti valesti. Ma muutusin paari päevaga nii ebakindlaks, et see polnud enam “halva keha päev”, see tundus lõplik “halva keha elu”. Keha oli mind alt vedanud ja mina teda. Söön, ei söö, treenin, ei treeni – kõik on väär, kõike teen valesti.

Pärast saate lindistamist (panen selle hiljem juurde, kuna hetkel ei tea, mil eetrisse läheb) otsustasin, et aitab. Astun välja enda tekitatud mõtete nõiaringist. Muidugi on seda lihtsam öelda kui teha, aga ma lihtsalt pean. Eilsel kaunil rannapäeval käisime Kloogarandas ja veetsin liival tunnikese kehakliinikus õpetatud hingamisharjutusi tehes, laps ehitas kõrval liivalossi. Harjutused olid piisavalt rasked, et ma selle tunni jooksul ei mõelnudki vist millelegi muule ja õhtul tundsin ma end üsna rahulikult. Viitsisin isegi süüa teha! St mitte ei “viitsinud”, aga tegin ja seda tehes ei tundnud pidevat vastikustunnet. Seegi ju samm. Aga seda enam mõtlen, et miks meil pole Blue Aproni taolist teenust, kus sulle saadetakse kõik vajalik toit õiges koguses koju ja sina vaid keera kokku – ei pea ise mingeid mikrosid ja makrosid lugema ega pühapäeval orjama seitsme päeva roogasid ette teha või… Ah? Tehke ära keegi!

Ma muidugi ei tõttaks kogu seda (loodetavasti vaid) episoodi toitumishäireks nimetama, aga esimest korda elus mõistan vist palju paremini kõiki neid inimesi, kes selle häirega maadlevad. Kui kergelt võib juhtuda, et su aju genereerib mingi totaalse bullshiti ja sa ei suudagi seda lahti hammustada, kui õigel ajal jaole ei saa.

Ma ei tea, kas sain jaole või tegelikult ei tea, misasi see isegi oli (või kas sellest üldse võib minevikuvormis rääkida). Igal juhul oli mul tunne, et ma vajun mingisse pöörisesse, mida ma ei suuda peatada ega sealt välja ronida. Kõik fitness-staarid ja Insta motivatsioonijutud ajasid vaid silmad veekalkvele, sest teoorias tundub kõik nii lihtne! Reaalsuses aga oleks “Projekt: keha” ikkagi täiskohaga töö ja mul juba on kaks täiskohaga tööd – päristöö ja kodutöö. Ja ma lihtsalt pean praegu leppima, et on elufaas, kus tuleb olla tänulik nende hetkede eest, kui pääseb jooksmagi ning et ehk vaid paari aasta pärast tuleb selline suurem vabadus, mil mul ongi natuke rohkem isiklikku aega ka nö tavapäevadel.

Või siis veenan ma end ikkagi normaalseks ja hakkan kodus trenni vuhkima. See ei saa ju nii raske olla? Instagramis nägin, et pole üldse raske… 🙂

Lõppu paslik panna see lugu, mida nonstop kuulan, kui murduma hakkan.

adrenaliin

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Käisin täna jooksmas – pärast mingit täielikku veidrat horrorhaiguslööki, mis nädala alguses tabas ja mille palavikuuimas sain ma kõiksugu huvitavaid nägemusi ja mõtteid läbi elada – ja püüdsin mitte mõelda, püüdsin kuulata podcasti ja õigete kohtade peal naerda (nagu ikka), aga ei tulnud üldse välja.

Aga heas mõttes ei tulnud välja. Kui muidu oli jooksmine see aeg päevast, mil ma sain end täiesti välja lülitada, siis nüüd on mulle tekkinud üks uus konkureeriv eeter, milles hõljudes võin ma kõik muud mõtted välja lülitada. Ja siis muul ajal, kui ma puhtalt seal eetris hõljuda ei saa, pean näiteks tegelema tööga või kodumajandusega või autosõiduga või kasvõi jooksmisega, siis see eeter lipsab ikka sisse, jookseb taustal ja sähvib nägemustena päeva sisse, nii et vahepeal pean sügavalt hinge tõmbama ja endale meelde tuletama, mis tegevus parasjagu tegelikult käsil on.

Selles mõttes on tunnetemaailm ikka hästi veider. Ma olen nagu alati arvanud, et oskan emotsioonidega hakkama saada, et muudkui aina õpin ja saan paremaks enda kujundamisel, aga siis tuleb ootamatult mingi plahvatus, mis lööb pea ja senised arvamised täiesti segi ja hakkad jälle otsast peale, aga teisalt nagu ei taha ka – ei taha analüüsida või mõelda või täpselt neid tundeid siis tükkideks lahti võtta, lihtsalt hea on, et nad olemas on, et neisse saab ära uppuda ja lohutust otsida ja sähvatuste paistel end soojendada.

Ja selles mõttes veel ka naljakas, et kui vahepeal muutub elu või siis sina selles elus märkamatult ja pikaldaselt, muudkui aga astud oma igapäevarada ja teed oma asju, ning alles pärast tagasi vaadates mõistad, et pole enam see inimene, kes olid x aega tagasi.

Ja siis mõnikord on nii, et tabab välk ja sa enam ei mäleta, kes sa eilegi olid, uus reaalsus tuleb ja võtab kere ja ajukäärud ja nahaaluse üle, hõlmab kõik, mida teadsid, ja sa ei tea, miks see juhtus, veel vähem olid sa selleks valmis, veel vähem oskaksid sa sellega midagi nüüd pihta hakata, aga nii on ja tegelikult on nii kena olla nõnda ka.

Niisiis jooksin ja mõtlesin ja vahepeal keerasin podcasti tagasi, sest ei olnud tähele pannud, mida räägitakse, siis avastasin, et polnud träkkerit tööle pannud, aga mis sellest, siis jooksin järvest mööda ja naeratasin, peaaegu nähes seal seisvat armunud paari ja naeratasin veel, mõeldes elu värvikirevusele, siis keerasin veel podcasti tagasi, ja siis mõtlesin ja tulen panen emotsiooni kirja. Aga et teen seda nii, et see üks kommentaator, kes mul siin õiendas, et ma olen nagu tüüpiline paks, kes suure hurraaga hakkab midagi tegema, aga siis jätab pooleli, saan ka mainida, et ma jooksen veel. Jooksen-jooksen. Enam programmi ei tee, mõtlesin, et võtan selle 10k ette järgmisel kevadel – kui olen suutnud ikka läbi talve joosta enam-vähem regulaarselt.

Sest nüüdseks on saanud jooksmisest kui mitte enam see aeg või tegevus, mille käigus saan ma mõtted välja lülitada, siis vähemalt on see midagi, millega kihelust vaigistada. Teate küll seda kihelust – seda elus olemise kihelust, mida ei oska sõnadessegi panna, aga mis paneb varbaid konksu tõmbama ja köögis tantsima ja vahepeal hingetult voodile langema ja tänaval hüpates kandu kokku lööma.

Selle kontrolli all hoidmiseks sobib jooksmine samuti tõesti väga hästi.

12 saadet “Naistejutte”!

Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

Kivirähk, Juur ja Krõll ehk Herodes, Ruul ja Lamp.

Enne puhkuseleminekut tegin ma oma tosinda… tosindada? tosinanda?, khm, kaheteistkümnenda “Naistejuttude” podcasti. Viimased saated käisid külas Heidi ja Kristinka, viimane on mu workwife, kes armastab mind hoolimata sellest, et mul pole üldse magusasoolikat – asi, mida ta lihtsalt ei suuda iialgi mõista. Aga kuulakem, ääretult tore on olnud neid teha ja mul on tunne, et podcastid on nüüdseks midagi, mis mulle tõesti väga-väga meeldivad – jooksmas käin ma 90 protsenti sellepärast, et saan siis rahumeeli Crackedi podcaste kuulata.

Aga siin siis veel seitse podcasti, mida ma pole veel blokki tääginud.







dangerous liasons

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Mõned poisid ja tüdrukud on ohtlikud. Väga ohtlikud. Nad on sellised, et sa saad aru – õigem oleks neist hoida nii kaugele kui võimalik, sest see, see ei saa hästi lõppeda. Ja samas on nad nagu põlev lambipirn Eesti suveöös, ja sina oled nagu õnnetu ööliblikas, muudkui aga laksatad oma tiibu nende vastu, põrkud ja eemaldud ja jälle jõuad ringiga selle tuleni tagasi.

Need ohtlikud poisid ja tüdrukud, nad teevad elu kuidagi nii palju ilusamaks. Lihtsalt olemas olemisega, oma magneetilise kiirgusega täidavad nad sind üleni, nii et sõrmeotsast lööb särtsu ja varbad tõmbuvad konksu, kui sa neid eemalt tulemas näed. Sest jah, sa tead, et on nii ohtlik, nii ohtlik, aga ometi… Ööliblikad pole just kõige targemad loomaliigis.

Ja sul läheb pea täiesti segi. Sa võid olla seda leeki kandnud endas aastaid, sa ju tead, sa tead, et alati läheb nii, et sa oled pärast jalust niidetud ja pikali maas, sest see kõik ei mahu sinu sisse ära, aga ikka – kui see pirn põlema lööb, kannavad su tiivad otsejoones sinna, mõtlemata, nagu neil oleks oma elu.

See kõik pole ilmtingimata halb, see ohtlikkus polegi halb iseenesest. Loeb vist lõppeks see, kuidas sa selle kõigega hakkama saad. Mida sellest särinast kaasa võtad, kas lased sel end toita, oma leeki natuke hetkeks heledamaks lüüa, või siis põled üleni tuhaks, et hakata taas end sealt tossavast hunnikust maas kokku korjama, nullist üles ehitama.

See on fantastiline, et need ohtlikud inimesed on. Eredad, soojad, hästilõhnavad, unistuse-laadsed. Sest sa ju tead, et see ei töötaks, mitte iialgi. Ja ikka samas mõtled: aga mis siis, kui…

Hea väljend on ka selle kohta. The one that got away.

Mis pole päris täpne, muidugi. Sest keegi ei pääsenud minema, see ju kestab, see leek põleb, tiivad kannavad, kui me räägime minema pääsemisest, siis oleks pidanud eelnema mingi vangistamise akt, aga kui üldse, siis oled sa ise see, kes on oma tiivade vang.

Ja tiivad, need viivad ikka sinna, kus on kõige eredam leek. Kus on kõige ohtlikum.

 

maailmade loomisest

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma Leave a reply

Facebooki On This Day rakendus on üks tore asi, aga vahepeal toob see meelde päevi, mida – mitte, et tahaks neid unustada, aga pigem, mille meenutamine ootamatul hetkel lööb hinge kinni.

Üks selline päev olla olnud 14. august. Muidugi on nüüdseks mul detailid läbi kõigi nende aastate valatud pisarate uduseks muutunud, faktid ja öeldud sõnad on mähkunud mingisse melanhoolsesse vatti, kus enam pole oluline, mis või miks või kuidas, jääb vaid tõdeda, et oli nagu oli.

Kuid sellegipoolest ei taha alati, et ootamatult sulle seda meelde tuletatakse. Muidugi nii, et keegi teine – ehk vaid see kõige lähemalt asjassepuutuv inimene veel – sellest aru ei saagi, mingi krüpteeritud märk, sõna, lugu, foto. Selline krüpteeritud jagamine, nagu on juba aastaid mul internetis kombeks; vahel on see isegi nii krüpteeritud, et ei saa ma isegi aastate möödudes enam aru, mida või keda ma täpselt sel hetkel silmas pidasin, mis tundevärinast rääkisin, kelle järele taevasse vahtides ja neid sõnu mõtiskledes hing igatses.

Ja nii ongi hea, nii peabki olema. Inimesele pole loodud kõik asjad meelde jääma, mulle meeldib, kuidas elatud hetkedest tuleb üks emotsioonide ja kirevälgatuste kompott, mida punase niidina läbivad Väljapoole Elatud Elud – need rajad, mida sa kõnnid avalikumalt: tööle, kooli, lasteaeda (või teistpidi, või siis edasi-tagasi). Veel on seal kompotis kõik need lausekatked, mis jäävad igaveseks meelde, mis ajas kasvavad, teinekord kahanevad – ja on täiesti jabur, näiteks, et üks sellistest lausetest, mis mitte kunagi mul vist meelest ei lähe, on kunagi kuskilt kellegi suust kuuldud ärr-ärr-teeme-nalja-höhö “kes peeruta kuseb, see kepita sureb” – aga! Sellest kõigest hoolimata on nende lausete hulgas ka ilusamaid, sügavamaid asju, kuid eks see elu olegi juba selline, kas pole, mõned hetked tunduvad ülevad ja tõsised, aga tegelikult lõppeks, labasus ja ilu on ainult ühe mündi kaks poolt.

///

Tegelikult mõtlesin ma täna selle üle, kuidas maailm on enamasti ühe päeva suurune. Kindla otsa ja lõpuga, sinna sisse mahub kindel arv asju ja kindel hulk tegevusi, sa võid anda pea, et sa võtad tööle jõudes esimese asjana masinast kohvi ja teise asjana lähed rõdule; samuti sa tead, et kui sa ärkad ebamäärase ärevusega, võib see kasvada suureks laineks ja sa tead, et tegelikult sellega saab võidelda, vahel ainult unustad ära, et kõik see noh, see on sinu enda kätes. Et maailm on ühe päeva suurune, et sina ise oled iseenda suurune. Et sa saad võtta sellel lainel sabast kinni, venitada ta endaga kaasa, viia sinna, kus sa tead, et hakkab parem – või selle inimese juurde, kellega rääkides hakkab parem – või selle muusika juurde, mida kuulates hakkab parem. Kõik need asjad, mis tuletavad sulle meelde, et maailm on ühe päeva suurune – ja et ta pole seda.

Niipea, kui see tõdemus sind uuesti tabab, saab kõik korda.

Näiteks nagu tookord sel 14. augustil, maailm OLIGI ühe päeva suurune. Sel konkreetsel päeval küll paistis, et selle päevaga senini teadaolev maailm lõppeb. Muidugi lõppeski, see juba ongi nende maailmasuuruste päevade häda, et kui see saab otsa, siis tagasi ta enam ei tule. Kuid selle On This Day üks suurimaid võlusid on see, et isegi, kui sa ohates teinekord tahaks justkui tõdeda, et sittagi ei muutu, siis tegelikult, mu armsad, muutub, koguaeg muutub. Lood oma maailmu igal hommikul uuesti, jätad eelmisest alles selle, mis töötab, mis sind veel õnnelikuks teeb, mis sind edasi aitab ja millega on mugav, hea, mõnus. Ülejäänu viskad minema, selle järele pimedatel õhtutel hinge valutades, aga siis hinge taas kokku lappides, pannes selle konkreetse hingetüki sinna mälestustekarpi, kuhu ta läheb kõrvuti esimese suudlusega, selle padjatükiga, millesse kunagi esimese murtud südame pisaraid valasid, klassilõpupiltide, armastuskirjade, kihlasõrmuste, kaelast rebenenu pärlite, mälupulgale laetud piltide, Doonaule ostetud laevapiletite, maast üles korjatud iseenesekildude kõrvale. Paned karbikaane kinni, mõtled korraks, miks sa küll seda bändi ikka veel kuulad (“Sest meeldib,” on lihtne vastus), pea vajub kuklasse, vihm peksab vastu akent, kass tuleb ja surub nina vastu kätt ja –

…homme saab uuesti maailma ehitada.

20160723_205054

 

i’m not gonna come back till september

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 11 Replies

No mina ei tea, kuidas teiega on, aga mul on vahepeal iseendast nii kopp ees. Eriti sageli juhtub seda siis, kui ma pean liiga palju iseenda peale mõtlema. Ja viimased nädal ja nats olen ma pi-de-valt pidanud iseenda peale mõtlema ja see on kohutavalt kurnav.

Tähelepanelikumad televaatajad on ilmselt juba märganud, et liitusin Korrus3 challenge’iga pekid põlema panna. Pikemalt kirjutasin sellest portaalis, aga lühidalt võiks asja kokku võtta nii, et suva see pekk, hea kui saab midagi hea eesmärgi nimel ära anda, aga mul on pigem selline eesmärk, selline lihtne. Tahaks, et oleks rõõm teha. Et liigutamine tekitaks hea tunde, mitte ei peaks end sundima ja pressima, sest et peab. Et noh, tervisik elu ja blabla, võiks ju kauem elada jne. Tahaks nagu päriselt seda tunnet tunda, mida ma ei mäletagi, millal ma viimati võisin tunda.  Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis ei ole ma pikalt iialgi vist millegi tegemist nautinud. Kaob esialgne vaimustus ja noh, nii ongi. Tuleb uus shiny thing, proovin seda, kuni jälle…

No igal juhul, ma olen pidanud kohutavalt palju iseenda peale mõtlema. Mitte kõigest endaga aega veetma, sellega on okei, seda ma oskan. Endaga on üldiselt mõnus, kui ei pea just mingeid pidevaid vestlusi maha pidama – nagu ma nüüd pean.

Niisiis, täna on selline väga mustvalge päev. Algas millalgi eile juba, või üleeile? Kui mul kuskilt jälle mingi uus koht valutama hakkas ja ma MEGANÄRVI läksin, sest tra küll, noh!

Oot, ma tulin midagi muud rääkima tegelikult vist…

Mm…

Seda vist, et kuidagi kurb ja õnnetu on, eriti kui endaga kah tülis oled. Kõik muu võibki maailmas hästi olla, ratsionaalne mõistus võib sulle ära seletada, et okei on, teed okeisid asju, suhetega on hästi, ümbritsevad toredad inimesed, kass oksendas vaiba asemel põrandale ja noh, väike win igas päevas. Aga kui tunne on siuke väikse õnnetu truuta tunne, kes tahaks köögilaua alla pugeda, põlvede ümbert haarata ja mitte kunagi sealt välja tulla, sest emme, Daki kiusab!!!

Kõik see toob kaasa eriliselt lärmaka pea. Mulle muide meenus, et sama lugu oli umbes aasta tagasi ka, kui pea oli nii kohutavalt lärmakas, et augustikuumus tahtis ära lämmatada, olla ei osanud kuidagi, heitsin töö juures regulaarselt põrandale pikali, sest ei suutnud adekvaatne olla. Et see suvine värk, see ka nagu üldse ei sobi mulle – kõik on nii ere ja palav ja koguaeg on lärmakas, sest sõitma peab aknad lahti ja koguaeg puhub rõve palav tuul otse kõrva ja siis valutab kõrv ka veel takkatipuks ja no teate noh, siuke viuviuviu hommikust õhtuni käib peas, kuigi suust püüan ma seda mitte välja ajada eriti, sest no jumala eest, kes seda jura veel kuulata viitsiks.

Ja tahaks nii hirmsasti Midagi Head. Teate küll seda tunnet. Midagi head. Mõnd ööd, kus magama ei minda, mõnd valusaks naerdud kõhulihastega lõppenud dinnerit sõpradega, mõnd hästi tugevat kallistust, mis iialgi ei lõppe, mõnd uppumist silmadesse, mõnd silmade sulgemist rannaliival (kui peas on õnnis vaikus), kasvõi peatäis nuttu kuluks ära, ükskõik mida, midagi, mis paneks elama, mis lööks elektrilöögina varvastest sisse ja otse südame kaudu sõrmeotsest välja.

Tahaks midagi, mis oma peast korra välja tõstaks, kuhugi eemale lennutaks, maha lajataks ja siis saaks sealt väiksest lombist end kokku korjata, inimeseks voolida ja edasi minna, suunurk muigvel ja pea kuklas.

Teate seda tunnet muidu? Öelge palun, et ma pole selles üksi.

Soundtrackiks meie Itaalia-tripi põhilugu.

söögist ja meestest, vist

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 8 Replies

#food

A photo posted by daki (@instadaki) on

Ma mõtlesin täna süüa tegevatele meestele.

Teadupoolest olen ma elus tundnud nii mõndagi meest, no üht-kaht vähemalt. (Ma olen vähemalt ühe korra oma elus isegi seksinud, sest mul on laps, enam ei saa seda eitada!)

No igal juhul, ma olen tundnud igasuguseid mehi, kellel on söögiga olnud igasugused erinevad suhted.

Ma olen armastanud mehi, kes on armastanud mu valmistehtud sööki ja peaaegu alati selle vingumata ära söönud. Ma olen seda südamest armastanud, seda mingit imelikku tunnet, et sa teed, pakud, see võetakse vastu ja seda peetakse heaks.

Ma olen armastanud mehi, kes on mu söögi peale suud kõverdanud ja selle ära põlanud. Erinevatel põhjustel (peamiselt, et liiga vürtsikas).

Ma olen armastanud mehi, kes on vaadanud ja kommenteerinud kõrvalt, kui ma uut retsepti proovinud ja avaldanud arvamust, et ehk seda ei peaks ikkagi inimestele pakkuma. Ja pärast siiski ümber mõelnud, kui amps võetud.

Ma olen armastanud mehi, kes on väitnud, et ei saa süüa teha, kui ma pealt vaatan ja sundinud mind vahemerelikku tagatuppa sinisinist taevast vaatama, kuni söök valmis ja aeg lõpuks süüa.

Ma olen armastanud mehi, kes on suutnud kaheeurose eelarvega valmistada maailma parima asado.

Ma olen armastanud mehi, kes on armastanud mind ja kellega ma olen jaganud paprika viilutamise saladusi, seesamiõli maagiat või kaalujälgijate tervislikke retsepte.

Ma olen armastanud mehi, kes on osanud restoranides tellida, ja ma olen armastanud mehi, kes ei ole osanud restoranides tellida, kes on kaalunud ja mõelnud, ja kellega me pärast oleme söögid pooleks teinud, et mõlemad saaks siit ja sealt mõne ampsu.

Ma olen armastanud mehi, kes pole eriti kokanud, aga tänu kellele olen ma siiski proovinud igasugu veidraid asju söögiks. Ja ma olen armastanud mehi, kel on See Üks Firmaretsept, mida nad on teinud, ja ma olen ka seda armastanud.

Ma olen armastanud igasuguseid mehi, mõnd lühemalt, mõnd pikemalt. Aga peaaegu mitte kunagi pole keegi mulle eriti süüa valmistanud. Ma mäletan, et kunagi deitisin ma põgusalt ühe kokaga, kes õpetas mind boloneeset tegema. Ma mäletan, et sel ajal oli mul veel must-valge telekas, nii et see pidi olema tõeliselt ammu, või mõnes teises elus.

Ja ükskord, ma mäletan, deitisin ma mehega, kellele ma boloneeset tegin, suht lati alt joostes, sest olin vaene ja tudeng ja umbes alles tund aega tagasi õppinud süüa tegema. “Oi, see on nii hea,” kiitis ta. “Kuidas sa seda tegid?”
“Uncle Bens,” vastasin, sest see oli veel see õnnis aeg, kui Uncle Bens tegi boloneesekastet.

Muide, mis sellest üldse sai?

Aga ma mäletan ta silmapööritust ja noogutust selle peale. Jajah, ega sa muidu ei oskakski.

Nüüd pole ma ikka väga pikka aega kellelegi süüa teinud, kuigi ma isegi kunagi väga ebaõnnestunult ühes koka-kind-of-saates olin, aga kõik tookord feilis. No igal juhul, Milale jah, talle ikka teen.

Mitte väga pikka aega tagasi rääkis sõber mulle, kuidas talle väga meeldib, kui ta saab deidi oma kodus korraldada. Istutada preili kööki, veiniga vist ilmselt, ja ise süüa teha. Kui ta mulle seda rääkis, ei uskunud ma, et sellised asjad päriselt toimuvad, noh, mujal kui filmides siis.

Aga tuleb välja, et vist toimuvad küll.

Ja see on päris äge.

Lisaks, muide, tegin ma hiljaaegu tõlkeuudise sellest, kuidas veganid täiega jätavad maha inimesi, kui nad liha söövad. Ja ma mõtlesin pikalt selle üle, et tegelikult tõepoolest, kõik meie eluliselt oluline keerleb söögi ümber.

Vaatasin oma Instagrammi, meenutasin heldimusega, kuidas Ruumi mulle parti küpsetas ja kuidas, noh, üldse, mul on kõik need kallid inimesed mu elus ja absoluutselt igaühe kohta on mul vähemalt üks toiduga seotud lugu – kui mitte mitu.

Ikka hinge külge kasvavad inimesed koos toiduga, ei ole midagi teha.

Pointi mul polnud. Lihtsalt et… Mehed, tehke rohkem süüa. See on päriselt ka ikka päris tegija värk.